(1)

Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 on sätestatud, et liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, sealhulgas vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklites 1, 4 ja 6 on sätestatud, et inimväärikus on puutumatu ja seda tuleb austada ja kaitsta, kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada ning igaühel on õigus vabadusele ja turvalisusele. Harta artiklites 7 ja 24 on sätestatud õigus perekonnaelule ja lapse õigused. Harta artiklis 21 on sätestatud, et kedagi ei tohi diskrimineerida. Harta artiklites 47 ja 48 on tunnustatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele ning süütuse presumptsiooni ja kaitseõigust. Harta artiklis 52 on sätestatud, et hartaga tunnustatud põhiõiguste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ja vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet.

(2)

Liikmesriikidele kehtivad juba õiguslikult siduvad Euroopa Nõukogu dokumendid inimõiguste ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise keelu kohta, eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, selle protokollid, Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ning 1987. aasta piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsioon. Kõigile liikmesriikidele kehtib ka piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon (ÜRO piinamisvastane konventsioon).

(3)

Arvesse tuleb võtta veel mitut õiguslikult mittesiduvat dokumenti, milles käsitletakse täpsemalt vabaduse kaotanud isikute õigusi, eelkõige järgmisi: ÜRO tasandil kinnipeetavate kohtlemise standardsed miinimumnõuded (Mandela reeglid); ÜRO standardsed miinimumnõuded mittevabaduskaotuslike meetmete kohta (Tokyo reeglid) ning Euroopa Nõukogu tasandil soovitus Rec(2006)2-Rev Euroopa vanglareeglistiku kohta; soovitus Rec(2006)13 eelvangistuse kasutamise, selle kohaldamise tingimuste ja kuritarvitamise vältimiseks võetavate kaitsemeetmete kohta; soovitus CM/Rec(2017)3 ühenduses kohaldatavaid karistusi ja meetmeid käsitlevate Euroopa eeskirjade kohta; soovitus CM/Rec(2014)4 elektroonilise jälgimise kohta; soovitus CM/Rec(2010)1 Euroopa Nõukogu karistusest tingimisi vabastamise eeskirjade kohta ning valge raamat vanglate ülerahvastatuse kohta.

(4)

Lisaks on dokumente, milles käsitletakse konkreetseid vabaduse kaotanud isikute rühmi, eelkõige: ÜRO tasandil ÜRO reeglid kinnipidamiskohas viibivate alaealiste kaitse kohta ning ÜRO reeglid, mis käsitlevad naisvangide kohtlemist ja naiskurjategijatele määratavaid vabadusekaotuseta karistusi (Bangkoki reeglid); ÜRO lapse õiguste konventsioon ning Euroopa Nõukogu tasandil soovitus CM/Rec(2008)11 alaealiste õigusrikkujate suhtes rakendatavate sanktsioonide ja meetmete Euroopa reeglite kohta; soovitus CM/Rec(2018)5 vangistuses vanemaga laste kohta; soovitus CM/Rec(2012)12 välismaalastest kinnipeetavate kohta ning rahvusvahelisel valitsusvälisel tasandil Rahvusvahelise Juristide Komisjoni ja rahvusvahelise inimõiguste teenistuse välja töötatud põhimõtted rahvusvahelise inimõigustealase õiguse kohaldamise kohta seoses seksuaalse sättumuse ja soolise identiteediga (Yogyakarta põhimõtted).

(5)

Euroopa Liidu Kohus on tunnistanud Aranyosi ja Căldăraru ning sellele järgnenud kohtuotsustes (1) kinnipidamistingimuste tähtsust nõukogu raamotsuse 2002/584/JSK (2) (Euroopa vahistamismääruse kohta) vastastikuse tunnustamise ja toimimise kontekstis. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud otsuse kehvade kinnipidamistingimuste mõju kohta Euroopa vahistamismääruse toimimisele (3).

(6)

Nõukogu 2018. aasta detsembri järeldustes „Vastastikuse tunnustamise edendamine vastastikuse usalduse suurendamisega“ julgustati liikmesriike kasutama kinnipidamise asemel alternatiivseid meetmeid, et vähendada kinnipeetavate arvu kinnipidamisasutustes, edendades sellega sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärki ning pidades silmas ka asjaolu, et kehvad kinnipidamistingimused ja vanglate ülerahvastatus sageli vähendavad vastastikust usaldust (4).

(7)

Nõukogu 2019. aasta detsembri järeldustes kinnipidamise alternatiivide kohta kohustusid liikmesriigid võtma kinnipidamise valdkonnas riiklikul tasandil mitu meedet, näiteks alternatiivsed meetmed kinnipidamisele (5).

(8)

Nõukogu 2019. aasta juuni järeldustes, milles käsitletakse vanglates toimuva radikaliseerumise ennetamist ja selle vastu võitlemist ning terroristidest ja vägivaldsetest ekstremistidest õigusrikkujatega toimetulemist pärast nende vabastamist, kohustusid liikmesriigid võtma selles valdkonnas kiiresti tõhusaid meetmeid (6).

(9)

Euroopa Parlament on juba mitu aastat nõudnud, et komisjon võtaks meetmeid, et käsitleda materiaalsete vanglatingimuste küsimust ja tagada, et eelvangistus jääks erakorraliseks meetmeks, mida tuleb kasutada kooskõlas süütuse presumptsiooniga. Seda nõudmist korrati Euroopa Parlamendi raportis Euroopa vahistamismääruse kohta (7).

(10)

Komisjonil soovil ja rahaliste vahenditega töötas Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet välja kinnipidamistingimuste andmebaasi, mis lasti käiku 2019. aasta detsembris ja mis on avalikult kättesaadav (8). Ameti kriminaalkorras kinnipidamise andmebaasi on koondatud teave kinnipidamistingimuste kohta kõigis liikmesriikides. Tuginedes riiklikele, liidu ja rahvusvahelistele nõuetele, kohtupraktikale ja seirearuannetele, antakse selles teavet valitud kinnipidamistingimuste põhiaspektide kohta, sealhulgas kambriruum, sanitaartingimused, tervishoiuteenuste kättesaadavus ja kaitse vägivalla eest.

(11)

Euroopa vahistamismääruse kohta olemasoleva statistika põhjal on liikmesriigid alates 2016. aastast tegeliku põhiõiguste rikkumise ohu tõttu määruse täitmisest keeldunud või sellega viivitanud peaaegu 300 juhul, sealhulgas ebapiisavate materiaalsete kinnipidamistingimuste tõttu (9).

(12)

Liikmesriikide õigusasutused on palunud konkreetsemaid suuniseid selliste juhtumitega tegelemiseks. Spetsialistide kindlakstehtud probleemid on seotud kinnipidamisnõuete ühtlustamatuse, hajutatuse ja ebaselgusega liidus, mis takistab õigusalast koostööd kriminaalasjades (10).

(13)

Komisjonile oma kinnipeetavate arvu kohta statistika esitanud liikmesriikidest pooled märkisid, et nende kinnipidamisasutused on ülerahvastatud ja kohtade täitumus on üle 100 protsendi. Kinnipidamisasutuste ülerahvastatust suurendab ka eelvangistuse ülemäärane või tarbetu kasutamine ja pikkus, mis takistab oluliselt kinnipidamistingimuste parandamist.

(14)

Liikmesriikide vahel on suuri erinevusi eelvangistuse tähtsates aspektides, nagu eelvangistuse kasutamine viimase abinõuna ja eelvangistusotsuste läbivaatamine (11). Liikmesriigiti erineb ka eelvangistuse maksimaalne kestus: kõige lühemad kestused jäävad alla 1 aasta ning kõige pikemad on üle 5 aasta (12). 2020. aastal varieerus eelvangistuse keskmine kestus liikmesriikides 2 kuust 13 kuuni (13). Liikmesriigiti on väga erinev ka kohtueelselt vahistatute arv vangide koguarvus (alla 10 % kuni üle 40 %) (14). Nii suured erinevused näivad ELi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval ühisel alal põhjendamatud.

(15)

Euroopa Nõukogu piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise komitee hiljutistes aruannetes juhitakse tähelepanu mõnes liikmesriigis püsivatele suurtele probleemidele, nagu väärkohtlemine, sobimatud kinnipidamisasutused ning sisuka tegevuse ja nõuetekohaste tervishoiuteenuste puudumine.

(16)

Lisaks leiab Euroopa Inimõiguste Kohus jätkuvalt, et esineb juhtumeid, kus liikmesriigid on inimeste kinnipidamisel rikkunud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 3 või 5.

(17)

Arvestades, et rahvusvahelised organisatsioonid on kriminaalkorras kinnipidamise kohta välja töötanud suure hulga soovitusi, ei pruugi need olla alati kergesti kättesaadavad liikmesriikide kohtunikele ja prokuröridele, kes peavad hindama kinnipidamistingimusi, enne kui teevad otsuse seoses Euroopa vahistamismäärusega või liikmesriigi tasandil.

(18)

Liidus ning eelkõige vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal on vaja liidule eriomaseid miinimumnõudeid, mida kohaldatakse ühtmoodi kõikide liikmesriikide kinnipidamissüsteemide suhtes, et tugevdada vastastikust usaldust liikmesriikide vahel ning hõlbustada kohtuotsuste ja lahendite vastastikust tunnustamist.

(19)

Selleks et tugevdada liikmesriikide usaldust üksteise kriminaalõigussüsteemide vastu ja seeläbi suurendada kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikust tunnustamist, on juba vastu võetud kuus meedet menetlusõiguste kohta kriminaalmenetluses, nimelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 2010/64/EL, (15) 2012/13/EL, (16) 2013/48/EL, (17) (EL) 2016/343, (18) (EL) 2016/800 (19) ja (EL) 2016/1919, (20) ning komisjoni 27. novembri 2013. aasta soovitus, mis käsitleb kahtlustatavate või süüdistatavate haavatavate isikute menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses (21). Nende meetmete eesmärk on tagada kahtlustatavate ja süüdistatavate menetlusõiguste austamine kriminaalmenetluses, sealhulgas eelvangistuse määramise korral. Selleks sisaldavad need direktiivid konkreetseid menetluslikke tagatisi kahtlustatavatele ja süüdistatavatele, kellelt on võetud vabadus. Direktiivis (EL) 2016/800 on esitatud erisätted laste eelvangistuse tingimuste kohta, et kaitsta nende laste heaolu, kelle suhtes sellist kohtulikku sunnivahendit kohaldatakse. Vaja on täiendada nendes direktiivides ja 2013. aasta soovituses kehtestatud menetlusõiguste nõudeid ning direktiivis (EL) 2016/800 sätestatud asjakohaseid nõudeid eelvangistuses viibivate laste kinnipidamise materiaalsete tingimuste kohta.

(20)

Komisjoni eesmärk on ühtlustada ja arendada neid Euroopa Nõukogu raames ning Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga kehtestatud miinimumnõudeid. Selleks tuleb anda ülevaade valitud miinimumnõuetest, mis kehtivad eelvangistust kandvate kahtlustatavate ja süüdistatavate menetlusõiguste ning materiaalsete kinnipidamistingimuste suhtes liikmesriikidevahelise kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö peamistes prioriteetsetes valdkondades.

(21)

Eelvangistust kandvate kahtlustatavate ja süüdistatavate menetlusõiguste osas tuleks käesolevas soovituses antavates suunistes käsitleda põhinõudeid järgmistes valdkondades: eelvangistuse kasutamine viimase abinõuna ja kinnipidamise alternatiivid, eelvangistuse põhjused, õigusasutuste otsuste tegemisele kehtivad nõuded, eelvangistuse perioodiline läbivaatamine, kahtlustatavate või süüdistatavate ärakuulamine eelvangistuse kohta otsuste tegemiseks, tõhusad õiguskaitsevahendid ja kaebeõigus, eelvangistuse kestus ja eelvangistuses viibitud aja arvestamine lõplikust karistusest mahaarvamiseks.

(22)

Materiaalsete kinnipidamistingimuste põhinõuete kohta tuleks anda suuniseid järgmistes valdkondades: majutus, kinnipeetavate paigutamine, hügieeni- ja sanitaartingimused, toitumine, kinnipidamisasutuse kambrivälise kehalise treeningu ja tegevuste kord, töö ja haridus, tervishoid, vägivalla ja väärkohtlemise ennetamine, kontakt välismaailmaga, õigusabi kättesaadavus, taotluste ja kaebuste esitamise kord ning kontroll ja järelevalve. Lisaks tuleks anda suuniseid nende isikute õiguste kaitsmise kohta, kes oleks vabadusekaotuse tõttu eriti haavatavas olukorras, nagu naised, lapsed, puuetega või raskete tervisehäiretega inimesed, LGBTIQ-inimesed ja välisriikide kodanikud, ning vanglates radikaliseerumise ennetamise kohta.

(23)

Eelvangistust tuleks alati kasutada viimase abinõuna, lähtudes konkreetse juhtumi hindamisest. Kättesaadavaks tuleks teha võimalikult lai valik kinnipidamisega seotud vähem piiravaid alternatiivseid meetmeid (alternatiivsed meetmed) ja neid tuleks alati võimaluse korral kohaldada. Samuti peaksid liikmesriigid tagama, et eelvangistusotsused ei ole diskrimineerivad ning neid ei kohaldata kahtlustatavate ja süüdistatavate suhtes automaatselt teatavate tunnuste, näiteks välisriigi kodakondsuse alusel.

(24)

Sobivad materiaalsed kinnipidamistingimused on hädavajalikud, et kaitsta vabaduse kaotanud isikute õigusi ja väärikust ning hoida ära piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise (väärkohtlemise) keelu rikkumisi.

(25)

Asjakohaste kinnipidamisnõuete tagamiseks peaksid liikmesriigid tagama igale kinnipeetavale minimaalse isikliku ruumi, mis vastab piinamise tõkestamise Euroopa Komitee soovitustele ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale.

(26)

Kui inimeselt võetakse vabadus, toob see kaasa haavatavuse eelkõige vägivalla, väärkohtlemise ja sotsiaalse eraldatuse mõistes. Kinnipeetavate turvalisuse tagamiseks ja ühiskonda taasintegreerumise toetamiseks tuleks nende paigutamisel ja eraldamisel võtta arvesse kinnipidamisrežiimide erinevusi ning vajadust kaitsta eriti haavatavas olukorras olevaid kinnipeetavaid väärkohtlemise eest.

(27)

Kinnipidamisrežiimid ei tohiks põhjendamatult piirata kinnipeetavate liikumisvabadust kinnipidamisasutuses ega nende juurdepääsu kehalisele treeningule, väliruumidele, sisukale tegevusele ja sotsiaalsele suhtlusele, et võimaldada neil säilitada füüsiline ja vaimne tervis ning soodustada nende taasintegreerumist ühiskonda.

(28)

Kinnipeetutel, kelle suhtes on kinnipidamises viibimise ajal toime pandud kuritegu, on sageli piiratud juurdepääs õigusemõistmisele, hoolimata riikide kohustusest tagada tõhusad õiguskaitsevahendid juhtudel, kui kinnipeetute õigusi on rikutud. Kooskõlas ohvrite õigusi käsitleva ELi strateegia (2020–2025) eesmärkidega soovitatakse liikmesriikidel tagada kinnipeetavate õiguste rikkumise korral tõhusad õiguskaitsevahendid ning kaitse- ja toetusmeetmed. Õigusabi ning taotluste ja kaebuste esitamise mehhanismid peaksid olema kergesti juurdepääsetavad, konfidentsiaalsed ja tõhusad.

(29)

Liikmesriigid peaksid arvesse võtma teatavate kinnipeetavate rühmade, sealhulgas naiste, laste, eakate, puuetega või raskete tervisehäiretega inimeste, LGBTIQ-inimeste, rassilise või etnilise vähemuse taustaga isikute ja välisriikide kodanike erivajadusi kõigis nende kinnipidamisega seotud otsustes. Eelkõige lapse kinnipidamise korral tuleb esikohale seada lapse huvide kaitse.

(30)

Seoses terroristidest ja vägivaldsetest ekstremistidest õigusrikkujatega peaksid liikmesriigid võtma tulemuslikke meetmeid, et ennetada radikaliseerumist vanglates ning rakendada rehabilitatsiooni ja taasintegreerimise strateegiaid, võttes arvesse ohtu, mida kujutavad endast terroristidest ja vägivaldsetest ekstremistidest õigusrikkujad või vanglas viibimise ajal radikaliseerunud õigusrikkujad, ning asjaolu, et paljud neist vabastatakse lühikese aja jooksul.

(31)

Käesolevas soovituses esitatakse vaid ülevaade valitud nõuetest ning seda tuleks käsitleda koos Euroopa Nõukogu nõuetes sätestatud üksikasjalikumate suuniste ning Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, ilma et see piiraks nende kohaldamist. See ei piira kehtiva liidu õiguse kohaldamist ega edasiarendamist. See ei piira ka liidu õiguse autoriteetseid tõlgendusi, mille võib anda Euroopa Liidu Kohus.

(32)

Käesolev soovitus peaks hõlbustama Euroopa vahistamismääruste täitmist vastavalt raamotsusele 2002/584/JSK ning kohtuotsuste tunnustamist ja karistuste täitmisele pööramist vastavalt nõukogu raamotsusele 2008/909/JSK (22) vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed.

(33)

Käesolevas soovituses austatakse ja toetatakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhiõigusi. Eelkõige püütakse selle soovitusega edendada inimväärikuse austamist, õigust vabadusele, õigust perekonnaelule, lapse õigusi, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele ning süütuse presumptsiooni ja kaitseõigust.

(34)

Soovituses esitatud viiteid asjakohastele meetmetele, mis aitavad tagada puuetega inimestele tõhusa juurdepääsu õigusemõistmisele, tuleks lugeda koos õiguste ja kohustustega, mis tulenevad ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist, mille osalised on Euroopa Liit ja kõik selle liikmesriigid. Kui puuetega inimestelt võetakse kriminaalmenetluse käigus vabadus, peab neil olema ka teistega võrdsetel alustel õigus tagatistele kooskõlas rahvusvahelise inimõigustealase õigusega ning neid tuleb kohelda vastavalt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni eesmärkidele ja põhimõtetele, sealhulgas arvestades mõistlikkuse piires nende erivajadustega ja tagades ligipääsetavuse,

(1)

(2)

(3)

(4)

(5)

(6)

(7)

(8)

(9)

(10)

(11)

(12)

(13)

(14)

(15)

(16)

(17)

(18)

(19)

(20)

(21)

(22)

(23)

(24)

(25)

(26)

(27)

(28)

(29)

(30)

(31)

(32)

(33)

(34)

(35)

(36)

(37)

(38)

(39)

(40)

(41)

(42)

(43)

(44)

(45)

(46)

(47)

(48)

(49)

(50)

(51)

(52)

(53)

(54)

(55)

(56)

(57)

(58)

(59)

(60)

(61)

(62)

(63)

(64)

(65)

(66)

(67)

(68)

(69)

(70)

(71)

(72)

(73)

(74)

(75)

(76)

(77)

(78)

(79)

(80)

(81)

(82)

(83)

(84)

(85)

(86)

(87)