(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2008/48/EÜ (3) on sätestatud liidu tasandi normid, mis käsitlevad tarbijakrediidilepinguid.

(2)

2014. aastal esitas komisjon aruande direktiivi 2008/48/EÜ rakendamise kohta. 2020. aastal esitas komisjon teise aruande kõnealuse direktiivi rakendamise kohta ja komisjoni talituste töödokumendi kõnealuse direktiivi õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse hindamise – mille käigus konsulteeriti ulatuslikult asjaomaste sidusrühmadega – tulemustega.

(3)

Kõnealused aruanded ja konsultatsioonid näitasid, et direktiiv 2008/48/EÜ on olnud tarbijakaitse kõrgete standardite tagamisel ja krediidi andmise ühtse turu väljakujundamise toetamisel osaliselt tulemuslik ning et need eesmärgid on endiselt asjakohased. Põhjused, miks kõnealune direktiiv on olnud kõigest osaliselt tulemuslik, tulenevad nii direktiivist endast, näiteks teatavate artiklite ebatäpne sõnastus, kui ka välistest teguritest, näiteks digiüleminekuga seotud suundumused ning praktiline kohaldamine ja täitmise tagamine liikmesriikides, samuti sellest, et teatavad tarbijakrediidituru aspektid ei ole hõlmatud kõnealuse direktiivi kohaldamisalaga.

(4)

Digiüleminek on soodustanud turusuundumusi, mida ei olnud direktiivi 2008/48/EÜ vastuvõtmise ajal võimalik ette näha. Pärast kõnealuse direktiivi vastuvõtmist toimunud kiire tehnoloogiline areng on toonud tarbijakrediiditurul kaasa suured muutused, seda nii pakkumise kui ka nõudluse poolel, näiteks on tulnud turule uued tooted ning tarbijate käitumine ja eelistused on muutunud.

(5)

Direktiivi 2008/48/EÜ teatavate sätete ebatäpne sõnastus, mis võimaldab liikmesriikidel vastu võtta lahknevaid sätteid, mis lähevad kaugemale kõnealuses direktiivis sätestatust, on mitmes tarbijakrediidilepingute aspektis toonud kaasa killustatud õigusraamistiku kogu liidus.

(6)

Nimetatud riigisisestest erisustest tulenev de facto ja de jure olukord kahjustab mõningatel juhtudel konkurentsi liidu krediidiandjate vahel ja takistab siseturu toimimist. See olukord piirab tarbijate võimalust saada kasu üha suurenevast piiriülese krediidi pakkumisest, mis digiülemineku mõjul eeldatavasti veelgi kasvab. Kõnealused moonutused ja piirangud võivad omakorda mõjutada kaupade ja teenuste nõudluse vähenemist. Samuti on sellise olukorra tulemuseks tarbijate ebapiisav ja ebaühtlane kaitsetase liidus.

(7)

Viimastel aastatel on tarbijatele pakutava krediidi valik märkimisväärselt arenenud ja mitmekesistunud. Turule on tulnud uued krediiditooted, eelkõige veebikeskkonnas, ning nende kasutamine areneb pidevalt edasi. See on põhjustanud õiguskindlusetust seoses direktiivi 2008/48/EÜ kohaldamisega selliste uute toodete suhtes.

(8)

Käesolev direktiiv täiendab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2002/65/EÜ (4) sätestatud norme. Õiguskindluse tagamiseks tuleks täpsustada, et käesoleva direktiivi ja kõnealuse direktiivi sätete vastuolu korral tuleks erinormina kohaldada käesoleva direktiivi sätteid.

(9)

Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklile 26 hõlmab siseturg ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute ja teenuste vaba liikumine. Tarbijakrediidi jaoks läbipaistvama ja tõhusama õigusraamistiku loomine peaks suurendama tarbijate usaldust ja kaitset ning soodustama piiriülese tegevuse arengut.

(10)

Selleks et parandada tarbijakrediidi siseturu toimimist, on vaja mitmes põhivaldkonnas tagada ühtlustatud liidu raamistik. Arvestades tarbijakrediidi turu arengut, eelkõige veebikeskkonnas, ning liidu kodanike üha suurenevat liikuvust, aitavad tulevikku suunatud liidu õigusaktid, mis on kohandatavad tulevaste krediidivormidega ning annavad liikmesriikidele piisavalt paindlikkust nende rakendamisel, luua ettevõtjatele võrdsed tingimused.

(11)

ELi toimimise lepingu artikli 169 lõikes 1 ja lõike 2 punktis a sätestatakse, et liit aitab kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisele kaasa meetmetega, mis on võetud ELi toimimise lepingu artikli 114 põhjal. Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „põhiõiguste harta“) artiklis 38 on sätestatud, et liidu poliitikaga tagatakse kõrgetasemeline tarbijakaitse.

(12)

On tähtis, et tarbijatele oleks tagatud kõrgetasemeline kaitse. Seega peaks olema võimalik, et krediidipakkumiste vaba liikumine toimub optimaalsetel tingimustel nii krediidi pakkujate kui krediidi taotlejate jaoks, võttes kohaselt arvesse konkreetset olukorda liikmesriikides.

(13)

Selleks et tagada kõikide liidu tarbijate huvide kõrgetasemeline ja samaväärne kaitse ning luua hästi toimiv siseturg, on vaja täielikku ühtlustamist. Seetõttu ei tohiks liikmesriikidel lubada säilitada ega kehtestada riigisiseseid õigusnorme, mis lahknevad käesolevas direktiivis sätestatutest, välja arvatud juhul, kui käesolevas direktiivis on sätestatud teisiti. Sellist piirangut tuleks siiski kohaldada üksnes juhul, kui käesoleva direktiiviga ühtlustatud sätted on olemas. Ühtlustatud sätete puudumisel peaksid liikmesriigid saama jätkuvalt säilitada riigisisesed õigusnormid või need kehtestada. Seega peaks liikmesriikidel olema võimalus säilitada või kehtestada kauba tarnija või teenuste osutaja ja krediidiandja solidaarvastutust käsitlevad riigisisesed sätted. Samuti peaksid liikmesriigid saama säilitada või kehtestada riigisisesed õigusnormid kaubamüügilepingu või teenuste osutamise lepingu tühistamise kohta, kui tarbija kasutab oma õigust krediidilepingust taganeda. Sellega seoses peaks liikmesriikidel olema õigus tähtajatute krediidilepingute puhul kehtestada minimaalne ajavahemik, mis peab jääma krediidiandja poolt krediidi tagastamise nõude esitamise aja ja krediidi tagastamise tähtpäeva vahele.

(14)

Käesolevas direktiivis sätestatud mõistetega määratakse kindlaks ühtlustamise ulatus. Liikmesriikide kohustus võtta käesolev direktiiv üle peaks seega piirduma direktiivi reguleerimisalaga, nagu see on määratletud kõnealuste mõistetega. Käesolev direktiiv ei tohiks siiski piirata liikmesriike kohaldamast käesoleva direktiivi sätteid kooskõlas liidu õigusega valdkondades, mis ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse. Seega saaks liikmesriik säilitada või kehtestada käesolevale direktiivile või selle teatavatele sätetele vastavad riigisisesed õigusnormid krediidilepingute kohta, mis jäävad direktiivi reguleerimisalast välja, näiteks krediidilepingud, mille sõlmimisel nõutakse tarbijalt krediidiandjale esemelise tagatise andmist ja mille kohaselt tarbija vastutus piirdub rangelt selle hoiustatud esemega, või krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on suurem kui 100 000 eurot. Lisaks saaksid liikmesriigid käesolevat direktiivi kohaldada ka seotud krediidile, mis ei ole hõlmatud käesolevas direktiivis sätestatud seotud krediidilepingu määratlusega. Seega saaks käesoleva direktiivi sätteid seotud krediidilepingute kohta kohaldada krediidilepingutele, mille eesmärk on rahastada kauba tarnimise või teenuste osutamise lepingut üksnes teatavas osas.

(15)

Selleks et parandada tarbijakaitset, on mitu liikmesriiki kohaldanud direktiivi 2008/48/EÜ valdkondade suhtes, mis ei kuulu selle reguleerimisalasse, samal ajal kui teistes liikmesriikides on olemas erinevad riigisisesed normid nende valdkondade reguleerimiseks tulenevalt turu eripäradest, säilitades seeläbi eri liikmesriikide riigisiseste õigusnormide vahel teatavad lahknevused seoses selliste krediidiliikidega. Tegelikult võivad mitu direktiivi 2008/48/EÜ reguleerimisalast välja jäävat krediidilepingut olla tarbijatele kahjulikud, sealhulgas lühiajalised suure kulukusega krediidilepingud, mille summa on tavapäraselt väiksem kui kõnealuse direktiiviga sätestatud miinimumkünnis 200 eurot. Sellega seoses ning pidades silmas eesmärki tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse ja soodustada piiriülese tarbijakrediidituru arengut, peaks käesoleva direktiivi reguleerimisala hõlmama teatavaid lepinguid, mis jäeti direktiivi 2008/48/EÜ reguleerimisalast välja, näiteks kogusummas vähem kui 200 eurost krediiti käsitlevad tarbijakrediidilepingud. Samamoodi peaks direktiivi kohaldamisala hõlmama muid tooteid, mis võivad olla kahjulikud nende suure kulukuse või maksete tasumata jätmise korral nõutavate suurte tasude tõttu, et tagada suurem läbipaistvus ja parem tarbijakaitse ning tugevdada seeläbi tarbijate usaldust. Sellest tulenevalt ei tuleks käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jätta ostmise võimalusega rendi- või liisingulepinguid, arvelduskrediidi vormis krediidilepinguid, mille puhul kuulub krediit tagasimaksmisele ühe kuu jooksul, krediidilepinguid, mille puhul krediiti antakse intressivabalt ega nõuta muude tasude maksmist, ega krediidilepinguid, mille tingimuste kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning mille puhul tuleb maksta kõigest väheolulisi tasusid. Mõningate nimetatud krediidilepingute puhul, mis jäeti direktiivi 2008/48/EÜ reguleerimisalast välja ja mis võiksid olla hõlmatud käesoleva direktiiviga, nimelt kogusummas vähem kui 200 eurost krediiti käsitlevad krediidilepingud, krediit, mis on antud intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes tarbija makstavate piiratud tasudega maksete hilinemise korral, ning krediit, mis tuleb tagasi maksta kolme kuu jooksul ja mille eest nõutakse kõigest väheolulisi tasusid, peaks liikmesriikidel olema siiski võimalus mitte kohaldada käesolevas direktiivis kindlaks määratud piiratud hulka sätteid, mis on seotud reklaami, lepingueelse teabe ja lepinguteabega, et vältida krediidiandjate tarbetut koormust, võttes arvesse turu eripära ja selliste krediidilepingute eriomadusi, näiteks nende lühemat kestust, tagades samal ajal tarbijakaitse kõrgema taseme.

(16)

„Osta kohe, maksa hiljem“ makselahendused, mille puhul krediidiandja annab tarbijale krediiti, mille ainus eesmärk on kaupade või teenuste ostmine kauba tarnijalt või teenuse osutajalt, ning mis on uued digitaalsed finantsvahendid, mis võimaldavad tarbijatel teha ostu ja maksta ostu eest teatava aja jooksul, on sageli intressivabad ja muude tasudeta ning peaks seetõttu kuuluma käesoleva direktiivi reguleerimisalasse.

(17)

Teatav tasumise edasilükkamine, mille puhul kauba tarnija või teenuse osutaja annab tarbijale aega tasuda kauba või teenuse eest intressivabalt ja muude tasudeta, välja arvatud piiratud summas tasud hilinenud maksete korral vastavalt riigisisesele õigusele, tuleks käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jätta, tingimusel et puudub kolmas isik, nagu „osta kohe, maksa hiljem“ makselahenduste puhul, kes pakub kauba või teenuse eest krediiti, ning et kogu makse tuleb teha 50 päeva jooksul alates kauba tarnimisest või teenuse osutamisest. Selline tasumine edasilükkamine on äritava, mida kasutatakse tavaliselt selleks, et võimaldada tarbijatel tasuda alles pärast kauba või teenuse saamist, ja see on tarbijatele kasulik, näiteks raviarvete korral võimaldatav tasumise edasilükkamine, kui haiglad annavad tarbijatele aega ravikulude tasumiseks. Nimetatud väljajätmine peaks olema teatavate suurte internetipõhiste kaubatarnijate või teenuseosutajate puhul, kellel on juurdepääs suurele kliendibaasile, piiratud selliselt, et kolmas isik ei paku ega osta krediiti ja 14 päeva jooksul pärast kauba tarnimist või teenuse osutamist tuleb teha kogu makse, intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes tarbija makstavate piiratud tasudega maksete hilinemise korral vastavalt riigisisesele õigusele. Sellised suured internetipõhised kaubatarnijad ja teenuseosutajad, võttes arvesse nende finantssuutlikkust ja võimet suunata tarbijaid impulsiivostude tegemisele ja võimalikule ületarbimisele, saaksid vastasel juhul pakkuda tasumise edasilükkamist väga ulatuslikult ja ilma tarbijatele kaitsemeetmeid pakkumata ning nõrgestaksid ausat konkurentsi muude kaubatarnijate või teenuseosutajatega. Selline piirang võimaldaks tarbijatel teha makseid mugavalt kahe nädala jooksul, tagades samal ajal, et kui suured internetipõhised kaubatarnijad või teenuseosutajad soovivad anda suures mahus krediiti pikema aja jooksul, kohaldatakse nende suhtes käesolevat direktiivi.

(18)

Nagu on kirjeldatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/751 (5) põhjenduses 17, on määratud tagasimaksega deebetkaardid turul laialdaselt kättesaadavad krediitkaardid, mille puhul debiteeritakse kaardi valdaja kontot eelnevalt kokku lepitud kuupäeval tehingu kogusumma võrra, tavaliselt üks kord kuus, intressivabalt. Liikmesriigid peaksid saama jätta käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja teatavad määratud tagasimaksega deebetkaartide krediidilepingud, kuna sellised krediidilepingud võivad aidata kodumajapidamistel paremini kohandada oma eelarvet igakuise sissetulekuga, juhul kui krediit tuleb maksta tagasi 40 päeva jooksul, see on intressivaba ja muude tasudeta ning üksnes piiratud tasudega, mis on seotud makseteenuse osutamisega, ning kui seda pakub krediidiasutus või makseasutus. Kõnealune kohaldamisalast väljajätmine ei tohiks piirata selliste arvelduskrediiti või arvelduskonto jäägi ületamist käsitlevate asjakohaste sätete kohaldamist, mida tuleks kohaldada juhul, kui tagasimakse ületab arvelduskonto positiivset jääki.

(19)

Käesoleva direktiivi reguleerimisalasse ei tuleks lisada rendi- ja liisingulepinguid, mille puhul tarbija kohustus või võimalus lepingu ese välja osta ei ole lepingus endas ega üheski eraldi lepingus kehtestatud, näiteks puhtakujulised üürilepingud, kuna need ei hõlma vara võimalikku üleminekut lepingu lõppedes.

(20)

Lisaks tuleks käesoleva direktiiviga hõlmata kõik krediidilepingud summas kuni 100 000 eurot. Käesolevas direktiivis sätestatud krediidilepingute summa ülempiir peaks olema suurem kui direktiivis 2008/48/EÜ sätestatud ülempiir, et võtta arvesse inflatsiooni mõjust tulenevat indekseerimist alates 2008. aastast ja järgnevatel aastatel.

(21)

Krediidilepingute puhul, millega nähakse ette krediidiandja ja tarbija vaheline kokkulepe seoses tasumise edasilükkamisega või tagasimaksmise meetoditega juhul, kui tarbijal on esialgse krediidilepingu puhul juba tekkinud või tõenäoliselt tekib makseviivitus, kui selline kokkulepe aitaks tõenäoliselt vältida makseviivitusega seotud kohtumenetlust ja selle tingimused ei ole esialgses krediidilepingus kehtestatud tingimustest halvemad, peaksid liikmesriigid saama otsustada, et nad kohaldavad üksnes piiratud arvul käesoleva direktiivi sätteid, muu hulgas vabastades krediidiandjad krediidivõimelisuse hindamise kohustusest. See ei tohi takistada makseraskustes tarbijatel sõlmida uut krediidilepingut, mis aitaks neil oma esialgset krediiti hõlpsamini tagasi maksta. Tarbijate puhul peetaks tõenäoliseks, et neil tekib makseviivitus näiteks juhul, kui nad on kaotanud töö.

(22)

Alates 2008. aastast on tarbijatele üha enam kättesaadav rahastamisvorm olnud ühisrahastus, mida enamasti kasutatakse väikesteks kulutusteks või investeeringuteks. Ühisrahastuse laenuandmise teenuse osutaja käitab üldsusele avatud digitaalset platvormi, et viia või aidata viia potentsiaalsed laenuandjad, kes tegutsevad kas oma kaubandus-, äri- või kutsetegevuse raames või mitte, kokku rahastamist soovivate tarbijatega. Selline rahastamine võib toimuda tarbijakrediidi vormis. Kui ühisrahastuse laenuandmise teenuse osutajad annavad tarbijatele krediiti otse, tuleks nende suhtes kohaldada käesoleva direktiivi sätteid krediidiandjate kohta. Kui ühisrahastuse laenuandmise teenuse osutajad hõlbustavad krediidi andmist kaubandus-, äri- või kutsetegevuse raames tegutsevate krediidiandjate ja tarbijate vahel, tuleks selliste krediidiandjate suhtes kohaldada käesoleva direktiiviga krediidiandjatele ette nähtud kohustusi. Sellises olukorras tegutsevad ühisrahastuse laenuandmise teenuse osutajad krediidivahendajana ning seega tuleks nende suhtes kohaldada käesoleva direktiiviga krediidivahendajatele ette nähtud kohustusi.

(23)

Teatavat liiki krediidilepingute puhul, mille suhtes kohaldatakse üksnes teatavaid käesoleva direktiivi sätteid, peaks liikmesriikidele jääma õigus reguleerida sellist liiki krediidilepinguid riigisiseste õigusaktidega selles osas, mida käesoleva direktiiviga ei ühtlustata.

(24)

Teenuste kestva osutamise lepingud või samalaadsete kaupade tarnimise lepingud, mille kohaselt tarbija tasub kaupade või teenuste eest osamaksetega kogu lepingu kehtivuse aja jooksul, võivad oluliselt erineda käesoleva direktiiviga reguleeritavatest krediidilepingutest, seda eriti lepingupoolte huvide ja tehingu asjaolude ning sooritamise poolest. Seetõttu ei tohiks selliseid lepinguid lugeda krediidilepinguteks käesoleva direktiivi tähenduses. Sellised lepingud on näiteks kindlustuslepingud, mille eest tasutakse igakuiste osamaksetena.

(25)

Käesoleva direktiivi reguleerimisalast tuleks välja jätta krediidilepingud, mille alusel antakse krediiti kinnisasja tagatisel, ja krediidilepingud, mille eesmärk on rahastada maa või olemasoleva või projekteeritava ehitise, sealhulgas kaubandus-, äri- või kutsetegevuseks kasutatavate ruumide, omandiõiguse omandamist või säilitamist, kuna selliseid lepinguid reguleeritakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/17/EL (6). Samas käesoleva direktiivi reguleerimisalast ei tohiks välja jätta krediiti, mille eesmärk on eluasemeks oleva kinnisasja renoveerimine, mille kogusumma ületab 100 000 eurot, ning mis ei ole tagatud hüpoteegiga või muu võrreldava liikmesriigis tavaliselt kasutatava kinnisasjaga seotud tagatise või sellele seatud õigusega.

(26)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada sõltumata sellest, kas krediidiandjaks on juriidiline või füüsiline isik. Käesolev direktiiv ei tohiks siiski mõjutada liikmesriikide õigust lubada tarbijakrediiti andmist üksnes juriidilistel isikutel või teatud juriidilistel isikutel.

(27)

Käesoleva direktiivi teatavaid sätteid tuleks kohaldada füüsilistest ja juriidilistest isikutest krediidivahendajatele, kes esitlevad või pakuvad tarbijatele oma kaubandus-, äri- või kutsetegevuse raames tasu eest krediidilepinguid, abistavad tarbijaid, tehes krediidilepingutega seotud ettevalmistavat tööd, või sõlmivad tarbijatega krediidilepinguid krediidiandja nimel.

(28)

Tarbijatele antav teave, näiteks piisavad selgitused, lepingueelne teave, üldine teave ning teave andebaaside kasutamise kohta, peaks olema tasuta. Eritähelepanu tuleks pöörata puuetega inimeste vajadustele.

(29)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige austatakse käesoleva direktiiviga täielikult põhiõiguste harta kohast õigust isikuandmete kaitsele, omandile, mittediskrimineerimisele, perekonna- ja tööelu kaitsele ning tarbijakaitsele.

(30)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (7) kohaldamist, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate krediidiandjate ja -vahendajate teostatava isikuandmete töötlemise suhtes, ning eelkõige ei tohiks see piirata kõnealuse määruse artiklis 5 sätestatud isikuandmete töötlemise põhimõtete, sealhulgas võimalikult väheste andmete kogumise, õigsuse ja eesmärgi piirangu põhimõtete kohaldamist.

(31)

Liidus seaduslikult elavaid tarbijaid ei tohiks liidus krediidilepingu taotlemisel, sõlmimisel või omamisel diskrimineerida nende kodakondsuse ega elukoha tõttu ega muul põhiõiguste harta artiklis 21 osutatud alusel. See ei piira võimalust pakkuda erinevaid krediidile juurdepääsu tingimusi, kui need erinevad tingimused on igakülgselt põhjendatud objektiivsete kriteeriumidega. Samuti ei tohiks seda mõista nii, et see paneb krediidiandjatele või krediidivahendajatele kohustuse osutada teenuseid valdkondades, kus nad äritegevusega ei tegele.

(32)

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2005/29/EÜ (8) tuleks tarbijaid kaitsta ebaausate või eksitavate tavade eest, eelkõige mis puudutab krediidiandja või krediidivahendaja esitatavat teavet. Kõnealune direktiiv on krediidilepingute suhtes jätkuvalt kohaldatav ning toimib turvaabinõuna, millega tagatakse, et kõigis sektorites on võimalik säilitada ühtlaselt kõrgetasemelise tarbijate kaitse ebaausate kaubandustavade eest, sealhulgas täiendades seda muude liidu õigusnormidega.

(33)

Kehtestada tuleks erisätted krediidilepingute reklaamimise ning tarbijatele antava standardteabe teatavate elementide kohta, et tarbijad saaksid eelkõige erinevaid pakkumisi võrrelda. Sellist standardteavet tuleks anda selgel, kokkuvõtlikul ja selgelt eristuval viisil tüüpilise näite kujul. Krediidi kogusumma ja tagasimaksmise kestus, mille krediidiandja valib tüüpilise näite jaoks, peaksid võimalikult suurel määral vastama krediidiandja reklaamitava krediidilepingu omadustele. Standardteave tuleks esitada ennem ja tähelepandavalt ning selgel viisil ja kaasavas vormis. See teave peaks olema selgesti loetav ja selle puhul tuleks arvesse võtta teatavate andmekandjate, näiteks mobiiltelefonide ekraanide tehnilisi piiranguid. Digikanalite puhul võib osa tüüpilises näites sisalduvast standardteabest esitada klõpsamise, kerimise või üle libistamise teel. Enne krediidipakkumistele juurdepääsu saamist tuleks tarbijatele esitada siiski kogu standardteave, mida peab krediidilepinguid käsitlev reklaam hõlmama, isegi juhul, kui klõpsatakse, keritakse või libistatakse üle. Standardteave tuleks samuti selgelt eristada muust krediidilepinguga seotud lisateabest. Ajutise kehtivusega müügiedenduslikud tingimused, näiteks kliendi peibutamiseks ette nähtud ülisoodne intressimäär, mis seisneb madalamas laenuintressis, mis kehtib krediidilepingu esimestel kuudel, peaksid olema selgelt äratuntavad. Kogu oluline teave peaks olema tarbijatele esmapilgul nähtav, isegi kui nad vaatavad seda mobiiltelefoni ekraanilt. Tarbijale tuleks edastada ka krediidiandja ning asjakohasel juhul krediidivahendaja telefoninumber ja e-posti aadress, et ta saaks krediidiandja või krediidivahendajaga kiiresti ja tõhusalt ühendust võtta.

Kui ei ole võimalik esitada krediidi kogusummat kättesaadavaks tehtud kogusummadena, eelkõige kui krediidileping võimaldab tarbijal krediiti vabalt kasutusse võtta piiratud summas, tuleks ette näha ülemmäär. Ülemmäär peaks näitama krediidi kõrgeimat määra, mis võidakse tarbijale kättesaadavaks teha. Teatavatel põhjendatud juhtudel, kui krediidilepingute reklaamimisel kasutatav andmekandja ei võimalda esitada kõnealust teavet visuaalselt, näiteks raadioreklaami puhul, tuleks avaldatava teabe mahtu vähendada, et tarbijad saaksid teabest paremini aru. Lisaks peaks liikmesriikidele jääma õigus reguleerida riigisiseses õiguses teabele esitatavaid nõudeid seoses krediidilepingute reklaamiga, mis ei sisalda teavet krediidi kulukuse kohta. Selleks et vähendada krediidi väärmüüki tarbijatele, kes ei saa seda endale lubada, ja edendada jätkusuutlikku laenuandmist, peaks krediidilepingute reklaam kõikidel juhtudel sisaldama selget ja selgelt eristuvat hoiatust, et teavitada tarbijaid sellest, et laenuvõtmine maksab raha. Tarbijakaitse kõrgema taseme tagamiseks tuleks keelata teatavad reklaamid, näiteks reklaamid, millega julgustatakse tarbijaid taotlema krediiti, andes mõista, et krediit võiks parandada nende finantsolukorda, või täpsustades, et andmebaasides registreeritud krediidil on krediiditaotluse hindamisele väike või olematu mõju. Liikmesriikidel peaks samuti olema lubatud keelata reklaamid, mida nad peavad tarbijate jaoks riskantseks, näiteks reklaamid, mis rõhutavad krediidi saamise lihtsust või kiirust.

(34)

Püsiv andmekandja, sealhulgas dokumentide paberversioon ning koostalitlusvõimeline, kaasaskantav ja masinloetav digiversioon, peaks võimaldama esitada isiklikult tarbijale suunatud teavet, võimaldama tarbijal säilitada teavet nii, et see on ligipääsetav hilisemaks kasutamiseks ja teabe eesmärgiga vastavuses oleva aja jooksul, võimaldama säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada ning tagama teabe loetavuse, nii et teavet saab lugeda ja sellele viidata. Tarbijatel peaks olema võimalus valida, millisel püsival andmekandjal nad soovivad teavet saada lepingueelses etapis ja pärast lepingu sõlmimist ning teatada lepingust taganemisest. Tarbijatel ei tohiks siiski olla võimalik teatada taganemisest ja nõuda krediidiandjatelt teabe esitamist sellist liiki püsivatel andmekandjatel, mida üldjuhul ei kasutata.

(35)

Reklaamis keskendutakse tavaliselt ühele või mitmele konkreetsele tootele, samas kui tarbijatel peaks olema võimalus teha otsus täielikult teadlikuna pakutavast krediiditoodete valikust. Sellega seoses on üldteabel oluline osa tarbija harimisel laia valiku olemasolevate toodete ja teenuste ning nende põhitunnuste osas. Seepärast peaks tarbijatel olema igal ajal juurdepääs pakutavaid krediiditooteid käsitlevale üldteabele. See ei tohiks piirata kohustust esitada tarbijatele isikupärastatud lepingueelset teavet.

(36)

Selleks et tarbijad saaksid teha otsused kõiki asjaolusid teadvalt, peaksid nad aegsasti enne krediidilepingu sõlmimist – ja mitte krediidilepingu sõlmimisega samal ajal – saama piisava lepingueelse teabe, sealhulgas teabe krediiditingimuste, krediidi kulukuse ja oma kohustuste kohta, samuti piisavad selgitused nende küsimuste kohta, et seda teavet sobival ajal ja viisil kaalutleda. Selle eesmärk on tagada, et tarbijatel on lepingueelse teabe lugemiseks ja sellest arusaamiseks, pakkumiste võrdlemiseks ja teadliku otsuse tegemiseks piisavalt aega. Selline nõue ei tohiks piirata nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ (9) kohaldamist.

(37)

Lepingueelse teabe esitamiseks tuleks kasutada käesoleva direktiivi I lisas esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte. Selleks et aidata tarbijatel erinevatest pakkumistest aru saada ja neid võrrelda, tuleks krediidi põhielemendid esitada selgelt eristuval viisil kõnealuse teabelehe esimesel lehel, mis peaks võimaldama tarbijatel näha esmapilgul kogu olulist teavet, seda ka mobiiltelefoni ekraanil. Kui kõiki põhielemente ei ole võimalik ühel lehel selgelt eristuval viisil esitada, tuleks need esitada Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas kõige rohkem kahel lehel. Teabelehel esitatav teave peaks olema selge, selgesti loetav ja kohandatud teatavate andmekandjate, näiteks mobiiltelefonide ekraanide tehnilistele piirangutele. Teave tuleks eri kanalites esitada asjakohasel ja sobival viisil, et see oleks võrdsetel alustel ja kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/882 (10) kättesaadav kõigile tarbijatele.

(38)

Pakkumiste võimalikult suure läbipaistvuse ja võrreldavuse tagamiseks peaks lepingueelne teave sisaldama eelkõige krediidi kulukuse aastamäära, mis määratakse kõikjal liidus kindlaks samal viisil. Kuna krediidi kulukuse aastamäära saab selles etapis esitada vaid näitena, siis peaks tegemist olema tüüpilise näitega. Tüüpiline näide võiks hõlmata asjaomase krediidilepingu liigile iseloomulikku keskmist krediidi kestust ja kogusummat ning asjakohasel juhul ka selle krediidiga soetatavaid kaupu. Tüüpilise näite kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta ka teatavat liiki krediidilepingute esinemise sagedust konkreetsel turul. Seoses laenuintressi, osamaksete sageduse ja intresside kapitaliseerimisega peaksid krediidiandjad kasutama asjaomase tarbijakrediidi puhul oma tavapärast arvutamise meetodit. Juhul kui lepingueelne teave esitatakse vähem kui üks päev enne krediidilepingu või -pakkumuse tarbija suhtes siduvaks muutumist, peaks krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja tuletama tarbijale ühe kuni seitsme päeva jooksul pärast lepingu sõlmimist või, kui see on kohaldatav, tarbija poolt siduva krediidipakkumise tegemist meelde võimalust krediidilepingust taganeda.

(39)

Krediidi kogukulu tarbijale peaks sisaldama kõiki kulusid, kaasa arvatud intress, lepingutasud, maksud, krediidivahendajate tasud ning kõik muud tasud, mida tarbijal tuleb seoses krediidilepinguga maksta, välja arvatud notaritasud. Krediidiandja tegelikke teadmisi kulude kohta tuleks hinnata objektiivselt, võttes arvesse käesolevas direktiivis kehtestatud kutsetegevuse nõudeid.

(40)

Krediidilepinguid, mille puhul laenuintress vaadatakse perioodiliselt läbi vastavalt krediidilepingus nimetatud baasintressimäära muutustele, ei tuleks lugeda fikseeritud laenuintressiga krediidilepinguteks.

(41)

Liikmesriikidele peaks jääma õigus säilitada või kehtestada riigisisesed õigusnormid, millega keelatakse krediidiandjal nõuda tarbijalt pangakonto avamist seoses krediidilepinguga, mõne muu kõrvalteenuse jaoks lepingu sõlmimist või selliste pangakontode või muude kõrvalteenustega seonduvate kulude või tasude maksmist. Liikmesriikides, kus sellised kombineeritud pakkumised on lubatud, tuleks tarbijaid enne krediidilepingu sõlmimist teavitada kõigist kõrvalteenustest, mis on kohustuslikud kas krediidi saamiseks või selle saamiseks reklaamitavatel tingimustel. Selliste kõrvalteenustega seotud tasumisele kuuluvad kulud, eelkõige kindlustusmaksed, tuleks arvata krediidi kogukulu hulka. Juhul kui selliste kulude suurust ei ole võimalik enne krediidilepingu sõlmimist kindlaks määrata, peaksid tarbijad saama lepingueelses etapis piisavat teavet kulude olemasolu kohta. Tuleks eeldada, et krediidiandjatele on teada nende kõrvalteenuste maksumus, mida nad pakuvad tarbijatele ise või kolmanda isiku nimel, välja arvatud juhul, kui hind sõltub tarbija eriomadustest või olukorrast.

(42)

Selleks et tagada konkreetset liiki krediidilepingute puhul tarbijate piisav kaitse tase ilma krediidiandjat või asjakohasel juhul krediidivahendajat liigselt koormamata, on siiski asjakohane piirata lepingueelsele teabele esitatavaid nõudeid, arvestades sellist liiki krediidilepingute eripära.

(43)

Tarbijale tuleks enne krediidilepingu sõlmimist esitada põhjalik teave, olenemata sellest, kas krediidi turustamisse on kaasatud krediidivahendaja. Seetõttu tuleks lepingueelsele teabele esitatavaid nõudeid üldiselt kohaldada ka krediidivahendajate suhtes. Kui aga kauba tarnija või teenuse osutaja tegutseb krediidivahendajana kõrvaltegevusena, ei ole asjakohane kehtestada talle juriidilist kohustust anda lepingueelset teavet vastavalt käesolevale direktiivile. Näiteks võib krediidi vahendamise lugeda kauba tarnija või teenuse osutaja kõrvaltegevusalaks, kui krediidi vahendamine ei ole tema kaubandus-, äri- või kutsetegevuse põhieesmärk. Kõnealustel juhtudel tagatakse siiski piisaval tasemel tarbijakaitse, kuna krediidiandja peaks vastutama selle eest, et tarbija saab kogu lepingueelse teabe kas krediidivahendajalt, kui krediidiandja ja krediidivahendaja nii kokku lepivad, või muul sobival viisil.

(44)

Liikmesriikidel peaks olema võimalus reguleerida krediidiandja või asjakohasel juhul krediidivahendaja poolt tarbijale enne krediidilepingu sõlmimist esitatava teabe võimalikku siduvat iseloomu ning ajavahemikku, mille jooksul see on krediidiandja suhtes siduv.

(45)

Vaatamata tarbijale antavale lepingueelsele teabele võib tarbija siiski vajada täiendavat abi selleks, et otsustada, milline pakutavatest krediidilepingutest on tema vajadusi ja rahalist olukorda arvestades sobivaim. Seetõttu peaksid liikmesriigid tagama, et krediidiandjad ja asjakohasel juhul krediidivahendajad osutavad enne krediidilepingu sõlmimist sellist abi seoses tarbijale pakutavate krediiditoodetega, andes tarbijale tasuta personaalseid asjakohaseid selgitusi asjaomase teabe kohta, sealhulgas eelkõige pakutavate toodete põhiomaduste kohta, nii et tarbija mõistaks nende võimalikku mõju oma majanduslikule olukorrale, sealhulgas õiguslikke ja finantstagajärgi, mis võivad tuleneda lepinguliste kohustuste mittenõuetekohasest täitmisest. Krediidiandjad ja asjakohasel juhul krediidivahendajad peaksid selliste selgituste andmise viisi kohandama asjaoludele, mille kohaselt krediiti pakutakse, ning tarbija vajadusele abi järele, võttes arvesse tarbija krediidialaseid teadmisi ja kogemusi ning konkreetsete krediiditoodete laadi. Sellised selgitused ei tohiks endast kujutada personaalset soovitust. Liikmesriigid peaksid saama nõuda, et krediidiandjad ja asjakohasel juhul krediidivahendajad dokumenteeriksid, millises vormis ja millal sellised selgitused tarbijale esitati.

(46)

Nagu on rõhutatud 21. aprillil 2021 avaldatud komisjoni määruse ettepanekus, millega nähakse ette tehisintellekti käsitlevad ühtlustatud õigusnormid (tehisintellekti käsitlev õigusakt), on tehisintellektisüsteeme lihtne mitmesugustes majanduse ja ühiskonna sektorites kasutusele võtta, sealhulgas piiriüleselt, ning need võivad levida kogu liidus. Sellega seoses peaksid krediidiandjad ja krediidivahendajad, kui nad isikustavad oma hinnapakkumist konkreetse tarbija või konkreetse tarbijakategooria jaoks, tuginedes automatiseeritud otsuste tegemisele, selgelt teavitama tarbijat, et neile esitletud hinda on isikuandmete, sealhulgas tuletatud andmete automatiseeritud töötlemise alusel isikupõhiselt kohandatud, nii et nad saaksid ostuotsuse tegemisel võimalikke riske arvesse võtta. Määruse (EL) 2016/679 artikli 14 lõike 2 punkti f kohaselt peavad krediidiandjad ja krediidivahendajad teavitama pakkumise saanud tarbijaid ka pakkumise isikustamiseks kasutatud andmeallikatest.

(47)

Oluline on vältida tavasid, nagu teatavate toodete seosmüük, mis võivad viia selliste krediidilepingute sõlmimiseni, mis ei ole tarbijate parimates huvides, piiramata siiski komplektina müüki, millest võib tarbijaile kasu olla. Liikmesriigid peaksid siiski jätkama finantsteenuste jaeturgude hoolikat jälgimist, tagamaks et komplektina müük ei moonuta tarbijatele kättesaadavat tootevalikut ega konkurentsi. Üldreeglina ei tohiks seosmüük olla lubatud, välja arvatud juhul, kui koos krediidilepinguga pakutavat finantsteenust või -toodet ei ole võimalik pakkuda eraldi, kuna see on krediidi lahutamatu osa, näiteks arvelduskrediidi puhul. Kuigi proportsionaalsuse kaalutlusi arvestades peaks krediidiandja saama nõuda tarbijalt asjakohase kindlustuslepingu olemasolu, et tagada krediidi tagasimaksmine või kindlustada tagatise väärtus, peaks tarbijal olema võimalik valida ise kindlustusandja. See ei tohiks mõjutada krediidiandja kehtestatud krediiditingimusi, tingimusel et kõnealuse kindlustusandja pakutav kindlustus pakub samaväärset tagatist kui krediidiandja poolt pakutav kindlustus. Samuti peaks liikmesriikidel olema võimalus standardida täielikult või osaliselt kindlustuslepingutega pakutavat kindlustuskatet, et tarbijad saaksid soovi korral pakkumisi võrrelda. Selleks et tarbijal oleks enne kindlustuse ostmist täiendavalt aega kindlustuspakkumiste võrdlemiseks, peaksid liikmesriigid nõudma, et tarbijale jäetaks krediidilepinguga seotud kindlustuspakkumiste võrdlemiseks vähemalt kolm päeva, ilma et pakkumist muudetaks, ning et tarbijat teavitataks sellest. Tarbijad peaksid saama sõlmida kindlustuslepingu enne kõnealuse kolmepäevase tähtaja möödumist, kui nad seda sõnaselgelt taotlevad.

(48)

Paljud vähist paranenud inimesed kogevad tulenevalt oma haigusloost finantsteenustele juurdepääsul sageli ebaõiglast kohtlemist. Nende kindlustusmaksed on sageli üle jõu käivalt kõrged, kuigi nad on olnud terved juba aastaid, isegi aastakümneid. Selleks et anda vähist paranenud tarbijatele võrdne juurdepääs krediidilepingutega seotud kindlustusele, peaksid liikmesriigid nõudma, et kindlustuslepingud ei põhineks tarbija onkoloogilise haiguse diagnoosi käsitlevatel isikuandmetel, kui kõnealuse tarbija ravi lõpust on möödas asjakohane ajavahemik. Selline liikmesriigi määratud ajavahemik ei tohiks olla pikem kui 15 aastat alates tarbija ravi lõppemisest.

(49)

Krediidilepingutest ja kõrvalteenustest tuleks teavitada selgel ja läbipaistval viisil. Tarbija nõusolekut krediidilepingu sõlmimiseks või kõrvalteenuste ostmiseks ei peaks saama eeldada. Iga selline tarbija nõusolek tuleks anda selge nõusolekut väljendava tegevusega, millega tarbija teeb vabatahtliku, konkreetse, teadliku ja ühemõttelise tahteavalduse. Sellega seoses ei tohiks vaikimist, tegevusetust ega vaikevalikuid, nagu eelnevalt märgistatud lahtrid, käsitada tarbija nõusoleku andmisena.

(50)

Nõustamisteenuste osutamine personaalse soovituse andmise vormis, see tähendab nõustamisteenus, on tegevus, mis võib olla kombineeritud krediidi andmise või vahendamise muude aspektidega. Seepärast tuleks selleks, et tarbijad mõistaksid, mida neile osutatavad teenused endast kujutavad, teavitada neid, mida sellised nõustamisteenused hõlmavad ning kas neid osutatakse või on võimalik osutada või mitte. Pidades silmas tähtsust, mida tarbijad omistavad terminite „nõu“, „nõustamine“ ja „nõustajad“ kasutamisele, peaksid liikmesriigid saama keelata nende või sarnaste terminite kasutamise, kui nõustamisteenuseid osutavad tarbijatele krediidiandjad või krediidivahendajad. Samuti on asjakohane tagada, et liikmesriigid kehtestavad kaitsemeetmed juhtudeks, kui nõustamist kirjeldatakse sõltumatu teenusena, tagamaks, et asjaomaste kaalutavate toodete valik ja tasumise kord vastab tarbija ootustele sellise nõustamise suhtes. Nõustamisteenuseid osutades peaksid krediidiandjad või krediidivahendajad esitama märke selle kohta, kas soovitus põhineb ainult nende enda tootevalikul või suurel hulgal turul pakutavatel toodetel, nii et tarbija saaks aru, mille alusel talle soovitus tehakse. Lisaks peaks krediidiandja või krediidivahendaja tegema teatavaks tasu, mida tarbija peab nõustamisteenuste eest maksma, või selle arvutamise meetodi, kui teabe esitamise ajal ei ole seda summat võimalik kindlaks määrata. Nõustamine peaks alati olema tarbija parimates huvides ning nõustajad peaksid hankima teavet tarbija vajaduste ja olukorra kohta ning soovitama krediidilepinguid, mis vastavad tarbija vajadustele, finantsolukorrale ja isiklikele asjaoludele, pidades samuti silmas eesmärki minimeerida makseviivitusi ja võlgnevusi. Lisaks tuleks nõustamisel võtta arvesse piisavalt suurt hulka nõustaja tootevalikusse kuuluvaid krediidilepinguid.

(51)

Sellise krediidiandmisega, mida tarbija ei ole soovinud, võib teatavatel juhtudel kaasneda tarbija huve kahjustav tegevus. Seda silmas pidades peaks olema keelatud soovimatu krediidi andmine, sealhulgas tarbijatele eelnevalt heakskiidetud krediitkaardi saatmine, kui tarbija ei ole seda tellinud, uue arvelduskrediidi limiidi või arvelduskonto jäägi ületamise limiidi ühepoolne kehtestamine või tarbija arvelduskrediidi või arvelduskonto jäägi ületamise limiidi ühepoolne suurendamine. Soovimatu krediidi andmine väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute vormis, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL (11) artikli 2 punktis 8, peaks olema samuti keelatud. Soovimatu krediidi andmise keeld ei tohiks takistada krediidiandjatel ja krediidivahendajatel reklaamida või pakkuda krediiti ärisuhte käigus kooskõlas tarbijakaitset käsitlevate liidu õigusaktidega ja liidu õigusega kooskõlas olevate riigisiseste meetmetega, sealhulgas reklaamida ja pakkuda müügikohas krediiti, et rahastada kauba või teenuse ostmist.

(52)

Liikmesriigid saavad pakkuda tarbijatele võimalust kasutada proportsionaalseid ja tõhusaid õiguskaitsevahendeid krediidiandjate ja krediidivahendajate suhtes, kui nad ei täida käesolevat direktiivi kooskõlas riigisisese õigusega. Kõnealused õiguskaitsevahendid võivad hõlmata kahju hüvitamist ja tarbijale tuleneva krediidi kogukulu vähendamist või krediidilepingu lõpetamist.

(53)

Liikmesriigid peaksid võtma asjakohaseid meetmeid, et edendada vastutustundlikke tavasid krediidisuhte kõigis etappides, võttes arvesse oma krediidituru eripära. Nende meetmete hulka võiksid kuuluda näiteks tarbijate teavitamine ja harimine, sealhulgas hoiatused makseviivituste ja liigse võlakoormusega seotud riskide kohta. Laieneval krediiditurul on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelnevalt krediidivõimelisust hindamata. Liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise krediidiandjate käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed sellise käitumise eest karistamiseks. Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL (12) krediidiriski käsitlevate sätete kohaldamist, peaks krediidiandjatel olema kohustus individuaalselt kontrollida tarbija krediidivõimelisust. Sel eesmärgil peaks krediidiandjatel olema lubatud kasutada mitte ainult asjaomase krediidilepingu ettevalmistamise ajal tarbija poolt esitatud teavet, vaid ka pikaaegse ärisuhte ajal esitatud teavet. Tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja täitma oma lepingulisi kohustusi.

(54)

On oluline, et enne krediidilepingu sõlmimist hinnataks ja kontrollitaks tarbija suutlikkust ja valmidust krediiti tagasi maksta. Kõnealune krediidivõimelisuse hindamine peaks olema proportsionaalne ja tuginema tarbija huvidele, et vältida vastutustundetuid laenuandmistavasid ja liigset võlakoormust, ning arvesse tuleks võtta kõiki vajalikke ja asjakohaseid tegureid, mis võivad mõjutada tarbija suutlikkust krediit tagasi maksta. Tagasimaksegraafik peaks olema kohandatud tarbija konkreetsetele vajadustele ja tagasimaksevõimele. Kui krediiditaotluse esitavad ühiselt mitu tarbijat, võib krediidivõimelisuse hindamisel lähtuda ühisest tagasimaksevõimest. Positiivne hinnang ei tohiks piirata krediidiandja lepinguvabadust seoses krediidi andmisega. Liikmesriigid peaksid saama kehtestada tarbija krediidivõimelisuse hindamise lisakriteeriumide ja meetodite kohta lisasuuniseid, näiteks kehtestada laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu või laenusumma ja sissetuleku suhtarvu piirmäärad.

(55)

Krediidivõimelisuse hindamine peaks tuginema finants- ja majanduslikku olukorda käsitlevale teabele. Selline teave peaks olema vajalik ja proportsionaalne krediidi laadi, kestuse, väärtuse ja tarbijale tulenevate riskidega kooskõlas määruses (EL) 2016/679 sätestatud võimalikult väheste andmete kogumise põhimõttega ning peaks olema asjakohane, täielik ja õige. Nimetatud teave peaks hõlmama vähemalt tarbija sissetulekuid ja kulusid, sealhulgas võtma asjakohaselt arvesse tarbija olemasolevaid kohustusi, muu hulgas tarbija ja tema leibkonna elamiskulusid ning tarbija finantskohustusi. See teave ei tohiks hõlmata määruse (EL) 2016/679 artikli 9 lõikes 1 osutatud isikuandmete eriliike, nagu terviseandmed, sealhulgas vähktõvega seotud andmed, ega sotsiaalvõrgustikest saadud teavet. Euroopa Pangandusjärelevalve 29. mai 2020. aasta suunistes, mis käsitlevad laenude väljastamist ja seiret on esitatud juhised selle kohta, millistesse kategooriatesse kuuluvaid andmeid tohib kasutada isikuandmete töötlemiseks krediidivõimelisuse otstarbel, mis hõlmavad tõendeid sissetuleku või tagasimaksete muude allikate kohta, ning finantsvarade ja -kohustuste teavet või teavet muude rahaliste kohustuste kohta. Selleks et hõlbustada krediidivõimelisuse hindamist, peaksid tarbijad esitama teavet oma finants- ja majandusliku olukorra kohta. Tarbijale tuleks krediiti anda ainult juhul, kui krediidivõimelisuse hinnangu kohaselt on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse selle lepinguga nõutavatel tingimustel. Hinnates tarbija suutlikkust täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi, peaks krediidiandja võtma arvesse asjakohaseid tegureid ja konkreetseid asjaolusid, näiteks, kuid mitte üksnes, käesoleva direktiivi kohaselt antavate krediitide puhul, mille eesmärk on rahastada õpinguid või katta erakorralisi tervishoiukulusid, piisavate tõendite olemasolu selle kohta, et sellised krediidid toovad tarbijale tulevikus tulu, või selliste tagatiste või muude garantiide olemasolu, mida tarbija saaks krediidi tagamiseks esitada.

(56)

Komisjoni määruse ettepanekus, millega nähakse ette tehisintellekti käsitlevad ühtlustatud õigusnormid (tehisintellekti käsitlev õigusakt), sätestatakse, et tehisintellektisüsteemid, mida kasutatakse füüsilistele isikutele krediidihinnangu andmiseks või nende krediidivõimelisuse hindamiseks, tuleks liigitada suure riskiga tehisintellektisüsteemideks, sest nendega otsustatakse asjaomaste inimeste juurdepääs finantsvahenditele või olulistele teenustele, nagu eluase, elekter ja telekommunikatsiooniteenused. Seda suurt riski arvestades peaks tarbijal juhul, kui krediidivõimelisuse hindamine hõlmab andmete automatiseeritud töötlemist, olema õigus sellele, et krediidiandja võimaldaks inimese sekkumist. Ilma et see piiraks määruse (EL) 2016/679 kohaldamist, peaks tarbijal olema õigus saada sisulisi ja arusaadavaid selgitusi tehtud hindamise ning selle kohta, kuidas asjaomane andmete automatiseeritud töötlemine toimib, sealhulgas põhimuutujate, kasutatava loogika ja kaasnevate riskide kohta, ning tal peaks olema õigus väljendada oma seisukohta ning taotleda krediidivõimelisuse hinnangu läbivaatamist ja krediidi andmist käsitleva otsuse läbivaatamist. Tarbijal peaks olema õigus saada nende õiguste kohta teavet pärast seda, kui talle on esitatud nõuetekohaselt teavet järgitava menetluse kohta. Võimalus taotleda esialgse hinnangu ja otsuse läbivaatamist ei tohiks tingimata viia tarbijale krediidi andmiseni.

(57)

Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks peaks krediidiandja kasutama ka krediidiandmebaase. Õiguslike ja tegelike asjaolude tõttu võib vajalikuks osutuda selliste päringute teostamine erinevas ulatuses. Selleks et vältida konkurentsimoonutusi krediidiandjate vahel, peaks nendel krediidiandjatel, kelle üle tehakse järelevalvet ja kes järgivad täielikult määruse (EL) 2016/679 sätteid, olema liikmesriigis, mis ei ole nende asukohariik, juurdepääs tarbijaid käsitlevatele era- või avalik-õiguslikele krediidiandmebaasidele samasugustel mittediskrimineerivatel tingimustel nagu selles liikmesriigis asutatud krediidiandjatel. Liikmesriigid peaksid hõlbustama piiriülest juurdepääsu era- või avalik-õiguslikele andmebaasidele kooskõlas määrusega (EL) 2016/679. Selleks et tugevdada vastastikkuse põhimõtet, tuleks krediidiandmebaasides kooskõlas liidu ja riigisisese õigusega säilitada teavet vähemalt tarbijate võlgnevuste kohta krediidi tagasimaksmisel ning krediidi liigi ja krediidiandja nime kohta. Krediidiandjad ja krediidivahendajad ei tohiks töödelda andmete eriliike, nagu määruse (EL) 2016/679 artikli 9 lõikes 1 osutatud terviseandmed, ega sotsiaalvõrgustikest saadud teavet, kuna neid andmeliike ega sellist teavet ei tohiks kasutada tarbijate krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiandmebaasi pakkujad peaksid kehtestama menetlused, millega tagatakse, et nende andmebaasides sisalduv teave on ajakohane ja õige. Kui krediiditaotlus lükatakse andmebaasis sooritatud päringu alusel tagasi, peaksid krediidiandjad teavitama tarbijaid põhjendamatu viivituseta ja tasuta sellise päringu tulemustest ja kasutatud andmebaasi üksikasjadest ning samuti arvesse võetud andmete liigist. Lisaks peaksid liikmesriigid tarbijate teadlikkuse tagamiseks tagama, et tarbijaid teavitatakse õigeaegselt ja 30 päeva jooksul krediidi tagasimaksmisega seotud võlgnevuste kandmisest andmebaasi, näiteks saates neile e-posti teel hoiatuse, milles neil palutakse kontrollida andmebaasis nende endi teavet krediidi tagasimaksmisega seotud võlgnevuste kohta.

(58)

Käesoleva direktiiviga ei tuleks reguleerida krediidilepingute kehtivusega seonduvaid lepinguõiguse küsimusi. Seetõttu peaksid liikmesriigid saama nimetatud valdkonnas säilitada või kehtestada riigisisesed õigusnormid, mis on kooskõlas liidu õigusega. Liikmesriigid peaksid saama reguleerida krediidilepingu sõlmimise pakkumistega seotud õiguskorda, eelkõige pakkumise tegemise aega ja ajavahemikku, mille jooksul selline pakkumine on krediidiandjale siduv. Kui selline pakkumine tehakse käesoleva direktiiviga sätestatud lepingueelse teabe edastamisega samal ajal, tuleks selline pakkumine esitada samamoodi nagu muu krediidiandjapoolse lisateabe tarbijale eraldi dokumendis. See eraldi dokument võidakse lisada Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele.

(59)

Krediidilepingus tuleks selgel ja kokkuvõtlikul viisil esitada kogu vajalik teave, et tarbija oleks teadlik talle sellest lepingust tulenevatest õigustest ja kohustustest.

(60)

Ilma et see piiraks direktiivi 93/13/EMÜ kohaldamist ja käesoleva direktiivi kohaste lepingueelsete kohustuste täitmist ning eesmärgiga tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse, tuleks aegsasti enne krediidilepingu tingimuste muutmist esitada tarbijale kavandatavate muudatuste kirjeldus, sealhulgas asjakohasel juhul teave selle kohta, kas nende tegemiseks on vaja tarbija nõusolekut või tehakse need õigusnormide alusel; muudatuste tegemise ajakava; ning teave selle kohta, kuidas ja mis tähtaja jooksul saab tarbija esitada kaebuse, samuti selle pädeva asutuse nimi ja aadress, kellele saab kaebuse esitada. Krediidilepingu muutmine ei tohiks mõjutada ühtegi tarbija õigust, sealhulgas käesoleva direktiiviga ette nähtud õigust saada teavet. See ei tohiks piirata selliste liidu või riigisiseste õigusnormide kohaldamist, mis käsitlevad lepingumuudatuste vastuvõetavust, tingimusi ja kehtivust.

(61)

Täieliku läbipaistvuse tagamiseks tuleks tarbijale anda teavet laenuintressi kohta nii lepingueelses etapis kui ka siis, kui krediidileping on sõlmitud. Lepingulise suhte ajal tuleks tarbijat täiendavalt teavitada muutuva laenuintressi muutustest ning nendest muutustest tulenevatest muutustest maksetes. See ei tohiks piirata selliste riigisiseste õigusnormide kohaldamist, mis ei ole seotud tarbijale edastatava teabega ning millega kehtestatakse laenuintressi ja muude krediidiga seotud majanduslike tingimuste muutuste, välja arvatud makseid puudutavate muutuste tingimused, või kirjeldatakse asjaomaseid tagajärgi, näiteks normid selle kohta, et krediidiandja võib muuta laenuintressi üksnes mõjuval põhjusel või et tarbijal on õigus lõpetada krediidileping juhul, kui laenuintress või muud konkreetsed krediidiga seotud majanduslikud tingimused muutuvad.

(62)

Arvelduskrediit ja arvelduskonto jäägi ületamine on üha levinumad tarbijakrediidi vormid. Seepärast on neid finantstooteid vaja reguleerida, et tõsta tarbijakaitse taset ja vältida tarbijate liigset võlakoormust. On oht, et tarbijad ei suuda maksta, kui krediidiandjad otsustavad taotleda kohest tagasimaksmist. Seepärast tuleks käesolevas direktiivis kehtestada tarbijate õigused seoses arvelduskrediidi ja arvelduskonto jäägi ületamisega.

(63)

Arvelduskonto jäägi märkimisväärse ületamise korral, mis vältab kauem kui üks kuu, peaks krediidiandja esitama tarbijale viivitamata teabe arvelduskonto jäägi ületamise, sealhulgas asjaomase summa, laenuintressi ning trahvide, tasude ja viiviste kohta. Arvelduskonto jäägi korduva ületamise korral peaks krediidiandja pakkuma tarbijale nõustamisteenuseid, kui need on kättesaadavad, et aidata tarbijal teha kindlaks vähem kulukad lahendused, või soovitama tarbijale võlanõustamisteenuseid.

(64)

Tarbijatel peaks olema õigus taganeda lepingust leppetrahvita ja põhjenduskohustuseta. Siiski peaks õiguskindluse suurendamiseks taganemise tähtaeg lõppema igal juhul 12 kuud ja 14 päeva pärast krediidilepingu sõlmimist, kui tarbija ei ole saanud lepingu tingimusi ja teavet vastavalt käesolevale direktiivile. Taganemistähtaeg ei saa lõppeda, kui tarbijat ei ole tema taganemisõigusest teavitatud.

(65)

Kui tarbija taganeb krediidilepingust, millega seoses ta on saanud kaupu, eelkõige järelmaksuga ostust või rendi- või liisingulepingust, millega kaasneb väljaostmise kohustus, ei tohiks käesolev direktiiv piirata kaupade tagastamise või sellega seotud küsimuste reguleerimist liikmesriikide poolt.

(66)

Mõnel juhul on riigisiseses õiguses juba sätestatud, et vahendeid ei tohi tarbijale kättesaadavaks teha enne teatava tähtaja möödumist. Neil juhtudel võivad tarbijad soovida tagada, et nad saavad ostetud kaubad või teenused varakult. Seetõttu peaks liikmesriikidel olema võimalus seotud krediidilepingute puhul erandkorras sätestada, et kui tarbijad avaldavad sõnaselgelt soovi saada ostetud kaup või teenus varakult, võib taganemisõiguse kasutamise tähtaega lühendada sama tähtpäevani, enne mida ei saa vahendeid kättesaadavaks teha.

(67)

Seotud krediidilepingute puhul on kaupade või teenuste ost ja sel eesmärgil sõlmitud krediidileping omavahel seotud. Seega, kui tarbija kasutab liidu õiguse kohast õigust ostulepingust taganeda, ei peaks seotud krediidileping tarbija suhtes enam siduv olema. See ei tohiks piirata riigisisese õiguse kohaldamist seotud krediidilepingute suhtes juhtudel, kui ostuleping on kehtetuks tunnistatud või tarbija on kasutanud oma taganemisõigust riigisisese õiguse alusel. Samuti ei tohiks see piirata tarbijatele selliste riigisisese õigusega antud õiguseid, mille kohaselt ei saa tarbija ja kauba tarnija või teenuse osutaja vahel olla mingit siduvat lepingulist kohustust ega toimuda mingeid makseid seni, kuni tarbija ei ole alla kirjutanud krediidilepingule kauba või teenuse ostu rahastamiseks.

(68)

Lepingupooltel peaks olema õigus tähtajatu krediidileping korraliselt lõpetada. Kui krediidilepingus on nii kokku lepitud, peaks krediidiandjal lisaks olema õigus objektiivselt põhjendatud asjaoludel peatada tarbija õigus tähtajatu krediidilepingu alusel krediidisumma kasutusse võtta. Selliste asjaolude hulka võivad kuuluda näiteks krediidi loata või petturliku kasutamise kahtlus või oluliselt suurenenud risk, et tarbija ei suuda täita oma kohustust krediit tagasi maksta. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata riigisisese lepinguõiguse kohaldamist, millega reguleeritakse lepingupoolte õigust lõpetada krediidileping lepingu rikkumise tõttu.

(69)

Tarbijal peaks olema teatavatel tingimustel võimalus kasutada krediidiandja suhtes õiguskaitsevahendeid, kui tekivad probleemid ostulepinguga. Liikmesriigid peaksid siiski kindlaks määrama, millises ulatuses ja mis tingimustel peab tarbija kasutama kõnealuseid õiguskaitsevahendeid kaupade tarnija või teenuste osutaja suhtes, eelkõige esitama kaupade tarnija või teenuste osutaja vastu hagi, enne kui tal tekib õigus kasutada neid krediidiandja suhtes. Tarbijaid ei tohiks jätta ilma kaupade tarnija või teenuste osutaja ja krediidiandja solidaarvastutust käsitleva riigisisese õiguse kohastest õigustest.

(70)

Tarbijal peaks olema õigus täita oma kohustused enne krediidilepingus kokkulepitud tähtpäeva saabumist. Euroopa Liidu Kohtu poolt Lexitori kohtuasjas (13) esitatud tõlgenduse kohaselt hõlmab tarbija õigus krediidi kogukulu tarbijale vähendamisele krediidisumma ennetähtaegse tagasimaksmise korral kõiki tarbijalt nõutud kulusid. Krediidi kogukulu tarbijale vähendamine peaks olema proportsionaalne krediidilepingu järelejäänud kestusega ning hõlmama ka kulusid, mis ei sõltu kõnealuse krediidilepingu kestusest, sealhulgas kulusid, mis on krediidi andmise ajal täielikult tasutud. Kolmanda isiku kohaldatavaid ja otse talle makstavaid makse ja tasusid, mis ei sõltu krediidilepingu kestusest, ei tohiks vähenduse arvutamisel arvesse võtta, kuna neid kulusid ei kehtesta krediidiandja ja seega ei saa krediidiandja neid kulusid ühepoolselt muuta. Krediidiandja poolt kolmanda isiku kasuks küsitavaid tasusid tuleks vähenduse arvutamisel siiski arvesse võtta. Krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise korral peaks krediidiandjal olema õigus saada õiglast ja objektiivselt põhjendatud hüvitist kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega, võttes arvesse ka krediidiandja kulude kokkuhoidu. Hüvitise arvutamise meetodi kindlaksmääramisel tuleks siiski järgida mitut põhimõtet. Krediidiandja hüvitise arvutamise tingimused peaksid olema tarbijale läbipaistvad ja arusaadavad juba lepingueelses etapis ning kindlasti krediidilepingu täitmise ajal. Lisaks sellele peaks arvutusmeetod olema krediidiandjate jaoks hõlpsasti rakendatav ning lihtsustada tuleks pädevate asutuste poolt läbiviidavat hüvitiste kontrollimist. Seetõttu ning võttes arvesse asjaolu, et krediidi kestust ja mahtu arvestades ei finantseerita tarbijakrediiti pikaajaliste rahastamismehhanismidega, tuleks määrata kindlaks maksimaalne hüvitise määr. See lähenemisviis peegeldab tarbijakrediidi eripära ega tohiks piirata teistsuguste lähenemisviiside kasutamist muude toodete suhtes, mida finantseeritakse pikaajaliste rahastamismehhanismidega, näiteks fikseeritud intressimääraga hüpoteeklaenud.

(71)

Liikmesriikidel peaks olema õigus sätestada, et krediidiandja võib krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise korral hüvitist nõuda ainult tingimusel, et tagasimaksete summa 12 kuu jooksul ületab liikmesriigi poolt kindlaksmääratud künnise. Määrates kindlaks künnist, mis ei tohiks ületada 10 000 eurot, peaksid liikmesriigid arvesse võtma oma turu keskmist tarbijakrediitide summat.

(72)

Siseturu loomise ja toimimise edendamiseks ja kogu liidus kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks on vaja tagada krediidi kulukuse aastamääradega seotud teabe võrreldavus kogu liidus.

(73)

Mitmes liikmesriigis on kehtestatud piirmäärad laenuintressidele, krediidi kulukuse aastamääradele või tarbijale tulenevale krediidi kogukulule. Selline ülempiiride süsteem on osutunud tarbijatele kasulikuks, kaitstes neid ülemäära kõrge laenuintressi, krediidi kulukuse aastamäära ja tarbijale tuleneva krediidi kogukulu eest. Sellega seoses peaksid liikmesriigid saama säilitada oma kehtiva õiguskorra. Selleks et parandada tarbijakaitset liikmesriikidele tarbetuid piiranguid seadmata, tuleks kehtestada piisavad meetmed, näiteks ülempiirid või liigkasu võtmisena käsitatavad intressimäärad, et tulemuslikult vältida kuritarvitamist ja tagada, et tarbijatele ei kohaldata ülemäära kõrget laenuintressi, krediidi kulukuse aastamäära ega tarbijale tulenevat krediidi kogukulu.

(74)

Läbipaistvuse tagamiseks peaks komisjon tegema sellised liikmesriikide kehtestatud meetmed kokkuvõtlikul ja selgel kujul üldsusele kättesaadavaks.

(75)

Liikmesriikide õigusaktides on märkimisväärseid erinevusi, mis puudutab äritegevust krediidilepingute sõlmimisel. Tunnistades, et krediidivahendusega tegelevad väga erinevat laadi turuosalised, tuleks liidu tasandil siiski kehtestada teatavad standardid, et tagada kutsetegevuse ja teenuse kõrge tase.

(76)

Kohaldatav liidu raamistik peaks andma tarbijatele kindlustunde, et krediidiandjad ja krediidivahendajad arvestavad tarbijate huvidega, sealhulgas võtavad arvesse nende võimalikku kaitsetust ja raskusi tootest arusaamisel, tuginedes krediidiandjale või krediidivahendajale asjakohasel ajal kättesaadavale teabele ning mõistlikele eeldustele riskide kohta, mis on seotud tarbija olukorraga pakutava krediidilepingu kogu kestuse ajal. Tarbijale sellise kindlustunde andmisel on oluline tagada sektoris õigluse, aususe ja kutsetegevuse kõrge tase, mis hõlmab ka vastutustundlikku käitumist, et vältida tarbijatele negatiivset mõju avaldavaid tavasid, ja huvide konfliktide, sealhulgas tasustamisest tulenevate huvide konfliktide, asjakohane lahendamine ning nõuda, et tarbijale antakse nõu tema parimaid huve silmas pidades.

(77)

On asjakohane tagada, et krediidiandjate ja krediidivahendajate asjaomastel töötajatel oleksid piisavad teadmised ja piisav pädevus, et saavutada ametialane kõrge tase. Seetõttu tuleks nõuda, et krediidiandjad ja krediidivahendajad tõendaksid asjakohaseid teadmisi ja pädevust ettevõtte tasandil vastavalt teadmiste ja pädevuse miinimumnõuetele. Liikmesriikidele peaks jääma õigus kehtestada või säilitada sellised nõuded konkreetsetele füüsilistele isikutele ning kohandada teadmiste ja pädevuse miinimumnõudeid eri liiki krediidiandjatele ja krediidivahendajatele, eelkõige juhul, kui nad tegutsevad kõrvaltegevuse raames. Käesoleva direktiivi kohaldamisel peaksid käesoleva direktiiviga reguleeritud tegevusaladel tegutsevad töötajad hõlmama nii front office’i kui ka back office’i töötajaid, sealhulgas krediidiandjate ja krediidivahendajate või mõlemate juhtkonda ja asjakohasel juhul juhtorgani liikmeid, kellel on krediidilepingu sõlmimise protsessis tähtis roll. Krediidilepingu sõlmimise protsessiga mitteseotud toetavaid funktsioone täitvaid isikuid, sealhulgas personaliosakonna või IKT-töötajad, ei peaks käesoleva direktiivi tähenduses käsitama töötajatena. Liikmesriigid peaksid ette nägema meetmed selleks, et suurendada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatest krediidiandjate ja krediidivahendajate seas teadlikkust käesoleva direktiivi nõuetest ning soodustada nõuete täitmist nende poolt, näiteks korraldama teabekampaaniaid ning koostama kasutusjuhendeid ja töötajate koolituse kavasid.

(78)

Selleks et parandada tarbijate võimet teha vastutustundliku laenamise ja võla haldamise osas teadlikke otsuseid, peaksid liikmesriigid välja töötama ja toetama selliste meetmete võtmist, mille eesmärk on tarbijate harimine vastutustundliku laenamise ja võla haldamise küsimustes, eelkõige seoses tarbijakrediidilepingute ja üldise eelarve haldamisega. Sellise kohustuse täitmisel on võimalik tugineda liidu ja Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni koostöös välja töötatud finantspädevusraamistikule. Eriti tähtis on anda juhiseid tarbijatele, kes võtavad, eelkõige digivahendite teel, tarbijakrediiti esimest korda. Komisjon peaks sellega seoses tegema kindlaks parimate tavade näited, et aidata kaasa tarbijate finantsteadlikkuse parandamiseks kavandatud meetmete arendamisele. Komisjon võiks parimate tavade näited avaldada koos sarnaste aruannetega, mis on koostatud muude liidu õigusaktide kohta. Kõnealuste meetmete väljatöötamisel ja edendamisel peaksid liikmesriigid konsulteerima asjaomaste sidusrühmadega, sealhulgas tarbijaorganisatsioonidega. Selline kohustus ei tohiks takistada liikmesriikidel pakkuda täiendavat finantsalast harimist.

(79)

Arvestades, et täitemenetlusel on märkimisväärsed tagajärjed krediidiandjatele ja tarbijatele ning potentsiaalselt ka finantsstabiilsusele, tuleb krediidiandjaid innustada tegelema esilekerkiva krediidiriskiga ennetavalt juba varases etapis ning kehtestama vajalikud meetmed eesmärgiga tagada, et nad rakendavad enne täitemenetluse algatamist asjakohasel juhul mõistlikku makseraskuste tõttu restruktureerimist. Otsustades, kas on asjakohane rakendada makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmeid või kas nende korduv pakkumine on põhjendatud, peaks krediidiandja võtma muude tegurite hulgas arvesse tarbija konkreetseid asjaolusid, nagu tarbija huvid ja õigused, tema suutlikkus krediiti tagasi maksta ning tema mõistlikud vajadused elamiskulude katmiseks, ning krediidiandja peaks piirama tarbijale makseviivitusest tulenevaid kulusid. Eelkõige juhul, kui tarbija ei vasta krediidiandja pakkumisele mõistliku aja jooksul, ei tohiks krediidiandjalt nõuda makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete korduvat pakkumist. Liikmesriigid ei tohiks takistada krediidilepingu pooltel sõnaselgelt kokku leppimast, et krediidi tagasimaksmiseks piisab seotud krediidilepinguga hõlmatud kauba või sellise kauba müügist saadava tulu üleandmisest krediidiandjale.

(80)

Kui makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmeid peetakse asjakohaseks, peaksid need hõlmama algse krediidilepingu tingimuste muutmist ning need võivad muu hulgas hõlmata krediidilepingu täielikku või osalist refinantseerimist. Kõnealuste tingimuste muutmine võib sisaldada muu hulgas järgmist: krediidilepingu kehtivuse pikendamine; krediidilepingu liigi muutmine; osa või kõigi osamaksete maksetähtpäeva edasilükkamine teatava aja võrra; laenuintressi vähendamine; maksepuhkuse pakkumine; osaliste tagasimaksete tegemine; vääringu konverteerimine; ning võla osaline kustutamine ja võlgade konsolideerimine. Kui makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmeid peetakse asjakohaseks, ei tuleks krediidiandjatelt nõuda krediidivõimelisuse hindamist krediidilepingu tingimuste muutmise korral, välja arvatud juhul, kui tarbija makstav kogusumma nende tingimuste muutmisel märkimisväärselt suureneks. Kuigi makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete võtmise kohustus ei tohiks piirata täitemenetlust käsitlevaid riigisiseseid menetlusi, peaksid liikmesriigid tagama, et käesolevas direktiivis sätestatud makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmeid kohaldatakse nõuetekohaselt.

(81)

Tarbijad, kellel esineb raskusi oma finantskohustuste täitmisega, võivad saada kasu eriotstarbelisest võlahaldusabist. Finantsraskused hõlmavad väga erinevaid olukordi, muu hulgas näiteks seda, kui võla tagasimaksmine on hilinenud rohkem kui 90 päeva. Võlanõustamisteenuste eesmärk on toetada finantsraskustes tarbijaid ning aidata neil tasumata võlg võimalikult suures ulatuses tagasi maksta, säilitades seejuures inimväärse elatustaseme ja inimväärikuse. Selline isikupõhine ja sõltumatu abi võib sisaldada õigusnõustamist, raha- ja võlahaldust ning ka sotsiaalset ja psühholoogilist abi. Abi peaksid andma kutselised ettevõtjad, kes ei ole krediidiandjad, krediidivahendajad, ühisrahastuse laenuandmise teenuse osutajad, krediidiostjad ega krediidihaldajad ning kes on neist sõltumatud. Liikmesriigid peaksid tagama, et sõltumatute kutseliste ettevõtjate osutatavad võlanõustamisteenused tehakse tarbijatele kättesaadavaks kas otse või kaudselt ning üksnes piiratud tasu eest. Need tasud peaksid põhimõtteliselt katma üksnes tegevuskulud ega tohiks tarbetult koormata tarbijaid, kellel on või võib tekkida raskusi oma finantskohustuste täitmisel. Võimaluse korral suunatakse tarbijad, kellel on raskusi võlgade tasumisel, enne täitemenetluse algatamist võlanõustamisele. Võlanõustamisteenused peaksid olema tarbijatele kergesti kättesaadavad, võttes arvesse näiteks tarbijate elukohta ja keelt. Liikmesriikidele jääb õigus säilitada või kehtestada võlanõustamisteenustele erinõuded. Krediidiandjatel on oma roll liigse võlakoormuse ennetamisel finantsraskustes olevate tarbijate varajase tuvastamise ja toetamise kaudu. Seetõttu peaksid krediidiandjad kehtestama menetlused ja põhimõtted selliste tarbijate tuvastamiseks, et nad saaksid tulemuslikult soovitada neile kergesti kättesaadavaid võlanõustamisteenuseid.

(82)

Selleks et tagada turu läbipaistvus ja stabiilsus, peaksid liikmesriigid edasise ühtlustamiseni kehtestama asjakohased meetmed krediidiandjate tegevuse reguleerimiseks või nende üle järelevalve teostamiseks.

(83)

Liikmesriigid peaksid tagama, et krediidiandjate ja krediidivahendajate, sealhulgas mittekrediidiasutuste suhtes kohaldatakse nõuetekohast tegevusloa andmise menetlust, sealhulgas tegevuse alustamise menetlust või mittekrediidiasutuse registrisse kandmist, ning pädeva asutuse poolse järelevalve korda. Nõuetekohase tegevusloa andmise menetluse ja registreerimise nõuet ei tuleks kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (14) artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutuste suhtes, kelle suhtes juba kohaldatakse direktiivi 2013/36/EL kohast tegevusloa andmise menetlust, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 (15) artikli 4 punktis 4 määratletud makseasutuste suhtes, direktiivi (EL) 2015/2366 I lisa punktis 4 osutatud teenuste, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/110/EÜ (16) artikli 2 punktis 1 määratletud e-raha asutuste ega direktiivi 2009/110/EÜ artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud laenu andmise suhtes. See ei tohiks piirata riigisisese tegevusloa andmise menetlusi ega registreerimise või järelevalvekorda, mis on kehtestatud makseasutustele ja e-raha asutustele tarbijatele krediidi andmise eesmärgil ning krediidiasutustele krediidivahendajana tegutsemise eesmärgil kooskõlas liidu õigusega.

(84)

Liikmesriigid peaksid saama vabastada tegevusloa andmise menetluse ja registreerimise nõudest need kauba tarnijad ja teenuse osutajad, kes kvalifitseeruvad komisjoni soovituses 2003/361/EÜ (17) määratletud mikro-, väikese või keskmise suurusega ettevõtjaks ning kes tegutsevad krediidivahendajana kõrvaltegevusena või kes annavad oma kaupade ja teenuste ostmiseks krediiti tasumise edasilükkamise kujul, ilma et ükski kolmas isik pakuks krediiti, kui krediiti antakse intressivabalt ja tasudeta, välja arvatud piiratud summas tasud hilinenud maksete korral vastavalt riigisisesele õigusele. Kõnealust vabastust ei tohiks kasutada suured ettevõtted käesolevas direktiivis kehtestatud tegevusloa andmise ja registreerimise nõuete vältimiseks.

(85)

Käesoleva direktiiviga reguleeritakse ainult teatavaid krediidivahendajate kohustusi tarbijate suhtes. Seega peaks liikmesriikidele jääma vabadus säilitada või kehtestada täiendavad kohustused krediidivahendajatele, sealhulgas tingimused, mille kohaselt krediidivahendaja võib saada tasu tarbijalt, kes on kõnealust krediidivahendusteenust taotlenud.

(86)

Krediidilepingust tulenevate krediidiandja õiguste loovutamine ei tohiks panna tarbijat halvemasse olukorda. Samuti tuleks tarbijat igakülgselt teavitada sellest, kui krediidileping loovutatakse kolmandale isikule. Kui esialgne krediidiandja jääb siiski kokkuleppel isikuga, kellele krediidileping loovutatakse, tarbija suhtes endiselt krediidi haldajaks, ei ole tarbijale sellisest loovutamisest teatamine oluline. Seepärast oleks sellisel juhul liidu tasandil kehtestatud nõue tarbijale loovutamisest teatamise kohta ülemäärane.

(87)

Liikmesriikidele peaks jääma õigus säilitada või kehtestada riigisisesed õigusnormid, millega kehtestatakse ühised teavitamise vormid, kui see on vajalik keerukate tehingute tõhususe seisukohalt, näiteks väärtpaberistamine või varade likvideerimine, mis toimub pankade sundlikvideerimise raames.

(88)

Tarbijatele peaksid olema kättesaadavad asjakohased, kiired ja tõhusad menetlused krediidilepingutega seotud õigustest ja kohustustest tulenevate vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks, milleks võib asjakohasel juhul kasutada olemasolevaid üksusi. Seoses asjaomaste lepinguliste vaidlustega on selline juurdepääs juba tagatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2013/11/EL (18). Sellegipoolest peaks tarbijatel olema juurdepääs vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustele ka lepingueelsete vaidluste korral, mis on seotud käesoleva direktiivi kohaste õiguste ja kohustustega, näiteks lepingueelsele teabele esitatavate nõuete, nõustamisteenuste ja krediidivõimelisuse hindamisega ning vahendajate esitatava teabega juhul, kui vahendaja saab krediidiandjalt tasu ja seega puudub tal otsene lepinguline suhe tarbijaga. Selline vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus ja seda pakkuvad üksused peaksid vastama direktiiviga 2013/11/EL sätestatud kvaliteedinõuetele.

(89)

Liikmesriigid peaksid määrama pädevad asutused, kelle pädevuses on tagada käesoleva direktiivi täitmine, ning peaksid tagama, et nendele pädevatele asutustele antakse uurimise ja täitmise tagamise volitused ning piisavad vahendid, mis on vajalikud nende ülesannete täitmiseks. Liikmesriigid peaksid samuti saama anda riiklikele ametiasutustele toodetesse sekkumise volitused, kui krediiditooted on tarbijatele kahjulikud ja need tuleb turult kõrvaldada. Liikmesriigid peaksid kaaluma andmeid igakuiste makseviivituse määrade kohta, mis on seotud käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate eri liiki tarbijakrediiditoodetega. Eri liikmesriikide pädevad asutused peaksid tegema üksteisega koostööd, kui see on vajalik nende käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks.

(90)

Liikmesriigid peaksid kehtestama karistusnormid, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud liikmesriigi sätete rikkumiste korral, ning võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada kõnealuste normide rakendamine. Kuigi liikmesriikidele jääb karistuste valikul otsustusõigus, peaksid kehtestatud karistused olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid peaksid komisjoni viivitamata teavitama nimetatud normidest ja meetmetest ning teavitama teda viivitamata nende hilisematest muudatustest.

(91)

Karistusi käsitlevad kehtivad liikmesriikide õigusnormid erinevad liidus märkimisväärselt. Eelkõige ei ole kõik liikmesriigid taganud, et laiaulatusliku rikkumise või liidu mõõtmega laiaulatusliku rikkumise eest vastutavatele kauplejatele saaks määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid trahve. Teatavatel juhtudel võib kauplejaks olla ka äriühingute kontsern. Tagamaks, et liikmesriikide ametiasutused saavad määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi selliste laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste eest, mille suhtes kohaldatakse koordineeritud uurimis- ja õigusaktide täitmise tagamise meetmeid kooskõlas Euroopa parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/2394 (19), tuleks kõnealuste rikkumiste eest kehtestada karistuste osana trahvid.

(92)

Selleks et suurendada läbipaistvust ja tarbijate kindlustunnet, võib pädevatel asutustel lubada avalikustada halduskaristuse, mis määratakse käesoleva direktiivi alusel võetud meetmete rikkumise eest, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine ohustaks tõsiselt finantsturge või tekitaks asjaomastele isikutele ebaproportsionaalset kahju.

(93)

Käesoleva direktiivi tõhus toimimine tuleb läbi vaadata ning hinnata edusamme krediidilepingute osas siseturul kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamisel. Komisjon peaks hindama käesolevat direktiivi iga nelja aasta järel, et hinnata käesolevas direktiivis kehtestatud 100 000 euro suurust ülempiiri, krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise korral makstava hüvitise arvutamiseks kasutatavaid protsendimäärasid ning seda, kas käesoleva direktiivi reguleerimisala on jätkuvalt asjakohane krediidilepingute puhul, mis on tagatud kinnisasjaga, mis ei ole eluase. Kõnealune hindamine peaks hõlmama ka rohepööret toetava tarbijakrediidituru arengu analüüsi ja andma hinnangu selle kohta, kas on vaja võtta täiendavaid meetmeid sellise krediidi kasutuselevõtu parandamiseks, samuti hinnangut käesoleva direktiivi kohaselt kehtestatud karistuste rakendamise ning eelkõige nende tõhususe ja hoiatava mõju kohta. Käesoleva direktiivi hindamisel peaks komisjon analüüsima liidu majandussuundumusi ja olukorda asjaomasel turul, nagu finantsteenuste uute vormide esilekerkimine, digitaalsed suundumused ning piiriülese krediidi andmise mahud ja suundumused. Samuti tuleks hinnata käesoleva direktiivi tõhusust, sealhulgas kulusid ja kasu, mida see pakub ettevõtetele ja tarbijatele. Peale selle on tarbijatele üha enam kättesaadav rahastamisvorm olnud ühisrahastus, mida enamasti kasutatakse väikesteks kulutusteks või investeeringuteks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 (20) reguleerimisalast on välja jäetud sellised ühisrahastusteenused, sealhulgas teenused, millega hõlbustatakse tarbijatele pakutava krediidi andmist. Komisjon peaks hindama vajadust täiendavate meetmete järele, et kaitsta tarbijaid, kes soovivad võtta krediiti või investeerida ühisrahastuse laenuandmise teenuse osutaja kaudu.

(94)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt kehtestada ühised normid liikmesriikides tarbijakrediidi suhtes kohaldatavate õigus- ja haldusnormide teatavate aspektide kohta, ei suuda liikmesriigid digiüleminekuga seotud turusuundumusi ja piiriülese krediidi andmise hõlbustamise eesmärki arvesse võttes piisavalt saavutada, küll aga saab seda paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(95)

Selleks et muuta käesoleva direktiivi mitteolemuslikke osi, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks vajalike lisaeelduste kohta. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (21) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(96)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (22) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.

(97)

Võttes arvesse direktiivis 2008/48/EÜ tarbijakrediidisektori arengu tõttu vajalike muudatuste arvu ning vajadust tagada liidu õigusaktide selgus, tuleks nimetatud direktiiv kehtetuks tunnistada ja asendada käesoleva direktiiviga.

(98)

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1725 (23) artikli 42 lõikega 1 konsulteeriti Euroopa Andmekaitseinspektoriga, kes esitas oma arvamuse 26. augustil 2021 (24),