17.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 222/52

(1)

14. jaanuaril 2009 sai komisjon kaebuse äriühingult Radiodifusión Digital SL (edaspidi „Radiodifusión“) ning 18. mail 2009 äriühingult SES Astra S.A. (edaspidi „Astra“). Mõlemad kaebused puudutasid riigiabikava, mille olid vastu võtnud Hispaania ametiasutused seoses üleminekuga analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile Hispaania äärealadel ja vähem linnastunud piirkondades. Vaidlusalune kava põhineb 14. juuni 2005. aasta seadusel 10/2005 maapealse digitaaltelevisiooni edendamise, kaabeltelevisiooni liberaliseerimise ja pluralismi toetamise kiireloomuliste meetmete kohta (1). Õigusaktide hulka, mis on vastu võetud seoses üleminekuga maapealsele digitaaltelevisioonile, kuuluvad muu hulgas 29. juuli 2005. aasta kuninglik dekreet nr 944/2005, millega kiidetakse heaks riiklik maapealse digitaaltelevisiooni tehniline kava; (2)29. juuli 2005. aasta kuninglik dekreet nr 945/2005, millega kiidetakse heaks maapealse digitaaltelevisiooni teenuse pakkumise üldeeskirjad; 29. juuli 2005. aasta korraldus ITC 2476/2005, millega kiidetakse heaks maapealse digitaaltelevisiooni teenuse pakkumise tehnilised eeskirjad ja eeskirjad, ning 28. juuli 2006. aasta kuninglik dekreet nr 920/2006, millega kiidetakse heaks raadio- ja kaabeltelevisiooni ringhäälinguteenuse pakkumise üldeeskirjad.

(2)

Asjaomased meetmed hõlmavad küll kogu Hispaania territooriumi, kuid komisjon algatas kaks eraldi menetlust – ühe Hispaania suhtes (v.a Castilla–La Mancha piirkond) ja teise Castilla–La Mancha piirkonna suhtes. Olgugi et mõlemal juhul on riigiabimeede sama ja probleemküsimused on samuti samad, esineb Castilla–La Mancha puhul teatavaid küsimusi, mis ei ole üldjuhtumi seisukohast eriti tähtsad või on tähtsusetud. Täpsemalt on Radiodifusióni kaebus seotud üksnes Castilla–La Mancha juhtumiga, kuna Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus kohaldas abikava teistmoodi kui muud piirkonnad ning juhtum nõudis ühe majandusuuringu põhjalikku analüüsimist.

(3)

29. septembril 2010 algatas komisjon mõlema juhtumi kohta ametliku uurimismenetluse, väites, et riigiabikavaga eristati diskrimineerivalt platvormioperaatoreid. Komisjoni otsus algatada ametlik uurimismenetlus (edaspidi „menetluse algatamise otsus“) avaldati Euroopa Liidu Teatajas11. detsembril 2010 (3). Märkused esitasid järgmised kolm huvitatud isikut: 11. jaanuaril 2011 Radiodifusión ning 4. veebruaril 2011 Abertis ja Astra.

(4)

Komisjon edastas märkused 19. jaanuari ja 9. veebruari 2011. aasta kirjaga Hispaaniale, kellele anti võimalus vastata. 18. veebruaril 2011 ja 8. märtsil 2011 esitas Hispaania Kuningriigi alaline esindus komisjonile Castilla–La Mancha piirkonnavalitsuse tähelepanekud kolmandate poolte märkuste kohta. 27. mail 2011 ja 9. augustil 2012 esitas komisjon Hispaaniale teabenõuded, millele Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus vastas 10. juunil 2011 ja 10. septembril 2012. 20. augustil 2011 saatis komisjon Radiodifusiónile teabenõude, millele vastati 29. septembril 2011. 14. oktoobril 2011, 15. novembril 2011 ja 6. detsembril 2012 esitas Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus omal algatusel täiendavat teavet. Lisaks korraldas komisjon 18. mail 2011 kohtumise Hispaania ametiasutuste ja Castilla–La Mancha piirkonnavalitsusega.

(5)

15. mail 2013 esitas Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus teavet käitamis- ja hooldustöödeks antavat abi käsitleva hanke korraldamise kohta. 20. detsembril 2013 esitas piirkonnavalitsus teavet karistusmenetluste kohta, mida Hispaania ametiasutused kavandasid Radiodifusióni ja selle emaettevõtja INGESTi suhtes. Samuti esitati märkused seoses komisjoni ja Hispaania ametiasutuste vaheliste aruteludega riigiabi SA.28599 üle. 6. juunil 2014 esitas Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus märkused, mille eesmärk oli näidata, et tema tegevus oli kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva investori põhimõttega ja ELi riigihanke-eeskirjadega. Lisaks vahetasid komisjon ja Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus mitmel korral teavet uurimise raames tehtud tähelepanekute kohta.

(6)

20. juunil 2013 võttis komisjon vastu lõpliku eitava otsuse riigiabi SA.28599 kohta, mida Hispaania Kuningriik andis maapealse digitaaltelevisiooni kasutuselevõtuks äärealadel ja vähem linnastunud piirkondades (väljaspool Castilla–La Manchat) (4).

(7)

Radiodifusión on kohalik telekommunikatsioonioperaator ja maapealse televisiooniplatvormi operaator, kes on kantud Hispaania telekommunikatsiooniteenuseid reguleeriva pädeva asutuse Comisión del Mercado de las Telecomunicaciones (telekommunikatsioonituru komisjon) registrisse kui äriühing, kelle tegevusala on telekommunikatsioonivõrgu haldamine ja elektroonilise side teenuste, eeskätt raadio- ja teleringhäälinguteenuste osutamine.

(8)

Radiodifusióni kaebuse kohaselt olid Castilla–La Mancha rahastamiskavad suunatud platvormioperaatoritele, kes juba käitasid üleriigilist võrku. Sellest tulenevalt jäid kõik teised võrgud (näiteks kohalikud võrguoperaatorid) kavast välja. Radiodifusióni väitel kahjustas vaidlusalune kava nii kohaliku tasandi tegelikku konkurentsi kui ka piirkonna ja riigi tasandi võimalikku konkurentsi.

(9)

Samuti märkis Radiodifusión, et Castilla–La Manchasse investeeritud vahendeid ei kasutatud olemasolevate analoogjaamade ajakohastamiseks, vaid uute keskuste ehitamiseks. Nimetatud väite tõendamiseks võrdles Radiodifusión rahalisi vahendeid saanud kohalike omavalitsuste nimekirja nende kohalike omavalitsuste nimekirjaga, mille territooriumil asus analoogjaam. Ligikaudu 80 % vahendeid saanud kohalike omavalitsuste territooriumil ei asunud enne rahastamiskava elluviimist analoogjaama. Samuti rõhutas Radiodifusión, et maapealse võrgu digiteerimine ei nõua iseenesest uute keskuste massilist juurdeehitamist. Seetõttu leiti, et ajakohastamiseks kasutatud vahendid olid ebaproportsionaalselt suured.

(10)

Eespool toodu põhjal järeldas Radiodifusión, et abi tegelik eesmärk ei olnud üksnes olemasoleva võrgu digiteerimine, vaid suurema ja parema võrgu väljaehitamine, mis võimaldaks turgu valitsevatel ettevõtjatel (peamiselt TelecomCLM ja Abertis) osaleda aktiivsemalt kohalikul ringhäälingu ja mobiiltelevisiooni edastamise turul. Nimetatud olukorras leidis Radiodifusión, et abi eraldamiseks avatud ja läbipaistva menetluse korraldamata jätmine ei ole õigustatud, kuna uued jaamad oleks suutnud välja ehitada iga võrguoperaator. Seepärast väitis Radiodifusión ühtlasi, et võrguoperaatorite turgu on moonutatud.

(11)

Teise kaebuse esitas platvormioperaator SES Astra. 1985. aastal loodud Astra oli Euroopa esimene erasektoris tegutsev satelliidioperaator. Ettevõtja pakub ulatuslikku valikut ringhäälingu- ja lairibalahendusi klientidele nii Euroopas kui ka väljaspool. Raadio- ja telesaateid edastatakse otse miljonitesse kodudesse ning nii avaliku kui ka erasektori kasutajatele tagatakse juurdepääs internetile ja võrguteenustele.

(12)

Astra väitel rikuti meetmega tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet, sest sellega toetati üksnes maapealsete edastuskanalite digiteerimist. Näitamaks et satelliitplatvorm on arvestatav alternatiiv, viitab Astra eelkõige Kantaabria juhtumile. Nimelt korraldas Kantaabria autonoomne piirkonnavalitsus 2008. aasta jaanuaris hanke digitaaltelevisiooni laiendamiseks kogu Kantaabria territooriumile. Vabalevikanalite pakkujaks valiti Astra. 2008. aasta novembris lõpetas kõnealune piirkonnavalitsus aga lepingu. Astra väitel lõpetas piirkonnavalitsus lepingu siis, kui omavalitsust teavitati keskvalitsuse kavast rahastada maapealse analoogvõrgu ajakohastamist. Kantaabria piirkonnavalitsuse 7. novembri 2008. aasta kirjas selgitati, et lepingu lõpetamise põhjus oli asjaolu, et keskvalitsus oli vahepeal teinud otsuseid, mis olid seotud digitaaltelevisiooni leviala laiendamisega kogu Hispaania territooriumile (5). Kaebuse esitaja arvates tundub Kantaabria juhtum esiteks seega näitavat, et Astral oli võimalik sellel turul konkureerida, ja teiseks, et keskvalitsuse otsus muutis konkureerimise võimatuks.

(13)

Juhtum puudutab ringhäälingusektorit, kus paljud ettevõtjad tegutsevad ringhäälinguteenuste tootmisahela eri tasanditel.

(14)

Ringhäälinguorganisatsioonid on telekanalite toimetajad, kes ostavad või toodavad ise telesaateid ja moodustavad neist kanalite programme. Seejärel pakutakse kanaleid eri platvormide (nt satelliittelevisiooni, maapealse digitaaltelevisiooni, kaabeltelevisiooni, IP-televisiooni) kaudu vaatajatele. Hispaania seadusandja on otsustanud, et ringhäälinguteenused on avalikud teenused, ning seepärast pakuvad neid nii riigile kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid (RTVE) kui ka riigilt litsentsi saanud erasektori ringhäälinguorganisatsioonid (6). Nimetatud tasuta telekanalite eest ei tule vaatajatel maksta. Selleks et rahvas saaks nimetatud avalikku teenust tõhusalt kasutada, on seaduses nii riiklikele ringhäälinguorganisatsioonidele kui ka litsentsi omavatele erasektori operaatoritele kehtestatud seoses neile usaldatud ülesandega minimaalset leviala käsitlevad kohustused. Sellest tulenevalt on riiklikel ringhäälinguorganisatsioonidel kohustus katta levialaga vähemalt 98 % Hispaania elanikkonnast, samas kui erasektori ringhäälinguorganisatsioonid peavad katma vähemalt 96 % elanikkonnast. Riiklikel ringhäälinguorganisatsioonidel ei ole Hispaanias riiklikku ringhäälinguvõrku. Seepärast sõlmivad nad oma saadete edastamiseks ja levialaga seotud kohustuste täitmiseks kokkuleppeid platvormioperaatoritega.

(15)

Riistvaratarnijad on eri platvormide ehitamiseks vajaliku taristu ja seadmete tootjad või paigaldajad.

(16)

Platvormioperaatorid (või võrguoperaatorid) on erasektori üksused või riigi kontrolli all olevad üksused, kes käitavad ringhäälingukanalite signaali transportimiseks ja edastamiseks vajalikku taristut. Teletööstuse algusaastatel oli ainus platvorm maapealne analoogplatvorm. Tehnoloogia arenedes on muutunud kättesaadavaks rohkem platvorme: satelliitlevi, kaabellevi ja hiljuti ka IP-televisioon, (7) mis kasutab TV-signaali edastamiseks lairibaühendust.

(17)

Maapealse ringhäälingu puhul saadetakse TV-signaal telestuudiost ülekandejaama (peajaama), mis kuulub tavaliselt võrguoperaatorile, kes seda ka käitab. Seejärel transporditakse ja jaotatakse signaal ülekandejaamast (peajaamast) võrguoperaatori edastamiskeskustesse (nt televisioonimasti). Mõnikord edastatakse signaal satelliidi kaudu. Lõpuks saadetakse signaal edastamiskeskustest kodudesse. Maapealse analoogvõrgu digiteerimiseks tuleb maapealsed saatjad välja vahetada. Kuna digisignaal on madalama sagedusega kui analoogsignaal ja uue tehnoloogia kasutusele võtmine nõuab seetõttu tihedamat võrku, tuleb leviala laiendamiseks mõnel juhul ehitada ka uued ülekandejaamad. Vaatajal peab olema dekooder, mis võib olla juba televiisori sisse ehitatud.

(18)

Satelliitringhäälingu puhul saadetakse signaal ülekandejaama (peajaama) ja transporditakse siis satelliidile, mis edastab selle kodudesse. Signaali võib saata ka televisioonistuudiost otse satelliidile, kui stuudios on selleks asjakohased seadmed. Vaatajal peab olema paraboolantenn ja dekooder. Selleks et laiendada mõnes piirkonnas satelliitringhäälingu leviala, tuleb maapealsed seadmed paigaldada kliendi koju. Mis puutub geograafilisse katvusse, suudaks satelliitplatvorm katta Hispaania territooriumist ligi 100 %, samas kui maapealne platvorm katab umbes 98 %.

(19)

Uuritakse järgmist meedet: ringhäälingu maapealse, satelliit- ja kaabelplatvormi toimunud või praegu toimuv digiteerimine. Võrreldes analoogringhäälinguga on digitaalringhäälingu eelis edastusmahu kasv, mis tuleneb raadiosageduse spektri tõhusamast kasutamisest. Eriti oluline on see maapealse ringhäälingu puhul, kuna seal on sagedusspekter piiratud ning ringhääling konkureerib seetõttu mobiilsidesüsteemidega napi ribalaiuse pärast. Satelliitedastuse eelis on seevastu tegutsemine täiesti erineval sagedusalal, kus sageduse nappust ei esine.

(20)

Üleminekuga analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile vabaneb märkimisväärne hulk kvaliteetseid raadiosagedusi nn digitaalse dividendi sagedusalas, mis jääb elektrooniliste sideteenuste jaoks vabaks. Nimetatud digitaalse dividendiga, eriti sagedusega 790–862 MHz (800 MHz sagedusala), on võimalik anda tõuge elektrooniliste sideteenuste tööstusele, mõjutada oluliselt konkurentsivõimet ja majanduskasvu ning pakkuda kõikvõimalikke sotsiaalseid ja kultuurilisi hüvesid (8).

(21)

Digitaalse dividendi võib saada kas üleminekuga maapealselt platvormilt mõnele teisele platvormile või üleminekuga analoogringhäälingult maapealsele digitaalringhäälingule. Mõeldav on ka eri platvormide kombineerimine (9).

(22)

Maapealse ringhäälingu puhul jääb isegi pärast digiteerimist siiski probleemiks sageduste nappus. Üsna pea pärast analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile ülemineku lõpetamist 2010. aasta aprillis pidi Hispaania valitsus paigutama ringhäälinguorganisatsioonid 800 MHz sagedusalalt ümber madalamale sagedusalale (10). Ringhäälinguorganisatsioonidele eraldatud maapealse digitaaltelevisiooni multiplekside ümberpaigutamine tõi kaasa lisakulud ja täiendava riigiabi, mida komisjon praegu ametliku uurimismenetluse raames uurib (11).

(23)

Teleringhäälingu puhul jääb maapealne digitaaltelevisioon käegakatsutavas tulevikus endiselt oluliseks edastusplatvormiks, kuigi selline lairibatehnoloogia nagu järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrk muutub tõenäoliselt juhtiva edastustehnoloogiana oluliseks alternatiiviks. Praegu aga ei ole järgmise põlvkonna lairibavõrgud Hispaanias geograafiliselt ühtlaselt levinud.

(24)

Hispaanias on praegu neli ringhäälinguplatvormi: maapealne digitaaltelevisioon (DVB-T), satelliitleviplatvorm (DVB-S), kaabelleviplatvorm (DVB-C) ja IP-televisioon. Maapealne digitaaltelevisioon on Hispaania tasuta avalik-õiguslike ja erakanalite peamine platvorm (12). Maapealse võrgu suurim operaator on Abertis, kes kontrollib ka satelliidioperaatorit Hispasat. Leidub ka hulk kohalikke telekommunikatsioonioperaatoreid, kes edastavad maapealse digitaaltelevisiooni signaale, mis on tavaliselt seotud Abertise üleriigilise võrguga. Castilla–La Mancha suurim piirkondlik operaator on TelecomCLM (13). Mis puutub tasulistesse telekanalitesse, siis neid edastatakse peamiselt satelliit-, kaabel- ja IP-televisiooni vahendusel. Astra ja Hispasat on suurimad satelliidioperaatorid.

(25)

Et minna analoogtelevisioonilt üle digitaaltelevisioonile, võttis Hispaania ajavahemikus 2005–2008 vastu mitu maapealse võrguga seotud reguleerivat meedet, nagu on kirjeldatud punktis 2.2. Hispaania ametiasutused jaotasid riigi territooriumi kolmeks eristatavaks osaks:

(26)

Uuritav kava põhineb keerukal õigusnormide süsteemil, mille Hispaania keskasutused kehtestasid alates 2005. aastast. Nimetatud õigusnormide alusel eraldasid autonoomsed piirkonnad ja kohalikud omavalitsused ajavahemikus 2008–2009 riigiabi maapealse digitaaltehnoloogia kasutusele võtmiseks II piirkonnas. Rahalised vahendid suunati üldeelarvest ning autonoomsete piirkondade ja kohalike omavalitsuste eelarvetest abisaajatele. Lisaks on autonoomsed piirkonnad andnud alates 2009. aastast jooksvalt abi II piirkonna võrkude hooldamiseks ja käitamiseks.

(27)

Üleminekut digitaaltelevisioonile hakati reguleerima alates 14. juuni 2005. aasta seaduse 10/2005 vastuvõtmisest. Selles nimetatakse vajadust edendada üleminekut maapealselt analoogtehnoloogialt maapealsele digitaaltehnoloogiale ning nõutakse, et valitsus võtaks ülemineku tagamiseks asjakohased meetmed.

(28)

Asjaomase volituse alusel kiitis ministrite nõukogu kuningliku dekreediga nr 944/2005 heaks riikliku tehnilise kava, (14) milles määrati analoogtelevisiooni edastamise lõpetamise kuupäevaks Hispaanias 3. aprill 2010.

(29)

II ja III piirkonna puhul nähti juba riikliku tehnilise kava kaheteistkümnenda lisasättega ette võimalus, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused laiendavad leviala nii, et see kataks 96–100 % elanikkonnast. Tehnilises kavas viidatakse selgelt maapealsele digitaaltelevisioonile ja kehtestatakse kuus tingimust, mille alusel võisid kohalikud omavalitsused leviala laiendada. Tingimuses e on nõutud, et kohalik rajatis peab olema vastavuses maapealse digitaaltelevisiooni tehnilise kavaga.

(30)

Seejärel kiitis ministrite nõukogu 7. septembril 2007 heaks riikliku maapealsele digitaaltelevisioonile ülemineku kava (edaspidi „üleminekukava“), (15) millega rakendatakse riiklikku tehnilist kava. Üleminekukavas on Hispaania territoorium jagatud üheksakümneks tehnilise ülemineku projektiks (16) ja kehtestatud iga projekti jaoks analoogtelevisiooni edastamise lõpetamise tähtaeg.

(31)

Tööstus-, energia- ja turismiministeerium võttis 29. veebruaril 2008 vastu otsuse, mille eesmärk oli täiustada telekommunikatsioonitaristut ning määrata kindlaks kriteeriumid ja vahendite jaotamine meetmete puhul, mis on mõeldud infoühiskonna arendamiseks kava Avanza 2008 alusel (17). Otsusega heaks kiidetud eelarve oli 558 miljonit eurot ning see eraldati osaliselt lairibaühenduse arendamiseks ja osaliselt televisiooni digiteerimiseks Hispaania äärealadel ja vähem linnastunud piirkondades, mille suhtes ei kehti eraõiguslike ringhäälinguorganisatsioonide seadusest tulenevad kohustused (18). Osutatud piirkondades toimunud digiteerimisele viidati tavaliselt kui „leviala laiendamisele“. Otsus rakendati kehtivate raamlepingute mitme lisa kaudu, (19) mille tööstus-, energia- ja turismiministeerium ning autonoomsed piirkonnad allkirjastasid 2008. aasta juulist novembrini („2006. aasta raamlepingute lisad“, mis avaldati Hispaania ametlikus väljaandes eraldi iga autonoomse piirkonna kohta). Enamikul juhtudel nähtub lepingute sõnastusest, et ainus rahastatav tehnoloogia on maapealne digitaaltehnoloogia. Ministeerium kandis vahendid lepingute alusel üle autonoomsetele piirkondadele, kes kohustusid katma ettevõtmise ülejäänud kulud oma eelarvest. Lisad sisaldasid ka kohalike omavalitsuste kohustust järgida riikliku tehnilise kava kaheteistkümnendat lisasätet.

(32)

Samal ajal, 17. oktoobril 2008, nõustus ministrite nõukogu eraldama täiendavad 8,72 miljonit eurot, et laiendada maapealse digitaaltelevisiooni leviala ja täiendada seda üleminekuprojektidega, mis tuli lõpule viia üleminekukava esimeses etapis 2009. aasta esimeses pooles. Vahendid eraldati pärast seda, kui tööstus-, energia- ja turismiministeerium ning autonoomsed piirkonnavalitsused olid sõlminud 2008. aasta detsembris uued raamlepingud („2008. aasta raamlepingud“). Lepingud on koondatud pealkirja „Raamleping tööstus-, turismi- ja kaubandusministeeriumi ning […] autonoomse piirkonna koostööks maapealsele digitaaltelevisioonile ülemineku riikliku kava väljatöötamisel“ alla ning need sisaldavad sätteid eespool nimetatud 8,72 miljoni euro suuruse eraldise kohta. Need sisaldavad loetelu meetmetest, mida keskasutused ja piirkonnavalitsused rahastavad, et saavutada digitaaltelevisiooni puhul analoogtelevisiooniga sama suur leviala. Meetmed on seotud maapealse digitaaltelevisiooni kasutuselevõtuga.

(33)

29. mail 2009 kiitis ministrite nõukogu heaks kriteeriumid 52 miljoni euro eraldamiseks maapealsele digitaaltelevisioonile ülemineku meetmete rahastamiseks, et toetada üleminekukava (20) teise ja kolmanda etapi projektide kohast leviala laiendamist. Ministrite nõukogu lepingus luuakse üleminekukavaga otsene seos. Selles on öeldud, et saavutamaks riiklikus maapealsele digitaaltelevisioonile ülemineku kavas püstitatud eesmärk, nimelt praeguse analoogtehnoloogiat kasutava maapealse levialaga sarnane maapealse digitaaltelevisiooni leviala, on vaja ametiasutuste rahalist toetust ning et selle koostöö elluviimine vormistatakse riikliku maapealsele digitaaltelevisioonile ülemineku kavaga ettenähtud raamistikus.

(34)

Ja veel – 2009. aasta oktoobrist detsembrini avaldati Hispaania ametlikus väljaandes (põhjenduses 32 nimetatud) 2008. aasta raamlepingute lisad, milles käsitletakse muu hulgas üleminekukava teise ja kolmanda etapi kohase leviala laiendamise rahastamist. Lisades on määratletud väljend „leviala laiendamise meede“, viidates selgelt üksnes maapealsele tehnoloogiale (ehkki teisi tehnoloogiaid selles ametlikult ei välistata) (21).

(35)

Pärast 2008. aasta raamlepingute ja eespool nimetatud lisade (22) avaldamist hakkasid autonoomsed piirkonnavalitsused laiendamist ellu viima. Selleks korraldasid nad kas ise riigihankeid või volitasid selleks eraettevõtja. Toetustes lepiti osaliselt kokku tööstus-, energia- ja turismiministeeriumiga ning seepärast rahastati neid riigieelarvest või rahastasid autonoomsed piirkonnad neid osaliselt ise. Teatavatel juhtudel andsid autonoomsed piirkonnavalitsused leviala laiendamise korraldamise volituse kohalikele omavalitsustele.

(36)

Erinevalt teistest autonoomsetest piirkonnavalitsustest ei korraldanud Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus piirkondlikke hankeid digitaaltelevisiooni leviala laiendamiseks. Arvatavasti tulenes see ajalistest piirangutest, kuna ajakohastamist vajas rohkem kui 400 ülekandejaama (23). See-eest valiti telekommunikatsioonioperaatorid ringhäälingujaamade digiteerimiseks välja erilise menetluse teel, millele on osutatud 2. detsembri 2008. aasta dekreedis nr 347/2008 (edaspidi „dekreet“).

(37)

Dekreedis sätestati rahaliste vahendite eraldamine otse olemasolevate (analoog)ülekandejaamade omanikele digiteerimise eesmärgil. Avaliku hankemenetluse korraldamine ei olnud seega nõutav. Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus oli kohustatud järgima erimenetlust, mis hõlmas järgmist: i) tol ajal analoogleviala pakkuvate jaamade tehniline analüüsimine, ii) eesmärgiks seatud digitaalse leviala analüüsimine, iii) digiteeritavate ülekandejaamade väljavalimine, iv) ülekandejaamade omanike kindlakstegemine, v) piirkonnavalitsuse ettepanek ülekandejaamade omanikele ning vi) abi eraldamine.

(38)

Dekreet jõustati vastavalt. Olemasolevate ülekandejaamade omanikega võeti ühendust ning neid teavitati avaliku sektori rahaliste vahendite eraldamise suhtes kehtivatest nõuetest. Eristada võib kolme stsenaariumi. Esimene stsenaarium: enamikul juhtudel kuuluvad ülekandejaamad kohalikele omavalitsustele, kes vastutavad nende käitamise ja hooldamise eest. Pärast Castilla–La Mancha piirkonnavalitsuselt rahaliste vahendite saamist ostsid kohalikud omavalitsused tehnilise ja majandusliku hanke järgselt digitaalseadmeid äriühingutelt Abertis ja TelecomCLM ning andsid allhanke korras seadmete paigaldamise, käitamise ja hooldamise kohustused üle nimetatud kahele äriühingule. Kohalikud omavalitsused võtsid ühendust üksnes asjaomase kahe äriühinguga, kes esitasid ka ainsana tehnilised pakkumused abi saamiseks. Teine stsenaarium: umbes veerand väljavalitud jaamadest kuulus otse kas TelecomCLMile või Abertisele. Nende puhul eraldati nimetatud kahele äriühingule abi seadmete ajakohastamiseks. Kolmas stsenaarium: ehitada oli vaja mõned uued ülekandejaamad. Need avaliku sektori vahenditest rahastatud jaamad kuuluvad nüüd äriühingule TelecomCLM.

(39)

Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus sõlmis 147 koostöölepingut kahe operaatoriga ja 475 koostöölepingut kohalike omavalitsustega. Umbes 84 % lepingutega hõlmatud seadmetest moodustasid maapealse digitaaltelevisiooni seadmed ning 16 % kodused satelliidivastuvõtjad. Satelliidivastuvõtjaid kasutati maapealse digitaaltelevisiooni leviala kindlustamiseks väga väikestes külades. Selleks otsustas Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus kasutada Hispasati satelliidiplatvormi (24). Protsessi lõpus avaldati olemasolevate jaamade ajakohastamist käsitlev teave omavalitsuse teadetetahvlitel.

(40)

Komisjonile teatati, et kokku kulutati olemasolevate ülekandejaamade ajakohastamisele 46 miljonit eurot avaliku sektori vahendeid, millest 32,6 miljonit eurot suunati otse kohalikele omavalitsustele, kellele kuulus kokku 355 ülekandejaama (25). Castilla–La Mancha piirkonnavalitsuse ja kohalike omavalitsuste vahel sõlmitud koostöölepingutes sätestati, et viimased vastutavad paigaldus- ja hooldustööde lepingu sõlmimise eest väljavalitud operaatoriga (26). Omavalitsused kasutasid mitmesuguseid valikumenetlusi. Osa saatis äriühingutele TelecomCLM ja Abertis vastava kirja, samas kui osa avaldas teabe oma teadetetahvlil ning kutsus operaatoreid esitama tehnilised pakkumused.

(41)

Koostöölepingu kohaselt tasub Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus digitaalseadmete ostmise ja paigaldamise ning kahel esimesel tegevusaastal kõigi digiteeritud ülekandejaamade käitamis- ja hooldustööde eest. Et koostööleping ei sisaldanud operaatori kohustust tasuda käitamis- ja hooldustööde eest pärast nimetatud ajavahemikku ise, andis TelecomCLM seadmed üle Castilla–La Mancha piirkonnavalitsusele (27). Pärast seda vastutas maapealse digitaaltelevisiooni seadmete käitamis- ja hooldustööde eest Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus.

(42)

Komisjonile laekunud teabe kohaselt edastati kokku 46 miljoni euro suurusest avaliku sektori eraldisest vähemalt 13,5 miljonit eurot platvormioperaatoritele järgmiselt: 13,2 miljonit eurot äriühingule TelecomCLM, kellele kuulub 138 ülekandejaama, ning umbes 250 000 eurot äriühingule Abertis, kellele kuulub kolm jaama. TelecomCLM ja Abertis digiteerisid jaamad omaenda seadmete abil. Mõnel juhul kuulusid äriühingu TelecomCLM mastide digiteerimiseks kasutatud seadmed kohalikele omavalitsustele. Operaator ei pidanud sel juhul seadmete kasutamise eest tasuma. Lisaks kulus ajavahemikus 2009–2011 digiteeritud jaamade käitamiseks ja hooldamiseks kokku vähemalt 6,5 miljonit eurot (jooksev abi).

(43)

Pelgalt olemasolevate jaamade ajakohastamisest ei piisanud laiendatud leviala täielikuks katmiseks. Seepärast ehitati avaliku sektori vahendite eest 20 uut jaama. Omavalitsus ei korraldanud avalikku hankemenetlust, vaid võttis äriühinguga TelecomCLM otse ühendust ja palus asuda ülesannet täitma. Komisjonile esitatud teabe kohaselt kulutati uute jaamade ehitamiseks kokku 2,26 miljonit eurot, millest 751 000 kulus kuue jaama ehitamiseks, mis anti hiljem üle TelecomCLMile. 14 muud jaama jäi omavalitsuste omandusse.

(44)

Nagu on osutatud põhjenduses 39, kasutati juhul, kui maapealne digitaaljaam oleks olnud liiga kallis, satelliitedastust. Selleks sõlmiti 100 lepingut, eesmärgiga paigaldada eramajadesse satelliidivastuvõtjad. Satelliidivastuvõtjad on osa satelliidivõrgust.

(45)

Selleks sõlmis piirkonnavalitsus omavalitsuste ja asjaomaste operaatoritega kokku 622 lepingut. Komisjonile esitatud teabe kohaselt jagunevad summad järgmiselt.

(46)

Menetluse algatamise otsuses märkis komisjon, et kirjeldatud meede näis vastavat kõikidele artikli 107 lõike 1 kriteeriumidele ja seda võib seega pidada riigiabiks. Vaidlusalune meede tundus olevat tekitanud diskrimineerimist maapealse platvormi operaatorite kasuks, millega rikuti tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet (30). Lisaks diskrimineeriti tõenäoliselt platvormioperaatoreid, kes pakkusid ringhäälinguteenuseid piirkondlikele ja kohalikele maapealse ringhäälingu organisatsioonidele. Eelise said riiklikud ringhäälinguorganisatsioonid ja platvormioperaatorid.

(47)

Komisjoni esialgse järelduse kohaselt näis abikava olevat tõenäoliselt või tegelikult moonutanud maapealsete ja satelliidiplatvormide ning ka maapealsete platvormide endi vahelist konkurentsi. Komisjon ei näinud ühtki põhjust, mille alusel lugeda meetmed siseturuga kokkusobivaks, sest nende suhtes ei ole tõenäoliselt võimalik kohaldada ühtki erandit.

(48)

Täiendavaid üksikasju leiab menetluse algatamise otsusest, mida tuleks käsitada käesoleva otsuse lahutamatu osana.

(49)

Hispaania ja Castilla–La Mancha autonoomne piirkond on esitanud menetluse algatamise otsuse peale enda kaitseks mitmeid argumente. Need jagunevad üldiselt kahte kategooriasse. Esiteks väitsid Hispaania ametiasutused, et abisaajad ei saanud mingeid eeliseid. Teiseks märgiti, et juhul kui meede loetakse siiski riigiabiks, on see igal juhul siseturuga kokkusobiv (31). Argumendid on kokku võetud allpool.

(50)

Castilla–La Mancha piirkonnavalitsuse arvamusel ei kujuta uuritav meede endast riigiabi ning ettevõtjad ei saanud sellest tulenevalt eeliseid. Hispaania riigi ja autonoomsete piirkondade ühendatud rahalised vahendid kanti ametlikke või avaliku sektori asutuse ülesandeid täitvatele abisaajatele üle otse (32). Uuritavat abi kasutati üksnes 141 olemasoleva analoogjaama digiteerimiseks ja kuue uue jaama ehitamiseks. Ülekandejaamade digiteerimine toimus alles pärast jaamade omanikoperaatorite esitatud tehnilise aruande põhjalikku hindamist. Ülekandejaamade omanikega sõlmiti koostöölepingud eranditult nimetatud tehniliste aruannete alusel (33). Osutatud nn läbirääkimismenetlust tuleks vaadelda kui avatud, läbipaistvat ja mittediskrimineerivat menetlust, muu hulgas ka tänu selle avaldamisele omavalitsuse teadetetahvlil (vt põhjendus 39).

(51)

Riigi ametiasutused väidavad, et platvormioperaatoritele eraldatud riiklikke vahendeid kasutati üksnes kohalikele omavalitsustele kuuluvate elektrooniliste edastusseadmete käitamiseks ja hooldamiseks. Abisaajad tegutsesid pigem ülekandejaamade ajakohastamiseks ja kohandamiseks vajalike tehniliste seadmete tarnijate ja paigaldajatena, mitte aga platvormioperaatoritena (34). Riiklike vahendite saamise järgne teenuste osutamine II piirkonnas toimub avaliku põhiteenusena üksnes maapealse televisioonisignaali edastamiseks.

(52)

Võrkude digiteerimiseks tellisid 475 omavalitsust tehnilised aruanded – sageli olid nende koostajad platvormioperaatorid. Ka siin ei saanud operaatorid majanduslikku eelist.

(53)

Hispaania ametiasutuste väite kohaselt olid äriühingutele TelecomCLM või Abertis Telecom kuulunud digiteeritud ülekandejaamad olemas juba enne vaidlusaluse abi andmist ning abi ei kasutatud seega mitte kummagi Castilla–La Mancha II piirkonna maapealse digitelevisooni leviala laiendamisega seotud võrguoperaatori võrgu laiendamiseks.

(54)

Nimetatud äriühingutele eraldati avaliku sektori vahendeid neile kuuluva 141 ülekandejaama digiteerimiseks. Hispaania ametiasutused rõhutavad, et seda tehti vaid piirkondades, kus omavalitsustel ei olnud maapealse digitaaltelevisiooni leviala laiendamiseks sobivaid ülekande- ega taasedastamisjaamu. Hispaania ametiasutused väidavad, et nimetatud investeeringud ei andnud äriühingutele TelecomCLM ja Abertis konkurentsieelist lähiturgude (nagu kohalik televisioonilevi või digitaaltelevisioon (DV-BH)) ees. Äriühingu TelecomCLM jaamade digiteerimine ei võimaldanud sel pakkuda kogu piirkonda hõlmavat teenust ringhäälinguorganisatsioonidele ega suurendanud võrgu tihedust uut liiki teenuste osutamiseks.

(55)

II piirkonna kolme liiki ülekandejaamade digiteerimises osalenud võrguoperaatorid ei saanud majanduslikku eelist. Kõigis kolmes jaamas osutati operaatoritele maapealse digitaaltelevisiooni seadmete tarne-, paigaldus-, käitamis- ja hooldusteenuseid turuhinnaga.

(56)

Kaubandust ja konkurentsi ei ole moonutatud. Igal Hispaania telekommunikatsioonituru komisjoni operaatorite registrisse kantud operaatoril on õigus teostada kohalikele omavalitsustele allhanget ja olla seega abikõlblik dekreedi nr 347/2008 tähenduses. See kehtib ka satelliidi-, kaabli- ja televisioonioperaatorite ehk kõigi operaatorite suhtes, olenemata sellest, kas tegutsetakse riigi, piirkondlikul või kohalikul tasandil.

(57)

Hispaania pädevate asutuste väite kohaselt oli vaatlusalune valikumenetlus läbipaistev ja viidi läbi kooskõlas riigihankeid käsitlevate Hispaania ja ELi õigusaktidega. Piirkondlikud asutused avaldasid teabe abi kohta. Kogu teave maapealse digitaaltehnoloogia kasutamise laiendamise kohta avaldati omavalitsusasutuse teadetetahvlil ning piirkonna suurimatele võrguoperaatoritele, nagu TelecomCLM ja Abertis Telecom, saadeti kirjad.

(58)

Seega ei tugevdanud kohalikele omavalitsustele eraldatud abi teatavat liiki võrguoperaatori konkurentsivõimet teiste ees. Põhilised abisaajad olid kohalikud omavalitsusasutused, samas kui võrguoperaatorid olid vaid ülekandeseadmete tarnijad ja hooldusteenuse osutajad maksimaalselt kahe aasta jooksul. Radiodifusióniga ei võetud kunagi ühendust, kuna tollal puudus tõendusmaterjal selle kohta, et ettevõtjale kuuluks piirkonnas ülekandejaamu.

(59)

Lisaks väidavad Castilla–La Mancha piirkonna ametiasutused, et võimalust kasutada satelliitplatvormi digitaaltelevisiooni leviala laiendamiseks analüüsiti põhjalikult enne dekreedi nr 347/2008 vastuvõtmist. Vastavas siseuuringus (35) võrreldi laiendamise perspektiivist mõlemat, nii maapealset digitaaltehnoloogiat kui ka satelliittehnoloogiat. Uuringus võeti arvesse abi eraldamise kriteeriume II piirkonna digisignaali leviala laiendamiseks. See hõlmab nõuet, et üleminek peab toimuma lisakuludeta ja ebameeldivusteta kodanike jaoks ning olemasolevat taristut kasutades.

(60)

Uuringus märgiti, et 10 aasta vältel moodustavad maapealsele digitaaltelevisioonile ülemineku kulud umbes 15,2–17,3 miljonit eurot, samas kui satelliittehnoloogia valimisega kaasnevad kulud moodustaksid 47 miljonit eurot.

(61)

Uuring sisaldab mitut soovitust sobivaimate meetodite kohta maapealse digitaaltelevisiooni leviala laiendamiseks Castilla–La Mancha tiheasustusega keskustesse, mis ei olnud lülitatud piirkondlike ja üleriigiliste ringhäälinguorganisatsioonide leviala kavadesse. Samuti analüüsiti tagajärgi, mille tooks kaasa digitaaltelevisiooni leviala laiendamine satelliittehnoloogia abil. Analüüsist nähtus, et satelliittehnoloogia kasutamine eeldaks 3–6 korda suuremaid investeeringuid kui maapealne tehnoloogia. Kulude erinevus tuleneb vahetult satelliitülekandeseadmete rentimisega seotud kuludest, mis tekivad satelliitdekoodri kuludest eraldi. Seepärast oli mõttekas järeldada, et universaalse maapealse digitaaltelevisiooniteenuse laiendamine Castilla–La Mancha elanikkonnale peaks toimuma maapealse digitaaltelevisioonitehnoloogia näol (36).

(62)

Lisaks esitas Hispaania valitsus tööstus-, energia- ja turismiministeeriumi 2007. aastal koostatud siseuuringu, mis käsitles universaalse maapealse digitaaltelevisiooni teenuse osutamise teostatavust digitaal- või satelliittehnoloogia abil. Ametiasutuste väitel võetakse nimetatud uuringus arvesse nii digitaal- kui ka satelliitlevi reaalseid kulusid. Nimetatud kahte uuringut käsitletakse üksikasjalikumalt punktis 5.3.2.2.

(63)

Castilla–La Mancha piirkonnavalitsuse väitel võttis ta Castilla–La Mancha II piirkonna maapealse digitaaltelevisiooni leviala laiendamise otsuse vastuvõtmisel arvesse üksnes tehnilisi ja majandusliku tõhususe kriteeriume. Kõigil võrguoperaatoritel (maapealne, satelliit- ja kaabellevi) oli võimalus esitada tehniline pakkumus, sest ainus nõue oli, et nad pidid olema kantud Hispaania telekommunikatsioonituru komisjoni võrguoperaatorite registrisse (37). Seepärast oli otsus kooskõlas tehnilise neutraalsuse põhimõttega. Seda kinnitab piirkonnavalitsuse väitel ka asjaolu, et erijuhtudel säilitas Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus Abertise varem välja arendatud satelliitplatvormi, lähtudes üksnes kuluanalüüsi kriteeriumidest (38).

(64)

Mis puutub kohalike operaatorite võimalikku diskrimineerimisse, tunnistas Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus, et dekreedi artikli 4 alusel on ringhäälinguorganisatsioonid tahtlikult abisaajate (39) seast välja jäetud (olenemata sellest, kas nad tegutsevad riigi, piirkonna või kohalikul tasandil). Dekreediga ei välistata aga ühtegi võrguoperaatorit.

(65)

Hispaania ametiasutuste väite kohaselt oli Radiodifusiónil kõigi teiste võrguoperaatoritega võrdne võimalus digiteerida üks oma ülekandejaamadest, mille kaudu juba toimus riikliku või piirkondliku õiguslik-avaliku televisiooni signaali edastamine. Selleks oleks olnud võimalik sõlmida Castilla–La Mancha piirkonnavalitsusega koostööleping või esitada pakkumused omavalitsusele telekommunikatsioonituru komisjoni registrisse kuuluva äriühinguna.

(66)

Castilla–La Mancha piirkonnavalitsuse väite kohaselt oli Radiodifusión kantud telekommunikatsioonituru komisjoni registrisse kui äriühing, kes osutab järgmiseid teenuseid: „Maapealne võrk – raadio- ja teleringhäälinguteenuste toetamine“. Piirkonnavalitsus rõhutab aga, et registris olemisest üksi ei piisa Castilla–La Mancha telekommunikatsioonioperaatori kohustuste täitmiseks seaduses nr 8/2001 sätestatud viisil. Eeskätt kehtib see raadiosideoperaatorite kohustuse suhtes esitada võrgu kasutuselevõtmise territoriaalne kava, milles on nimetatud olemasolevad paiksed jaamad ning esitatud kogu võrgu kasutamise ja arendamise kava. Seni ei ole Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus teadlik ühestki Radiodifusióni territoriaalsest kavast. Lisaks ei jaga Radiodifusión teadaolevalt oma taristut mõne teise operaatoriga. Seetõttu peab Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus alusetuks Radiodifusióni väidet, et viimase leviala katab 60 % Castilla–La Manchast (40).

(67)

Lisaks rõhutas Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus, et Radiodifusióniga samu aktsionäre omavasse kontserni kuulub veel üks äriühing – INGEST, Infraestructuras y Gestión 2002, S.L. (edaspidi „INGEST“), kelle suhtes oli pooleli mitu kohtuasja. Kõigis kohtuasjades on esitatud INGESTile süüdistus riiklikule maapealsele digitaaltelevisioonile eraldatud raadiospektri ebaseadusliku kasutamise eest kohalike telejaamade signaali edastamiseks. Lisaks puudub Radiodifusiónil luba Radio-Televisión de Castilla–La Mancha maapealse digitaaltelevisiooni signaali edastamiseks.

(68)

Castilla–La Mancha piirkonnavalitsuse väite kohaselt ei saanud vaidlusaluse meetme raames ei TelecomCLM ega Abertis Telecom abi omavalitsusele kuuluvate maapealsete vastuvõtjate käitamise ja hooldamisega seotud jooksvate kulude katmiseks. Koostöölepingute eesmärk oli „rahastada loa alusel tegutsevate üksuste ja ettevõtjate signaali edastamiseks ja leviala laiendamiseks vajalikku taristut, eesmärgiga pakkuda televisiooni baasteenuseid“. Seega rahastati üksnes raadiosideseadmete, antennide või ehituselementide soetamist ja paigaldamist. II piirkonnas kandsid kulud asjaomaste jaamade omanikuks olevad omavalitsused. 516 jaama käitamise ja hooldamise kulud moodustasid esimesel kahel aastal hinnanguliselt 6,5 miljonit eurot. Ajavahemikus 2010–2015 moodustaksid asjaomased kulud umbes 15 miljonit eurot 516 jaama kohta viie aasta jooksul (keskmiselt 29 000 eurot jaama kohta).

(69)

Castilla–La Mancha piirkonnavalitsuse väite kohaselt võib omavalitsustele ja võrguoperaatoritele kuuluvaid digiteeritud ülekandejaamu käsitleda üldsuse huvides arendatava taristuna ehk taristuna, mis on võrdsetel ja mittediskrimineerivatel tingimustel avatud kõigile võimalikele kasutajatele. Seepärast võimaldab digiteeritud taristu kõigil Castilla–La Mancha II piirkonna kasutajatel saada pärast analoogtelevisioonilt üleminekut võrdsetel alustel maapealse digitaaltelevisiooni teenust.

(70)

Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus väidab turuhindade võrdlevale analüüsile toetudes, et kõnealuste avaliku sektori vahendite eraldamine on kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva investori põhimõttega. Teatavate teenuste eest TelecomCLMile tehtud väljamaksed vastasid turuhindadele.

(71)

Eraldatud vahendite võrdlemisest tasuga, mida maksaks erainvestor sama liiki teenuste eest tavatingimustel, nähtub Castilla–La Mancha piirkonnavalitsuse arvamusel, et koostöölepingud põhinevad objektiivsetel ärikriteeriumidel. Seepärast ei olnud võrguoperaatorid soodsamas olukorras, kui nad oleksid olnud tavalistel turutingimustel. Seega ei saadud valikulist eelist.

(72)

Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus viitab aluslepingu artikli 107 lõike 3 punktile a. Piirkonnavalitsuse väitel on osutatud säte kohaldatav II piirkonnas, mis ei pälvinud ringhäälinguorganisatsioonide ega võrguoperaatorite ärihuvi. Maapealse digitaaltelevisiooni teenuste pakkumisega ning vastavate seadmete ostmise, paigaldamise, käitamise ja hooldamisega täitsid omavalitsused turutühimiku, mille tulemusel paranes Castilla–La Mancha II piirkonna elanike elukvaliteet ning piirkonna üldine majanduslik olukord.

(73)

Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus ei ole nõus Abertise väitega, et äriühingut ei saa käsitada II piirkonna võrguoperaatorina. Piirkonnavalitsus märgib, et Abertis sõlmis Castilla–La Mancha piirkonnavalitsusega koostöölepingud dekreedi nr 347/2008 alusel, eesmärgiga laiendada II piirkonnas maapealse digitaaltelevisiooni leviala (41). Äriühinguid Abertis ja TelecomCLM tuleks käsitleda II piirkonnas tegutsevate võrguoperaatoritena veel seepärast, et Abertise puhul on olemas ametlikud analoogtelevisiooni ülekandejaamad RTVE ja/või Tele5 jaoks ning TelecomCLM puhul vastavalt CMT jaoks.

(74)

Mitmel juhul asuvad kohalike omavalitsustele kuuluvad digiteeritud seadmed äriühingutele Abertis või TelecomCLM kuuluvates rajatistes. Maapealse digitaaltelevisiooni seadmed kuuluvad sel juhul vastavatele omavalitsustele. Abertise väitel ei saa teda käsitada vahetu abisaajana seepärast, et ta ei ole II piirkonna võrguoperaator ning et „seadmeid omavad ja käitavad TelecomCLM ja teised kohalikud operaatorid“ (42). Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus leidis, et see mõttekäik on väär.

(75)

Oma vastuses komisjoni menetluse algatamise otsusele märkis Radiodifusión, et Hispaania ametiasutused ei ole andnud abisaajatele ametlikult üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesannet. Lisaks tundub ülekandejaamadele keskmiselt eraldatud abisumma liiga suur, kui lähtuda sellest, et seda anti üksnes olemasolevatele jaamadele, nagu väitsid Hispaania ametiasutused. Radiodifusióni arvamusel kasutati abi peamiselt uute ülekandejaamade ehitamiseks üle kogu Castilla–La Mancha ning tegemist oli ebaseadusliku abi varjamisega.

(76)

Radiodifusión rõhutas, et Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus eraldas abi hankemenetlust korraldamata ning et vahendid edastati valikuliselt, kuna välistati muud, nagu kaabel- või satelliidiplatvormid.

(77)

Radiodifusióni väite kohaselt sai TelecomCLM uuritavate meetmete abil otsustavaid eeliseid. Piirkonnavalitsus valis äriühingu välja konkurentsipõhise valikumenetluseta. Tänu sellele suutis TelecomCLM oluliselt laiendada oma võrgu geograafilist ulatust aladele, millesse mitte keegi ei oleks muidu investeerinud. TelecomCLM sai lisaks kasu regulatiivse järelevalve puudumisest, sest tema suhtes ei kehtinud ühtegi regulatiivset kohustust võimaldada juurdepääsu ehitatud/ajakohastatud võrgule. Radiodifusión rõhutab, et dekreedis nr 347/2008 on sätestatud, et riigiabi eesmärk on ehitada uusi ülekandejaamu, mitte digiteerida olemasolevaid.

(78)

Radiodifusióni arvates tugevdas abi domineerivate operaatorite positsiooni ainsas turusegmendis, kus oli veidi ruumi konkurentsile. Eeskätt on Abertisel õnnestunud tugevdada oma turgu valitsevat seisundit ning kasutada avaliku sektori rahalisi vahendeid selleks, et arendada välja uus ja tihedam võrk, mis võimaldab konkureerida uutel turgudel.

(79)

Radiodifusión on veendunud, et uuritav riigiabi ei ole proportsionaalne. Selleks et olla kooskõlas proportsionaalsuse nõudega, peaks kohaldama abi üksnes kaugetes maapiirkondades ja see peaks tooma tõhusate juurdepääsukohustuste nõudmisega võrdselt kasu kõigile operaatoritele.

(80)

Oma 27. septembri 2011. aasta vastuses komisjoni teabenõudele Hispaania tõstatatud õigusliku seisundi küsimuses märkis Radiodifusión, et tema põhitegevus on teenuste osutamine kohalikele raadio- ja teleringhäälinguorganisatsioonidele. Ettevõtja esitas nimekirja seadmetest, mida ta käitab Castilla–La Mancha 18 omavalitsusüksuses. Radiodifusióni väite kohaselt saab samu seadmeid kasutada aga nii üleriigiliste kui ka piirkondlike programmide edastamiseks ning seda oleks saanud teha, kui ettevõtjal oleks olnud võimalus abi saamiseks konkureerida.

(81)

Astra leidis, et meede, mille puhul maapealne platvorm valiti otse, konkurssi korraldamata, ning platvormi käitamiseks ja hooldamiseks jooksva abi andmine on tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte rikkumine. Ettevõtja rõhutas, et II piirkonnas oleks satelliittehnoloogia olnud maapealse digitaaltelevisiooni tehnoloogiast odavam (43). Seda näitas selgelt Astra edukus Kantaabria hankemenetluses. Tänu satelliittehnoloogia märkimisväärsele mastaabisäästule oleks selle valimine võimaldanud isegi rohkem kokku hoida, kui mitu piirkonda oleksid oma platvormid II piirkonna jaoks kooskõlastanud. Isegi kui see on nii, ei oleks Hispaania valitsus põhiseaduslikel põhjustel saanud sundida piirkondi võtma vahendite eraldamise tingimusena arvesse piirkonnaülest koostoimet. Piirkonnad oleksid võinud selle võimalusega ise arvestada. Vaid nii oleksid piirkonnavalitsused saanud tagada oma maksumaksjatele kõige kulutasuvama lahenduse.

(82)

Eri platvorme võrreldes leidis Astra, et lisaks vahetutele paigalduskuludele tuleks võtta arvesse ka muud soodsat mõju, mis võinuks satelliitlahendusega kaasneda. Näiteks oleks üleminekuprotsess olnud palju lihtsam ja odavam. Vaatajatel oleks olnud võimalik vaadata üleminekuajal nii satelliit- kui ka maapealselt edastatavaid kanaleid. Võttes arvesse maapealse võrgu ribalaiuse nappust ja vajadust vabastada tulevikus rohkem võimsust telekommunikatsiooniteenuste jaoks, ootavad kodumajapidamisi ja ringhäälinguorganisatsioone maapealse võrgu puhul ees täiendavad kulud. Tulevase ribalaiuse muutmise tõttu peavad II piirkonna elanikud oma antenne kohandama. Ringhäälinguorganisatsioone ootavad ees analoog- ja digitaaltelevisiooni paralleelse toimimise etapiga kaasnevad täiendavad kulud. Satelliittehnoloogia valimise korral nimetatud kulusid ei tekiks.

(83)

Astra oli veendunud, et võrguoperaatorid said meetme tulemusel valikulise eelise. Eeskätt soodustas võrgu digiteerimine Abertise kaubanduslikku pakkumist ringhäälinguorganisatsioonidele, kuivõrd maapealne digitaaltelevisioon jõuab nüüd ilma lisakuluta peaaegu 100 % elanikkonnast.

(84)

Konkurentsi moonutamise kohta leidis Astra, et satelliitplatvorm ja maapealne platvorm moodustavad ühe ja sama turu. Tasulisel ja tasuta televisioonil ei tehta vähemalt platvormidevahelise konkurentsi seisukohast ranget vahet. Praegu on juba mitu tasulist kanalit, mis pakuvad oma signaali läbi maapealse digitaaltelevisiooni platvormi, kusjuures need kanalid on ka satelliitplatvormi kaudu kättesaadavad (v.a üks).

(85)

Seoses satelliitplatvormide võimalike eelistega tõi Astra eeskätt välja vajaduse tagada juurdepääsu tingimuslikkus/krüpteerimine. Intellektuaalomandi õiguse kaitse ei ole tasuta satelliitringhäälingu organisatsioonide jaoks probleem. Juba praegu kasutavad seda tehnoloogiat paljud satelliitplatvormi kaudu tasuliste telekanalite pakkujad. Pealegi sai Kantaabrias tingimusliku juurdepääsu jaoks pakutud lahendus heakskiidu Kantaabria piirkonnavalitsuselt, kellel oli võimalus otsustada, milliste kasutajate jaoks teenus aktiveerida.

(86)

Abertis leiab, et vaidlusalune meede – II piirkonna leviala laiendamine – ei kujuta endast riigiabi aluslepingu 107 lõike 1 tähenduses.

(87)

Esiteks, uurimisaluste ülekannete puhul oli tegemist lihtsalt keskvalitsuse eraldatud vahenditega, mis olid ette nähtud vahetult avalikule sektorile kuuluvate ülekandejaamade või jaamade, mille kasutusõigus kuulus avalikule sektorile, ajakohastamiseks. Seega ei leidnud aset riigi vahendite eraldamist ühelegi ettevõtjale: vahendid jäid riigiasutuse käsutusse.

(88)

Teiseks rõhutas Abertis, et vaidlusalused meetmed ei toonud võrguoperaatoritele mingit eelist. Abertist ei saa käsitada abisaajana, kuna ta ei ole II piirkonna võrguoperaator ega käita võrku, mida kasutati maapealse digitaaltelevisiooni leviala laiendamiseks Castilla–La Manchas. Asjaomaseid seadmeid omab ja käitab teiste seas TelecomCLM.

(89)

Kolmandaks, seoses tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttega rõhutas Abertis, et vaidlusalune meede ei muuda platvormidevahelist konkurentsi keerulisemaks, sest maapealse digitaaltelevisiooni leviala väike kasv II piirkonnas ei avalda mingit majanduslikku mõju I piirkonnale. Lisaks ei mõjuta II piirkonna digiteerimine hinda, mida Abertis saab nõuda ringhäälinguorganisatsioonidelt oma ülekandeteenuste eest. Nimetatud hinda reguleerivad ja mõjutavad investeerimis- ja tegevuskulud. TelecomCLMi seadmed läksid Castilla–La Mancha autonoomse piirkonna omandisse, kelle kontrolli alla kuulus ka TelecomCLM kui piirkondlik võrguoperaator.

(90)

Neljandaks, vaidlusalusest meetmest ei saanud kasu ka ringhäälinguorganisatsioonid, kuna pärast II piirkonna digiteerimist nende tulu ei suurenenud. Ka riistvaratarnijaid ei saa pidada kaudseteks abisaajateks, sest pelgalt seadmete ostmine eesmärgiga minna analoogjaamades üle digitaaltehnoloogiale ei mõjutanud ega moonutanud telekommunikatsiooniseadmete turu konkurentsistruktuuri.

(91)

Viiendaks leidis Abertis, et vaidlusalustel meetmetel ei olnud arvestatavat mõju võrguoperaatorite vahelisele konkurentsile. Isegi kui Radiodifusión oleks meetme raames abi saanud, ei oleks ta suutnud konkureerida Abertisega riigi tasandil, sest Radiodifusión käitab jaamu, mis ei vasta I piirkonna vajadustele. Sama kehtib kõigi II piirkonna jaamade kohta.

(92)

Kuuendaks, Abertis oli seisukohal, et kui meede loetakse abiks, on tegemist olemasoleva abiga. Maapealsete ringhäälinguvõrkude kasutuselevõtt II piirkonnas algas 1982. aastal liberaliseerimata ringhäälingusektoris. Maapealse ringhäälingu turu seaduslik monopol kuulus sel ajal Hispaania riigile. Nüüd kasutatakse avaliku sektori vahendeid kohalike võrkude paigaldamise, hooldamise ja käitamise rahastamiseks, mis võeti kasutusele enne sektori liberaliseerimist II piirkonnas. Seega jäädakse seisukohale, et uuritavat meedet tuleks käsitleda kui olemasolevat abi.

(93)

Mis puutub siseturuga kokkusobivusse vastavalt artikli 106 lõikele 2, märkis Abertis, et TelecomCLM ja teised kohalikud võrguoperaatorid ei suuda tõenäoliselt kahel üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisele eelnenud majandusaastal ületada piirmäärasid ehk saavutada keskmist maksueelset aastakäivet summas 100 miljonit eurot ja kõnealuse teenuse eest makstava hüvitise suurust 30 miljonit eurot aastas.

(94)

Seega oleks igasugune võimalik abi kokkusobiv aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses. Hispaania ametisasutuste võetud meetmete eesmärk oli kiirendada Hispaanias digitaalringhäälingule ülemineku protsessi, mis on tunnistatud ühist huvi pakkuvaks eesmärgiks. Abi oli asjakohane vahend, sest maapealne digitaaltelevisioon on leviala laiendamiseks sobivaim tehnoloogia (44). Majanduslike põhjuste kõrval märgib Abertis ka seda, et ringhäälinguorganisatsioonid suhtuvad satelliitplatvormi kasutamisesse tõrksalt, kuna neil tuleb oma tasuta levitatavate programmide jaoks infosisu õiguste omandamisel ette takistusi. Enamikul juhtudel omandavad nad üksnes õiguse edastada saateid konkreetse platvormi, nimelt maapealse digitaaltelevisiooni, kaudu, sest see tehnoloogia võimaldab ülekandeid suunata ja geograafiliselt piiritleda. Peale selle on meetmed proportsionaalsed, sest need hõlmavad vaid kulusid, mis on hädavajalikud, et minna II piirkonnas üle analoogtelevisiooni teenustelt digitaaltelevisiooni teenustele.

(95)

Ringhäälinguorganisatsioonide arvates ei saa meedet pidada riigiabiks, sest see ei ole toonud rahalist kasu ühelegi ettevõtjale, sealhulgas ringhäälingorganisatsioonidele. Meetmetega ei ole suurenenud ringhäälinguorganisatsioonide auditoorium võrreldes ajaga, mil nad edastasid saateid analoogtehnoloogia abil. Pealegi ei mõjuta maapiirkondade, äärealade ja hõredalt asustatud alade elanikud, kuhu leviala laiendati, mingil moel reklaamiturgu ja nad ei ole osa ringhäälinguorganisatsioonide sihtauditooriumist. Seega ei suurenenud leviala laiendamise tulemusel erasektori operaatorite reklaamitasud.

(96)

Ringhäälinguorganisatsioonid väljendasid ka seisukohta, et nad ei ole huvitatud üleminekust satelliitplatvormile, kus nende programmid konkureerivad sadade teiste kanalitega. Maapealse platvormi eelis on piiratud maht, mis tähendab eraõiguslikele tasuta saadete levitajatele väiksemat konkurentsi. Lisaks tõsteti esile asjaolu, et tavaliselt ostetakse saateid üksnes ühe konkreetse platvormi jaoks, milleks käesoleval juhul on maapealne platvorm. Seda seepärast, et maapealne ringhääling tagab leviala geograafilise piiritlemise, mis ei ole satelliitringhäälingu puhul võimalik.

(97)

Ringhäälinguorganisatsioonid väitsid ka seda, et pärast otsust sõlmida Kantaabria hankeleping Astraga teavitasid nad Kantaabria piirkonnavalitsust oma vastuseisust satelliitringhäälingu kasutamisele, sest nad olid omandanud õigused edastada saateid üksnes maapealse platvormi kaudu.

(98)

Nagu on kirjeldatud üksikasjalikult punkti 2.2 põhjendustes 26–44 ning otsuses riigiabi SA.28599 (maapealne digitaaltelevisioon Hispaanias) kohta, (45) on Hispaania digitaalringhäälingule ülemineku õigusraamistik keeruline kogum eri õigusaktidest, mille on nelja aasta jooksul välja andnud nii keskvalitsus kui ka piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused. 2005. aasta riikliku tehnilise kava ja 2007. aasta üleminekukavaga reguleeritakse peamiselt üleminekut maapealsele digitaaltelevisioonile I piirkonnas, ent pannakse ühtlasi alus II piirkonna edasistele laiendamismeetmetele. Piirkondlikud omavalitsused viisid laiendamismeetmed ellu pärast seda, kui olid sõlminud keskvalitsusega mitu raamlepingut (2008. aasta raamlepingud) ning allkirjastanud 2008. aastal lisa varasematele 2006. aasta raamlepingutele ja 2009. aastal lisa 2008. aasta raamlepingutele.

(99)

Nende lepingute sõlmimise ja lisade allkirjastamise tulemusel viisid piirkondlikud ja/või kohalikud omavalitsused ellu mitmesuguseid meetmeid, mille eesmärk oli laiendada II piirkonnas maapealse digitaaltelevisiooni leviala. Seepärast leiab komisjon, et riigi tasandil vastu võetud eri õigusaktid ning tööstus-, energia- ja turismiministeeriumi ja autonoomsete piirkondade vahel sõlmitud lepingud moodustavad leviala laiendamisel II piirkonnas rakendatava abikava aluse. Nende õigusaktide ja lepingute põhjal võtsid autonoomsed piirkonnad meetmeid, mis ei olnud tehnoloogiliselt neutraalsed (46).

(100)

Kui riikliku tehnilise kavaga reguleeritakse üleminekut maapealsele digitaaltelevisioonile I piirkonnas, antakse selles ka kohalikele omavalitsustele volitus rajada koostöös autonoomsete piirkondadega täiendavad ülekandekeskused, et tagada maapealse digitaaltelevisiooni vastuvõtt II piirkonnas. Seega kavandas keskvalitsus juba siis maapealse digitaaltelevisiooni leviala laiendamist. Digitaaltelevisioonile üleminekut reguleerivas põhiõigusaktis sisalduvas volituses on viidatud üksnes maapealsele platvormile. Seepärast on autonoomsed piirkonnad kohaldanud keskvalitsuse suuniseid tegelikult just maapealse digitaaltelevisiooni leviala laiendamiseks (47).

(101)

Maapealse digitaaltelevisiooni kasutuselevõtuks II piirkonnas ette nähtud riigiabi väljamaksmine toimus vahendite ülekandmise näol keskasutustelt ja piirkondlikelt omavalitsustelt abisaajatele. See toimus igas autonoomses piirkonnas erineval ajal. Võrkude käitamiseks ja hooldamiseks jooksva abi andmine otsustati autonoomsete piirkondade tasandil.

(102)

Castilla–La Manchas valiti teistest erinev protsess, nagu on kirjeldatud põhjendustes 36–45. Vastupidiselt teistele autonoomsetele piirkondadele ei korraldatud seal digitaaltelevisiooni leviala laiendamiseks piirkondikke hankeid. See-eest väljastati 2. detsembril 2008. aastal dekreet nr 347/2008, milles sätestati rahaliste vahendite eraldamine digiteerimise eesmärgil otse olemasolevate (analoog)ülekandejaamade omanikele. Seega ei korraldanud Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus avatud hankemenetlust, vaid valis telekommunikatsioonioperaatorid välja ise. Nimetatud ettevõtjad teostasid ka käitamise ja hooldamisega seotud ülesandeid.

(103)

Juhul kui ülekandejaamad olid otse äriühingute TelecomCLM ja Abertis omanduses, said nad abi oma seadmete ajakohastamiseks. Kui oli vaja ehitada uusi jaamu, rahastati seda avaliku sektori vahenditest, kuid need jäid TelecomCLMi omandisse. Ja veel – enamikul juhtudel kuulusid analoogjaamad omavalitsusele. Viimane ostis digitaalseadmed äriühingult Abertis või TelecomCLM ning andis allhanke korras seadmete paigaldamise, käitamise ja hooldamise kohustused üle nimetatud kahele äriühingule.

(104)

Kõnealust meedet, sealhulgas jooksvat abi seadmete käitamiseks ja hooldamiseks, võib lugeda riigiabiks aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, milles on sätestatud järgmised riigiabi olemasolu tingimused. Esiteks peab olema tegemist riigi sekkumisega või abi andmisega riigi ressurssidest. Teiseks peab meede andma abisaajale valikulise majandusliku eelise. Kolmandaks peab see kahjustama või tõenäoliselt kahjustama konkurentsi. Neljandaks peab meede olema võimeline mõjutama liikmesriikidevahelist kaubandust.

(105)

Kõnealune meede tuleneb eespool kirjeldatud riigi, piirkonna ja kohaliku tasandi õigusaktide süsteemist ning samuti tööstus-, energia- ja turismiministeeriumi ja Castilla–La Mancha piirkonnavalitsuse vahel sõlmitud lepingutest. Castilla–La Mancha ei vaidlustanud uurimismenetluse algatamise otsuses esitatud järeldust, et meedet rahastati eelarvevahenditest. Ent Hispaania ametiasutused rõhutasid, et seda rahastati nii riigi kui ka piirkondlikest ja kohalike omavalitsuste eelarvetest. Hispaania ametiasutused väljendasid ka seisukohta, et kõnealune meede seisnes tegelikult vaid vahendite ülekandmises eri ametiasutuste vahel. Castilla–La Mancha tunnistas tegelikult, et vahendid pärinevad osaliselt üldeelarvest. Meede ei seisnenud vaid vahendite ülekandmises ametiasutuste vahel, sest lõppkokkuvõttes kasutasid vahendeid maapealse digitaalvõrgu kasutuselevõtuks üksused, kes tegelevad majandustegevusega (nagu on selgitatud punktis 5.2.1.2).

(106)

Seepärast on jõutud järeldusele, et uuritavat meedet rahastati otse riigieelarvest ning eri autonoomsete piirkondade ja kohalike omavalitsuste eelarvetest. Jooksvat abi ei rahastatud üldeelarvest, vaid autonoomse piirkonna eelarvest.

(107)

Kuna meedet rahastati riigi vahenditest (nii üld- kui ka kohalikust eelarvest), on see seostatav riigiga ja kujutab endast riigi vahendite kasutamist.

(108)

Abertis on rahvusvaheline ettevõtja, kelle aktsiad on noteeritud Hispaania börsil ja kes tegeleb tasuliste maanteede ning maapealse ja satelliitsidet kasutava telekommunikatsioonitaristu haldamisega. Ettevõtja tegutseb 12 riigis nii Euroopas kui ka Ameerikas, kusjuures umbes kaks kolmandikku kontserni tuludest tuleb väljastpoolt Hispaaniat. Abertis Telecomile kuulub Hispaanias telekommunikatsioonitaristu, mida ta ka käitab. Ettevõtjale kuulub ka Hispaania suurim raadio- ja televisioonisignaalide jaotus- ja ülekandevõrk. TelecomCLM S.A. on Castilla–La Manchas teenuseid osutav piirkondlik telekommunikatsioonioperaator. Teenused hõlmavad raadio- ja televisioonisignaalide edastamist, ühendamist ja levitamist; seadmete ja kiirgavate süsteemide majutamist, taristu ühiskasutusse andmist ja kogu taristu hooldamist. Ettevõtja osutab teenuseid kohaliku, piirkonna ja riigi tasandi operaatoritele […].

(109)

Kõnealune meede hõlmab riigi vahendite ülekandmist teatavatele ettevõtjatele. Ehkki ettevõtja mõistet aluslepingus ei määratleta, viidatakse selles mis tahes füüsilisele või juriidilisele isikule (olenemata tema õiguslikust seisundist ja rahastamisest), kes tegeleb majandustegevusega. Komisjoni praktikas – mida on kinnitanud Euroopa Kohus – on televisiooniülekannete edastamiseks kasutatavate võrkude käitamine majandustegevus (48) sarnaselt teistele juhtumitele, mille puhul taristu haldamisega tegelevad piirkondlikud omavalitsused (49). Käesoleval juhul on riigi osalusega äriühingud kantud Hispaania telekommunikatsioonituru komisjoni võrguoperaatorite registrisse. Selle põhjal võib eeldada, et nad pakuvad teatavaid teenuseid, mis kujutavad endast väljakujunenud kohtupraktika kohaselt majandustegevust. Turg on olemas, kui teised ettevõtjad tahavad või on suutelised pakkuma asjaomast teenust, ning vaadeldaval juhul on see nii. Näiteks Astra kohtus enne, kui II piirkonnas hakati laiendama leviala, autonoomsete piirkondade esindajatega mitmel korral, et teha neile oma pakkumine. Peale selle osales Astra 2008. aasta märtsis tehnoloogiliselt neutraalses hankes, mis korraldati Kantaabrias digitaaltelevisiooni pakkumiseks II ja III piirkonnas, ning võitis selle. Asjaolu, et riigi osalusega äriühingud ja kohalikud omavalitsused ei saa pakutud teenuste eest hüvitist, ei välista kõnealuse tegevuse majandustegevusena käsitamist (50).

(110)

Komisjon ei ole nõus Hispaania väitega, et autonoomsete piirkondade, riigi osalusega äriühingute ja kohalike omavalitsuste teostatav maapealse võrgu käitamine on avaliku sektori asutuse avaliku võimu teostamine ning jääb seega aluslepingu artikli 107 reguleerimisalast välja. On leitud, et tegevus, mis on seotud riigi eesõiguste kasutamisega riigi enda või oma avaliku võimu piires tegutsevate ametiasutuste poolt, ei ole konkurentsieeskirjade seisukohast majandustegevus (51). Tegevusalad, mis moodustavad osa riigi olulistest funktsioonidest või on seotud nende funktsioonidega oma olemuse, eesmärgi ja neid reguleerivate eeskirjade poolest, võib lugeda asjaomase erandi alla kuuluvaks. Euroopa Kohtu praktikas on mitmeid näiteid asjaomasesse kategooriasse kuuluvate tegevusalade kohta, millega tõmmatakse piir puhtakujulise riigi tegevuse ja äritegevuse vahele, milles mõni riigi üksus võib kaasa lüüa. Siin võib välja tuua tegevusalad, mis on seotud sõjaväe või politseiga, lennuliikluse ohutuse säilitamise ja parandamisega, lennujuhtimisega, (52) saastevastase järelevalvega, mis on avaliku huvi sfääri kuuluv ülesanne ja osa keskkonna- ja merepiirkondade kaitsega seotud riigi olulistest funktsioonidest, (53) ning standardimistegevuse ja sellega seotud teadus- ja arendustegevusega (54).

(111)

Seda arvesse võttes leiab komisjon, et käesoleval juhul ei kuulu maapealse ringhäälinguvõrgu käitamine riigi kohustuste ega eesõiguste hulka ning see ei ole ka tüüpiline tegevus, mida saaks teostada üksnes riik. Vaadeldavad teenused ei ole tüüpilised riigiasutuse pakutavad teenused ja on oma olemuselt majanduslikud, mida tõestab asjaolu, et I piirkonna turul tegutsevad mitmed ettevõtjad. Teiseks oli riigiasutustest sõltumatu eraettevõtja Astra huvitatud selle teenuse osutamisest II piirkonnas (nagu näitab tema osalemine pakkujana 2008. aastal Kantaabrias toimunud hankemenetluses). Astra kaebus käsitleb ka Castilla–La Mancha piirkonda, kus ettevõtja on huvitatud digitaalringhäälinguteenuste osutamisest võrguoperaatorina. Kolmandaks puudutab võrgu kasutuselevõtt II piirkonnas üksnes üleriigiliste ja piirkondlike erakanalite edastamist (55). Seetõttu on jõutud järeldusele, et autonoomsete piirkondade, riigi osalusega äriühingute ja kohalike omavalitsuste teostatav maapealse võrgu käitamine ei ole avaliku sektori asutuse avaliku võimu teostamine.

(112)

Komisjon ei ole nõus Castilla–La Mancha piirkonnavalitsuse väitega, et meede on kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva investori põhimõttega. Asjaomase põhimõtte raames uuritakse, kas turuinvestor oleks riikliku investeeringu tegemise otsuse vastuvõtmise ajal investeerinud projekti samadel tingimustel kui riiklik investor. Käesoleval juhul seisneb riiklik investeering Castilla–La Mancha eraldatud rahalistes vahendites äriühingute TelecomCLM ja Abertis maapealsete ringhäälinguvõrkude digiteerimiseks. Ehkki seadmed jäid avaliku sektori (kohaliku omavalitsuse) omandisse, on nimetatud äriühingud selle käitajad. Operaatoritega sõlmitud lepingutes ei ole nähtud ette vahendite tagasimaksmist ega hüvitise maksmist avaliku sektori asutusele kuuluvate seadmete kasutamise eest. See on otseses vastuolus erainvestori põhimõttega, kuna viimane oleks esiteks nõudnud vahendite tagasimaksmist või hüvitist seadmete kasutamise eest, aga lisaks ka investeerimistulu. Maapealse digitaaltelevisiooni võrgu avaliku sektori vahenditest rahastamise eesmärk iseenesest ei olnud kasumliku investeeringu tegemine. Seetõttu ei ole Castilla–La Mancha piirkonnavalitsuse investeering II piirkonna maapealse võrgu digiteerimiseks kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva investori põhimõttega.

(113)

Seega, kui operaator sai avaliku sektori vahendeid oma seadmete digiteerimiseks või uute ülekandejaamade ehitamiseks, on tegemist majandusliku eelisega. Teiseks ei vasta turutingimustele olukord, mille puhul avaliku sektori asutus valib otse (hankemenetluseta) operaatori maapealse digitaaltelevisiooni seadmete tarnimiseks ning käitamis- ja hooldusteenuste osutamiseks. Ka sellega anti operaatorile majanduslik eelis.

(114)

Nagu on selgitatud põhjendustes 36–37, ei korraldanud Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus piirkondlikke hankeid analoogvõrkude ajakohastamiseks või digitaaltelevisiooni leviala laiendamiseks. Selle asemel eraldati vahendid otse kohalikele omavalitsustele või olemasolevatele maapealse leviala operaatoritele. Seejärel valisid kohalikud omavalitsused ülesande teostamiseks operaatorid välja avaliku hankemenetluseta. Seega ei teavitatud teisi maapealse või muu levialaga platvormioperaatoreid meetmest nõuetekohaselt ning nad ei saanud esitada oma tehnilist pakkumust taristu ajakohastamiseks digitaaltelevisiooni leviala laiendamise eesmärgil II piirkonnas (56).

(115)

Abertis ja TelecomCLM said rahalisi vahendeid oma võrkude ajakohastamiseks ja laiendamiseks või sõlmisid kohalike omavalitsustega lepingud sellise taristu ajakohastamiseks või laiendamiseks (57). Mõlemal juhul valiti kumbki operaator välja avaliku hankemenetluseta. Maapealse digitaaltelevisiooni seadmed kuuluvad enamikul juhtudel kohalikule omavalitsusele ning on kinnitatud operaatoritele kuuluvate mastide külge. Operaatoritel ei ole kohalike omavalitsuste ees seadmete kasutamise eest hüvitise maksmise kohustust.

(116)

TelecomCLM sõlmis Castilla–La Mancha piirkonnavalitsusega vahetult 133 koostöölepingut enda ülekandejaamade digiteerimiseks. Seda peeti vajalikuks maapealse digitaaltelevisiooni leviala laiendamiseks hõredalt asustatud maapiirkondades, millesse investeerimisest ei olnud ükski operaator huvitatud. Castilla–La Mancha piirkonnavalitsuse eraldatud vahendite kasutamise ülevaatest nähtub, et TelecomCLM kasutas vahendeid üksnes maapealse digitaaltelevisiooni seadmete soetamiseks ja paigaldamiseks ning selle hooldamiseks kahel esimesel aastal.

(117)

Nii ajakohastasid TelecomCLM ja Abertis osa oma ülekandejaamadest ning on nüüd tänu riigiabile võimelised käitama II piirkonnas maapealse digitaaltelevisiooni võrku. Ühtlasi saavad nad uut taristut kasutada muude teenuste osutamiseks, näiteks WiMax (traadita lairibaühenduse standardid, millega saab pakkuda lairiba püsiühendust või mobiilset lairibaühendust). TelecomCLM kasutas oma […] jaamu ja mitmesuguseid kohalikele omavalitsustele kuuluvaid digiteeritud jaamu Castilla–La Mancha piirkonnavalitsuse WiMax seadmete […][…] paigaldamiseks (58). Tänu mastaabisäästule on maapealse digitaaltelevisiooni võrgu käitajatel võimalik teenida riigi rahastatud taristust tulu […].

(118)

Vahetutele abisaajatele TelecomCLMile ja Abertisele osaks saanud koguseliselt väljendatav eelis võrdus kogusummaga, mis leviala laiendamiseks saadi (sealhulgas rahalised vahendid olemasolevate jaamade ajakohastamiseks või uute ehitamiseks).

(119)

Juhul kui kohalikud omavalitsused tegutsesid ise võrguoperaatoritena, saadi avaliku sektori vahendeid vastava omavalitsuse territooriumil asuvate ülekandejaamade digiteerimiseks ja uute ehitamiseks. Omavalitsuste väitel oli tegemist vaid vahendite ülekandmisega eri tasandi ametiasutuste vahel ning kohalikele omavalitsustele kuuluvate võrkude laiendamisega täideti üksnes halduskohustusi kodanike suhtes. Võrguoperaatoritena tegutsevad kohalikud omavalitsused tegelevad aga majandustegevusega. Paljud neist on kantud ka Hispaania telekommunikatsioonituru komisjoni operaatorite registrisse. Kuna aga omavalitsused ostsid digitaalseadmed äriühingutelt Abertis ja TelecomCLM ning andsid allhanke korras seadmete paigaldamise, käitamise ja hooldamise kohustused avaliku hankemenetluseta nimetatud kahele äriühingule üle, on viimased ka vaadeldaval juhul vahetud abisaajad.

(120)

Rahastamine hõlmab ka võrgu käitamist ja hooldamist. Käitamise ja hooldamise ülesannet täitsid TelecomCLM ja Abertis. Seda peetakse jooksvaks abiks ning ettevõtjad, kellele anti ülesanne võrku käitada ja hooldada, on vahetud abisaajad. Lõppkokkuvõttes oli Abertisele ja TelecomCLMile laias laastus ka kasulik muude platvormioperaatorite kõrvalejätmine Hispaania vabalevi turust (59).

(121)

Riistvaratarnijad. TelecomCML ja Abertis tegelevad telekommunikatsiooniseadmete ja asutusesisese riistvara tarnimisega. Et kohalikud omavalitsused soetasid seadmed avaliku hankemenetluseta Castilla–La Mancha kahelt maapealse leviala operaatorilt – TelecomCLM ja Abertis, said äriühingud vahetut abi (vt põhjendus 119). Riistvaratarnijatelt soetatud seadmed osteti vabaturult. Välja arvatud TelecomCLM ja Abertis (vahetud abisaajad), ei loeta riistvaratarnijaid seega abisaajateks, kuna nad ei saanud valikulist eelist. Nagu Itaalia digitaaldekoodrite puhul, (60) ei ole võimalik vahet teha eri tüüpi digitaaltaristu eri liiki tootjate vahel, sest tootjatel peaks olema võimalik toota mis tahes seadmeid. Võrguoperaatoritele sellist riistvara tarninud ettevõtjad ei erine ettevõtjate rühmast, kes oleksid hankemenetlustes osalenud, kui kava oleks olnud platvormioperaatorite suhtes tehnoloogiliselt neutraalne (61). Hispaanias pakuvad ettevõtted, kes komplekteerivad, paigaldavad ja tarnivad maapealse digitaaltelevisiooni leviala laiendamiseks vajalikku riistvara, tavaliselt ka muid teenuseid. Riistvaratootjad, nagu ka telekommunikatsioonioperaatorid, võivad pakkuda ka maapealseid või satelliitlahendusi või nende kombinatsiooni (62).

(122)

Kõnealuse meetmega ei püüta anda meetme eesmärgi või üldise struktuuri kaudu tootjatele eelist. On selge, et iga digiteerimist toetav riiklik poliitika (isegi tehnoloogiliselt kõige neutraalsem) soosib digitaalseadmete tootjaid. Seadmetootjate puhul võib asjaolu, et meetme tulemusel suurenes nende müük, pidada automaatseks kõrvalmõjuks. Põhimõtteliselt mõjub ükskõik milline riigiabi positiivselt ka abisaaja tarnijatele. See ei anna aga tingimata tarnijatele valikulist eelist. Riistvaratarnijad ei olnud abi sihtrühm ja seepärast ei saanud nad sihtotstarbelisest kaudsest mõjust osa.

(123)

Ringhäälinguorganisatsioonid. Hispaania on piisavalt tõestanud, et maapealse ringhäälingu organisatsioonid ei saanud leviala laiendamise tulemusel mingit eelist. Vastupidiselt I piirkonnale keeldusid ringhäälinguorganisatsioonid maksmast II piirkonnas toimunud digiteerimise eest, sest see ei toonud neile mingit lisatulu. Võttes arvesse, et II piirkonna laienemine hõlmas vaid piiratud hulka inimesi, kes ei paista olevat reklaamijate sihtauditoorium, ei saanud ringhäälinguorganisatsioonide reklaamitasud märkimisväärselt kasvada. Seepärast ei ole maapealse ringhäälingu organisatsioonid uuritava meetme kaudsed abisaajad.

(124)

Eelis, mis võrguoperaatoritele ja ringhäälinguorganisatsioonidele kõnealuse meetmega anti, on valikuline, kuna see hõlmab vaid maapealse platvormi turul tegutsevaid ettevõtjaid. Lisaks ei valitud laiendamiseks võrguoperaatoreid välja hankemenetluse, vaid dekreedis nr 347/2008 sätestatud erimenetluse teel. Seega hõlmas Castilla–La Mancha piirkonnas antud abi üksnes teatavaid võrguoperaatoreid, olenemata asjaolust, kas keskvalitsuse tasandi õigusraamistik jättis muu kui maapealse tehnoloogia abi reguleerimisalast välja või mitte.

(125)

Rahaliste vahendite vahetu eraldamisega maapealse võrgu operaatoritele TelecomCLM ja Abertis diskrimineerisid Hispaania ametiasutused kõiki teisi maapealse võrgu operaatoreid, kes oleksid suutelised nimetatud teenuseid osutama. Avaliku hankemenetlusega oleks saanud välja selgitada, kas teised operaatorid, nagu näiteks Radiodifusión, vastasid nõuetele, mis kehtisid ringhäälinguteenuste osutamise suhtes piirkondlikele ja üleriigilistele ringhäälinguorganisatsioonidele Castilla–La Mancha II piirkonnas. Kuna aga neid meetmest ei teavitatud ega kutsutud pakkumust esitama, ei saanud nimetatud operaatorid ennast Castilla–La Mancha piirkonnavalitsusele tõestada. Abisaajate vahetu väljavalimise tulemusel jäid kõrvale kõik muud võimalikud maapealse levi teenust pakkuvad konkurendid.

(126)

Mõned kohalikud omavalitsused võtsid oma võrgu ajakohastamisel TelecomCLMi ja Abertisega otse ühendust Nimetatud juhtudel ei olnud muudel telekommunikatsioonioperaatoritel võimalik oma pakkumust esitada. Nagu on sätestatud põhjendustes 39 ja 40, avaldasid teised kohalikud omavalitsused oma teadetetahvlitel lühikuulutuse. Selles oli öeldud, et omavalitsuse ülekandejaama digiteerimiseks valitakse telekommunikatsioonioperaator välja dekreedi nr 347/2008 alusel. Operaatoritel paluti esitada tehniline analüüs. Huvitatud operaatoritel oli võimalik saada kohalikust omavalitsusest tehniline kirjeldus. Teadetetahvlil kuulutamine ei ole siiski tehnilise neutraalsuse põhimõttega kooskõlas, sest kuulutustes käsitleti üksnes olemasolevate maapealsete ülekandejaamade ajakohastamist. Isegi kui kuulutused võimaldasid pakkumust teha kõigil telekommunikatsioonioperaatoritel, kes olid kantud reguleeriva pädeva asutuse telekommunikatsioonituru komisjoni registrisse, ei ole see võrdväärne avaliku hankega. Teadetetahvlil kuulutamine ei ole sama nähtav kui riigi ametlikus väljaandes avaldatud hanketeade. Lisaks anti enamikul juhtudel TelecomCLMile ja Abertisele erinevalt teistest ettevõtjatest protsessist selgesõnaliselt eelnevalt teada ning nad said esitada oma pakkumuse (63). Teisisõnu, kõigis kohalikes omavalitsustes, kus kuulutused avaldati, valiti välja kas TelecomCLM või Abertis.

(127)

Hispaania ja Abertise väitel moodustavad maapealne digitaaltehnoloogia ja satelliittehnoloogia kaks eri turgu. Maapealne digitaaltehnoloogia on põhiline platvorm vabalt levitatava maapealse televisiooni puhul, kus operaatorite arv riigisisesel turul sõltub Hispaania valitsuse antavate litsentside arvust. Maapealse digitaaltelevisiooni vabalevikanalite rahalised vahendid tulevad reklaamist. Satelliittelevisiooni puhul on suur hulk kanaleid kättesaadavad Hispaania ainukese tasulise televisiooni platvormi kaudu, mille võrguoperaator on Astra. Neid kanaleid rahastatakse üldiselt kanalipakettide abonenttasudest. Hispaania ametiasutused juhivad tähelepanu ka sellele, et Hispaanias on satelliitlevi kulud ringhäälinguorganisatsioonide jaoks maapealse ringhäälingu kuludest palju suuremad ja seepärast ei ole tasuta levitatava ringhäälingu organisatsioonid (sealhulgas piirkondlikud ja kohalikud) huvitatud üleminekust sellele platvormile.

(128)

Käesolevas otsuses toodud mitmeid põhjuseid arvesse võttes on jõutud järeldusele, et maapealne platvorm ja satelliitplatvorm moodustavad ühe ja sama turu.

(129)

Esiteks, Astra osales 2008. aastal hankemenetluses, mis korraldati digitaaltelevisiooni leviala laiendamiseks Kantaabrias, ja võitis selle. 2008. aastal kohtus Astra mitmel korral autonoomse piirkonna esindajatega ning esitas oma pakkumuse digitaaltelekanalite edastamiseks, mida oli seni edastatud maapealse platvormi kaudu. Ehkki Kantaabria piirkonnavalitsus nimetatud lepingu hiljem lõpetas, viitab satelliidioperaatori huvi pakkuda teenuseid konkurentsis maapealse platvormiga sellele, et satelliidioperaatoritel on võimalik osutada sarnaseid teenuseid.

(130)

Teiseks, mitmeid maapealse platvormi kaudu levitatavaid avalik-õiguslikke kanaleid ja erakanaleid edastatakse ka satelliitplatvormide vahendusel, mida teeb ka Astra ise (64). Kolmandaks, mõned piirkondlikud kanalid on või olid hiljuti kättesaadavad satelliitplatvormi kaudu, mis on vastuolus väitega, et piirkondlikud ringhäälinguorganisatsioonid ei ole huvitatud satelliitplatvormist.

(131)

Neljandaks, mõned ringhäälinguorganisatsioonid on nimetanud, et nad eelistavad maapealset edastamist, sest on omandanud õiguse edastada saateid vaid maapealse platvormi kaudu. See aga ei tähenda, et maapealne ja satelliitedastus toimuks eri turgudel. Nii nagu nemad on omandanud saadete edastamise õigused maapealse platvormi jaoks, saavad ringhäälinguorganisatsioonid vajaduse korral omandada need satelliitplatvormi jaoks. Pealegi, kui riigihanke tulemusel tehakse otsus satelliitplatvormi kasuks, võib kehtestada ringhäälinguorganisatsioonidele edastamiskohustuse. Edastamiskohustus kehtestati näiteks III piirkonna ringhäälinguorganisatsioonidele pärast satelliitplatvormi valimist.

(132)

Ja veel – 2010. aasta mai andmete kohaselt (65) hõlmab maapealse digitaaltelevisiooni leviala Hispaanias 98,85 % elanikkonnast, samas kui vaid 93,5 % kodumajapidamistest vaatab televiisorit maapealse platvormi vahendusel. Seega on 5 % kodumajapidamistest küll juurdepääs maapealsele digitaaltelevisioonile, kuid nad on otsustanud seda mitte kasutada, sest enamik neist on tasulise satelliittelevisiooni abonendid.

(133)

Lõpuks võib satelliit- ja maapealse ringhäälingu platvormi konkurentsist tingituna öelda, et maapealse digitaaltehnoloogia kasutuselevõttu, käitamist ja hooldamist II piirkonnas hõlmava meetmega kaasnes kahe platvormi vahelise konkurentsi moonutamine.

(134)

Lõpetuseks tuleb märkida, et kõnealuse meetme tõttu olid ebasoodsamas olukorras ka muud platvormid, eeskätt IP-televisioon. Ehkki lairibaühendus ei ole II piirkonnas veel kõikjale jõudnud, on väga tõenäoline, et tulevikus laiendatakse selle leviala märkimisväärselt. Mitme tehnoloogia kombinatsioon oleks II piirkonna leviala laiendamise juures olnud tõenäoliselt kõige tõhusam lahendus. Sel juhul oleksid muud platvormid saanud eesmärgi saavutamisse panustada ning abi kasutada.

(135)

Meede mõjutab liidusisest kaubandust. Euroopa kohtute praktika kohaselt „mõjutab riigi rahaline abi või riigi vahenditest antud rahaline abi ühendusesisest kaubandust, kui see tugevdab ühendusesiseses kaubanduses ühe ettevõtja positsiooni konkureerivate ettevõtjate suhtes“ (66).

(136)

Võrguoperaatorid tegutsevad sektoris, mida iseloomustab liikmesriikidevaheline kaubandus. Abertis, nagu ka kaebuse esitaja Astra, kuuluvad rahvusvahelistesse kontsernidesse. Kui oleks korraldatud tehnoloogiliselt neutraalne hankemenetlus, oleks muus liikmesriigis (Luksemburg) asutatud äriühing Astra teinud pakkumuse digitaalvõrguteenuse osutamiseks Castilla–La Mancha piirkonnas. Seega mõjutas meede liikmesriikidevahelist kaubandust.

(137)

Komisjon leiab eelpool esitatud argumente arvesse võttes, et meede vastab aluslepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele. Seepärast tuleb meedet käsitada riigiabina aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(138)

Komisjon toetab aktiivselt üleminekut analoogringhäälingult digitaalringhäälingule. Digitaalsüsteemile ülemineku eelised on toodud esile tegevuskavas „e-Euroopa 2005“ ja kahes teatises, milles käsitletakse üleminekut digitaaltelevisioonile (67). Komisjon möönab ühtlasi, et kui jätta üleminek digitaalringhäälingule täielikult turujõudude hooleks, võib see viibida.

(139)

Liikmesriigid võivad kasutada riigiabi teatava kindla turutõrke kõrvaldamiseks või sotsiaalse või piirkondliku sidususe tagamiseks (68). Igal sellisel juhul tuleb siiski iga kord näidata, et abi on probleemiga tegelemiseks sobiv vahend, et see piirdub hädavajalikuga ega moonuta tarbetult konkurentsi. Samamoodi nähakse digitaalringhäälingule ülemineku teatises ette, (69) et teatavates digiteerimise valdkondades on riigi sekkumine kahel järgmisel tingimusel põhjendatud: esiteks, kui kaalul on üldised huvid, ja teiseks turutõrke korral, kui turujõududest üksi ei piisa üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamiseks. Teatises on öeldud ka seda, et riigi sekkumine peab põhinema igal juhul usaldusväärsel turuanalüüsil.

(140)

Digitaalringhäälingule ülemineku teatises kirjeldatakse sellist üleminekut kui asjaomase majandusharu ees seisvat keerulist ülesannet, millega peaks toime tulema turg. Põhimõtteliselt peaks iga võrk osalema konkurentsis oma jõul. Selle põhimõtte järgimiseks peaks igasugune riigi sekkumine olema tehnoloogiliselt neutraalne. Erandeid põhimõttest saab teha ainult siis, kui sekkumise eesmärk on kõrvaldada konkreetne turutõrge või tasakaalustamatus ning meede on nende probleemide lahendamiseks asjakohane, vajalik ja proportsionaalne.

(141)

Kui jätta nimetatud ülesande lahendamine turu hooleks, on oht, et mitte kõigil elanikkonna rühmadel ei ole võimalik digitaaltelevisiooni eeliseid kasutada, seda seoses nende ebasoodsama sotsiaalse olukorraga. Seoses osutatud sotsiaalse sidususe probleemiga võiksid liikmesriigid tagada, et pärast analoogtelevisiooni väljalülitamist on digitaaltelevisioon kättesaadav kõigile kodanikele. Kuna üleminek digitaalringhäälingule põhjustab tarbijatele kulusid ja nõuab harjumuste muutmist, võiksid liikmesriigid aidata eelkõige selliseid ebasoodsamas olukorras olevaid ühiskonnarühmi nagu eakad, väikese sissetulekuga leibkonnad või ääremaade elanikud.

(142)

Komisjon on kohaldanud riigiabi eeskirju (70) vaadeldavas valdkonnas mitme digitaalringhäälingule ülemineku teatistele tugineva riigiabi otsusega. Liikmesriikidel on mitmeid võimalusi eraldada digitaalringhäälingule ülemineku jaoks avaliku sektori vahendeid tagamaks, et kõigil geograafilistel aladel oleks jätkuvalt võimalik telesignaale asjakohaselt vastu võtta. See hõlmab edastusvõrgu rajamise rahastamist piirkondades, kus vastasel korral oleks telesignaali vastuvõtt puudulik (71). Selliseid vahendeid võib anda üksnes juhul, kui need ei moonuta ebavajalikul määral tehnoloogiate või ettevõtjate vahelist konkurentsi ja piirduvad vaid hädavajalikuga.

(143)

Juhuks, kui meedet peetakse aluslepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt riigiabiks, viitasid Hispaania ametiasutused meetme põhjendamiseks aluslepingu artikli 107 lõike 3 punktile c ja artikli 106 lõikele 2. Alljärgnevalt hindab komisjon nimetatud sätete valguses meetme kokkusobivust siseturuga, võttes arvesse eespool toodud üldist laadi kaalutlusi.

(144)

Selleks et hinnata abi kokkusobivust siseturuga vastavalt aluslepingu artikli 107 lõike 3 punktile c, võrdleb komisjon abi positiivset ja negatiivset mõju. Tasakaalustatuse kriteeriumi kohaldamisel hindab komisjon järgmist.

(145)

Piirkonnavalitsuse Castilla–La Manchas ellu viidud abikava eesmärk on kiirendada Hispaanias üleminekut digitaalringhäälingule ja tagada teatavate äärelade ja maapiirkondade elanikele telesignaalide vastuvõtmise järjepidevus. Seega on meetme eesmärk võimaldada neis piirkondades elavatel inimestel vaadata televiisorit ning kasutada oma põhiseaduslikku õigust omada juurdepääsu teabele. Nagu on juba märgitud põhjenduses 138, on komisjon tunnistanud digitaaledastuse tähtsust ja tugevaid külgi tegevuskavas „e-Euroopa 2005“ (72) ja kahes teatises, milles käsitletakse üleminekut analoogringhäälingult digitaalringhäälingule (73). Teatises „i2010 – kasvu ja tööhõivet edendav Euroopa infoühiskond“ (74) on komisjon juhtinud tähelepanu sellele, et 2012. aastaks kavandatud maapealse analoogtelevisiooni väljalülitamine parandab Euroopas juurdepääsu spektrile. Kuna digitaalringhääling kasutab spektrit tõhusamalt, vabanevad spektrialad teistele kasutajatele, näiteks uutele ringhäälingu- ja mobiiltelefoniteenustele, mis omakorda ergutavad innovatsiooni ja majanduskasvu elektrooniliste sideteenuste ja televisioonitööstuses.

(146)

Seepärast leiab komisjon, et meede on suunatud täpselt määratletud üldist huvi pakkuva eesmärgi saavutamisele.

(147)

Nagu märkisid Hispaania ametiasutused, on üldiselt tunnistatud ohtu, et kõik rahvastikurühmad ei saa digitaaltelevisiooni eeliseid kasutada (sotsiaalse ja piirkondliku sidususe probleem). Turutõrge võib esineda olukorras, kus turuosalised ei võta piisavalt arvesse digitaalringhäälingule ülemineku positiivset mõju ühiskonnale tervikuna, sest neil puuduvad selleks majanduslikud stiimulid (positiivne välismõju). Peale selle võiksid liikmesriigid seoses sotsiaalse sidususega tagada, et pärast analoogtelevisiooni väljalülitamist on digitaaltelevisioon kättesaadav kõikidele kodanikele, ning kaaluda seepärast ka meetmeid selle tagamiseks, et kõikidel geograafilistel aladel oleks jätkuvalt võimalik telesignaale asjakohaselt vastu võtta.

(148)

Komisjon on menetluse algatamise otsuses juba tunnistanud, et turutõrge on ka see, et ringhäälinguorganisatsioonid ei ole valmis kandma lisakulusid, mis tekivad leviala laiendamisel aladele, mis jäävad väljapoole nende seadusest tulenevaid kohustusi. Peale selle ei ole ei satelliitplatvormid ega eramajapidamised teinud investeeringuid, et digitaaltelevisiooni kanaleid saaks satelliidi kaudu vastu võtta kõik II piirkonna elanikud. Seepärast tunnistab komisjon, et inimesed, kelle alaline elukoht on mõnes maapiirkonnas, võivad jääda tasuta levitatavate digitaaltelevisiooni signaalide vastuvõtmisest täiesti kõrvale, kui digitaaltelevisiooni leviala eest hea seismine jäetakse täielikult turujõudude hooleks, ning et riigi sekkumisest võib inimestele antava rahalise toetuse näol kasu olla.

(149)

Tehnoloogiline neutraalsus on sõnastatud selgelt mitmes komisjoni otsuses, mis on tehtud digitaalringhäälingule üleminekuga seotud juhtumite puhul (75). Seda on kinnitanud Üldkohus ja Euroopa Kohus (76).

(150)

Tehnoloogia tuleks üldjuhul valida tehnoloogiliselt neutraalse hankemenetluse käigus, nagu tehti teistes liikmesriikides (77). Hankemenetluse korraldamine võib olla kulukas või venitada projekti elluviimist. Mõnikord ei ole hankemenetlus õigustatud, kui eelnevalt on kindlaks tehtud, et nõutavaid teenuseid saab osutada üksnes kindla tehnoloogiaga või üks kindel teenuseosutaja. Spetsiaalse tehnoloogia valimine võib seega olla vastuvõetav, tingimusel aga, et valikut õigustavad vastava eeluuringu järeldused. Nimetatud uuringus tuleb analüüsida hinna- ja kvaliteedikriteeriume. Et kindla tehnoloogia valimise otsus takistab muudel tarnijatel oma tooteid tutvustada ja hinnapakkumisi teha, peavad uuringu järeldused olema üheselt mõistetavad ja usaldusväärsed.

(151)

Komisjon on varem tunnistanud, et kindla tehnoloogiavaliku alus võiks olla eelnev uuring (78). Tõestamiskohustus lasub siiski liikmesriikidel, kes peavad näitama, et uuringu järeldused on piisavalt usaldusväärsed ja et uuring viidi läbi võimalikult sõltumatul moel (79).

(152)

Seoses sellega on Hispaania ametiasutused ja Abertis esitanud mitmeid uuringuid, mida analüüsitakse allpool.

(153)

Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus on väitnud, et uuritava meetme kallutatus maapealse digitaalringhäälingu poole tulenes enne dekreedi vastuvõtmist teostatud uuringu järeldustel. Võrdleva sotsiaal-majandusliku uuringu (80) järelduste kohaselt oli maapealne lahendus kõige kulutasuvam, nagu on kokkuvõtlikult kirjeldatud põhjendustes 59–61.

(154)

Uuringu alguses määratakse kindlaks elanike hulk, kelle jaoks tehnoloogiline valik tehakse. Suurem osa Castilla–La Manchast kuulub I piirkonda, kus on juba maapealsele digitaaltelevisioonile üle mindud. Mõnel juhul I ja II piirkond kattuvad. Uuringus väidetakse, et tehnilistel põhjustel tuleb asjaomastes piirkondades (kus maapealne digitaaltelevisiooni tehnoloogia on osaliselt juba kasutusel) kõne alla vaid maapealse digitaaltelevisiooni leviala laiendamine. Satelliidi või maapealse digitaaltelevisiooni võrdlemisel käsitletakse uuringus paraku üksnes 9,8 % elanikkonnast. Seejärel leiab uuringu koostaja, et osa vaadeldavast elanikerühmast kasutab veel ka piirkondliku televisiooni teenust maapealse platvormi kaudu. Põhjalikuma analüüsita järeldab koostaja, et nimetatud teenuste puhul oleks loogilisem, kui elanikkond kasutaks eri vastuvõtjaid. Lõpuks jääb alles umbes 2,85 % elanikkonnast ehk 57 510 elanikku 689 külast, kelle puhul soovitatakse kaaluda alternatiivse tehnoloogia kasutuselevõttu.

(155)

Kõigepealt esitatakse uuringus satelliitplatvormi hinnanguline kogukulu, mis hõlmab dekoodrite paigaldamist, satelliiditranspondrite rendihindu käsitlevatel turuandmetel põhinevaid prognoose ning käitamis- ja hoolduskulusid 10 aasta jooksul. Seejärel võrreldakse seda maapealse platvormi hinnangulise kogukuluga. Maapealse platvormi kulud sisaldavad dekoodrite ja maapealsete saatjate paigaldamise ning käitamis- ja hoolduskulusid 10 aasta jooksul. Satelliitlahenduse kogukulu oleks 47 672 550–97 646 800 eurot ning maapealse lahenduse kogukulu 15 136 550–17 224 350 eurot.

(156)

Tol ajal oli kohalikel omavalitsustel võimalik korraldada kas tehnoloogiliselt neutraalne hange või valida kulu-uuringu alusel välja üks kindel tehnoloogia. Seega pidid kohalikud omavalitsused otsustama, kas on mõtet kutsuda võimalikke konkurente pakkumusi esitama. Avaliku hanke korraldamise korral oleks tulnud teha valik eri pakkumuste vahel, kusjuures pakkujad oleksid arvatavasti teinud ka hinnaalandust. Teisalt oleks hankemenetluse ärajätmine õigustatud juhul, kui eelnevast uuringust nähtub, et võttes arvesse kõikvõimalikke hinnaalandusi, mida võimalikud pakkujad teeksid, osutub satelliittehnoloogia selgelt kulukamaks või ei vasta olulisimatele kvaliteedinõuetele. Kuna uuringu ainueesmärk oli õigustada hanke ärajätmist, pidi see veenvalt näitama kahe platvormi vahelist märkimisväärset hinnaerinevust ja saadud tulemuse usaldusväärsust.

(157)

Vaadeldav uuring on kaugel nimetatud nõudmiste täitmisest. Esiteks oli piirkonnavalitsus sunnitud pärast komisjoni 2011. aasta teabenõuet uuringu andmeid korrigeerima. Selle tulemusel kasvasid uuringus ülekandejaamade kulud umbes 65 %, samuti kasvas vajaliku leviala tagamiseks nõutavate ülekandejaamade arv. Piirkonnavalitsus väitis, et isegi uute arvnäitajate valguses jääb maapealse ja satelliitülekandetehnoloogia võrdluse tulemus samaks. Tegelikult aga maapealse digitaaltelevisiooni tehnoloogia kulueelis vähenes ning mõne stsenaariumi puhul pöördus kulueelis isegi satelliitlahenduse kasuks. Juba see näitab, et uuringu tulemused ei olnud usaldusväärsed. Põhjaliku analüüsi korral oleks piirkonnavalitsus puudusi märganud.

(158)

Mis puutub kuluarvestusse, siis on uuringu lähtekoht satelliitülekande kulude arvutamiseks väär. Selles eeldatakse, et kohalikud omavalitsused rendivad transpondri võimsuse satelliitplatvormilt ning käitavad satelliidiühendust ise. Seepärast põhinevad arvutused transpondri rendi (2008. aastal) avaldatud hindadel. Kuna aga osutatud hinnad hõlmasid üksikuid ühendusi, ei ole arvesse võetud võimalikku hulgisoodustust või hinnaläbirääkimisi. Nagu oli näha Kantaabria juhtumi puhul, oleks satelliidioperaator avalikus hankes konkurendina osalenud. Tema pakkumus oleks põhinenud täiesti teistsugustel hinnaarvutustel. Pakkumus, mis tehakse Castilla–La Mancha kogu II piirkonda hõlmava lepingu saamiseks, sisaldaks ilmselgelt võimsusest tulenevaid märkimisväärseid hinnasoodustusi võrreldes üksikute rendihindadega.

(159)

Lisaks jõutakse uuringus kasutatud lähenemisviisi tulemusel õigustamatult satelliitlahendust mittesoosivale järeldusele (81).

(160)

Selle tulemusel paistab maapealse digitaaltelevisiooni kuluarvestus liialt optimistlik. Asjaomane järeldus saab kinnitust, kui võrrelda uuringus toodud maapealse digitaaltelevisiooni võrgu rajamise hinnangulisi kulusid tegelikult kulunud summadega. Uuringu kohaselt on maapealse digitaaltelevisiooni kasutuselevõtu maksimaalne maksumus umbes 15–17 miljonit eurot. Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus kulutas aga seejärel 46 miljonit eurot maapealse digitaaltelevisiooni tehnoloogia ajakohastamiseks (lisaks satelliidivastuvõtjate paigaldamise kulud pärast seda, kui selgus, et maapealse digitaaltelevisiooni tehnoloogia ei olnud majanduslikult otstarbekas).

(161)

Uuringus esitatud prognoos ei olnud usaldusväärne. Castilla–La Mancha esitatud (isegi ajakohastatud) arvandmetest lähtuvalt maapealse digitaaltelevisiooni võrgu kulueelis kas vähenes või pöördus mõne stsenaariumi puhul isegi satelliitplatvormi kasuks (83). Uuringus ei ole arvesse võetud hinnaalandust, mida satelliidioperaatorid võivad pakkuda võistupakkumises osalemise korral. Eespool toodud asjaolusid arvesse võttes ei ole uuringus seega suudetud esitada veenvaid tõendeid, mis põhjendaksid maapealse digitaaltelevisiooni tehnoloogia eelnevat valikut ning avaliku hanke korraldamata jätmist.

(162)

Hispaania valitsus esitas tööstus-, energia- ja turismiministeeriumi 2007. aastal koostatud siseuuringu, mis käsitles universaalse maapealse digitaaltelevisiooni teenuse osutamise teostatavust digitaal- või satelliittehnoloogia abil. Nimetatud uuring ei olnud aga piirkonnavalitsustele, sh Castilla–La Manchale, kättesaadav ja seda kasutati üksnes sisedokumendina. Komisjon leiab siiski, et Hispaania ametiasutuste esitatud eeluuringus (vt põhjendus 62) ei tõestata piisavalt maapealse platvormi paremust satelliitplatvormi ees. Vastupidi, uuringus leiti, et realistlikum on tehnoloogiate ühendamine, ning pakuti II piirkonna jaoks kombinatsiooni, millest 70 % moodustab satelliit- ja 30 % maapealne edastus (84). Lisaks on tehtud uuringus järeldus, et konkreetse tehnoloogilise lahenduse valikut leviala laiendamiseks tuleb analüüsida iga piirkonna puhul eraldi, võttes arvesse konkreetse piirkonna topograafilisi ja demograafilisi eripärasid. Kindla tehnoloogia eelistamise asemel toetati järelduses hoopis vajadust korraldada tehnoloogiliselt neutraalne hange, et määrata kindlaks, milline platvorm on kõige sobivam just Castilla–La Mancha jaoks.

(163)

Abertise esitatud kahe kulu-uuringu kohta tuleb öelda, et need on koostatud 2010. aastal, kaugelt pärast uuritud meetmete jõustamist. Olenemata sellest, kas neid uuringuid võib lugeda sõltumatuteks ja piisavalt usaldusväärseteks, tähendab asjaolu, et need koostati pärast vaidlusaluste meetmete võtmist, et uuringutega ei saa põhjendada Hispaania valitsuse otsust teha valik maapealse digitaaltelevisiooni tehnoloogia kasuks ning jätta korraldamata tehnoloogiliselt neutraalne hankemenetlus. Komisjoni laekusid ka Astra kuluprognoosid, milles on näidatud, et satelliittehnoloogia on kulutasuvam. Ka neid ei võetud samadel põhjustel arvesse.

(164)

Nagu on järeldatud põhjenduses 161 Castilla–La Mancha uuringu kohta, ei saa ka muude uuringute põhjal järeldada, et maapealne digitaalplatvorm on kvaliteedi ja hinna poolest muudest tehnoloogilistest lahendustest parem. Seega ei õigusta uuringud asjaolu, Castilla–La Mancha piirkonnavalitsus jättis avaliku hankemenetluse korraldamata.

(165)

Meedet ei saa pidada asjakohaseks mitmel põhjusel.

(166)

Kuna meetme raames anti abi vahetult maapealse digitaaltelevisiooni valdkonnas tegutsevatele operaatoritele TelecomCLM ja Abertis, ei ole võetud arvesse alternatiivseid lahendusi, mis oleksid võinud osutuda kulutasuvamaks või taganud kvaliteetsema teenuse. Nagu on arutatud eelmises jaos, ei ole satelliitplatvormi väljaarvamine põhjendatud. Tõsiasi, et mõned II piirkonna kodumajapidamised võtavad vabalevikanaleid vastu satelliidi vahendusel, tõestab, et maapealne tehnoloogia ei ole alati kõige tõhusam ja asjakohasem platvorm. Tuleb märkida, et satelliitlahendust on kasutatud mõnes teiseski liikmesriigis digitaaltelevisiooni pakkumiseks ja seda ka aladel, kus oli võimalik kasutada ka maapealset lahendust (85). Peale selle annab Astra osalemine tehnoloogiliselt neutraalses hankemenetluses, mis korraldati digitaaltelevisiooni leviala laiendamiseks Kantaabrias, ning selle võitmine, vähemalt alust eeldada, et seda teenust võib pakkuda ka satelliitplatvormi kaudu (86).

(167)

Lisaks võrreldakse mitmes kulu-uuringus omavahel vaid maapealse digitaaltelevisiooni platvormi ja satelliitplatvormi. Tähelepanuta on jäänud alternatiivsed tehnoloogilised lahendused nagu kaabellevi ja IP-televisioon. Et viimane ei suudaks katta kogu territooriumi, oleks tõhusam olnud kasutada tehnoloogiate kombinatsiooni, mis koosnenuks IP-televisiooni, aga ka maapealse digitaaltelevisiooni ja satelliitplatvormist.

(168)

Meede ei ole asjakohane samuti seepärast, et see tekitas diskrimineerimist ka maapealse digitaaltelevisiooni operaatorite endi seas. Kuna meetme raames valiti otse välja maapealse digitaaltelevisiooni valdkonnas tegutsevad operaatorid TelecomCLM ja Abertis, ei ole uuritud, kas teised maapealse digitaaltelevisiooni operaatorid, nagu Radiodifusión, oleksid võinud teha odavama või kvaliteetsema pakkumuse.

(169)

Maapealse digitaaltehnoloogia operaatorite automaatse väljavalimise asjakohasus on kaheldav ka nimetatud platvormi läbilaskevõime piirangute tõttu. Kuna 800 MHz sagedusribal toimunud üleminek analoogtelevisioonilt maapealsele digitaaltelevisioonile jõudis Hispaanias 3. aprillil 2010 lõpule, otsustati 2011. aastal panna 800 MHz sagedusriba telekommunikatsioonioperaatorite jaoks oksjonile, et tagada vastavus otsusele nr 243/2012/EL Selle tulemusel tuli saated suunata hiljemalt 1. jaanuariks 2014 ümber teistele kanalitele, mis levivad väiksematel sagedustel kui 790 MHz. Kuna sellega kaasnesid lisakulud, teatas Hispaania 5. novembril 2011 kahest kodumajapidamistele ja ringhäälinguorganisatsioonidele suunatud lisameetmest, mille eelarve on I piirkonnas 600–800 miljonit eurot (II piirkonnas võetavast meetmest ei ole veel teada antud) (87). Selliseid kulusid ei oleks tekkinud, kui oleks valitud mõni muu platvorm (IP-, kaabel- või satelliittelevisioon). Lähiaastateks on kavandatud veel sagedusalade ümbersuunamisi, et vabastada mahtu mobiilsele LTE võrgule, ning nendega kaasnevad sarnased kulud.

(170)

Lisaks on juhitud tähelepanu sellele, et 4G mobiilside sagedused häirivad maapealse digitaaltelevisiooni signaali ning kodumajapidamisse tuleb soetada kallid filtrid, et kaitsta oma maapealse digitaaltelevisiooni signaali LTE lainete eest (88). Ei saa välistada, et sarnased raadiohäired on üldisem probleem, mis ohustab tulevikus maapealse edastuse kvaliteeti, eriti järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude suurema ja ulatuslikuma rajamise taustal.

(171)

Hispaania esitas veel kaks väidet selgitamaks, et satelliitedastus oleks maapealsest digitaaltelevisioonist kallim. Esiteks sisaldavad ringhäälinguorganisatsioonide ja sisupakkujate vahel sõlmitud lepingud territoriaalseid piiranguid. Sellise tingimusliku juurdepääsu tagamine oleks satelliittehnoloogia puhul kallim. Teiseks ei suudeta satelliittehnoloogiaga edastada paljusid piirkondlikke kanaleid. Osutatud väiteid ei ole põhjendatud ning need on vastuolus tõsiasjaga, et Astra Kantaabria leping sisaldas igati korralikku tingimusliku juurdepääsu süsteemi. Astra kuluarvutuste põhjal oleks aga satelliittehnoloogia odavam isegi siis, kui iga Hispaania piirkonnaga tuleks sõlmida eraldi leping. Piirkondlike ülekannete kohta väidab Astra, et Hispaania valitsuse nimetatud 1 380 kanalit on suur liialdus (89). Jällegi Astra arvutuste kohaselt oleks satelliitlahendus odavam isegi siis, kui hõlmata piirkondlikud ja kohalikud kanalid.

(172)

Kokkuvõttes leiab komisjon, et uuritud meetme puhul ei peetud kinni tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttest. Nagu eelpool selgitatud, ei ole meede proportsionaalne ega asjakohane vahend, et tagada vabalevikanalite jõudmine Castilla–La Mancha II piirkonna elanikeni.

(173)

Mis puudutab subsideeritud digitaalsete maapealsete ja satelliitvõrkude käitamiseks ja hooldamiseks jooksvalt antavaid rahalisi vahendeid, siis neid ei saa pidada tehnoloogiliselt neutraalseks, sest need täiendavad võrgu kasutuselevõtuks antud abi. Vahendid on ette nähtud selliste ülekandejaamade korrashoiuks, mis edastavad signaali maapealsete platvormide kaudu. Seepärast ei ole selline abi siseturuga kokkusobiv.

(174)

Abist, mida antakse tulevikus käitamise ja hooldamise jaoks, tuleb teavitada ning selle puhul tuleb järgida tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet.

(175)

Ehkki riigi sekkumist võib põhjendada teatavate turutõrgete ja võimalike sidususprobleemide olemasoluga, põhjustab viis, kuidas meede on kavandatud, tarbetuid konkurentsimoonutusi.

(176)

On jõutud järeldusele, et uuritav meede, sealhulgas jooksev abi, ei ole asjakohane, vajalik ega proportsionaalne vahend tuvastatud turutõrke kõrvaldamiseks.

(177)

Artikli 106 lõike 2 erandit kohaldatakse avaliku teenuse osutamise kulude jaoks antava riikliku hüvitise suhtes. Riigi (või piirkonna) tasandi ametiasutused peavad üldist majandushuvi pakkuva teenuse selgelt määratlema ja usaldama selle osutamise kindlale ettevõtjale.

(178)

Ametliku menetluse käigus ei esitanud Hispaania ametiasutused argumente ega tõendeid, mille alusel saaks lugeda meetme siseturuga kokkusobivaks aluslepingu artikli 106 lõike 2 alusel.

(179)

Selleks et aluslepingu artikli 106 lõige 2 oleks kohaldatav, peavad riigi (või piirkonna) tasandi ametiasutused üldist majandushuvi pakkuva teenuse selgelt määratlema ja usaldama selle kindlale ettevõtjale. Hispaania õigustik ei sisalda õigusakte üldist majandushuvi pakkuva teenuse delegeerimise kohta maapealse digitaalvõrgu kasutuselevõtmiseks ning selliseid akte ei ole kehtestanud ka ametiasutused. Esiteks ei ole Hispaania õigusaktide kohaselt maapealse võrgu käitamine avalik teenus. 1998. aasta telekommunikatsiooniseaduses (90) on öeldud, et telekommunikatsiooniteenused, sealhulgas raadiot ja televisiooni toetavate võrkude käitamine, on üldist majandushuvi pakkuvad teenused, kuid mitte avalikud teenused (91). Sama määratlus sisaldub kehtivas telekommunikatsiooniseaduses (92). Televisiooniülekannete edastamise teenuseid, st signaalide transportimist telekommunikatsioonivõrkude kaudu loetakse telekommunikatsiooniteenusteks ja seega on tegemist üldist huvi pakkuvate teenustega, ent mitte avalike teenustega (93).

(180)

Telekommunikatsiooniseaduse sätted on igal juhul tehnoloogiliselt neutraalsed. Telekommunikatsiooni on selles määratletud kui signaalide edastamist mis tahes telekommunikatsioonivõrgu kaudu ning täpsemalt ei ole viidatud maapealsele võrgule (94). Peale selle on seaduse artiklis 3 sätestatud, et selle üks eesmärke on toetada reguleerimise raames võimalikult palju tehnoloogilist neutraalsust.

(181)

Olgugi et avalik-õigusliku ringhäälingu teenust käsitletakse avaliku teenusena, ei ole võimalik laiendada seda määratlust kindla toetava platvormi käitamisele. Pealegi, kui on olemas mitu edastamisplatvormi, ei saa ringhäälingusignaalide edastamisel pidada põhiliseks üht kindlat platvormi. Seepärast oleks tehtud ilmne viga, kui Hispaania õigusaktides oleks kindlat liiki platvormi kasutamine ringhäälingusignaalide edastamiseks kuulutatud avalikuks teenuseks.

(182)

Seega on jõutud järeldusele, et Hispaania õigusaktide kohaselt ei kvalifitseeru maapealsete võrkude käitamine avalikuks teenuseks. Lisaks ei määratlenud Hispaania ametiasutused maapealse platvormi käitamist selgelt avaliku teenusena ega delegeerinud teenuse osutamist seega kindlale platvormioperaatorile.

(183)

Pealegi ei ole Hispaania ametiasutused esitanud mingeid tõendeid dokumendi kohta, millega oleks teenuse osutamine delegeeritud abisaajatele Abertis ja TelecomCLM.

(184)

Artikli 106 lõike 2 erand, mida kohaldatakse avaliku teenuse osutamise kulude jaoks antava riikliku hüvitise suhtes, seega käesoleval juhul ei kehti.

(185)

Abertis on seda meelt, et maapealse ringhäälinguvõrgu kasutuselevõttu II piirkonnas rahastasid peaaegu täielikult Hispaania autonoomsed piirkonnad, kasutades avaliku sektori vahendeid õigusakti põhjal, mis on pärit aastast 1982, st ajast, mis eelnes Hispaania ühinemisele Euroopa Majandusühendusega 1986. aastal. Seepärast võib Abertise sõnul pidada kava kohalike maapealsete võrkude käitamise jooksva riikliku rahastamise osaks ja tuleks lugeda olemasolevaks abiks.

(186)

Piirkonnavalitsused hakkasid rahastama maapealse võrgu laiendamist õigupoolest juba 1980. aastate alguses, ent tollal ei olnud turul eraõiguslikke ringhäälinguorganisatsioone. Seepärast teenis laiendatud taristu üksnes avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni vajadusi, millel oli nagunii kohustus edastada oma signaal lõviosale elanikkonnast. Peale selle oli maapealne televisioon tol ajal ainus platvorm telesignaali edastamiseks Hispaanias. Seetõttu ei moonutanud ainsa olemasoleva võrgu laiendamine konkurentsi teiste platvormidega.

(187)

Õigusaktid ja tehnoloogia on sellest ajast edasi arenenud, viies uute ringhäälinguplatvormide ja uute turuosalisteni, eeskätt eraõiguslike ringhäälinguorganisatsioonideni. Kuna avaliku sektori vahendite saajad ja rahastamise üldised tingimused on oluliselt muutunud, ei saa uuritavat meedet pidada üksnes vormiliseks või halduslikuks muudatuseks. See on pigem muudatus, mis mõjutab esialgse kava sisu, ning seepärast tuleb seda käsitada uue abikavana (95). Igatahes on üleminek analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile saanud võimalikuks vaid tänu hiljutistele tehnoloogilistele edusammudele ning on seega uus nähtus. Hispaania ametiasutused oleksid seepärast pidanud sellest uuest abist teavitama.

(188)

Leitakse, et Hispaania, Castilla–La Mancha autonoomse piirkonna ja kohalike omavalitsuste abi maapealse võrgu operaatoritele võrkude ajakohastamiseks ja digiteerimiseks, et pakkuda II piirkonnas vabalevikanaleid, kujutab endast abi aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Abi ei ole kokkusobiv siseturuga. Peale selle ei teatatud abist komisjonile, nagu nõutakse aluslepingu artikli 108 lõikes 3, ning see jõustati ebaseaduslikult ilma komisjoni loata. Seepärast tuleb see maapealse võrgu operaatoritelt sisse nõuda.

(189)

Lisaks leiab komisjon, et siseturuga ei ole kokkusobiv ka jooksev abi digiteeritud võrgu käitamiseks ja hooldamiseks, mis on antud ilma hankemenetluseta või pärast tehnoloogiliselt mitteneutraalse hanke korraldamist. Abist ei teatatud komisjonile, nagu nõutakse aluslepingu artikli 108 lõikes 3, ning see jõustati ebaseaduslikult ilma komisjoni loata. Seepärast tuleb see operaatoritelt sisse nõuda.

(190)

Mis tahes riigiabist, mida antakse tulevikus käitamise ja hooldamise jaoks, tuleb teavitada ning selle puhul tuleb järgida tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet.

(191)

Vastavalt aluslepingule ja Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on komisjon pädev otsustama, et asjaomane riik peab abi andmise lõpetama või abi muutma, (96) kui on leitud, et see on siseturuga kokkusobimatu. Samuti on Euroopa Kohus korduvalt sedastanud, et riigi kohustus lõpetada sellise abi andmine, mida komisjon peab siseturuga kokkusobimatuks, on kehtestatud selleks, et taastada eelnev olukord (97). Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et kõnealune eesmärk on saavutatud, kui abisaaja on ebaseadusliku abina saadud summad tagasi maksnud ja seega loobunud eelistest, mis tal turul konkurentide ees olid, ja on taastatud abi andmisele eelnenud olukord (98).

(192)

Kooskõlas osutatud kohtupraktikaga on nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklis 14 sätestatud: „Kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada“ (99).

(193)

Seega, võttes arvesse, et rahalised vahendid, mis on Hispaanias alates 2008.–2009. aastast maapealse platvormi ajakohastamiseks ning hilisemaks hooldamiseks ja käitamiseks eraldatud, on ebaseaduslikud ja siseturuga kokkusobimatud, tuleb Hispaaniat kohustada siseturuga kokkusobimatut abi sisse nõudma, et taastada turul enne abi väljamaksmist valitsenud olukord.

(194)

Abi vahetud saajad on TelecomCLM ja Abertis. Kõik allpool toodud summad põhinevad komisjonile esitatud teabel. Nagu on öeldud põhjenduses 42, said TelecomCLM ja Abertis abi vastavalt 13,2 miljonit eurot ja 250 000 eurot, eesmärgiga ajakohastada neile endile kuuluvad ülekandejaamad. Lisaks valiti TelecomCLM avaliku hanketa uute ülekandejaamade ehitajaks kohalikule omavalitsusele ning kuue jaama ehitajaks, mille ettevõtja hiljem omandas (2,26 miljonit eurot).

(195)

Maapealse digitaaltelevisiooni seadmed, mis jäid kohalike omavalitsuste omandisse, osteti kas TelecomCLMilt või Abertiselt. Et nimetatud ettevõtjad valiti (hankemenetluseta) maapealse digitaaltelevisiooni seadmete tarnijateks ning/või käitamis- ja hooldusteenuste osutajateks, on nad ka käesoleval juhul vahetud abisaajad. Nimelt eraldati kõnealusele kahele ettevõtjatele (avaliku hanketa) avaliku sektori vahendeid summas 32,6 miljonit eurot (100).

(196)

Ebaseaduslik ja siseturuga kokkusobimatu abi nõutakse sisse ettevõtjatelt TelecomCLM ja Abertis.

(197)

Jooksev abi on ette nähtud maapealse digitaaltelevisioonivõrkude hooldamiseks ja käitamiseks. Nende võrkude operaatorid on hooldus- ja käitamisabi saajad. Ajavahemikus 2009–2011 said TelecomCLM ja Abertis abi summas 6,5 miljonit eurot. Nimetatud ja mis tahes hilisem abi tuleb seega asjaomastelt võrguoperaatoritelt sisse nõuda.

(198)

Juhul kui abisaajad said rahalisi vahendeid, mis ei ületanud komisjoni määruses (EÜ) nr 1998/2006 (101) kindlaks määratud piirmäära, ei käsitata selliseid vahendeid riigiabina, kui kõik nimetatud määruses sätestatud tingimused on täidetud, ning neid vahendeid ei nõuta sisse.

(199)

Abi sissenõudmine toimub alates päevast, mil abisaajale eelis anti, st päevast, mil abi anti abisaaja käsutusse, ja sellelt arvestatakse intressi kuni abi tegeliku täieliku tagasimaksmiseni.

(200)

Komisjon leiab, et Hispaania Kuningriik on andnud ebaseaduslikult abi maapealse televisiooniplatvormi operaatoritele maapealse digitaaltelevisiooni leviala laiendamiseks Castilla–La Mancha äärealadel ja vähem linnastunud piirkondades, rikkudes sellega aluslepingu artikli 108 lõiget 3. Abi, sealhulgas käitamiseks ja hooldamiseks antav (jooksev) abi, nõutakse tagasi platvormioperaatoritelt, kes on vahetud abisaajad. Nende hulka kuuluvad kohalikud omavalitsused, kui nad tegutsevad platvormioperaatorina,

a)

artiklis 1 osutatud abisaajate puhul igale abisaajale eraldatud abisumma;

b)

igalt abisaajalt sissenõutav summa (põhiosa ja intressid);

c)

käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatavate meetmete üksikasjalik kirjeldus;

d)

dokumendid, mis kinnitavad, et abisaajatele on antud korraldus abi tagasi maksta.