(1)

6. augustil 1999 otsustas komisjon algatada Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluse seoses abiga, mida maksti esialgse teenuste riigihankelepingu (edaspidi „esialgsed lepingud“) alusel kuuele tollal Tirrenia kontserni moodustanud äriühingule (2).

(2)

Uurimise toimumise ajal taotlesid Itaalia ametiasutused, et Tirrenia kontserni juhtumi uurimine eraldataks osadeks, et jõuda esmajärjekorras ainult Tirrenia di Navigazionet (edaspidi „Tirrenia“) puudutava lõppotsuseni. Taotlust põhjendati Itaalia ametiasutuste plaaniga jätkata kontserni erastamist, alustades Tirreniast, ja nende kavatsusega kiirendada nimetatud protsessi seoses selle äriühinguga.

(3)

Komisjon nõustus Itaalia ametiasutuste taotlusega ja lõpetas komisjoni otsusega 2001/851/EÜ (3) Tirreniale antud abi suhtes algatatud menetluse (edaspidi „2001. aasta otsus“). Abi tunnistati siseturuga kokkusobivaks tingimusel, et Itaalia ametiasutused võtavad teatavad kohustused.

(4)

Oma otsusega 2005/163/EÜ (4) (edaspidi „2004. aasta otsus“) tunnistas komisjon Tirrenia kontserni muudele äriühingutele kui Tirrenia (5) makstud hüvitise osaliselt siseturuga kokkusobivaks, tingimusel et Itaalia ametiasutused täidavad teatavaid kohustusi, ja osaliselt siseturuga kokkusobimatuks. Otsus põhines 1992.–2001. aasta raamatupidamisandmetel ja sisaldas tingimusi, mille eesmärk oli tagada hüvitise kokkusobivus siseturuga kogu esialgsete lepingute kehtivuse ajal (st kuni 2008. aastani).

(5)

4. märtsi 2009. aasta otsusega liidetud kohtuasjades T-265/04, T-292/04 ja T-504/04 (6) (edaspidi „2009. aasta kohtuotsus“) tühistas Üldkohus 2004. aasta otsuse.

(6)

5. oktoobril 2011 algatas komisjon uue ametliku uurimismenetluse mitme täiendava meetme suhtes, mida Itaalia oli võtnud endise Tirrenia kontserni äriühingute kasuks (edaspidi „2011. aasta otsus“). Uurimine puudutas muu hulgas Siremarile – äriühingule Sicilia Regionale Marittimale (edaspidi „Siremar“) – mitme mereveoliini teenindamise eest 1. jaanuari 2009. aasta seisuga makstud hüvitisi ning Siremari äriüksuse erastamisprotsessi (vt punkt 2.3.3).

(7)

2011. aasta otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas (7). Komisjon palus huvitatud isikutel esitada oma märkused uuritavate abimeetmete kohta.

(8)

Itaalia esitas oma vastuse 2011. aasta otsuse kohta 15. novembri 2011. aasta kirjaga. Käesoleva otsuse kohaldamisalasse kuuluvate meetmete kohta saatsid komisjonile oma märkused ka järgmised isikud: Società Navigazione Siciliana S.p.A. (edaspidi „SNS“), Pan Med Lines S.r.l. (edaspidi „Pan Med“) ja Grandi Navi Veloci S.p.A. (edaspidi „GNV“) (vt punkt 5). Komisjon edastas need Itaaliale, kellel oli võimalus neid kommenteerida.

(9)

Itaalia ametiasutused teatasid 10. jaanuaril 2012 ametlikult (väidetavalt õiguskindluse huvides) komisjonile avaliku teenindamise lepingute projektist (edaspidi „lepingud“), millele on kohustatud alla kirjutama iga Tirrenia ja Siremari äriüksuse tulevane omandaja ja mille alusel makstakse hüvitist avaliku teenuse osutamise eest.

(10)

7. novembril 2012 laiendas komisjon uurimismenetlust muu hulgas seoses i) Siremarile antud päästmisabi ebaseadusliku pikendamisega, ii) võimaliku abiga Siremari filiaali esimesele omandajale Compagnia delle Isole (edaspidi „CdI“) seoses viimase erastamisega ja iii) avaliku teenuse hüvitisega, mida makstakse CdI-le Itaalia riigiga sõlmitud uue lepingu alusel. Komisjon võttis selle otsuse muudetud versiooni (8) vastu 19. detsembril 2012 (edaspidi „2012. aasta otsus“; kui samal ajal viidatakse ka 2011. aasta otsusele, siis „2011. ja 2012. aasta otsus“).

(11)

2012. aasta otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas (9). Komisjon palus huvitatud isikutel esitada oma märkused uuritavate abimeetmete kohta.

(12)

Itaalia esitas oma vastuse 2012. aasta otsuse kohta 7. ja 13. detsembri 2012. aasta kirjaga. Käesoleva otsuse kohaldamisalasse kuuluvate meetmete kohta saatsid komisjonile märkusi järgmised isikud: Pan Med Lines S.r.l. (edaspidi „Pan Med“), Siremar, SNS ja CdI (vt punktid 5 ja 6). Komisjon edastas need Itaaliale, kellel oli võimalus neid kommenteerida.

(13)

5. oktoobril 2012 sõlmis komisjon lepingu äriühinguga Ecorys Netherlands BV (edaspidi „Ecorys“), et viimane koostaks talle kahe alternatiivse stsenaariumi alusel hinnangu Siremari asjaomaste müüki pandud varade turuväärtuse kohta (vt punkt 2.3.3.7). Ecorys esitas oma lõpliku aruande 4. septembril 2013 (edaspidi „Ecorysi esimene aruanne“). Komisjon edastas selle aruande Itaaliale 27. septembril 2013. 18. novembril 2013 esitas komisjon Itaalia ametiasutuste taotlusel Ecorysi aruande itaaliakeelse tõlke. Itaalia esitas oma märkused, sealhulgas oma sõltumatu eksperdi Banca Profilo S.p.A koostatud vastuhinnangu 17. detsembri 2013. aasta kirjaga.

(14)

24. juunil 2013 saatis komisjon kirja mitmele merendussektoris tegutsevale äriühingule ja palus esitada vabatahtlikult üksikasjalikku teavet Siremari ajavahemikul 2009–2012 teenindatud liinide ning selle äriühingu erastamise tingimuste kohta. Vastas ainult CdI, kes teenindas sel ajal uue lepingu alusel.

(15)

Oma 22. jaanuari 2014. aasta otsusega (EL) 2018/261 (edaspidi „2014. aasta otsus“) (10) lõpetas komisjon ametliku uurimismenetluse teatavate meetmete suhtes, mida Sardiinia maakond oli võtnud äriühingu Saremar kasuks (vt põhjendus 36).

(16)

15. oktoobril 2014 kohtusid komisjoni talitused Siremari ja Itaalia ametiasutuste esindajatega. Lisaks sellele kohtusid komisjoni talitused 23. oktoobril 2014 ka CdI ja Itaalia ametiasutuste esindajatega. Viimase kohtumise järelmeetmena esitas CdI 30. oktoobril 2014 komisjonile lisateavet.

(17)

Siremari kohta palus komisjon Itaalialt lisateavet 30. jaanuari 2012. aasta, 16. märtsi 2012. aasta, 1. augusti 2012. aasta, 22. novembri 2012. aasta, 12. aprilli 2013. aasta, 12. juuni 2013. aasta, 27. juuni 2013. aasta, 11. juuli 2013. aasta, 29. juuli 2014. aasta, 6. novembri 2014. aasta, 16. oktoobri 2015. aasta, 25. jaanuari 2018. aasta, 29. märtsi 2018. aasta, 31. augusti 2018. aasta, 18. märtsi 2019. aasta, 16. oktoobri 2019. aasta, 31. juuli 2020. aasta ja 29. oktoobri 2020. aasta kirjaga.

(18)

Itaalia esitas Siremari kohta lisateavet 28. märtsi 2012. aasta, 5. oktoobri 2012. aasta, 23. oktoobri 2012. aasta, 13. mai 2013. aasta, 8. augusti 2013. aasta, 19. septembri 2014. aasta, 20. novembri 2014. aasta, 12. detsembri 2014. aasta, 12. veebruari 2015. aasta, 13. novembri 2015. aasta, 18. aprilli 2016. aasta, 2. augusti 2017. aasta, 26. aprilli 2018. aasta, 31. mai 2018. aasta, 29. mai 2019. aasta, 26. juuli 2019. aasta, 3. jaanuari 2020. aasta, 24. jaanuari 2020. aasta, 8. veebruari 2021. aasta ja 11. märtsi 2021. aasta kirjaga (11).

(19)

Oma 2. märtsi 2020. aasta otsusega (EL) 2020/1411 (12) lõpetas komisjon muid Tirrenia kontserni äriühinguid (v.a Tirrenia), sealhulgas Siremari käsitleva uurimise, mis hõlmas ajavahemikku 1992–2008 (edaspidi „2020. aasta otsus Tirrenia kontserni kohta“). Komisjon jõudis järeldusele, et merekabotaaži teenuste osutamiseks antud abi kujutas endast olemasolevat abi, samas kui rahvusvaheliste meretransporditeenuste osutamiseks antud abi oli kooskõlas üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta raamistikuga (edaspidi „üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlev 2011. aasta raamistik“) (13).

(20)

Oma 2. märtsi 2020. aasta otsusega (EL) 2020/1412 (14) lõpetas komisjon ametliku uurimismenetluse seoses Tirreniale ja selle omandajale CINile ajavahemikul 2009–2020 antud abiga (edaspidi „2020. aasta otsus Tirrenia/CINi kohta“).

(21)

Käesolev otsus käsitleb Siremari, CdI ja SNSi suhtes võetud võimalikke abimeetmeid, nagu on täpsustatud põhjendustes 36 ja 37 ning mis on kindlaks määratud 2011. ja 2012. aasta otsustes, samuti Unicreditile edasigarantii kaudu antud võimalikku abi (vt punktid 2.3.3.5 ja 3.3.2). Kõiki ülejäänud meetmeid, mida nimetatud otsustes käsitletakse, uurib komisjon juhtumite SA.32014, SA.32015 ja SA.32016 raames eraldi. Eelkõige puudutavad need ülejäänud meetmed endise Tirrenia kontserni teisi äriühinguid (st Caremari, Laziomari, Saremari ja Toremari).

(22)

Tirrenia kontserni omanik oli algselt Itaalia riik äriühingu Finanziaria per i Settori Industriale e dei Servizi S.p.A (edaspidi „Fintecna“) (15) kaudu ning kontserni kuulus kuus äriühingut: Tirrenia, Adriatica, Caremar, Saremar, Siremar ja Toremar. Need äriühingud osutasid mereveoteenuseid Itaalia riigiga 1991. aastal sõlmitud eraldi avaliku teenindamise lepingute alusel, mis kehtisid kakskümmend aastat ajavahemikus 1989. aasta jaanuarist 2008. aasta detsembrini (edaspidi „esialgsed lepingud“). Kogu äriühingu Tirrenia aktsiakapital kuulus äriühingule Fintecna. Tirreniale kuulusid Adriatica, Caremar, Siremar, Saremar ja Toremar (edaspidi koos „piirkondlikud äriühingud“). 2004. aastal ühendati Tirreniaga Adriatica, kes teenindas mitut mereveoliini Itaalia ja Albaania, Horvaatia, Kreeka ja Montenegro vahel.

(23)

Nende avaliku teenindamise lepingute eesmärk oli tagada suure arvu peamiselt Mandri-Itaalia ning Sitsiilia ja Sardiinia, samuti väiksemate Itaalia saarte vahelise mereveo teenuste regulaarne ja usaldusväärne osutamine. Selleks andis Itaalia riik rahalist abi toetustena, mis maksti otse igale Tirrenia kontserni äriühingule.

(24)

Siremar, mis kuulub täielikult Tirreniale, teenindas mitut merekabotaaži liini nii Sitsiilia ja mitme väiksema naabersaare kui ka Milazzo ja Napoli vahel. Täpsed asjaomased liinid on nimetatud põhjenduses 41.

(25)

Esialgseid lepinguid, sealhulgas Siremari suhtes kohaldatavat lepingut, pikendati kolm korda.

(26)

Esiteks sätestati 30. detsembri 2008. aasta dekreet-seaduse nr 207 (mis muudeti 27. veebruari 2009. aasta seaduseks nr 14, edaspidi dekreet-seadus 207/2008“) artiklis 26, et esialgseid lepinguid, mis pidid esialgu kehtima kuni 31. detsembrini 2008, pikendatakse kuni 31. detsembrini 2009.

(27)

Teiseks sätestati 25. septembri 2009. aasta dekreet-seaduse nr 135 (mis muudeti 20. novembri 2009. aasta seaduseks nr 166, edaspidi „dekreet-seadus 135/2009“) artiklis 19b, et seoses Tirrenia kontserni äriühingute erastamisega loobub emaettevõtja Tirrenia osalusest piirkondlikes äriühingutes (v.a Siremar) järgmiselt:

(28)

Ühtlasi oli 2009. aasta seaduses sätestatud, et Itaalia riik ning Tirrenia ja Siremar lepivad 31. detsembriks 2009 kokku uued lepingud. Samuti kavatseti piirkondlike liinide teenindamine kinnitada uutes avaliku teenindamise lepingutes, mis lepitakse Saremari, Toremari ja Caremari ning vastavate piirkondlike omavalitsuste vahel kokku 31. detsembriks 2009 (Sardiinia ja Toscana) ja 28. veebruariks 2010 (Campania ja Lazio). Uute lepingute või avaliku teenindamise lepingute suhtes pidi välja kuulutatama hankemenetlus äriühingute endi osalusel. Seejärel allkirjastavad kõigi nende äriühingute uued omanikud vastava lepingu või avaliku teenindamise lepingu (17).

(29)

Selleks pikendati 2009. aasta seadusega esialgsete lepingute, sealhulgas Siremari suhtes kohaldatava lepingu kehtivust alates 1. jaanuarist 2010 kuni 30. septembrini 2010.

(30)

2009. aasta seadusega kehtestati ka teenuste osutamise eest makstava iga-aastase hüvitise kindlad ülemmäärad kehtivusega alates 2010. aastast (nii pikendatud esialgsete lepingute alusel kui ka uute lepingute ja avaliku teenindamise lepingute alusel) kogusummas 184 942 251 eurot järgmiselt.

Tabel 1. Alates 2010. aastast kehtivad hüvitise ülemmäärad

(31)

Lisaks sätestati 1. oktoobri 2010. aasta seaduses nr 163 (edaspidi „2010. aasta seadus“) (millega muudeti 5. augusti 2010. aasta dekreet-seadust nr 125, edaspidi „dekreet-seadus 125/2010“) esialgsete lepingute, sealhulgas Siremari suhtes kohaldatava lepingu täiendav pikendamine alates 1. oktoobrist 2010 kuni Tirrenia ja Siremari erastamisprotsessi lõpuni.

(32)

2010. aasta oktoobris kuulutati välja pakkumismenetlus, et leida ostja Siremari äriüksusele (vt punkt 2.3.3). Selles kontekstis viidatakse Siremari asemel Siremari äriüksusele, kuna pakkumismenetlus puudutas ainult neid varasid ja lepinguid, mis on vajalikud omandajaga sõlmitavas uues lepingus kindlaks määratud avalike teenuste osutamise kohustuste (19) täitmiseks. Seetõttu viidatakse Siremari äriüksusele, mitte lihtsalt Siremarile. Siremari ülejäänud varad, näiteks kiirlaev Guizzo, mida kasutati muuks otstarbeks, tuli müüa eraldi menetluste kaudu. Lisaks ei kantud müügi tulemusena ostjale üle Siremari müügikuupäevaks kogunenud võlgu. Praeguseks on erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar endiselt eraldi üksus, ehkki peamine eesmärk on see likvideerida, kui võlausaldajatele on raha tagasi makstud.

(33)

Pärast pakkumismenetluses edukaks tunnistatud pakkumust allkirjastas CdI 20. oktoobril 2011 Siremari äriüksuse omandamise lepingu. Seejärel allkirjastasid Itaalia ja CdI 30. juulil 2012 uue lepingu mereveoteenuste osutamiseks. Selle põhjal andis Itaalia riik 31. juulil 2012 Siremari äriüksuse omandiõiguse üle CdI-le.

(34)

SNS – teine äriühing, kes oli teinud Siremari äriüksuse omandamiseks pakkumise – vaidlustas omandiõiguse üleandmise Itaalia halduskohtus, kes otsustas lõpuks, et pakkumismenetlus tuleb osaliselt uuesti läbi viia ja CdI jäetakse uute pakkumuste esitamisest kõrvale (vt põhjendused 93–100). Pärast oma varem tehtud pakkumuse kinnitamist võitis uuendatud hankemenetluse seega SNS, kes võttis üle Siremari äriüksuse ja allkirjastas 11. aprillil 2016 Itaaliaga uue lepingu.

(35)

Sellest kuupäevast alates on SNS teenindanud liine uue lepingu alusel, samal ajal kui nii erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar kui ka CdI likvideeritakse.

(36)

2011. ja 2012. aasta otsusega algatatud ametlikus uurimismenetluses hinnati järgmisi meetmeid (vt ka punkt 3):

(37)

Käesolevas otsuses käsitletakse ainult põhjenduses 36 loetletud 1.–6. meedet, niivõrd kui need hõlmavad Siremari, CdI-d või SNSi. Neid meetmeid kirjeldatakse üksikasjalikumalt järgmistes punktides.

(38)

Siremariga sõlmitud esialgse lepingu artiklis 1 nähti ette viie aasta plaanid, milles täpsustatakse teenindatavad sadamad, kasutatavate laevade tüüp ja teenuste nõutav sagedus. Siremariga sõlmitud esialgset lepingut pikendati 1994. ja 1995. aastal.

(39)

Esimene viie aasta plaan (1990–1994) kiideti heaks ministri 29. mai 1990. aasta käskkirjaga ja see jõustus tagasiulatuvalt 1. jaanuaril 1990. Teine, aastaid 1995–1999 hõlmav plaan, mis kiideti heaks ministri 14. mai 1996. aasta käskkirjaga, jättis liinid ja sageduse praktiliselt samaks.

(40)

Aastateks 2000–2004 ja 2005–2008 ei võetud ametlikult vastu ühtegi Siremariga seotud viie aasta plaani. Selle asemel jäi liinide võrk ja teenindamise sagedus aastatel 1999–2008 laias laastus samaks. 9. märtsi 2004. aasta ministeeriumidevahelises käskkirjas (edaspidi „2004. aasta käskkiri“) sätestati Siremari puudutavad piiratud muudatused seoses vanade laevade väljavahetamise ja mahu suurendamisega sama teenuste sageduse raames (22).

(41)

Esialgse lepingu alusel, mida pikendati ja muudeti (valitud liinide jaoks), teenindas Siremar ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juulini 2012 aasta ringi viit liinipaketti erineva sageduse ja ajakavaga, olenevalt konkreetsest liinist, teenuse liigist (parvlaev või kiirlaev) ja aastaajast järgmiselt:

(42)

Järgmises tabelis on esitatud Siremarile 2009. aastast kuni 2012. aasta juulini makstud iga-aastase hüvitise suurus.

Tabel 2. Aastatel 2009–2012 makstud hüvitis (eurodes)

(43)

Esialgse lepinguga (mida muudeti 1994. aastal) nähakse ette avaliku teenuse eest iga-aastase hüvitise maksmine järgmiselt: iga aasta 1. märtsiks tehakse esimene ettemakse, mis vastab 70 %-le eelmisel aastal makstud hüvitisest; 30. juuniks teine makse, mis katab veel 20 %; 30. novembriks viimane makse, mis katab vastava aasta hüvitise jäägi, võttes arvesse tulevaste tulude ja kahjude hinnangut (26). Hiljem kontrollitakse lõplikke tulemusi, kui äriühing koostab majandusaasta bilansi. Kui selgus, et Siremar on saanud osutatud teenuste netokuludest suurema summa (tulu miinus kahjum), tuli vahe tagasi maksta 15 päeva jooksul alates bilansi kinnitamisest. Pärast 25. novembrit 2010 arvatakse seaduse nr 856/1986 artikli 11 alusel taristu- ja transpordiministeeriumi (edaspidi „transpordiministeerium“), majandusministeeriumi ning majandusarengu ministeeriumi vahelise konverentsi (edaspidi „ministeeriumidevaheline konverents“) otsusega iga-aastase toetuse kehtestamise kohta toetuste tulevastest ettemaksetest maha kõik ülemäärased hüvitised.

(44)

Võrreldes 2010., 2011. ja 2012. aastaga arvutati 2009. aastal hüvitis erinevalt, nagu on kirjeldatud allpool.

(45)

Presidendi 1. juuni 1979. aasta dekreedis nr 501 (edaspidi „presidendi dekreet 501/79“) on sätestatud mitmesugused elemendid (tulud ja kulud), mida võetakse arvesse avalike mereveoteenuste osutajatele makstava toetuse arvutamisel. Lisaks nähti 5. detsembri 1986. aasta seadusega nr 856 (edaspidi „seadus nr 856/86“) ette teatavate muudatuste tegemine Itaalia avalike mereveoteenuste osutamise kohustuste süsteemis. Mis puudutab ühendusi suuremate ja väiksemate saartega, siis muudeti selle artikliga 11 avaliku teenuse hüvitise arvutamise kriteeriume. Toetus tuli arvutada keskmiste ja objektiivsete parameetrite alusel kindlaksmääratud tulude ja teenuse kulude vahe põhjal ning see pidi sisaldama kapitalilt saadavat mõistlikku tulu. Sama artikliga nähakse ka ette, et avaliku teenindamise lepingud peavad sisaldama subsideeritud liinide loetelu, sagedust ja kasutatavate laevade tüüpe. Toetused pidid heaks kiitma vastutavad ministrid. Presidendi dekreedis 501/79 ja seaduses 856/86 sätestatud põhimõtted kajastusid esialgsetes lepingutes.

(46)

2009. aastaks arvutati üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstav hüvitis alates 1991. aastast kehtinud esialgsetes lepingutes kehtestatud metoodika kohaselt ja lepingute kehtivust pikendati pärast selle esialgse kehtivusaja lõppu 31. detsembril 2008. Eelkõige vastas hüvitis avalike teenuste osutamise korra alusel osutatavate teenuste akumuleeritud puhaskahjumile, millele lisati kapitalitootlusele vastav muutuvsumma.

(47)

Riigiasutuste kindlaksmääratud hüvitise arvutamisel võeti arvesse järgmisi kuluelemente: soetamis-, reklaami- ja majutuskulud, peale-, mahalaadimis- ja manööverdamiskulud, personalikulud, laevade hoolduskulud, halduskulud, kindlustuskulud, rendi- ja liisingukulud, kütus, maksud ja amortisatsioonikulud.

(48)

Alates 2010. aastast on üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstavat hüvitist kindlaks määratud uue metoodika abil, mis on sätestatud CIPE (27)9. novembri 2007. aasta direktiivis „Avalike teenuste osutamise kohustuste kindlaksmääramise kriteeriumid ja tariifidünaamika üldist huvi pakkuvas merekabotaaži sektoris“ (edaspidi „CIPE direktiiv“) (28). CIPE direktiivi preambuli kohaselt võeti direktiiv vastu avalike teenuste osutamise korra alusel mereveoteenuseid osutavate avalik-õiguslike äriühingute eelseisva erastamise eesmärgil (29). CIPE direktiivi sätteid kohaldati Tirrenia kontserni äriühingute osutatud teenuste suhtes alates 2010. aastast.

(49)

CIPE direktiivis sätestatud meetod võimaldab avalikke mereveoteenuseid osutavatel ettevõtjatel teenida asjakohast tulu. Kapitalitootluse määr (edaspidi „kapitalitootlus“) arvutatakse kapitali kaalutud keskmise hinna (WACC) alusel. Nõutav omakapitali investeeringute tulusus (30) tuleb arvutada kapitalivara hinnamudeli abil.

(50)

Selle mudeli alusel tuletatakse omakapitali hind i) riskivabast määrast, ii) beetakordajast (äriühingu hinnanguline riskiprofiil aktsiaturu kohta) ja iii) aktsiaturule määratud omavahendite riskipreemiast.

(51)

Eelkõige arvutatakse omakapitali maksumus, kohaldades riskivaba tegevuse tulumäära suhtes lisariski preemiat. See preemia arvutatakse turu riskipreemiana, mis korrutatakse selle beetakordajaga, mis mõõdab, kui riskantne on teatav tegevus turu jaoks.

(52)

CIPE direktiivi kohaselt vastab riskivaba tegevuse tulumäär kümneaastaste võrdlusvõlakirjade keskmisele kogutulule eelmisel kaheteistkümnel kuul, mille kohta on andmed kättesaadavad.

(53)

CIPE direktiivis kehtestatakse 4 % suurune riskipreemia. Lisaks hüvitatakse mitteainuõiguslikul alusel osutatava teenuse korral ettevõtja eeldatavalt suurem risk täiendava 2,5 % lisamisega riskipreemiale.

(54)

Samas ei tohi Siremarile makstav hüvitise summa, mis on sätestatud 2009. aasta seaduses, olla tegelikult suurem kui 55 694 895 eurot aastas (vt põhjendus 30). Ehkki 2009. aasta seadusega piiratakse kõigile Tirrenia äriühingutele nende avaliku teenindamise kohustuste täitmise eest makstavat iga-aastast hüvitist, sisaldab CIPE direktiiv teatavaid kaitsemeetmeid, tagamaks et asjaomastel ettevõtjatel on oma tegevuskulude katmiseks piisavad vahendid.

(55)

CIPE direktiivi kohaselt tuleb eelkõige kindlaks määrata teenuste ulatus, maksimumtariifid ja hüvitis nii, et teenuseosutajale oleks tagatud kõigi lubatud kulude katmine, vastavalt järgmisele võrrandile:

VA(RSP) + VA(AI(X)) = VA(CA),

kus

(56)

Kui eespool esitatud võrrand ei kehti, võib subsideeritud tegevuse ulatust vähendada, teise võimalusena võib üle vaadata teenuse korralduse (nt laeva tüüp) või muuta tariifi ülemmäärasid.

(57)

Lisaks sellele kohandatakse igal aastal hinnakujunduse valemi alusel iga teenuse suhtes kohaldatavat tariifi ülemmäära, millest on maha arvatud maksud ja sadamatasud:

ΔΤ = ΔΡ – Χ,

kus

(58)

CIPE direktiiviga on samuti ette nähtud, et tariifi ülemmäära võib kohandada kütusekulude erinevuste järgi, võttes võrdlusaluseks avalikult kättesaadavad standardhinnad.

(59)

16. novembril 2010 kiitis komisjon heaks päästmisabi andmise Tirreniale ja Siremarile (edaspidi „2010. aasta otsus“) (31). Abimeede seisnes erapankade antud krediidiliini tagatises kuni 95 000 000 euro suuruses summas. Itaalia võttis kohustuse edastada komisjonile hiljemalt kuus kuud pärast päästmisabimeetme kohaldamise lubamist restruktureerimiskava või tõendi selle kohta, et laen on täielikult tagasi makstud ja/või tagatise kehtivus lõpetatud.

(60)

Seejärel andsid erapangad Banca Infrastrutture Innovazione e Sviluppo (edaspidi „BIIS“) ja Unicredit Tirreniale ja Siremarile 40 000 000 euro suuruse krediidiliini (st Tirreniale 25 000 000 eurot ja Siremarile 15 000 000 eurot) tagasimaksetähtpäevaga 30. juuni 2011. Riik andis sellele krediidiliinile garantii 15. veebruaril 2011.

(61)

Seejärel maksti rahastamisvahendid välja järgmiselt:

(62)

Itaalia teatas komisjonile, et kuna tagatud laenu esimene osamakse tehti alles 28. veebruaril 2011, lõpeb selle tagasimaksmise kuuekuuline ajavahemik raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi käsitlevate liidu suuniste (edaspidi „2004. aasta päästmise ja ümberkorraldamise suunised“) (32) punkti 25 alapunkti a ning 2010. aasta otsuse põhjenduste 32 ja 47 kohaselt 28. augustil 2011.

(63)

Tirrenia ja Siremar ei täitnud enne seda kuupäeva laenu tagasimaksmise kohustust ja seetõttu nõudis BIIS 11. juulil 2011 riigigarantii sisse. Seega oli Siremari võlg riigi ees sellel kuupäeval 15 121 838,33 eurot. See hõlmab nii vastavate laenude põhisummat kui ka pangale võlgnetavat intressi.

(64)

Pankrotikohus andis loa lisada Tirrenia ja Siremari eelisõigusega võlausaldajate (prededucibili) hulka majandusministeeriumi. Itaalia ametiasutuste väitel oli erakorraline volinik, kellele usaldati äriühingu juhtimine, tol ajal seisukohal, et Siremar võib rahastamisvahendid tagasi maksta 28. augustiks 2011, tehes seda Tirrenia ja Siremari äriüksuste kavandatud erastamisest saadud tuludest.

(65)

25. juulil 2011 sõlmiti leping Tirrenia äriüksuse CINile müümise kohta. Varade üleandmine ja seega ka maksmine aga viibisid peamiselt raskuste tõttu vajalike ühinemislubade saamisel (esmalt komisjonilt, seejärel Itaalia konkurentsiametilt Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato (edaspidi „Itaalia konkurentsiamet“). 21. juunil 2012 kiitis Itaalia konkurentsiamet Tirrenia ja CINi tehingu lõpuks heaks ja müük vormistati 19. juulil 2012. 20. oktoobril 2011 sõlmiti leping Siremari äriüksuse CdI-le müümise kohta. Siiski lükkus ka nende varade üleandmine edasi, antud juhul kuni 1. augustini 2012 (vt põhjendused 93–95). 18. septembril 2012 maksis Siremar oma võla – koos intressiga kogusummas 15 511 529,35 eurot – riigile tagasi.

(66)

Fintecna avaldas 23. detsembril 2009 Tirrenia kogu aktsiakapitali, sealhulgas tütarettevõtja Siremari müümiseks esimese pakkumiskutse. 19. veebruaril 2010 oli 19 üksuselt laekunud 16 avaldust osalemisest huvitatuse kohta. 4. augustil 2010, pärast läbirääkimiste ebaõnnestumist ainsa pakkujaga, kes esitas siduva pakkumuse, kuulutas Fintecna menetluse lõppenuks. Itaalia väitel ebaõnnestusid läbirääkimised pakkumuse rahaliste elementidega seotud probleemide tõttu.

(67)

Pärast esimese erastamiskatse ebaõnnestumist kaasati suurte rahaliste raskuste ees seisnud Tirrenia ja Siremar Itaalia suurettevõtete seaduses sätestatud kollektiivsesse maksejõuetusmenetlusse, niinimetatud erakorralisse haldusmenetlusse (amministrazione straordinaria), ja kuulutati varsti pärast seda maksejõuetuks. Täpsemalt öeldes kaasati Siremar erakorralisse haldusmenetlusse 17. septembril 2010. Rooma kohus tegi 5. oktoobril 2010 otsuse nr 381/2010, millega kuulutati Siremar maksejõuetuks.

(68)

Erinevalt tavapärasest pankrotimenetlusest, mille peamine eesmärk on likvideerida maksejõuetu äriühing võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, kujutab 8. juuli 1999. aasta dekreet-seaduses nr 270 (edaspidi „dekreet-seadus 270/1999“) sätestatud erakorraline haldusmenetlus enesest spetsiifilist suurettevõtete maksejõuetusmenetlust, mille eesmärk on kaitsta varasid ja tagada äritegevuse jätkumine.

(69)

Selles menetluses antakse maksejõuetu äriühingu juhtimine üle erakorralisele volinikule, kelle nimetab ametisse vastutav ministeerium. Erakorraline volinik esitab kava asjaomase äriühingu finantsseisundi taastamiseks kas selle restruktureerimise või vara müügi teel. Kava eeldab vastutava ministeeriumi eelnevat luba, mille puhul võetakse arvesse järelevalvenõukogu arvamust (järelevalvenõukogu liikmed on ministeeriumi nimetatud eksperdid).

(70)

23. detsembri 2003. aasta dekreet-seadus nr 347, millega kehtestatakse maksejõuetute suurettevõtete restruktureerimise kiireloomulised meetmed (edaspidi „dekreet-seadus 347/2003“) ning mida on muudetud ja millest on saanud 18. veebruari 2004. aasta seadus nr 39 (edaspidi „Marzano seadus“), reguleerib erakorralist haldusmenetlust, mida kohaldatakse suurte maksejõuetute äriühingute suhtes, kes kavatsevad selle restruktureerimismenetluse läbi teha. Need äriühingud peavad kumulatiivselt vastama ka teatavatele kriteeriumidele, mis käsitlevad eelmise aasta töötajate arvu ja võla suurust.

(71)

Menetlus eeldab, et maksejõuetu äriühing esitaks avalduse nii Itaalia majandusarengu ministrile kui ka pädevale pankrotikohtule. Seejärel otsustab ministeerium maksejõuetu äriühingu menetlusse kaasamise ja nimetab erakorralise voliniku, kelle tegevuse järele valvab järelevalvenõukogu, samal ajal kui pankrotikohus teeb kindlaks, milline on äriühingu maksejõuetuse seisund.

(72)

Erakorraline volinik peab 180 päeva jooksul pärast ametisse nimetamist esitama ministeeriumile restruktureerimiskava. Tavaline pankrotimenetlus algatatakse ainult juhul, kui ministeerium sellist restruktureerimiskava heaks ei kiida ja alternatiivne menetlus varade müügiks ei ole otstarbekas.

(73)

28. augusti 2008. aasta dekreet-seaduse nr 134 (edaspidi „dekreet-seadus 134/2008“) (mis muudeti 27. oktoobri 2008. aasta seaduseks nr 166 ja mis käsitleb maksejõuetute suurettevõtete restruktureerimise kiireloomulisi meetmeid („Disposizioni urgenti in materia di ristrutturazione di grandi imprese in crisi“)) artikli 4 lõikega 4c tehti Marzano seadusesse mitu muudatust. Neid muudatusi kohaldatakse olulisi avalikke teenuseid osutavate äriühingute suhtes ja need puudutavad muu hulgas erakorralise voliniku võimalust teha kindlaks maksejõuetu äriühingu vara ostja läbirääkimiste teel osalistega, kes tagavad nii avaliku teenuse katkematuse keskpikas perspektiivis kui ka kiire sekkumise. Dekreet-seaduses 134/2008 on sätestatud, et müügihind ei tohi olla madalam kui ministri käskkirjaga nimetatud sõltumatu eksperdi määratud varade turuväärtus.

(74)

Dekreet-seadusega 134/2008 kehtestati ka võimalus rakendada varade võõrandamise kava kohe, võrreldes eelmise korraga, mille kohaselt nõuti, et äriühing esitaks kõigepealt ministeeriumile restruktureerimiskava. Kõigele lisaks nähakse dekreet-seadusega 134/2008 ette, et kui ministeerium ei saa vara võõrandamise kava ega restruktureerimiskava ellu viia ega heaks kiita, läbib äriühing tavalise pankrotimenetluse.

(75)

4. oktoobril 2010 avaldati uue kaheteistkümneaastase lepinguga seotud Siremari äriüksuse (33) müümiseks pakkumiskutse. Selle pakkumiskutse eesmärk oli kontrollida, kas eksisteerib Siremari äriüksuse omandamisest huvitatud võimalikke riigisiseseid või rahvusvahelisi üksusi, kes suudaksid tagada veoteenuste katkematuse. Pakkumiskutse avaldati Siremari veebisaidil, mitmes ajalehes (34) ja valitud asjaomasele valdkonnale spetsialiseerunud veebisaitidel (35). Siremari äriüksuse ostmises osalemise huvist teatamise tähtajaks määrati 20. oktoober 2010.

(76)

Tähtajaks esitasid kuus isikut (kaks neist ühiselt) viis avaldust huvi kohta Siremari pakkumismenetluses osaleda. Kõik need isikud tõendasid, et nad vastavad hanketeates sätestatud nõudele. Seetõttu kutsus erakorraline volinik neid üles tegema Siremari äriüksuse põhjalikku hoolsuskohustuse täitmise kontrolli. Juurdepääs asjassepuutuvatele dokumentidele anti tingimusel, et huvitatud pooled allkirjastavad konfidentsiaalsuskokkulepped.

(77)

Üks kuuest isikust otsustas, et ei osale hoolsuskohustuse täitmise kontrolli etapis (36). Selles etapis anti ülejäänud viiele isikule (kellest kaks osalesid pakkumismenetluses koos) juurdepääs virtuaalsetele andmeruumidele, mis sisaldasid järgmist:

(78)

Majandusarengu minister määras 4. veebruari 2011. aasta ministri käskkirjaga sõltumatuks eksperdiks Banca Profilo S.p.A., kelle ülesandeks oli hinnata nii Tirrenia kui ka Siremari äriüksust dekreet-seaduse 347/2003 artikli 4 lõike 4c kohaselt. 8. märtsil 2011 hindas Banca Profilo S.p.A. Siremari äriüksuse väärtuseks 55 miljonit eurot. See teave laaditi enne siduvate pakkumuste esitamise tähtaja lõppu kõigi võimalike pakkujate jaoks andmeruumi.

(79)

Pärast siduvate pakkumuste esitamise tähtpäeva möödumist märkis Siremari erakorraline volinik 15. märtsil 2011, et ta ei ole saanud ühtegi hankemenetluse eeskirjadele vastavat pakkumist. Seetõttu avati menetlus uuesti ja tähtajaks määrati 5. aprill 2011. Sellel kuupäeval tegi CdI 60,1 miljoni euro suuruse pakkumise, samas kui Ustica Lines palus tähtaega pikendada, et tagada oma pakkumise tegemiseks vajalik rahastamine. Erakorraline volinik laadis CdI pakkumise andmeruumi üles ja kutsus teisi osalejaid üles 23. maiks 2011 sellest paremaid pakkumusi esitama. Nimetatud kuupäevaks laekusid järgmised pakkumised:

(80)

CdI asutasid menetluses pakkumuste tegemiseks Mediterranea Holding di Navigazione S.p.A. (edaspidi „Mediterranea“), Davimar Eolia Navigazione S.r.l. (edaspidi „Davimar“), Navigazione Generale Italiana S.p.A (37) (edaspidi „NGI“), Lauro.it S.p.A., Isolemar S.r.l. ja Riccardo Sanges & C. S.r.l (38). Mediterraneale kuulus CdI-s 60 % suurune kapitaliosalus (39). Teised aktsionärid, kellele kuulus ülejäänud 40 % CdI omakapitalist, olid eraomandis. Mediterranea osales Tirrenia esimese erastamiskatse menetluses (vt põhjendus 66) ning kuulus Sitsiilia maakonnale (edaspidi „Sitsiilia“) (43,02 %), äriühingutele Lauro.it S.p.A. (34,36 %), Isolemar S.r.l. (14,61 %) ja Acies S.r.l. (8,11 %).

(81)

SNSi asutasid menetluses pakkumuste tegemiseks Ustica Lines S.p.A (40) ja Caronte & Tourist S.p.A (41) (kummagi osalus 50 %).

(82)

Pärast seda, kui kahele pakkujale oli esitatud täiendavad teabenõuded, mille tähtaeg oli 18. juuli 2011, esitas menetluses osalenud finantsnõustaja 26. juulil 2011 järgmised märkused:

(83)

3. augustil 2011 andis Sitsiilia Unicreditile tingimusteta ja tagasivõtmatu mitterahalise edasigarantii 40 miljonile eurole. See edasigarantii tähendab, et Unicredit seadis CdI-le 39 miljoni euro suuruse garantii andmise tingimuseks 40 miljoni euro suuruse edasigarantii andmise Sitsiilia poolt.

(84)

5. augustil 2011 edastas CdI erakorralisele volinikule Unicrediti samal päeval välja antud kinnituskirja, millega pank kohustus tagama CdI pakutud müügihinna edasilükatud osamakseid kuni 39 miljoni euro ulatuses (42). Unicrediti kinnituskirjas on märgitud, et garantii andmine oleneb järgmiste tingimuste täitmisest: 1) CdI allkirjastab Siremari äriüksuse müügilepingu enne 31. detsembri 2011. aasta tähtaega ja 2) kontrollitakse Sitsiilia pearaamatupidaja edasigarantii andmise volitusi.

(85)

Finantsnõustaja ja teised menetlusse kaasatud konsultandid kinnitasid, et CdI esitas dokumendid pärast lisaselgituste ja dokumentaalsete tõendite esitamise 18. juuli 2011. aasta tähtaega ning seetõttu ei saa neid arvesse võtta. Seega kiitis erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremari järelevalvenõukogu 29. augustil 2011 heaks äriharu üleandmise SNSile ja 1. septembril 2011 palus erakorraline volinik vastutaval ministeeriumil sellele üleandmisele luba anda.

(86)

Sitsiilia saatis 2., 6. ja 7. septembril 2011 samale ministeeriumile kirja, milles rõhutas, et CdI pakkus kõrgeimat hinda ja oli osaliselt Sitsiilia omanduses, mida tuleks pidada selle finantsstabiilsuse piisavaks tagatiseks. Sitsiilia saatis otse ministeeriumile ka Unicrediti kinnituskirja, Sitsiilia enda edasigarantii ja juriidilise tõendi, mis tõendab pearaamatupidaja volitusi seda edasigarantiid anda. 8. septembril 2011 palus ministeerium erakorralisel volinikul esitada lisateavet ja selgitusi CdI esitatud teabe kohta, ilma et see muudaks asjaolu, et asjaomased dokumendid esitati hilinemisega. 22. septembril 2011 teatas finantsnõunik erakorralisele volinikule, et hoolimata sellest, et CdI ei järginud menetlustähtaegu, alanes CdI riskiprofiil uute dokumentide toel märkimisväärselt, mis tähendab, et SNSi pakkumise nüüdisväärtust ei saa enam CdI omast soodsamaks pidada.

(87)

26. septembril 2011 küsis ministeerium Presidenza del Consiglio’lt, kas CdI finantskohustuste Sitsiilia-poolne edasigarantii võib tekitada riigiabiga seotud probleeme. Presidenza del Consiglio kinnitas, et kuna Unicredit oli seadnud oma garantii andmise otsuse tingimuseks Sitsiilia-poolse edasigarantii, tuleb edasigarantiid hinnata vastavalt komisjoni teatisele EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta garantiidena antava riigiabi suhtes (edaspidi „garantiiteatis“) (43).

(88)

27. septembril 2011 palus erakorraline volinik ministeeriumilt luba, et avada menetluse täiendav etapp. Pärast sellise loa saamist kutsus finantsnõunik 29. septembril 2011 CdI-d ja SNSi üles esitama 13. oktoobriks 2011 uusi ja täiustatud siduvaid pakkumisi.

(89)

CdI esitas uue ja täiustatud pakkumise, mis on üles ehitatud järgmiselt:

(90)

SNS kinnitas oma 23. mail 2011 esitatud pakkumuse.

(91)

13. oktoobril 2011 märkisid erakorraline juhtkond ja tema konsultandid, et CdI pakkumus vastab Banca Profilo hinnangus osutatud äriüksuse väärtusele ja on rahaliselt soodsam kui SNSi esitatud pakkumus. Lisaks vastas CdI pakkumusele lisatud äriplaan nõuetele ja oli piisavalt tõendeid selle kohta, et CdI suudab tagada avaliku mereteenuse katkematuse. Seetõttu palus erakorraline volinik, et ministeerium sõlmiks hankelepingu CdI-ga.

(92)

14. oktoobril 2011 esitas järelevalvenõukogu oma positiivse arvamuse ja ministeerium andis loa sõlmida hankeleping CdI-ga.

(93)

20. oktoobril 2011 allkirjastasid Siremari erakorraline volinik ja CdI Siremari äriüksuse müügilepingu. 22. novembril 2011 kaebas aga SNS erakorralise voliniku otsuse anda äriüksus CdI-le edasi Lazio piirkondlikku halduskohtusse Tribunale Amministrativo Regionale, edaspidi „TAR“).

(94)

7. juunil 2012 otsustas Lazio TAR, et Sitsiilia poolt Unicreditile CdI pakutud müügihinna osa peale antud edasigarantii kujutab enesest riigiabi, olenemata sellest, kas garantii lõpuks rakendati või võeti tagasi (edaspidi „otsus 5172/2012“). TAR tunnistas Siremari äriüksuse müügimenetluse osaliselt tühiseks (44).

(95)

Mediterranea kaebas selle otsuse riiginõukogusse Consiglio di Stato (edaspidi „CdS“). Viimane peatas 18. juuli 2012. aasta ajutise määrusega otsuse 5172/2012 täitmise (kaebuse sisu kohta otsust tegemata). Seega allkirjastas CdI 30. juulil 2012 uue avaliku teenindamise lepingu ja 1. augustil 2012 andis erakorraline volinik Siremari äriüksuse CdI-le üle.

(96)

7. veebruaril 2014 langetas CdS Mediterranea esitatud apellatsioonkaebuse kohta sisulise otsuse ja jõudis järeldusele, et Sitsiilia antud edasigarantii puhul ei ole järgitud siseriiklikes õigusaktides sätestatud läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise põhimõtet (edaspidi „otsus 592/14“). Oma otsuses märkis CdS, et edasigarantii seadis ohtu kahe pakkumises osaleja vahelise mittediskrimineerimise põhimõtte täieliku tõhususe, ning tunnistas Siremari äriüksuse müügimenetluse seetõttu osaliselt tühiseks (tühistades pakkumislepingu sõlmimise CdI-ga). Eelkõige oli Unicrediti antud garantii de facto tingimus edasigarantii andmine Sitsiilia poolt, isegi kui esimene viimast sõnaselgelt ei nimetanud (vt punkt 2.3.3.5).

(97)

Müügilepingut, mille CdI allkirjastas Itaalia riigiga pärast pakkumismenetlust, CdS otsusega ei tühistatud. CdS tühistas nimelt ainult üleandmise, kuna selle puhul oli tegemist haldusdokumendiga, kuid ei tühistanud müügilepingut ega uut lepingut, mis olid tsiviilõiguslikud lepingud. Seetõttu jätkas CdI avaliku teenuse osutamist, nagu on sätestatud uues lepingus (45).

(98)

Itaalia ametiasutuste ja SNSi taotlusel tegi Lazio TAR 9. veebruaril 2015 otsuse oma varasema 2012. aasta juuni otsuse ja CdSi 2014. aasta veebruari otsuse tõlgendamise kohta (edaspidi „otsus 2351/15“). Lazio TAR märkis oma otsuses, et Siremari müügimenetluse viimane etapp tuleb uuesti avada alates 29. septembrist 2011 (46). Lazio TAR kinnitas, et CdI tuleks menetluse sellest uuest etapist kõrvale jätta. Lazio TAR otsustas ka, et majandusministeerium peab võtma vajalikud meetmed, et võimaldada menetlust 120 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuupäevast uuesti alustada.

(99)

Lazio TARi otsuse rakendamiseks tegi erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar järgmist:

(100)

Samal päeval allkirjastasid SNS ja transpordiministeerium uue lepingu.

(101)

Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremari ja SNSi vahelises müügilepingus on üleantud Siremari äriüksus määratletud äriühingu filiaalina, mis on spetsialiseerunud mereveoteenuste osutamisele kehtivate avalike teenuste osutamise kohustuste raames (48). Artiklis 4 on sätestatud, et äriüksuse varad on loetletud lisas ja need hõlmavad kogu immateriaalset (49) ja materiaalset vara, (50) mida äriühing kasutab avalike teenuste osutamise kohustuste täitmisel.

(102)

Müügilepingu artikli 5 kohaselt tuleb 55,1 miljoni euro suurune müügihind maksta järgmiselt:

(103)

Müügilepingu artikli 7 lõike 6 punktis d on sätestatud, et ostja on kooskõlas dekreet-seaduse 347/2003 artikli 4 lõikega 4c suuteline tagama teenuse katkematuse keskpikas perspektiivis.

(104)

Müügilepingu artikli 7 lõikes 9 on sätestatud, et ostja teeb kõigile haldustöötajatele ja meeskonnaliikmetele, kes on hõivatud avalike teenuste osutamise kohustuste täitmisega, uued tööpakkumised, võttes arvesse omandatud kvalifikatsiooni ja/või ametijuhendite samaväärsust, samuti võimalikke kokkuleppeid ametiühingutega. Ka on selles artiklis sätestatud, et nagu on nõutud dekreet-seaduse 270/1999 artikli 63 lõikes 2, peab ostja hoiduma kaheaastase perioodi jooksul töölepingu ülesütlemisest muus kui distsiplinaarkorras (edaspidi „tööjõuga seotud tingimus“). Müügilepingu artikli 7 lõike 11 ja artikli 7 lõike 12 kohaselt on ostja kohustatud müüjat nende kohustuste täitmisest korrapäraselt teavitama ning rikkumiste korral tuleb maksta suuri trahve.

(105)

Müügilepingu artikli 8 lõikes 12 on kirjas, et vastavalt dekreet-seaduse 270/1999 artikli 63 lõikele 5 ei pea uus omanik maksma tagasi Siremari võlgu, mis on tekkinud enne äriüksuse üleandmist.

(106)

13. oktoobril 2011 võtsid CdI aktsionärid kohustuse suurendada äriühingu kapitali 21 480 236 euroni. 3. veebruaril 2012 suurendas enamusaktsionär Mediterranea, kellele kuulub üle 60 % CdI aktsiatest, ise kapitali, mille tulemusel ei olnud Sitsiilia enam enamusaktsionär ja tema osa vähenes ligikaudu 43 %ni.

(107)

CdI kapitali suurendamine toimus ajal, millal Sitsiilia oli Mediterranea enamusaktsionär, kes omakorda oli (ja on siiani) CdI enamusaktsionär. Kapitali suurendamise eesmärk oli omandada Siremari äriüksus ja rakendada uut lepingut.

(108)

Erastamise käigus andis Sitsiilia Unicrediti kasuks edasigarantii.

(109)

Esiteks, 3. augustil 2011, nagu on kirjeldatud põhjenduses 83, andis Sitsiilia Unicrediti kasuks edasigarantii, mis võimaldas viimasel kaks päeva hiljem väljastada esimese kinnituskirja, millega ta võttis kohustuse tagada CdI pakutud müügihinna edasilükatud osamaksed (st 39 miljonit eurot). Selles kirjas seati sõnaselgelt tema garantii kehtivuse tingimuseks Sitsiilia-poolse edasigarantii kehtivus.

(110)

Teiseks kinnitas Sitsiilia menetluse hilisemas etapis 7. oktoobril 2011, et on valmis andma edasigarantii uue müügihinna edasilükatud maksetele kuni 34,6 miljoni euro ulatuses. 12. oktoobril 2011 muutis Sitsiilia 3. augusti 2011. aasta edasigarantiid, tagades maksed kuni 36 miljoni euro ulatuses. Samal päeval andis Unicredit välja teise kinnituskirja, mis lisati põhjenduses 89 kirjeldatud CdI edukale pakkumusele, märkimata, et Sitsiilia edasigarantii on muudetud kujul endiselt kehtiv.

(111)

20. novembril 2011 asendati Sitsiilia edasigarantii kõigi CdI aktsionäride edasigarantiiga. 31. jaanuaril 2012 saatis Sitsiilia erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremarile kirja, milles teatas, et 12. oktoobri 2011. aasta edasigarantii tuleb lugeda tagasivõetuks. 3. veebruaril 2012 avaldas Unicredit teate, milles kinnitas, et tema müügihinna edasilükatud osamaksetele antud garantii ei sõltu Sitsiilia edasigarantiist.

(112)

Nagu on kirjeldatud eespool (vt põhjendus 78), määras majandusarengu minister Banca Profilo sõltumatuks eksperdiks, kelle ülesanne oli hinnata Siremari äriüksust Marzano seaduse artikli 4 lõike 4c kohaselt. 8. märtsil 2011 esitas Banca Profilo aruande, milles kirjeldas kasutatud hindamismetoodikaid ja andmeid, mis sisaldusid Siremari enda äriplaanis aastateks 2011–2022. See aruanne sisaldas Siremari äriüksuse hinnangulist väärtust.

(113)

Banca Profilo hinnangud põhinevad mitmel eeldusel, sealhulgas eelkõige sellel, et uut avaliku teenindamise lepingut kohaldatakse selle kehtivusaja lõpuni ning selle tulemusel saab Siremari äriüksus avaliku teenuse hüvitist selles lepingus kehtestatud mereveoliinide teenindamise eest. Banca Profilo kasutab oma hindamisaruandes peamiste meetoditena diskonteeritud rahavoogude ja majandusliku lisaväärtuse meetodit ning kontrolli teiseste meetoditena turu kordarvude ja kapitaliosaluse meetodit.

(114)

Diskonteeritud rahavoogude meetodi puhul võtab Banca Profilo arvesse järgmist: i) uue lepingu kehtivusaja lõpuni tekkinud rahavood; ii) Siremari äriüksuse likvideerimisväärtus uue lepingu kehtivuse lõppemise päeval, eeldusel et pärast seda kuupäeva ei saa tegevust jätkata. Majandusliku lisaväärtuse meetodiga hindab Banco Profilo järgmist: i) kohandatud bilansiline väärtus; ii) negatiivne firmaväärtus/firmaväärtus; iii) Siremari äriüksuse likvideerimisväärtus uue lepingu kehtivusaja lõppemise päeval. See hinnang põhineb äriühingu äriplaani andmetel ja Banca Profilo enda tehtud arvutustel.

(115)

Teisesed meetodid seisnesid järgmises. Turu kordarvude analüüs põhineb Banca Profilo arvutustel, milles kasutatakse Bloombergi andmeid üheksa võrreldava mereveoettevõtja kohta. Kapitaliosaluse meetod seisneb vara bilansis kajastatud puhasväärtuse hindamises, kuid vajaduse korral tehakse teatavaid kohandusi varades ja kohustustes ning lisatakse immateriaalse vara hinnanguline väärtus.

(116)

Banca Profilo jõudis järeldusele, et Siremari äriüksuse väärtus selle hindamise ajal oli vahemikus 55–61 miljonit eurot. Seega tuleks selle äriühingu miinimumhinnaks määrata 55 miljonit eurot.

(117)

Komisjon tegi uurimise käigus Ecorysile ülesandeks teha kindlaks müüki pandud Siremari äriüksuse turuväärtus. Konsultandil paluti i) teha kindlaks uue lepinguga seotud Siremari äriüksuse turuväärtus, ii) määrata kindlaks äriüksuse turuväärtus ilma mis tahes seonduvate tingimusteta ja iii) teha kindlaks, kas tööjõuga seotud tingimus vähendas müügihinda.

(118)

Uue lepinguga seotud Siremari äriüksuse väärtuse kindlakstegemiseks kasutati Ecorysi esimeses aruandes neid peamisi meetodeid, mida kasutas ka Banca Profilo. Ecorys rakendas eelkõige diskonteeritud rahavoogude ja majandusliku lisaväärtuse meetodit.

(119)

Esiteks jõudis Ecorys järeldusele, et kui Siremari äriüksus oleks müüdud tingimusteta ja eelkõige ilma uue avaliku teenindamise lepinguta, oleks äriühing müüdud selle likvideerimisväärtusega, (51) s.o – 0,3 miljoni euro eest. Ecorys märkis, et see likvideerimisväärtus on negatiivne, ning nentis, et seetõttu ei olnud viivitamatu likvideerimine (sisuliselt laevade müük) turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja jaoks mõistlik alternatiiv. Ecorys põhjendas seda järeldust eeldusega, et Siremari äriüksus ei saaks ilma avaliku teenuse hüvitiseta oma tegevust kasumlikult jätkata. Ecorys kirjeldas nii Tirrenia kui ka Siremari poolt avaliku teenindamise lepingu kohaselt teenindatavaid liine kui „väga kahjumlikku tegevust, mida iseloomustab väike sõitjate arv ja mis sõltub täielikult lepingu alusel saadavast rahastusest“. Lisaks leidis Ecorys, et „võimalus muuta teenuste kvaliteeti ja suurem vabadus piletihindade kehtestamisel ei ole piisavad tingimused, et muuta need liinid ärilisest seisukohast majanduslikult tasuvaks“.

(120)

Teiseks eeldas Ecorys uue lepinguga seotud Siremari äriüksuse hindamisel, et uue lepingu kehtivusaega ei pikendata ja seetõttu Siremar likvideeritakse (52). Selle põhjal tegi Ecorys kindlaks, et Siremari äriüksuse minimaalne turuväärtus oli 57 miljonit eurot (st 5 % suurem kui Banca Profilo hinnatud väärtus).

(121)

Kolmandaks võrdles Ecorys nii Tirrenia äriüksuse kui ka Siremari äriüksuse töötajate arvu mitme võrreldava parvlaevaettevõtja omaga ja jõudis järeldusele, et Siremari töötajate arv ja personalikulude struktuur ei „erine nende võrreldavate ettevõtjate struktuurist, kui võtta arvesse tööjõukulude osa kogutulust (53) ning tööjõukulude ja töötajate arvu suhet“ (54). Selle põhjal järeldas Ecorys, et puuduvad tõendid selle kohta, et tööjõuga seotud tingimusel on olnud oluline mõju Siremari äriüksuse väärtusele.

(122)

Nagu on selgitatud põhjenduses 99, tellis ka Itaalia enne SNSi müügimenetluse lõpetamist Ecorysi teise aruande, et kontrollida, kas SNSi uuendatud pakkumus kajastab avaliku teenindamise lepinguga seotud äriüksuse turuväärtust 31. augusti 2015. aasta seisuga. Selles 28. oktoobril 2015. aastal avaldatud Ecorysi teises aruandes kasutati peamise hindamisvahendina diskonteeritud rahavoogude meetodit ja tulemuste kontrollimiseks omakapitali meetodit. Ecorysi diskonteeritud rahavoogude meetodil saadud uus hinnang oli 34,4 miljonit eurot eeldusel, et uus leping kehtib 31. juulini 2024. Kui uue lepingu kehtivusaega pikendatakse kuni 31. juulini 2026, on Siremari äriüksuse hinnanguline väärtus sel ajal 35,7 miljonit eurot. Omakapitali hindamise meetod andis hinnanguliseks väärtuseks 39,9 miljonit eurot.

(123)

Lisaks täiendati seda aruannet SNSi koostatud kahe äriplaani võrdlusega: esimene, mis hõlmab ajavahemikku 2011–2022 ja on kirja pandud 2011. aasta mais, ning teine, mis hõlmab ajavahemikku 2016–2027 ja on kirja pandud 2016. aasta veebruaris. Ecorys jõudis järeldusele, et need kaks plaani ei olnud oma eelduste poolest identsed ega samavõrra üksikasjalikud (nt teine äriplaan ei sisaldanud liinide ja teenuse sageduste loendit). Plaanide peamised erinevused olid järgmised: eeldused laevade kasutamise, amortisatsiooni, personalikulude kohta ja nende CdI-lt saadud varasemate andmete kasutamine, mida esimeses äriplaanis ei olnud. Ecorys koostas ka üheleheküljelise hinnangu, milles kinnitati Itaalia ametiasutustele SNSi teise, 2016.–2027. aasta äriplaani sisemise loogika järjepidevust.

(124)

Alguses oli CdI Siremari äriüksuse omandamiseks eduka pakkumuse teinud pakkuja ja ta allkirjastas 30. juulil 2012 uue mereveoliinide teenindamise lepingu. Hiljem, 11. aprillil 2016 asus CdI asemele SNS ja hakkas samu liine teenindama.

(125)

Uue lepingu kohaselt pidi CdI ja hiljem SNS osutama sõitjateveo- ja parvlaevateenuseid 20 kabotaažiliinil, mis olid jagatud viieks paketiks, mõnikord erineva sagedusega ja/või erinevatel liinidel kõrg- ja madalhooajal (55) (vt Tabel 3).

Tabel 3. Liinid, mida teenindas SdI ja hiljem hakkas teenindama SNS uue lepingu kohaselt

(126)

Uue lepingu A lisas kirjeldatakse üksikasjalikult, kuidas tuleb teenindada kõiki tabelis 3 nimetatud liine (nt laeva tüüp, hooajaline sagedus). Lisaks ei tohi kasutajatele kohaldatavad sõidutariifid ületada uue lepingu artiklis 6 sätestatud ja samas A lisas nimetatud piirmäärasid.

(127)

Nii Sitsiilia ja CdI vahel kui ka Sitsiilia ja SNSi vahel sõlmitud uus leping kehtib kaksteist aastat. SNSiga sõlmitud leping jõustus 12. aprillil 2016 ja selle kehtivusaeg lõpeb 11. aprillil 2028.

(128)

Kehtestatud avalike teenuste osutamise kohustused puudutavad teenindatavaid mereveoliine (vt põhjendus 125), vastavatele teenindatavatele mereveoliinidele määratud laevade tüüpi ja mahutavust, varulaeva kättesaadavust teenuse katkematuse tagamiseks, sõitude sagedust ja maksimaalseid piletihindu, mida teenuse kasutajad igal asjaomasel liinil maksavad.

(129)

Iga-aastane hüvitis, mida saab äriühing, kellele on pandud uues lepingus kindlaks määratud avalike teenuste osutamise kohustused, on piiratud seaduses sätestatud piirmääraga 55 694 895 eurot. Hüvitise suurus tuleb kindlaks määrata CIPE direktiivis sätestatud metoodika alusel (vt põhjendused 48–58). Hüvitist maksti kahele äriühingule järgmiselt:

Tabel 4. Aastatel 2012–2019 makstud hüvitis

(130)

Uue lepingu artikliga 8 on ette nähtud subsideeritud tegevuse ulatuse korrapärane läbivaatamine iga kolme aasta tagant, eesmärgiga veenduda, et ei esine rahalist tasakaalustamatust. Lisaks on uue lepingu artiklis 9 sätestatud, et tulude või kulude ootamatute ja struktuuriliste muutuste väga spetsiifiliste asjaolude korral ja igal juhul pärast iga kolmeaastase perioodi esimest aastat võivad pooled alustada seda läbivaatamist varem.

(131)

Dekreet-seaduse 135/2009 artikli 19b lõikes 21 on sätestatud, et saartega ühenduse tagamiseks ja nende avalike teenuste osutamise kohustusi silmas pidades jätkavad endise Tirrenia kontserni äriühingud, sealhulgas Siremar, juba määratud sildumist ja neil on eesõigus uute teenindusaegade jaotamisel vastavalt menetlustele, mille Itaalia meresõiduasutused on kehtestanud 28. jaanuari 1994. aasta seaduse nr 84 ja Itaalia merendusseadustiku kohaselt.

(132)

2010. aasta seadusega nähti endise Tirrenia kontserni äriühingutele, sealhulgas Siremarile, ette võimalus kasutada kiireloomuliste likviidsusvajaduste katmiseks rahalisi vahendeid, (56) mis on juba eraldatud laevastiku uuendamiseks ja ajakohastamiseks. Täpsemalt oli kahest rajatisest lähtudes (57) juba eraldatud kogu Tirrenia kontserni uuenduste katmiseks 23 750 000 eurot, sellest 7 215 800 eurot Siremarile. Endise Tirrenia kontserni ettevõtjad, kes kasutasid neid vahendeid likviidsuse tagamise eesmärgil, pidid need hiljem tagastama, et laevadel saaks siiski teha vajalikke uuendusi. Need uuendused olid vajalikud teatavate rahvusvaheliste ohutusstandardite täitmiseks pärast 1996. aasta Stockholmi lepingut (58).

(133)

Lisaks on 2010. aasta seaduses sätestatud järgmine:

(134)

Pärast komisjoni talituste ja Itaalia ametiasutuste vahelist varasemat teabevahetust saatis komisjoni energeetika ja transpordi eest vastutav peadirektor 19. detsembril 2008 Itaaliale nõude teabe esitamiseks. See nõue puudutas muu hulgas ülevaadet sel ajal käigus olnud avaliku teenindamise lepingu alusel teenindavatest liinidest ja avaliku teenuse osutamisest, mille Itaalia oli kavandatud uute lepingute alusel ette näinud. Lisaks paluti Itaalial esitada rohkem üksikasju Tirrenia kontserni erastamiskavade kohta.

(135)

Oma 28. aprilli 2009. aasta kirjas esitasid Itaalia ametiasutused üksikasjaliku vastuse:

(136)

Komisjoni energeetika ja transpordi eest vastutav peadirektor saatis 21. detsembril 2009 Itaalia ametiasutustele kirja, milles märkis muu hulgas järgmist:

(137)

Itaalia ametiasutused vastasid komisjoni 21. detsembri 2009. aasta kirjale 22. jaanuaril 2010:

(138)

29. jaanuaril 2010 (62) saatis komisjon ametliku kirja merekabotaaži määruse rikkumise kohta. Selles kirjas tuletas komisjon meelde, et selles määruses on sätestatud, et kui liikmesriik sõlmib avaliku teenindamise lepingu või kehtestab avalike teenuste osutamise kohustused, peab ta seda tegema kõigi ühenduse laevaomanike suhtes mittediskrimineerivalt. Merekabotaaži määruse artikli 4 lõike 3 kohaselt võivad olemasolevad avaliku teenindamise lepingud kehtida kuni asjaomase lepingu kehtivusaja lõpuni. Komisjon aga märkis, et Tirrenia kontserni äriühingud jätkasid mereveoteenuste osutamist pärast vastavate avaliku teenindamise lepingute (esialgsed lepingud) kehtivusaja lõppemist. Täpsemalt pidi nende lepingute kehtivus lõppema 2008. aasta lõpus, kuid Itaalia pikendas neid korduvalt. Seepärast kutsus komisjon Itaalia ametiasutusi üles esitama selle kohta oma seisukohad.

(139)

Samal päeval, s.o 29. jaanuaril 2010 vastas komisjoni energeetika ja transpordi eest vastutav peadirektor Itaalia ametiasutuste 22. jaanuari 2010. aasta kirjale. Peadirektor märkis, et Tirrenia teenindatavate liinide kohta esitatud põhjendused olid piisavad varem avaldatud kahtluste kummutamiseks. Lisaks pidas peadirektor positiivseks asjaolu, et järgides tema varasemat palvet, oli Itaalia eemaldanud Tirrenia uue lepingu projektist rahvusvahelise ühenduse. Caremari teenindatavaid liine puudutavate küsimuste kohta esitatud põhjendusi peeti piisavaks ainult mõne liini puhul. Seetõttu paluti Itaalialt lisaselgitusi mõne Caremari liini kohta. Peadirektor tuletas meelde, et avaliku teenindamise lepingud võivad hõlmata ainult neid liine, millel esineb turutõrge. Peadirektor rõhutas ka seda, et tema vastus puudutab üksnes merekabotaaži määruse järgimist, mitte riigiabi küsimusi.

(140)

Itaalia ametiasutused vastasid komisjoni 29. jaanuari 2010. aasta ametlikule kirjale 29. märtsil 2010:

(141)

10. septembri 2010. aasta erakorralisel kohtumisel teatasid Itaalia ametiasutused komisjonile, et Tirrenia ja Siremari erastamismenetlus tühistati viimases etapis ja seega ei saa 30. septembri tähtajast kinni pidada. Lisaks teatasid Itaalia ametiasutused, et ka Caremari, Saremari, Siremari ja Toremari lepingute sõlmimisega seotud konkurentsipõhised pakkumismenetlused viibivad. Seejärel pikendati 2010. aasta seadusega esialgseid lepinguid kuni Tirrenia ja Siremari erastamisprotsesside lõpetamiseni.

(142)

Neid sündmusi silmas pidades saatis komisjon 24. novembril 2010 täiendava ametliku kirja. Selles kirjas tegi komisjon järgmist:

(143)

21. juunil 2012 võttis komisjon vastu põhjendatud arvamuse endise Tirrenia kontserni kolme äriühingu (Caremar, Laziomar ja Saremar) erastamises tekkinud viivituse kohta. Kuna ülejäänud kolme äriühingu (Tirrenia, Toremar ja Siremar) pakkumismenetlused lõpetati 2011. aasta jooksul, (63) siis neid äriühinguid põhjendatud arvamuses ei käsitletud. Komisjon märkis, et Itaalia ei olnud kehtestanud konkurentsipõhist pakkumismenetlust avaliku teenindamise lepingute sõlmimiseks äriühingute Caremar, Laziomar ja Saremar teostatava merekabotaaži kohta üle kolme aasta pärast asjaomaste esialgsete lepingute tavapärase kehtivusaja lõppu. Vastupidi, neid lepinguid pikendati automaatselt ja määramata ajaks, takistades sellega teistel liidu laevaomanikel nendele lepingutele konkureerida.

(144)

Itaalia ametiasutused vastasid 8. augustil 2012 põhjendatud arvamusele, väites, et hanketeated lepingu sõlmimiseks uue avaliku teenindamise lepinguga seotud äriühingutega avaldati või avaldatakse peatselt Euroopa Liidu Teatajas. Täpsemalt avaldati Caremari kohta teade 20. juulil 2012 ja teade Laziomari kohta saadeti avaldamiseks 1. augustil 2012. Saremari kohta võeti 2. augustil 2012 vastu seadus, milles nõuti sellise teate avaldamist 2. oktoobriks 2012.

(145)

13. jaanuaril 2014 sai Laziomari uueks omanikuks Compagnia Laziale di Navigazione, sõlmides Ponziane saarte ühenduste kümneaastase avaliku teenindamise lepingu. 16. juulil 2015 võttis Caremari omandiõiguse üle ATI SNAV-Rifim ja talle usaldati üheksa-aastane avaliku teenindamise leping. Kõigele lisaks algatati pärast 2014. aasta otsust Saremari likvideerimine ja 2016. aasta märtsis sõlmiti Delcomariga Sardiinia ja väikesaarte vaheliste liinide avaliku teenindamise leping.

(146)

Itaalia ametiasutused teatasid 15. juuli 2016. aasta kirjas komisjonile, et endise Tirrenia kontserni kõigi äriühingute erastamine on lõpule viidud. 8. detsembril 2016 otsustas komisjon rikkumismenetluse lõpetada.

(147)

Oma 2011. aasta otsuses asus komisjon esialgsele seisukohale, et avalike teenuste osutamise kohustuste määramine ei ole olnud piisavalt selge ega võimaldanud komisjonil seega teha lõplikku järeldust selle kohta, kas see sisaldab ilmset viga. Olgugi et Itaalia ametiasutused väitsid, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise valdkonda kuuluvatel liinidel tegutsevad Siremari konkurendid olid ettevõtjad, kes samuti osutasid mereveoteenuseid riikliku hüvitise alusel, ilma et nõutavate teenuste tase oleks eelnevalt kindlaks määratud, ei saanud komisjon teha järeldust selle kohta, kas nendel liinidel oli tegelik vajadus avaliku teenuse järele.

(148)

Komisjon asus esialgsele seisukohale, et Altmarki kohtuotsuse (64) teine kriteerium on täidetud, kuna hüvitise arvutamise aluseks olevad näitajad olid eelnevalt kindlaks määratud ja vastasid läbipaistvusnõuetele. Komisjon märkis eelkõige, et neid näitajaid kirjeldatakse esialgses lepingus (seoses hüvitisega 2009. aasta eest) ja CIPE direktiivis (seoses hüvitisega alates 2010. aastast).

(149)

Komisjon leidis siiski, et Altmarki kohtuotsuse kolmas kriteerium ei ole nähtavasti täidetud ja et ettevõtjad võisid saada avalike teenuste osutamise ülesannete täitmise eest liiga suurt hüvitist. Eelkõige avaldas komisjon kahtlust, kas alates 2010. aastast kohaldatav 6,5 % suurune riskipreemia kajastab asjakohast riski suurust, kuna esmapilgul näis, et Siremar ei võta endale riske, mis selliste teenuste osutamisega tavaliselt kaasnevad.

(150)

Komisjon asus ühtlasi esialgsele seisukohale, et neljas Altmarki kriteerium ei ole täidetud, kuna esialgsete lepingute pikendamiseks ei korraldatud pakkumismenetlust. Komisjon märkis lisaks, et talle ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks väidet, et Siremar osutas asjaomaseid teenuseid tõepoolest kogukonna jaoks kõige väiksemate kuludega.

(151)

Seetõttu jõudis komisjon esialgsele järeldusele, et Tirreniale aastatel 2009–2011 makstud avaliku teenuse osutamise hüvitised kujutavad endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Lisaks leidis komisjon, et seda abi tuleks käsitada uue abina.

(152)

2012. aasta otsuses leidis komisjon, et kuivõrd kõik tingimused jäid 2012. aastal ja kuni uue lepingu jõustumiseni muutumatuks, on Siremarile alates 1. jaanuarist 2012 täiendavalt pikendatud esialgse lepingu alusel antud hüvitis samuti riigiabi.

(153)

Komisjon asus 2011. aasta otsuses esialgsele seisukohale, et aastatel 2009–2011 avaliku teenuse osutamise eest makstud hüvitis ei kuulu üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2005. aasta otsuse (65) ega ka üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2005. aasta raamistiku (66) kohaldamisalasse. Seetõttu hindas komisjon seda meedet otse ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 alusel ja leidis, et tal on kahtlusi, kas kohaldatavad kokkusobivuse tingimused on täidetud.

(154)

Komisjon märkis 2012. aasta otsuses, et 31. jaanuaril 2012 jõustus uus üldist majandushuvi pakkuvate teenuste pakett, mis koosneb üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevast 2011. aasta otsusest (67) ja üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevast 2011. aasta raamistikust. Komisjon asus siiski esialgsele seisukohale, et pikendatud esialgse lepingu alusel makstud avaliku teenuse hüvitist ei saa pidada siseturuga kokkusobivaks ega vabastada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta otsuse kohasest teatamise nõudest.

(155)

2010. aasta seadusega nähti ette esialgse lepingu pikendamine 30. septembrist 2010 kuni erastamisprotsessi lõpuni. Siremar oli 2010. aasta seaduse vastuvõtmise ajal raskustes (vt põhjendus 67). Seetõttu ei saanud äriühingu alates 1. oktoobrist 2010 kuni selle erastamiseni saadud hüvitist hinnata üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta raamistiku alusel. Selle asemel asus komisjon üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta raamistiku punktile 9 tuginedes esialgsele seisukohale, et seda abi tuleks hinnata 2004. aasta päästmise ja ümberkorraldamise suuniste alusel.

(156)

Komisjon märkis, et 2004. aasta päästmise ja ümberkorraldamise suunistes sätestatud siseturuga kokkusobivuse kriteeriumid ei ole käesoleval juhul täidetud, ning asus seetõttu esialgsele seisukohale, et raskustes olevale Siremarile makstud hüvitis on siseturuga kokkusobimatu restruktureerimisabi.

(157)

Komisjon asus 2012. aasta otsuses esialgsele seisukohale, et päästmisabi pikendati 28. augustist 2011 kuni 18. septembrini 2012 ebaseaduslikult ning et päästmisabi pikendamine sel perioodil kujutas endast siseturuga kokkusobimatut abi, mida anti Tirreniale ja Siremarile ning võimalik, et ka nende vastavatele ostjatele. Komisjon märkis eelkõige, et Itaalia ei olnud kuue kuu jooksul pärast nendele äriühingutele päästmisabi esimese osa väljamaksmist esitanud 2004. aasta päästmise ja ümberkorraldamise suunistes ette nähtud restruktureerimis- või likvideerimiskava. Komisjon leidis, et ka 2004. aasta päästmise ja ümberkorraldamise suunistes sätestatud päästmisabi pikendamise tingimused ei olnud täidetud.

(158)

Komisjon avaldas 2011. aasta otsuses kahtlust, kas Siremari äriüksuse müümiseks korraldatud pakkumismenetlus on ikka olnud piisavalt läbipaistev ja tingimusteta, et tagada turuhinnaga müük.

(159)

Esiteks märkis komisjon, et kuigi osalemiskutse avaldati mitmes ajalehes ja paljudel veebisaitidel, ei tundu, et kutses oleks müügi ulatust üksikasjalikult kirjeldatud ja antud pakkujatele selgeid juhiseid menetluse järgmiste etappide kohta. Pakkumiskutse ei näinud ka sisaldavat mingeid eelneva kvalifitseerumise või valikukriteeriume ega ka muid tingimusi, mida pakkujad peavad täitma, välja arvatud kohustust jätkata avaliku teenuse osutamist. Lisaks tehti kogu asjakohane teave müügimenetlusega hõlmatud varade kohta pakkujatele kättesaadavaks alles hoolsuskohustuse täitmise kontrollimise etapis.

(160)

Teiseks leidis komisjon ka seda, et teatavad erastamisega seotud nõuded võisid piirata pakkujate arvu ja/või mõjutada müügihinda. Komisjon kinnitas, et järgib oma väljakujunenud praktikat seoses riigi omanduses olevate või riigiga seostatavate äriühingute müügiga, mille kohaselt viitavad riigiabi olemasolule mittemajanduslikud kaalutlused, mida erasektori müüja arvesse ei võtaks, näiteks avaliku poliitika, tööhõive või regionaalarenguga seotud probleemid, kui need panevad potentsiaalsele ostjale koormavaid kohustusi ja võivad seetõttu põhjustada müügihinna alanemist.

(161)

Tirrenia äriüksuse müügimenetlus ja Siremari äriüksuse müügimenetlus põhinesid Marzano seaduses sätestatud korral (vt põhjendus 70). Seetõttu hindas komisjon neid kahte menetlust koos. Komisjon leidis, et uued lepingud saanud äriüksuste müük pani ostjatele kohustuse osutada avalikke teenuseid eelnevalt kindlaksmääratud kvaliteedi, sageduse ja sõidutariifidega seotud kohustuste alusel, mis on sätestatud uutes lepingutes. Komisjonile näis, et selliste kohustuste kehtestamisega ei püüdnud riik saada kõrgeimat hinda, vaid pigem täita avaliku huvi eesmärke. Komisjoni arvates on väga ebatõenäoline, et erasektori müüja oleks pidanud avalike teenuste katkematut toimimist sama tähtsaks.

(162)

Komisjon leidis ka, et tavapärastes turutingimustes tegutsev erasektori müüja ei oleks pannud ettevõtjale kohustust säilitada kahe aasta vältel sama arv töökohti.

(163)

Eespool nimetatud põhjustel ei olnud Siremari äriüksuse erastamismenetlus komisjoni esialgse järelduse kohaselt piisavalt läbipaistev ja tingimusteta, et iseenesest tagada turuhinnaga müük. Seetõttu ei saanud komisjon välistada, et majanduslik eelis anti kas müüdavale majandustegevusele või ostjale.

(164)

Komisjon leidis olemasoleva teabe põhjal ka seda, et igasugune abi, mis võis erastamisprotsessi käigus tekkida, oleks siseturuga kokkusobimatu.

(165)

Komisjon asus 2012. aasta otsuses esialgsele seisukohale, et edasigarantii, mille Sitsiilia andis Siremari äriüksuse müügihinna edasilükatud osamaksetele, võis kujutada endast abi CdI-le kui laenuvõtjale ja Unicreditile kui esimesele garantii andjale.

(166)

Paistab, et edasigarantii on võimaldanud CdI-l saada garantii, mida ei oleks talle muidu antud või oleks antud teistsugustel, vähem soodsatel tingimustel. Komisjon märkis, et olemasolevast teabest ei ilmne, et edasigarantii eest oleks makstud hüvitist.

(167)

Peale selle märkis komisjon, et ilmselt andis pearaamatupidaja positsioon võimaluse Sitsiilias toimuvat otsustusprotsessi mõjutada. Arvestades tema osalust Mediterranea igapäevases juhtimises ja viimase märkimisväärset kapitaliosalust CdI-s, pidas komisjon tõenäoliseks, et edasigarantii anti pigem selleks, et CdI-l oleks müügiprotsessis eelis, mitte turutingimustel.

(168)

Komisjon märkis ka seda, et dokumendid, mille Itaalia esitas selle tõendamiseks, et edasigarantii ei avaldanud mingit mõju, ei pärine hankelepingu CdI-le andmisele eelnevast ajast. Vastupidi, mõlemad dokumendid väljastati pärast seda, kui SNS oli komisjonile kaebuse esitanud.

(169)

Lisaks leidis komisjon, et edasigarantii võis anda majandusliku eelise ka Unicreditile kui esimesele garantii andjale, vähendades tema enda garantiiga seotud riske, välja arvatud juhul, kui edasigarantii eest maksti asjakohast lisatasu.

(170)

Eespool esitatud kaalutlustele tuginedes asus komisjon esialgsele seisukohale, et edasigarantii võis kujutada endast Unicreditile ja CdI-le antud abi.

(171)

Komisjon leidis 2012. aasta otsuses, et Mediterranea kapitali suurendamine võis anda CdI-le eelise, kuivõrd Sitsiilia ei käitunud nagu turutingimustes tegutsev erainvestor. Peale selle leidis komisjon, et Mediterranea kapitali suurendamist rahastati riigi vahenditest ja see oli riigiga seostatav.

(172)

Seetõttu asus komisjon esialgsele seisukohale, et kapitali suurendamine võis kujutada endast CdI-le antud abi.

(173)

2011. aasta otsuses leidis komisjon olemasoleva teabe põhjal ka seda, et igasugune abi, mis võis erastamisprotsessi käigus tekkida, oleks siseturuga kokkusobimatu.

(174)

2012. aasta otsuses leidis komisjon olemasoleva teabe põhjal, et nii edasigarantii kui ka CdI kapitali suurendamine võisid kujutada endast tegevusabi, mis on põhimõtteliselt siseturuga kokkusobimatu.

(175)

Komisjon asus 2012. aasta otsuses esialgsele seisukohale, et Siremari äriüksuse (sel ajal CdI) poolt ostjale makstud hüvitis ei vasta Altmarki kohtuotsuses sätestatud kriteeriumidele ja on seetõttu abi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(176)

Komisjon jõudis sellele järeldusele järgmiste kaalutluste põhjal:

(177)

Komisjon hindas CdI-le makstava hüvitise kokkusobivust esmalt üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta otsuse alusel. Kuna aga lepingu kestus paistis olevat pikem kui kümme aastat ja kuna tal oli kahtlusi hüvitise proportsionaalsuse suhtes, asus komisjon esialgsele seisukohale, et hüvitist ei saa üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta otsuse alusel kokkusobivaks pidada. Seejärel hindas komisjon abi kokkusobivust üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta raamistiku alusel ja leidis, et tal on kahtlusi, kas kõik selles raamistikus sätestatud kokkusobivuse tingimused on täidetud.

(178)

Komisjon asus 2011. aasta otsuses esialgsele seisukohale, et kuna sildumise eesõiguse eest ei maksta hüvitist, on meetme puhul tegemist õigusliku eelisega, millega ei kaasne riigi rahaliste vahendite ülekandmist ning seega ei saa seda käsitada riigiabina. Komisjon leidis, et kui sildumise eesõiguse eest makstaks hüvitist, siis niivõrd kui Siremar osutab tõelist üldist majandushuvi pakkuvat teenust ja see eesõigus antakse ainult nende üldist majandushuvi pakkuvate teenustega hõlmatud liinidele, ei annaks see täiendavat majanduslikku eelist, kuna see kuuluks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise juurde.

(179)

Kuna komisjon oli seadnud kahtluse alla üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise legitiimsuse, ei saanud komisjon meetme siseturuga kokkusobivuse kohta järeldust teha, kui see peaks olema abi.

(180)

Komisjon asus 2011. aasta otsuses esialgsele seisukohale, et 2010. aasta seaduses sätestatud meetmed kujutavad endast riigiabi endise Tirrenia kontserni äriühingutele, sealhulgas Siremarile. Need meetmed olid järgmised: 1) laevade uuendamiseks eraldatud rahaliste vahendite võimalik kasutamine likviidsuse tagamiseks; 2) erastamisprotsessiga seotud maksuvabastused; 3) FASi rahaliste vahendite võimalik kasutamine. Komisjon märkis, et kõik eespool nimetatud meetmed võimaldasid endise Tirrenia kontserni äriühingutel vältida kulusid, mida oleks tavaolukorras tulnud katta nende endi rahalistest vahenditest. Selle tulemusena suutsid need äriühingud oma üldist finantsseisundit parandada.

(181)

Komisjon asus ka esialgsele seisukohale, et need meetmed kujutavad endast tõenäoliselt tegevusabi, mis vähendab Siremari ja teiste endise Tirrenia kontserni äriühingute kulusid, mida nad peaksid muidu ise kandma, ning seetõttu tuleks neid meetmeid pidada siseturuga kokkusobimatuks.

(182)

Pärast 2011. ja 2012. aasta otsuseid saatis Itaalia kõigi käesolevas otsuses hinnatud meetmete kohta mitu kirja ja esitas mitu dokumenti. Selles jaos tehakse kokkuvõte peamistest esitatud argumentidest ja andmetest (69).

(183)

Itaalia esitas loetelu Siremari teenindatavatest liinidest, mille suhtes on kehtestatud avalike teenuste osutamise kohustused, sealhulgas hooajaline sagedus ja sõiduplaanid, konkurentsitingimused ning avalike teenuste osutamise kohustuse kehtestamise põhjused.

(184)

Tõeliste üldist majandushuvi pakkuvate teenuste olemasolu kohta märkis Itaalia, et Siremarile ning hiljem CdI-le ja SNSile seatud avalike teenuste osutamise kohustused tagavad regulaarsuse, katkematuse ja kvaliteedi poolest rahuldava teenuse, mis ühendab Sitsiiliat selle väiksemate saartega. See teenus aitab kaasa nende saarte majandusarengule ja tagab samal ajal saarekogukondade oluliste liikumisvajaduste rahuldamise ning selle, et järgitakse põhiseadusega garanteeritud õigust eri piirkondi ühendavale liiklusele. Sellega seoses märkis Itaalia, et avalike teenuste osutamise kohustused on täielikult kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 174 ja sellele järgnevate artiklitega ja deklaratsiooniga nr 30 saarepiirkondade kohta (lisatud Amsterdami lepingu lõppaktile). Itaalia viitas ka Euroopa Liidu Kohtu (edaspidi „Euroopa Kohus“) praktikale, mis kinnitab, et eesmärk tagada piisav ja regulaarne laevaliiklus saartele, saartelt ja saarte vahel on hõlmatud õigustatud avaliku huvi eesmärgiga (70).

(185)

Eelkõige juhtis Itaalia tähelepanu asjaolule, et kõigil nendel liinidel valitsevad struktuurilised tingimused nõuavad eri piirkondi ühendava liikluse tagamiseks avalike teenuste osutamise kohustuste kehtestamist. Põhjenduses 41 kirjeldatud viis liinipaketti hõlmavad piirkondi, mida peetakse suurlinna merepiirkondadeks: kõigi nende saarte elanikkond sõltub oluliste teenuste osutamise ja tööhõive puhul Sitsiilia peasaarest. Samal ajal on turismiäri asjakohane ainult kõrghooajal. Seetõttu on laevandusettevõtjatel kommertshuvi teenindada neid liine ainult kõrghooajal. Madalhooajal turistidepoolne nõudlus peaaegu kaob, kuni selleni, et ühtegi neist liinidest ei ole võimalik kasutajate nõudluse rahuldamiseks vajaliku regulaarsuse ja sagedusega kasumlikult teenindada.

(186)

Sellel taustal on nii Siremarile kui ka teistele ettevõtjatele, kelle Sitsiilia valis avatud hankemenetluse tulemusena, määratud avalike teenuste osutamise kohustused, et tagada nende saarte ning saarte ja Sitsiilia vahel usaldusväärsed ja stabiilsed ühendused. Toetust mittesaavad ettevõtjad ei suudaks eri piirkondi ühendavat liiklust tagada, sest nad teenindaksid neid ühendusi ainult kõrghooajal. Itaalia juhtis lisaks tähelepanu sellele, et CdI ja hiljem SNSi käitatavad laevad jäävad sageli ööseks saartele dokki (mis kergitab kulusid), et pakkuda esimest ühendust hommikul elanikele, kes sõidavad edasi-tagasi kas oma õpingute või töö pärast, ning tagavad ühenduse meditsiinilistes hädaolukordades.

(187)

Lisaks väitis Itaalia, et teenused, mida osutavad ettevõtjad, kellele on pandud avalike teenuste osutamise kohustused, ja teenused, mida pakuvad vabalt ettevõtlusega tegelevad ettevõtjad, ei oleks täielikult võrreldavad. Osutatavate teenuste regulaarsuse, katkematuse ja kvaliteedi tagaksid üksnes avalike teenuste osutamise kohustusega ettevõtjad tänu lepingutes sätestatud selgetele kohustustele, samas kui eraettevõtjad oleksid sõltuvad ainult oma investeeringutasuvuse arvutusest. Sellega seoses tõi Itaalia näiteks La Maddalena – Palau liini, mida teenindas Enermar kommertsalustel ja mille teenindamine katkestati ette teatamata. Seevastu Saremar, kes osutas seda teenust avaliku teenindamise lepingu alusel, pidi oma teenust jätkama ja tagas seega tõhusalt eri piirkondi ühendava liikluse.

(188)

Itaalia osutas veel, et 2004. aasta otsuses (71) on komisjon juba kindlaks teinud, et Siremari teenindatava viie liinipaketi puhul ei suudaks ükski teine eraettevõtja avaliku teenuse vajadusi rahuldada, eelkõige seoses aastaringse katkematu teenuse ja kasutatavate laevatüüpidega). Seetõttu oli ilmse turutõrke lahendamiseks vaja riiklikku hüvitist. Seejärel selgitas Itaalia, et olukord ei ole vahepealsete aastatega muutunud.

(189)

Itaalia ametiasutused tuletavad meelde, et nad teavitasid komisjoni 16. mai 2011. aasta kirjaga sellest, et erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Tirrenia ja Siremar maksavad pärast Tirrenia ja Siremari äriüksuse müügi lõpetamist riigigarantiiga tagatud laenud tagasi, kasutades kummagi müügist saadud tulu, kuna mõlema äriühingu peale on üks erakorraline juhtkond ja üks erakorraline volinik. Arvestades, et 2011. aasta kevadel olid mõlemad müügimenetlused pooleli ja et CIN oli sõlminud 25. juulil 2011 Tirrenia äriüksuse müügilepingu, olid nii Itaalia ametiasutused kui ka erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar kindlad, et abi saab tagasi maksta määratud tähtajaks 28. augustiks 2011.

(190)

Järgnenud sündmused põhjustasid aga Tirrenia ja Siremari äriüksuse müügi lõpuleviimise ootamatu edasilükkumise. Tirrenia äriüksuse müük viibis eelkõige seetõttu, et komisjonilt oli vaja saada ühinemisluba (vt põhjendus 65), samas kui Siremari äriüksuse müük lükkus edasi punktis 2.3.3.2 kirjeldatud menetluse ja sellega seotud kohtuvaidluse taasalustamise tõttu. Selle tagajärjel pidi erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar jätkama oma teenuste osutamist kavandatust tunduvalt kauem ja kandma sellega seotud kulud. Itaalia sõnul oli Siremari likvideerimiskava kättesaadav erakorralise juhtkonna veebisaidil pikka aega enne 2004. aasta päästmise ja ümberkorraldamise suunistes kehtestatud kuuekuulise tähtaja möödumist. Itaalia lisab, et komisjoni hoiti erastamisprotsessi käiguga kogu aeg kursis. Nii Tirrenia kui ka Siremari võlgnetav kogusumma koos intressidega maksti riigile tagasi alles 48 päeva pärast seda, kui erakorraline juhtkond oli saanud esimese Tirrenia ja Siremari äriüksuse müügist laekunud makse.

(191)

Itaalia rõhutas, et Siremari äriüksus erastati kooskõlas Marzano seadusega. Kuigi kõnealuses seaduses viidatakse võimalusele leida ostja eraviisiliste läbirääkimiste teel, ei välistaks see avatuse, läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise põhimõtte järgimist. Pealegi on kõnealuse juhtumi puhul ka muid õigusnorme, mille sõnaselge nõue on läbipaistev ja mittediskrimineeriv konkurentsimenetlus. Eelkõige kohustatakse 2010. aasta seaduse artikli 1 lõike 5a punktis b erakorralist volinikku piirama menetlust „minimaalse ajaga, mis on erakorralises haldusmenetluses võimalik, järgides samal ajal müügi puhul nõutavat konkurentsipõhist, läbipaistvat ja mittediskrimineerivat menetlust“.

(192)

Itaalia sõnul pakkus dekreet-seaduse 347/2003 artikli 4 lõikes 4c ette nähtud menetlus läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise seisukohast lisatagatisi, arvestades eelkõige müüki pandud äriüksuse turuhinnale sõltumatu eksperdi antud hinnangut ja hinna poolest kõige soodsama pakkumuse valimist.

(193)

Itaalia väitis, et kõigil pooltel oli võrdne juurdepääs kogu teabele, mis oli vajalik müüki pandud varast selge ülevaate saamiseks ja pakkumuse koostamiseks. Müük puudutas avaliku teenuse osutamisega seotud varasid ja lepingulisi suhteid järgmiselt:

(194)

Ka on Itaalia selgitanud, et üks Siremari laevadest, mis ei olnud avaliku teenuse osutamiseks vajalik, müüdi eraldi müügimenetluse käigus. Seega ei hõlmanud Siremari äriüksuse pakkumismenetlus seda laeva (vt ka punkt 4.3.2).

(195)

Mis puudutab töötajate arvu säilitamise kohustust, siis rõhutas Itaalia, et Tirrenia ja Siremari äriüksuse müük ei kuulunud tsiviilseadustiku artikli 2112 kohaldamisalasse ja seega ei toimunud töötajate automaatset üleviimist (koos olemasolevate lepingutega) edukatest pakkujatest äriühingutesse. Edukate pakkujate ainus juriidiline kohustus oli võtta müüja töötajad uuesti tööle (uute lepingute alusel) ja säilitada töötajate arvu kaks aastat, nagu nõutakse dekreet-seaduse 270/1999 artikli 63 lõikes 2. See aga ei tähendanud, et Siremari töötajad lähevad automaatselt ostja ettevõttesse üle. Lisaks sellele piirdus kohustus personaliga, keda peeti äriüksuse äriplaani ja laevapere liikmete tabelite kohaselt avaliku teenuse jätkuva osutamise jaoks oluliseks.

(196)

Itaalia väitis, et sellise üldise siseriikliku õigusega pandud kohustuse, mille eesmärk on tagada ettevõtluse järjepidevus ja avaliku teenuse osutamine, oleks samadel alustel kehtestanud ka eraõiguslik müüja.

(197)

Pärast itaalia- ja ingliskeelse osalemiskutse avaldamist erakorralise juhtkonna veebisaidil ning paljudes riiklikes ja rahvusvahelistes ajalehtedes ja asjaomasele valdkonnale spetsialiseerunud veebisaitidel laekus viis osalemisavaldust (vt põhjendused 76 ja 77). Itaalia arvates näitab see seda, et osalemiskutse sisu võimaldas saada selge ettekujutuse müüdavast varast ja järgitava menetluse olemusest, kaitstes samal ajal tundlikku äriteavet (peamiselt võimalike ostjate huvide kaitsmiseks). Hoolsuskohustuse täitmise kontrollimise etapis edastati üksustele üksikasjalik teave muu hulgas konkreetse müüdava vara, äriplaani ja uue lepingu projekti kohta (vt põhjendus 77).

(198)

Seetõttu väitis Itaalia, et kõigile Siremari äriüksuse omandamisest huvitatud isikutele anti läbipaistval ja mittediskrimineerival viisil teavet, mida oli vaja, et teha ostupakkumus, olles teadlik kõikidest asjaoludest.

(199)

Itaalia selgitas, et erakorraline volinik kuulutas välja sõltumatud, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad pakkumismenetlused, et müüa seitse laeva, (72) mida Tirrenia ja Siremar avaliku teenuse osutamiseks ei vajanud. 10. detsembril 2010 avaldati osalemiskutse üleriigilistes ja rahvusvahelistes ajalehtedes ning ka mõnes asjaomasele valdkonnale spetsialiseerunud väljaandes. Kaks korda pikendatud tähtaja möödudes saadi kuue kiirparvlaeva, sealhulgas Siremari laevade kohta ainult lammutamispakkumisi. Prooviti saada kõrgema hinnaga pakkumusi, kuid selliseid pakkumusi ei laekunud 12. ja 14. juulil 2011 müüs erakorraline volinik pärast majandusarengu ministeeriumilt loa saamist laevad kõrgeima hinnaga pakkumuse teinud pakkujale.

(200)

Esiteks väitis Itaalia, et otsus erastada varad koos avalike teenuste osutamise kohustuse panemisega tehti eesmärgiga tagada merekabotaaži sektori sujuv liberaliseerimine. Itaalia märgib, et seda strateegiat arutati eelnevalt komisjoniga (vt punkt 2.4) ja leiti, et põhimõtteliselt on see merekabotaaži määrusega kooskõlas.

(201)

Lisaks leidis Itaalia, et arvestades sel ajal valitsenud turutingimusi, on asjakohane siduda Tirrenia ja Siremari äriüksuse varad uute lepingutega. Majanduslanguse ja nõudluse olulise vähenemise ajal mereveosektoris kujutaks võimalus kasutada äriüksuste laevu uutes lepingutes sätestatud avaliku teenindamise lepingu kohaselt teenindatavate liinide teenindamiseks pigem elujõulist ärivõimalust kui tegurit, mis vähendaks äriüksuste turuväärtust. Seepärast leidis Itaalia, et see ei saanud pakkumismenetlust ja sellest tulenevat hinda negatiivselt mõjutada.

(202)

Sellega seoses tuletas Itaalia meelde, et seitsmest laevast, mis ei kuulunud Tirrenia ja Siremari äriüksuse juurde (vt põhjendus 199), tuli kuus laeva müüa lammutamiseks. Itaalia leiab, et mereveo turu tolleaegset keerukust ja majanduslangust silmas pidades oleks olnud võimatu saavutada äriühingu varadele paremat hinda isegi siis, kui pakkumismenetlust oleks korratud või kui varasid ei oleks seotud uue lepinguga.

(203)

Kõigele lisaks märkis Itaalia, et ei SNSil ega teistel sektoris tegutsevatel ettevõtjatel ei olnud uues lepingus sätestatud teenuste osutamiseks nõutava suuruse ja tehniliste näitajatega laevastikku ega meeskonda (73). Seetõttu oli ainus viis, kuidas leida edukalt nende teenuste osutaja, siduda need Siremari äriüksuse varadega, nii et ettevõtjal oleks avalike teenuste osutamise kohustuste täitmiseks nõuetekohased vahendid.

(204)

Itaalia väitis, et 16. detsembril 2010 kutsuti viit juhtivat finantseerimisasutust, kes ei olnud seotud Tirrenia kontserniga, esitama pakkumusi Siremari äriüksuse hindamiseks. Ükski kutsutud asutustest ei esitanud määratud tähtajaks pakkumust.

(205)

Seejärel avaldas Banca Profilo huvi võtta enda peale sõltumatu nõustaja ülesande täitmine samadel tingimustel, mis olid ette nähtud valikumenetluses. Minister nimetas 4. veebruari 2011. aasta käskkirjaga Banca Profilo Tirrenia ja Siremari äriüksuse turuväärtuse hindamise sõltumatuks eksperdiks.

(206)

Itaalia kirjeldas Siremari äriüksuse müügimenetlust ja Itaalia halduskohtute otsuseid (vt punkt 2.3.3.2), milles kinnitati, et järgiti konkureerimise, läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise üldpõhimõtteid. Järgiti menetlust, mis on sätestatud dekreet-seaduse 347/2003 artikli 4 lõikes 4 ja mis võimaldas täielikult täita erakorralise juhtkonna eesmärke, sealhulgas müüa võimalikult kõrge hinnaga. Selle põhjuseks on teatavad menetluses võetud kaitsemeetmed, sealhulgas eelkõige sõltumatu eksperdi kindlaksmääratud miinimumhinna olemasolu. Lisaks anti kõikidele menetluse vastu huvi väljendanud isikutele õigeaegselt kogu asjakohane teave, mis võimaldaks neil pakkumuse esitada.

(207)

Itaalia kinnitas ka, et mitme pakkumuse puhul oli lepingu sõlmimise tingimuseks kõrgeim hind, nagu on sätestatud menetluse suhtes kohaldatavates erieeskirjades.

(208)

Uurimise käigus paluti Itaalial kommenteerida (vt põhjendus 13) Ecorysi esimest aruannet. Itaalia nõustus Ecorysi järeldusega, et Siremari äriüksuse turuväärtust ei kahandanud ei erastamise sidumine uue lepingu sõlmimisega ega ka tööjõuga seotud tingimus.

(209)

Seoses eespool nimetatud sidumisega viitas Itaalia eelkõige Ecorysi väitele, et müügi ajal oli varade avalike teenuste osutamise korra kohase müümise ainus alternatiiv Siremari äriüksuse likvideerimine. Itaalia kordas ka seda, et parvlaevasektori kriisi ajal, mida iseloomustas nõudluse märkimisväärne langus, kujutas võimalus kasutada Siremari laevu lepingus kindlaks määratud avaliku teenindamise lepingu kohastel liinidel pigem kasulikku ärivõimalust kui tegurit, mis tõenäoliselt vähendaks vara väärtust.

(210)

Mis puudutab tööjõuga seotud tingimust, siis tõi Itaalia esile Ecorysi järelduse, et puuduvad tõendid selle kohta, et tööjõuga seotud tingimusel oleks olnud oluline mõju Siremari äriüksuse väärtusele. Lisaks tuletas Itaalia meelde, et see tingimus tulenes dekreet-seaduse 270/1999 artikli 63 lõikest 2 ja puudutas ainult neid töötajaid, keda on vaja, et tagada asjaomase äriühingu tegevus kooskõlas laevapere liikmete tabelitega. Laevapere liikmete tabelid: i) neis määratakse kindlaks laeva meresõiduohutuse seaduste kohaseks juhtimiseks vajaliku meeskonna kvalitatiivne ja kvantitatiivne koosseis, ii) need kinnitatakse ministri käskkirjaga ja iii) need koostab komisjon, kuhu kuuluvad nõuandvas rollis töötajaid ja laevaomanikke esindavad organisatsioonid. Itaalia lisas, et kuigi Siremari äriüksuse ostja pidi pakkuma tööd kõigile töötajatele, keda on vaja avaliku teenuse osutamiseks, põhines see varem kehtinud töölepingutest erinevatel töölepingutel.

(211)

Üldisemas mõttes jõuti Ecorysi esimeses aruandes äriüksuse väärtuse kohta järeldusele, et Siremari äriüksuse hinnanguline väärtus võis olla umbes 4,6 % suurem kui väärtus, mille esitas Itaalia ametiasutuste nimetatud ekspert Banca Profilo. Itaalia aga leidis, et seda erinevust saab selgitada, sest mõlemad eksperdid pidid tuginema mitme tehnilise parameetri prognoosidele ja et sellised prognoosid on juba oma olemuselt erinevad. Lisaks märkis Itaalia, et tänu SNSi ja CdI kahe pakkumuse olemasolule oli esimesel CdI-le üleandmisel saavutatud hind (69,15 miljonit eurot) 14 miljoni euro võrra kõrgem kui Banca Profilo kindlaks määratud miinimumhind. Itaalia ametiasutused esitasid ka Banca Profilo koostatud vastuhinnangu, milles selgitati üksikasjalikult erinevusi võrreldes Ecorysi aruandega ja väideti, et Banca Profilo enda eeldused kajastasid vaadeldavat olukorda paremini (74).

(212)

Lisaks märkis Itaalia, et Siremari äriüksuse omandiõiguse üleminek toimus rohkem kui kaks aastat pärast võrdluskuupäeva, mida kasutasid oma hinnangute koostamisel nii Banca Profilo kui ka Ecorys. Sel perioodil Siremari äriüksuse varade väärtus vähenes ja majanduslik olukord halvenes märkimisväärselt. Seepärast jõudis Itaalia järeldusele, et poolte kokkulepitud hinnatingimused kajastasid Siremari äriühingu CdI-le müügi lõpuleviimise kuupäeval ilma igasuguse kahtluseta täielikult äriühingu varade turuväärtust.

(213)

Lisaks kõigele esitas Itaalia erastamismenetluse hilisemate etappide kohta ka Ecorysi teise aruande, milles kinnitati, et SNSi pakkumus oli kooskõlas Siremari äriüksuse turuväärtusega, mis määrati uuesti kindlaks rohkem kui neli aastat pärast esimest hindamist (vt punkt 2.3.3.7). Seega, isegi kui 2016. aastal toimunud lõplik müük SNSile tehti madalama hinnaga kui see, mis oli esitatud Ecorysi esimeses aruandes, mida erakorraline juhtkond pidi menetluseeskirjade tõttu eirama, on Itaalia seisukohal, et poolte kokkulepitud hinnatingimused kajastasid täielikult äriühingu müüki pandud varade turuväärtust.

(214)

Itaalia saatis mitu kirja, et teavitada komisjoni halduskohtutes peetud riigisisese kohtumenetluse eri etappidest ja Siremari äriüksuse lõplikust üleandmisest SNSile (vt põhjendused 93–100).

(215)

Itaalia väitis, et need sündmused ei sea kahtluse alla Siremari äriüksuse müügimenetluse avatust, läbipaistvust ja mittediskrimineerivat iseloomu (vt punkt 4.3.5). Itaalia rõhutas, et Itaalia halduskohtute otsustes ei tunnistatud müügimenetluse ülesehitust ja läbiviimist puudulikuks, vaid keskenduti pigem CdI pakkumuse ühele elemendile, st edasigarantiile, millest erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar ei teadnud ajal, mil CdI pakkumus esmalt võitis (75). Sellest tulenevalt jõudis Itaalia järeldusele, et põhjendustes 96–100 kirjeldatud otsuse 592/14 kohaldamisega viidi menetlus nõuetekohaselt lõpule, andes äriüksuse SNSile.

(216)

Itaalia rõhutas, et teatas uue lepingu alusel makstavast avaliku teenuse hüvitisest üksnes õiguskindluse huvides, kuna ta leidis, et see meede ei kujuta endast riigiabi (vt põhjendus 9). Itaalia ametiasutused väitsid eelkõige, et neli Altmarki kriteeriumi on täidetud, ja seda järgmistel põhjustel:

(217)

Itaalia juhtis tähelepanu sellele, et olenemata seadusega kehtestatud 6,5 % suurusest riskipreemiast maksti 2009. aastal Siremarile hüvitist 67 009 405 eurot. Alates 2010. aastast oli hüvitise ülemmääraks kehtestatud 55 694 895 eurot. Itaalia märkis, et see tähendab 25 % vähenemist. See sunniks Siremari äriüksuse ostjat tegevust palju tõhusamaks muutma, et viia kulud kindlaksmääratud toetussumma piiresse kogu uue lepingu kehtivusaja vältel ja võtta arvesse raha väärtuse langemist edaspidi pika aja jooksul.

(218)

Itaalia märkis, et CIPE direktiiviga on sätestatud, et kapitalitootluse määramiseks kapitali kaalutud keskmise hinna (vt põhjendused 49–58) alusel kasutatakse 6,5 % suurust riskipreemiat. Kuna aga hüvitise ülemmäär on sätestatud 2009. aasta seaduses, lihtsustati ülemäärase hüvitise maksmise kontrollimiseks arvutust 6,5 % kindlamääralise kapitalitootluse kohaldamisega. Seda lähenemisviisi kohaldatakse uues lepingus. Itaalia ametiasutused näitasid ka, et CIPE direktiivis sätestatud täieliku metoodika kohaldamine oleks võinud anda tulemuseks kapitalitootluse, mis oleks vähemalt mõnel aastal ületanud 6,5 % (st 8,87 %). Sel põhjusel on Itaalia seisukohal, et tema lihtsustatud lähenemisviis on konservatiivne ega võimalda Siremarile, CdI-le või SNSile maksta suuremat hüvitist kui see, mis kehtestati CIPE direktiiviga.

(219)

Itaalia väitis ka, et 6,5 % suurune kapitalitootlus kajastab Siremarile, CdI-le või SNSile ülesandeks tehtud tegevusega seotud riski ning et avaliku teenuse eest ei makstud ülemäärast hüvitist järgmistel põhjustel:

(220)

Isegi kui Itaalia leidis, et uue lepingu kohaselt makstud avaliku teenuse hüvitis ei ole riigiabi, on ta ka argumenteerinud, miks see meede oleks üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta otsusega kooskõlas, kui see oleks abi.

(221)

Itaalia tuletas meelde, et komisjonipoolne üldist majandushuvi pakkuvate teenuste tegeliku olemuse hindamine piirdub selle kontrollimisega, kas liikmesriik on teinud teenuse määramisel üldist majandushuvi pakkuva teenusena ilmse vea. Selle taustal kirjeldas Itaalia uues lepingus sätestatud liine ja juhtis tähelepanu sellele, et kõikide ühenduste puhul on olemas struktuurist tingitud vajadus avalike teenuste osutamise kohustuste kehtestamise järele nii Siremarile kui ka teistele ettevõtjatele.

(222)

Itaalia esitas ka iga-aastased sõitjateveo andmed kahe majandusaasta kohta, mis eelnesid üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise aastale (st 2010 ja 2011), väites, et Siremari teenindatavatel üksikliinidel ei rikutud üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta otsuse artikli 2 lõike 1 punktides d ja e sätestatud 300 000 sõitja künnist. Peale selle väitis Itaalia, et üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta otsuse artikli 2 lõike 4 nõuded on täidetud, sest Siremari äriüksuse müügiga konkureeriva, läbipaistva ja mittediskrimineeriva pakkumismenetluse kaudu järgiti täielikult merekabotaaži määruse nõudeid.

(223)

Itaalia väitis, et uus leping vastab kõigile tingimustele, mida kohaldatakse ülesande andmist käsitlevate sätete suhtes, nagu on sätestatud üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta otsuse artiklites 4–9. Eelkõige sätestatakse lepingus üksikasjalikult avalike teenuste osutamise kohustused, nende kestus, hüvitamismehhanism (põhineb CIPE direktiivil ja 2009. aasta seadusel) ning ülemäärase hüvitise maksmise vältimise ja selle tagasinõudmise mehhanismid. Lõpuks juhtis Itaalia tähelepanu meetmetele, mis on kehtestatud uue lepingu tingimuste range järgimise tagamiseks ning mis hõlmavad kaitsemeetmete ja rahaliste karistuste süsteemi.

(224)

Itaalia väitis, et potentsiaalsete pakkujate pakkumismenetluse käigus esitatud dokumentides ei olnud mingeid viiteid selle kohta, et olemas on edasigarantii, millega tagatakse CdI edukale pakkumusele lisatud Unicrediti kinnituskirja. On tõsi, et selles kirjas ei viidatud ei otseselt ega kaudselt Sitsiilia antud edasigarantii olemasolule. Itaalia väitel sõlmiti leping CdI-ga, kuna tema pakkumus vastas kõigile vajalikele nõuetele ja oli soodsam kui SNSi esitatud pakkumus. Itaalia väitis ka, et igasuguse seose puudumist kinnituskirja ja Sitsiilia antud edasigarantii vahel kinnitab asjaolu, et isegi pärast seda, kui Sitsiilia selle edasigarantii tagasi võttis, (78) kinnitas Unicredit oma CdI ees võetud kohustust ja andis seejärel tõepoolest välja erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremarile adresseeritud pangagarantii CdI osamaksete katmiseks (79).

(225)

Itaalia esitas ka teatavad dokumendid, tõendamaks et edasigarantii ei andnud CdI-le valikulist eelist ja seega ei kujuta see endast riigiabi. Täpsemalt esitas Itaalia järgmised dokumendid: CdI aktsionäride (st Sitsiilia, Mediterranea, Isolemar S.r.l., Lauro.it S.p.A. ja Davimar) 20. novembril 2011 allkirjastatud garantiileping, millega nad nõustusid andma ühiselt edasigarantii CdI edukale pakkumusele kuni 35 miljoni euro ulatuses, ning Unicrediti 10. mai 2012. aasta kiri, millega teavitatakse CdI-d garantii suhtes kohaldatavatest tingimustest, eelkõige vähemalt 250 baaspunkti suurusest aastapreemiast. Itaalia sõnul ei saanud edasigarantiil olla mingeid riigiabi elemente, kui selle hilisem tagasivõtmine ei mõjutanud selle saaja õigusi ja kohustusi. Seega nähtuvat nendest dokumentidest, et liidu väljakujunenud kohtupraktikas kindlaks tehtud tingimusi garantiis abi leidmiseks antud juhul ei ole.

(226)

Itaalia ametiasutused väitsid, et sildumise eesõiguse andmisega ei kaotatud ega kaotata riigi rahalisi vahendeid. Kõik parvlaevaettevõtjad maksavad sildumise eest asjaomastele sadamavaldajatele korrapäraseid tasusid, olenemata sellest, kas nad osutavad avalikke teenuseid või mitte. Seda sildumise eesõigust kohaldatakse ainult avaliku teenindamise lepingu kohaselt teenindatavate liinide suhtes ning komisjon kiitis selle oma rikkumismenetluse nr 2007/4609 (vt punkt 2.4) raames saadetud 24. jaanuari 2011. aasta kirjas heaks, kui seda kohaldatakse ainult nende liinide suhtes. Peale selle selgitas Itaalia, et Siremar ja selle õigusjärglased ei maksnud ega maksa sildumise eesõiguse eest mingit lisatasu.

(227)

Kuna sildumise eesõiguse eest ei ole vaja tasu maksta, ei ole võimalik Siremarile ja selle õigusjärglastele, kui neid on, antud rahalist eelist kvantifitseerida. Itaalia märkis aga, et praktikas rakendatakse sildumise eesõigust enamiku sadamate suuruse ning saabumiste ja väljumiste eelnevalt paika pandud ajakava tõttu ainult väga piiratud tingimustel.

(228)

Itaalia ei vaielnud vastu, et Siremar sai 7 215 800 eurot laevade uuendamiseks, mida oli vaja teha rahvusvaheliste ohutusstandardite järgimiseks (nimetatakse „Stockholmi vahenditeks“). Samas kinnitasid Itaalia ametiasutused, et neid vahendeid kasutati ainult laevade uuendamise eest tasumiseks. Selleks ajaks, kui 21. oktoobril 2011 sõlmiti müügileping CdI-ga, oligi kulutada veel vaid 580 600 eurot. Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar kulutas ülejäänud rahalised vahendid 2012. aasta jaanuaris, enne äriüksuse CdI-le üleandmist, et teha laeval „Martini“ teatavaid nõutavaid töid, mida ei olnud veel tehtud.

(229)

Mis puudutab 2010. aasta seaduses sätestatud maksuvabastusi, mida kohaldati Siremari äriüksuse erastamisega seotud toimingute ja tehingute suhtes, juhtisid Itaalia ametiasutused esmalt tähelepanu sellele, et maksejõuetusmenetluses osalevate äriühingute tulud määratakse kindlaks konsolideeritud tulumaksuseaduse artiklis 183 sätestatud eeskirjade kohaselt. Selle sätte kohaselt on äriühingu tulu pankrotimenetluse algusest kuni selle lõpetamiseni äriühingul menetluse alguses olevate varade ja menetluse lõpus oleva jääkvara vahe. Enne menetluse lõppu ei ole seetõttu võimalik ette näha, kas maksukohustus on olemas ja kui suur see on.

(230)

Seoses kaudsete maksudega rõhutasid Itaalia ametiasutused seda, et ette nähtud maksuvabastuste eesmärk on halduse lihtsustamine. Maksustamise seisukohast võib nende mõju pidada ebaoluliseks ja kindla maksumääraga maksustatud dokumentidele kohaldatavate maksude puhul väikeseks. Täpsemalt puudutab see registreerimistasu (168 eurot dokumendi kohta), kinnistu ja hüpoteegi registreerimise tasusid (kumbki 168 eurot) ja tempelmaksu (14,62 eurot nelja lehekülje eest). Lisaks märkisid Itaalia ametiasutused, et erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremari äriüksuse CdI-le ja SNSile müügi lepingu artikli 9 kohaselt pidi kõik lõivud ja tasud maksma ostja. Itaalia ametiasutused selgitasid SNSile üleandmise kohta, et vastavalt dekreet-seaduse 135/2009 artikli 19b lõikele 24a kohaldati 245 euro suurust fikseeritud registreerimistasu.

(231)

Veel selgitasid Itaalia ametiasutused, et endise Tirrenia kontserni äriühingutele, sealhulgas Siremarile, lisahüvitise maksmiseks ei kasutatud FASi rahalisi vahendeid. Selle asemel eraldati need vahendid nende eelarveassigneeringute täiendamiseks, mis loodi endise Tirrenia kontserni äriühingutele avaliku teenuse osutamise hüvitiste maksmiseks, juhuks kui need eelarveassigneeringud osutuvad ebapiisavaks. Itaalia märgib, et dekreet-seaduse 125/2010 artikli 1 lõige 5b võimaldas maakondadel kasutada FASi rahalisi vahendeid regulaarse avaliku teenuse hüvitise (osa) rahastamiseks ja seega avalike mereveoteenuste katkematuse tagamiseks. Lisaks selgitas Itaalia, et dekreet-seaduse 185/2008 artikli 26 kohaselt eraldati Tirrenia kontsernile 2009., 2010. ja 2011. aastaks 65 miljonit eurot aastas ning 195 miljonit eurot võeti vastavalt FASi vahenditest. Seejärel kanti need vahendid transpordiministeeriumi kontole, et maksta need avaliku teenuse osutamise hüvitamiseks endise Tirrenia kontserni äriühingutele (Tirrenia, Siremar, Caremar, Toremar ja Saremar). Seetõttu puudutaks see meede üksnes rahaliste vahendite eraldamist Itaalia riigieelarvest avaliku teenuse hüvitiste maksmiseks.

(232)

Itaalia väitis, et erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremari ja CdI vahel puudub majanduslik järjepidevus järgmistel põhjustel:

(233)

Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar esitas ühe peamise teabekogumi ja saatis hiljem ühe kirja. Hiljem leidsid Itaalia ametiasutuste täielikul teadmisel aset ka mitteametlikud teabevahetused, et selgitada teatavaid lahendamata küsimusi või hankida spetsiifilist teavet. Peale selle esitas erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar enamiku abimeetmete kohta Itaalia esitatud väidetega väga sarnaseid väiteid.

(234)

Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar osutas oma vastuses 2012. aasta otsuse kohta, mis saadi 19. aprillil 2013, esmalt komisjoni rikkumismenetlusele nr 2007/4609, mis käsitleb merekabotaaži määruse väära kohaldamist (vt ka punkt 2.4). Sellega seoses viitas erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar 21. detsembri 2009. aasta kirjale (vt põhjendus 136), mis puudutas Itaalia kavatsust algatada pakkumismenetlus mitte avaliku teenindamise lepingute sõlmimiseks, vaid selliseid lepinguid omavate laevandusettevõtete müümiseks. Selles kirjas märgiti, et võttes arvesse kavandatud sektori põhjalikku ümberkorraldamist ja arvestades sotsiaalset mõju, mis kaasneks pakkumismenetlustega, kui need ei hõlmaks äriühinguid, olid valitud menetlused põhimõtteliselt ja erandina vastuvõetavad, et tagada liidu laevaomanike vahelise mittediskrimineerimise põhimõtte järgimine.

(235)

21. juunil 2012 (vt põhjendus 143) saatis komisjon Itaaliale põhjendatud arvamuse viivituse kohta Caremari, Laziomari ja Saremari osutatavate avalike merekabotaaži teenuste lepingute sõlmimiseks konkureerivate pakkumismenetluste rakendamisel rohkem kui kolm aastat pärast asjaomaste lepingute kehtivusaja tavapärast lõppemist. Kuna Itaalia ametiasutused olid lõpetanud Tirrenia, Siremari ja Toremari osutatavate avalike merekabotaaži teenuste lepingu sõlmimiseks korraldatud konkureerivad pakkumismenetlused, ei puudutanud põhjendatud arvamus neid äriühinguid. Sellele tuginedes ja pidades silmas varasemaid teabevahetusi Itaalia ametiasutuste ja komisjoni talituste vahel, väitis erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar, et komisjon oli leidnud, et Siremari äriüksuse erastamine oli kooskõlas merekabotaaži määruse artikliga 4.

(236)

Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar väitis Euroopa kohtute praktikale (81) tuginedes, et kui avalike teenuste osutamise kohustused on kehtestatud kooskõlas merekabotaaži määrusega, tuleb neid pidada liidu õigusele vastavaks, ilma et oleks vaja teha ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohast lisakontrolli. Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar väitis, et kuna rikkumismenetluses jõuti järeldusele, et enne erastamist Siremari äriüksuse teenindatud liinidele kehtestatud avalike teenuste osutamise kohustused olid merekabotaaži määrust arvestades põhjendatud, ei saa sellist järeldust komisjoni ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse kontekstis kahtluse alla seada (82). Seetõttu peaksid kõik ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 2 kohased lisameetmed piirduma muude meetmetega, mis erinevad nende lisakulude hüvitamisest, mis tulenevad merekabotaaži määruse alusel seaduslikult pandud ja täidetavatest avalike teenuste osutamise kohustustest.

(237)

Kõigele lisaks viitas erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar 2009. aasta kohtuotsusele, millega tühistati 2004. aasta otsus ja võimalus liigitada otsuses nimetatud avaliku teenuse hüvitis olemasolevaks abiks. Kui endisele Tirrenia kontsernile antud abi liigitataks tõepoolest olemasolevaks abiks, kohaldataks seda liigitust tõenäoliselt ka hüvitise suhtes, mis maksti Siremari äriüksuse täidetavate avalike teenuste osutamise kohustuste eest kuni erastamiseni, järgmistel põhjustel:

(238)

Mis puudutab tõelise üldist majandushuvi pakkuva teenuse olemasolu liinidel, mida Siremar esialgse lepingu alusel teenindas, loetles erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar kõigepealt ühendused, kus ta pikendamisperioodil avalikku teenust osutas. Mõnel liinil esines teatavatel aastaaegadel konkurentsi. Ent ka need ettevõtjad osutasid avalikku teenust ja said vastavalt hüvitist. Seetõttu märkis erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar, et nende ettevõtjate olemasolu ei sea kahtluse alla tõelise üldist majandushuvi pakkuva teenuse olemasolu. Lisaks esitas erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar sõitjate andmeid 2010. ja 2011. aastal teenindatud liinide kohta, mis näitasid, et kõigil üksikliinidel veeti aastas keskmiselt alla 300 000 sõitja (83). Selle põhjal otsustades olid üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta otsuse artikli 2 lõike 1 punktides d ja e sätestatud tingimused täidetud. Kuna pikendatud esialgsete lepingute alusel makstud hüvitis kliiriti rikkumismenetluse raames, on täidetud ka asjaomane üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta otsuse artikli 2 lõikes 4 ja artikli 2 lõikes 2 ning üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevas 2005. aasta otsuses sätestatud tingimus.

(239)

Lisaks väitis erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar, et Itaalia ei ole talle ülemäärast hüvitist maksnud. Esiteks viitas äriühing Corte dei Conti aruandele, millega kiideti heaks esialgse lepingu artiklis 3 endise Tirrenia kontserni äriühingute hüvitissumma kindlaksmääramiseks sätestatud metoodika. Teiseks juhtis erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar tähelepanu asjaolule, et erakorralise juhtimise ajal (2010. aasta septembrist 2012. aasta juulini) oli subsiidiumi summa absoluutarvudes umbes 16 miljonit eurot väiksem ja suhtelises väärtuses umbes 25 % väiksem kui äriühingu viimase kahe aasta jooksul (2008–2009) saadud toetuste keskmine summa. Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar märkis, et kuni 2009. aasta lõpuni makstud avaliku teenuse hüvitis võimaldas Siremaril tasakaalustada oma tulusid ja kulusid ning jätkata tegevust hoolimata majanduslike ja rahanduslike väljavaadete järkjärgulisest halvenemisest. Aja jooksul muutus Siremar aga toetustest sõltuvamaks: aastatel 1999–2008 kasvas toetuste osakaal käibes 64 %-lt 77 %ni. Alates 2010. aastast piirdus hüvitise summa 2009. aasta seaduses sätestatud ülemmääraga, mis oli märkimisväärselt väiksem kui varasematel aastatel. Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar väitis, et selle tõttu ei oleks riigi toetus katnud tema tegevuskulusid. Seepärast järeldas erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar, et esialgse lepingu pikenduse aastatel ei saanud olla mingit ülemäärast hüvitamist ja et uus hüvitise arvutamise metoodika sunnib äriüksuse uut omanikku äriüksuse tegevust selle tõhususe suurendamiseks ümber korraldama.

(240)

Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar tuletas meelde, et Itaalia ametiasutused teatasid komisjonile 16. mail 2011, et äriühingute Tirrenia ja Siremar erakorralised juhtkonnad maksavad 2010. aasta otsusega heaks kiidetud päästmisabi tagasi pärast Tirrenia ja Siremari äriüksuse müüki, kasutades nende äriüksuste müügist saadud tulu. Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar märkis aga, et Siremari äriüksuse müügi lõpuleviimine viibis ootamatute sündmuste tõttu ja seetõttu pidi haldusmenetlusse kaasatud Siremar osutama oma teenuseid kavandatust märkimisväärselt pikema aja jooksul ja kandma sellega seotud kulud. Siiski maksti kogu päästmisabi riigile täies mahus tagasi ühekordse maksega 18. septembril 2012, st alles 48 päeva pärast Siremari äriüksuse üleandmist, mis toimus 1. augustil 2012.

(241)

Päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punkti 25 alapunktis c sätestatud nõude kohta märkis erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar seda, et nii Tirrenia kui ka Siremari likvideerimiskava avaldati erakorralise juhtkonna (84) veebisaidil ammu enne eespool nimetatud kuuekuulise ajapiirangu lõppu. Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar lisas, et kogu asjakohane teave erastamisprotsessi edasise käigu kohta – mis oli tema väitel sisuliselt päästmise ja ümberkorraldamise suunistes määratletud restruktureerimiskava – edastati komisjonile korrapäraselt riigiabi ja ühinemise heakskiitmise menetluse raames. Seetõttu väitis erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar, et komisjoni on täielikult teavitatud ning et see kava oli teostatav, ühtne ja kaugeleulatuv, et taastada Siremari elujõulisus, nagu on nõutud päästmise ja ümberkorraldamise suunistes.

(242)

Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar väitis ka, et Siremar lakkas olemast raskustes olev äriühing kohe, kui sai päästmisabi, mis võimaldas tal osutada regulaarselt avalikke teenuseid, juhtides samal ajal nõuetekohaselt likvideerimisprotsessi. Tema arvates tehti neid toiminguid vaatlusalusel perioodil regulaarselt ilma häireteta, mis tavaliselt iseloomustavad raskustes olevat äriühingut. Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar lisas, et erastamise lõpuleviimine langes kokku restruktureerimiskava täieliku rakendamisega. See hõlmas Siremari tegevuse korralduse ja juhtimise struktuurilisi muudatusi, millega tagati tema naasmine pikaajalise kasumlikkuse olukorda. Kõigele lisaks juhtis erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar tähelepanu sellele, et 2010. aasta otsuses kinnitati, et „ühe ja ainsa korra“ põhimõtet on järgitud ka mineviku puhul seoses mis tahes päästmis- ja ümberkorraldusabi või ebaseadusliku abiga, nagu hüvitis avalike teenuste osutamise kohustuste eest. Seetõttu väitis erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar, et Itaalia ametiasutused võisid õigustatult loota, et see hüvitis ei tähenda riigiabi.

(243)

Järgitud menetluse kohta väitis erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar, et Itaalia teatas uuest lepingust komisjonile 10. jaanuaril 2012 üksnes õiguskindluse huvides. Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar ei nõustunud komisjoni 2012. aasta otsuses esitatud arvamusega, et see meede võib olla ebaseaduslik abi, mis on antud vastuolus ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 3 sätestatud rakendamiskeeluga.

(244)

Sisulise poole pealt esitas erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar neli Altmarki kriteeriumi ja põhjendas, miks ta leiab, et igast kriteeriumist on kinni peetud, välistades seega riigiabi elemendi olemasolu uues lepingus.

(245)

Esiteks usaldati äriühingule üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamine (esimene Altmarki kriteerium): uue lepingu artiklis 3 on osutatavad teenused selgelt sätestatud, samal ajal kui selle A lisas on üksikasjalikult kindlaks määratud kasutatavate laevade tüübid ja hõlmatavad ajavahemikud ning on täpsustatud õhtuse ja öise teeninduse nõuded ja piletihinna piirangud. Teiseks sätestati hüvitise arvutamise parameetrid eelnevalt läbipaistvalt ja objektiivselt (teine Altmarki kriteerium): arvutusmetoodika üksikasjalik kirjeldus on esitatud uues lepingus, selle lisades ja CIPE direktiivis. Kolmandaks hüvitati ainult avaliku teenuse osutamise netokulud (kolmas Altmarki kriteerium): uues lepingus on sätestatud, et hüvitatakse ainult avaliku ülesande raames osutatud teenused. Kulude ja mõistliku kasumi arvutamisel arvesse võetavad elemendid, st 6,5 % riskikapitali tootlus, on loetletud CIPE direktiivis ning uue lepingu B ja C lisas. Neljandaks tuleb hüvitis kehtestada miinimumtasemel (neljas Altmarki kriteerium): erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar väitis, et Siremari äriüksuse erastamise pakkumismenetlus oli läbipaistev, avatud ja mittediskrimineeriv ning et hüvitise arvutamise meetodis eeldati teenuse osutajalt suuremat tõhusust.

(246)

Olenemata Altmarki kriteeriumidest käsitles erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar ka komisjoni kahtlusi seoses uue lepingu vastavusega üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevas 2011. aasta otsuses sätestatud tingimustele.

(247)

Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar väitis eelkõige, et 2010. ja 2011. aasta sõitjaandmete põhjal ei ole üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta otsuse artikli 2 lõike 1 punktis d ja e kehtestatud sõitjate arvu künnise nõuet rikutud. Lisaks väitis erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar, et rikkumismenetluse tulemust silmas pidades (vt ka punkt 5.1.1) ja pärast Siremari äriüksuse erastamist on ka üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta otsuse artikli 2 lõikes 4 sätestatud tingimus täidetud.

(248)

Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar viitas oma Altmarki põhjenduste raames esitatud argumentidele, et tõendada vastavust üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta otsuse artikli 4 punktides a ja b nõutud tingimustele. Peale selle on uues lepingus sätestatud hüvitise arvutamise, kontrollimise ja ülevaatamise parameetrid ning ülemäärase hüvitise vältimise ja tagasinõudmise kord ning siduvad nõuded, mis hõlmavad osutatava teenuse olulisi aspekte (hind, kvaliteet ja kogus) (üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta otsuse artikli 4 punktid d ja e). Lisaks on uue lepingu A lisas iga liini kohta kehtestatud maksimaalsed piletihinnad inimese ja sõiduki kohta, tehes vahet tavahindade ja saareelanike alandatud piletihindade vahel. Avalike teenuste osutamise kohustuste täitmise iga-aastane hüvitis kehtestatakse lepingu kehtivuse ajaks. Siiski on kehtestatud majanduslike võrdlusnäitajate iga kolme aasta taguse läbivaatamise mehhanism, samuti kaitseklausel mõlema poole kasuks juhuks, kui toimuvad teatavate majandusnäitajate ettenägematud ja struktuurilised muutused, mistõttu ületavad need kindlaksmääratud künnist. Peale selle on eespool kirjeldatud nõuete täieliku järgimise tagamiseks uue lepinguga kehtestatud heidutava mõju põhimõttel põhinev range ja ulatuslik karistuste süsteem teenuse osutaja jaoks. Järelevalvet teostavatel ministeeriumidel on ka inspektsioonide ja kontrollide tegemise ning teabe hankimise volitused, et hinnata lepingus sätestatud kohustuste täitmist (üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta otsuse artikkel 5). Kõigele lisaks väitis erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar, et täidab üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta otsuse muid kohaldatavaid sätteid (artiklid 6–9) üldsätete kaudu, mis reguleerivad avatud, läbipaistvat ja mittediskrimineerivat pakkumismenetlust, nagu see, mida kasutati Siremari äriüksuse müümiseks.

(249)

Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar meenutas pakkumismenetluse peamisi etappe ja hilisemaid sündmusi. Ta rõhutas, et erakorraline volinik kavandas ja viis pakkumismenetluse ellu viisil, mida peeti kõige asjakohasemaks, et tagada võimalikult kõrge hinnaga pakkumuse saamine, ning et temalt nõuti seadusega, et ta kehtestaks kaitsemeetmed pakkumismenetluse läbipaistvuse, erapooletuse ja õigluse tagamiseks. Eelkõige oli miinimumhinna kindlaks määranud sõltumatu ekspert ja eduka pakkumuse valimisel lähtuti kõrgeima hinna kriteeriumist. Lisaks märkis erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar, et käsitledes erastamise käigus antud võimalikku abi, peaks komisjon järgima GRAWE kohtupraktikat, (85) mille kohaselt võib riigile kuulunud äriühingu erastamisel eeldada, et turuhind vastab saadud kõrgeima hinnaga pakkumusele, kui selline pakkumus on usaldusväärne ja sellel on majanduslik väärtus.

(250)

Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar väitis ka, et pakkumismenetluse suhtes ei kohaldatud tingimusi, mis iseenesest põhjustaksid müügiks pakutavate varade väärtuse kahanemist või potentsiaalsete ostjate arvu vähenemist. Eelkõige kehtib see 2011. aasta otsuses nimetatud tingimuste kohta, mis käsitlevad i) töötajate arvu säilitamist, ii) laevade liitmist avalike teenuste osutamise kohustustega üheks pakkumismenetluseks. Esimese punktiga seoses osutas erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar, et see puudutab kohustuslikku sätet, mis on kehtestatud üldkohaldatava õigusaktiga ja mida kohaldatakse vahet tegemata kuni kaks aastat. Teise punkti kohta märkis erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar, et võimalus kasutada äriüksuse laevu lepingus kehtestatud avalike teenuste kohustustega hõlmatud liinide teenindamiseks näib pigem olevat elujõuline ärivõimalus kui negatiivne tegur, mis mõjutab müüki pandud äriüksuse väärtust, eriti mereveosektorit puudutava majanduslanguse ajal.

(251)

Eriküsimuse kohta, mis puudutab Sitsiilia antud edasigarantiid, väitis erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar, et pakkujate pakkumismenetluse käigus esitatud dokumentides ei leidu tõendeid mis tahes edasigarantii olemasolu kohta. Eelkõige ei sisaldanud Unicrediti 12. oktoobri 2011. aasta kinnituskiri ei otsest ega kaudset viidet Sitsiilia antud edasigarantiile. Lisaks jäi Unicredit võetud kohustuse juurde tagada osa müügihinna edasilükatud maksed ka pärast seda, kui Sitsiilia võttis edasigarantii tagasi. Asjaolu, et müük viidi lõpule tükk aega pärast seda, kui Sitsiilia oli oma edasigarantii tagasi võtnud, on piisav, järeldamaks et Unicrediti kinnituskirja ja Sitsiilia edasigarantii vahel puudub sisuline seos.

(252)

Nendel põhjustel järeldas erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar, et komisjoni kahtlused abi olemasolu kohta Siremari äriüksuse erastamisel, sealhulgas Sitsiilia antud edasigarantii, ei ole põhjendatud.

(253)

Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar kirjeldas järgmisi Siremari äriüksuse erastamise tunnuseid: üleandmise ulatus (varad ja kohustused); majandustegevus, tööjõud ja poolte isik; müügihind; toimingu loogika ja ajastus. Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar väitis, et käesoleval juhul osutavad kõik need elemendid Siremari äriüksust müüva erakorralise juhtkonna ja omandaja vahelise majandusliku järjepidevuse katkemisele.

(254)

Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar väitis eelkõige, et

(255)

12. veebruaril 2014 esitas erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar otsuse 592/14 Sitsiilia antud edasigarantii kohta (vt põhjendus 96) ja tutvustas oma esialgset hinnangut. Otsus 592/14

(256)

Mis puudutab viimast punkti, siis juba selles etapis hoiatas erakorraline juhtkond, et ei saa välistada, et teda võidakse uuesti paluda algatada Siremari erastamisprotsessi lõpuleviimiseks seaduslikult nõutavaid toiminguid.

(257)

SNS saatis uurimise ajal neli kirja: kolmel korral esitas ta teavet ja ühel korral ametliku taotluse, et komisjon seaks esikohale Tirrenia kontserni käsitleva uurimise Siremari puudutava osa. Hiljem leidsid Itaalia ametiasutuste täielikul teadmisel aset ka mitteametlikud teabevahetused, et selgitada teatavaid lahendamata küsimusi või hankida spetsiifilist teavet. Selles jaos esitatakse kokkuvõte ainult kolmest märkuste esitamisest (86).

(258)

Esimeses kirjas, mis saadeti pärast 2011. aasta otsuse vastuvõtmist 22. veebruaril 2012, esitas äriühing ajakohastatud teavet Siremari erastamisprotsessi kohta ja mõningaid selgitusi Sitsiilia 12. oktoobril 2011 antud edasigarantii kohta pärast seda, kui 29. septembril 2011 paluti viimast korda esitada täiendavaid pakkumusi. Eelkõige juhtis SNS tähelepanu sellele, et kõnealune edasigarantii 1) ei olnud proportsionaalne Sitsiilia osalusega Mediterraneas; 2) oli antud Sitsiilia omal algatusel ja selle eest ei makstud hüvitist; 3) anti ilma mis tahes sekkumishüvitiseta ja riskide maandamiseta CdI aktsionäride poolel. SNS esitas komisjonile ka teabe edasigarantii enda kohta. Lisaks väitis ta, et selle edasigarantii tekstist nähtub selgelt, et see oli nõue anda garantii Unicrediti müügihinna edasilükatud osamaksetele. Seega järeldas SNS, et edasigarantii kujutas endast ebaseaduslikku riigiabi CdI-le ja võimalik, et ka Unicreditile.

(259)

Teises kirjas, mis saadeti pärast 2012. aasta otsuse vastuvõtmist 21. märtsil 2013, käsitles äriühing erastamismenetluse ja sellega seotud kohtumenetluse eri etappe kuni selle kuupäevani (vt punkt 2.3.3.2). Ühtlasi teatas ta kaebusest, mille parvlaevaettevõtja NGI esitas transpordiministeeriumile, vaidlustades lepingu sõlmimise CdI-ga teenuste osutamiseks Egadi saartel, Pantellerial ja Ustical (87). Seejärel selgitas ta Sitsiilia kaudset osalust CdI-s ja põhjendas, miks nii edasigarantii kui ka kapitali suurendamine kujutavad endast riigiabimeetmeid.

(260)

Esiteks ei saa SNSi arvates pidada Sitsiiliat CdI vähemusaktsionäriks, kes ei mõjuta kuidagi äriühingu juhtimist. Sitsiilia oleks sekkunud kõikidesse CdI strateegilistesse otsustesse. Eelkõige juhtis kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et Vincenzo Emanuele töötas samal ajal Sitsiilia pearaamatupidaja ja Mediterranea nõukogu esimehe ametikohal ning seetõttu oli tal võimalus CdI otsuseid mõjutada. Itaalia tsiviilseadustiku artikli 2409c alusel täidab nõukogu kontrollifunktsioone. Muu hulgas on talle pandud järgmised ülesanded: direktorite nõukogu ametisse nimetamine ja tagasikutsumine; bilansi heakskiitmine; Itaalia tsiviilseadustiku artikli 2403 alusel Collegio Sindacale’le pandud ülesannete täitmine; direktorite nõukogu liikmete vastu esitatud kahjunõuete käsitlemine; aktsionäridele igal aastal ajakohastatud kirjaliku teabe esitamine. Lisaks annab Mediterranea põhikiri nõukogule lisapädevuse hääletada direktorite nõukogu ettevalmistatud strateegiliste tehingute ning direktorite nõukogu koostatud finants- ja äriplaanide üle. SNS juhtis tähelepanu ka sellele, et Mediterranea asutamise ajal nimetas äriühingu direktorite nõukogu kolmest liikmest kaks ametisse Sitsiilia. Veel märkis SNS, et Mediterranea ja CdI vähemusaktsionärid olid osaliselt samad, mis suurendas Sitsiilia finantsvõimendust. Eelkõige olid nii Mediterranea kui ka CdI vähemusaktsionärid Lauro.it S.p.A. ja Isolemar S.r.l..

(261)

Teiseks märkis SNS edasigarantii kohta, et vahetult enne hankelepingu sõlmimist SNSiga ja pärast menetlustähtaja möödumist muutis CdI oma pakkumust, tehes ettepaneku asendada varem esitatud garantii, mille oli andnud Commercial Fidi, Unicrediti garantiiga, millele Sitsiilia andis edasigarantii. Seejärel, 12. oktoobril 2011, pärast viimast lisapakkumuste küsimist, saatis Unicredit CdI-le uue kinnituskirja, nimetamata ühtegi edasigarantiid. Ometi kinnitas Sitsiilia samal päeval oma Unicreditile antud edasigarantiid ja muutis summasid nii, et need vastasid Unicrediti kirjas esitatud summadele. SNS märkis ka seda, et lisaks oma kaudsele omakapitaliosalusele CdI-s oli Sitsiilial ka vähemusosalus Unicreditis (0,62 %) ja tal oli viimasega lähedane seos (88).

(262)

SNS leiab, et kui Unicredit ei oleks CdI-le garantiid andnud, oleks erakorraline juhtkond andnud Siremari äriüksuse SNSile. Selle taustal väitis SNS, et riigiabi käsitleva kohtupraktika ja garantiiteatise põhjal vastab edasigarantii riigiabi meetme määratlusele, kuna sellega anti CdI-le valikuline majanduslik eelis, mis võimaldas tal võita Siremari äriüksuse pakkumismenetluse, kasutades riigi vahendeid ning moonutades konkurentsi ja kaubandust. SNS väitis, et meede võib hõlmata ka Unicreditile antud abi, kuna tema CdI kasuks antud garantii riskiprofiili alandataks vastavalt.

(263)

Kolmandaks kirjeldas SNS kapitali suurendamist CdI poolt ja aja jooksul nii CdI kui ka Mediterranea omandistruktuuris toimunud muutusi. SNS märkis esiteks, et pärast kahes etapis toimunud kapitali suurendamist (1 miljonilt eurolt 21 480 263 euroni) kuulus enamik CdI aktsiaid endiselt Mediterraneale. SNS märkis ka seda, et kapitali suurendamise kahe etapi ajal oli Sitsiilia CdI enamusaktsionär, olgugi et tema osalust vähendati hiljem 43,02 %ni. SNS on seisukohal, et kapitali suurendamise otsus ja edasigarantii andmise otsus olid omavahel seotud ja kumbki neist ei olnud lõppkokkuvõttes kasumit taotlev. Ükski erainvestor ei oleks heaks kiitnud kapitali suurendamist ja andnud samal ajal sellist edasigarantiid, võttes arvesse asjaomaste summade suurust ja mõlema meetme ajastust. Lisaks märkis SNS, et erapartneritel, kes osalesid CdI kapitali suurendamises, oli palju väiksem osalus kui Sitsiilial (ligikaudu pool) ja nad ei oleks kunagi osalenud selles kapitali suurendamises, kui Sitsiilia ei oleks andnud suuremat osa vahenditest, kasutades selleks avaliku sektori ressursse. Seetõttu väitis SNS, et ka CdI-poolne kapitali suurendamine täidab kõik tingimused, et seda võiks pidada riigiabiks.

(264)

Lõpuks kirjeldas äriühing probleeme, mis tekkisid CdI-l uue lepingu täitmisel ja olid seotud märkimisväärsete hilinemiste, tühistamiste ja piletihindade tõusuga ning mõjutasid lõppkasutajaid, ja palus komisjonil viia lõpule uurimine, mis käsitleb ainult edasigarantiid ja kapitali suurendamist.

(265)

Kolmandas kirjas, mis saadeti 31. juulil 2019, esitas SNS esialgseid märkusi uue lepingu alusel teenindatavate väikesaarte kohta. Sitsiilial on neliteist väikesaart, millest igaühel on omad elanikkonnaga seotud ja mereühenduse vajadused ning mis vajavad regulaarseid ja sagedasi mereühendusi mandriga ka selliste oluliste varude soetamise seisukohast nagu toit, vesi, kütus ja post. Paljudel neist saartest ei ole haiglaid ega keskkoole, nii et patsiendid ja õpilased sõltuvad oma haridus- ja tervishoiuvajaduste rahuldamisel stabiilsetest ja taskukohastest ühendustest (89). SNS märkis ka seda, et kõik nende saarte loodusõnnetuste korral või elanikkonnakaitse eesmärkidel rakendatavad evakuatsiooniplaanid tuginevad uue lepingu kohastele mereühendustele.

(266)

Seejärel märkis SNS, et tema seisukoht on, et talle uue lepingu alusel makstud hüvitis ei kujuta endast riigiabi, kuna see vastab Altmarki kriteeriumidele. SNS võrdles oma juhtumit Saremari osutatud teenustega, mida hinnati 2014. aasta otsuses, ja juhtis tähelepanu mitmele elemendile, mis kehtivad SNSi puhul, kuid ei kehti nende teenuste puhul:

(267)

Lisaks sellele ja täiendava põhjendusena märkis SNS, et uue lepingu kohane hüvitis on kooskõlas ka üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevas 2011. aasta otsuses sätestatud kokkusobivuse tingimustega. Avalike teenuste osutamise kohustused, mida SNS peab täitma, on selgelt kindlaks määratud ja kõik nende tunnused selgelt määratletud. Lisaks sellele tehakse SNSiga sõlmitud lepingus järgmist:

(268)

Oma vastuses 2011. aasta otsusele, mis saadeti 29. veebruaril 2012, märkis Pan Med, et nõustub selle otsuse teatavate punktidega, mis käsitlevad komisjoni esialgset hinnangut abi olemasolu kohta erastamisel, sildumise eesõigust ja 2010. aasta seadusega kehtestatud meetmeid.

(269)

Pan Med märkis oma vastuses 2012. aasta otsusele, mis saadeti 19. aprillil 2013, et kavatses alustada teatavate uute liinide teenindamist, kuid väitis, et konkurentsi takistab endise Tirrenia kontserni äriühingutele ja nende omandajatele antud kokkusobimatu abi. Järgmistes põhjendustes on kokkuvõtvalt esitatud Pan Medi märkused, milles osutatakse Siremarile.

(270)

Tirreniale ja Siremarile antud päästmisabi kohta väitis Pan Med, et alates 28. augustist 2011 – s.o kuupäevast, mille saabumiseks oleks tulnud selle abi andmine lõpetada – kuni selle tagasimaksmiseni umbes aasta ja kaks kuud hiljem, said need kaks äriühingut kasu ebaseaduslikust ja eeskirjadevastasest päästmisabist. Eelkõige ei olnud päästmisabi kooskõlas päästmise ja ümberkorraldamise suunistega ega olnud osa terviklikust restruktureerimiskavast. Seetõttu oli see Pan Medi arvates tegevusabi Tirreniale ja Siremarile.

(271)

Seoses uute lepingutega esitas Pan Med oma tähelepanekud CINi ja CdI osutatud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste tegeliku olemuse kohta, keskendudes oma põhjendustes CINi teenindatud liinidele (st ühendustele Sitsiilia ja mandri vahel, mitte ühendustele Sitsiilia ja väiksemate saarte vahel, mida teenindas CdI). Pan Med väitis, et neile ettevõtjatele makstud hüvitist ei saa põhjendada ei kohalike kogukondade liikumisvajaduste ega majandusliku arengu argumentidega. Pan Med juhtis tähelepanu sellele, et eri piirkondi ühendava liikluse tagamise eesmärki ei tohiks käsitleda meelevaldselt valitud liinipakettide kaudu, mis ei näi kajastavat üldist huvi ja mis määrati kindlaks peaaegu 25 aasta eest. Lisaks väitis Pan Med, et avaliku teenuse osutamise eest makstav hüvitis võimaldas ettevõtjatel teenida kasumit, mis oli rohkem kui mõistlik ja ei ole seega kooskõlas kolmanda Altmarki kriteeriumiga (90). Eelkõige väitis Pan Med, et CIPE direktiivis sätestatud 6,5 % riskipreemia ei ole põhjendatud, kuna ettevõtjatele ei jääks mingit äririski.

(272)

Oma kirjas kirjeldas Pan Med ka mitut uut liini, mida ta oli otsustanud teenindada, ja uut igapäevast teenust liinil Gaeta–Milazzo, mida ta alles hindas. Pan Med pidas seda teenust äriliselt tasuvaks. Projekti pidurdasid aga bürokraatia ning CdI ja teiste ettevõtjate vastuseis (91). See teenus konkureeris CdI parvlaevateenustega liinil Napoli – Eoli saared – Milazzo (samuti Tirrenia osutatud teenusega liinil Napoli–Palermo). Konkurentsiolukorra kohta CdI teenindatud kabotaažiliinidel tuletas Pan Med meelde, et komisjon on juba märkinud, et konkureerivad ettevõtjad osutasid võrreldavaid segateenuseid vähemalt järgmistel liinidel: Milazzo – Lipari saared – Napoli, Trapani–Pantelleria ja Palermo–Ustica. Pan Medi arvates näitab see, et turg on tõepoolest suuteline täitma meelevaldselt CdI-le pandud avalike teenuste osutamise kohustusi.

(273)

Pan Med jõudis järeldusele, et esialgse lepingu kehtivusaja pikendamise alusel antud abi, päästmisabi ja uue lepingu alusel antud abi on ebaseaduslikud ja kokkusobimatud ning need tuleb vastavatelt abisaajatelt (st esialgsetelt äriühingutelt või uutelt omanikelt, olenevalt kõnealusest meetmest ja majandusliku järjepidevuse olemasolust) tagasi nõuda.

(274)

Vastuseks 2011. aasta otsusele esitas Grandi Navi Veloci 1. märtsil 2012 märkused järgmiste punktide kohta:

Grandi Navi Veloci väitis, et punktides b ja e loetletud abimeetmed kujutavad endast uut abi, mis on nii ebaseaduslik kui ka vastuolus ELi toimimise lepinguga. Grandi Navi Veloci märkuste keskmes on aga Saremari erijuhtum, mis jääb käesoleva otsuse kohaldamisalast välja. Märkused, mis on asjakohased ka käesoleva otsuse puhul, on esitatud kokkuvõtlikult allpool.

(275)

Merekabotaaži määruse väidetava rikkumise kohta märkis Grandi Navi Veloci, et selle määruse kohaselt saavad liikmesriigid sekkuda, kui turg ei suuda pakkuda piisavaid teenuseid, andes toetusi, mis on seotud avalike teenuste osutamise kohustustega liikmesriikide endi kindlaksmääratud liinidel. Siiski peavad liikmesriigid piirama oma sekkumist merekabotaaži määruses kehtestatud oluliste nõuetega ja täitma mittediskrimineerimise nõuet kõigi ühenduse laevaomanike suhtes, kes on huvitatud nende liinide teenindamisest. Kuna Itaalia andis liinid üksnes endise Tirrenia kontserni äriühingutele, korraldamata avalikku pakkumismenetlust, rikkus ta merekabotaaži määruse artikli 4 lõikeid 1 ja 2. Lisaks märgib Grandi Navi Veloci, et kui neil liinidel on samu teenuseid pakkuvaid konkurente, ei ole Analiri juhtumit käsitlevas kohtupraktikas sätestatud tingimused täidetud (93).

(276)

Mis puudutab sildumise eesõigust, ei vaidlustanud Grandi Navi Veloci komisjoni esialgset seisukohta, et meede ei ole riigiabi, kuna sellega ei kaasne riigi rahaliste vahendite kaotust. Samas väitis Grandi Navi Veloci, et sildumise eesõiguse üleminek endise Tirrenia kontserni äriühingute uutele omanikele, nagu on ette nähtud dekreet-seaduse 135/2009 artikli 19b lõikega 21, on samuti merekabotaaži määruse artikli 4 rikkumine. Seejärel nimetas Grandi Navi Veloci Itaalia konkurentsiameti kahte otsust (segnalazioni) aastatest 1995 ja 1997 Caremari kohta, märkides, et sellel eesõigusel võib olla negatiivne mõju konkurentsile, eriti kui abisaajal on ainuõigus sildumisaegadele, mis on majanduslikust seisukohast kõige väärtuslikumad.

(277)

Tirrenia ja Siremari äriüksuse erastamisega seoses nõustus Grandi Navi Veloci komisjoni 2011. aasta otsuses avaldatud esialgse arvamusega, et menetlused ei olnud piisavalt läbipaistvad ja tingimusteta, et välistada abi olemasolu. Lisaks väitis Grandi Navi Veloci, et Itaalia ametiasutused lükkasid Tirrenia kontserni äriühingute, sealhulgas piirkondlike äriühingute erastamise määramata ajaks edasi, hoolimata garantiidest, mida on aastate jooksul komisjonile antud ja mis on vormistatud 2001. aasta otsuses (selle põhjendustes 4 ja 12) ning 2004. aasta otsuses (põhjendustes 5 ja 45). Grandi Navi Veloci väitis, et tulevaste erastamiste väljavaadet kasutati komisjoniga suhtlemisel kauplemisvahendina, et saada luba maksta Tirrenia kontserni äriühingutele avaliku teenuse hüvitist kuni 2008. aasta lõpuni.

(278)

2. detsembril 2019 esitas Lipari ja teiste Lipari saarte, välja arvatud Salina, (94) linnapea pärast huvitatud kolmandatele isikutele 2011. aasta otsuse ja 2012. aasta otsuse kohta oma seisukohtade avaldamiseks määratud menetlustähtaegade möödumist kirja.

(279)

Selles kirjas rõhutas linnapea meretranspordi sektori tähtsust Lipari saartel elavate inimeste igapäevaelus. Linnapea rõhutas eelkõige seda, et kõnealused saared on palju väiksemad kui Sardiinia või Sitsiilia ning seetõttu on merekabotaaži ühendused üliolulised. Linnapea märkis, et need saared – eriti kõige väiksemad – vajavad neid ühendusi põhiliste toidu- ja ravimitarnete jaoks. Ilma usaldusväärsete ja sagedaste ühendusteta ohustaks neid saari massiline väljaränne kuni asustuse kadumiseni. Lisaks juhtis linnapea tähelepanu sellele, kuidas turism on nende saarte peamine majandustegevus ning kui oluline on turismi jaoks tõhus ja tulemuslik transport, eelkõige just kõrghooajal. Selle punkti kohta märkis linnapea, et kasutajate nõudlus nende transporditeenuste järele on madalhooajal suhteliselt väike, kuid stabiilne ning puudutab enamasti pendelrändajaid ja saarte elanikke, samas kui kõrghooajal on nõudlus suurem, peamiselt turistide tõttu. Seetõttu vajavad ühendused Lipari saartega riigi toetust ja selle äravõtmine oleks nende saarte elanike põhiõiguste ja -vajaduste seisukohast katastroof.

(280)

23. oktoobril 2014 osales CdI kohtumisel komisjoni ja Itaalia ametiasutustega. Ka esitas äriühing kolmel korral märkusi, iga kord huvitatud kolmandatele isikutele 2011. aasta ja 2012. aasta otsuse kohta oma seisukohtade avaldamiseks määratud tähtajast hiljem. Ühelgi korral ei esitanud CdI märkusi nõukogu määruse (EL) 2015/1589 artikli 24 lõikes 2 osutatud kohustuslikul kaebuse vormil (95). Sellest hoolimata esitab komisjon järgmistes punktides kokkuvõtlikult need väited ja on võtnud neid oma hindamises arvesse.

(281)

CdI esitas oma 8. augustil 2013 komisjoni taotlusel saadetud esimeses kirjas üksikasjalikud andmed liinide kohta, mida ta teenindas ajavahemikul 2012. aasta 1. augustist kuni 31. detsembrini. Esitatud teave hõlmas muu hulgas ka teenindatud liinide loetelu järgmiste andmetega:

(282)

Lisaks väitis CdI, et omandas Siremari äriüksuse pärast sõltumatu eksperdi tehtud hindamist ja et erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremariga puudus igasugune majanduslik järjepidevus.

(283)

Oma teises märkuste kogumis, mis saadeti 23. ja 30. oktoobril 2014, esitas CdI märkused edasigarantii kohta.

(284)

Esiteks märkis ta, et Sitsiilia otsustas asutada Mediterranea selgete poliitiliste ja majanduslike eesmärkidega: väikesaarte kogukondade toetamine merekabotaaži teenuste kohapealse osutamisega ja vajaliku kapitali pakkumine kvalifitseeritud ja täpselt määratletud osalemiseks nende teenuste osutamisel. Sellega seoses tegi CdI oma ärieesmärgi elluviimiseks mitu pakkumist Siremari ostuks, millest viimased olid 2011. aasta 9. juuni, 18. juuli ja 13. oktoobri pakkumine.

(285)

Teiseks väitis ta, et äriüksuse üleandmine oli õiguspärane, ning esitas dokumendid hankemenetluse ja sellega seotud riigisisese kohtumenetluse kohta. CdI väitis, et erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar ja majandusarengu ministeerium olid edasigarantii olemasolust teadlikud, kuid korraldasid siiski Siremari äriüksuse CdI-le üleandmise kümme täiskuud pärast hankelepingu sõlmimist. Eelkõige jagas CdI komisjoniga Rooma kohtu 15. aprilli 2014. aasta otsust, millega vabastati hagejad kõigist kriminaalsüüdistustest, kuna kohus jõudis otsusele, et erakorraline juhtkond teadis Sitsiilia edasigarantiist ajal, millal ta andis äriüksuse CdI-le. Kuna kriminaalmenetluses langetatud lõplikes kohtuotsustes kindlaks tehtud fakte ei saa seotud menetlustes vaidlustada, väitis CdI, et see tõendab, et edasigarantii oli täiesti seaduslik ega olnud samal ajal pakkumismenetluse tulemust määrav (98).

(286)

Kolmandaks märkis CdI, et Sitsiilia pakkus edasigarantiid investorina, kes omab osalust äriühingus, mitte avaliku sektori asutusena. Kuna Unicreditilt müügihinna edasilükatud maksetele garantii saamiseks oli vajalik saada edasigarantii, väljastasid edasigarantii kõik selle aktsionärid, sealhulgas eraõiguslikud pooled Lauro.it S.p.A., Davimar ja Isolemar S.r.l. Esimese CdI pakkumise puhul tegid nad seda avaliku halduse kauem kestvate otsustusmenetluste tõttu juba enne, kui Sitsiilia andis välja oma edasigarantii. Selle viivituse tõttu pidi CdI esialgu tuginema Commercial Fidi garantiile, mis hiljem asendati Unicrediti kinnituskirjaga, mis sisaldas peatamisklauslit Sitsiilia pearaamatupidaja edasigarantii väljastamise volituste kontrollimise kohta (vt põhjendus 84). Siiski ei olnud see asjakohane kahel põhjusel: esiteks ei võtnud erakorraline volinik seda arvesse ja taotles uut pakkumisvooru; teiseks olid teiste poolte edasigarantiid täielikud. Seetõttu järeldas CdI, et Sitsiilia edasigarantii oli tavaline äritehing ega andnud CdI-le ega Unicreditile mingit eelist.

(287)

Oma kolmandas kirjas, mis saadeti 15. juulil 2015, viitas CdI esmalt Itaalia ametiasutuste esitatud argumentidele äriüksuse hinna kohta, mis vastas eraõigusliku müüja kriteeriumile, ning majandusliku seose puudumise kohta erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremari ja CdI vahel. CdI väitis eelkõige seda, et otsused 5172/2012 ja 592/14 ei muuda seda järeldust, kuna need keskendusid ühele erastamismenetluse punktile, nimelt Sitsiilia edasigarantiile. TARi ja CdSi otsused ei mõjutanud majandusliku seose puudumise tagamiseks kehtestatud mehhanisme: üleandmise ja uue lepingu kohaste avalike teenuste ulatus, nagu on määratletud 2010. aasta seaduses, ning dekreet-seaduse 270/1999 artikli 56 lõikega 3a tööjõu kohta kehtestatud sätted. Lisaks oli Sitsiilia väljastanud edasigarantii, samas kui äriüksuse üleandmise üle tegid järelevalvet erakorraline juhtkond ja majandusarengu ministeerium. Seetõttu ei saa sellise edasigarantii olemasolu seada kahtluse alla müügimenetluse õiguspärasust. CdI teavitas komisjoni ka sellest, et asjaomased institutsioonid ja üksused ning sidusrühmad kohtusid 20. aprillil 2015, et tagada otsuste 5172/2012 ja 592/14 õige kohaldamine (99).

(288)

Lisaks väitis CdI, et menetluse kaitsemeetmed tagasid, et Siremari äriüksuse eest makstud hind oli pärast abi andmist selle tegelik turuhind, mis tähendab, et sellise abi väärtus sisaldus tegelikult juba müügihinnas (100). Selle tõlgenduse kohaselt oleks mis tahes riigiabi eelis jäänud müüjale, kuna tema varade turuhind oli vastavalt kõrgem ja seetõttu ei oleks ostja kohustatud seda abi tagasi maksma. Seetõttu ei tohiks tagasinõudekorraldust, mis võib olla määratud erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremarile, laiendada Siremari äriüksuse ostjale.

(289)

Komisjon edastas Itaaliale märkused ja teabe, mille kokkuvõte on esitatud 5. ja 6. jaos. Ometi esitas Itaalia 13. mai 2015. aasta kirjas märkusi ainult SNSi teise esitamise kohta (vt punkt 5.2.2).

(290)

Eelkõige märkis Itaalia, et müügimenetluse viimases etapis, mille tähtaeg oli 13. oktoober 2011, andis erakorraline volinik pakkujatele sõnaselge soovituse mitte esitada pakkumusi, mis on tagatud riigiabi eeskirjadega vastuolus oleva garantiiga. Vastavalt sellele esitas CdI oma pakkumise koos Unicrediti kinnituskirjaga, mis ei sisaldanud ühtegi viidet Sitsiilia edasigarantiile, seades samas kinnituskirja kehtivusele muud tingimused (101). Seetõttu anti ministeeriumi luba eeldusel, et protseduurireegleid on täielikult järgitud.

(291)

Itaalia väitis ka, et Mediterranea kapitali suurendamine toimus pari passu teiste CdI eraaktsionäridega ja seetõttu ei kaasnenud sellega riigiabi. Peale selle kordas Itaalia, et Sitsiilia aktsiad olid seadusest tulenevalt teistsugused kui CdI eraaktsionäride aktsiad, mis piiras rangelt tema mõju äriühingus.

(292)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt „on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust“.

(293)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud kriteeriumid on kumulatiivsed. Seetõttu peavad selleks, et kindlaks teha, kas käesoleva otsuse kohaldamisalasse kuuluv meede kujutab endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, olema täidetud kõik eespool nimetatud tingimused. Nimelt peab rahaline toetus:

(294)

Esiteks märgib komisjon, et uut lepingut tuleks hinnata koos Siremari äriüksuse erastamisega. Selline ühine hindamine on asjakohane, sest põhimõtteliselt korraldas Itaalia avaliku teenindamise lepingu (st uue lepingu) pakkumismenetluse, mille võitnud pakkuja pidi omandama Siremarilt hulga varasid (peamiselt laevu), mis on vajalikud avaliku teenindamise lepingus sätestatud avalike teenuste osutamise kohustuste täitmiseks.

(295)

Teiseks märgib komisjon, et käesoleva otsuse vastuvõtmise ajal on Itaalia ametiasutused ja CdI juba tühistanud nii müügilepingu kui ka sõlmitud uue lepingu. Uus leping, mis oli seotud Siremari äriüksusega, anti seejärel üle SNSile. Nagu on kirjeldatud põhjendustes 99 ja 100, on uue lepingu ja Siremari äriüksuse esialgne CdI-le andmine täielikult tühistatud ja lõpuks määrati mõlemad 11. aprillil 2016 SNSile. Pealegi, kuna uue lepingu sõlmimine ja äriüksuse müük on omavahel lahutamatult seotud, ei ole võimalik kumbagi meedet eraldi hinnata, isegi mitte piiratud perioodil. Selle taustal oleks loogiliselt võimatu viia lõpule uurimine, mis käsitleb Siremari äriüksusega seotud uue lepingu esialgu CdI-ga sõlmimist ajavahemikul 1. augustist 2012 kuni 10. aprillini 2016, kuna see tähendaks sama menetluse kahekordset hindamist (üks kord vahepealse CdI-le üleandmise ja üks kord lõpliku SNSile üleandmise kohta) (102). Seetõttu hinnatakse käesolevas otsuses ainult uue, Siremari äriüksusega seotud lepingu üleandmist erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremarilt SNSile. Kuna alates 11. aprillist 2016 kehtinud uuel lepingul olid sisuliselt samad tingimused, mis kehtisid ajavahemikul 1. augustist 2012 kuni 10. aprillini 2016, ning kuna ka äriüksus oli sisuliselt sama, on komisjon integreerinud Siremari äriüksusega sõlmitud uue lepingu SNSile andmise hindamisse kogu asjakohase teabe, mille ta on kogunud ametliku uurimise käigus ajavahemiku 1. august 2012 kuni 10. aprill 2016 kohta.

(296)

Kõigele lisaks märgib komisjon, et sildumise eesõigus, mis kehtib ainult avaliku teenindamise lepingu alusel teenindatavatel liinidel, on lahutamatult seotud Siremari ja selle omandaja SNSi üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisega. Seetõttu hinnatakse seda meedet koos neile äriühingutele makstava avaliku teenuse hüvitisega (vt punktid 8.1.1, 8.1.3 ja 8.3.1).

(297)

Riigiabiks liigitamiseks peab meede olema riigiga seostatav ja pärinema otseselt või kaudselt riiklikest rahalistest vahenditest.

(298)

Itaalia riik usaldas Siremarile esialgses lepingus, mida pikendati, nimetatud mereveoliinide teenindamise. Esialgne leping sõlmiti riigiga ja sellest tuleneva Siremarile ette nähtud avaliku teenuse hüvitise maksab riik oma eelarvest. Seepärast saab Siremarile makstud avaliku teenuse hüvitist seostada riigiga ja seda antakse riigi ressurssidest.

(299)

Komisjon võtab arvesse, et Itaalia sõnul maksavad kõik parvlaevaettevõtjad sildumise eest asjaomastele sadamavaldajatele regulaarseid tasusid, kuid Siremar ei maksnud ega maksa sildumise eesõiguse eest lisatasu. Sellegipoolest on komisjon seisukohal, et põhimõtteliselt oleks Itaalia võinud otsustada kehtestada sildumise eesõiguse eest lisatasu ja seda tegemata jättes on ta loobunud riigieelarvelistest tuludest. Pealegi, kuna sildumise eesõigus on antud seaduse alusel, on see seostatav riigiga (vt põhjendus 131).

(300)

Selleks et meedet saaks liigitada riigiabiks, peab see olema valikuline. Avaliku teenuse hüvitist kõnealuste mereveoteenuste osutamise eest makstakse ainult Siremarile, seega on see valikuline. Kuna sildumise eesõigus anti ainult endise Tirrenia kontserni äriühingutele, sealhulgas Siremarile, on ka see meede valikuline.

(301)

Komisjon tuletab meelde, et äriühingule antud avaliku teenuse hüvitised ei pruugi teatavatel rangelt määratletud tingimustel olla majanduslik eelis.

302)

Täpsemalt öeldes märkis Euroopa Kohus Altmarki kohtuotsuses, (103) et riigi sekkumine ei kuulu ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse, kui see on käsitatav hüvitisena, mis on tasu abi saanud ettevõtjate poolt avalike teenuste osutamise kohustuse täitmisel osutatud teenuse eest, mistõttu ei saa need ettevõtjad tegelikult rahalist soodustust ja see sekkumine ei anna nendele ettevõtjatele paremat konkurentsipositsiooni võrreldes nendega konkureerivate ettevõtjatega.

(303)

Euroopa Kohus selgitas samas ka, et selleks, et sellist avaliku teenuse hüvitist ei saaks konkreetsel juhul kvalifitseerida riigiabiks, peavad olema täidetud neli kumulatiivset kriteeriumi (edaspidi „Altmarki kriteeriumid“), mis on kokkuvõtlikult järgmised:

(304)

Komisjon täpsustas Altmarki kriteeriumide kohaldamist oma teatises riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes (edaspidi „üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlev teatis“) (104).

(305)

Arvestades, et Altmarki kriteeriume tuleb täita kumulatiivselt, järeldaks komisjon juhul, kui üks nimetatud kriteerium ei ole täidetud, et hinnatav meede annab abisaajale majandusliku eelise. Selle põhjal hindab komisjon kõigepealt neljanda Altmarki kriteeriumi täitmist.

(306)

Neljanda Altmarki kriteeriumi kohaselt peab hüvitis riigiabi välistamiseks piirduma üksnes minimaalselt vajalikuga. See kriteerium arvatakse täidetuks juhul, kui avaliku teenuse hüvitise saaja on valitud pakkumismenetluse teel, mis võimaldab välja valida pakkuja, kes on võimeline osutama teenuseid üldsusele kõige väiksemate kuludega; või kui hüvitise saaja ei ole valitud pakkumismenetluse teel, on kriteerium täidetud juhul, kui hüvitis on arvutatud hästi juhitud ettevõtte kulude alusel.

(307)

Ühegi esialgse lepingu pikendamise puhul ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 kuni 31. juulini 2012 ei valitud Siremari avaliku pakkumismenetluse teel. Itaalia pikendas üksnes juba kehtivat süsteemi, andes sellega eelnevalt kindlaks määratud ettevõtjale õiguse saada endiselt hüvitist avalike teenuste osutamise kohustuste täitmise eest.

(308)

Lisaks ei ole Itaalia ametiasutused esitanud komisjonile teavet selle kohta, et hüvitise suurus määrati kindlaks nende kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate transpordivahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmisel kandnud, arvestades seotud tulusid ning mõistlikku kasumit. Itaalia on väitnud ainult seda, et pärast 2009. aasta seaduses sätestatud hüvitise ülemmäära kehtestamist vähenes alates 2010. aastast Siremarile avaliku teenuse osutamise eest makstav hüvitis märkimisväärselt. Itaalia ei ole siiski näidanud, et Siremari poolt avalike teenuste osutamise kohustuste täitmisel kantud kulud olid kooskõlas keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja sobivate transpordivahenditega varustatud ettevõtjal tekkivate kuludega.

(309)

Komisjon järeldab seetõttu, et kõnealusel juhul ei ole neljas Altmarki kriteerium täidetud.

(310)

Arvestades, et praegusel juhul ei järgita nelja Altmarki kriteeriumi kumulatiivselt, järeldab komisjon, et pikendatud esialgse lepingu alusel mereveoliinide teenindamise eest makstud hüvitis andis Siremarile majandusliku eelise.

(311)

Sildumise eesõigusega seoses tuletab komisjon kõigepealt meelde, et Itaalia konkurentsiamet AGCM on vähemalt kahel korral leidnud, et sellel meetmel on majanduslik väärtus (vt põhjendus 276). Sellegipoolest ei maksa Siremar sildumise eesõiguse eest mingit tasu (vt põhjendus 226). Lisaks sellele märgib komisjon, et sildumise eesõigusel on vähemalt teoreetiliselt potentsiaal vähendada ettevõtja kulusid (nt kuna garanteeritud sildumine võib lühendada sadamates ooteaegu ja vähendada seega kütusekulusid) või suurendada tema tulusid (nt seetõttu, et mõnel kellaajal väljumiste järele võib tekkida suurem sõitjatepoolne nõudlus). On tõsi, et kui sildumise eesõigus võimaldab kiiremat sildumist, võivad parvlaevateenuse kasutajad eelistada parvlaevaettevõtjat, kes sellest meetmest kasu saab. Isegi kui need mõjud realiseeruvad vaid harvaesinevatel tingimustel või on piiratud, võib sildumise eesõigus anda Siremarile siiski majandusliku eelise.

(312)

Kui liikmesriigi antud abiga tugevdatakse ettevõtja positsiooni võrreldes teiste Euroopa Liidu siseturul konkureerivate ettevõtjatega, siis tuleb viimati nimetatud ettevõtjaid käsitada sellest abist mõjutatuna (105). Piisab sellest, kui abisaaja konkureerib teiste ettevõtjatega konkurentsile avatud turul (106).

(313)

Käesoleval juhul konkureerib abisaaja teiste liidus mereveoteenuseid pakkuvate ettevõtjatega, eelkõige alates sellest ajast, millal jõustusid nõukogu määrus (EMÜ) nr 4055/86 (107) ja merekabotaaži määrus, millega liberaliseeritakse vastavalt mereveo ja merekabotaaži rahvusvaheline turg. Seetõttu võib pikendatud esialgse lepingu alusel mereveoliinide teenindamise eest antav hüvitis mõjutada liidu kaubandust ja moonutada konkurentsi siseturul. Samadel põhjustel kehtib see järeldus ka sildumise eesõiguse kohta.

(314)

Kuna kõik ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud kriteeriumid on täidetud, järeldab komisjon, et korduvalt pikendatud esialgse lepingu alusel makstud avaliku teenuse hüvitis ja sildumise eesõigus teenindatavatel liinidel on riigiabi Siremarile.

(315)

Komisjon tuletab kõigepealt meelde, et vastavalt määruse (EL) 2015/1589 artikli 1 punktile c on uus abi „kogu abi (st abikavad ja individuaalne abi), mis ei ole olemasolev abi (sh olemasoleva abi muudatused)“. ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 3 nähakse ette, et olemasoleva abi määramise plaanidest või olemasoleva abi muutmise plaanidest tuleb komisjoni piisavalt aegsasti teavitada ja neid ei tohi rakendada enne, kui nimetatud menetluse järgi on tehtud lõplik otsus (108).

(316)

Erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar arvab, et kui Siremarile kuni 2008. aastani makstud avaliku teenuse hüvitist peetakse olemasolevaks abiks merekabotaaži määruse artikli 4 lõike 3 alusel, kehtib see ka hüvitise suhtes, mida makstakse pikendatud esialgse lepingu alusel (põhjendus 237). Komisjon märgib, et Siremarile kuni 2008. aastani avalike mereveoteenuste osutamise kohustuste täitmise eest makstud hüvitist hinnati 2020. aasta otsuses Tirrenia/CINi kohta ja see liigitatigi olemasolevaks abiks (vt põhjendus 19).

(317)

Kooskõlas Euroopa kohtute (109) seisukohaga leiab komisjon siiski, et sellise abikava rakendamise kestuse muutmine (st pikendamine), mille lõppkuupäev oli paika pandud (praegusel juhul 31. detsember 2008), on piisav, et muuta see uueks abiks, olenemata sellest, kas meetme muid omadusi muudeti või ei muudetud. Selle põhjal järeldab komisjon, et esialgse lepingu järjestikuste pikendamiste alusel makstud avaliku teenuse hüvitist tuleks pidada uueks abiks. Seega tuleks erakorralisse menetlusse kaasatud Siremari argumendid tagasi lükata.

(318)

Komisjon märgib, et ei Itaalia ametiasutused ega erakorralisse haldusmenetlusse kaasatud Siremar ei ole väitnud, et sildumise eesõigus on olemasolev abi. Seetõttu hindab komisjon seda meedet uue abina.

(319)

Komisjon on juba 2010. aasta otsuse põhjendustes 34–40 märkinud, et teatatud päästmisabimeede oli Siremarile antud riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(320)

2010. aasta otsuses kuulutas komisjon teatatud päästmisabi Siremarile siseturuga kokkusobivaks. Kooskõlas 2004. aasta päästmise ja ümberkorraldamise suunistega kohustus Itaalia edastama komisjonile kuue kuu jooksul kas restruktureerimis- või likvideerimiskava või tõendi selle kohta, et laen on täielikult tagasi makstud ja/või garantii kehtivus lõpetatud.

(321)

Tagatud laenu esimene osamakse tehti Siremarile 28. veebruaril 2011 ja seega pidi kuuekuuline tähtaeg läbi saama 28. augustil 2011.

(322)

Itaalia ei esitanud selleks kuupäevaks komisjonile restruktureerimiskava (või likvideerimiskava). 11. juulil 2011 nõudis BIIS garantii sisse ja Siremar muutus riigi ees võlgnikuks (vt põhjendus 63). 18. septembril 2012 maksis Siremar võlgnetud summa riigile tagasi (vt põhjendus 65). Kuni viimati nimetatud kuupäevani sai Siremar päästmisabimeetmetest täielikku kasu.

(323)

Itaalia ametiasutused ei ole väitnud ega tõendanud, et päästmisabi pikendamine ei ole enam riigiabi. Nad on esitanud vaid argumendid (vt punkt 4.2) selle kohta, miks oleks meede olnud siseturuga kokkusobiv ka pärast kuuekuulise tähtaja möödumist.

(324)

Seetõttu leiab komisjon, et päästmisabi pikendamine pärast kuuekuulist tähtaega, st 28. augustist 2011 kuni 18. septembrini 2012, on samuti Siremarile antud riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(325)

Selleks et otsustada, kas Siremari äriüksusega seotud uue lepingu sõlmimine ja talle sildumise eesõiguse andmine kujutab endast SNSile antud eelist ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, peab komisjon hindama, kas Altmarki kriteeriumid on täidetud (vt põhjendused 301–304).

(326)

Komisjon tuletab meelde, et üldist huvi pakkuva teenuse kohta ei ole liidu õiguses ühest ja täpset määratlust ei esimese Altmarki kriteeriumi ega ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 tähenduses. Üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva teatise punkt 46 on sõnastatud järgmiselt.

„ Kui konkreetsed, üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ulatust määratlevad liidu eeskirjad puuduvad, on liikmesriikidel lai tegutsemisruum konkreetse teenuse määratlemiseks üldist majandushuvi pakkuvana ja maksta teenuse pakkujale hüvitist. Komisjoni pädevus piirdub selles küsimuses kontrollimisega, kas liikmesriik ei ole teinud ilmset viga, määratledes konkreetse teenuse üldist majandushuvi pakkuvana, ja selle hindamisega, kas hüvitise näol on tegu riigiabiga. Kui konkreetsed liidu eeskirjad on olemas, peavad liikmesriigid neist teenuste määratlemisel lähtuma, ilma et see piiraks komisjoni kohustust hinnata, kas üldist majandushuvi pakkuv teenus on määratletud riigiabi kontrollimise seisukohast nõuetekohaselt“.

(327)

Seepärast on riiklikel asutustel õigus asuda seisukohale, et teatavad teenused pakuvad üldist huvi ja neid tuleb osutada üldsuse huvide kaitsmiseks avalike teenuste osutamise kohustuse abil, kui teenuste osutamise tagamiseks nõutaval tasemel või tingimustel ei piisa turujõududest.

(328)

Merekabotaaži valdkonnas kehtivad avalike teenuste osutamise kohustust reguleerivad üksikasjalikud liidu eeskirjad on sätestatud merekabotaaži määruses, mereveoga tegelevatele ettevõtjatele antava võimaliku riigiabi uurimise puhul aga ühenduse suunistes meretranspordile antava riigiabi kohta (edaspidi „mereveo riigiabi suunised“) (110).

(329)

Merekabotaaži määruse artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriik võib sõlmida avalike teenuste osutamise lepinguid laevaühingutega, kes osalevad regulaarsete teenuste osutamisel saartele ja saartelt ning nende vahel, või kehtestada neile avalike teenuste osutamise kohustusi kabotaažiteenuste osutamise tingimusena. Kui liikmesriik sõlmib avalike teenuste osutamise lepinguid või kehtestab avalike teenuste osutamise kohustusi, peab ta seda tegema ühtki ühenduse laevaomanikku diskrimineerimata“.

(330)

Merekabotaaži määruse artikli 2 lõikes 3 on sätestatud, et avaliku teenindamise leping võib hõlmata:

(331)

Mereveo riigiabi suuniste punkti 9 kohaselt võib kehtestada avalike teenuste osutamise kohustusi või sõlmida avaliku teenindamise lepinguid teenuste kohta, millele on viidatud määruse (EMÜ) nr 3577/92 artiklis 4, st plaanipäraste transporditeenuste kohta saartele, saartelt ja nende vahel.

(332)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib avalike teenuste osutamise kohustuse kehtestada vaid siis, kui see on põhjendatud vajadusega tagada piisavad regulaarsed mereveoteenused, mida ei ole võimalik tagada ainult turujõudude abil (111). Merekabotaaži määruse tõlgendamist käsitlevas teatises (112) kinnitatakse, et „[l]iinid, mida võib kohustada teenindama avaliku teenuse korras, määravad kindlaks liikmesriigid (k.a piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused), mitte laevaomanikud. Avalike teenuste osutamise kohustust võib eelkõige ette näha saarekabotaaži regulaarteenusena, juhul kui turuhäirete tõttu ei ole võimalik tagada piisavat teenust“. Lisaks määratletakse merekabotaaži määruse artikli 2 punktis 4 avalike teenuste osutamise kohustused kui kohustused, „mida kõnesolev ühenduse laevaomanik kommertshuvidest lähtudes endale ei võtaks või ei võtaks samas ulatuses või samadel tingimustel“.

(333)

Kooskõlas kohtupraktikaga (113) ja et kontrollida, kas on olemas tegelik vajadus avalike teenuste järele ning kas avaliku teenindamise lepingu (st uue lepingu) kasutamine oli vajalik ja proportsionaalne, ning kas esimene Altmarki kriteerium on seega täidetud, hindab komisjon järgmist:

(334)

Kõnealusel juhul usaldati CdI-le ja SNSile sõitjateveo ja kaubaveo segateenuste ning ainult sõitjateveo kiirlaevateenuste osutamine mitmel liinil. CdI-le ja hiljem SNSile pandud avalike teenuste osutamise kohustused puudutavad teenindatavaid mereveoliine, asjaomastele teenindatavatele mereveoliinidele määratud laevade tüüpi ja mahutavust, varulaeva kättesaadavust teenuse katkematuse tagamiseks, sõitude sagedust ja maksimaalseid piletihindu, mida teenuse kasutajad igal asjaomasel liinil maksavad (st väiksemaid piletihindu väiksemate saarte elanikele ja kõrgemaid piletihindu muudele sõitjatele).

(335)

Nagu on kirjeldatud põhjenduses 184, on Itaalia kehtestanud uues lepingus sätestatud avalike teenuste osutamise kohustused peamiselt selleks, et i) tagada Sitsiilia ja selle väiksemate saarte vaheline ühendus ning ii) aidata kaasa asjaomaste saarte majandusarengule regulaarsete ja usaldusväärsete mereveoteenuste kaudu. Komisjoni arvates võivad need tõepoolest olla õigustatud avaliku huvi eesmärgid.

(336)

Enne kui uues lepingus kindlaks määratud mereühenduste teenindamine alguses CdI kätte anti, teenindas neid liine esialgsete lepingute alusel Siremar. Komisjon märgibki, et kõnealuseid mereliine on hoitud peaaegu muutumatuna käigus palju aastaid, st vähemalt alates esialgse lepingu jõustumisest (114). 2012. aastal uue lepingu sõlmimisel leidsid Itaalia ametiasutused ja eelkõige Sitsiilia, et need teenused on kasutajate nõudluse rahuldamiseks jätkuvalt vajalikud.

(337)

Selleks et selgitada kasutajate tegelikku nõudlust teenuste järele, esitas Itaalia statistika, mis näitab, et 2010. aastal vedas Siremar viie liinipaketi liinidel kokku 1 342 402 sõitjat ja 311 114,50 meetrit lasti. 2011. aastal olid need arvud vastavalt 1 332 400 ja 290 704,70. See näitab, et kahel aastal enne seda, kui avalike teenuste osutamise kohustused CdI-le usaldati, oli asjaomastel liinidel mereveoteenuste järele märkimisväärne kogunõudlus.

(338)

Selleks et kindlaks teha, kas kõigi viide liinipaketti koondatud kahekümne asjaomase liini järele on tegelik kasutajatepoolne nõudlus, on vaja aga teha üksikasjalikum hindamine. Itaalia esitas sellel otstarbel ajavahemiku 2007–2019 statistika liinide kaupa (115). See statistika sisaldab sõitjate koguarvu aastas või aastas veetud lasti meetrites, mis võimaldas välja arvutada keskmised väärtused sõidu kohta. Tabelis 5 on näitena toodud kahed sellised näitajad 2010. ja 2019. aasta kohta. Need arvud näitavad, et mõlema aasta jooksul veeti asjaomastel liinidel tehtud enamikul edasi-tagasi sõitudel enam kui sada reisijat. Kui 2010. aastal veeti keskmiselt alla saja sõitja vaid neljal liinil, siis 2019. aastal vaid kolmel liinil. Komisjon märgib, et sõitjate vähest arvu nendel üksikliinidel võib seletada asjaomaste saarte väikese rahvaarvu ja väiksusega, samuti suhteliselt lühikeste ja sagedaste sõitudega, mis on vajalikud nende saarte elanike liikumisvajaduste rahuldamiseks. Ka on komisjon analüüsinud kuni 2019. aasta lõpuni iga aasta kohta liinide kaupa esitatud statistikat (116). Komisjon märgib, et eri liinidel registreeritud sõitude ja sõitjate arv eri aastatel erines. Selle põhjus on aga asjaolu, et tegemist on väga väikeste saartega, mille sadamataristu on piiratud ja mis asuvad üksteisele suhteliselt lähedal. See nõuab sagedast sõiduplaanide kohandamist, et need vastaksid kohalikele vajadustele (nt hariduse ja tööga seotud pendelränne) ja leevendaksid kõiki ühendusega seotud probleeme (näiteks kui ankrupaik on hoolduses ja saab vastu võtta ainult väiksemaid laevu või vähem laevu samal ajal, üks liinipaketi liin võib mõnda aega käigust maas olla, samas kui selle paketi teisi liine võidakse teenindada suurema sagedusega). Komisjoni käsutuses olevate andmete põhjal ei ole aga mingeid märke selle kohta, et kasutajate nõudlus mis tahes liinil või liinipaketis oli või on tegelikult kadunud.

Tabel 5. Kasutajatepoolse nõudluse statistika 2010. aasta (teenuseosutaja Siremar) ja 2019. aasta (teenuseosutaja SNS) kohta

(339)

Tõendamaks, et kasutajate nõudlus püsis ka siis, kui CdI ja hiljem SNS alustasid liinide teenindamist uue lepingu alusel, esitas Itaalia täiendavat statistikat. Tabelis 6 esitatud andmed näitavad, et alates 2013. aastast vedas CdI ja hiljem SNS rohkem sõitjaid ja kaupa, kui Siremar oli vedanud 2010. aastal ja 2011. aastal (vt põhjendus 337). Kuigi aja jooksul esines mõningaid kõikumisi, kinnitavad need arvud, et kasutajate nõudlus püsis ja viimastel aastatel isegi kasvas.

Tabel 6. Aastate 2012–2019 statistika (SdI ja SNSi teenindatud sega- ja ainult sõitjateveo liinid)

(340)

Komisjoni arvates näitab eespool esitatud statistika (vt põhjendused 337, 338 ja 339) selgelt, et kõigil viide liinipaketti rühmitatud kahekümnel avaliku teenindamise lepingu alusel teenindataval liinil on tegelik nõudlus sõitjate- ja kaubaveoteenuste järele. Seetõttu võib järeldada, et need teenused vastavad tegelikule kasutajatepoolsele nõudlusele ja rahuldavad seega üldsuse tegelikke vajadusi.

(341)

Üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva teatise punkti 48 kohaselt „ei oleks asjakohane hõlmata konkreetse avaliku teenuse osutamise ülesandega selliseid teenuseid, mida tavapärastes turutingimustes tegutsevad ettevõtjad juba pakuvad või mida nad saavad pakkuda rahuldavalt ja üldsuse huvidega kooskõlas olevatel tingimustel (näiteks teenuse hind, objektiivsed kvaliteeditunnused, jätkuvus ja kättesaadavus), nagu need on määratlenud riik“ (122). Seetõttu peab komisjon uurima, kas võttes arvesse avaliku teenindamise kohustusi, mille liikmesriik on kehtestanud uue lepinguga, oleks teenus olnud ebapiisav, kui selle osutamine oleks jäetud üksnes turujõudude hooleks. Üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva teatise punktis 48 märgitakse selle kohta, et „komisjon [piirdub] kontrollimisega, kas liikmesriik ei ole teinud ilmset viga“.

(342)

Komisjon on juba varasemates otsustes analüüsinud, kas nende liinipakettide puhul esines turutõrge. Eelkõige oma 2004. aasta otsuses märkis komisjon seoses Siremariga, et ükski (toona) avalik-õigusliku ettevõtja teenindatud kohalikel turgudel tegutsenud Itaalia eraettevõtja ei pakkunud aasta ringi samaväärseid teenuseid, mis rahuldaksid täielikult viieaastastes plaanides avalike teenuste suhtes sätestatud nõudeid (123). See järeldus puudutab ajavahemikku 1992–2008 ja seda ei sea kahtluse alla 2009. aasta otsus, millega tühistati 2004. aasta otsus, ega ka 2020. aasta otsus Tirrenia/CINi kohta, milles jõuti järeldusele, et Siremarile antud avaliku teenuse hüvitis oli olemasolev abi.

(343)

Oma 2012. aasta otsuses märkis komisjon siiski, et uue lepingu esmakordsele sõlmimisele eelneval ajal osutasid asjaomastel liinidel regulaarseid liiniveoteenuseid teised ettevõtjad (124). Tookord väitis Itaalia, et Sitsiilia valis need teised ettevõtjad mitme hankemenetluse teel, et osutada eraldi lepingute alusel täiendavaid avalikke teenuseid. Enne hindamise jätkamist märgib komisjon järgmist.

(344)

Esiteks piirdub käesolev hindamine turu konkurentsiolukorraga 2012. aasta juulile eelnenud aastatel, kuna see oli Itaalia ametiasutuste jaoks avalike teenuste osutamise kohustuste kindlaksmääramisel asjakohane periood. Ehkki uue lepinguga kehtestatakse konkreetsed avalike teenuste osutamise kohustused seoses küsitavate piletihindadega (sealhulgas väiksemad piletihinnad väiksemate saarte elanike jaoks), ei ole Itaalia avaliku teenuse vajadust põhjendanud, väites, et CdI ja hiljem SNSi piletihinnad pidid olema asjaomastel liinidel madalamad kui teistel ettevõtjatel. Uurimise käigus on Itaalia hoopis väitnud, et kuivõrd teised ettevõtjad osutasid parvlaevateenuseid CdI ja hiljem SNSi teenindatud liinidel, erinesid need konkureerivad teenused aastaringse katkematuse ja sageduse poolest, ei olnud samaväärsed (sadamate või teenuseliigi seisukohast, nt ainult kaubaveo-, mitte segaveoteenused), ei olnud sama kvaliteediga või olid eraldi lepingute alusel samuti subsideeritud. Seetõttu ei ole komisjon teinud ettevõtjate poolt asjaomastel liinidel küsitavate piletihindade võrdlusanalüüsi. Vastupidi, komisjon on keskendunud võimalikele erinevustele katkematuses, regulaarsuses, mahus ja kvaliteedis (vt põhjendus 330) ning sellele, kas ka konkureerivaid ettevõtjaid subsideeriti eraldi lepingute alusel.

(345)

Teiseks osutati võrreldavaid teenuseid, mida teised ettevõtjad uues lepingus määratletud liinipaketi liinidel pakkusid, ka Sitsiilia kindlaksmääratud täiendavate üldist majandushuvi pakkuvate teenustena riikliku hüvitise süsteemide raames (125). Põhimõtteliselt ei sea teiste üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajate olemasolu uues lepingus kindlaks määratud liinipakettide liinidel kahtluse alla üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kehtivust nende liinipakettide puhul, vaid pigem tugevdab seda, kuna see osutab asjaolule, et nende ühenduste vajadus oli nii suur ja/või erinev, et seda said rahuldada vaid mitu ettevõtjat. Asjaolu, et teatavate liinipakettide liinidel tegutseb ka teisi ettevõtjaid, ei saa olla märk sellest, et turujõud üksi suudaksid seda liinipaketti piisavalt teenindada, kui ka need teised ettevõtjad saavad oma teenuste pakkumiseks eraldi lepingute alusel riiklikku hüvitist.

(346)

Kolmandaks määras Itaalia 20 liini kindlaks viie liinipaketi või ühenduste võrgustikuna, mis lisatakse uude lepingusse (126). Komisjon märgib, et merekabotaaži määruse tõlgendamist käsitleva teatise punkti 5.5.3 kohaselt (127)„[l]iikmesriigid soovivad sageli liita erinevaid saari hõlmavad, avalikeks teenusteks väljapakutud liinid ühte paketti, et saavutada mastaabisäästu ja meelitada ligi ettevõtjaid. Sellised paketid ei ole vastuolus liidu õigusaktidega, kui liitmine ei too kaasa diskrimineerimist ega põhjusta tarbetuid turumoonutusi. Liidetud liinide paketi sobiv suurus tuleks määrata lähtudes parima sünergia potentsiaalist, mida on võimalik oluliste transpordivajaduste rahuldamise eesmärgil saavutada“.

(347)

Käesoleval juhul rühmitati liinid geograafilistesse pakettidesse planeerimise eesmärgil, et teha kindlaks võimalikud lüngad või kattumised ning tagada nende saarte elanikele sidus ja täielik ühenduste pakett nii Sitsiilia kui ka teiste saartega, eelkõige suhteliselt suuremate saartega. Table 3 näitab, et kõigi pakettide liinid kattuvad sageli ja täiendavad üksteist (128). Arvestades, et teatavad olulised teenused, nagu koolid, suured toidupoed ja spetsialiseeritud meditsiiniteenused, on olemas ainult Sitsiilias või suhteliselt suurematel saartel, otsustas Itaalia sõlmida mitte üksikliinide, vaid liinipakettide lepingud. Kuigi eraettevõtjad pakuvad mõningaid ühendusi suhteliselt suuremate saarte (nt Lipari ja Pantelleria) ja Sitsiilia vahel, ei paku nad ühendusi kõigile saartele ja nende vahel aasta ringi. Arvestades vajadust tagada ühendused mitme eri kohtades ja mõnikord suhteliselt kaugel asuva väikesaare vahel, leiab komisjon, et Itaalia ei ole teinud olenevalt asjaomase saare või saarestiku omadustest üht või mitut liini hõlmava viie liinipaketi kindlaksmääramisel ilmset viga. Nendel põhjustel, arvestades antud juhtumi konkreetseid asjaolusid, ei ole komisjon hinnanud iga üksikühendust, vaid keskendunud igale liinipaketile kui sidusale kogumile, mis hõlmab ühendusi saarestikku või saarele, sealt tagasi või saarte vahel.

(348)

Selle taustal, võttes aluseks konkurentsiolukorra, mis valitses enne esimese lepingu sõlmimist 30. juulil 2012, ja tuginedes huvitatud isikute märkustele (vt 5. jagu), on komisjon analüüsinud iga liinipaketti, et kontrollida, kas Itaalia ei teinud ilmset viga, kui ta tegi kindlaks turutõrke olemasolu:

(349)

Eespool öeldut silmas pidades järeldab komisjon, et ülesande andmise hetkel avaliku teenuse vajaduste rahuldamiseks ainuüksi turujõududest ei piisanud. Sellega seoses märgib komisjon veel, et kõikidel liinipakettide liinidel, mida praegu teenindab SNS uue lepingu alusel, subsideeriti ka muude ettevõtjate osutatud mõnevõrra võrreldavaid teenuseid ja igal juhul ei olnud need oma katkematuse, regulaarsuse, mahu ja kvaliteedi poolest täiesti samaväärsed ega rahuldanud seetõttu täielikult avaliku teenuse vajadusi, nagu Itaalia määras need kindlaks uues lepingus.

(350)

Komisjon märgib, et Itaalia ametiasutused on otsustanud sõlmida avaliku teenindamise lepingu ühe ettevõtjaga (CdI ja hiljem SNS), selle asemel et kehtestada avalike teenuste osutamise kohustused mitmele ettevõtjale. Itaalia esitatud teabe põhjal nõustub komisjon, et kasutajatepoolset nõudlust (nagu on kirjeldatud eespool, vt põhjendused 334–340) ei olnud võimalik täita avalike teenuste osutamise kohustuste kehtestamisega. Kõigi liinipakettide puhul on vaja aastaringse regulaarse liiniveoteenuse osutamiseks maksta avaliku teenuse hüvitisi. Kui tegutsevad eraettevõtjad, kes ei saa avaliku teenuse hüvitist, pakutakse teenust ainult kõrghooajal (vt põhjendus 348). Lisaks näitab üksikasjalike raamatupidamisaruannete analüüs, mis on koostatud uue lepingu alusel liinide kaupa, et SNSi poolne kõikide liinide käitamine aastatel 2017, 2018 ja 2019 on struktuuriliselt kahjumlik, nii et ilma avaliku teenuse hüvitiseta ei teenindataks neid liine soovitud sageduse, mahu ja kvaliteediga (132). Ecorys jõudis oma aruandes komisjoniga sarnasele järeldusele (vt põhjendus 119). Lisaks võtab komisjon arvesse Itaalia väidet, mille kohaselt oli avaliku teenindamise lepingu sõlmimise võimalus vajalik ka Siremari erastamise seisukohast. Täpsemalt väitis Itaalia, et Siremari vara pakkumismenetlus koos uue avaliku teenindamise lepinguga võimaldas i) tagada avaliku mereveoteenuse katkematuse, ii) suurendada väärtust riigi jaoks ja iii) tagada tööhõive. Nendel põhjustel nõustus komisjon, et Itaalia korraldab pakkumismenetluse Siremari äriüksuse müümiseks koos uue lepinguga (vt põhjendus 136). Seejuures oli komisjon nõus ja kordab ka käesolevas otsuses seisukohta, et Itaalia ei tuginenud avalike teenuste osutamise kohustusele, mida kohaldatakse kõigi ettevõtjate suhtes, vaid sõlmis ühe teenuste riigihankelepingu, esialgu CdI-ga ja hiljem SNSiga.

(351)

Eespool esitatud hinnangu põhjal järeldab komisjon, et Itaalia ei ole teinud CdI-le ja hiljem SNSile usaldatud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kindlaksmääramisel ilmset viga. Seega on komisjoni 2012. aasta otsuses avaldatud kahtlused hajutatud.

(352)

Tegemaks järeldust, et esimene Altmarki kriteerium on täidetud, peab komisjon ikkagi kontrollima, kas CdI-le ja hiljem SNSile usaldati selgelt kindlaks määratud avalike teenuste osutamise kohustused. Sellega seoses märgib komisjon, et avalike teenuste osutamise kohustusi on uues lepingus ja selle lisades (mis sisaldavad näiteks laevade tehnilisi kirjeldusi iga liini puhul) selgelt kirjeldatud. Hüvitist reguleerivad eeskirjad on samuti üksikasjalikult sätestatud lepingus, 2009. aasta seaduses ja CIPE direktiivis. Uuel lepingul on ka selge kehtivusaeg (12 aastat), selles nimetatakse CdI-d ja hiljem SNSi avaliku teenuse osutajana ja leping sisaldab ülemäärase hüvitise vältimise ja tagasinõudmise korda (vt ka punkt 2.3.4). Seetõttu järeldab komisjon, et esimene Altmarki kriteerium on täidetud.

(353)

Dekreet-seaduse 135/2009 artikli 19b lõikes 21 on selgelt sätestatud, et sildumise eesõigus on vajalik ühenduse tagamiseks saartega ning arvesse võetakse endise Tirrenia kontserni äriühingute, sealhulgas Siremari avalike teenuste osutamise kohustusi. Kui avalike teenuste osutamise kohustustega ettevõtjatel ei oleks sildumise eesõigust, peaksid nad (mõnikord) enne sildumist ootama oma järjekorda ja sellest võiksid tekkida viivitused, mis kahjustaksid eesmärki tagada kodanikele usaldusväärne ja mugav ühendatus. Regulaarne sõidugraafik on väiksemate saarte elanike liikumisvajaduste rahuldamiseks ja asjaomaste saarte majandusarengule kaasaaitamiseks tõepoolest vajalik. Kuna uues lepingus on ette nähtud teatavad sõiduplaanide koostamise kohustused, näiteks võtta arvesse teiste transpordivahendite (nt busside) sõiduplaane, aitab sildumise eesõigus tagada, et sadamad eraldavad kaikohti ja sildumisaegu nii, et avaliku teenuse osutajal oleks võimalik täita oma avalike teenuste osutamise kohustusi. See sildumise eesõigus anti CdI-le ja SNSile üle pärast Siremari äriüksuse omandamist. Seda tausta arvestades leiab komisjon, et selle meetme eesmärk on võimaldada CdI-l ja hiljem SNSil täita oma avalike teenuste osutamise kohustusi, mis kujutavad endast tõeliseid üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid (vt põhjendus 351). Seetõttu vastab ka sildumise eesõigus Altmarki kohtuotsuse esimesele tingimusele.

(354)

Komisjon tuletab meelde, et 2012. aasta otsuses (vt selle põhjendus 205) jõudis ta esialgsele seisukohale, et Altmarki kohtuotsuse teine tingimus on täidetud.

(355)

Seda arvestades märgib komisjon, et hüvitise arvutamise aluseks olevad parameetrid on eelnevalt kindlaks määratud ja vastavad läbipaistvusnõuetele kooskõlas teise Altmarki kriteeriumiga.

(356)

Täpsemalt öeldes selgitatakse hüvitise arvutamise parameetreid üksikasjalikult CIPE direktiivis ja neid on kohaldatud uues lepingus (ja selle lisades), samal ajal kui maksimaalsed hüvitussummad on sätestatud 2009. aasta seaduses. Hüvitise arvutamise meetod, sealhulgas näiteks arvestatud kuluelemendid, on üksikasjalikult sätestatud CIPE direktiivis. Kuna sildumise eesõigusega ei kaasne teenuse osutajale rahalist ülekannet, leiab komisjon, et see meede on teise Altmarki kriteeriumiga kooskõlas.

(357)

Seetõttu jõuab komisjon järeldusele, et Altmarki kohtuotsuse teine tingimus on täidetud.

(358)

Kolmanda Altmarki kriteeriumi kohaselt ei tohi saadud hüvitis ületada avalike teenuste osutamise kohustuste täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks vajalikku summat, võttes arvesse sellega seonduvaid tulusid ning mõistlikku kasumit.

(359)

Altmarki kohtulahendis ei esitata aga mõistliku kasumi mõiste täpset määratlust. Üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva teatise kohaselt tuleks mõistliku kasumi all mõista kapitalitootluse määra, mida keskmine ettevõtja vajab, kaaludes riski suuruse arvestamisel, kas osutada kogu volituste kehtivuse ajal üldist majandushuvi pakkuvat teenust või mitte. Riski suurus oleneb asjaomasest sektorist, teenuse liigist ja hüvitismehhanismi iseloomust.

(360)

2012. aasta otsuses avaldas komisjon kahtlust CdI-le makstud hüvitise proportsionaalsuse suhtes. Nimelt asus komisjon esialgu seisukohale, et 6,5 % suurune riskipreemia ei kajasta riski asjakohast suurust, kuna esmapilgul näis, et CdI ei võta enda kanda riske, mis selliste teenuste osutamisega tavaliselt kaasnevad. Täpsemalt hõlmavad hüvitise arvutamisel arvessevõetavad kuluelemendid kõiki teenuse osutamisega seotud kulusid ja muutusi, nt kütusehindade muutusi. Selle tulemusel leidis komisjon selles etapis, et CdI võis saada liiga suurt hüvitist.

(361)

Komisjon märgib, et uues lepingus sätestatud hüvitamise meetodi teatavad aspektid näivad tõepoolest vähendavat CdI ja hiljem SNSi äririski. Eelkõige kohandatakse igal aastal maksimaalseid piletihindu, mida ettevõtja võib küsida, et võtta arvesse inflatsiooni ja kajastada kütusekulude muutumist. Lisaks sisaldab uus leping teatavaid klausleid, mille eesmärk on säilitada avalike teenuste majanduslik-rahaline tasakaal (vt põhjendus 130). Need klauslid võimaldavad eelkõige juhul, kui avaliku teenuse hüvitis ei oleks uue lepinguga antud teenuste kulude katmiseks piisav, muuta i) nende teenuste ulatust, ii) teenuste osutamise viisi (nt laeva tüüp) või iii) maksimaalseid piletihindu.

(362)

Eespool nimetatud klauslite suhtes kohaldatakse siiski mitut piirangut. Eelkõige vaadatakse uue lepingu artikli 8 kohaselt avalike teenuste majanduslik-rahaline tasakaal läbi vaid iga kolme aasta tagant. Kui läbivaatamisest nähtub, et hüvitisest ei piisa avaliku teenuse kulude katmiseks, võivad ettevõtja ja Itaalia ametiasutused leppida kokku muudatuste tegemises üksnes järgnevaks kolmeks aastaks. Kui avaliku teenuse tulud või kulud näitavad ettenägematuid struktuurilisi erinevusi, mis on uues lepingus sätestatud väärtustest rohkem kui 3 % suuremad või väiksemad, lubab lepingu artikkel 9 pooltel (teatavatel tingimustel) taotleda majanduslik-rahalise tasakaalu läbivaatamist. Mõlema artikli kohaselt on sellised muudatused (kui neid on) läbirääkimismenetluse tulemus ja kuni kokkuleppe saavutamiseni peab ettevõtja jätkama avaliku teenuse osutamist muutmata kujul. Seetõttu jääb ettevõtjale osaliselt risk, et hüvitis ei ole piisav teenuse osutamise kulude katmiseks. Ehkki uue lepingu artikleid 8 ja 9 saab kasutada majanduslik-rahalise tasakaalu taastamiseks, tehakse seda ainult tulevikku silmas pidades ja tagasiulatuv korrigeerimine ei ole võimalik.

(363)

Nagu on selgitatud põhjendustes 49–58, on CIPE direktiivis sätestatud, et kapitalitootluse määramiseks kapitali kaalutud keskmise hinna (WACC) valemi alusel kasutatakse 6,5 % suurust riskipreemiat. Eelkõige võttis Itaalia Siremari puhul selles valemis esialgu arvesse beetakordajat 0,56. Beetakordaja kajastab ettevõtja tegevuse riski ja selle suurus näitab, et Itaalia võttis kapitalitootluse arvutamisel arvesse asjaolu, et ettevõtja tegevuse risk on oluliselt väiksem kui tururisk. Itaalia selgitas ametliku uurimise käigus (vt põhjendus 218) samas, et kuna hüvitise ülemmäär on sätestatud 2009. aasta seaduses, otsustati arvutamist lihtsustada ja kohaldada 6,5 % kindlamääralise kapitalitootlusena. Itaalia ametiasutused näitasid ka, et CIPE direktiivis sätestatud täieliku metoodika kohaldamine oleks andnud tulemuseks kapitalitootluse, mis ületab 6,5 % (st 8,87 %). Sel põhjusel on Itaalia seisukohal, et tema lihtsustatud lähenemisviis on konservatiivne ega võimalda ettevõtjale maksta suuremat hüvitist kui see, mis kehtestati CIPE direktiivi kohaselt.

(364)

Eespool kirjeldatud tausta arvesse võttes on komisjon Tirreniat/CINi käsitleva 2020. aasta otsuse põhjenduses 363 võrrelnud 6,5 % suurust kapitalitootlust, mida kohaldati ka selle uurimise all olnud ettevõtjale (st CINile) makstud hüvitise arvutamisel, võrdlusrühma 2011. aastal saavutatud investeeritud kapitali keskmise tootlusega (aasta enne esimese lepingu sõlmimist CdI-ga). Võrdlusrühm koosnes valitud parvlaevaettevõtjatest, kes pakkusid mereühendusi Itaalia piires või Itaalia ja teiste liikmesriikide vahel (133). Komisjon märgib, et Siremar on CINiga võrreldava suurusega ettevõtja. Kõnealused liinid erinevad aga CINi teenindatud liinidest, kuna need on lühemad ja ühendavad väiksemaid saari. Komisjon on seisukohal, et kuigi võrdlusrühm on Siremari jaoks endiselt asjakohane, võib viimase tegevust pidada riskantsemaks, mis tähendab, et suurem riskipreemia ei oleks põhjendamatu. Analüüs näitas, et CdI ja hiljem SNSi investeeritud kapitali tegelik tootlus on napilt väiksem kui võrdlusrühma saadud keskmine tulu. See võrdlus näitlikustab, et aastal enne CdI-le ülesande andmist ei olnud 6,5 % suurune kapitalitootlus merendussektori puhul ebamõistlik.

(365)

Komisjon märgib aga, et olenemata summast, millele ettevõtjal oleks eespool nimetatud metoodika alusel õigus (sealhulgas kapitalitootlus), ei ole hiljem SNS-il tegelikult kunagi võimalik saada rohkem kui 2009. aasta seaduses sätestatud maksimumsumma (st 55 694 895 eurot). Sama kehtis ka CdI kohta ajal, millal ta osutas avalikke teenuseid uue lepingu alusel. See summa, mis määrati kindlaks 2009. aastal ja mida ei kohandatud kordagi vastavalt inflatsioonile, oli tõenäoliselt konservatiivne, kuna see oli peaaegu 17 % väiksem sellest, mida Siremar samal aastal teenuse osutamiseks vajas (134). Olenemata sellest, kas avalike teenuste osutamise kohustused pandi CdI-le või SNSile, näitavad tabelis 7 aastate 2012–2019 kohta esitatud tegelikud andmed, et avaliku teenuse hüvitis ei olnud ühelgi täisaastal piisav, et katta teenuse netokulusid, sealhulgas 6,5 % kapitalitootlust (135). 2012. aastal sai CdI väikese ülemäärase hüvitise, mille enam kui tasakaalustas 2013. ja 2014. aasta kahjum. CdI osutas teenust siiski ainult augustist detsembrini. See periood hõlmab kõige kasumlikumat kuud, mil turistide nõudlus on suurim (august), ega hõlma nende aastate esimesi kuid, millal nõudlus on väga väike. Sarnane kaalutlus kehtib ka hüvitise puhul, mida SNS sai 2016. aastal. Ülemäärane hüvitis, mida SNS sel aastal sai – mida samuti enam kui tasakaalustas järgnevate aastate kahjum – oli tingitud asjaolust, et SNS osutas teenust ainult ajavahemikul 2016. aasta 11. aprillist31. detsembrini, st välja arvatud aasta kolm esimest kuud. Kooskõlas 2011. aasta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva raamistiku punktiga 47 hindab komisjon, kas kogu lepingu kehtivuse ajal on makstud ülemääraseid hüvitisi. Ajavahemikul 2012–2019 said SNS ja CdI ühtekokku umbes 30,3 miljonit eurot vähem kui asjaomase metoodika abil, sh 6,5 % suurust tootlust arvesse võttes arvutatud summa. See arv kinnitab, et uue lepingu läbivaatamisklauslid ei kaitse ettevõtjat kõigi avaliku teenuse osutamisega seotud riskide eest. Hoolimata mõningatest kõikumistest eri aastatel oli Siremari äriüksuse kogu perioodi (kuni 2019. aastani) tegelik kapitalitootlus ligikaudu – 4,7 % Itaalia algselt kavandatud 6,5 % asemel. On tõsi, et CdI ja SNSi ajavahemikul 2012–2019 saadud hüvitiste kogusumma on väiksem kui avaliku teenuse osutamisel tekkinud netokulud, isegi kui eeldada 0 % suurust kapitalitootlust. Nagu on näha tabelist 7, oleksid CdI ja SNS üheskoos vajanud ainuüksi oma netokulude katmiseks ligikaudu 12,7 miljoni euro suurust lisahüvitist. Järeldus, et uue lepingu läbivaatamisklauslid ei kaitse ettevõtjat kõigi avaliku teenuse osutamisega seotud riskide eest, kehtib ka ainult SNSi kohta (periood 2016–2019). SNS sai umbes 23,3 miljonit eurot vähem kui asjaomase metoodika abil, sh 6,5 % suurust kapitalitootlust arvesse võttes arvutatud summa; SNSi tegelik kapitalitootlus on umbes – 11,8 %, mitte 6,5 %, nagu Itaalia esialgu ette nägi, ning SNS oleks vajanud oma netokulude katmiseks ligikaudu 15 miljonit eurot lisahüvitist.