(1)

18. septembril 2015 esitati komisjonile kaebus seoses väidetava riigiabiga, mida Vallooni piirkond andis ettevõtjale Renewi Valorisation & Quarry (varem „Shanks“ (2) ja edaspidi „Renewi“) Belgias asuva Mont-Saint-Guiberti prügila haldamiseks. See meede tuleneb vähendatud maksumääraga maksustamisest jäätmete taaskasutamise registreeringute ja Vallooni ametivõimude väljastatud kasutussertifikaatide alusel toimingute puhul, mis tegelikult kujutavad endast jäätmete kõrvaldamist ja mille suhtes oleks seega tulnud kohaldada prügilasse paigutamisel harilikku maksumäära.

(2)

Komisjon teatas 6. veebruari 2020. aasta kirjaga Belgiale otsusest algatada selle meetme suhtes Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetlus.

(3)

Komisjoni otsus algatada menetlus avaldati Euroopa Liidu Teatajas (3) . Komisjon palus huvitatud isikutel esitada kõnealuse meetme kohta oma märkused.

(4)

Komisjon sai Vallooni piirkonnalt märkused 14. aprillil, 18. mail, 6. augustil ja 17. detsembril 2020 ning 3. mail 2021 ja 17. mail 2022 ning Renewilt 1. juulil 2020. Komisjon edastas Renewi märkused Vallooni piirkonnale 10. juulil 2020.

(5)

Vallooni piirkonna taotlusel korraldati 22. oktoobril ja 12. novembril 2020 kaks koosolekut. Nendel koosolekutel osalesid konkurentsi peadirektoraadi, keskkonna peadirektoraadi, Renewi ja Vallooni piirkonna esindajad.

(6)

Kolmandatelt isikutelt, liikmesriikidelt ega kaebuse esitajalt ei saadud ühtegi muud märkust.

(7)

Et käsitletavat meedet on menetluse algatamise otsuses juba üksikasjalikult kirjeldatud, (4) on see kirjeldus käesolevasse otsusesse üle võetud ainult niisugusel määral nagu vajalik.

(8)

Kaebuse esitaja sõnul on kõnealune meede seotud vähendatud määrade kohaldamisega alates 2005. aastast teatavate jäätmete ladestamise suhtes Mont-Saint-Guiberti prügilasse, kuigi selliste jäätmete prügilasse ladestamise suhtes oleks põhimõtteliselt tulnud kohaldada kõrgemat maksumäära.

(9)

Käesoleval juhul esitatud kaebus ei puudutanud Vallooni piirkondliku prügilamaksu regulatsiooni tervikuna, vaid ainult selle kohaldamist Mont-Saint-Guiberti prügilas tehtavate toimingute konkreetse juhtumi suhtes taaskasutusregistreeringute ja vastavate kasutussertifikaatide põhjal, mille Vallooni piirkond seejärel Renewile aastatel 2005–2015 väljastas. Kaebuse esitaja väitel tulenes ettevõtjale antud abi tema tegevuse ebaõigest liigitamisest taaskasutustoiminguks ja selle tulemusena vähenes ettevõtja makstava piirkondliku maksu summa märkimisväärselt. Kaebuse esitaja sõnul vastab väidetav abi seega kõrvaldamistoimingute suhtes kohaldatava piirkondliku maksu täismäära ja selle taaskasutustoimingute suhtes kohaldatava vähendatud maksumäära erinevusele, mida Renewi teatavate Mont-Saint-Guiberti prügilas tehtud jäätmete ladestamise toimingute suhtes kohaldati. Renewi suhtes kohaldati seega võrreldes kõrvaldamistoimingute suhtes kohaldatava määraga vähendatud maksumäära, mis oli 0 eurot tonni kohta ja alates 2015. aastast 20 eurot tonni kohta (vt põhjendused 12 ja 13).

(10)

Kaebuse esitaja väidab, et jäätmetekitajatele arvele kantud jäätmekäitluse hind sisaldab kõiki eeltöötlus- ja töötlemiskulusid (nt põletamine või kõrvaldamine) ning maksusummasid, mida jäätmeid käitlev ettevõtja peab maksma Vallooni piirkonnale. Renewi saab nii pakkuda purustamisjääkide tootjatele (5) eriti atraktiivset hinda jäätmete kõrvaldamise eest prügilas võrreldes hinnaga, mida küsivad konkurendid teistes prügilates või põletusseadmetes. Lisaks märgib kaebuse esitaja, et Valloonia keskkonnaministri otsused taaskasutamise registreerimiste ja vastavate sertifikaatide väljastamise kohta tehti kaalutlusõigust kasutades.

(11)

Prügilamaksu reguleerib 1. jaanuaril 2008 jõustunud 22. märtsi 2007. aasta maksudekreet, (6) millega soodustatakse jäätmete ärahoidmist ja taaskasutamist Vallooni piirkonnas (décret fiscal du 22 mars 2007 favorisant la prévention et la valorisation des déchets en Région wallonn).

(12)

2007. aasta maksudekreedis on ette nähtud kõrgemad maksumäärad niisuguste keskkonnaohtlikumate ja tervist rohkem kahjustavate töötlemisviiside puhul nagu jäätmete kõrvaldamine, ning soodsamad maksumäärad selliste vähem kahjulike töötlemisviiside puhul nagu jäätmete taaskasutus.

(13)

2007. aasta maksudekreedi artikli 6 lõike 1 punktis 11 on ette nähtud maksumäär 0 eurot/t (7)„taaskasutatavate jäätmete puhul, mida kasutatakse prügilas selle käitamiseks või keskkonnaseisundi taastamiseks vajalike toodete või selle varustuse asendajatena käitamis- või keskkonnaloa kohaselt“. Mittetaaskasutatavate jäätmete suhtes kohaldatavad tavapärased maksumäärad tõusid aastatel 2007–2017 järk-järgult 35 eurolt tonni kohta 100 eurole tonni kohta (8).

(14)

19. juuni 2015. aasta dekreediga (9) asendati taaskasutustoimingute suhtes kohaldatav määr 0 eurot/t määraga 20 eurot/t.

(15)

Vallooni piirkonnas reguleerib jäätmekäitlust 27. juuni 1996. aasta dekreet jäätmete kohta (décret du 27 juin 1996 relatif aux déchets). Selle eesmärk on kaitsta keskkonda ja inimeste tervist ükskõik missuguse jäätmetest põhjustatud kahjuliku mõju eest. Selle dekreedi artiklis 1 on sätestatud jäätmete hierarhia põhimõte Valloonia õiguskorras.

(16)

1996. aasta dekreedi (jäätmete kohta) (décret relatif aux déchets de 1996) alusel võttis Vallooni piirkond vastu 14. juuni 2001. aasta määruse, millega soodustatakse teatavate jäätmete taaskasutamist (arrêté du 14 juin 2001 favorisant la valorisation de certains déchets, (10)„taaskasutusmäärus“). Selle määruse lisas 1 on esitatud nende jäätmete loetelu, mida loetakse a priori taaskasutatavaks. Kõnealuses lisas on täpsustatud taaskasutatav materjal, olenemata sellest, kas selle kasutamiseks on vaja sertifikaati või mitte, ning jäätmete taaskasutamise tingimused, omadused ja taaskasutamise viis(id).

(17)

10. mai 2012. aasta dekreediga (11) võttis Vallooni piirkond üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ, (12) mis käsitleb jäätmeid (edaspidi „jäätmedirektiiv“). Kõrvaldamine on selles määratletud nii, et see on mis tahes toiming, mis ei ole taaskasutamine, isegi kui toimingul on teisene tagajärg ainete või energia taasväärtustamise näol. Taaskasutamine on määratletud kui mis tahes toimingud, mille peamiseks tulemuseks on jäätmete kasutamine kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi materjale, mida muidu oleks kasutatud teatava funktsiooni täitmiseks, või jäätmete ettevalmistamine selle funktsiooni täitmiseks kas tootmises või majanduses laiemalt.

(18)

Taaskasutusmääruse artiklis 13 on ette nähtud, et muidki tavajäätmeid, mida määruse vastuvõtmise ajal ei peetud taaskasutatavaks, võib taaskasutada, tingimusel et ministeeriumi otsuses, millega antakse selleks luba, on nähtud ette tootmistingimused ning nende jäätmete omadused ja kasutamise viis, ning vajaduse korral kasutussertifikaat. Selles artiklis on nähtud ette ohtlike jäätmete taaskasutamisega seotud taotluste rahuldamata jätmine.

(19)

Mõisted „jäätmete kõrvaldamine“, „taaskasutamine“ ja „materjalina taaskasutusse võtmine“ on määratletud jäätmedirektiivis.

(20)

Taaskasutamine on „mis tahes toimingud, mille peamiseks tulemuseks on jäätmete kasutamine kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi materjale, mida muidu oleks kasutatud teatava funktsiooni täitmiseks, või jäätmete ettevalmistamine selle funktsiooni täitmiseks kas tootmises või majanduses laiemalt“ (13).

(21)

Taaskasutamist on jäätmedirektiivis määratletud järgmiselt: „taaskasutamistoiming, välja arvatud jäätmete energiakasutus ja töötlemine materjalideks, mida kasutatakse kütusena või muul viisil energia tootmiseks. See hõlmab muu hulgas korduskasutamiseks ettevalmistamist, ringlussevõttu ja tagasitäidet“ (14).

(22)

Tagasitäide on määratletud kui „taaskasutamistoiming, mille puhul kasutatakse kaevandatud ala korrastamiseks või maastikukujunduse eesmärgil selleks sobivaid tavajäätmeid. Tagasitäiteks kasutatavad jäätmed peavad asendama materjali, mis ei ole jääde, nad peavad sobima eespool nimetatud eesmärkidel ning olema rangelt piiratud kogusega, mis on vajalik nimetatud eesmärkide saavutamiseks“ (15).

(23)

Kõrvaldamine on määratletud kui „mis tahes toiming, mis ei ole taaskasutamine, isegi kui toimingul on teisene tagajärg ainete või energia taasväärtustamise näol“ (16).

(24)

Jäätmedirektiivis kindlaks määratud jäätmete hierarhia võeti üle 10. mai 2012. aasta dekreediga, (17) milles see on sõnastatud järgmiselt.

„Jäätmetekke vältimise ja jäätmekäitluse alal kohaldatakse seadustes, määrustes ja Vallooni piirkonna poliitikas järgmist jäätmete hierarhiat tähtsuse järjekorras:

(25)

Nõukogu direktiivis 1999/31/EÜ (19) (edaspidi „prügiladirektiiv“) on püsijäätmed määratletud järgmiselt: „jäätmed, milles ei toimu olulisi füüsikalisi, keemilisi või bioloogilisi muutusi. Püsijäätmed ei lahustu, põle ega reageeri muul viisil füüsikaliselt või keemiliselt, ei ole biolagundatavad ega mõjuta ebasoodsalt muid nendega kokkupuutesse sattuvaid aineid viisil, mis põhjustaks keskkonna saastumist või ohtu inimeste tervisele. Jäätmete üldleostuvus ja saasteainete sisaldus ning nõrgvee ökotoksilisus peavad olema tähtsusetud ja eelkõige ei tohi need ohustada pinnavee ja/või põhjavee kvaliteeti (20).“

(26)

Prügiladirektiivis on ka nõustutud, et tavajäätmed sobivad korrastus-/taastamistöödel: „direktiivi 75/442/EMÜ kohane püsijäätmete või tavajäätmete taaskasutamine, mis sobib kasutamiseks korrastus-/taastamis- ja täitetöödel või ehituslikel eesmärkidel, ei ole prügilatoiming“ (21).

(27)

Euroopa Liidu Kohtu (edaspidi „Euroopa Kohus“) (22) praktika kohaselt peavad selleks, et toimingu saaks kvalifitseerida taaskasutamistoiminguks jäätmedirektiivi tähenduses, olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust:

(28)

Nagu on märkinud Euroopa Kohus, on jäätmete taaskasutamise toimingu oluline tunnus asjaolu, et selle peamine eesmärk on anda jäätmetele kasulik funktsioon, asendades jäätmetega muid materjale, mida oleks selle funktsiooni täitmiseks tulnud kasutada, mistõttu on võimalik säästa loodusvarasid (25).

(29)

Nagu Euroopa Kohus meenutab, on taaskasutamise toimingu põhieesmärk seega säästa loodusvarasid. Seevastu, juhul kui tooraine sääst on üksnes kõrvaltulemus sellise tegevuse puhul, mille põhieesmärk on jäätmed kõrvaldada, ei saa selle tegevuse liigitamist jäätmete kõrvaldamiseks kahtluse alla seada (26).

(30)

Niisiis on tarvis teha kindlaks, kas kõnesolev toiming oleks tehtud juhul, kui sobivad jäätmed ei oleks olnud kättesaadavad ja kui seega oleks tulnud kasutada muid materjale (27).

(31)

Euroopa Kohus on otsustanud, et toimingut võib pidada taaskasutamistoiminguks üksnes juhul, kui kõige ajakohasemate teaduslike ja tehniliste teadmiste kohaselt on need jäätmed selleks eesmärgiks sobivad (28).

(32)

Prügiladirektiivi kohaselt on püsijäätmed sobivad korrastus-/taastamistöödel (29). Prügiladirektiivi põhjenduses 15 on ka nõustutud, et tavajäätmed sobivad korrastus-/taastamistöödel: „direktiivi 75/442/EMÜ kohane püsijäätmete või tavajäätmete taaskasutamine, mis sobib kasutamiseks korrastus-/taastamis- ja täitetöödel või ehituslikel eesmärkidel, ei ole prügilatoiming“.

(33)

Jäätmedirektiivi artikli 3 punktis 17a on ka kinnitatud, et tagasitäiteks kasutatakse sobivaid tavajäätmeid (vt põhjendus 22).

(34)

Teabe põhjal, mis oli olemas menetluse algatamise ajal, leidis komisjon, et kõnesolev meede, st see, et tegevuse raames, millega Renewi Mont-Saint-Guiberti prügilas tegeles, kohaldati taaskasutamistoimingute puhul ette nähtud vähendatud määra täismäära asemel, mis oli alates 2009. aasta veebruarist kohaldatav kõrvaldamistoimingute suhtes (vt põhjendused 49, 50 ja 51), tekkis kahtlusi, ega seda ei tule kvalifitseerida riigiabiks ja kas see on siseturuga kokkusobiv.

(35)

Komisjon väljendab menetluse algatamise otsuses kahtlust, kas see, et Belgia ametiasutused kvalifitseerisid ladestamistoimingu taaskasutamistoiminguks Euroopa Kohtu praktika tõttu, mis arendati välja kohtuotsuses C-147/15, on õige. Tookord ei võimaldanud olemasolev teave tõendada, et loodusvarade säästmine oli käsitletaval juhul tegevuse esmane eesmärk. Konkreetselt näib, et ei ole plaanitud teha aunu muudest materjalidest kui jäätmed, mistõttu ei saanud väita, et jäätmed asendavad tõhusalt teisi materjale. Arvestades teaduslikult kindlaks määratud tehnilisi omadusi, millele materjalid peavad vastama (peamiselt asjaolu, et need peavad olema kerged, püsivad ja mittebiolagunevad), ning suhteliselt lühikese aja jooksul vajaminevaid koguseid (umbes 80 000 tonni mõne aasta jooksul), tundub, et sobivad ainult purustamisjäägid ja et neid on piisavas koguses.

(36)

Lisaks andis teave, mis oli olemas menetluse algatamise hetkel, komisjonile alust arvata, et jäätmete hierarhia järgimise seisukohast sobisid purustamisjäägid paremini põletamiseks ja energiatootmiseks.

(37)

Selle mitmesuguse teabe põhjal järeldas komisjon, et taaskasutamistoimingute suhtes kohaldatava vähendatud maksumäära kohaldamine ladestamistoimingute suhtes võib kujutada endast valikulist eelist. Komisjon leidis seega, et Renewi paistis olevat vabastatud maksukoormusest, mida see äriühing oleks pidanud muidu kandma, kui tema tegevust oleks käsitatud jäätmete kõrvaldamise, mitte taaskasutamisena. Lisaks leidis komisjon, et muud ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimused tundusid olevat täidetud.

(38)

Kõnesolev meede võis niisiis kujutada endast riigiabi.

(39)

Kõnesolevat meedet kohaldati enne, kui sellest komisjonile teatati, seega ei ole Valloonia ametiasutused täitnud kohustusi, mis tulenevad ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 sätetest.

(40)

Mis puudutab väidetava abi kokkusobivust siseturuga, siis avaldas komisjon kahtlust, kas vähendatud maksumäärade kohaldamine toimingute suhtes, mida Renewi Mont-Saint-Guiberti prügilas tegi, kõrvaldamistoimingute suhtes kohaldatava määra asemel võib i) kujutada endast hüvitist avaliku teenindamise kohustuse eest, mis on kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 106 lõikega 2, või ii) kas seda võib pidada kokkusobivaks 2008. aasta (30) või 2014. aasta (31) keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate suunistega.

(41)

Arvestades sel ajal tema käsutuses olevat teavet ja kuna väidetava abi võimalikku kokkusobivust ei olnud võimalik kinnitada, otsustas komisjon algatada ametliku uurimismenetluse.

(42)

Vallooni piirkond arvab kõnesoleva meetme väidetava riigiabiks kvalifitseerimise kohta, et eelise ja valikulisuse tingimused ei ole täidetud. Ta leiab, et tegevus kvalifitseeriti õigesti taaskasutamiseks, järgides tingimusi, mis on sätestatud kohaldatavates liidu ja Valloonia õigusnormides. Toiminguid tehti nimelt isegi juhul, kui sobivaid jäätmeid ei olnud selleks piisavas koguses (vt punkt 3.1); sel juhul kasutati muid materjale (vt punkt 3.3) ja kasutatud jäätmed olid selleks otstarbeks sobivad (vt punkt 3.2).

(43)

Mittevalikulisus tuleneb Vallooni piirkonna sõnul üldistest maksusätetest, mida kohaldatakse vahet tegemata kõikide ettevõtjate suhtes olenevalt jäätmete kasutamise viisi kvalifikatsioonist. Toimingu liigitamine taaskasutamiseks või kõrvaldamiseks toimub kaalutlusõiguseta, sest keskkonnaministri otsus on osa reguleeritud menetlusest ja põhineb Vallooni piirkonna administratsiooni põhjalikul analüüsil, mille käigus vaadatakse läbi jäätmete taaskasutamise kvalifikatsiooni taotleva isiku esitatud dokumendid ja teave.

(44)

Oma 17. detsembri 2020. aasta täiendavates märkustes meenutab Vallooni piirkond, et kõik prügilakäitajad Vallooni piirkonnas peavad ilma eranditeta järgima vastavalt 27. veebruari 2003. aasta määrusele, millega kehtestatakse prügilate sektoris prügilate käitamise tingimused (arrêté du 27 février 2003 relatif aux conditions sectorielles d’exploitation des C.E.T., edaspidi „sektori tingimuste määrus“), (32) kohustust taastada oma prügila keskkonnaseisund auna abil, et tagada vähemalt 3 % kalle pärast vajumist ja vihmavee voolamine gravitatsiooni mõjul kraavidesse väljaspool prügilat.

(45)

Mont-Saint-Guiberti prügilat hallatakse alates 2004. aastast 10. mai 2004. aasta ühtse loa (edaspidi „ühtne luba“) alusel, mille on välja andnud Vallooni piirkond ja mis kehtib kuni 20. novembrini 2014 (käitamisloana).

(46)

Mont Saint Guiberti prügila on jaotatud mitmeks sektoriks.

(47)

Ühtse loa väljaandmisel kohustas Valloonia keskkonnaminister

(48)

Võttes arvesse koha tulevast sulgemist, mis toimus 21. novembril 2014, alustati mitmesuguseid keskkonnaseisundi taastamise toiminguid eesmärgiga korraldada prügila ümber auna ja katte vormis (33) (1. sektoris 2009. aasta veebruaris ja 2.–8. sektoris 2011. aasta novembris). Vallooni piirkond rõhutab, et see, kui keskkonnaseisundi taastamise protsessi tõhususe huvides valmistatakse ette prügila sulgemine samal ajal kõrvaldamistoimingute jätkamisega, on selles sektoris väga levinud. Prügila käitamise ajal valmistatakse prügila neid sektoreid, mis ei ole enam avatud kõrvaldamistoiminguteks, ette keskkonnaseisundi taastamise toiminguteks, samas kui prügila teisi sektoreid käitatakse edasi. Nende keskkonnaseisundi taastamise toimingute jaoks tuleb saada taaskasutamissertifikaadid, mis lubavad Renewil kasutada teatavat liiki jäätmeid, mida ei ole nimetatud taaskasutamismääruse I lisas. Kõik registreeringud ja sertifikaadid kinnitavad asjaomaste toimingute põhieesmärki ning näitavad, et purustamisjääke taaskasutatakse Mont-Saint-Guiberti prügila korrastamise ja keskkonnaseisundi taastamise protsessi raames.

(49)

Kuna Renewi oli kohustatud jäätmeid taaskasutama prügila sulgemise raames vastavalt ühtse loa eritingimustele, taotles ta 30. novembril 2005 taaskasutamise registreerimist ja vastavat sertifikaati ning sai selle numbri 2005/13/73/3/4 all 1. sektori taaskasutamiseks. Taaskasutamissertifikaadis on täpsustatud, et jäätmed, mida on lubatud taaskasutada, on „sobiva tihedusega, et vältida suurt vajumust jäätmemassis ning tagada piisavad püsikalded, mis võimaldavad vihmaveel voolata“. Asjaomased jäätmed on „tavapüsijäätmed, mis on esitatud järgmiste koodide all: 170107: betooni-, tellise-, plaadi- või keraamikatootesegud; 170795: töödeldud lammutusjäägid; 191204: purustatud rehvid ja kummiribad; 191212: mittebiolagunevad purustamisjäägid; 200307: purustatud suurjäätmed“.

(50)

Nimetatud registreeringut ja sertifikaati, mille kestus on kolm aastat, ei kasutatud siiski lõpuks kunagi, sest eelnevad tööd, mis oli vaja teha taaskasutustoimingute lubamiseks 1. sektoris, võeti vastu alles 2008. aasta detsembris.

(51)

Taaskasutamine 1. sektoris sai seega alata alles 2009. aasta veebruaris, nagu näitab 3. augusti 2009. aasta kiri, milles Renewi palub Valloonia jäätmeametilt (Office wallon des déchets) uut registreeringut ja uut kasutussertifikaati. Taaskasutamistoimingud 1. sektoris said alata 18. detsembril 2008 saadud registreeringu ja kasutussertifikaadi alusel.Uus registreering ja sertifikaat võimaldasid teha samade jäätmete taaskasutamise toiminguid nagu varem (vt põhjendus 49), et taaskasutada 1. sektorit kuni 31. detsembrini 2009. Seega võis Renewi suhtes kohaldada vähendatud maksumäära taaskasutamiseks kvalifitseeritud toimingute puhul alles alates 2009. aasta veebruarist.

(52)

Kuna 1. sektori keskkonnaseisundi taastamise ja korrastustöödega jäädi hiljaks, tuli seda registreeringut ja sertifikaati 10. novembril 2009 taas pikendada kolmeks aastaks, kuni 31. detsembrini 2011, registreeringu ja sertifikaadiga nr 2009/13/73/3/4. Samal päeval anti välja uus registreering ja sertifikaat nr 2009/13/114/3/4 (mis kehtis 31. detsembrini 2011), mis lubasid Renewil taaskasutada lisaks „tavapüsijäätmetele, mis on esitatud järgmiste koodide all: 170107: betooni-, tellise-, plaadi- või keraamikatootesegud; 170795: töödeldud lammutusjäägid; 191204: purustatud rehvid ja kummiribad; 191212: mittebiolagunevad purustamisjäägid; 200307: purustatud suurjäätmed“, ka koodi 191210 all nimetatud põlevaid purustamisjääke.

(53)

Nii põlevad kui ka mittebiolagunevad purustamisjäägid on määratud kategooriatesse 191210 „põlevjäätmed (prügikütus)“ ja 191212 „muude [kui ohtlikke aineid sisaldavate] jäätmete mehaanilise töötlemise jäägid (sh materjalisegud)“, mida on kirjeldatud Vallooni piirkonna valitsuse 10. juuli 1997. aasta määruses, millega kehtestatakse jäätmekataloog (arrêté du Gouvernement wallon du 10 juillet 1997  (34) établissant un catalogue des déchets). Neid kahte kategooriat 191210 ja 191212 käsitatakse käesolevas määruses tavajäätmetena.

(54)

Määruse järgi, millega kehtestatakse jäätmekataloog, kuuluvad nii põlevad kui ka mittebiolagunevad purustamisjäägid kategooriasse „mittebiolagunevad jäätmed, mis sobivad prügilasse ladestamisel kokku orgaaniliste biolagunevate jäätmetega“, kui need ei saa vallandada vastastikust reaktsiooni orgaaniliste biolagunevate jäätmetega ega kahjustada gaaside kokkukogumise tõhusust (35). Vallooni piirkonna selgituse järgi tuleneb nimetus „kütus“ üksnes asjaolust, et seda uut liiki jäätmed peavad olema seotud ühega olemasolevatest jäätmeliikidest, mis on loetletud Valloonia õigusaktides, ning et nende kütteväärtust arvestades oli sobiv seostada need purustamisjäägid jäätmetega, mis vastavad kategooriale 191210 „põlevjäätmed (prügikütus)“.Nimetus „kütus“ tähendab ainult seda, et niisugust liiki purustamisjääkidel on teatav alumine kütteväärtus, mitte seda, et see alumine kütteväärtus sobib põletamistoiminguteks eriti hästi, ükskõik kas jäätmepõletusseadmes või tsemendiahjus. Enamiku jäätmepõletusseadmete puhul peab jäätmete alumine kütteväärtus olema ligikaudu 10 000 – 12 000 kJ/kg või maksimaalselt ja väikestes kogustes isegi 13 000 kJ/kg. Suurema alumise kütteväärtusega jäätmete põletamine kahjustab ahje liigselt. Mont-Saint-Guiberti prügilas taaskasutamistoimingute puhul kasutatavate purustamisjääkide alumine kütteväärtus on aga 14 100 kJ/kg (36).

(55)

Vallooni piirkonna edastatud teabe kohaselt kasutati jäätmetest, mille puhul Renewi sai taaskasutamissertifikaadid, 1. sektori puhul taaskasutamisega seotud eesmärkidel alates 2009. aasta veebruarist ainult mittebiolagunevaid purustamisjääke ja purustatud suurjäätmeid. Põlevaid purustamisjääke kasutati alles alates 2010. aastast.

(56)

2009. aasta veebruarist detsembrini kasutati purustatud suurjäätmeid (37) prügilas piiratud koguses (38). Suurjäätmeid keelati prügilasse tuua alates 1. jaanuarist 2010 Vallooni piirkonna valitsuse määrusega, millega keelatakse teatavate jäätmete ladestamine prügilates (arrêté du Gouvernement wallon interdisant la mise en centre d’enfouissement technique de certains déchets) (39).

(57)

2.–8. sektori puhul lubab Renewile väljastatud luba korraldada prügila aunana ning selles oli ette nähtud, et auna maksimumtase enne vajumist on 167 meetrit ja pärast pakkimist 161 meetrit merepinnast. Käitamise lõpus pidid auna jääkkalded pärast vajumist olema vahemikus 3–14 % (40).

(58)

Ühtses loas on ette nähtud, et kui lõpptaset 161 meetrit ei saavutata, peab käitaja täiendama prügila täidet materjalidega, mis vastavad teatavate jäätmete taaskasutamise määruses ette nähtud taaskasutamise omadustele ja asjaoludele, et see väärtus kindlasti saavutada.

(59)

Prügila käitamise jooksul kehtestas Vallooni piirkonna valitsus üksteise järel keelde kõrvaldada teatavaid jäätmeid prügilas, tuginedes määrusele, millega keelatakse teatavate jäätmete ladestamine prügilates (41).

(60)

Selle määrusega keelatakse prügilasse tuua teatavaid jäätmeid, eelkõige teatavaid ohtlikke jäätmeid, samuti terveid kulunud rehve, eraldi kogutud jäätmeid ja metalljäätmeid.

(61)

Need üksteisele järgnenud keelud vähendasid Mont-Saint-Guiberti prügilas kõrvaldatud jäätmete kogust, kohustades Renewit kohanema pidevalt muutuva turuga, kus nende jäätmete kogus, mida sai kõrvaldada, aina vähenes. Vallooni piirkonna sõnul täheldati, et ajavahemikul 2009–2010 vähenes kõrvaldatavate jäätmete kogus 212 000 tonni võrra.

(62)

Seega pidi Renewi otsima alates 2004. aastast igal aastal alternatiive mitmesuguste jäätmevoogude saavutamiseks, et saavutada lõplik profiil, mis oli ühtse loaga sektoritingimuste määrusega (42) ette nähtud. Näiteks ajavahemikul 2013–2014 suutis Renewi saavutada märkimisväärse klaaskiu baasil valmistatud jäätmete ning autovrakkide ja vanaraua hävitamisel saadud jäätmete koguse nende kõrvaldamiseks Mont-Saint-Guiberti prügilas.

(63)

Vallooni piirkond on lisaks rõhutanud prügila erilist hüdrogeoloogilist konteksti, mida iseloomustab suur haavatavus, võttes arvesse märkimisväärset ohtu, et pinnavee kvaliteeti halvendab perkolaatide sinna imbumine, mis oluliselt kahandab võimalust kasutada seda vett joogivee tootmiseks. Niisuguse raske olukorra tõttu tuli luua teaduskomitee, kelle ülesanne on esitada soovitusi haldusasutustele, kui viimased teevad otsuseid Mont-Saint-Guiberti prügila kohta.

(64)

Vallooni piirkond meenutab, et Mont-Saint-Guiberti prügila käitamisloa pikendamine ei olnud tekkinud keskkonnaprobleemide tõttu mõeldav. Samuti ei olnud võimalik vähendada jäätmekoguseid, mis pidid kindlasti minema prügilasse, et täita Vallooni piirkonna õigusnormidega kehtestatud miinimumkallete nõudeid.

(65)

Nagu rõhutab Vallooni piirkonna valitsus, oli sulgemisele vaja hakata mõtlema juba 2011. aastal, et tagada prügila sulgemine enne 21. novembrit 2014. Juba siis pööras teaduskomitee eritähelepanu vajadusele määrata lõplik profiil kindlaks nii, et prügilas oleksid kalded, mis võimaldavad vältida vajumist, mis põhjustab selle pinnavee seismajäämist, mis peaks voolama kuivenduskraavidesse. Samal eesmärgil kohustas teaduskomitee kasutama võimalikult kergeid jäätmeid, et taastada prügila keskkonnaseisund ja vältida liiga suurt vajumist.

(66)

Vallooni piirkond meenutab, et ajal, kui tehti otsus sulgeda see prügila 2011. aasta algul, oli prügila profiil pärast vajumist mõnes kohas kaldega alla 3 % ega vastanud seega nõuetele, mis on sätestatud sektoritingimuste määruse artikli 16 punktis 5. Seetõttu tuli koostada selle profiili uus mudel nii, et järgitaks piirangut, mille kohaselt on miinimumkalle 3 %. Teaduskomitee 11. märtsi 2011. aasta arvamuses esitatud mudelid võimaldasid välja arvutada minimaalsed jäätmekogused, mis on vajalikud tagamaks, et i) aun moodustub vähemalt 3 % keskmistest kalletest pärast vajumist prügila kõikides kohtades ning ii) prügila kõikides kohtades on kõige rohkem 14 % keskmised kalded, et oleks tagatud massiivi stabiilsus. Seega vähendati nõutavat jäätmete lõplikku ruumala enne prügila sulgemist 76 401 m3 võrra.

(67)

Pärast prügila sulgemise otsuse tegemist esitas Renewi 28. juunil 2011 ühtses loas sätestatud tingimuste kohaselt ja teaduskomitee 11. märtsi 2011. aasta aruandes esitatud soovituste põhjal registreerimistaotluse kategooriatesse 191210 (põlevad purustamisjäägid) ja 191212 (mittebiolagunevad purustamisjäägid) tavajäätmete taaskasutamiseks, et taaskasutada neid kogu Mont-Saint-Guiberti prügila sulgemise raames.

(68)

Keskkonnaminister (Ministre de l’environnement) väljastas teaduskomitee arvamuste alusel ja ühtses loas kindlaks määratud tingimuste kohaselt jätkuks sulgemismenetlusele, mis oli alanud juba 1. sektori puhul, Renewile 4. novembril 2011 registreeringu nr 2011/13/132/3/4 ja vastava taaskasutamissertifikaadi, mis lubas taaskasutada põlevaid ja mittebiolagunevaid purustamisjääke viie aasta jooksul kogu Mont-Saint-Guiberti prügila sulgemise raames kooskõlas kasutusjuhendiga. Seega lubasid uus registreering ja sertifikaat taaskasutada põlevaid ja mittebiolagunevaid purustamisjääke kogu prügila sulgemise raames, sh 1. sektoris, mis lisati üldisesse prügila sulgemise protsessi.

(69)

Seda registreeringut ja kasutamissertifikaati, mis esialgu puudutasid prügila keskkonnaseisundi taastamist auna kujul, pikendati 18. augusti 2015. aasta otsusega (registreering ja kasutamissertifikaat nr 2015/13/223/3/4). See sertifikaat kehtis kuni 18. augustini 2020, mis oli Vallooni piirkonna sõnul õigustatud, arvestades aunana lõpuleviimiseks vajalikke märkimisväärseid materjalikoguseid (kasutamissertifikaadi kohaselt suutis Renewi taaskasutada kuni 400 000 tonni purustamisjääke). Aunana lõpuleviimise toiming lõppes 2019. aasta novembris enne kasutamissertifikaadi aegumist.

(70)

Nii registreering nr 2011/13/132/3/4 ja vastav taaskasutamissertifikaat kui ka registreering nr 2015/13/223/3/4 ja vastav taaskasutamissertifikaat võimaldasid korrastada prügila kooskõlas ühtse loaga (et vältida suurt vajumist jäätmemassis ja tagada piisavad püsikalded, mis võimaldavad vihmaveel voolata loomulikul viisil).

(71)

Etapp, milles taastati 2.–8. sektori keskkonnaseisund katmise vormis, algas 2020. aastal, pärast aunana lõpuleviimise toimingut. Vallooni piirkond täpsustab, et auna hakati tegema muu hulgas materjalidega, mis on kooskõlas registreeringuga nr 2016/616/3/4, mis aegub 26. oktoobril 2026. Registreeringus nr 2016/616/3/4 nimetatud jäätmed vastavad jäätmetele, mis on loetletud taaskasutamismääruse 1. lisas.

(72)

Vallooni piirkond kordab oma 3. mai 2021. aasta märkustes enda seisukohta, mille kohaselt oleksid kõnesolevad toimingud tehtud isegi siis, kui ei oleks kasutatud jäätmeid, sest seadusest tulenes kohustus prügila sulgeda ja selle keskkonnaseisund taastada.

(73)

Vallooni piirkond kinnitas ka, et uuringu põhjal, mille tegi uurimisbüroo Greisch ja mis esitati 31. oktoobril 2002 (edaspidi „Greischi uuring“), (43) pikka aega enne prügila sulgemist, otsustati kasutada kõikideks keskkonnaseisundi taastamise toiminguteks jäätmeid „nõnda, et prügilasse ei tooda niisugust kogust väärisjäätmeid“. Greischi uuringus on märgitud, et jäätmetel peaksid olema „ideaaljuhul järgmised omadused: neid peaks olema suures koguses (100 000 m3) ja neid peaks saama kasutada kiiresti, need peaksid olema kerged, vee- ja kõdunemiskindlad“.

(74)

Otsus kasutada esmaste materjalide asemel jäätmeid, nagu laavakivi, lisati seejärel ühtsesse loasse.

(75)

Kuna ühtne luba kohustas tegema taaskasutamistoiminguid 1. sektori sulgemiseks, võttis teaduskomitee 23. juunil 2005 vastu arvamuse, milles määrati kindlaks tehnilised omadused, mis pidid olema materjalidel, mida 1. sektori taaskasutamiseks kasutatakse. Seda arvamust korrati 28. märtsil 2006.

(76)

Renewi taotletud taaskasutamissertifikaadis nr 2005/13/73/3/4 on täpsustatud, et jäätmetel, mida lubatakse taaskasutada, on „sobiv tihedus, millega välditakse suurt vajumist jäätmemassis ja tagatakse piisavad püsikalded, mis võimaldavad vihmaveel voolata“. Mittebiolagunevatel purustamisjääkidel olid niisugused omadused (vt põhjendus 49). 18. detsembri 2008. aasta kasutamissertifikaadi ja sellele järgnevate sertifikaatidega (vt põhjendused 51 ja 52) lubati kasutada ka (mittebiolagunevaid ja põlevaid) purustamisjääke põhjendusel, et nendel on 1. sektori sulgemiseks sobivad tehnilised omadused.

(77)

2009. aasta detsembril oli teaduskomitee välja antud teabelehes, milles käsitleti 1. sektori kordategemist, ette nähtud, et 1. sektori keskkonnaseisund tuleb jäätmeid kasutades taastada purustamisjääkidega (plastijäätmed, sortimise ja jäätmete eeltöötlemise kergfraktsioon).

(78)

11. märtsil 2011 kirjeldas teaduskomitee ühes arvamuses eelnevaid tehnilisi kaalutlusi, mis käsitlesid jäätmete läbivaatamist, ning prügila profiile, mis on nõutavad, et vältida vajumist, ja mis määrati kindlaks 2010. aasta lõpu täpsete topograafiliste andmete alusel. Selle põhjal on dokumendis seejärel selgitatud, et materjalid peavad olema väikese tihedusega, mittebiolagunevad ja kõdunemiskindlad (vältimaks vajumist) ning vett läbilaskvad (et vesi ja gaasid tungiksid nendest läbi). Asjakohane väljavõte on esitatud allpool:

„Rõhutada tuleb kolme omadust.

(79)

Nende tehniliste omaduste põhjal ja teaduskomitee üksteisele järgnenud arvamuste kohaselt, mis kajastavad ühtses loas ette nähtud kohustusi, leiti arvamuses seega, et purustamisjäägid on peamine selleks toiminguks sobiv jäätmeliik. Vallooni piirkond mainib ka, et jäätmeliik valiti keskkonnaprobleeme arvestades objektiivselt kindlaksmääratud tehniliste omaduste põhjal, mitte vastupidi (st purustamisjääke ei valitud kõigepealt, et seejärel määrata kindlaks tehnilised omadused nende tehniliste omaduste põhjal, mis purustamisjääkidel on).

(80)

Vallooni piirkond täpsustab, et kohe prügila sulgemise protsessi alguses otsustati jäätmeid eeltöödelda, et anda neile kasulik otstarve ressursside säilitamise eesmärgil. Kuna ükski jääde või materjal, mis oleks otsekohe kasutusvalmis, ei olnud siiski kättesaadav, oli tarvis toota või eeltöödelda olemasolevaid materjale/jäätmeid, et neid saaks kasutada vajalikel eesmärkidel.

(81)

Nii loodi purustamisjäägid, mida kohandati olukorrale, konkreetselt Mont-Saint-Guiberti prügila keskkonnaseisundi taastamisele.

(82)

Vallooni piirkond meenutab ka, et purustamisjääkide kasutamist analüüsiti seejärel üksikasjalikult kooskõlas niisuguse jäätmete taaskasutamise menetlusega, nagu on ette nähtud taaskasutamismääruses. Purustamisjääke, millega on tegemist käesoleval juhul, peeti tavajäätmeteks määruse kohaselt, millega kehtestatakse jäätmekataloog (vt põhjendus 53) ning kõik Renewile väljastatud registreeringud ja sertifikaadid. Seda, et jäätmed oleksid tavajäätmed, peeti tingimuseks, mis on a priori vajalik, et neid jäätmeid võiks pidada taaskasutamistoiminguteks sobivaks. Nii on taaskasutamismääruse artikli 13 lõikes 1 sätestatud, et „[m]inister võib soodustada I lisas loetlemata tavajäätmete taaskasutamist ja tavajäätmete muid taaskasutamise vorme, kui on ette nähtud käesoleva määruse I lisas, iga isiku puhul, kes esitab registreerimistaotluse käesolevas määruses sätestatud korras […]“.

(83)

Purustamisjääkidel on Vallooni piirkonna sõnul mitu ühist omadust püsijäätmetega. Vallooni piirkond liigitab need seega kategooriasse „mittebiolagunevad jäätmed, mis sobivad kokku orgaaniliste biolagunevate jäätmetega seoses prügilas ladestamisega“, kui need ei saa vallandada vastastikust reaktsiooni orgaaniliste biolagunevate jäätmetega ega kahjustada gaaside kokkukogumise tõhusust (vt põhjendus 54). See viimane purustamisjääkide omadus on Vallooni piirkonna sõnul lähedane püsijäätme määratlusele, sest see omadus puudutab ka jäätmeid, mis „ei reageeri muul viisil füüsikaliselt või keemiliselt, ei ole biolagundatavad ega mõjuta ebasoodsalt muid nendega kokkupuutesse sattuvaid aineid viisil, mis põhjustaks keskkonna saastumist või ohtu inimeste tervisele“ (44).

(84)

Vallooni piirkond meenutab ka, et jäätmedirektiivi artikli 23 kohaselt peab iga ettevõte, mis põletab jäätmeid energia saamiseks, tagama, et taaskasutamistoimingutel oleks kõrge energiatõhususe tase. Selles küsimuses märgivad Valloonia ametiasutused, et purustamisjääkide kütteväärtus on liiga suur (14 000 kJ/kg, samas kui jäätmetest saadud kütuste kütteväärtus on 10,5–11,5 kJ/kg), et neid saaks lubada kasutada jäätmepõletusseadmetes ja tsemendiahjudes, mistõttu ei olnud neid võimalik energia saamiseks põletada. Vallooni piirkond väidab ka, et jäätmete hierarhiaga ei ole loodud mingit tähtsuse järjekorda energia tootmiseks tehtava taaskasutamistoimingu ja aine tootmiseks tehtava taaskasutamistoimingu vahel.

(85)

Ajavahemikul 2009. aasta veebruarist detsembrini kasutatud purustatud suurjäätmete kohta täpsustab Vallooni piirkond, et neil on kõik vajalikud tehnilised omadused, sest nende tihedus on väike (0,6 t/m3 pärast pakkimist), need ei ole biolagunevad ning on kõdunemiskindlad (mis väldib vajumist ega tekita jäätmete lagundamise reaktsioone) ja vett läbilaskvad (mis võimaldab veel ja gaasidel nendesse tungida) ning neid saab hankida ja purustada piisavas koguses. Puustatud suurjäätmeid peeti seega tehniliselt sobivaks.

(86)

Vallooni piirkonna sõnul ei tähendanud otsus kasutada esmaste materjalide asemel jäätmeid loodusvarade säilitamise eesmärgil, et ei eksisteerinud tegelikke alternatiive kasutada prügila keskkonnaseisundi taastamiseks muid materjale kui jäätmed. Alternatiivsete lahenduste olemasolu võimaldab seega kindlaks teha, kas purustamisjääke ja purustatud suurjäätmeid on kasutatud kasulikul otstarbel ning kas prügila keskkonnaseisundi taastamine oleks igal juhul toimunud, olenemata sellest, kas sobivad jäätmed olid piisavas koguses kättesaadavad või mitte.

(87)

Vallooni piirkond selgitab oma 3. mai 2021. aasta märkustes, et kuna (tiheduse, mittebiolagunevuse, kõdunemiskindluse ja veeläbilaskvuse poolest) sobivaid jäätmeid oli prügila keskkonnaseisundi taastamiseks kogu perioodil piisavas koguses (st peamiselt purustamisjääke ja purustatud suurjäätmeid), ei pidanud Vallooni piirkond käsitlema küsimust, milliseid tooraineid tuleks jäätmete alternatiivina kasutada.Kui selline küsimus oleks siiski tekkinud, märgib Vallooni piirkond, et alternatiivsed materjalid oleks olnud kogu prügila keskkonnaseisundi taastamiseks piisavas koguses kättesaadavad alates taastamistööde algusest, s.o 2009. aasta veebruarist.Vallooni piirkond leiab, et käesoleval juhul olid keramsiit (esmane materjal, mis koosneb kergetest paisutatud saviteradest ja on toodetud looduslikust toorsavist, mida seejärel töödeldakse) ja eri liiki vaht (polüuretaanvaht, vahtpolüstüreeniplokid või täitevaht) tehniliste omaduste poolest täiesti sobivad prügila keskkonnaseisundi taastamiseks, sealhulgas auna loomiseks.Need materjalid olid ka turul piisavas koguses kättesaadavad. Konkreetselt keramsiidi kohta täpsustab Vallooni piirkond, et Belgial on Antwerpeni piirkonnas märkimisväärne tootmisvõimsus, umbes 450 000 m3 aastas. Võttes arvesse prügila keskkonnaseisundi taastamiseks vajalikke koguseid (2003. aastal ligikaudu 100 000 m3 aastas, mida vähendati 80 000 m3-ni ja seejärel tööde lõpus 70 000 m3-ni), leiab piirkond, et Renewi oleks võinud kasutada purustamisjääkide asemel seda materjali prügila keskkonnaseisundi taastamiseks ja sulgemiseks.

(88)

Vallooni piirkond selgitab lisaks, et keskkonnaseisundi taastamiseks oleks sobinud ka üks teine alternatiivne esmane materjal, nimelt looduskivim laavakivi, mis on piisavas koguses kättesaadav (45). Vallooni piirkonna sõnul on laavakivi materjal, mis sarnaneb keramsiidiga ja mida kasutatakse tihti samalaadselt (näiteks hoonete ehitamiseks, aiatöödes ja täitematerjalina).

(89)

Vallooni piirkond väidab, et tehniliste omaduste poolest vastab laavakivi prügila keskkonnaseisundi taastamisega seotud konkreetsetele nõuetele(väike tihedus, mittebiolagunevus, kõdunemiskindlus ja veeläbilaskvus) ning see oleks võinud olla alternatiiv purustamisjääkide kui eripärase materjali kasutamisele, kui neid ei oleks olnud piisavas koguses. Vallooni piirkond kinnitab ka, et laavakivi oleks saanud prügila tööde tegemisel kasutada purustatud suurjäätmete alternatiivina, kui neid viimaseid ei oleks olnud piisavas koguses.

(90)

Renewi sõnul ei ole käesoleval juhul täidetud tingimused, mis peavad olema täidetud – st eelise ja meetme valikulisuse olemasolu –, et tegemist oleks riigiabiga.

(91)

Esimeses küsimuses leiab Renewi, et Valloonia õigusaktides taaskasutamistoimingute puhul ette nähtud vähendatud maksumäära kohaldamine ei saa kujutada endast tema maksukoormuse põhjendamatut kergendamist, sest purustamisjääkide kasutamine seoses prügila sulgemisega vastab liidu ja Vallooni piirkonna õigusaktidega kehtestatud taaskasutamise kriteeriumidele (vt punkt 4.1). Renewi juhib seega tähelepanu sellele, et purustamisjääkidel on sedalaadi toiminguteks vajalikud tehnilised omadused ning et seda liiki jäätmete kasutamine on võimaldanud vältida esmaste materjalide kasutamist, et säilitada loodusvarasid (vt punkt 4.3).

(92)

Valikulisuse puudumise küsimuses leiab Renewi, et registreeringuid ja taaskasutamissertifikaate, mille ta sai, ei antud talle meelevaldselt, vaid pärast kontrollimisi, kas kõnesolev tegevus vastab maksudekreedis esitatud taaskasutamise määratlusele. Renewi märgib ka, et taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute suhtes eri maksumäärade kohaldamine on osa üldisest süsteemist, mis kehtib kõigi ettevõtjate kohta, kes vastavad eri liiki tegevuste kriteeriumidele (vt punkt 4.2).

(93)

Renewi mainib oma märkustes, et ta esitas ühtse loa taotluse 2003. aastal eesmärgiga korraldada prügila nii, et sellel on vähemalt 3 % kalded pärast vajumist, et prügila saaks pärast käitamist ümber korraldada, tagades vihmavee ja biogaasi kokkukogumise. Selle taotluse alusel väljastati 18. detsembri 2003. aasta luba, mis asendati ministeeriumi 10. mai 2004. aasta määrusega, milles on sätestatud Mont-Saint-Guiberti prügila käitamise ja sulgemise tingimused.

(94)

Renewi sai alates 30. novembrist 2005 mitu registreeringut ja taaskasutamissertifikaati (vt põhjendused 49–52) purustamisjääkide ja purustatud suurjäätmete taaskasutamiseks.

(95)

Renewi selgitab, et kohe alates prügila käitamise algusest, milleks anti luba ühtse loaga 2004. aastal, vähenesid Mont-Saint-Guiberti prügilas kõrvaldatud jäätmekogused tunduvalt, kuna Vallooni piirkonna valitsus kehtestas 18. märtsi 2004. aasta määrusega (46) üksteise järel keelud kõrvaldada prügilates teatavaid jäätmeid. See avaldus kõrvaldatud jäätmekoguste vähenemises 223 000 tonnilt 2009. aastal 11 000 tonnile 2010. aastal, eelkõige keelu tõttu ladestada prügilates majapidamise purustatud suurjäätmeid ja orgaanilisi biolagunevaid jäätmeid alates 1. jaanuarist 2010 (47). See keeld tuleneb prügiladirektiivi ülevõtmisest.

(96)

Võttes arvesse selle jäätmekoguse vähenemist, mida võis prügilas kõrvaldada, sai selgeks, et täitmist (kuni 2014. aasta novembrini) ei saa enam tagada ühtses loas esialgu kavandatud tähtaja jooksul (48). Pärast konsulteerimist, mis toimus 2010. aasta lõpust kuni 2011. aasta alguseni, otsustati lõpetada prügila käitamine ettenähtud tähtpäeval ning teha ühtses loas sätestatud eritingimustel artikli 18 lõikes 5 nimetatud sulgemismenetlus.

(97)

Renewi rõhutab ka, et enne otsust prügila käitamine lõpetada tehti teaduskomiteele ülesandeks uurida, kas on võimalik vähendada jäätmete mahtu, mis tuleb prügila käitamise lõpuks saavutada, et selle prügila kui niisuguse saaks sulgeda. Renewi sõnul hindas teaduskomitee 11. märtsi 2011. aasta aruandes, et jäätmete jääkkogust, mis jääb 2010. aasta lõpul veel ära kasutada, saab vähendada ainult 76 401 m3 võrra. Aruandes põhjendatakse seda arvutust raskustega Mont-Saint-Guiberti prügila profiili muutmisel, sest selle lõplik pindala, mis määrati kindlaks 2003. aastal, oli juba võimalikult lähedane pindalale, mis peab vastama miinimum- (3 %) ja maksimumkalde (14 %) kriteeriumile.

(98)

Võttes esiteks arvesse jäätmevooge, mille kohta oli Renewi märkinud, et ta võib tagada tarned, uuringuid prügila sulgemiseks kasutatava materjali liigi kohta ja ühtse loa sätteid, leidis teaduskomitee oma 11. märtsi 2011. aasta arvamuses, et jäätmed, mida oli võimalik sulgemismenetluse käigus prügila keskkonnaseisundi taastamiseks kasutada, olid eeskätt purustamisjäägid.

(99)

Keskkonnaminister (Ministre de l’environnement) väljastas teaduskomitee arvamuste alusel ja ühtses loas kindlaks määratud tingimuste kohaselt jätkuks sulgemismenetlusele, mis oli alanud juba 1. sektori puhul, Renewile 4. novembril 2011 registreeringu nr 2011/13/132/3/4 ja vastava taaskasutamissertifikaadi, mis lubas taaskasutada purustamisjääke viie aasta jooksul kogu Mont-Saint-Guiberti prügila sulgemise raames.

(100)

Teaduskomitee kordas oma 2011. aasta arvamust 6. detsembril 2013 ja rõhutas, et „ainus tehniliselt vastuvõetav lahendus on sulgeda prügila materjaliga, millel on samasugused tehnilised omadused, eelkõige tihedus, nagu purustamisjääkidel ning et iga alternatiivne tehniline lahendus tähendab prügila sulgemise edasilükkamist pikemaks ajaks, kusjuures seetõttu pikeneb ka järelhoolduse etapp“. Teaduskomitee seda arvamust arvesse võttes väljastati 18. augustil 2015 viieks aastaks uus registreering ja kasutamissertifikaat nr 2015/13/223/3/4.

(101)

Renewi rõhutab, et kasutamissertifikaadid kohustavad kõik tegema kvaliteedikatseid, et kontrollida nende nõuete järgimist. Nii kontrolliti, kas purustamisjäägid vastavad registreeringutes ja taaskasutamissertifikaatides sätestatud nõuetele. Renewi vaidleb seega vastu komisjoni menetluse algatamise otsuses esitatud argumendile, et registreeringud ja sertifikaadid ei võimalda kontrollida, mis on purustamisjäägid ning millistele tunnustele need peavad vastama.

(102)

Renewi märgib, et prügilas tehtavate jäätmete taaskasutamise toimingute maksustamine alandatud määraga on maksudekreedis ette nähtud iga jäätmeid töötleva ettevõtja puhul, kes niisuguseid toiminguid teeb.

(103)

Maksudekreedi artikli 6 lõike 1 punktis 12 (varem punkt 11) on sätestatud, et ajavahemikul 2005–2015 kohaldatakse määra 0 eurot/t ja alates 2015. aastast 20 eurot/t, kui „prügilas kasutatakse ETKs taaskasutatavaid jäätmeid niisuguste toodete või seadmete asemel, mis on vajalikud prügila käitamiseks ja keskkonnaseisundi taastamiseks, sealhulgas järelhoolduseks, kooskõlas käitamis- või keskkonnaloaga“.

(104)

Renewi sõnul on selles artiklis kindlaks määratud teatav hulk objektiivseid ja eelnevalt kindlaks määratud kriteeriume, mille kohaselt võib iga ettevõtja suhtes, kes 1) kasutab prügilas taaskasutatavaid jäätmeid, 2) niisuguste toodete või seadmete asemel, 3) mis on vajalikud prügila käitamiseks ja keskkonnaseisundi taastamiseks, sealhulgas järelhoolduseks, 4) kooskõlas prügila käitamis- või keskkonnaloaga kohaldada vähendatud maksumäära, mida kohaldatakse taaskasutamistoimingute suhtes. Taaskasutamismääruse 1. lisas on esitatud nende jäätmete loetelu, mida peetakse automaatselt taaskasutatavaks. Renewi rõhutab, et see lisa ei ole siiski ammendav, kuna a priori ei ole võimalik koostada kõigi taaskasutatavate jäätmete ammendavat loetelu. Renewi väidab veel, et taaskasutamismääruse artiklis 13 on ette nähtud, et minister võib lubada registreeringute ja sertifikaatidega taaskasutada muid tavajäätmeid, mida ei ole 1. lisas. Renewi sõnul võib neid jäätmeid, mida minister on lubanud, seega pidada taaskasutatavaks 2007. aasta maksudekreedi artikli 6 lõike 1 punkti 12 (varem punkt 11) tähenduses.

(105)

Renewi meenutab, et registreeringute ja sertifikaatide väljastamisel reguleerivad ministri tegevust otsuse tegemisel mitmesugused kohaldatavad dekreedid ja määrused ning teatav hulk otsuseid ja analüüse, mis on varem tehtud ja mis tema otsustamispädevust rangelt piiravad.

(106)

Renewi rõhutab seega, et minister pidi kontrollima, kas on järgitud tingimusi, mis on kehtestatud taaskasutamismääruse artiklitega 3 ja 6. Tema otsus tehti taaskasutamismääruse artikli 13 alusel, milles on sätestatud, et „minister võib soodustada I lisas loetlemata tavajäätmete taaskasutamist ja tavajäätmete muid taaskasutamise vorme, kui on ette nähtud käesoleva määruse I lisas, iga isiku puhul, kes esitab registreerimistaotluse käesolevas määruses sätestatud korras.Selline registreering on vabastatud 27. juuni 1996. aasta jäätmedekreedi artikli 11 lõikes 1 nimetatud loast.“

(107)

Selles küsimuses meenutab Renewi, et komisjon leiab oma teatises riigiabi mõiste kohta, (49) et „asjaolu, et maksusoodustus nõuab eelnevat ametiasutuste luba, ei tähenda automaatselt, et meede on valikuline.Meede ei ole valikuline, kui eelneva loa saamine põhineb objektiivsetel, mittediskrimineerivatel, varem teada olevatel kriteeriumidel, millega piiritletakse ametiasutuste otsustamisvabadust. Niisugune lubade andmise süsteem peab lisaks põhinema menetlussüsteemil, mis on hõlpsasti ligipääsetav ning suudab tagada loataotluse objektiivse ja erapooletu menetlemise mõistliku aja jooksul; peale selle peab loa andmisest keeldumist saama kohtus vaidlustada.“

(108)

Kuna selle otsuse tegemisel pidi minister järgima Valloonia õiguses kohaldatavaid eri õigusnorme ning tal oli kaalutlusruum ainult jäätmeliigi puhul, mida taaskasutada lubatakse, ning et seda kaalutlusruumi piirasid uuringud ja varem kindlaks määratud objektiivsed ja mittediskrimineerivad teaduskriteeriumid, ei tähendanud asjaolu, et selleks, et kohaldataks taaskasutamistoimingute suhtes kohaldatavat maksumäära, oli vaja saada haldusluba, et see luba kui meede oleks valikuline.

(109)

Renewi märgib ka, et ta pidi esitama ministrile taotlused koos „kõigi dokumentidega, milles tutvustatakse tootmise asjaolusid, jäätmete omadusi ja asjaomaseid kasutusviise“. Nende taotluste esitamisel, nagu ka Mont-Saint-Guiberti prügilale mis tahes loa taotlemisel, juhinduti sõltumatutest ekspertidest koosneva teaduskomitee arvamustest. Need arvamused loovad konkreetse raamistiku, milles esitatakse loataotlused ja milles minister teeb loa andmise otsused ning mis tagab, et need otsused on võimalikult suures kooskõlas tehtud mõju- ja keskkonnauuringute tulemustega, võttes arvesse geotehnilisi raskusi, mis prügilas esinevad. Seega väljastas minister registreeringud ja taaskasutamissertifikaadid alati eri teabe põhjal ning võttes konkreetselt arvesse teaduskomitee 23. juuni 2005. aasta, 28. märtsi 2006. aasta, 11. märtsi 2011. aasta ja seejärel 6. detsembri 2013. aasta arvamusi, mis olid taotluse dokumentide hulgas.

(110)

Lisaks sisaldavad need loa andmise otsused kõik kasutusjuhendit, milles on kirjeldatud tootmise asjaolusid ning selle jäätme omadusi ja kasutamise viisi, mida taaskasutada lubatakse. Lõpuks on kõigis kasutamissertifikaatides ette nähtud, et jäätmetega, mida lubatakse taaskasutada, tehakse kvaliteedikatseid, et kontrollida kohustuslike omaduste järgimist.

(111)

Renewi leiab seega, et registreeringud ja sertifikaadid väljastati kohaldatavate eeskirjade järgi, ilma et ministril oleks olnud kaalutlusõigust. Renewi väidab niisiis, et vaidlusalused meetmed ei ole üksikmeetmed, vaid üldsüsteemi alusel võetud meetmed, mille valikulisust ei saa lihtsalt eeldada, vaid tuleb tõendada.

(112)

Lõpuks mainib Renewi BEP Environnementi näidet: sellele väljastati 2008. aastal taaskasutamismääruse artikli 13 alusel registreering, mis võimaldas teha taaskasutamistoiminguid purustatud tavasuurjäätmetega selle Happe-Chapois’ prügilas, et teha ümberkorraldusi, mis olid vajalikud tema käitamisloas ette nähtud auna püsivaks tegemiseks. Võttes arvesse vajadust saavutada teatava kõrgusega kalle, et keskmine jääkkalle oleks vähemalt 3 %, ning asjaolu, et käitajal ei olnud võimalik saavutada käitamise ajal nõutavat taset, sest oli jõustunud Vallooni piirkonna valitsuse 18. märtsi 2004. aasta määrus, millega keelatakse teatavate jäätmete ladestamine prügilates, väljastas Vallooni piirkonna minister BEP Environnementile registreeringu, mida oli vaja selleks, et alustada taaskasutamistoiminguid prügila keskkonnaseisundi taastamise eesmärgil.

(113)

Renewi märgib, et uuringuid, mis olid tehtud selleks, et väljastada Mont-Saint-Guiberti prügila käitamise luba, oli sõnaselgelt peetud võimaluseks kasutada ladestamistoimingutel väärismaterjale prügila sulgemise menetluse raames prügiladirektiivi artikli 13 tähenduses. See võimalus oli siiski kõrvale jäetud, et säilitada esmaseid materjale ja kasutada nende asemel jäätmeid. Renewi sõnul kaaluti tõesti auna tegemist muude materjalide abil kui jäätmed, kuid see mõte jäeti väga kiiresti kõrvale, sest sellega oleks kaasnenud ilmselge materjalide raiskamine. Renewi leiab, et tegevuse eesmärk ei olnud asendada jäätmed muud liiki jäätmetega, sest kuna ühtne luba aegus, ei olnud prügilasse lubatud tuua enam mingeid jäätmeid nende kõrvaldamise eesmärgil. Renewi väidab, et prügilas taaskasutatud jäätmed asendavad väärismaterjale – mida jäätmete puudumise korral tulnuks kasutada –, mitte muid jäätmeid, mida nüüd on keelatud prügilasse tuua. Tingimus, mille kohaselt asendatakse materjalid loodusvarade säilitamise eesmärgil ja mida peetakse taaskasutamistoimingu puhul liidu õiguses peamiseks, on käesoleval juhul niisiis ilmselgelt täidetud.

(114)

Renewi väidab, et võimaluse kasutada prügila täitmisel põhimaterjalina purustamisjääke (mille kõrval kasutatakse ka vähemal määral purustatud suurjäätmeid, nagu on selgitatud punktides 3.1 ja 3.2) valis teaduskomitee tehnilistel põhjustel, mis on seotud ühtses loas nimetatud keskkonnaalaste eesmärkidega, samuti seepärast, et neid oli piisavas koguses, ning nende tiheduse ja veeläbilaskvuse tõttu.

(115)

Purustamisjäägid kui niisugused aitasid saavutada auna nõutavat kõrgust ja kallet. Nendel jäätmetel olid selle eesmärgi saavutamiseks konkreetsed omadused: i) väga väike tihedus (0,4 t/m3 nende prügilas ladestamise ajal ja 0,6 t/m3 pärast vajumist); ii) mittebiolagunevus ja jäätmete lagunemise reaktsioonide ohu puudumine ning iii) veeläbilaskvus.

(116)

Renewi meenutab ka, et aine taaskasutamist, mida loetakse jäätmete eraldi taaskasutamise viisiks, on peetud ühtses loas ja enne seda maksudekreedis kõige keskkonnahoidlikumaks lahenduseks, mis võimaldab taastada prügila vajaliku keskkonnaseisundi.

(117)

Renewi sõnul ei saanud asjaomaseid põlevaid ja mittebiolagunevaid purustamisjääke põletada ega panna tsemendiahju ning seega ei oleks neid saanud põletada energia tootmiseks (vt põhjendus 54). Mis puudutab neid väheseid teisi jäätmepõletustehaseid, kus oleks võinud saada vastu võtta teatavat (piiratud) kogust purustamisjääke, millel on nii kõrge alumine kütteväärtus, siis ükski neist poleks olnud mõeldav alternatiiv põhjustel, mis olid näiteks seotud kõnesolevate purustamisjääkide kloorisisaldusega, või seepärast, et need jäätmepõletustehased asusid purustamisjääkide tootmise kohast kaugel.

(118)

Renewi rõhutab ka, et purustamisjääkidel on alumine kütteväärtus, mis on ilmselgelt liiga madal, et neid saaks panna tsemendiahju. Selleks et jäätme saaks panna tsemendiahju, peab selle alumine kütteväärtus olema üldiselt vahemikus 17 000–18 000 kJ/kg.

(119)

Pealegi, kuna Mont-Saint-Guiberti prügilas kasutatavad purustamisjäägid pole mõeldud põletamiseks ei jäätmepõletusseadmes ega tsemendiahjus, ei toimu nende eeltöötlemist, mis puudutaks nende kloorisisaldust. Et aga järgida neile kehtestatud keskkonnaalaseid kohustusi, eelkõige mis puudutab kloorikogust jäätmepõletusseadmetest või tsemendiahjudest õhku paiskuvas suitsus, määravad seda liiki ettevõtted kindlaks kloorisisalduse maksimumnormid, mida ületavaid jäätmeid vastu ei võeta. Need kindlaksmääratud normid jäävad tavaliselt 0,8–1 % kanti. Seda kloori maksimumsisaldust ei ole võimalik saavutada teistmoodi kui jäätmete eelneva eritöötlusega. Et Mont-Saint-Guiberti prügilas taaskasutatavate purustamisjääkidega seda ei tehta, väidab Renewi, et neid ei võeta vastu jäätmepõletusseadmesse ega tsemendiahju – vastupidi kaebuse esitaja väitele. Renewi järeldab seega, et purustamisjääke ei oleks saanud taaskasutada energia tootmise vormis ning et pole olemas purustamisjääkide kasutamise alternatiive, mis oleks paremini kooskõlas jäätmehierarhiaga.

(120)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik mis kujul antav abi, mis kahjustab või võib kahjustada konkurentsi, soodustades teatavaid ettevõtjaid või teatavate kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust. Meetme kvalifitseerimine abiks ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses eeldab, et kõik selles sättes esitatud tingimused on täidetud (50).

(121)

Euroopa Kohtu praktika kohaselt saab riigiabiks ELTLi artikli 107 lõike 1 tähenduses pidada ainult neid eeliseid, mis on otseselt või kaudselt antud riigi ressurssidest. Teiseks peab neid eeliseid saama pidada riigi antud eelisteks.

(122)

Käesoleval juhul esineb riigi ressursside ülekanne maksutulude kaotuse vormis, sest kasutamissertifikaadid, mille Valloonia ametiasutused – väidetavalt põhjendamatult – väljastasid, tegid võimalikuks selle, et Renewi suhtes kohaldati piirkondlikul tasandil vähendatud maksumäära jäätmete prügilates ladestamiselt täismäära asemel, mida kohaldatakse tavaliselt.

(123)

Tuleb teha kindlaks, kas kõnesolevat meedet saab pidada liikmesriigi võetud meetmeks.

(124)

Kohtupraktika kohaselt tuleb seoses tingimusega, mis puudutab meetme riigile omistatavust, analüüsida, kas avaliku võimu kandjaid tuleb pidada nende meetmete võtmisega seotuks (51).

(125)

Esiteks on vaja tõdeda, et maksudekreet on õigusakt, mille võtsid vastu Vallooni piirkonna ametiasutused, kes tegid ka maksuvähenduse. Ka üksteisele järgnenud registreeringud seoses taaskasutamisega ja vastavate kasutamissertifikaatide andmine Renewile põhinevad Vallooni piirkonna keskkonnaministri otsusel. Seega tuleb asuda seisukohale, et kõnealust meedet võib pidada riigi võetud meetmeks.

(126)

Eelneva põhjal leiab komisjon, et see meede võis jätta riigi ilma oma ressurssidest ja et seda meedet võib pidada riigi võetud meetmeks.

(127)

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt loetakse riigiabiks selline sekkumine, mis võib oma olemusest sõltumata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida kasusaajast ettevõtja tavalistes turutingimustes ei saaks (52).

(128)

See mõiste „majanduslik eelis“ hõlmab nende maksukoormuste vähendamist, mis ettevõtja eelarvet tavaliselt koormavad. Teiselt poolt ei anna maksuotsus mingit eelist, kui maksukohustuslane maksab makse, mida tavaliselt tuleb tasuda vaidlusaluste (riigisiseste ja rahvusvaheliste) õigusnormide nõuetekohase kohaldamise raames.

(129)

Vallooni piirkonna 2007. aasta maksudekreedis on nähtud ette eri maksud prügilates ladestamise eest olenevalt jäätmetöötluse viisist. Jäätmete taaskasutamise suhtes kohaldatakse soodsamat maksumäära kui keskkonnaohtlikumate ja tervist rohkem kahjustavate töötlemisviiside suhtes, nagu jäätmete kõrvaldamine.

(130)

Et võtta seisukoht küsimuses, kas Renewile anti vähendatud maksumäära kohaldamisega valikuline eelis, tuleb teha kindlaks, kuidas kvalifitseerida kõnesolev tegevus, lähtudes kohaldatavates liidu õigusnormides esitatud määratlustest ja Euroopa Kohtu praktikas antud selgitustest.

(131)

Ainete taaskasutamise ja täitematerjalina kasutamise toimingud on määratletud jäätmedirektiivis (vt põhjendused 21 ja 22).

(132)

Selle direktiivi I ja II lisas on ka esitatud nende toimingute loetelu, mille võib vastavalt kvalifitseerida kõrvaldamiseks ja taaskasutamiseks. Euroopa Kohus tuletab meelde direktiivi sätteid, mille kohaselt ei ole need näited ammendavad, ning kui jäätmekäitlustoimingut ei saa seostada ainult ühe tegevuse või tegevuste liigiga, mida on nimetatud selle direktiivi I ja II lisas, siis tuleb üksnes kõnealuste toimingute sõnastuse alusel need iga kord eraldi liigitada, arvestades selle direktiivi eesmärke ja määratlusi. Seega tuleb kindlaks teha, kas kõnesoleva tegevuse põhieesmärk on taaskasutada jäätmeid, mis asendavad muud materjalid, mida oleks võinud kasutada.

(133)

Nagu on üksikasjalikult märgitud põhjendustes 27–32, peavad selleks, et toimingu saaks kvalifitseerida jäätmete taaskasutamiseks, olema täidetud kaks tingimust: i) säästmistingimus ja ii) kohandamistingimus.

(134)

Neid kahte purustamisjääkide liiki (põlevad purustamisjäägid ja mittebiolagunevad purustamisjäägid), mida kasutatakse nii 1. sektori kui ka 2.–8. sektori puhul, käsitletakse seetõttu, et need on Vallooni piirkonna valitsuse 10. juuli 1997. aasta määruse alusel registreeritud tavajäätmetena (vt põhjendused 53 ja 148), säästmis- ja kohandamistingimuse analüüsis koos. Üksnes 2009. aastal taaskasutamistoiminguteks kasutatud purustatud suurjäätmeid analüüsitakse ka nende kahe tingimuse alusel.

(135)

Jäätmed, mida kasutati katte keskkonnaseisundi taastamise etapi puhul kooskõlas 2016. aastal saadud registreeringuga (vt põhjendus 71), vastavad taaskasutamismääruse 1. lisas nimetatud jäätmetele ja seega loetakse neid faktiliselt taaskasutatavaks (vastupidi jäätmetele, mida puudutas ad-hoc-sertifikaadi taotlus, nagu need kaks mainitud purustamisjääkide liiki).

(136)

Kuigi kaebus esitati 18. septembril 2015 ning see puudutas jäätmete taaskasutamise registreeringuid ja kasutamissertifikaate, mille Renewi sai enne seda kuupäeva, võtab komisjon oma analüüsis arvesse ka registreeringuid ja sertifikaate, mis anti Renewile hiljem.

(137)

Euroopa Kohtu arvates on jäätmete taaskasutamise toimingu oluline tunnus asjaolu, et selle peamine eesmärk on anda jäätmetele kasulik funktsioon, asendades jäätmetega muid materjale, mida oleks selle funktsiooni täitmiseks tulnud kasutada, mistõttu on võimalik säästa loodusvarasid.

(138)

Taaskasutamistoimingu põhieesmärk on säästa loodusvarasid. Seevastu, juhul kui tooraine sääst on üksnes kõrvaltulemus sellise tegevuse puhul, mille põhieesmärk on jäätmed kõrvaldada, ei saa selle tegevuse liigitamist jäätmete kõrvaldamiseks kahtluse alla seada.

(139)

Euroopa Kohtu meelest on niisiis vaja teha kindlaks, kas asjaomane toiming oleks tehtud isegi juhul, kui jäätmeid ei ole saada, mistõttu oleks tulnud kasutada muid materjale.

(140)

Komisjon märgib kõigepealt, et menetlusosaliste märkustest ilmneb, et ühtse loaga kohustati Renewit keskkonnakaitsega seotud põhjustel tegema taaskasutamistoiminguid, et taastada Mont-Saint-Guiberti prügila 1. sektori keskkonnaseisund (vt põhjendus 47). Seetõttu taotles ja sai Renewi mitu sertifikaati (vt põhjendused 49–52).

(141)

Mis puudutab 2.–8. sektorit, siis 10. mai 2004. aasta ühtse loaga lubati Renewil esialgu neid sektoreid käitada (vt põhjendus 47). Komisjon märgib siiski, et pärast otsust lõpetada prügila tegevus kooskõlas ühtses loas nõutuga ja teaduskomitee 11. märtsi 2011. aasta aruandes antud soovituste põhjal oli Renewil alates 2011. aastast juriidiline kohustus sulgeda Mont-Saint-Guiberti prügila ja taastada selle keskkonnaseisund tervikuna, 1.–8. sektori ulatuses (vt põhjendused 65–72).

(142)

Komisjon märgib seega, et Vallooni piirkonna õigusnormidega on ette nähtud, et auna kalle ei tohi ületada ühtses loas kindlaks määratud kõrgust ega tohi olla alla 3 %. Renewile antud loas on ette nähtud maksimumkõrgus 161 meetrit ja vähemalt 3 % (kõige rohkem 14 %) kalle. Loas sätestatud tingimuste kohaselt on Renewi juhul, kui niisugust kõrgust ei ole võimalik saavutada, kohustatud täitma prügila materjalidega, mis vastavad taaskasutamismääruse järgi taaskasutatavate materjalide omadustele ja tingimustele. Kuna Vallooni piirkonna valitsuse 18. märtsi 2004. aasta määrusega kehtestati üksteise järel keelud kõrvaldada prügilates teatavat liiki jäätmeid (vt põhjendused 59 ja 62), mis muutsid täitmise ühtses loas esialgu ette nähtud tähtaegade jooksul võimatuks, otsustati prügila käitamine lõpetada. Purustamisjääkide kasutamist õigustas lisaks asjaolu, et prügilat oli tehniliselt võimatu sulgeda olemasoleva jäätmekogusega (vt põhjendus 68).

(143)

Prügila keskkonnaseisundi taastamise toimingud (auna rajamine ja katte tegemine) (vt põhjendused 69 ja 71) oleks seega tulnud teha igal juhul nendes õigusnormides sätestatud kohustuste tõttu, isegi kui sobivaid jäätmeid ei oleks olnud selleks piisavas koguses.

(144)

Nii kasutati prügila keskkonnaseisundi taastamiseks üksnes purustamisjääke ja purustatud suurjäätmeid, ehkki oleks saanud kasutada muid materjale, mis olid tookord piisavas koguses saadaval. Need materjalid, näiteks keramsiit, mitut liiki vahud ja laavakivi (vt põhjendused 87 – 89), vastasid konkreetsetele nõuetele, mida on vaja prügila keskkonnaseisundi taastamiseks.

(145)

Seega järeldab komisjon eespool esitatud asjaoludest, et käsitletaval juhul on säästmistingimus täidetud.

(146)

Euroopa Kohtu arvates saab toimingu kvalifitseerida taaskasutamistoiminguks üksnes juhul, kui kõige ajakohasemate teaduslike ja tehniliste teadmiste kohaselt on need jäätmed selleks eesmärgiks sobivad.

(147)

Prügiladirektiivi järgi (vt põhjendus 32) sobib püsi- ja tavajäätmeid kasutada korrastus- ja taastamistöödel. Lisaks on jäätmedirektiivi artikli 3 lõikes 17a kinnitatud, et tavajäätmed sobivad ka tagasitäitetoiminguteks (vt põhjendus 33).

(148)

Komisjon märgib, et Vallooni piirkonna ametiasutused ja Renewi kinnitasid, et purustamisjäägid ei kujuta endast ohtlikke jäätmeid tingimuste kohaselt, mis on kindlaks määratud Vallooni piirkonna valitsuse 10. juuli 1997. aasta määruses, millega kehtestatakse jäätmekataloog, ning kõikides Renewile väljastatud registreeringutes ja sertifikaatides. Asjaolu, et jäätmed on tavajäätmed (vt põhjendus 53), on taaskasutamismääruse artikli 13 järgi seega jäätmete taaskasutamise eeltingimus (vt põhjendus 18).

(149)

Ehkki Vallooni piirkonna ametiasutused nõustusid, et purustamisjääke ei saa pidada püsijäätmeteks otseses tähenduses, ilmneb menetlusosaliste edastatud teabest, et käesoleval juhul ja nende tegelikul kasutamisel on nimetatud jäätmetel mitu ühist omadust püsijäätmetega. Purustamisjäägid ei ole tuleohtlikud nende prügila täitmiseks kasutamise asjaolude tõttu (vt põhjendused 84 ja 117–119).

(150)

Seega järeldab komisjon eespool esitatud teabe põhjal, et käesoleva juhtumi konkreetsetel asjaoludel võib purustamisjääke pidada sobivateks jäätmeteks ja et kohandamistingimus on täidetud. Samuti leiab komisjon, et ajavahemikul 2009. aasta veebruarist kuni detsembrini kasutatud suurjäätmeid võib pidada kohandamistingimustele vastavaks, kuna neil on prügila keskkonnaseisundi taastamiseks vajalikud tehnilised omadused, nimelt väike tihedus, mittebiolagunevus ja piisavas koguses kättesaadavus (vt põhjendus 85).

(151)

Eelneva põhjal asub komisjon seisukohale, et Vallooni piirkonna ametiasutused kvalifitseerisid kõnesolevad toimingud õigesti taaskasutamistoiminguteks jäätmedirektiivi tähenduses, st toiminguteks, mis vastavad tagasitäitetoimingu määratlusele niisugusena, nagu on täpsustatud selle direktiivi artikli 3 punktis 17a, ning kohaldasid õigesti sellest tulenevat vähendatud maksumäära, nagu on ette nähtud asjakohastes Vallooni piirkonna õigusnormides. Seetõttu järeldab komisjon, et kõnealune meede ei anna Renewile eelist.

(152)

Komisjon märgib, et käesoleval juhul esitatud kaebus ei puudutanud Vallooni piirkonna prügilamaksu süsteemi tervikuna, vaid ainult selle kohaldamist registreeringute ja vastavate kasutamissertifikaatide alusel, mille Vallooni piirkond oli Renewile üksteise järel väljastanud, Mont-Saint-Guiberti prügilas tehtavate toimingute konkreetse juhtumi suhtes.

(153)

Maksumeetmete valikulisust hinnatakse kolmeetapilise analüüsi abil. Esmalt tuleks määratleda võrdlussüsteem; teiseks tuleb uurida, kas antud meede kujutab endast selles õigussüsteemis erandit, luues erinevused nende ettevõtjate vahel, kes on süsteemi sisemistest eesmärkidest lähtudes faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras; kolmandaks tuleb kindlaks määrata, kas erandit saab põhjendada võrdlussüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

(154)

Võrdlussüsteem koosneb järjepidevast reeglikogumist, mida üldjuhul kohaldatakse objektiivsete kriteeriumide alusel kõikide ettevõtjate suhtes, mis kuuluvad süsteemi eesmärgiga määratletud reguleerimisalasse. Maksude puhul on võrdlussüsteem üles ehitatud sellistele elementidele nagu maksubaas, maksustatavad isikud, maksustatav sündmus ja maksumäärad. Järelikult on võrdlussüsteem põhimõtteliselt maks ise (53).

(155)

Käesoleval juhul on võrdlussüsteem niisugune maks jäätmete prügilas taaskasutamise eest, nagu tuleneb õigusnormidest, mis on sätestatud 22. märtsi 2007. aasta maksudekreedis, seda muutvas 19. juuni 2015. aasta dekreedis ja taaskasutamismääruses. See süsteem rajaneb järgmistel asjaoludel:

(156)

Põhjenduses 134 esitatud asjaolud on objektiivsed kriteeriumid. Need on ka kooskõlas prügilas jäätmete taaskasutamise maksu eesmärgiga. Konkreetselt on Vallooni piirkonna õiguskorras, nagu ka liidu jäätmeregulatsioonis, tehtud vahet jäätmete kõrvaldamise toimingute ja jäätmete taaskasutamise toimingute vahel. Vallooni piirkonna õigusnormides on nimelt nende kahe eraldi toiminguliigi puhul, mida võidaks prügilates teha, ette nähtud kaks eraldi maksumäära. Et õhutada taaskasutamistoimingute tegemist, on taaskasutamistoimingute puhul ette nähtud maksumäär soodsam kui kõrvaldamistoimingute puhul ette nähtud maksumäär.

(157)

Maksumäära 0 eurot/t ja alates 2015. aasta juulist määra 20 eurot/t kohaldamine prügilas kasutatud taaskasutatavate jäätmete puhul on üldine meede, mida võidakse kohaldada iga ettevõtja suhtes, kes tegeleb maksudekreedi artikli 6 lõike 1 punktis 12 (varem punkt 11) silmas peetud jäätmekäitlustegevusega. Selle meetmega nähakse üldiselt ja abstraktselt ette vähendatud määr taaskasutatavate jäätmete puhul, mida kasutatakse prügilates nii, et sellega asendatakse tooted või seadmed, mis on vajalikud prügila käitamiseks ja keskkonnaseisundi taastamiseks, sh järelhoolduseks, kooskõlas käitamis- või keskkonnaloaga. See määr ei loo erinevusi nende ettevõtjate vahel, kes süsteemi sisemistest eesmärkidest lähtudes on faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras, sest prügila käitaja, kes kasutab taaskasutamistoimingute raames taaskasutatavaid jäätmeid, ei ole süsteemi sisemiste eesmärkide alusel, milleks on muu hulgas jäätmete ärahoidmine ja taaskasutamine Vallooni piirkonnas, sarnases olukorras nagu ettevõtja, kes jäätmeid kõrvaldab.

(158)

Vähendatud maksumäära kohaldamine Mont-Saint-Guiberti prügilas tehtavate toimingute suhtes kujutab endast kehtiva maksu- ja keskkonnaregulatsiooni nõuetekohast kohaldamist, millega järgitakse jäätmehierarhiat ja mis ei tulene Vallooni piirkonna pädeva ministri meelevaldsest otsusest. Komisjon märgib seega menetlusosaliste esitatud teabe põhjal, et ministri otsused küsimuses, kas kvalifitseerida toiming taaskasutamiseks või kõrvaldamiseks, on rangelt reguleeritud ja asetuvad pideva haldusprotsessi raamistikku, mille käigus hinnatakse taaskasutamistoimingute kriteeriume. Sellega seoses märgib komisjon, et niisugune kvalifitseerimine ei ole mingil juhul subjektiivne, sest seejuures tuleb rangelt järgida kohaldatavaid õigusnorme ning see rajaneb kohaldatavates dekreetides ja määrustes kindlaks määratud objektiivsetel läbipaistvatel kriteeriumidel (vt põhjendused 105–111).

(159)

Komisjon järeldab, et väidetav abimeede ei ole valikuline.

(160)

Kokkuvõtteks leiab komisjon, et kõnesolev meede, st see, et ladestamistegevuse suhtes, millega Renewi Mont-Saint-Guiberti prügilas tegeleb, kohaldatakse taaskasutamistoimingute suhtes kohaldatavat maksumäära kõrvaldamistoimingute suhtes kohaldatava täismäära asemel, ei kujuta endast riigiabi,