(1)

12. detsembril 2015. aastal ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Pariisi kokkulepe (4) (edaspidi „Pariisi kokkulepe“) jõustus 4. novembril 2016. Pariisi kokkuleppe osalised leppisid kokku hoida maailma keskmise temperatuuri tõus tööstusajastueelse tasemega võrreldes oluliselt alla 2 °C ning teha pingutusi temperatuuri tõusu piiramiseks 1,5 °C-ni võrreldes tööstusajastueelse tasemega. Seda kohustust tugevdati 13. novembril 2021 ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Glasgow’ kliimapaktiga, milles Pariisi kokkuleppe osaliste kohtumisena toimiv ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverents tunnistab, et kliimamuutuste mõju on palju väiksem juhul, kui temperatuur tõuseb 2 °C asemel 1,5 °C, ning otsustab jätkata jõupingutusi selleks, et tõus piirduks 1,5 °C-ga.

(2)

Vajadus jätkata Pariisi kokkuleppe 1,5 °C eesmärgi poole püüdlemist on muutunud veelgi pakilisemaks pärast valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli kuuendas hindamisaruandes esitatud järeldusi, mille kohaselt saab globaalne soojenemine piirduda 1,5 °C-ga ainult juhul, kui käesoleval aastakümnel asutakse ülemaailmset kasvuhoonegaaside heidet viivitamata oluliselt ja püsivalt vähendama.

(3)

Kliima- ja keskkonnaprobleemide lahendamine ning Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamine on kesksel kohal komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatises „Euroopa roheline kokkulepe“ (edaspidi „Euroopa rohelepe“).

(4)

Euroopa roheleppes on ühendatud ulatuslikud üksteist vastastikku tugevdavad meetmed ja algatused, mille eesmärk on saavutada liidus 2050. aastaks kliimaneutraalsus, ning esitatud uus majanduskasvu strateegia, millega soovitakse muuta liit tänapäevase, ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega õiglaseks ja jõukaks ühiskonnaks, kus majanduskasv on eraldatud ressursikasutusest. Samuti on selle eesmärk kaitsta, säilitada ja suurendada liidu looduskapitali ning kaitsta kodanike tervist ja heaolu keskkonnariskide ja -mõjude eest. See üleminek mõjutab eri sektorite töötajaid erinevalt. Samal ajal on sellel üleminekul soolise võrdõiguslikkuse aspektid ning eriti suur mõju teatavatele ebasoodsas olukorras olevatele ja haavatavatele rühmadele, nagu eakad, puuetega inimesed, rassilise või etnilise vähemuse taustaga inimesed ning väikese ja väiksema keskmise sissetulekuga üksikisikud ja leibkonnad. Samuti tekitab see suuremaid probleeme teatavatele piirkondadele, eriti struktuurselt ebasoodsas olukorras olevatele piirkondadele ja ääremaa piirkondadele ning saartele. Seepärast tuleb tagada, et üleminek oleks õiglane ja kaasav ning kedagi ei jäetaks kõrvale.

(5)

17. detsembril 2020 esitas liit riiklikult kindlaksmääratud panused ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile pärast seda, kui nõukogu oli need heaks kiitnud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87/EÜ (5), mida on viimati muudetud muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2018/410 (6), on üks esitatud dokumendi lisas püstitatud eesmärgi üldises kirjelduses nimetatud õigusaktidest, mida tuleks 2030. aasta laiendatud eesmärki silmas pidades läbi vaadata. Nõukogu märkis oma 24. oktoobri 2022. aasta järeldustes, et ta on valmis võimalikult kiiresti pärast paketi „Eesmärk 55“ olulisi elemente käsitlevate läbirääkimiste lõpetamist ajakohastama asjakohasel juhul liidu ja selle liikmesriikide riiklikult kindlaksmääratud panuseid kooskõlas Glasgow kliimapakti punktiga 29, et kajastada seda, kuidas paketi „Eesmärk 55“ oluliste elementide lõpptulemusega täidetakse Euroopa Ülemkogu poolt 2020. aasta detsembris kokku lepitud liidu peamist eesmärki. Kuna direktiiviga 2003/87/EÜ loodud ELi heitkogustega kauplemise süsteem (ELi HKS) on liidu kliimapoliitika alus ja peamine vahend kasvuhoonegaaside heitkoguste kulutõhusaks vähendamiseks, on käesoleva direktiiviga vastu võetavad direktiivi 2003/87/EÜ muudatused, sealhulgas selle kohaldamisala muutmine, paketi „Eesmärk 55“ üks nurgakivi.

(6)

Arvestades, et COVID-19 pandeemial on olnud liidu kodanike tervisele, elu- ja töötingimustele ning heaolule väga tõsised tagajärjed, on Euroopa roheleppe elluviimise vajalikkus ja väärtus üksnes kasvanud. Kõnealused tagajärjed on näidanud, et meie ühiskonna ja majanduse vastupanuvõimet väliste šokkide suhtes tuleb parandada ning võtta varakult meetmeid välisšokkide tagajärgede ennetamiseks või leevendamiseks õiglaselt ja nii, et mitte kedagi, sealhulgas energiaostuvõimetuse ohus olevaid inimesi, ei jäeta kõrvale. Euroopa kodanikud on endiselt kindlal arvamusel, et see kehtib eriti kliimamuutuste kohta.

(7)

17. detsembril 2020 ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile esitatud ajakohastatud riiklikult kindlaksmääratud panuses kohustus liit vähendama 2030. aastaks liidu kasvuhoonegaaside netoheidet kogu majanduses tervikuna vähemalt 55 % võrreldes 1990. aasta tasemega.

(8)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/1119 (7) vastuvõtmisega on liit sätestanud oma õigusaktides eesmärgi saavutada hiljemalt 2050. aastaks kogu majandust hõlmav kliimaneutraalsus ja saavutada pärast seda negatiivsed heitkogused. Kõnealuse määrusega kehtestatakse samuti siduv eesmärk vähendada liidusisest kasvuhoonegaaside netoheidet (heide pärast sidumise mahaarvamist) 2030. aastaks vähemalt 55 % võrra võrreldes 1990. aasta tasemega, ja näeb ette, et komisjon püüab viia kõik tulevased kavandatavad meetmed ja seadusandlikud ettepanekud, sealhulgas eelarveettepanekud, kooskõlla kõnealuse määruse eesmärkidega ning esitab kooskõla puudumisel põhjendused kõnealustele ettepanekutele lisatud mõjuhinnangus.

(9)

Määrusega (EL) 2021/1119 kehtestatud heitkoguste vähendamise saavutamisele peavad kaasa aitama kõik majandussektorid. Seepärast tuleks ELi HKSi eesmärki kohandada nii, et see oleks kooskõlas kogu majandust hõlmava kasvuhoonegaaside netoheite 2030. aastaks seatud vähendamise eesmärgiga, samuti eesmärgiga saavutada hiljemalt 2050. aastaks kliimaneutraalsus ja eesmärgiga saavutada pärast seda negatiivsed heitkogused, nagu on sätestatud määruses (EL) 2021/1119.

(10)

ELi HKS peaks stimuleerima tootmist sellistes käitistes, mis vähendavad osaliselt või kõrvaldavad täielikult kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Seepärast tuleks muuta teatavate direktiivi 2003/87/EÜ I lisas esitatud tegevusalade kirjeldust, et tagada, et käitised, mida kasutatakse mõnel I lisas loetletud tegevusalal ning mis on saavutanud sama tegevusalaga seotud võimsuse künnisväärtuse, kuid ei tekita kasvuhoonegaase, on hõlmatud ELi HKSi kohaldamisalaga, ning et sellest tulenevalt tagada käitiste võrdne kohtlemine asjaomastes sektorites. Lisaks tuleks toote tootmiseks tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute puhul võtta juhtpõhimõtetena arvesse materjalide ringluspõhise kasutamise potentsiaali ning asjaolu, et võrdlusalus peaks olema sõltumatu lähteainest või tootmisprotsessi liigist, kui tootmisprotsessil on sama eesmärk. Seepärast on vaja muuta teatavate võrdlusalustega hõlmatud toodete ning protsesside ja heite määratlust, et tagada käitistele, mis kasutavad uusi, kasvuhoonegaaside heidet osaliselt vähendavaid või täielikult kõrvaldavaid tehnoloogiaid, ja käitistele, mis kasutavad olemasolevaid tehnoloogiaid, võrdsed tingimused. Kõnealustest juhtpõhimõtetest olenemata tuleks 2026.–2030. aasta läbivaadatud võrdlusalustes jätkuvalt eristada terase ja alumiiniumi esmast ja teisest tootmist. Samuti on vaja eraldada üksteisest rafineerimistehaste ja vesiniku võrdlusaluste ajakohastamine, et kajastada vesiniku, sealhulgas rohelise vesiniku tootmise kasvavat tähtsust väljaspool rafineerimistehaste sektorit.

(11)

Pärast teatavate võrdlusalustega hõlmatud toodete ning protsesside ja heitkoguste määratluste muutmist on vaja tagada, et tootjad ei saaks samade heitkoguste eest topelthüvitist nii lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise kui ka kaudsete kulude hüvitamise teel, ning kohandada seega finantsmeetmeid, et hüvitada vastavalt elektrihindadesse edasikantud kaudsed kulud.

(12)

Nõukogu direktiiv 96/61/EÜ (8) tunnistati Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2010/75/EL (9) kehtetuks. Viiteid direktiivile 96/61/EÜ direktiivi 2003/87/EÜ artiklis 2 ja selle IV lisas tuleks vastavalt ajakohastada. Arvestades vajadust vähendada heitkoguseid kiiresti kogu majanduses, peaks liikmesriikidel olema võimalik võtta meetmeid ELi HKSi kohaldamisalasse kuuluvate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ka muude poliitikavahendite kaudu kui direktiivi 2010/75/EL kohaselt vastu võetud heite piirnormid.

(13)

Oma 12. mai 2021. aasta teatises „Heas seisundis planeet kõigi jaoks. ELi tegevuskava „Õhu, vee ja pinnase nullsaaste suunas“ kutsub komisjon üles juhtima liitu selliselt, et 2050. aastaks oleks võimalik saavutada nullsaaste, vähendades õhusaastet, magevee- ja merereostust ning mullasaastet tasemeni, mida ei peeta enam tervisele ja looduslikele ökosüsteemidele kahjulikuks. Õhu-, vee- ja mullasaasteainete heidet reguleeriva peamise vahendi, direktiivi 2010/75/EL kohased meetmed võimaldavad sageli vähendada ka kasvuhoonegaaside heidet. Vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artiklile 8 peaksid liikmesriigid tagama kooskõla direktiivis 2003/87/EÜ sätestatud loanõuete ja direktiivis 2010/75/EL sätestatud loanõuete vahel.

(14)

Tunnistades, et uus uuenduslik tehnoloogia võimaldab sageli vähendada nii kasvuhoonegaaside kui ka saasteainete heidet, on oluline tagada koostoime meetmetega, millega vähendatakse nii kasvuhoonegaaside kui ka saasteainete heidet, eelkõige direktiiviga 2010/75/EL, ning hinnata sellise koostoime tõhusust selles valdkonnas.

(15)

Ajavahemikul 2013–2020 tööstusele tasuta eraldatud lubatud heitkoguse ühikute maksimaalse koguse kindlaksmääramiseks kasutati elektritootjate määratlust, kuid see põhjustas koostootmisjaamade erineva kohtlemise võrreldes tööstuskäitistega. Selleks et stimuleerida tõhusa koostootmise kasutamist ja tagada kõigile sellistele käitistele võrdsed tingimused, millele eraldatakse tasuta lubatud heitkoguse ühikuid soojusenergia tootmiseks ja kaugkütteks, tuleks kõik viited elektritootjatele direktiivist 2003/87/EÜ välja jätta. Lisaks on komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2019/331 (10) täpsustatud kõigi tööstusprotsesside jaoks lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise üksikasjad. Seepärast on direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõike 3 sätted süsiniku kogumise ja säilitamise kohta aegunud ja tuleks välja jätta.

(16)

Kasvuhoonegaase, mida ei paisata otse atmosfääri, tuleks ELi HKSi kohaselt käsitada heitkogustena ning nende heitkoguste eest tuleks tagastada lubatud heitkoguse ühikuid, välja arvatud juhul, kui koguseid säilitatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/31/EÜ (11) säilitamiskohas või kui need on tootes püsivalt keemiliselt seotud, nii et tavapärasel kasutamisel ja pärast toote olelusringi lõppu toimuva tavapärase tegevuse käigus nad atmosfääri ei satu. Komisjonil peaks olema õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, milles täpsustatakse, millistel tingimustel tuleb kasvuhoonegaasid lugeda tootes püsivalt keemiliselt seotuks selliselt, et need tavapärasel kasutamisel ja pärast toote olelusringi lõppu toimuva tavapärase tegevuse käigus atmosfääri ei satu, sealhulgas asjakohasel juhul süsiniku sidumise sertifikaadi saamine, võttes arvesse regulatiivseid arengusuundi süsiniku sidumise sertifitseerimise valdkonnas. Tavapärast tegevust pärast toote olelusringi lõppu tuleks mõista laialt, hõlmates kõiki pärast toote olelusringi lõppu toimuvaid toiminguid, sealhulgas korduskasutamine, taastootmine, ringlussevõtt ja kõrvaldamine, nagu põletamine ja prügilasse ladestamine.

(17)

Rahvusvaheline meretransport, mis hõlmab kahe eri liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvate sadamate vahelisi reise ning liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluva sadama ja mitte ühegi liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluva sadama vahelisi reise, on ainus transpordiliik, mida ei ole võetud arvesse liidu varasemates kasvuhoonegaaside heite vähendamise kohustustes. Ühes liikmesriigis algavate ja teises liikmesriigis või kolmandas riigis lõppevate reiside jaoks liidus müüdava kütuse heitkogused on alates 1990. aastast kasvanud ligikaudu 36 %. Need heitkogused moodustavad ligi 90 % liidu laevaliikluse koguheitest, sest samas liikmesriigis algavate ja lõppevate reiside jaoks liidus müüdava kütuse heitkogused on alates 1990. aastast 26 % vähenenud. Kui praegused suundumused jätkuvad, suurenevad rahvusvahelisest meretranspordist tulenevad heitkogused tõenäoliselt ajavahemikus 2015–2030 ligikaudu 14 % ja ajavahemikus 2015–2050 ligikaudu 34 %. Kui meretranspordi mõju kliimamuutustele suureneb prognoosi kohaselt, õõnestab see oluliselt heite vähendamise jõupingutusi, mida on tehtud teistes sektorites, et kliimamuutuste vastu võidelda, ja seega 2030. aastaks kogu majandust hõlmava kasvuhoonegaaside netoheite vähendamise eesmärgi saavutamist, liidu kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamist hiljemalt 2050. aastaks ning eesmärki saavutada seejärel negatiivsed heitkogused, nagu on sätestatud määruses (EL) 2021/1119, ja Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamist.

(18)

2013. aastal võttis komisjon vastu strateegia meretranspordist pärit heite järkjärguliseks integreerimiseks liidu kasvuhoonegaaside heite vähendamise poliitikasse. Selle lähenemisviisi esimese sammuna kehtestas liit Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2015/757 (12) meretranspordist pärit heitkoguste seire, aruandluse ja kontrolli süsteemi, millele järgneb meretranspordist pärit heite vähendamise eesmärkide kehtestamine ja turupõhise meetme kohaldamine. Kooskõlas kaasseadusandjate võetud kohustusega, mis on esitatud direktiivis (EL) 2018/410, peaks Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) või liidu tegevus algama 2023. aastal ning hõlmama ettevalmistavat tööd sellise meetme vastuvõtmiseks ja rakendamiseks, millega tagatakse, et sektor aitab nõuetekohaselt kaasa Pariisi kokkuleppe raames kokku lepitud eesmärkide saavutamiseks vajalikele jõupingutustele, ning nõuetekohast kaalumist kõigi sidusrühmade poolt.

(19)

Direktiivi (EL) 2018/410 kohaselt peaks komisjon andma Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru IMOs ambitsioonika heitkoguste vähendamise eesmärgi saavutamiseks tehtud edusammudest ja kaasnevatest meetmetest, mille eesmärk on tagada meretranspordi nõuetekohane panus Pariisi kokkuleppega seatud eesmärkide saavutamisse. IMO kaudu tehakse jõupingutusi meretranspordist tuleneva üleilmse heite piiramiseks, sealhulgas selleks, et kiiresti rakendada laevanduses kasvuhoonegaaside heite vähendamist käsitlev 2018. aastal vastu võetud esialgne IMO strateegia, milles viidatakse ka võimalikele turupõhistele meetmetele, et luua stiimuleid rahvusvahelise laevanduse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, ning selliseid jõupingutusi tuleks innustada. Kuigi IMOs on hiljuti tehtud edusamme, ei ole need seni olnud Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks piisavad. Arvestades laevanduse rahvusvahelist olemust, on oluline, et liikmesriigid ja liit teeksid oma pädevuste piires tööd kolmandate riikidega, et suurendada diplomaatilisi jõupingutusi üleilmsete meetmete tugevdamiseks ja edusammude tegemiseks sellise üleilmse turupõhise meetme väljatöötamisel IMO tasandil.

(20)

Meretranspordist pärit süsinikdioksiidi (CO2) heide moodustab liidu heitkogusest ligikaudu 3–4 %. Euroopa roheleppes teatas komisjon oma kavatsusest võtta täiendavaid meetmeid meretranspordisektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks meetmekogumi abil, mis võimaldab liidul saavutada oma heitkoguste vähendamise eesmärgid. Sellega seoses tuleks direktiivi 2003/87/EÜ muuta, et lisada meretransport ELi HKSi, nii et kõnealune sektor aitaks õiglasel määral kaasa liidu kõrgemate kliimaeesmärkide ja Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamisele, mille artikli 4 lõike 4 kohaselt peaks arenenud riigid jätkama juhtrollis ning seadma endale kogu majandust hõlmavaid heitkoguste vähendamise eesmärke, samal ajal kui arenguriike tuleb innustada liikuma aja jooksul kogu majandust hõlmava kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise või sihttasemete seadmise suunas. Väljaspool Euroopat toimuvate rahvusvaheliste lendude heitkogustele peaks kehtestatama alates 2021. aasta jaanuarist üleilmse turupõhise meetme abil ülempiir, kuid puudub meede, millega piirataks või hinnastataks meretranspordi heitkoguseid. Seetõttu on asjakohane, et ELi HKS hõlmaks osa liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluva sadama ja kolmanda riigi jurisdiktsiooni alla kuuluva sadama vahelistest reisidest tulenevatest heitkogustest ning kolmas riik saaks otsustada ülejäänud heitkoguste suhtes võetavate asjakohaste meetmete üle.

ELi HKSi laiendamine meretranspordile peaks seega hõlmama poolt selliste laevade heitkogustest, mis teevad reise, mis algavad väljaspool liikmesriigi jurisdiktsiooni olevast sadamast ja lõpevad liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvas sadamas, poolt selliste laevade heitkogustest, mis teevad reise, mis algavad liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvast sadamast ja lõpevad väljaspool liikmesriigi jurisdiktsiooni olevas sadamas, kõiki selliste laevade heitkoguseid, mis teevad reise, mis algavad liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvast sadamast ja lõpevad liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvas sadamas, ning kõiki heitkoguseid, mis tekivad liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvas sadamas. Seda lähenemisviisi on peetud otstarbekaks viisiks, kuidas lahendada ühiste, kuid diferentseeritud kohustuste ja võimaluste küsimust, mis on olnud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kontekstis pikaajaline probleem. Kattes osa liidu ja kolmandate riikide vahel toimuvate nii saabuvate kui ka väljuvate reiside heitkogustest, tagatakse ELi HKSi tõhusus, eelkõige kuna meetme keskkonnamõju on suurem kui üksnes liidusiseseid reise hõlmava kohaldamisala puhul ning samal ajal piiratakse süsteemist kõrvalehoidmiseks tehtavate sadamakülastuste ja ümberlaadimistoimingute väljapoole liitu üleviimise riski. Selleks et tagada sektori sujuv kaasamine ELi HKSi, tuleks laevandusettevõtjate poolt tagastatavate lubatud heitkoguse ühikute osakaalu aastatel 2024 ja 2025 teatatud tõendatud heitkoguste suhtes järk-järgult suurendada.

Kui võrreldes meretranspordi tõendatud heitkogustega tagastatakse nendel aastatel vähem lubatud heitkoguse ühikuid, siis tuleks pärast seda, kui tõendatud heitkoguste ja tagastatud lubatud heitkoguse ühikute vahe on igal aastal kindlaks tehtud, tunnistada sellele vahele vastav lubatud heitkoguse ühikute kogus kehtetuks, et kaitsta süsteemi keskkonnaalast terviklikkust. Alates 2026. aastast peaksid laevandusettevõtjad tagastama kõigile nende teatatud tõendatud heitkogustele vastava arvu lubatud heitkoguse ühikuid. Kuigi meretranspordi kliimamõju tuleneb peamiselt selle CO2 heitest, moodustab muu kui CO2 heide märkimisväärse osa laevade heitkogusest. Vastavalt IMO 2020. aasta neljandale kasvuhoonegaaside uuringule suurenes metaaniheide ajavahemikul 2012–2018 märkimisväärselt. Metaani ja dilämmastikoksiidi heitkogus suureneb tõenäoliselt aja jooksul, eelkõige veeldatud maagaasil või muudel energiaallikatel töötavate laevade arendamisega. Metaani ja dilämmastikoksiidi heitkoguste lisamine aitaks suurendada keskkonnaalast terviklikkust ja stimuleeriks häid tavasid. Nimetatud heitkogused tuleks kõigepealt lisada määrusesse (EL) 2015/757 alates 2024. aastast ja need tuleks lisada ELi HKSi alates 2026. aastast.

(21)

Direktiivi 2003/87/EÜ kohaldamisala laiendamine meretranspordile toob kaasa muutusi sellise transpordi kuludes. Kohaldamisala laiendamine mõjutab kõiki liidu osi, kuna meretranspordi teel liidu sadamatesse ja sadamatest veetavate kaupade päritolu või sihtkoht on eri liikmesriikides, sealhulgas sisemaa liikmesriikides. Seetõttu ei tohiks liikmesriikide poolne enampakkumise teel toimuv lubatud heitkoguse ühikute müük meretranspordi tegevusala kohaldamisalasse lisamise tõttu põhimõtteliselt muutuda ning peaks hõlmama kõiki liikmesriike. Liikmesriikidele avalduv mõju on siiski erinev. Eelkõige on kohaldamisala laiendamisest kõige rohkem mõjutatud liikmesriigid, kes sõltuvad suurel määral laevandusest. ELi HKSi laiendamine meretranspordile mõjutab rohkem liikmesriike, kellel on võrreldes nende suhtelise suurusega suur merendussektor. Seepärast on asjakohane anda kõnealustele liikmesriikidele ajaliselt piiratud lisaabi täiendavate lubatud heitkoguse ühikutena, et toetada merendusalase tegevuse süsinikuheite vähendamist ja sellega kaasnevate halduskulude katmist. Abi tuleks anda järk-järgult paralleelselt tagastamiskohustuste kehtestamisega ja seega suurema mõjuga kõnealustele liikmesriikidele. Direktiivi 2003/87/EÜ läbivaatamise raames peaks komisjon kaaluma kõnealuse lisaabi asjakohasust, pidades eelkõige silmas eri liikmesriikide vastutusalasse kuuluvate laevandusettevõtjate arvu muutust.

(22)

ELi HKS peaks aitama märkimisväärselt kaasa merendusalasest tegevusest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele ja selle tegevusega seotud tõhususe suurendamisele. Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõike 3 kohane ELi HKSi tulude kasutamine peaks muu hulgas hõlmama kliimasõbraliku transpordi ja ühistranspordi edendamist kõigis sektorites.

(23)

Jääklassi laevastike uuendamine ja selliste laevade heitkoguseid vähendava uuendusliku tehnoloogia arendamine võtab aega ja vajab rahalist toetust. Praegune laevaehitus, mis võimaldab jääklassi laevadel sõita jääoludes, toob kaasa olukorra, kus need laevad tarbivad rohkem kütust ja tekitavad rohkem heidet kui sellised sarnase suurusega laevad, mis on ette nähtud sõitmiseks ainult avaveel. Seepärast tuleks käesoleva direktiivi alusel rakendada lipust sõltumatut meetodit, mis võimaldaks kuni 31. detsembrini 2030 vähendada lubatud heitkoguste ühikuid, mida laevandusettevõtjad oma laeva jääklassi alusel tagastavad.

(24)

Saared, millel puudub maismaaga maantee- või raudteeühendus, sõltuvad meretranspordist rohkem kui teised piirkonnad ning nende ühendatus sõltub mereühendustest. Selleks et aidata väiksema elanikkonnaga saartel jääda ühendatuks pärast meretranspordi tegevusala lisamist direktiivi 2003/87/EÜ kohaldamisalasse, on asjakohane näha ette võimalus liikmesriigil taotleda ajutist erandit kõnealuse direktiivi kohastest tagastamiskohustustest teatava meretranspordi tegevusala puhul, kui see hõlmab alla 200 000 alalise elanikuga saari.

(25)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik taotleda, et riikidevahelised teenuste hankelepingud või riikidevahelised avaliku teenindamise kohustused kahe liikmesriigi vahel vabastataks ajutiselt teatavatest direktiivi 2003/87/EÜ kohastest kohustustest. Kõnealune võimalus peaks piirduma ühendustega sellise liikmesriigi, kellel puudub maismaapiir teise liikmesriigiga, ja geograafiliselt lähima liikmesriigi vahel, näiteks Küprose ja Kreeka vaheline mereühendus, mida ei ole eksisteerinud üle kahe aastakümne. Kõnealune ajutine erand aitaks kaasa tegelemisele tungiva vajadusega osutada üldhuviteenust ning tagada ühendatus ja majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus.

(26)

Võttes arvesse liidu äärepoolseimate piirkondade eripära ja püsivaid piiranguid, mida on tunnistatud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklis 349, ning arvestades nende suurt sõltuvust meretranspordist, tuleks erilist tähelepanu pöörata selliste piirkondade juurdepääsetavuse ja tõhusa ühenduvuse säilitamisele meretranspordi kaudu. Seepärast tuleks ette näha ajutine erand teatavatest direktiivi 2003/87/EÜ kohastest kohustustest liikmesriigi äärepoolseimas piirkonnas asuva sadama ja samas liikmesriigis asuva sadama, sealhulgas sama äärepoolseima piirkonna ja sama liikmesriigi muu äärepoolseima piirkonna sadamate vahelisel meretranspordil tekkivate heidete puhul.

(27)

Meretransporditegevusi puudutavaid direktiivi 2003/87/EÜ sätted tuleks regulaarselt läbi vaadata, võttes arvesse rahvusvahelist arengut ja Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks tehtud jõupingutusi, sealhulgas 2028. aastal tehtavat teist ülemaailmset kokkuvõtet ja edaspidi iga viie aasta järel tehtavaid ülemaailmseid kokkuvõtteid, mille eesmärk on anda teavet järgnevate riiklikult kindlaks määratavate panuste jaoks. Kõnealused sätted tuleks läbi vaadata ka juhul, kui IMO võtab vastu üleilmse turupõhise meetme meretranspordist pärit kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks. Selleks peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule 18 kuu jooksul pärast sellise meetme vastuvõtmist ja enne selle toimima hakkamist aruande. Komisjon peaks aruandes analüüsima üleilmset turupõhist meedet, hinnates selle eesmärkide taset Pariisi kokkuleppe eesmärkide valguses, selle üldist keskkonnaalast terviklikkust, sealhulgas võrreldes direktiivi 2003/87/EÜ meretransporti käsitlevate sätetega, ning kõiki küsimusi, mis on seotud ELi HKSi ja kõnealuse meetme sidususega. Eelkõige peaks komisjon oma aruandes arvesse võtma kõnealuses üleilmses turupõhises meetmes osalemise määra, selle täidetavust, läbipaistvust, nõuete täitmata jätmise eest kohaldatavaid karistusi, üldsuse kaasamise menetlusi, heitkoguste seiret, aruandlust ja tõendamist, registreid ja aruandekohustust. Asjakohasel juhul peaks aruandele lisama seadusandliku ettepaneku direktiivi 2003/87/EÜ muutmiseks viisil, mis on kooskõlas liidu 2030. aasta kliimaeesmärgi ja määruses (EL) 2021/1119 sätestatud kliimaneutraalsuse eesmärgiga ning eesmärgiga säilitada liidu kliimameetmete keskkonnaalane terviklikkus ja tõhusus, et tagada üleilmse turupõhise meetme rakendamise ja ELi HKSi sidusus, vältides samal ajal märkimisväärset topeltkoormust, ning tuletades samas meelde liidu pädevust reguleerida oma osa rahvusvahelistest laevareisidest tulenevast heitest kooskõlas Pariisi kokkuleppest tulenevate kohustustega.

(28)

Laevandusega seotud kulude suurenemise tõttu, mis kaasneb direktiivi 2003/87/EÜ laiendamisega meretranspordi tegevusalale, on üleilmse turupõhise meetme puudumisel olemas kõrvalehoidmise risk. Kõrvalehoidmiseks tehtavad sadamakülastused väljaspool liitu asuvatesse sadamatesse ja ümberlaadimistoimingute ümberpaigutamine väljaspool liitu asuvatesse sadamatesse mitte ainult ei vähenda meretranspordi põhjustatavate heitkoguste kulude arvesse võtmisest tulenevat keskkonnakasu, vaid võivad samuti kaasa tuua täiendavaid heitkoguseid, mis tulenevad direktiivi 2003/87/EÜ nõuete kohaldamisest kõrvalehoidmiseks läbitud lisavahemaast. Sellepärast on asjakohane jätta „külastatava sadama“ määratlusest välja teatavad liiduvälistes sadamates tehtavad peatused. See väljajätmine peaks eelkõige puudutama liidu lähipiirkonnas asuvaid sadamaid, kus kõrvalehoidmise risk on kõige suurem. Kõrvalehoidvale käitumisele reageerimiseks on proportsionaalne kehtestada kauguspiir 300 meremiili liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvast sadamast, mis tasakaalustab lisakoormust ja kõrvalehoidmise riski. Lisaks peaks „külastatava sadama“ määratlusest väljajätmist kohaldama üksnes konteinerilaevade peatumisele teatavates liiduvälistes sadamates, kus konteinerite ümberlaadimine moodustab kõige suurema osa konteinervedudest. Selliste vedude puhul kaasneb leevendusmeetmete puudumise korral kõrvalehoidmise riskiga ka risk, et sõlmsadamateks saavad väljaspool liitu asuvad sadamad, mis süvendab kõrvalehoidmise mõju. Meetme proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise tagamiseks tuleks võtta arvesse kolmandate riikide meetmeid, millel on direktiiviga 2003/87/EÜ võrdväärne mõju.

(29)

Komisjon peaks vaatama läbi direktiivi 2003/87/EÜ toimimise meretranspordi valdkonnas kõnealuse direktiivi kohaldamisel saadud kogemuste põhjal, sealhulgas seoses kõrvalehoidmise kindlakstegemisel, et takistada kõrvalehoidmist varases etapis, ning peaks seejärel tegema ettepanekuid meetmete kohta, millega tagada kõnealuse direktiivi tulemuslikkus. Selline meede võiks hõlmata rangemaid tagastamisnõudeid selliste reiside puhul, kus kõrvalehoidmise risk on suurem, näiteks reisid liidu läheduses asuvasse sadamasse ja sealt tagasi kolmandas riigis, kus ei ole võetud direktiiviga 2003/87/EÜ sarnaseid meetmeid.

(30)

Alla 5 000-se kogumahutavusega laevade heitkogused moodustavad vähem kui 15 % laevade heitkogustest, võttes arvesse käesoleva direktiivi kohaldamisala, kuid neid tekitab suur hulk laevu. Alla 5 000-se kogumahutavusega laevade hõlmamine alates meretranspordi hõlmamisest ELi HKSiga oleks halduskorralduse praktilistel kaalutlustel ennatlik, kuid nende hõlmamine tulevikus parandaks ELi HKSi tõhusust ja võiks vähendada kõrvalehoidmist laevade puhul, mis jäävad alla 5 000-se kogumahutavuse künnise. Seepärast peaks komisjon hiljemalt 31. detsembriks 2026 esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles peaks hindama alla 5 000-se kogumahutavusega laevade, sealhulgas avamerelaevade heitkoguste direktiivi 2003/87/EÜ lisamise teostatavust ning majanduslikku, keskkonnaalast ja sotsiaalset mõju.

(31)

ELi HKSi nõuete täitmise eest vastutav isik või organisatsioon peaks olema laevandusettevõtja, kes on määratletud kui laeva omanik või mis tahes muu organisatsioon või isik, näiteks haldaja või laevapereta prahtija, kes on võtnud laevaomanikult vastutuse laeva käitamise eest ja kes sellise vastutuse võtmisel on nõustunud üle võtma kõik kohustused ja vastutuse, mis on sätestatud laevade ohutu ekspluateerimise ja reostuse vältimise korraldamise rahvusvahelises koodeksis. See määratlus põhineb määruse (EL) 2015/757 artikli 3 punktis d esitatud mõiste „ettevõtja“ määratlusel ja on kooskõlas IMO poolt 2016. aastal loodud üleilmse andmekogumissüsteemiga.

(32)

Laeva heitkogused sõltuvad muu hulgas laeva energiatõhususe meetmetest, mida on võtnud laevaomanik, ning kütusest, veetavast lastist, marsruudist ja kiirusest kõnealuse laeva puhul, mis võib olla laevaomanikust erineva üksuse kontrolli all. Kohustuse osta kütust või teha operatiivotsuseid, mis mõjutavad laeva kasvuhoonegaaside heitkoguseid, võib lepingu alusel võtta muu üksus kui laevandusettevõtja. Lepingute üle peetavate läbirääkimiste ajal ei ole eelkõige just viimati nimetatud aspektid teada ja seega poleks direktiiviga 2003/87/EÜ hõlmatud laeva lõplikud heitkogused kindlad. Kui aga süsinikukulusid ei kantaks üle laeva käitavale üksusele, oleksid stiimulid kütusesäästlikkusega seotud operatiivmeetmete rakendamiseks piiratud. Kooskõlas põhimõttega „saastaja maksab“ ning selleks, et soodustada tõhususmeetmete võtmist ja puhtamate kütuste kasutuselevõttu, peaks laevandusettevõtjal olema riigisisese õiguse alusel õigus nõuda lubatud heitkoguse ühikute tagastamisest tulenevate kulude hüvitamist üksuselt, kes on otseselt vastutav laeva kasvuhoonegaaside heitkoguseid mõjutavate otsuste eest.

Kuigi sellise hüvitamise korra võiks lepinguliselt kokku leppida, ei peaks liikmesriigid halduskulude vähendamiseks olema kohustatud tagama või kontrollima selliste lepingute olemasolu, vaid peaksid selle asemel nägema riigisiseses õiguses ette laevandusettevõtja seadusjärgse õiguse saada hüvitist ja selle õiguse jõustamiseks vastava juurdepääsu õiguskaitsele. Samadel põhjustel ei tohiks kõnealune õigus, sealhulgas võimalik vastuolu laevandusettevõtja ja laeva käitava üksuse vahel, mõjutada laevandusettevõtja kohustusi laevandusettevõtjale määratud haldava asutuse vastu ega täitemeetmeid, mis võivad olla vajalikud sellise ettevõtja puhul, et tagada kõnealuse ettevõtja täielik vastavus direktiivile 2003/87/EÜ. Samas kuna hüvitise saamise õigust käsitleva sätte eesmärk on tihedalt seotud liiduga, eelkõige seoses sellega, et laevandusettevõtja täidab käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi konkreetse liikmesriigi ees, on oluline, et kõnealust õigust järgitaks kogu liidus kõigis lepingulistes suhetes, mis võimaldavad muul üksusel kui laeva omanikul määrata kindlaks veetava lasti või marsruudi ning laeva kiiruse viisil, mis kaitseb moonutamata konkurentsi siseturul, samuti võib see sisaldada sätteid, mis takistavad selliste lepingute pooltel hüvitise saamise õigusest kõrvale hoidmast õiguse valiku klausli lisamise abil.

(33)

Laevandusettevõtjate halduskoormuse vähendamiseks peaks iga laevandusettevõtja eest vastutama üks liikmesriik. Komisjon peaks avaldama nende laevandusettevõtjate esialgse loetelu, kes tegutsevad ELi HKSi kohaldamisalasse kuuluva meretranspordi tegevusalal, ja märkima selles ära laevandusettevõtjale määratud haldava asutuse. Loetelu tuleks ajakohastada korrapäraselt ja vähemalt iga kahe aasta järel, et määrata laevandusettevõtjale asjakohasel juhul uus haldav asutus. Liikmesriigis registreeritud laevandusettevõtjate puhul peaks laevandusettevõtjale määratud haldav asutus olema kõnealune liikmesriik. Kolmandas riigis registreeritud laevandusettevõtjate puhul peaks laevandusettevõtjale määratud haldav asutus olema liikmesriik, kus laevandusettevõtjal on eelneva nelja seireaasta jooksul olnud suurim hinnanguline arv sadamakülastusi seoses direktiivi 2003/87/EÜ kohaldamisalasse kuuluvate reisidega. Kolmandas riigis registreeritud laevandusettevõtja puhul, kes ei ole eelneval neljal seireaastal teinud ühtegi direktiivi 2003/87/EÜ kohaldamisalasse kuuluvat reisi, peaks laevandusettevõtjale määratud haldav asutus olema liikmesriik, kuhu laevandusettevõtja laev saabus või kust see alustas oma esimest kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse kuuluvat reisi. Komisjon peaks asjakohasel juhul iga kahe aasta järel avaldama ja ajakohastama direktiivi 2003/87/EÜ kohaldamisalasse kuuluvate laevandusettevõtjate loetelu, milles on esitatud laevandusettevõtjale määratud haldav asutus. Selleks et tagada laevandusettevõtjate võrdne kohtlemine, peaksid liikmesriigid järgima oma vastutusalasse kuuluvate laevandusettevõtjate haldamisel ühtlustatud reegleid kooskõlas komisjoni kehtestatavate üksikasjalike reeglitega.

(34)

Liikmesriigid peaksid tagama, et nende hallatavad laevandusettevõtjad täidavad direktiivi 2003/87/EÜ nõudeid. Kui laevandusettevõtja ei täida neid nõudeid ning laevandusettevõtjale määratud haldava asutuse võetud täitemeetmetega ei ole suudetud järgimist tagada, peaksid liikmesriigid tegutsema solidaarselt. Viimase abinõuna peaks liikmesriikidel olema võimalik keelata asjaomase laevandusettevõtja vastutusel olevate laevade sisenemine, välja arvatud sellel liikmesriigil, kelle lipu all laev sõidab, ja liikmesriik, kelle lipu all laev sõidab, peaks saama laeva kinni pidada.

(35)

Laevandusettevõtjad peaksid tegema meretransporditegevustest pärit summaarse heitkoguse andmete seiret ettevõtja tasandil ja esitama need andmed kooskõlas määruses (EL) 2015/757 sätestatud normidega. Ettevõtja tasandi summaarse heitkoguse andmeid tuleks kontrollida vastavalt kõnealuses määruses sätestatud normidele. Tehes kontrolli ettevõtja tasandil, ei peaks tõendaja kontrollima heitearuandeid laeva tasandil ega laeva tasandil esitatavaid aruandeid, kui ettevõtja on vahetunud, sest need üksikute laevade aruanded peaksid olema juba kontrollitud.

(36)

Tuginedes samalaadsetest keskkonnakaitsega seotud ülesannetest saadud kogemustele, peaks Euroopa Meresõiduohutuse Amet (EMSA) või muu asjaomane organisatsioon asjakohasel juhul ja kooskõlas oma volitustega abistama komisjoni ja laevandusettevõtjale määratud haldavaid asutusi direktiivi 2003/87/EÜ rakendamisel. Arvestades EMSA kogemusi määruse (EL) 2015/757 rakendamisel ja tema IT-vahendeid, peaks EMSA aitama laevandusettevõtjale määratud haldavaid asutusi eelkõige seoses direktiivi 2003/87/EÜ kohaldamisalasse kuuluvast meretranspordi tegevusalast tulenevate heitkoguste seire, aruandluse ja kontrolliga, hõlbustades teabevahetust või töötades välja suuniseid ja kriteeriume. Komisjon, keda abistab EMSA, peaks püüdma välja töötada asjakohased seirevahendid ja suunised, et hõlbustada ja koordineerida kontrolli- ja täitmise tagamise toiminguid, mis on seotud direktiivi 2003/87/EÜ kohaldamisega meretranspordi suhtes. Võimaluse korral tuleks sellised vahendid teha liikmesriikidele ja tõendajatele kättesaadavaks, et tagada paremini direktiivi 2003/87/EÜ ülevõtvate riigisiseste meetmete tõhus täitmine.

(37)

Paralleelselt käesoleva direktiivi vastuvõtmisega muudetakse määrust (EL) 2015/757, et näha ette seire-, aruandlus- ja kontrollinormid, mis on vajalikud ELi HKSi laiendamiseks meretranspordi tegevustele, ning näha ette täiendavate kasvuhoonegaaside ja täiendavate laevatüüpide heitkoguste seire, aruandlus ja kontroll.

(38)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/2392 (13) on muudetud direktiivi 2003/87/EÜ artikli 12 lõiget 3, et kõik käitajad saaksid kasutada kõiki välja antud lubatud heitkoguse ühikuid. Kõnealuse direktiivi artikli 6 lõike 2 punkti e kohast nõuet, mille kohaselt peavad kasvuhoonegaaside heiteload sisaldama lubatud heitkoguste ühikute tagastamise kohustust, tuleks vastavalt ühtlustada.

(39)

Selleks, et saavutada heite vähendamise eesmärk, mille liit on seadnud 2030. aastaks, on vaja vähendada ELi HKSiga hõlmatud sektorite heitkoguseid 62 % võrreldes 2005. aasta tasemega. ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute üldkogust tuleb vähendada, et anda vajalik pikaajaline süsinikuhinna signaal ja hoogustada süsinikuheite vähendamist kõnealuses ulatuses. Lubatud heitkoguse ühikute üldkogust tuleks 2024. ja 2026. aastal vähendada, et viia see paremini kooskõlla tegelike heitkogustega. Lisaks tuleks lineaarset vähendamistegurit suurendada 2024. ja 2028.aastal, võttes arvesse ka meretranspordist pärit heitkoguste lisamist. Nendest muutustest tulenev järsem heitkoguste piiramise trajektoor viib heitkoguste kumulatiivse vähenemiseni 2030. aastaks märkimisväärselt suuremal määral, kui see oleks toimunud direktiivi (EL) 2018/410 kohaselt. Meretranspordi hõlmamisega seotud arvud tuleks tuletada direktiivi 2003/87/EÜ artiklis 3ga käsitletava ning määruse (EL) 2015/757 kohaselt liidus ning Euroopa Majanduspiirkonna ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni riikides 2018. ja 2019. aasta kohta teatatud meretranspordi tegevusala heitkogustest, mida on aastatel 2021–2024 kohandatud 2024. aasta lineaarse vähendamisteguri alusel. Lineaarset vähendamistegurit tuleks kohaldada 2024. aastal liidu lubatud heitkoguse ühikute üldkoguse suurendamiseks kõnealusel aastal.

(40)

Selleks et saavutada kõrgemad kliimaeesmärgid, tuleb suunata oluline kogus avaliku ja erasektori vahendeid nii liidus kui ka liikmesriikides kliimapöördesse. Selleks et pakkuda täiendust liidu eelarvest ette nähtud märkimisväärsetele kliimaga seotud kulutustele ja neid veelgi suurendada, tuleks kogu enampakkumisest saadud tulu, mida liidu eelarvesse omavahendite kujul ei eraldata, või sellistest enampakkumistest saadud tulu rahalise väärtusega samaväärset summat kasutada samuti kliimaga seotud eesmärkidel, välja arvatud tulu, mida kasutatakse süsinikuga seotud kaudsete kulude hüvitamiseks. Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõikes 3 esitatud kliimaeesmärkide loetelu tuleks laiendada, et lisada täiendavaid positiivse keskkonnamõjuga eesmärke. See peaks hõlmama kõnealuse tulu kasutamist rahaliseks toetuseks, et lahendada sotsiaalseid probleeme madalama ja keskmise sissetulekuga leibkondades, vähendades moonutava mõjuga makse ning taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia makse ja tasusid sihipäraselt. Liikmesriigid peaksid esitama igal aastal aruande enampakkumistulu kasutamise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1999 (14) artikliga 19, täpsustades asjakohasel juhul, millist tulu kasutatakse ja milliseid meetmeid võetakse nende lõimitud riiklike energia- ja kliimakavade ning õiglase ülemineku territoriaalsete kavade rakendamiseks.

(41)

Liikmesriikide tulu enampakkumisel müügist suureneb tänu meretranspordi hõlmamisega ELi HKSis. Seepärast julgustatakse liikmesriike suurendama ELi HKSi tulude kasutamist vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõikele 3, et aidata kaasa merepõhiste ökosüsteemide, eelkõige merekaitsealade kaitsele, taastamisele ja paremale majandamisele.

(42)

Pariisi kokkuleppe eesmärkide rakendamiseks arengumaades on vaja märkimisväärseid rahalisi vahendeid ja Glasgow kliimapaktiga kutsutakse arenenud riike üles kliimamuutustega seotud rahastamist kiiresti ja märkimisväärselt suurendama. Oma järeldustes ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 27. istungjärgu (COP 27) ettevalmistamise kohta tuletab nõukogu meelde, et liit ja selle liikmesriigid on alates 2013. aastast kliimamuutustega seotud rahvusvahelise avaliku sektori rahastamise suurimad panustajad ning on alates 2013. aastast enam kui kahekordistanud oma panust kliimamuutustega seotud rahastamisse, et toetada arengumaid. Kõnealustes järeldustes kordab nõukogu taas liidu ja selle liikmesriikide võetud kindlat kohustust jätkata kliimameetmete rahvusvahelise rahastamise laiendamist, et saavutada nii kiiresti kui võimalik ja kuni 2025. aastani arenenud riikide eesmärk kaasata eri allikatest 100 miljardit USA dollarit aastas, ning ootab, et 2023. aastal see eesmärk täidetakse.

(43)

Selleks et tegelda ülemineku jaotusliku ja sotsiaalse mõjuga väikese sissetulekuga liikmesriikides, tuleks direktiivi 2003/87/EÜ artiklis 10d osutatava moderniseerimisfondi kaudu kasutada täiendavad 2,5 % liidu lubatud heitkoguse ühikute üldkogusest alates aastast 2024 kuni aastani 2030, et rahastada energiasüsteemi ümberkujundamist liikmesriikides, mille sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta oli 2016.–2018. aastal alla 75 % liidu keskmisest.

(44)

Toetust saavatel liikmesriikidel peaks olema võimalik kasutada moderniseerimisfondile eraldatavaid vahendeid selleks, et rahastada investeeringuid, mis puudutavad külgnevaid liidu piirialasid, kui see on seotud toetust saavate liikmesriikide energiasüsteemi ümberkujundamisega.

(45)

Tuleks pakkuda täiendavaid stiimuleid kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks kulutõhusate meetmete abil. Selleks peaks alates 2026. aastast paiksetele käitistele tasuta lubatud heitkoguse ühikute eraldamine sõltuma investeeringutest energiatõhusust suurendavasse ja heitkoguseid vähendavasse tehnikasse, eriti energia suurtarbijate jaoks. Komisjon peaks tagama, et tingimuslikkuse kohaldamine ei ohustaks võrdseid tingimusi, keskkonnaalast terviklikkust ega käitiste võrdset kohtlemist kogu liidus. Seepärast peaks komisjon, ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL (15) kohaste õigusnormide kohaldamist, võtma vastu käesolevat direktiivi täiendavad delegeeritud õigusaktid, et käsitleda kõiki probleeme, mis on eelkõige seotud eespool nimetatud põhimõtetega, ning näha tingimuslikkuse kohaldamiseks ette halduslikult lihtsad reeglid. Need reeglid peaksid olema üldnormide osa, mille kohaselt eraldatakse tasuta heitkoguse ühikuid riiklike rakendusmeetmete jaoks kehtestatud korras, ning nendega tuleks näha ette ajakava, kriteeriumid rakendatud energiatõhususe meetmete tunnustamiseks, samuti kriteeriumid alternatiivsete meetmete jaoks, millega vähendatakse kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Lisaks tuleks veelgi tugevdada stiimuleid kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks suure kasvuhoonegaaside heitemahukusega käitiste puhul. Selleks peaks alates 2026. aastast lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamine 20 % paiksetest käitistest, mille heitemahukus on asjaomase tootepõhise võrdlusaluse kohaselt kõige suurem, sõltuma ka kliimaneutraalsuse kavade koostamisest ja rakendamisest.

(46)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2023/956 (16) kehtestatav piiril kohaldatav süsiniku kohandusmehhanism (SPIM) on kehtestatud selleks, et asendada direktiiviga 2003/87/EÜ kehtestatud mehhanism eesmärgiga ennetada süsinikuheite ülekandumise riski. Kõnealuse meetme kohaldamisalasse kuuluvatele sektoritele ja allsektoritele ei tohiks lubatud heitkoguse ühikuid tasuta eraldada. Siiski on vaja üleminekuperioodi, mille jooksul tasuta lubatud heitkoguse ühikud kaotatakse järk-järgult, et võimaldada tootjatel, importijatel ja kauplejatel kohaneda uue korraga. Tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute vähendamiseks tuleks SPIMiga hõlmatud sektorites SPIMi järkjärgulise kasutuselevõtu ajal rakendada lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise suhtes teatavat tegurit. SPIMi tegur peaks olema alates selle määruse jõustumisest kuni 2025. aasta lõpuni 100 % ning sõltuvalt selle määruse artikli 36 lõike 2 punktis b osutatud sätete kohaldamisest 2026. aastal 97,5 %, 2027. aastal 95 %, 2028. aastal 90 %, 2029. aastal 77,5 %, 2030. aastal 51,5 %, 2031. aastal 39 %, 2032. aastal 26,5 % ja 2033. aastal 14 %. Alates 2034. aastast ei tuleks SPIMi tegurit kohaldada.

Asjaomaseid delegeeritud õigusakte lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise kohta tuleks SPIMiga hõlmatud sektorite ja allsektorite puhul vastavalt kohandada. Tasuta lubatud heitkoguse ühikud, mida selle arvutuse alusel SPIMiga hõlmatud sektoritele enam ei eraldata (SPIMi nõudlus), lisatakse innovatsioonifondi, et toetada innovatsiooni vähese süsinikuheitega tehnoloogia, süsiniku kogumise ja kasutamise, süsiniku kogumise, transpordi ja geoloogilise säilitamise, taastuvenergia ja energia salvestamise valdkonnas viisil, mis aitab leevendada kliimamuutusi. Sellega seoses tuleks erilist tähelepanu pöörata projektidele SPIMiga hõlmatud sektorites. Selleks et arvestada tasuta lubatud heitkoguse ühikute selle osaga, mis eraldatakse SPIMiga hõlmamata sektoritele, tuleks tasuta eraldatavatest ühikutest maha arvatav ja innovatsioonifondist kättesaadavaks tehtav lõplik kogus arvutada selle alusel, kui suur on SPIMi nõudluse osakaal kõigi tasuta lubatud heitkoguse ühikuid saavate sektorite tasuta eraldamise vajaduses.

(47)

Selleks et maandada võimalikku süsinikuheite ülekandumise riski seoses kaupadega, mille suhtes kohaldatakse SPIMi ja mis on toodetud liidus ekspordiks kolmandatesse riikidesse, kes ei kohalda ELi HKSi või sarnast süsiniku hinnastamise mehhanismi, tuleks enne määruse (EL) 2023/956 kohase üleminekuperioodi lõppu läbi viia hindamine. Kui selles hinnangus tuvastatakse süsinikuheite ülekandumise risk, peaks komisjon asjakohasel juhul esitama seadusandliku ettepaneku, et käsitleda süsinikuheite ülekandumise riski viisil, mis on Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglitega kooskõlas. Lisaks peaks liikmesriikidel olema lubatud kasutada enampakkumistulu SPIMi sektorites süsinikuheite ülekandumise jääkriski vähendamiseks ja tegema seda kooskõlas riigiabi reeglitega. Kui selliseid lubatud heitkoguse ühikuid, mis on tingitud ühikute tasuta eraldamise vähendamisest tingimuslikkuse reeglite kohaldamisel, ei kasutata täielikult selleks, et vabastada kõige väiksema kasvuhoonegaaside heitemahukusega käitised sektoriülesest korrektsioonist, tuleks 50 % allesjäänud lubatud heitkoguse ühikutest lisada innovatsioonifondi. Ülejäänud 50 % tuleks müüa enampakkumisel liikmesriikide nimel ning liikmesriigid peaksid laekuvat tulu kasutama SPIMi sektorites, et vähendada süsinikuheite ülekandumise jääkriski.

(48)

Selleks et võtta paremini arvesse tehnoloogia arengut ning tagada samal ajal heitkoguste vähendamise stiimulid ja toetada asjakohaselt innovatsiooni, tuleks võrdlusaluste väärtuste minimaalset kohandamismäära suurendada 0,2 %-lt 0,3 %-le aastas ja maksimaalset kohandamismäära 1,6 %-lt 2,5 %-le aastas. Ajavahemikuks 2026–2030 tuleks seega võrdlusaluste väärtusi kohandada vahemikus 6 % kuni 50 % võrreldes ajavahemikul 2013–2020 kasutatud võrdlusalusega. Selleks et tagada käitistele prognoositavus, peaks komisjon võtma võimalikult kiiresti ja enne ajavahemiku 2026–2030 algust vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks lubatud heitkoguste ühikute tasuta eraldamise läbivaadatud võrdlusalused.

(49)

Selleks et stimuleerida terasetööstuses uusi murrangulisi tehnoloogiaid ja vältida võrdlusaluse väärtuse märkimisväärset ebaproportsionaalset vähendamist ning võttes arvesse terasetööstuse konkreetset olukorda, nagu suur heitemahukus ning rahvusvaheline ja liidu turustruktuur, on vaja kuummetalli võrdlusaluse väärtuse arvutamisel ajavahemikus 2026–2030 välja jätta käitised, mis tegutsesid võrdlusperioodil 2021–2022 ja mis muidu kaasataks kõnealusesse arvutusse tulenevalt kuummetalli võrdlusaluse määratluse läbivaatamisest.

(50)

Selleks et premeerida parimaid tulemusi saavutanud ettevõtjaid ja innovatsiooni, tuleks sektoriülese parandusteguri kohaldamisest välja jätta käitised, mille kasvuhoonegaaside heitkoguste tase on asjaomase võrdlusaluse puhul alla 10 % kõige tõhusamate käitiste keskmist. Lubatud heitkoguse ühikuid, mida tingimuslikkuse reeglite kohaldamisel tasuta eraldamise vähendamise tõttu ei eraldata, tuleks kasutada selleks, et katta ühikute tasuta eraldamise vähendamise puudujääk, mis tuleneb parimate tulemustega riikide väljajätmisest sektoriülese parandusteguri kohaldamisest.

(51)

Selleks et kiirendada majanduse süsinikuheite vähendamist, suurendades samal ajal liidu tööstuse konkurentsivõimet, tuleks innovatsioonifondile teha kättesaadavaks veel 20 miljonit lubatud heitkoguse ühikut kogusest, mida muidu saaks eraldada tasuta, ja veel 5 miljonit lubatud heitkoguse ühikut kogusest, mida muidu oleks võimalik enampakkumisel müüa. Komisjoni määrusega (EL) nr 1031/2010 (17) loodud innovatsioonifondi enampakkumiste ajastuse ja järjestuse läbivaatamisel, võttes arvesse käesoleva direktiiviga kehtestatud muudatusi, peaks komisjon kaaluma läbivaadatud direktiivi 2003/87/EÜ rakendamise esimestel aastatel suuremate vahendite kättesaadavaks tegemist, et hoogustada süsinikuheite vähendamist asjaomastes sektorites.

(52)

Määruse (EL) 2021/1119 eesmärkide saavutamiseks on äärmiselt oluline terviklik lähenemisviis innovatsioonile. Liidu tasandil toetatakse vajalikke teadus- ja innovatsioonialaseid jõupingutusi muu hulgas programmi „Euroopa horisont“ kaudu, mis hõlmab märkimisväärset rahastamist ja uusi vahendeid ELi HKSi kuuluvate sektorite jaoks. Seetõttu peaks komisjon püüdma saavutada koostoimet programmiga „Euroopa horisont“ ja asjakohasel juhul muude liidu rahastamisprogrammidega.

(53)

Innovatsioonifond peaks toetama uuenduslikke tehnikaid, protsesse ja tehnoloogiaid, sealhulgas kiirendama selliste tehnikate, protsesside ja tehnoloogiate kasutuselevõttu, pidades silmas nende laialdast kasutuselevõttu kogu liidus. Toetatavate projektide valimisel tuleks esmatähtsaks pidada murrangulist innovatsiooni.

(54)

Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikes 8 osutatud innovatsioonifondi kohaldamisala tuleks laiendada, et toetada innovatsiooni selliste vähese ja null-süsinikuheitega tehnoloogiate ja protsesside valdkonnas, mis on seotud kütuste tarbimisega hoonete, maanteetranspordi ja muudes sektorites, sealhulgas transpordi kollektiivsed liigid, nagu ühistransport ja juhuveoteenused. Lisaks peaks innovatsioonifond toetama investeeringuid meretranspordisektori süsinikuheite vähendamisse, sealhulgas investeeringuid laevade, sadamate ja lühimerevedude energiatõhususse, sektori elektrifitseerimisse, säästvatesse alternatiivkütustesse, nagu vesinik ja ammoniaak, mida toodetakse taastuvenergiast, heitevabasse jõuseadmetehnoloogiasse, nagu tuuletehnoloogia, ning jääklassi laevadega seotud innovatsiooni. Erilist tähelepanu tuleks pöörata uuenduslikele projektidele, mis aitavad vähendada merendussektori süsinikuheidet ja vähendada kogu selle kliimamõju, sealhulgas tahmaheidet. Sellega seoses peaks komisjon nägema innovatsioonifondi projektikonkurssides ette eraldi teemad. Kõnealustes konkursikutsetes tuleks arvesse võtta bioloogilise mitmekesisuse kaitse, müra ja veereostuse küsimusi. Meretranspordi valdkonnas peaksid rahastamiskõlblikud olema projektid, millel on selge liidu lisaväärtus.

(55)

Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/1122 (18) artiklis 9 on sätestatud, et kui õhusõidukikäitajad ei käita enam ELi HKSiga hõlmatud lende, määratakse nende kontod väljaarvatud olekusse ja kõnealustelt kontodelt ei saa enam protsesse algatada. ELi HKSi terviklikkuse säilitamiseks tuleks neid lubatud heitkoguse ühikuid, mida ei ole õhusõidukikäitajatele nende tegevuse lõpetamise tõttu välja antud, kasutada selleks, et katta kõnealuste käitajate lubatud heitkoguse ühikute tagastamise võimalik puudujääk, ning kõiki ülejäänuid lubatud heitkoguse ühikuid tuleks kasutada kliimamuutuste vastaste meetmete kiirendamiseks, paigutades need innovatsioonifondi.

(56)

Komisjoni tehniline abi, mis keskenduks liikmesriikidele, kus on seni vähe projekte esitatud või neid ei ole üldse esitatud, aitaks kaasa sellele, et kõigist liikmesriikidest oleks esitatud innovatsioonifondile suur arv projektitaotlusi rahastuse saamiseks. Kõnealuse abiga tuleks muu hulgas toetada tegevusi, mille eesmärk on parandada liikmesriikides, kus on vähe projekte esitatud või neid ei ole üldse esitatud, asuvate projektide ettepanekute kvaliteeti, näiteks teabe, saadud kogemuste ja parimate tavade jagamise kaudu, ning edendada riiklike kontaktpunktide tegevust. Muud sama eesmärki täitvad meetmed hõlmaksid teadlikkuse tõstmist rahastamisvõimalustest ja kõnealuste liikmesriikide suutlikkuse suurendamist seoses võimalike projektitaotlejate kindlakstegemise ja toetamisega. Edendada tuleks ka liikmesriikideüleseid projektipartnerlusi ja omavaheliste kontaktide loomist võimalike taotlejate vahel, eelkõige suuremahuliste projektide puhul.

(57)

Selleks et täiustada liikmesriikide rolli innovatsioonifondi juhtimisel ja suurendada läbipaistvust, peaks komisjon esitama kliimamuutuste komiteele aruande innovatsioonifondi rakendamise kohta, analüüsides toetust saanud projektide eeldatavat mõju sektorite ja liikmesriikide kaupa. Komisjon peaks samuti esitama aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule ning selle avalikustama. Taotlejate nõusolekul peaks komisjon pärast projektikonkursi lõppu teavitama liikmesriike rahastamistaotlustest, mis on seotud projektidega nende territooriumil, ning andma neile taotluste kohta üksikasjalikku teavet, et liikmesriikidel oleks hõlpsam projektide toetamist koordineerida. Lisaks peaks komisjon teavitama enne toetuse andmist liikmesriike eelvalitud projektide loetelust. Liikmesriigid peaksid tagama, et riigisisesed ülevõtmissätted ei takistaks innovatsiooni ja oleksid tehnoloogianeutraalsed, samas kui komisjon peaks andma tehnilist abi, eelkõige madala tulemusliku osalemise määraga liikmesriikidele, et parandada tulemuslikku geograafilist osalemist innovatsioonifondis ja parandada esitatud projektide üldist kvaliteeti. Komisjon peaks tagama ka põhjaliku seire ja aruandluse, sealhulgas teabe edusammude kohta, mida on tehtud tulemusliku ja kvaliteedipõhise geograafilise katvuse saavutamisel kogu liidus, ning asjakohased järelmeetmed.

(58)

Selleks et järgida Euroopa roheleppe mitmekülgsust, tuleks toetust saanud projektide valikumenetluses eelistada projekte, milles käsitletakse mitut keskkonnamõju. Selleks et aidata kaasa toetatavate tehnoloogiate ja lahenduste dubleerimisele ja nende turuosa kiiremale suurendamisele, peaksid innovatsioonifondist rahastatavate projektide osalised jagama teadmisi teiste asjaomaste projektide osalistega ning liidus asuvate õigustatud huvi omavate teadlastega.

(59)

Hinnavahelepingud, süsinikuheite hinnavahe lepingud ja fikseeritud tasumääraga lepingud on olulised elemendid heitkoguste vähendamiseks tööstuses uute tehnoloogiate ulatuslikuma kasutuselevõtmise abil, kuna need pakuvad võimalust tagada uuenduslikesse kliimasõbralikesse tehnoloogiatesse investeerijatele hind, millega premeeritakse CO2 heite vähendamist, mis ületab ELi HKSi valitseva süsiniku hinnatasemega saavutatava vähendamise. Innovatsioonifondist toetatavate meetmete loetelu tuleks laiendada, et toetada projekte konkureeriva pakkumismenetluse raames, mille alusel sõlmitakse hinnavahelepingud, süsinikuheite hinnavahe lepingud ja fikseeritud tasumääraga lepingud. Konkureeriv pakkumismenetlus on oluline mehhanism, et toetada süsinikuheite vähendamise tehnoloogia arendamist ning optimeerida olemasolevate ressursside kasutamist. Samuti pakuks see niisugustesse tehnoloogiatesse investeerijatele kindlustunnet. Selleks et minimeerida tingimuslikke kohustusi liidu eelarves, tuleks tagada hinnavahelepingute ja süsinikuheite hinnavahe lepingute koostamisel riskimaandamine ning asjakohane kaetus eelarveliste kulukohustustega nii, et vähemalt kahes esimeses hinnavahelepingute ja süsinikuheite hinnavahe lepingute voorus kaetakse see täielikult assigneeringutega, mis on saadud direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõike 8 kohaselt eraldatud lubatud heitkoguse ühikute enampakkumisel müümisest saadud tulust.

Fikseeritud tasumääraga lepingute puhul selliseid riske ei ole, sest juriidiline kohustus kaetakse vastava eelarvelise kulukohustusega. Lisaks peaks komisjon pärast hinnavahelepingute ja süsinikuheite hinnavahe lepingute kahe esimese vooru lõpetamist ning iga kord, kui see on hiljem vajalik, hindama kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt nende rakendamisest tulenevaid finantsriske. Komisjonil peaks olema õigus võtta vastu delegeeritud õigusakt, et kõnealuse hindamise tulemuste põhjal sätestada, et hinnavahelepingute ja süsinikuheite hinnavahe lepingute järgmistes voorudes kasutatakse asjakohast eraldiste määra, mitte täielikku kaetust. Sellise lähenemisviisi puhul tuleks lisaks innovatsioonifondist kättesaadavatele lubatud heitkoguste ühikutele arvesse võtta kõiki võimalusi, millega saaks vähendada liidu eelarve finantsriske, näiteks vabatahtlikkuse alusel liikmesriikidega vastutuse jagamise võimalus või erasektori võimalik edasikindlustusmehhanism. Seepärast on vaja ette näha Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (19) X jaotise teatavatest osadest erandite tegemine. Hinnavahelepingute ja süsinikuheite hinnavahe lepingute kahe esimese vooru eraldiste määr peaks olema 100 %.

Siiski tuleks erandina kõnealuse määruse artikli 210 lõikest 1, artikli 211 lõigetest 1 ja 2 ning artikli 218 lõikest 1 käesolevas direktiivis ette näha, et järgmistes hinnavahelepingute ja süsinikuheite hinnavahe lepingute voorudes on eraldiste miinimummäär 50 % ja eraldiste jaoks kasutatav innovatsioonifondi tulude maksimaalne osa on 30 %, ning komisjonil peaks olema võimalik kahel esimesel projektikonkursil saadud kogemuste põhjal täpsustada vajalik eraldiste määr ja eraldisteks kasutatava tulu summa. Seega ei tohiks liidu eelarvest kaetav finantskohustus olla suurem kui 60 % innovatsioonifondiga seotud enampakkumisel saadud tulust. Kuna eraldised tulevad reeglina innovatsioonifondist, tuleks teha erandeid kõnealuse määruse artiklites 212, 213 ja 214 sätestatud normidest, mis käsitlevad määruse (EL, Euratom) 2018/1046 artikliga 212 loodud ühist eraldisfondi. Hinnavahelepingute ja süsinikuheite hinnavahe lepingute uudsus võib tingida ka erandite tegemise vajaduse kõnealuse määruse artikli 209 lõike 2 punktidest d ja h, kuna neis ei kasutata finantsvõimendust või mitmekordistavat mõju ning nad ei sõltu täielikult eelhindamisest, artikli 219 lõikest 3, kuna see on seotud artikli 209 lõike 2 punktiga d, ja artikli 219 lõikest 6, kuna rakenduspartneritel ei ole krediidiriski positsioonid ja omakapitali investeeringute riskipositsioonid tagatisega kaetud. Määrusest (EL, Euratom) 2018/1046 tehtavate erandite kasutamine peaks piirduma sellega, mis on vajalik. Komisjonil peaks olema õigus muuta innovatsioonifondist eraldisteks kasutatava tulu maksimaalset osa, kuid mitte rohkem kui 20 protsendipunkti võrra käesolevas direktiivis sätestatust.

(60)

Innovatsioonifondi suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL, Euratom) 2020/2092 (20) kehtestatud üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks.

(61)

Kui käitise tegevus on ajutiselt peatatud, kohandatakse lubatud heitkoguste ühikute tasuta eraldamist vastavalt tootmistasemetele, mille kohta tuleb esitada andmed igal aastal. Lisaks võivad pädevad asutused peatada lubatud heitkoguste ühikute väljaandmise tegevuse peatanud käitistele seni, kuni puuduvad tõendid käitise tegevuse taasalustamise kohta. Seega ei peaks käitajatelt enam nõudma, et nad tõendaksid pädevale asutusele, et nende käitis taasalustab tootmist kindlaksmääratud ja mõistliku aja jooksul, kui tegevus peatatakse ajutiselt.

(62)

Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 11 lõike 2 kohaselt paiksetele käitistele tasuta eraldatud lubatud heitkoguste ühikute arvu korrigeerimine võib tähendada, et tuleb eraldada veel tasuta lubatud heitkoguste ühikuid või liigselt eraldatud lubatud heitkoguste ühikud tagasi kanda. Selleks tuleks kasutada direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõike 7 kohaselt uutele osalejatele reserveeritud lubatud heitkoguste ühikuid.

(63)

Alates 2013. aastast on elektritootjad olnud kohustatud ostma kõik elektrienergia tootmiseks vajalikud lubatud heitkoguse ühikud. Siiski on kooskõlas direktiivi 2003/87/EÜ artikliga 10c mõnel liikmesriigil lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise võimalus üleminekuperioodil energeetikasektori uuendamiseks ajavahemikul 2021–2030. Kolm liikmesriiki on otsustanud nimetatud võimalust kasutada. Võttes arvesse vajadust süsinikuheidet kiiresti vähendada, eelkõige energeetikasektoris, peaks asjaomastel liikmesriikidel olema võimalik eraldada üleminekuperioodil lubatud heitkoguse ühikuid tasuta ainult kuni 31. detsembrini 2024 tehtud investeeringutele. Neil peaks olema võimalik lisada ajavahemikul 2021–2030 ülejäänud lubatud heitkoguse ühikud enda määratud proportsioonis ühikute üldkogusele, mille asjaomane liikmesriik enampakkumiseks saab, või kasutada neid moderniseerimisfondi raames tehtavate investeeringute toetamiseks. Moderniseerimisfondi üle kantud lubatud heitkoguse ühikute suhtes tuleks kohaldada samu investeerimisnõudeid, mida kohaldatakse direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10d lõike 4 kohaselt juba üle kantud lubatud heitkoguse ühikute suhtes, välja arvatud teatamise tähtaegadega seoses. Et tagada enampakkumisel või üleminekuperioodil tasuta eraldamiseks kättesaadavate lubatud heitkoguse ühikute koguse ning moderniseerimisfondi hallatavate varade prognoositavus ja läbipaistvus, peaksid liikmesriigid teavitama komisjoni eesmärgi saavutamiseks kasutamata jäänud lubatud heitkoguse ühikute kogustest 15. maiks 2024.

(64)

Moderniseerimisfondi kohaldamisala tuleks viia kooskõlla liidu kõige uuemate kliimaeesmärkidega ja nõuda, et investeeringud oleksid kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe ja määruse (EL) 2021/1119 eesmärkidega, ning lõpetada toetuste andmine fossiilkütustel põhineva energiatootmisega seotud investeeringutele, välja arvatud selliste investeeringute toetamine, mille puhul lubatud heitkoguse ühikutest saadav tulu kantakse kooskõlas direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10d lõikega 4 moderniseerimisfondi üle vabatahtlikult. Ühtlasi peaks selliste investeeringute piiratud toetamine olema teatavatel tingimustel jätkuvalt võimalik kõnealuse direktiivi artikli 10 lõike 1 kolmandas lõigus osutatud eraldistest saadava tuluga, eelkõige kui tegevus on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/852 (21) kohaselt keskkonnasäästlik ning kuni 2027. aastani enampakkumisel müüdavate lubatud heitkoguse ühikute puhul. Lisaks ei tohiks viimati nimetatud lubatud heitkoguse ühikute kategooria puhul toetada mittetahkete fossiilkütuste kasutamist tarneahela järgnevates etappides pärast 2028. aastat enampakkumisel müüdavatest lubatud heitkoguse ühikutest saadava tuluga. Lisaks tuleks prioriteetsete investeeringute toetamiseks ette nähtud osa moderniseerimisfondist suurendada kuni 80 % moderniseerimisfondi lubatud heitkoguse ühikute puhul, mis on üle kantud kooskõlas direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10d lõikega 4 ja millele osutatakse kõnealuse direktiivi artikli 10 lõike 1 kolmandas lõigus, ning kuni 90 % lisakoguse puhul, mis moodustab 2,5 % liidu lubatud heitkoguse ühikute üldkogusest.

Prioriteetsete investeeringute hulka tuleks lisada energiatõhusus, sealhulgas tööstus-, transpordi-, hoone-, põllumajandus- ja jäätmesektoris, taastuvate energiaallikate kasutamine kütmiseks ja jahutamiseks ning leibkondade toetamine, et vähendada energiaostuvõimetust, sealhulgas maapiirkondades ja äärealadel. Läbipaistvuse suurendamiseks ja moderniseerimisfondi mõju paremaks hindamiseks peaks investeeringute komitee esitama igal aastal kliimamuutuste komiteele aruande investeeringute hindamisel saadud kogemuste kohta, eelkõige seoses heitkoguste vähendamise ja sellest tulenevate kuludega.

(65)

Direktiiviga (EL) 2018/410 kehtestati sätted, mis võimaldavad liikmesriikidel tunnistada kehtetuks lubatud heitkoguse ühikuid oma enampakkumise mahust, kui elektritootmise võimsust nende territooriumil vähendatakse. Võttes arvesse liidu suuremaid kliimaeesmärke ja sellest tingitud elektrisektori süsinikuheite kiiremat vähendamist, on selline kehtetuks tunnistamise võimalus üha olulisemaks muutunud. Seepärast peaks komisjon hindama, kas kehtetuks tunnistamise kasutamist liikmesriikide poolt saab lihtsustada, muutes direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõike 4 kohaselt vastu võetud asjakohaseid delegeeritud õigusakte.

(66)

Direktiiviga (EL) 2018/410 kehtestatud ja komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2019/1842 (22) jõustatud lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise kohandused aitasid parandada nende tasuta eraldamise tõhusust ja stiimuleid, kuid suurendasid halduskoormust ja tingisid selle, et varasemalt kasutuses olnud lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise kuupäeva – 28. veebruar – järgimine muutus praktikas võimatuks. Selleks et paremini arvestada lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise kohandustega, on asjakohane kohandada nõuete täitmise tsüklit. Pädevatele asutustele ette nähtud tähtaega lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks tuleks seetõttu edasi lükata 28. veebruarilt 30. juunile ning käitajatele ette nähtud tähtaega lubatud heitkoguse ühikute tagastamiseks tuleks edasi lükata 30. aprillilt 30. septembrile.

(67)

Komisjoni rakendusmääruses (EL) 2018/2066 (23) on sätestatud biomassist pärit heite seiret käsitlevad normid, mis on kooskõlas taastuvenergiat käsitlevate liidu õigusaktidega kehtestatud biomassi kasutamise nõuetega. Kuna õigusaktides käsitletakse üksikasjalikumalt biomassi säästlikkuse kriteeriume vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2018/2001 (24) kehtestatud uusimatele normidele, tuleks direktiivi 2003/87/EÜ artikli 14 lõikes 1 sätestatud rakendamisvolituste andmist sõnaselgelt laiendada, et see hõlmaks vajalike kohanduste vastuvõtmist biomassi, sealhulgas biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste säästlikkuse kriteeriumide kohaldamiseks ELi HKSis. Lisaks peaks komisjonil olema õigus võtta vastu rakendusakte, et täpsustada, kuidas võtta arvesse sellise heite säilitamist, mis on nullmääraga biomassi segudest ja biomassist, mis ei ole nullmääraga allikatest.

(68)

Muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest valmistatud vedel- ja gaaskütused ning ringlusse võetud süsinikupõhised kütused võivad olla olulised kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks sektorites, kus süsinikuheidet on raske vähendada. Kui ringlusse võetud süsinikupõhiseid kütuseid ning muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest valmistatud vedelaid ja gaasilisi kütuseid toodetakse kogutud CO2-st käesoleva direktiiviga hõlmatud tegevuse raames, tuleks heitkogused arvestada selle tegevuse raames. Tagamaks, et muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest valmistatud kütused ja ringlusse võetud süsinikupõhised kütused aitavad vähendada kasvuhoonegaaside heidet, ning et vältida topeltarvestust kütuste puhul, mis seda teevad, on asjakohane sõnaselgelt laiendada direktiivi 2003/87/EÜ artikli 14 lõikes 1 sätestatud õigust, et komisjon võtaks vastu rakendusaktid, milles sätestatakse vajalikud kohandused võimaliku CO2 heite arvessevõtmiseks viisil, mis tagab, et kogu heide võetakse arvesse, kaasa arvatud juhul, kus kütuseid toodetakse väljaspool liitu kogutud CO2-st, vältides samal ajal topeltarvestust ning tagades heite kogumiseks asjakohaste stiimulite olemasolu, võttes arvesse ka kõnealuste kütuste käsitlemist direktiivis (EL) 2018/2001.

(69)

Kuna eeldatakse, et CO2 transporditakse ka muul viisil kui torujuhtmete kaudu, näiteks laevade ja veoautodega, tuleks võrdse kohtlemise tagamiseks direktiivi 2003/87/EÜ I lisa praegust kohaldamisala seoses kasvuhoonegaaside transpordiga nende säilitamise eesmärgil laiendada kõigile transpordivahenditele, olenemata sellest, kas transpordivahendid on hõlmatud ELi HKSiga. Kui transpordist tulenev heide on hõlmatud ka mõne muu direktiivi 2003/87/EÜ kohase tegevusalaga, tuleks heitkoguseid võtta arvesse selle muu tegevusala all, et vältida topeltarvestust.

(70)

Üksnes biomassi kasutavate käitiste väljajätmine ELi HKSist on põhjustanud olukordi, kus suures koguses biomassi põletavad käitised on saanud juhuslikku kasumit, kuna nad on saanud tasuta lubatud heitkoguse ühikuid, mis ületavad oluliselt tegelikke heitkoguseid. Seepärast tuleks kehtestada nullmääraga biomassi põletamise künnisväärtus, mille ületamisel arvatakse käitised ELi HKSist välja. Künnise kehtestamine annaks suurema kindluse selles osas, millised käitised kuuluvad ELi HKSi kohaldamisalasse, ning võimaldaks tasuta lubatud heitkoguse ühikuid ühtlasemalt jaotada, eelkõige suurema süsinikuheite ülekandumise riskiga sektoritele. Künnis tuleks kehtestada 95 % tasemel, et tasakaalustada käitiste jaoks ELi HKSi kohaldamisalasse jäämise eeliseid ja puuduseid. Seetõttu ei tohiks käitisi, mis on säilitanud füüsilise suutlikkuse fossiilkütuste põletamiseks, stimuleerida naasma selliste kütuste kasutamise juurde. 95 % künnisega tagataks, et kui käitis kasutab fossiilkütuseid ELi HKSi kohaldamisalasse jäämiseks, et saada tasuta lubatud heitkoguse ühikuid, siis oleks kõnealuste fossiilkütuste kasutamisest tulenevad süsinikuga seotud kulud piisavalt suured, et heidutavalt mõjuda.

Kõnealuse künnisega tagataks ka see, et märkimisväärses koguses fossiilkütuseid kasutavatele käitistele kohaldataks jätkuvalt ELi HKSi seirekohustusi, hoides sellega ära kehtivatest seire-, aruandlus- ja kontrollikohustustest potentsiaalse kõrvalehoidmise. Samal ajal tuleks käitisi, kus põletatava nullmääraga biomassi osakaal on väiksem, paindliku mehhanismi abil jätkuvalt innustada fossiilkütuste põletamist veelgi vähendama, jäädes ELi HKSi kohaldamisalasse seni, kuni säästva biomassi kasutamine on sedavõrd ulatuslik, et nende kaasamine ELi HKSi ei ole enam põhjendatud. Samuti on kogemus näidanud, et üksnes biomassi kasutavate käitiste väljajätmine, mis tähendab tegelikult 100 % künnist, välja arvatud fossiilkütuste põletamise puhul käivitamis- ja seiskamisetapis, nõuab ümberhindamist ja täpsemat määratlemist. 95 % künnis võimaldab fossiilkütuste põletamist käivitamis- ja seiskamisetapis.

(71)

Vähese ja null- süsinikuheitega tehnoloogia kasutuselevõtu stimuleerimiseks peaksid liikmesriigid andma käitajatele võimaluse jääda ELi HKSi kohaldamisalasse kuni direktiivi 2003/87/EÜ artikli 11 lõikes 1 osutatud jooksva ajavahemiku ja sellele järgneva viieaastase ajavahemiku lõpuni, kui käitis on muutnud oma tootmisprotsessi, et vähendada kasvuhoonegaaside heidet ega ületa enam summaarse nimisoojusvõimsuse 20 MW künnist.

(72)

Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) avaldas 28. märtsil 2022 oma lõpparuande lubatud heitkoguste ühikute ja nendega seotud väärtpaberite tuletisinstrumentide kohta. Aruandes analüüsitakse põhjalikult Euroopa süsinikuturu terviklikkust ning selles on esitatud eksperdiarvamused ja soovitused süsinikuturu nõuetekohase toimimise säilitamiseks. Selleks et pidevalt jälgida turu terviklikkust ja läbipaistvust, peaks ESMA esitama korrapäraselt aruandeid. ESMA hindab juba turusuundumusi ja vajaduse korral esitab oma pädevusvaldkonnas soovitusi oma aruandes suundumuste, riskide ja nõrkade kohtade kohta vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1095/2010 (25) artikli 32 lõikele 3. Kõnealune iga-aastane aruanne peaks sisaldama Euroopa süsinikuturu analüüsi, mis hõlmab lubatud heitkoguse ühikute enampakkumisel müümist ning lubatud heitkoguste ühikute ja nende väärtpaberite tuletisinstrumentidega kauplemiskohas toimuvat ja börsivälist kauplemist. See kohustus tooks kaasa ESMA aruandluse lihtsustamise ja võimaldaks turgudevahelist võrdlust, eelkõige tugevate seoste tõttu ELi HKSi ja kaubatuletisinstrumentide turgude vahel.

ESMA peaks sellises regulaarses analüüsis eelkõige jälgima turu volatiilsust ja hinnamuutusi, enampakkumiste ja kauplemistoimingute toimimist turgudel, likviidsust ja kauplemismahtusid ning turuosaliste kategooriaid ja kauplemiskäitumist, sealhulgas hindasid oluliselt mõjutavat spekulatiivset tegevust. Hindamine peaks asjakohasel juhul sisaldama soovitusi, et parandada turu terviklikkust ja läbipaistvust ning aruandluskohustusi, samuti tõhustada turu kuritarvitamise ennetamist ja avastamist ning aidata säilitada lubatud heitkoguste ühikute ja nende väärtpaberite tuletisinstrumentide turgude korrapärast toimimist. Komisjon peaks hindamisi ja soovitusi iga-aastases süsinikuturgu käsitlevas aruandes ja vajaduse korral aruannetes nõuetekohaselt arvesse võtma, et tagada süsinikuturu parem toimimine.

(73)

Selleks et veelgi stimuleerida liikmesriikides, kus kaugkütte heite osakaal on majanduse suurusega võrreldes väga suur, vajalikke investeeringuid kaugkütte süsinikuheite vähendamiseks ning tegeleda sotsiaalsete aspektidega, mis on seotud kõrgete energiahindade ja kaugkütte käitiste suure heitemahukusega, peaks käitajatel olema võimalik taotleda üleminekuperioodil täiendavate lubatud heitkoguste ühikute tasuta eraldamist kaugkütte käitistele ning lubatud heitkoguste ühikute tasuta eraldamise lisaväärtus tuleks investeerida heitkoguste olulisse vähendamisse enne 2030. aastat. Selleks et kõnealused heitkoguste vähendamised toimuksid, peaks üleminekuperioodil täiendavate lubatud heitkoguste ühikute tasuta eraldamine sõltuma tehtud investeeringutest ja vähendatud heitkogustest, nagu see on ette nähtud käitajate koostatud kliimaneutraalsuse kavades oma asjaomaste käitiste kohta.

(74)

Ootamatu või järsk ülemäärane hinnatõus süsinikuturul võib negatiivselt mõjutada turu prognoositavust, mis on oluline süsinikuheite vähendamise investeeringute kavandamiseks. Seepärast tuleks direktiivi 2003/87/EÜ II ja III peatükiga hõlmatud ülemääraste hinnakõikumiste korral lubatud heitkoguse ühikutega kauplemisele kohaldatavat meedet hoolikalt tugevdada, et parandada selle reageerimisvõimet põhjendamatutele hinnakõikumistele. Kui lubatud heitkoguse ühikute keskmise hinna tõusul põhinevad spetsiifilised käivitamistingimused on täidetud, peaks see reeglitel põhinev kaitsemeede automaatselt kohalduma, vabastades selle tulemusena eelnevalt kindlaksmääratud arvu lubatud heitkoguse ühikuid Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega (EL) 2015/1814 (26) loodud turustabiilsusreservist. Komisjon peaks jälgima tähelepanelikult käivitamistingimusi ja avaldama need kord kuus, et suurendada läbipaistvust. Selleks et tagada kõnealuse kaitsemeetme alusel turustabiilsusreservist vabastatud lubatud heitkoguse ühikute nõuetekohane müük enampakkumisel ja parandada turu prognoositavust, ei tohiks seda meedet uuesti kohaldada enne, kui lubatud heitkoguse ühikute eelmisest turule laskmisest selle meetme alusel on möödunud vähemalt 12 kuud.

(75)

Komisjoni 17. septembri 2020. aasta teatises „Euroopa 2030. aasta kliimaeesmärgi suurendamine: investeerimine kliimaneutraalsesse tulevikku meie inimeste hüvanguks“ on rõhutatud, et heitkoguste vähendamine hoonete ja maanteetranspordi sektorites on eriline proovikivi. Seetõttu teatas komisjon, et heitkogustega kauplemist võiks järgnevalt laiendada hoonetest ja maanteetranspordist pärinevatele heitkogustele, märkides samal ajal, et kõikide kütuste põletamisest tulenevate heitkoguste hõlmamine tooks olulist kasu. Heitkogustega kauplemist tuleks kohaldada kütuste suhtes, mida kasutatakse põletamiseks hoonete, maanteetranspordi ja muudes sektorites, mis vastavad direktiivi 2003/87/EÜ I lisaga hõlmamata tööstuslikele tegevusaladele, näiteks tööstuskäitiste kütmiseks (edaspidi „hoonete, maanteetranspordi ja muud sektorid“). Nende sektorite heitkogustega kauplemiseks tuleks võtta kasutusele eraldiseisev, kuid paralleelselt toimiv süsteem, et vältida häireid hästitoimivas paiksete käitiste ja lennunduse heitkogustega kauplemise süsteemis. Uue süsteemiga kaasnevad täiendavad poliitikasuunad, mis kujundavad turuosaliste ootusi ja püüavad anda süsinikuhinna signaali kogu majandusele, ning see sisaldab meetmeid, et vältida liigset hinnamõju. Varasem kogemus on näidanud, et uue süsteemi väljaarendamine nõuab tõhusa seire-, aruandlus- ja kontrollisüsteemi loomist. Selleks et tagada koostoime ja sidusus ELi HKSi olemasoleva taristuga, on asjakohane luua hoonete, maanteetranspordi ja muude sektorite heitkogusega kauplemise süsteemi jaoks, muutes direktiivi 2003/87/EÜ.

(76)

Selleks et kehtestada vajalik rakendusraamistik ja tagada mõistlik ajakava 2030. aasta eesmärgi saavutamiseks, peaks heitkogustega kauplemine hoonete, maanteetranspordi ja muude sektorite puhul algama 2025. aastal. Esimestel aastatel peaksid reguleeritud üksused omama kasvuhoonegaaside heiteluba ning esitama andmed oma 2024.–2026. aasta heitkoguste kohta. Lubatud heitkoguse ühikuid tuleks hakata kõnealustele üksustele välja andma ja nende suhtes nõuete täitmise kohustust kohaldama alates 2027. aastast. Selline järjestus võimaldaks alustada heitkogustega kauplemist kõnealustes sektorites sujuvalt ja tõhusalt. Samuti võimaldaks see võtta kasutusele meetmed, et tagada heitkogustega kauplemise sotsiaalselt õiglane kasutuselevõtt hoonete, maanteetranspordi ja muude sektorite puhul ning leevendada süsinikuhinna mõju vähekaitstud leibkondadele ja transpordikasutajatele.

(77)

Kuna hoonete, maanteetranspordi ja muudes sektorites on väga palju väikeheitetekitajaid, ei ole võimalik määrata reguleerimispunktiks kasvuhoonegaase otseselt tekitavaid üksusi, nagu see on paiksete käitiste ja lennunduse puhul. Seepärast on tehnilise teostatavuse ja haldustõhususe huvides asjakohasem kehtestada reguleerimispunkt tarneahelas eespool. Uue heitkogustega kauplemise süsteemi nõuete täitmise kohustuse peaks esile kutsuma sellise kütuse tarbimisse lubamine, mida põletatakse hoonete ja maanteetranspordi sektorites, sealhulgas kasvuhoonegaaside maanteetransport geoloogilise säilitamise eesmärgil, samuti muudes sektorites, mis vastavad direktiivi 2003/87/EÜ I lisaga hõlmamata tööstuse tegevusaladele. Selleks et vältida hõlmatust kahe süsteemiga, ei peaks kõnealuse direktiivi I lisa kohastel tegevusaladel kasutatavate kütuste tarbimisse lubamine uue süsteemi kohaldamisalasse kuuluma.

(78)

Hoonete, maanteetranspordi ja muude sektorite reguleeritud üksused ja reguleerimispunkt tuleks määratleda vastavalt nõukogu direktiiviga (EL) 2020/262 (27) kehtestatud aktsiisisüsteemile koos vajalike kohandustega, kuna kõnealuse direktiiviga on juba aktsiisi maksmise eesmärgil sätestatud kindel kontrollisüsteem kõigi tarbimisse lubatud kütusekoguste jaoks. Kütuste lõpptarbijate suhtes nendes sektorites ei tohiks direktiivi 2003/87/EÜ kohaseid kohustusi kohaldada.

(79)

Hoonete, maanteetranspordi ja muude sektorite heitkogustega kauplemise süsteemi kohaldamisalasse kuuluvate reguleeritud üksuste suhtes tuleks kohaldada samasuguseid kasvuhoonegaaside heiteloa nõudeid nagu paiksete käitiste käitajate suhtes. On vaja kehtestada normid loa taotlemise, loa andmise tingimuste, loa sisu ja läbivaatamise ning reguleeritud üksusega seotud muudatuste kohta. Selleks et uus süsteem saaks hakata sujuvalt toimima, peaksid liikmesriigid tagama, et uue heitkogustega kauplemise süsteemi kohaldamisalasse kuuluvatel reguleeritud üksustel on süsteemi käivitumisel 2025. aastal olemas kehtiv luba.

(80)

Uue heitkogustega kauplemise süsteemilubatud heitkoguse ühikute üldkogus peaks järgima lineaarset trajektoori, et saavutada 2030. aasta heitkoguste vähendamise eesmärk, võttes arvesse hoonete ja maanteetranspordi sektorite kulutõhusat panust, milleks on heitkoguste vähendamine 2030. aastaks 43 % võrreldes 2005. aasta tasemega, ning võttes arvesse muude sektorite kombineeritud kulutõhusat panust, milleks on heitkoguste vähendamine 2030. aastaks 42 % võrreldes 2005. aastaga. Lubatud heitkoguse ühikute üldkogus tuleks esimest korda kehtestada 2027. aastal, et järgida trajektoori, mis algab 2024. aastal 2024. aasta heite piirmäära väärtusest, mis on arvutatud kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/842 (28) artikli 4 lõikega 2, võttes aluseks hõlmatud sektorite 2005. aasta ja ajavahemiku 2016–2018 võrdlusheite, mis on kindlaks määratud kõnealuse määruse artikli 4 lõikes 3. Lineaarseks vähendamisteguriks tuleks seega kehtestada 5,10 %. Alates 2028. aastast tuleks lubatud heitkoguse ühikute üldkoguse kindlaksmääramisel lähtuda 2024., 2025. ja 2026. aasta keskmistest heitkogustest ning üldkogust tuleks vähendada sama iga-aastase absoluutse vähendamismäära võrra, mis kehtestati alates 2024. aastast ja mis vastab 5,38 % lineaarsele vähendamistegurile võrreldes eespool kindlaks määratud trajektoori võrreldava 2025. aasta väärtusega. Kui kõnealused heitkogused on trajektooriväärtusest märkimisväärselt suuremad ja selline erinevus ei tulene heitemõõtmismeetodite väikestest erinevustest, tuleks lineaarset vähendamistegurit kohandada, et 2030. aastaks nõutavat heitkoguste vähenemise taset saavutada.

(81)

Lubatud heitkoguse ühikute enampakkumisel müümine on kõige lihtsam ja majanduslikult tõhusam ühikute eraldamise meetod, millega välditakse ka juhuslikku kasumit. Konkurentsisurve väljastpoolt liitu on nii hoonete kui ka maanteetranspordi sektori puhul väike või olematu ning neid ei ähvarda süsinikuheite ülekandumise risk. Seetõttu tuleks hoonete ja maanteetranspordi lubatud heitkoguse ühikud eraldada üksnes enampakkumise teel ilma tasuta eraldamiseta.

(82)

Selleks et tagada uue heitkogustega kauplemise süsteemi sujuv käivitumine ning võttes arvesse reguleeritud üksuste vajadust investeerida tuletisinstrumentidesse või osta lubatud heitkoguse ühikuid ette, et maandada nende hinna- ja likviidsusriski, tuleks suurem kogus lubatud heitkoguse ühikuid panna enampakkumisele varases etapis. Seega peaks 2027. aastal enampakkumismaht olema 30 % suurem kui 2027. aasta lubatud heitkoguse ühikute üldkogus. See kogus oleks piisav, et tagada likviidsus nii juhul, kui heitkogused vähenevad vastavalt vähendamisvajadustele, kui ka juhul, kui heitkogused alles aegamisi vähenevad. Üksikasjalikud reeglid lubatud heitkoguse ühikute enampakkumismahu varasema kindlaksmääramise kohta tuleks kehtestada enampakkumisi käsitleva delegeeritud õigusaktiga, mis võetakse vastu vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõikele 4.

(83)

Liikmesriikidele laekuvate enampakkumistulude seisukohast on väga olulised enampakkumisosade jaotamise reeglid, eriti arvestades vajadust tugevdada liikmesriikide suutlikkust tegeleda hoonete ja maanteetranspordi süsinikuhinna signaali sotsiaalse mõjuga. Hoolimata sellest, et nendel hoonete, maanteetranspordi ja muudel sektoritel on väga erinevad omadused, on asjakohane kehtestada ühine jaotusreegel, mis sarnaneb paiksete käitiste suhtes kohaldatavaga. Enamik lubatud heitkoguse ühikutest tuleks jaotada kõigi liikmesriikide vahel, võttes aluseks heitkoguste keskmise jaotuse maanteetranspordis, äri- ja ametiasutuste hoonetes ning elamutes ajavahemikul 2016–2018.

(84)

Süsinikuhinna kehtestamisega hoonete ja maanteetranspordi sektorites peaksid kaasnema tõhusad sotsiaalsed hüvitised, eriti kui arvestada praegust energiaostuvõimetuse taset. Ligikaudu 34 miljonit eurooplast, see tähendab ligikaudu 6,9 % liidu elanikkonnast teatas 2021. aastal korraldatud kogu liitu hõlmanud uuringus, et kodu piisav kütmine käib neil rahaliselt üle jõu. Sotsiaalse ja jaotusliku mõju tõhusaks hüvitamiseks peaksid liikmesriigid kulutama enampakkumistest saadud tulu, mis on saadud hoonete, maanteetranspordi ja muude sektorite heitkogustega kauplemisel, kliima ja energiaga seotud eesmärkidel, mis on juba kindlaks määratud olemasoleva heitkogustega kauplemise süsteemi jaoks, eelistades tegevusi, millega panustatakse hoonete, maanteetranspordi ja muudes sektorites heitkogustega kauplemise sotsiaalsete aspektidega tegelemisse, aga ka meetmete jaoks, mis on lisatud spetsiaalselt selleks, et tegeleda nimetatud sektoritega seonduvate probleemidega, sealhulgas direktiivi 2012/27/EL kohaste seonduvate poliitikameetmete jaoks.

Uus kliimameetmete sotsiaalfond, mis loodi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2023/955 (29) pakub liikmesriikidele sihtotstarbelist rahastust, et toetada kõige rohkem mõjutatud vähekaitstud rühmi, eelkõige energiaostuvõimetuid või transpordivaesuses olevaid leibkondi. Kliimameetmete sotsiaalfondiga suurendatakse õiglust ja solidaarsust liikmesriikide vahel ja nende sees, leevendades samas majanduse ülemineku ajal energiaostuvõimetuse ja transpordivaesuse ohtu. See tugineb olemasolevatele solidaarsusmehhanismidele ja täiendab neid koostoimes muude liidu kuluprogrammide ja vahenditega. Kliimameetmete sotsiaalfondi rahastamiseks tuleks ajutiselt ja erandkorras kasutada 50 miljonit lubatud heitkoguse ühikut ELi HKSist vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikele 8b ning 150 miljonit lubatud heitkoguse ühikut, mis on saadud hoonete, maanteetranspordi ja muudest sektoritest lubatud heitkoguse ühikutega kauplemisel, ning uute sektorite enampakkumistulu (maksimaalselt kogusummas 65 000 000 000 eurot) sihtotstarbelise välistuluna, kuni toimuvad arutelud komisjoni 22. detsembri 2021. aasta ettepaneku üle võtta vastu nõukogu otsus, millega muudetakse otsust (EL, Euratom) 2020/2053, mis käsitleb Euroopa Liidu omavahendite süsteemi seoses ELi HKSil põhineva uue omavahendi loomisega kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 311 kolmanda lõiguga.

Sätestada tuleks, et kui ELi toimimise lepingu artikli 311 kolmanda lõigu kohaselt võetakse vastu otsus, millega luuakse kõnealune uus omavahend, ei ole sellise otsuse jõustumisel sama tulu enam käsitatav sihtotstarbelise välistuluna. Seoses kliimameetmete sotsiaalfondiga peaks komisjon sellise otsuse vastuvõtmise korral asjakohasel juhul esitama vajalikud ettepanekud kooskõlas määruse (EL) 2023/955 artikli 27 lõikega 4. See ei piira 2027. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavate läbirääkimiste tulemusi.

(85)

Enampakkumistulude kasutamist käsitlev aruandlus tuleks viia kooskõlla määrusega (EL) 2018/1999 kehtestatud praeguse aruandlusega.

(86)

Uue heitkogustega kauplemise süsteemi kohaldamisalasse kuuluvad reguleeritud üksused peaksid tagastama oma tõendatud heitkoguste eest lubatud heitkoguse ühikuid koguses, mis vastab nende poolt tarbimisse lubatud kütusekogustele. Esimest korda peaksid nad oma tõendatud heitkoguste eest lubatud heitkoguse ühikuid tagastama 2027. aastal. Halduskoormuse vähendamiseks tuleks paljusid õigusnorme, mida kohaldatakse olemasoleva paikseid käitisi ja lennundust hõlmava HKSi suhtes, kohaldada ka hoonete, maanteetranspordi ja muude sektorite uue heitkogustega kauplemise süsteemi suhtes, tehes neis normides vajalikud kohandused. See hõlmab eelkõige lubatud heitkoguse ühikute üleandmise, tagastamise ja kehtetuks tunnistamise nõudeid, samuti norme, milles käsitletakse lubatud heitkoguse ühikute kehtivusaega, karistusi, pädevaid asutusi ja liikmesriikide aruandluskohustust.

(87)

Teatavates liikmesriikides on juba kehtestatud riiklikud süsinikumaksud, mida kohaldatakse hoonete ja maanteetranspordi ja direktiivi 2003/87/EÜ III lisaga hõlmatud muudes sektorites. Sellest tulenevalt tuleks kehtestada kuni 2030. aasta lõpuni ajutine erand. Direktiivi 2003/87/EÜ eesmärkide saavutamise ning uue heitkogustega kauplemise süsteemi ühtsuse tagamiseks peaks erandi kohaldamise võimalust lubama vaid siis, kui riiklik maksumäär on kõrgem kui keskmine enampakkumishind asjaomasel aastal, ning see peaks kehtima vaid sellist maksu maksvate reguleeritud üksuste tagastamiskohustuse suhtes. Süsteemi stabiilsuse ja läbipaistvuse tagamiseks tuleks riiklikust maksust, sealhulgas asjaomastest maksumääradest, teatada komisjonile käesoleva direktiivi ülevõtmisperioodi lõpuks. Erand ei tohiks mõjutada kliimameetmete sotsiaalfondi sihtotstarbelist välistulu või omavahendit (kui see luuakse ELi toimimise lepingu artikli 311 kolmanda lõigu kohaselt), mis põhineb heitkogustega kauplemisest saadud enampakkumistulul hoonete, maanteetranspordi ja muudes sektorites.

(88)

Selleks et heitkogustega kauplemine hoonesektoris, maanteetranspordisektoris ja muudes sektorites oleks tõhus, peaks olema võimalik heitkoguseid suure kindluse ja mõistlike kuludega seirata. Heitkoguste omistamisel reguleeritud üksustele tuleks võtta aluseks tarbimisse lubatud kütuse kogused ja heitetegur. Reguleeritud üksustel peaks olema võimalik usaldusväärselt ja täpselt kindlaks teha ja eristada sektoreid, kus kütused tarbimisse lubatakse, ning kütuste lõppkasutajaid, et vältida soovimatut mõju, näiteks topeltkoormust. Väikesel arvul juhtudel, kui ei ole võimalik vältida topeltarvestust olemasolevas ELi HKSis ning hoonete, maanteetranspordi ja muude sektorite uues heitkogustega kauplemise süsteemis või kui kulud tekivad seoses lubatud heitkoguse ühikute tagastamisega väljaspool direktiiviga 2003/87/EÜ hõlmatud tegevusalasid, peaksid liikmesriigid kasutama seda tulu vältimatu topeltarvestuse või muude selliste kulude hüvitamiseks väljaspool hoonete, maanteetranspordi ja muid sektoreid kooskõlas liidu õigusega. Topeltarvestuse vältimiseks ja selleks, et lubatud heitkoguse ühikuid ei tagastataks väljaspool hoonete, maanteetranspordi ja muude sektorite heitkogustega kauplemise süsteemi, ning finantshüvitiste maksmiseks ühetaoliste tingimuste tagamiseks tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Selleks et veelgi vähendada topeltarvestusega seotud probleeme, peaksid seire ja lubatud heitkoguse ühikute heitkogustega kauplemise uude süsteemi tagastamise tähtajad hakkama kulgema üks kuu hiljem kui paiksete käitiste ja lennunduse olemasoleva süsteemi tähtajad. Selleks et saada piisavalt andmeid lubatud heitkoguse ühikute üldkoguse kindlaksmääramiseks ajavahemikuks 2028–2030, peaksid süsteemi käivitamisel 2025. aastal luba omavad reguleeritud üksused esitama andmed oma varasemate, 2024. aasta heitkoguste kohta.

(89)

Oluline on tagada läbipaistvus süsinikukulude ja selle suhtes, mis ulatuses neid tarbijale edasi kantakse, et võimaldada heitkoguste kiiret ja kulutõhusat vähendamist kõigis majandussektorites. See on eriti oluline kui heitkogustega kauplemise süsteem põhineb tarneahela eelneva etapi kohustustel. Uue heitkogustega kauplemise süsteemi eesmärk on pakkuda reguleeritud üksustele stiimuleid vähendada kütuste süsinikusisaldust ning sellised üksused ei tohiks teenida põhjendamatut kasumit, kandes tarbijatele üle rohkem süsinikukulusid kui neil tekib. Kuigi lubatud heitkoguse ühikute müümine täielikul enampakkumisel hoonete, maanteetranspordi ja muude sektorite heitkogustega kauplemise süsteemi raames juba piirab sellise põhjendamatu kasumi tekkimist, peaks komisjon jälgima, mil määral reguleeritud üksused süsinikukulusid edasi kannavad, et vältida juhuslikku kasumit. Komisjon peaks seoses IVa peatükiga esitama igal aastal aruande liidu tarbijatele üle kantud süsinikukulude keskmise taseme kohta võimaluse korral kütuseliikide kaupa.

(90)

On asjakohane võtta meetmeid, et tegeleda võimaliku ülemäärase hinnatõusu riskiga, mis võib vähendada leibkondade ja üksikisikute valmisolekut investeerida oma kasvuhoonegaaside heite vähendamisse, kui see risk on uue heitkogustega kauplemise süsteemi alguses eriti suur. Need meetmed peaksid täiendama 2019. aastal toimima hakanud turustabiilsusreservi kaitsemeetmeid. Kuigi süsinikuhinna määrab jätkuvalt turg, käivitab kaitsemeetmed reeglitel põhinev automaatne mehhanism, mille kohaselt vabastatakse lubatud heitkoguse ühikuid turustabiilsusreservist ainult juhul, kui on täidetud üks või mitu konkreetset lubatud heitkoguse ühikute keskmise hinna tõusul põhinevat tingimust. See täiendav mehhanism peaks olema ka väga reageeriv, et tegeleda liigse volatiilsusega, mis tuleneb muudest teguritest kui turu põhinäitajate muutumine. Meetmeid tuleks kohandada vastavalt ülemäärase hinnatõusu eri tasemetele, mille tulemuseks on eri ulatusega sekkumised. Komisjon peaks käivitamistingimusi tähelepanelikult jälgima ning kui nimetatud tingimused on täidetud, peaks komisjon meetmed viivitamata vastu võtma. See ei tohiks piirata kaasnevaid meetmeid, mida liikmesriigid võivad võtta kahjuliku sotsiaalse mõjuga tegelemiseks.

(91)

Selleks et suurendada kodanike kindlustunnet, et süsiniku hind uue heitkogustega kauplemise süsteemi algusaastatel ei ületa 45 eurot, on asjakohane lisada täiendav hinnastabiilsusmehhanism, et vabastada lubatud heitkoguse ühikud turustabiilsusreservist juhul, kui süsiniku hind ületab seda taset. Põhimõtteliselt tuleks meedet kohaldada üks kord 12 kuu jooksul. Siiski peaks olema võimalik seda kõnealuse 12-kuulise ajavahemiku jooksul uuesti kohaldada, kui komisjon, keda abistab kliimamuutuste komitee, on seisukohal, et hinnatõus õigustab lubatud heitkoguse ühikute uut vabastamist. Pidades silmas selle mehhanismi eesmärki tagada uue heitkogustega kauplemise süsteemi algusaastatel stabiilsus, peaks komisjon hindama selle toimimist ja seda, kas seda tuleks jätkata pärast 2029. aastat.

(92)

Täiendava kaitsemehhanismina enne heitkogustega kauplemise algust hoonete, maanteetranspordi ja muudes sektorites peaks olema võimalik piirmäära rakendamist ja tagastamiskohustust edasi lükata, kui gaasi või nafta hulgimüügihinnad on varasemate suundumustega võrreldes erakordselt kõrged. Mehhanism peaks olema automaatne, mis tähendab, et piirmäära rakendamist ja tagastamiskohustust tuleb ühe aasta võrra edasi lükata, kui energiahinna käivitamistingimused on täidetud. Võrdlushinnad tuleks kindlaks määrata gaasi ja nafta hulgimüügiturgude võrdluslepingute alusel, mis on kohe kättesaadavad ja lõpptarbijate jaoks kõige asjakohasemad. Gaasi- ja naftahindade jaoks tuleks ette näha eraldi käivitamistingimused, kuna nende hinnamuutused järgivad teistsuguseid varasemaid suundumusi. Selleks et tagada turukindlus, peaks komisjon edasilükkamise kohaldamist aegsasti selgitama, avaldades Euroopa Liidu Teatajas teate.

(93)

Komisjon peaks jälgima heitkogustega kauplemise kohaldamist hoonete, maanteetranspordi ja muudes sektorites, sealhulgas seda, mil määral hinnad lähenevad olemasoleva ELi HKSi hindadele, ning vajaduse korral tuleks teha Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepanek süsteemi läbivaatamiseks, et omandatud teadmiste ja hindade suurenenud lähenemise alusel parandada heitkogustega kauplemise tõhusust, haldamist ja praktilist kohaldamist nendes sektorites. Komisjon peaks olema kohustatud esitama esimese aruande kõnealuste küsimuste kohta 1. jaanuariks 2028.

(94)

Selleks et tagada direktiivi 2003/87/EÜ artikli 3ga lõike 2, artikli 3gf lõike 2 ja 4, artikli 10b lõike 4, artikli 12 lõiked 3-d ja 3-c, artikli 14 lõike 1, artikli 30f lõiked 3 ja 5 ning artikli 30h lõike 7 ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Selleks et tagada koostoime kehtiva õigusraamistikuga, tuleks kõnealuse direktiivi artiklites 14 ja 15 sätestatud rakendamisvolituste andmist laiendada hoonete, maanteetranspordi ja muudele sektoritele. Neid rakendamisvolitusi, välja arvatud direktiivi 2003/87/EÜ artikli 3gf lõikega 2 ning artikli 12 lõigetega 3-d ja 3-c seotud rakendamisvolitusi, tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (30).

(95)

Selleks et saavutada käesolevas direktiivis ja muudes liidu õigusaktides, eelkõige määruses (EL) 2021/1119 sätestatud eesmärgid, peaksid liit ja liikmesriigid poliitika rakendamisel kasutama uusimaid teadusandmeid. Seega, kui kliimamuutusi käsitlev Euroopa teadusnõukogu esitab teaduslikke nõuandeid ja aruandeid ELi HKSi kohta, peaks komisjon selliseid nõuandeid ja aruandeid arvesse võtma, eelkõige seoses vajadusega liidu täiendava poliitika ja lisameetmete järele, et tagada kooskõla määruse (EL) 2021/1119 eesmärkidega ning samuti selleks, et võtta arvesse lennunduse ja meretranspordi üleilmsete turupõhiste meetmete ambitsioonikust ja keskkonnaalast terviklikkust.

(96)

Selleks et tunnustada ELi HKSi tulude panust kliimapöördesse, tuleks kasutusele võtta ELi HKSi märgis. Lisaks muudele meetmetele, millega tagatakse ELi HKSist saadava rahastamise nähtavus, peaksid liikmesriigid ja komisjon tagama, et moderniseerimisfondist ja innovatsioonifondist toetust saanud projektid ja tegevused oleksid asjakohast märgist kasutades selgelt märgistatud, et toetus tuleb ELi HKSi tuludest.

(97)

Määruse (EL) 2021/1119 artikli 2 lõikes 1 sätestatud kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks tuleks nimetatud määrust muutvas seadusandlikus ettepanekus kehtestada kogu liitu hõlmav 2040. aasta kliimaeesmärk. ELi HKS tuleks läbi vaadata, et viia see kooskõlla liidu 2040. aasta kliimaeesmärgiga. Selle tulemusena peaks komisjon 2026. aasta juuliks esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande ELi HKSi mitme aspekti kohta, lisades aruandele asjakohasel juhul seadusandliku ettepaneku ja mõjuhinnangu. Kooskõlas määrusega (EL) 2021/1119 tuleks esmatähtsaks pidada otseheidete vähendamist, mida tuleb kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks täiendada süsiniku ulatuslikuma sidumisega. Seepärast peaks komisjon muu hulgas esitama 2026. aasta juuliks Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande selle kohta, kuidas saaks heitkogustega kauplemisega hõlmata heiteid, mis on atmosfäärist eemaldatud ning ohutult ja püsivalt ladustatud, näiteks heite kogumine otse atmosfäärist, ilma et sellega tasaarveldataks heitkoguste vajalikku vähendamist. Kuni süsiniku hinnastamine ei hõlma toote olelusringi kõiki etappe, kus kasutatakse kogutud süsinikku, eelkõige jäätmete põletamise etappi, tooks heitkoguste arvestamine toodetest atmosfääri vabanemise ajal kaasa heitkoguste alahindamise.

Selleks et reguleerida süsiniku kogumist viisil, mis vähendab netoheidet, tagab kõikide heitkogusete arvesse võtmise ja väldib topeltarvestust, luues samal ajal majanduslikke stiimuleid, peaks komisjon 2026. aasta juuliks hindama, kas kõiki direktiiviga 2003/87/EÜ hõlmatud kasvuhoonegaaside heitkoguseid on tegelikult arvesse võetud ja kas topeltarvestust on tegelikult välditud. Eelkõige peaks komisjon hindama selliste kasvuhoonegaaside heitkoguste arvestust, mida käsitatakse tootes kogutuna ja kasutatuna muul kui artikli 12 lõikes 3b osutatud viisil, ning võtma arvesse tarneahela järgnevaid etappe, sealhulgas kõrvaldamist ja jäätmete põletamist. Lisaks peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande direktiivi 2003/87/EÜ I lisas loetletud tegevusalade puhul summaarse nimisoojusvõimsuse 20 MW künnise vähendamise teostatavuse kohta, võttes arvesse keskkonnakasu ja halduskoormust.

(98)

Komisjon peaks 2026. aasta juuliks hindama ka võimalust lisada olmejäätmete põletamisega tegelevad käitised ELi HKSi ja esitama selle kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, pidades muu hulgas silmas nende lisamist alates 2028. aastast, ning andma hinnangu liikmesriigi võimaliku vajaduse kohta kasutada kuni 2030. aasta lõpuni võimalust loobuda, võttes arvesse kõigi sektorite panuse olulisust heitkoguste vähendamisele. Olmejäätmete põletamisega tegelevate käitiste lisamine ELi HKSi aitaks kaasa ringmajandusele, soodustades ringlussevõttu, taaskasutust ja toodete parandamist ning kogu majandust hõlmavat süsinikuheite vähendamist. Olmejäätmete põletamisega tegelevate käitiste lisamine tugevdaks kooskõlas jäätmehierarhiaga säästva jäätmekäitluse stiimuleid ja looks võrdsed tingimused piirkondadele, mis on lisanud olmejäätmete põletamise ELi HKSi kohaldamisalasse.

Selleks et vältida olmejäätmete põletamisega tegelevast käitisest pärit jäätmete liidu prügilates ladestamist, mille tulemusel tekib metaaniheide, ja vältida jäätmete eksporti kolmandatesse riikidesse, millel võib olla keskkonnale negatiivne mõju, peaks komisjon oma aruandes arvesse võtma võimalikke ümbersuunamisi jäätmete kõrvaldamiseks seoses jäätmete võimaliku ladestamisega liidu prügilates ja jäätmete kolmandatesse riikidesse eksportimisega. Komisjon peaks võtma arvesse ka mõju siseturule, võimalikke konkurentsimoonutusi, keskkonnaalast terviklikkust, kooskõla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ (31) eesmärkidega ning heitkoguste seire ja arvutamise usaldusväärsust ja täpsust. Võttes arvesse prügilasse ladestamisest tulenevat metaaniheidet ja selleks, et vältida ebavõrdsete tingimuste loomist, peaks komisjon olmejäätmete põletamisega tegelevate käitiste lisamise teostatavuse hindamisel hindama ka muude jäätmekäitlusprotsesside, näiteks prügilasse ladestamise, kääritamise, kompostimise ja mehaanilis-bioloogilise töötlemise lisamise võimalust ELi HKSi.

(99)

Selleks et võtta vastu muid kui seadusandlikke akte, mis on üldkohaldatavad ja täiendavad või muudavad seadusandliku akti teatavaid mitteolemuslikke osi, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte seoses enampakkumise ajastamise, haldamise ja muude aspektidega; tingimuslikkuse kohaldamist käsitlevate normidega, innovatsioonifondi toimimist käsitlevate normidega; hinnavahelepingute ja süsinikuheite hinnavahe lepingute konkureeriva pakkumismenetluse mehhanismi toimimist käsitlevate normidega; nõuetega, mille kohaselt tuleb lugeda kasvuhoonegaasid tootes püsivalt keemiliselt seotuks ning direktiivi 2003/87/EÜ III lisas osutatud tegevusala laiendamisega muudele sektoritele. Lisaks tuleks selleks, et tagada koostoime kehtiva õigusraamistikuga, laiendada direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõikes 4 sätestatud delegeeritud volitusi hoonete, maanteetranspordi ja muudele sektoritele. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (32) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(100)

Olemasolevat ELi HKSi ja selle meretranspordile laiendamist käsitlevaid norme tuleks kohaldada alates 2024. aastast kooskõlas vajadusega võtta kiireloomulisi kliimameetmeid ning et kõik sektorid aitaksid kaasa heitkoguste kulutõhusale vähendamisele. Sellest tulenevalt peaksid liikmesriigid võtma neid sektoreid käsitlevad sätted üle hiljemalt 31. detsembriks 2023. Hoonete, maanteetranspordi ja muude sektorite heitkogustega kauplemise süsteemi käsitlevate sätete ülevõtmise tähtaeg peaks siiski olema 30. juuni 2024, kuna seiret, aruandlust, kontrolli ja lubade andmist käsitlevaid norme kohaldatakse nendes sektorites alates 1. jaanuarist 2025 ning nende nõuetekohaseks rakendamiseks on vaja piisavalt aega. Erandina peaksid liikmesriigid aruandluse läbipaistvuse ja usaldusväärsuse tagamiseks üle võtma kohustuse esitada aruanne nende sektorite varasemate heitkoguste kohta 31. detsembriks 2023, kuna kõnealune kohustus on seotud heitkogustega 2024. aastal. Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide (33) kohta kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi komponentide ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.

(101)

Hästi toimiv ja reformitud ELi HKS, mis hõlmab turu stabiliseerimise vahendit, on üks tähtsamaid liidu vahendeid, et saavutada 2030. aastaks kogu majandust hõlmav kasvuhoonegaaside netoheite vähendamise eesmärk ning saavutada hiljemalt 2050. aastaks liidu kliimaneutraalsuse eesmärk ja määruses (EL) 2021/1119 sätestatud eesmärk saavutada seejärel negatiivsed heitkogused, samuti Pariisi kokkuleppe eesmärgid. Turustabiilsusreservi eesmärk on vähendada lubatud heitkoguse ühikute pakkumise ja nõudluse tasakaalustamatust turul. Otsuse (EL) 2015/1814 artikli 3 kohaselt tuleb reservi toimimine läbi vaadata kolm aastat pärast selle toimima hakkamist, pöörates erilist tähelepanu protsendimäärale, mida kasutatakse reservi lisatavate lubatud heitkoguse ühikute arvu määramiseks, ringluses olevate lubatud heitkoguse ühikute koguarvu künnisväärtusele, mille alusel määratakse lubatud heitkoguse ühikute reservi lisamine, ja reservist vabastatavate lubatud heitkoguse ühikute arvule. Praegune künnis lubatud heitkoguse ühikute turustabiilsusreservi lisamiseks kehtestati 2018. aastal koos ELi HKSi viimase läbivaatamisega, samal ajal kui lineaarset vähendamistegurit suurendatakse käesoleva direktiiviga. Seepärast peaks komisjon turustabiilsusreservi toimimise korrapärasel läbivaatamisel hindama ka kõnealuse künnise võimaliku kohandamise vajadust kooskõlas direktiivi 2003/87/EÜ artiklis 9 osutatud lineaarse teguriga.

(102)

Võttes arvesse vajadust anda tugevam investeerimissignaal, et vähendada heitkoguseid kulutõhusalt, ning selleks, et ELi HKSi tugevdada, tuleks otsust (EL) 2015/1814 muuta, et suurendada protsendimäärasid, mida kasutatakse igal aastal turustabiilsusreservi lisatavate lubatud heitkoguse ühikute arvu kindlaksmääramiseks. Lisaks peaks ringluses olevate lubatud heitkoguse ühikute koguarvu väiksemate väärtuste korral olema reservi lisatav kogus võrdne ringluses olevate lubatud heitkoguse ühikute koguarvu ja selle künnisväärtuse vahega, millest alates lisatakse need ühikud reservi. See hoiaks ära enampakkumismahtude märkimisväärse ebakindluse, mis tekib siis, kui ringluses olevate lubatud heitkoguse ühikute koguarv on künnise lähedal, ning tagaks samal ajal, et ülejääk jõuab mahuvahemikku, mille piires süsinikuturgu peetakse tasakaalustatult toimivaks.

(103)

Tagamaks, et pärast kehtetuks tunnistamist turustabiilsusreservi alles jäävate lubatud heitkoguse ühikute tase on prognoositav, ei tohiks reservis olevate lubatud heitkoguse ühikute kehtetuks tunnistamine enam sõltuda eelmise aasta enampakkumismahtudest. Reservis olevate lubatud heitkoguse ühikute arvuks tuleks seega määrata 400 miljonit, mis vastab ringluses olevate ühikute koguarvu alumisele künnisväärtusele.

(104)

Käesolevale direktiivi ettepanekule lisatud mõjuhinnangu analüüs näitas ka seda, et ringluses olevate lubatud heitkoguse ühikute koguarv peaks hõlmama lennunduse netonõudlust. Kuna lennunduse lubatud heitkoguse ühikuid saab kasutada samamoodi nagu üldisi lubatud heitkoguse ühikuid, muudaks lennunduse lisamine reservi selle täpsemaks ja seega paremaks turu stabiilsuse tagamise vahendiks. Ringluses olevate lubatud heitkoguse ühikute koguarvu arvutamisel tuleks arvesse võtta lennunduse heitkoguseid ja lennundusele alates käesoleva direktiivi jõustumisele järgnevast aastast välja antud lubatud heitkoguse ühikuid.

(105)

Selleks et selgitada ringluses olevate lubatud heitkoguse ühikute koguarvu arvutamist, tuleks otsuses (EL) 2015/1814 täpsustada, et nende pakkumine hõlmab ainult välja antud, turustabiilsusreservi, mitte lisatud lubatud heitkoguse ühikuid. Lisaks ei tohiks valemis enam turustabiilsusreservis olevate lubatud heitkoguse ühikute arvu nende pakkumisest lahutada. Sellel muudatusel ei oleks olulist mõju ringluses olevate lubatud heitkoguse ühikute koguarvu arvutamise tulemusele, sealhulgas ringluses olevate lubatud heitkoguse ühikute koguarvu varasematele arvutustele ega reservile.

(106)

Selleks et vähendada nõudluse ja pakkumise tasakaalustamatust, mis on seotud heitkogustega kauplemise alustamisega hoonete, maanteetranspordi ja muudes sektorites, ning muuta see turušokkidele vastupidavamaks, tuleks nimetatud sektorite suhtes kohaldada turustabiilsusreservi reeglipõhist mehhanismi. Selleks et reserv saaks hakata toimima süsteemi algusest peale, tuleks sellele eraldada hoonete, maanteetranspordi ja muudes sektorites heitkogustega kauplemise jaoks esialgu 600 miljonit lubatud heitkoguse ühikut. Algse alumise ja ülemise künnisväärtuse suhtes, mis käivitavad lubatud heitkoguse ühikute reservist vabastamise või reservi lisamise, tuleks kohaldada üldist läbivaatamise klauslit. Muude elementide, näiteks ringluses olevate lubatud heitkoguse ühikute koguarvu või reservist vabastatud või reservi lisatud lubatud heitkoguse ühikute koguse avaldamise puhul tuleks järgida muid sektoreid käsitlevaid reservi nõudeid.

(107)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, milleks on edendada kogu liitu hõlmava laiendatud ja muudetud turupõhise mehhanismi abil kasvuhoonegaaside heite vähendamist kulutõhusal ja majanduslikult tõhusal viisil, mis on kooskõlas kõnealuse kogu majandust hõlmava kasvuhoonegaaside netoheite vähendamise 2030. aasta eesmärgiga, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(108)

Direktiivi 2003/87/EÜ ning otsust (EL) 2015/1814 tuleks seetõttu vastavalt muuta,