(1)

28. novembri 2011. aasta ja 27. veebruari 2012. aasta kirjaga palus Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon”) Saksamaalt lisateavet põllumajandussektoris antava riigiabiga seotud 2010. aasta aruande kohta, mille Saksamaa edastas vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999 (2) artikli 21 lõikele 1. Saksamaa vastas komisjoni küsimustele 16. jaanuari 2012. aasta ja 27. aprilli 2012. aasta kirjaga. Saksamaa vastustest ilmnes, et Saksamaa on andnud Saksa piimasektorile rahalist toetust vastavalt 1952. aasta seadusele piima, piimatoodete ja rasvade turustamise kohta (edaspidi „piima- ja rasvaseadus”).

(2)

Komisjon teatas Saksamaale 2. oktoobri 2012. aasta kirjaga, et kõnealused meetmed registreeriti teatamata abina numbri SA.35484 (2012/NN) all. 16. novembri 2012. aasta, 7., 8., 11., 13., 14., 15. ja 19. veebruari, 21. märtsi, 8. aprilli, 28. mai, 10. ja 25. juuni ning 2. juuli 2013. aasta kirjadega edastas Saksamaa lisateavet.

(3)

17. juuli 2013. aasta kirjaga (C(2013) 4457 (final)) teavitas komisjon Saksamaad oma otsusest algatada seoses teatavate piima- ja rasvaseaduse alusel ellu viidud osameetmetega menetlus vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikele 2 (edaspidi „algatamisotsus”). Samas kirjas märkis komisjon, et edasised osameetmed on 28. novembrist 2001 kuni 31. detsembrini 2006 või alates 1. jaanuarist 2007 või mõlemal ajavahemikul siseturuga kokkusobivad, ei kujuta endast riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses või ei kuulu riigiabi eeskirjade kohaldamisalasse (edaspidi „positiivne otsus”).

(4)

Kõikide ülejäänud osameetmete puhul, mille hulka kuuluvad käesoleva otsuse aluseks olevad, Verband der deutschen Milchwirtschaft e.V.-s (Saksa Piimaliit, edaspidi „VDM”) alates 28. novembrist 2001 piima- ja rasvaseaduse alusel võetud meetmed, lähtus komisjon algatamisotsuses abi olemasolust ja väljendas kahtlust nende siseturuga kokkusobivuse suhtes.

(5)

Saksamaa esitas 20. septembri 2013. aasta kirjaga algatamisotsuse kohta oma märkused.

(6)

Algatamisotsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas (3). Komisjon kutsus huvitatud isikuid esitama ühe kuu jooksul märkusi.

(7)

Komisjon sai märkusi kokku 19 huvitatud isikult. Üks huvitatud isik palus komisjonilt olulistel põhjustel oma identiteeti mitte teatavaks teha. 6.–10. veebruarini 2014 esitatud märkustest kokku kuus hõlmasid VDMiga seotud osameetmeid.

(8)

Esitatud märkused edastati Saksamaale 27. veebruari, 3. märtsi ja 3. oktoobri 2014. aasta kirjaga, eespool nimetatud huvitatud isiku identiteeti avaldamata.

(9)

Saksamaa ei avaldanud 2014. aasta veebruaris huvitatud isikutelt saadud märkuste kohta esialgu arvamust. 8. juuli 2014. aasta lisamärkuste kohta esitas Saksamaa oma märkused 3. detsembri 2014. aasta kirjaga.

(10)

6. juuni 2014. aasta teabenõudega palus komisjon Saksamaalt lisateavet, mille Saksamaa edastas 16. juuli 2014. aasta kirjaga.

(11)

Alljärgnevalt on kirjeldatud piima- ja rasvaseaduse raames VDMis võetud meetmeid, mis on algatamisotsuses tähistatud kui osameetmed BW 6, BY 9, HE 5, NI 10, NW 9, RP 8, SL 6 ja TH 6 ning mille puhul komisjon väljendas kahtlust nende siseturuga kokkusobivuse suhtes.

(12)

Piima- ja rasvaseadus on föderaalseadus, mis jõustus 1952. aastal ja mida on hiljem korduvalt muudetud, viimati 31. oktoobril 2006. See kujutab endast asjaomaste meetmete õigusraamistikku ja kehtib tähtajatult.

(13)

Piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõikes 1 antakse Saksamaa liidumaadele õigus koguda meiereidelt neile tarnitavatel piimakogustel põhinevat piimamaksu. Saksamaa esitatud teabe kohaselt on seda õigust kasutanud kuueteistkümnest liidumaast üheksa, nimelt Baden-Württemberg, Baieri, Brandenburg, Hessen, Alam-Saksimaa, Nordrhein-Westfalen, Rheinland-Pfalz, Saarimaa ja Tüüringi. Liidumaade kehtestatud maks ulatub kuni 0,0015 euroni 1 kg piima kohta.

(14)

Saksamaa on selgitanud, et liidumaades kehtestatud piimamaksu ei kohaldata imporditavatele toodetele. Seevastu eksporditavatele toodetele võib piimamaks laieneda.

(15)

Piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõikega 2 on ette nähtud, et piimamaksust laekuvaid vahendeid kasutatakse ainult

(16)

Piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõikega 2a on ette nähtud, et erinevalt lõikest 2 võib lõike 1 alusel tekkivaid vahendeid kasutada ka

(17)

Paragrahvi 22 lõikega 4 on ette nähtud, et makseid ja tasusid, mida meiereid või nende ühendused lõikes 2 loetletud eesmärkidel piimatööstusettevõtjatele maksavad, hüvitatakse laekunud piimamaksust täielikult või osaliselt.

(18)

Saksamaa selgitas, et VDMi rahastamine piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 2 punkti 6 alusel kujutab endast niinimetatud soodushaldust (st mitte koormavat haldust, mis piirab asjaomaste isikute õigusi, vaid positiivset hüvitiste maksmist). Materiaalne õiguslik alus ei ole vajalik, sest Saksa põhiseaduse artikli 20 lõike 3 õiguslik reservatsioon ei hõlma seda valdkonda. Liidumaade asjaomases eelarves antud õigus ja haldusaktil põhinev maksmine on siin piisavad.

(19)

Vahendite eraldamisel oli igal liidumaal otsustavaks seal kehtiv eelarveseadus.

(20)

Piimamaksu kogumise õiguslikuks aluseks erinevates liidumaades on järgmised määrused:

(21)

Baden-Württemberg: toidu- ja maaeluministeeriumi 18. mai 2004. aasta määrus maksude kehtestamise kohta piimasektoris (Baden-Württembergi liidumaa ametlik väljaanne Gesetzblatt (GBl) lk 350), muudetud 24. jaanuari 2006. aasta määrusega (GBl lk 40).

(22)

Baieri: 17. oktoobri 2007. aasta piimamaksu määrus (BayMilchUmlV);

(23)

Hessen: 1. detsembri 1981. aasta määrus maksu kehtestamise kohta piimasektori edendamiseks.

(24)

Alam-Saksimaa: 26. novembri 2004. aasta määrus maksu kehtestamise kohta piimasektoris (Alam-Saksimaa ametlik väljaanne Gesetz- und Verordnungsblatt (Nds GVBl) nr 36/2004, lk 519), viimati muudetud 22. detsembri 2005. aasta määrusega, millega muudetakse määrust maksu kehtestamise kohta piimasektori valdkonnas (Nds GVBl nr 31/2005, lk 475).

(25)

Nordrhein-Westfalen: 30. novembri 1965. aasta määrus maksude kohta piimasektori edendamiseks.

(26)

Rheinland-Pfalz: liidumaa 15. oktoobri 2002. aasta määrus maksu kehtestamise kohta piimasektoris, viimati muudetud 4. juuli 2009. aasta liidumaa 1. määrusega, millega muudetakse liidumaa määrust maksu kehtestamise kohta piimasektoris.

(27)

Saarimaa: 9. detsembri 1982. aasta määrus maksu kehtestamise kohta piimasektoris.

(28)

Tüüringi: Tüüringi 29. detsembri 1999. aasta määrus maksu kehtestamise kohta piimasektori edendamiseks.

(29)

Baden-Württemberg, Baieri, Hessen, Alam-Saksimaa, Nordrhein-Westfalen, Rheinland-Pfalz, Saarimaa ja Tüüringi annavad rahalist toetust VDMi võetud asjaomaste meetmete jaoks. Aastatel 2001–2011 moodustas kulutatud eelarvevahendite kogusumma (kõik liidumaad kokku) ligikaudu 4 miljonit eurot.

(30)

Edasi selgitas Saksamaa, et liidumaades, kus piimamaksu ei koguta, teevad Milcherzeugervereinigung in Schleswig-Holstein e.V., Mecklenburg-Vorpommerni Arbeitsgemeinschaft Milch e.V., Landeskontrollverband Berlin-Brandenburg e.V., Interessengemeinschaft der Erzeugerzusammenschlüsse in Sachsen e.V. ja Saksi-Anhalti liidumaa piimasektor VDMile vabatahtlikul alusel makseid Alam-Saksimaa Landesvereinigung der Milchwirtschafti kaudu. Maksete arvestamise alus on asjaomasel liidumaal toodetud piimakogus, võttes arvesse kõnealuste organisatsioonide rahalisi võimalusi.

(31)

Baden-Württemberg juhtis lisaks tähelepanu sellele, et Baden-Württembergis lõpetati piimamaksu kogumine 31. detsembril 2012. Aastatel 2013 ja 2014 aitas Baden-Württembergi piimasektor VDMi rahastamisele kaasa Milchwirtschaftlicher Verein Baden-Württemberg e.V. (liikmemaksud) kaudu.

(32)

Saksamaa väitel hõlmavad VDMi ülesanded eelkõige järgmist:

(33)

Saksamaa väitel on VDM Rahvusvahelise Piimandusföderatsiooni (IDF) liige ja tegutseb selles organisatsioonis Saksa riikliku komiteena. Täpsemalt on VDMi kohustus kogu Saksamaa kaastöö koordineerimine IDFis. VDM nimetab liikmesühingute ja föderaalvalitsuse ülesandel eksperdid IDFi organitesse ja esitab arvamusi Saksa riiklikule komiteele esitatavate rahvusvaheliste päringute kohta. Ta esindab seal kogu piimasektori huve kokkuleppel oma liikmetega ja tihedas koostöös föderaalvalitsuse ja liidumaade esindajatega.

(34)

Peale selle tegeleb VDM kogu sektori nimel normide ja standardite koostamisega riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil koostöös pädevate standardiorganisatsioonidega, nagu Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon (ISO), IDF, Euroopa Standardikomitee (CEN) ja Saksa Standardimisinstituut (DIN). Lisaks nõustab VDM föderaalvalitsust ja IDFi codex alimentarius'e küsimustes. Arvamuste, juhendite ja suunistega aitab VDM märgatavalt kaasa ühise keele leidmisele piimasektori ja ametiasutuste vahel, kui tegemist on keskkonna ja ohutuse seisukohast oluliste näitajate hindamisega. Lõpuks töötab VDM sektori jaoks välja koolitusmaterjale ja toetab kogu tehniliste normide väljatöötamist. Tehnilised normid on piimasektoris vältimatud. Nendega tagatakse ohutute ja kvaliteetsete toiduainete tootmine.

(35)

VDM kujutab endast ka liikmesühingute, riigi, liidumaade ja teadlaste esindajate võrgustikku. Kõikidele osalejatele antakse nõu suundumuste kohta riiklike ja rahvusvaheliste toidualaste õigusnormide, piimandusteaduse ja -analüüsi ning toitumise valdkonnas, aga ka keskkonna-, kliima- ja loomakaitseküsimustes. Selles valdkonnas edendab VDM sektori kõikide liikmete koostööd. Liidu eesmärkide hulka kuuluvad veel piimandusteaduse toetamine ja tehnilise arengu edendamine piimatööstuse valdkonnas.

(36)

VDMis ei ole liikmena esindatud ükski piimatootmis-, -töötlemis- või -kaubandusettevõtja, vaid ainult liidud ja teadusasutused. VDMi veebisaidi kohaselt kuuluvad liikmete hulka näiteks Milchindustrie-Verband e.V., Deutscher Bauernverband e.V., Bundesverband der Privaten Milchwirtschaft e.V., ZV Deutscher Milchwirtschaftler e.V., Bundesverband Molkereiprodukte ja Arbeitsgemeinschaft Deutscher Rinderzüchter e.V. (4).

(37)

Saksamaa leiab, et VDMile antava rahalise toetuse puhul ei ole tegemist abiga, sest VDM ei ole ettevõtja, st majandustegevuses osaleja. VDM ei tegele majandustegevusega. VDM on piima lisaväärtusahela osalejate eri tasandeid hõlmav ühendus Saksamaal, kes ise majandustegevuses ei osale. VDM on äriühingute tulumaksu käsitlevate Saksa õigusaktide kohaselt tunnustatud kutseühendus ja seega on tal õigus teatud maksusoodustustele, mida tulu teenimisele keskenduva äritegevusega äriühingud ei saa.

(38)

Saksamaa väidab, et liikmesriik võib vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1234/2007 (5) artiklile 183 – ilma et see piiraks asutamislepingu artiklite 87, 88 ja 89 (praegu artiklid 107, 108 ja 109) kohaldamist, nagu on sätestatud määruse artiklis 180 – kehtestada piimatootjatele turustatud piima või piimaekvivalendi eest müügiedendusmaksu, et rahastada meetmeid, mille võtmisega edendatakse liidus tarbimist, laiendatakse piima- ja piimatooteturgu ning parandatakse kvaliteeti.

(39)

Saksamaa väitis oma 20. septembri 2013. aasta märkustes, et otsustuspraktikas liigitatakse liidud (nagu VDM) ja ühendused Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses ettevõtjateks vaid erandjuhtudel ja üksnes siis, kui nad tegelevad ka ise majandustegevusega (nt kinnistute rendile andmine, televisiooniülekande õiguste turustamine) (6).

(40)

Tegevusvaldkondade hulka kuulub veel piimasektori esindamine riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil (nt seoses codex alimentarius'ega ja DINi komisjonis). VDM pakub nendele kogudele koondatud ja ettevalmistatud kujul sõltumatute väliste teadlaste ja asjatundjate ekspertteadmisi. Ta tegutseb föderaal- ja liidumaade ministeeriumide eksperdi ja nõuandjana.

(41)

See tegevus ei too kasu üksikutele ettevõtjatele. Pigem kujutab see ühe liidu tüüpilisi (mittetulunduslikke) ülesandeid. VDMi tegevust mõistetaks vääriti, kui liigitada ta piimasektori tulu teenivaks lobitöö tegijaks, kelle teenust on võimalik turul sisse osta. Liidu liikmetel ei ole ka võimalik kasutada VDMi osutatavate teenuste saamiseks teist teenuseosutajat. Seega puudub ka konkurents. VDM ei tegele seetõttu turul majandustegevusega.

(42)

Lisaks ei soodusta VDMi osutatavad teenused Saksamaa väitel ka meiereisid. Eelkõige ei paku VDM piimasektori ettevõtjatele sihtotstarbelisi nõustamisteenuseid. VDMi tegevus on pigem üldist laadi. VDM teavitab kõiki huvitatud isikuid ja seega kokkuvõttes üldsust suundumustest riiklike ja rahvusvaheliste toidualaste õigusnormide, piimateaduse ja -analüüsi ning toitumise valdkonnas, aga ka keskkonna-, kliima- ja loomakaitseküsimustes. Sealjuures kasutab ta teabe levitamiseks esmajoones (internetis) üldkättesaadavaid väljaandeid ja korraldab konverentse. Liit täidab seega teabe levitaja ülesannet, mis on liidu tegevuse mõttes tüüpiline ja oluline, et teha teave üldkättesaadavaks.

(43)

Selline avatud, üldine nõustamisviis ei ole turuteenus, mida piimasektor saab. Seda ei saa võrrelda sihtotstarbelise nõustamisega, mida pakuvad konsultatsioonifirmad. Piimasektori ettevõtjate võimalikud eelised, mida nad teabega tutvumise kaudu saavad, ei ole riigiabi seisukohast olulised. Samuti ei ole teada komisjoni või ELi kohtute otsuseid, milles oleks esindatud sedavõrd kaugeleulatuv arusaam riigiabist.

(44)

Ära langeb ka kaudne abi. See eeldaks, et kolmandale isikule antava toetuse eesmärk ongi kaudse abisaaja soodustamine või et ettevõtja või tootmisharu selline soodustamine on meetmele omane. Käesoleval juhul ei ole see nii. Võimalikud meetmetest tulenevad eelised nagu üldine teave suundumuste kohta riiklike ja rahvusvaheliste toidualaste õigusnormide, piimateaduse ja -analüüsi ning toitumise valdkonnas, aga ka keskkonna-, kliima- ja loomakaitseküsimustes, ei ole spetsiifilised ja nendega ei saa põhjendada riigiabi olemasolu. Kuna need on üldised meetmed, ei mõju need ka konkurentsi moonutavalt.

(45)

Käesoleval juhul puuduvad pidepunktid, mis õigustaksid eeldust, et teatavate ettevõtjate konkurentsi moonutav soodustamine oli kavas või on aset leidnud. Pigem tasuti VDMile liikmemaksu selleks, et tal oleks võimalik täita eespool kirjeldatud mittemajanduslikke ülesandeid.

(46)

Komisjon leidis algatamisotsuses, et VDM on teenuste osutaja, sest ta esindab erinevatel tasanditel Saksa piimasektorit ja pakub lisaks seoses piimatootmisega sihtotstarbelisi nõustamisteenuseid. Kõnealuste teenuste lõplik abisaaja on kogu Saksamaa piimasektor, eelkõige meiereid, kelle puhul on tegemist ettevõtjatega. Peale selle on selgunud, et kõik abi olemasolu tingimused on täidetud.

(47)

VDM esitas talle antud toetuste kohta 6. veebruari 2014. aasta kirjas alljärgnevad märkused.

(48)

Vahendeid, mis laekuvad VDMile piimamaksust, ei saa käsitada VDMile antava abina. VDM ei ole ettevõtja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 tähenduses, ammugi ei kujuta VDMi tegevus, mida rahastatakse piimamaksust laekuvatest vahenditest, endast ettevõtlustegevust, st majandustegevust, mis seisneb turul kaupade või teenuste pakkumises. See tähendab, et VDMi ei saa mingil juhul kõnealuse piimamaksust rahastatava tegevuse mõttes käsitada ettevõtjana, sest ettevõtjaks olemine tuleb kindlaks määrata funktsionaalselt seoses teatud tegevusega.

(49)

VDM ei ole turul teenuste osutaja. VDMi tegevus on pigem tüüpiline liidu töö. Katusorganisatsioonina koondab ja esindab VDM Saksamaal piimasektorit. Sealjuures oleks vale käsitada seda VDMi liikmeskondlikul ülesehitusel põhinevat tegevust liikmetele osutatava teenusena. Liikmeskondlikust ülesehitusest tulenevalt täidab VDM pigem piimasektori demokraatlikult legitiimse arvamuskujundaja ülesannet sellistes valdkondades nagu seadusandlus ja standardid. Tahte kujundamisse on lisaks kaasatud riigi, liidumaade ja teadusvaldkonna esindajad, kes on liidus (VDM) esindatud osalt nõuandvalt, osalt hääleõigusega. Sedalaadi tavapärane liidu tegevus tahte kujundamisel ja liikmete esindamisel ei kujuta endast teenuse pakkumist turul.

(50)

Isegi kui vaadelda lähemalt allpool üksikasjalikumalt loetletud üksikuid valdkondi, milles VDM liiduna tegutseb, ilmneb, et nende piimamaksust rahastatavate tegevusvaldkondade puhul ei ole tegemist majandustegevusega turul.

(51)

VDMi tegevuse oluline osa on „kõikehõlmav ennetav nõustamine kõikidel piimandusteemadel nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil”. Sellesse valdkonda liigub ligikaudu 15 % rahast, mida VDM piimamaksust saab. See tegevus ei kujuta endast siiski näiteks piimasektori ettevõtjate nõustamist, vaid riikliku ja rahvusvahelise seadus- ja määrusandja nõustamist, st piimasektori tahte ja teadmiste edastamist enne seadusandlikku tegevust ja muude normide kehtestamist. VDM osaleb selles protsessis eksperdi ja Saksamaa piimasektori esindajana. Ka siin ei tegutse VDM siiski turul teenuseosutajana. VDMi tegevuse sisu on pigem liikmeskondlikult korraldatud VDMi raames demokraatlikult kujundatava arvamuse edastamine seadusandlikus protsessis. Sel põhjusel ei saa kogu piimasektori huvide esindamist seadusandlikus protsessis ministeeriumide, parlamentaarsete kogude, riiklike ja rahvusvaheliste, tehnilise suunitlusega liitude ja organisatsioonide komisjonide ja töörühmade ees käsitada majandustegevusena.

(52)

Isegi kui näha sellises riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil riigiasutuste nõustajana tegutsemises teenust, ei oleks need riigiasutused sedalaadi „nõustamisteenuse” saajana ettevõtjad ega seega abi saajad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 tähenduses. Liidu eespool kirjeldatud tegevust silmas pidades ei saa VDMi käsitada seetõttu ettevõtjana ja seega ka mitte kõlbliku abisaajana. Sihtotstarbelisi nõustamisteenuseid, mida osutatakse piimasektori ettevõtjate valikulise nõustamisena, ei rahastata aga piimamaksust laekuvatest vahenditest, mida liidumaad VDMi käsutusse annavad.

(53)

Peale selle tegeleb VDM kogu sektori nimel riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil normide ja standardite koostamisega koostöös pädevate standardiorganisatsioonidega, nagu ISO, IDF, CEN ja DIN. Lisaks nõustab VDM föderaalvalitsust codex alimentarius'e küsimustes. Nii võtab VDM muu hulgas föderaalvalitsuse nõustajana osa järgmiste CODEXi komiteede koosolekutest:

(54)

Sellesse riikliku ja rahvusvahelise tasandi normide ja standardite koostamise valdkonda liigub ligikaudu 45 % rahast, mida VDM piimamaksust saab. Normide ja standardite koostamist ei saa samuti käsitada majandustegevusena. VDM ei osuta siin turul teenust, vaid esindab üldistes huvides ülesande täitmisel katusorganisatsioonina kogu piimasektorit. On üldtunnustatud tõik, et ISO, IDFi, CENi ja DINi ning codex alimentarius'e alusel normide ja standardite koostamine kätkeb endas üldsuse huvides tegutsemist, mitte näiteks valikulist toetusmeedet.

(55)

Nagu tõendab DIN e.V. põhikiri, on „DINi ülesanne (eesmärk) … algatada, korraldada, juhtida ja vahendada üldsuse kasuks avalikku huvi kaitstes normide ja standardite koostamist korrastatud ja läbipaistvate meetoditega. Töö tulemusi kasutatakse uuenduste, ohutuse ja arusaamise huvides majanduses, teaduses, halduses ja avalikkuses ning kvaliteedi tagamisel ja ratsionaliseerimistegevuses ja töö-, keskkonna- ja tarbijakaitses”.

(56)

Sama kehtib codex alimentarius'e kohta, mille ülesannet kirjeldatakse näiteks codex alimentarius'e veebisaidil järgmiselt:

„The Codex Alimentarius Commission, established by FAO and WHO in 1963 develops harmonised international food standards, guidelines and codes of practice to protect the health of the consumers and ensure fair practices in the food trade” („Codex alimentarius'e komitee, mille asutasid 1963. aastal ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) ja Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), töötab välja ühtlustatud rahvusvahelisi toidustandardeid, suuniseid ja tegevusjuhiseid, et kaitsta tarbijate tervist ja tagada õiglased tavad toidukaubanduses ”).

(57)

Peale selle on codex alimentarius tähtis alus nii toidualaste õigusnormide, st toidualaste õigus- ja halduseeskirjade jaoks üldiselt, kui ka konkreetselt toiduohutuse jaoks, olgu siis liidu või üksiku riigi tasandil. Kuna see on kõige tähtsam toidualaste õigusnormide rahvusvaheline kogu, peavad õigusloomeasutused seda eelkõige toiduohutuse ja tarbijakaitse aspektist toidualaste õigusnormide arendamisel või kohandamisel arvesse võtma (7).

(58)

Samuti ei ole tegemist VDMi majandustegevusega turul teenuste pakkumise tähenduses. See on nii juba seetõttu, et sellise üldistes huvides ja eeskätt ka tarbija huvides toimuva normide ja standardite koostamise jaoks puudub turg (8).

(59)

Veel üks osa VDMi tegevusest on üldine teavitustöö seoses piima ja piimakarjakasvatusega ning sealjuures selle valdkonna teadustulemuste ja uute meetodite arusaadavas vormis levitamine. Selleks koostab VDM asjakohaseid arvamusi, juhendeid ja suuniseid, et teavitada nende kaudu kõiki huvitatud isikuid, kaasa arvatud tarbijaid, lihtsaltmõistetaval viisil sellistest teemadest nagu parimad võimalikud võtted keskkonnakaitses, hea põllumajandustava, veetarbimine, CO2-heide ja loomakaitse piimakarjakasvatuses või ka söötmissüsteemid piimatootmises. Sellesse valdkonda liigub ligikaudu 35 % rahast, mida VDM saab piimamaksust.

(60)

Ka see tegevus ei kujuta endast majandustegevust, sest tegu ei ole konkreetsete teenuste osutamisega teiste pakkujatega konkureerides. Kuna puudub konkreetne piimasektori ettevõtjatele kasu toov tegevus, vaid pigem teavitatakse iga huvitatud kolmandat isikut – st üldsust – piima ja piimakarjakasvatuse valdkonnaga seotud teemadest, on tegemist teenusega, mida VDM osutab tasuta ja mida ka kolmas isik ei saaks tasu eest osutada. Ainult teatud väljaannete jaoks nõutakse väikest tasu.

(61)

Lisaks toetab VDM riiklike kõrgkoolide teadlasi, eelkõige noorteadlasi, hüvitades neile taotluse alusel osa reisikuludest, mis on seotud piimandusteaduse teemaliste üritustega. Kuna tegemist on eraisikute toetamisega mittemajanduslikus valdkonnas, puuduvad ka siinsel juhul riigiabi tingimused.

(62)

Peale selle pidasid kaks VDMi töötajat Hannoveri rakenduskõrgkoolis loenguid, mis ei saa samuti käsitada majandustegevusena. Kokku liikus sellesse valdkonda (noorteadlaste toetamine ja VDMi töötajate loengud) keskmiselt ligikaudu 5 % rahast, mida VDM saab piimamaksust.

(63)

Kuna kulusid, mis läksid VDMi tegevuseks IDFis ja tema tööks Saksa riikliku komiteena IDFis, nt arvamuse andmiseks rahvusvaheliste päringute kohta, rahastati piimamaksust laekunud vahenditest, on selline tegevus kas osa VDMi tööst avalike asutuste nõustajana, osa standardite koostamisest või üldisest teabe vahendamisest. Pealegi on VDMi esindajate lihtosavõtt IDFi istungitest puhtalt liidu tegevus, mis ei ole seega majandustegevus. IDFiga seotud töö keskmes on kaasosalemine rahvusvahelises standardite koostamises (codex alimentarius, ISO, CEN) ja teabe üldine vahendamine.

(64)

Samuti ei ole antud toetusi piimasektori ettevõtjatele. Kuigi riigiasutused kasutasid VDMi enne seadusandlikku või muud standardite kehtestamise menetlust või selle raames nõustajana ja korraldasid selle käigus VDMi rahastamise kohustusliku maksu kaudu, et tagada tema sõltumatus, ei tähenda see riiklikku soodustust ettevõtjatele, keda kohustatakse kohustusliku maksu kaudu riigiasutuste teabekogumist rahastama.

(65)

Sama kehtib üldistes huvides toimuva standardite koostamise valdkonna ja ülikoolide teadlaste, eelkõige noorteadlaste toetamise kohta. Lõpuks puudub ka teabe vahendamise puhul konkreetne soodustus piimasektori ettevõtjatele. Selle eesmärk on esiteks teha üldist selgitustööd piimandusteaduse teemadel, teiseks vahendada teadmisi kehtivate õigusnõuete, normide, standardite ja tehnika viimase taseme kohta, et tagada üldsuse huvides rangete kvaliteedi- ja keskkonnastandardite järgimine. Kui piimasektori ettevõtjad peaksidki VDMi meetmetest eeliseid saama, on need mittemõõdetavad kaudsed meetmetest tulenevad eelised, millest ei piisa, et muuta need muul eesmärgil võetud meetmed riigiabiks. Peale selle – kui eeldada piimasektorile abi andmist – ei tuleks siin kõne alla ka riigiabi sissenõudmine, sest ei ole võimalik ligilähedaseltki kindlaks teha, millised ettevõtjad meetmetest kui palju kasu said, seda enam et positiivne mõju ei piirdu mitte ainult Saksa piimasektori ettevõtjatega, vaid kasu saavad kindlasti ka välismaised ettevõtjad, kui nad tegutsevad Saksamaal või kui tegevus näiteks rahvusvahelise standardite koostamise ja codex alimentarius'e valdkonnas avaldaks niikuinii rahvusvahelist mõju.

(66)

Kui vastupidiselt eelnimetatud selgitustele käsitataks VDMile meetmete BW 6, BY 9, HE 5, NI 10, NW 9, RP 8, SL 6 ja TH 6 raames laekunud, piimamaksust saadud vahendite kasutamist riigiabina, oleks see igal juhul kokkusobiv asjaomaste teisese õiguse eeskirjadega.

(67)

Kui vastupidiselt siin esitatud seisukohale nähtaks VDMi nõustamistegevuses piimasektori ettevõtjatele antud riigiabi, on tegemist lubatud tehnilise abiga vastavalt põllumajandussektori riigiabi käsitlevatele ühenduse 2000.–2006. aasta suuniste (9) (edaspidi „ühenduse 2000.–2006. aasta suunised”) punktile 14 ning põllumajandus- ja metsandussektoriga seotud riigiabi käsitlevate ühenduse 2007.–2013. aasta suuniste (10) (edaspidi „ühenduse 2007.–2013. aasta suunised”) punktile IV.K.

(68)

Ajavahemiku 2001–2006 kohta selgitas VDM lisaks, et meetmed puudutasid eranditult piima kui I lisa reguleerimisalasse kuuluvat toodet. Meetmete ese on populariseerida teadustulemusi, eelkõige tehnika viimast taset ja parimaid tavasid, mis võetakse ka VDMi osalusel või nõustamisel välja töötatud normide ja standardite aluseks või kasutatakse uute õigusaktide väljatöötamisel. VDMi meetmed selles valdkonnas on seotud seetõttu korrapäraselt uute meetoditega ühenduse 2000.–2006. aasta suuniste artikli 14 lõike 1 tähenduses. Ka VDMi tegevus normide ja standardite koostamise valdkonnas tuleb seetõttu teadustulemuste kindlaksmääramise ja populariseerimisena liigitada tehniliseks abiks.

(69)

Sellegipoolest tuleb teadustulemuste populariseerimist ja üldist faktilist laadi teavet (ühenduse 2007.–2013. aasta suuniste punkti IV.K tähenduses) pidada ka ühenduse 2000.–2006. aasta suuniste ajalise kohaldamisala raames lubatavaks, koondades need näiteks nõustamisteenuste või koolituse ja täiendusõppe mõiste alla (11).

(70)

Ühenduse 2007.–2013. aasta suuniste teistsuguse tõlgenduse korral tekib muuseas ka hinnangutega seotud vastuolu palju jõulisemalt turukäitumisse sekkuvate reklaamimeetmetega. Need olid lubatud ka enne 2007. aastat vastavalt EÜ asutamislepingu I lisas loetletud ja teatavate I lisas loetlemata toodete reklaamiks antava riigiabi suhtes kohaldatavatele ühenduse suunistele (2001/C-252/03) (reklaamisuunised). Ülemäärase kogusega tootena vastab piim reklaami korral nõutavatele positiivsetele kriteeriumidele.

(71)

See tähendab, et liikmesriigid tohivad toetada piimasektoris piima üldist, st päritolu- ja ettevõtteneutraalset reklaami ilma lisapiiranguteta 100 % riigiabiga. Seda võimalust on liikmesriigid ka ulatuslikult kasutanud (12). Kui seetõttu oleks aastatel 2001–2006 piima ja piimatoodete üldine reklaam ilma piiranguteta lubatud, ei oleks põhjust allutada tunduvalt vähem turukäitumisse sekkuv, piima ja piimatoodetega seotud üldine faktilist laadi teave või teadustulemuste populariseerimine riigiabi seisukohast rangematele nõuetele.

(72)

Ühenduse 2000.–2006. aasta suuniste loomisel ei saanud olla ei materiaalse riigiabiõiguse eesmärk ega komisjoni tahe, et riigi rahastatud reklaamikampaaniat tunnuslausega „Jooge rohkem piima!” käsitatakse lubatud reklaamiabina, aga kampaaniat, mille käigus selgitatakse tarbijatele faktiliselt piima toiteväärtust ja tähtsust laste toitumisel, peetakse lubamatuks abiks.

(73)

Täidetud on ka ühenduse 2000.–2006. aasta suuniste punkti 14 ülejäänud tingimused. Kuna tegemist on üldiste, ettevõtteneutraalsete meetmetega, ei ole need automaatselt teatud rühmadega piiratud (punkt 14.2). Meetmete täpne rahaline seostamine üksikute ettevõtjatega ei ole – nagu kirjeldatud – võimalik, sest puudub otsene seos ettevõtjaga. Suhteliselt väheste vahendite tõttu, mis on sellesse valdkonda liikunud, ja piimasektori ettevõtjate suure arvu tõttu ei saavutata punktis 14.3 nimetatud piirväärtusi ligilähedaseltki.

(74)

2007. aastast alanud ajavahemiku kohta selgitas VDM, et VDMi asjaomaseid meetmeid tuleb käsitada teadustulemuste üldarusaadaval kujul populariseerimisena ja üldise faktilist laadi teabena ühenduse 2007.–2013. aasta suuniste punkti IV.K. ja määruse (EÜ) nr 1857/2006 artikli 14 tähenduses. VKEdega seotud piiranguid ei ole võimalik siin kohaldada, sest üldise ettevõtteneutraalse faktilist laadi teabe puhul ei saa juba ettevõtteneutraalsuse alusel toimuda piiramist väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatega. Peale selle tuleb ka siin tähele panna, et ühenduse suuniseid ei tohi kohaldada iseenesest vastuolulisel viisil. Nii ei saa ka siin olla olnud eesmärk, et piima ja piimatoodete (mille puhul on tegemist põllumajandustoodetega) üldine reklaam on lubatud 100 % toetusmääraga (vrd ühenduse 2007.–2013. aasta suuniste punkt 157), samal ajal kui tunduvalt nõrgemini konkurentsi sekkuva üldise faktilist laadi teabe ja teadustulemuste populariseerimise suhtes kehtivad rangemad nõuded. Vastasel korral liikmesriikidelt lausa nõutaks töötamist selle nimel, et üldine faktilist laadi teave või teadustulemuste populariseerimine seotaks ostukutsega, et teha sellest niimoodi kaheldamatult lubatud reklaamimeede.

(75)

Eelnimetatud väiteid silmas pidades palus VDM, et komisjon vaataks läbi oma senised eeldused VDMi ettevõtjaks kvalifitseerumise ja tema tegevuse lubatavuse kohta riigiabi seisukohast. Menetluse keerukuse tõttu jättis VDM endale ka õiguse esitada jooksvas menetluses edasisi märkusi.

(76)

6.–10. veebruarini 2014 sai komisjon kokku kuus kirja huvitatud isikutelt, kes esitasid märkusi VDMi võetud kõnealuste meetmete kohta.

(77)

Landesvereinigung der Bayerischen Milchwirtschaft e.V. (7. veebruari 2014. aasta kiri) selgitas, et VDMi kaudu toimuvat rahvusvahelist kogemuste vahetust seoses ennetava tarbijakaitsega teistest riikidest saadud uute teadmiste abil hinnatakse kõrgelt ja edendatakse. Üksikettevõtete soodustamist sellega ei kaasne.

(78)

Landesvereinigung Thüringer Milch e.V. osutas oma 6. veebruari 2014. aasta märkustes VDMi märkustele ja toetas neid.

(79)

Milchprüfring Baden-Württemberg e.V. selgitas oma 6. veebruari 2014. aasta kirjas, et VDM kuulub asutuste hulka, kes said Baden-Württembergis piimamaksust laekunud vahendeid. Kõik märkustes nimetatud asutused võtsid piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 kohaselt piimasektori huvides meetmeid. Piimamaksust laekunud vahendite jaotamine oli piiratud ulatusega, mis oli vajalik meetmete võtmiseks.

(80)

Milchwirtschaftliche Arbeitsgemeinschaft Rheinland-Pfalz e.V. esitas oma 10. veebruari 2014. aasta märkustes samad väited, mille Saksamaa oli juba oma 20. septembri 2013. aasta märkustes esitanud.

(81)

Milchwirtschaftliche Verein Baden-Württemberg e.V. nõustus oma 6. veebruari 2014. aasta märkustes Milchprüfring Baden-Württemberg e.V. selgitustega (vt põhjendus 79).

(82)

Landesvereinigung der Milchwirtschaft Niedersachsen е.V. (edaspidi „LVN”) ei avaldanud oma 7. veebruari 2014. aasta kirjas otseselt arvamust VDMile antud toetuste kohta, eitas aga põhimõtteliselt abi olemasolu kõikide piima- ja rasvaseadusel põhinevate osameetmete puhul.

(83)

Täpsemalt väitis LVN, et piimamaksust laekuvate vahendite kaudu rahastatud meetmed ei koorma riigieelarvet, riigil puudub käsutusõigus piimamaksust laekuvate vahendite üle ning riik ei teosta kontrolli maksu suuruse ega meetmete sisu üle. Seega ei ole kõnealused toetused seostatavad riigiga. Lisaks ei kontrolli riik toetuste suurust ega ole korralduslikult LVNga seotud.

(84)

Samuti selgitati, et LVNi üle ei teosta järelevalvet riigiorganid, vaid Landwirtschaftskammer Hannover, avalik-õiguslik iseregulatsiooni organ, mis ei ole seega otsese riigihalduse organ.

(85)

8. juuli 2014. aasta lisamärkustes tugines LVN muu hulgas komisjoni otsusele riigiabi kohta Val'Horile (13). Selles tunnistas komisjon, et ei riigi pädevus tunnustada tootmisharudevahelist organisatsiooni ega tema regulatiivne toetus tootmisharudega seotud osaluste kogumisel (selles juhtumis laiendatud kokkuleppe võimaluse kaudu) ei võimalda teha järeldust, et tootmisharudevahelise organisatsiooni võetud meetmed on seostatavad riigiga. See, kas riigi osalus maksutaolise rahastamise süsteemides põhjustab selle, et soodustused on riigiabina seostatavad riigiga, sõltub üksikjuhtumi asjaoludest ja sellel alusel toimuvast tervikkäsitlusest. Uurides küsimust, kas tegemist on riigiabiga, on määravad eelkõige järgmised kohtupraktikas väljakujunenud aspektid.

(86)

LVN uuris oma õigusliku esindaja kaudu õiguslikku olukorda teistes liidumaades ja jõudis ka selles valdkonnas tulemuseni, et kohtupraktikas väljakujunenud kaudsed tõendid riigiabi olemasolu kohta ei ole täidetud, nii et piima- ja rasvaseaduse puhul tuleb riigiabi olemuslikult tervikuna eitada.

(87)

LVNi väitel on enamjaolt Landesvereinigung see, kes teeb määraval viisil otsuse meiereidelt piimamaksu kogumise kohta. Piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 1 esimese lause kohaselt võib piimamaksu koguda ainult Landesvereinigung'iga konsulteerides. Piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 1 teise lause kohaselt on piimamaksu suurendamiseks vaja Landesvereinigung'i taotlust.

(88)

Piimamaksu kogumise korda ja suurust reguleeritakse nii Alam-Saksimaal kui ka Tüüringis maksukogumismäärusega (edaspidi „UmlErhVO”), mis võetakse vastu asjaomase Landesvereinigung'iga konsulteerides.

(89)

See Landesvereinigung juhib ka eraldi hallatavate maksuvahendite kasutamist (vt piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 3 esimene lause) ja seetõttu kogutakse seda vahetevahel koguni Landesvereinigung'i enda kontole (vt näiteks Tüüringi UmlErhVO paragrahvi 3 lõige 1). Nii töötab Landesvereinigung enda erialasel vastutusel välja ettepanekuid vahendite kasutamiseks. Tüüringis toimub see näiteks taotluste alusel, mida liikmed esitavad Landesvereinigung Thüringer Milchile (vt Tüüringi tööjuhendi punkt 6.3).

(90)

Siiski on riigiasutus see, kes Landesvereinigung'i koostatud kasutusettepanekud kehtestab (nii on Alam-Saksimaal toetuste juhendi punkti 6.2 kohaselt ja Tüüringis Tüüringi UmlErhVO paragrahvi 4 kohaselt), heaks kiidab või annab sellekohase loa (nii on Nordrhein-Westfalenis ja Baieris). See ei anna aga veel alust eeldada riigi määravat mõju: riikliku kontrolli ulatus piirdub ainult piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 2 nõuetega. Seega annavad kõnealused õigusnormid riigiasutustele rahaliste vahendite haldamise juhtimiseks või mõjutamiseks sama vähe õigust nagu Doux Élevage'i kohtuasjas (14).

(91)

Ka tegelikult kasutatakse maksuvahendeid kõikides liidumaades vastavalt Landesvereinigung'i kasutusettepanekutele. Juba see räägib – sõltumata konkreetsetest õigusnormidest – maksuvahendite riigiga seostamise vastu (15).

(92)

LVNi väitel on asjaomasel Landesvereinigung'il puhtalt eraõiguslik staatus. Nagu näitavad Landesvereinigung'ide põhikirjad, peavad nad ennast oma eranditult piimasektorist (sealhulgas tarbijate esindajad) pärit liikmete huvide esindajaks.

(93)

Piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 14 kohaselt on Landesvereinigung piimasektori ettevõtjate ja tarbijate vabatahtlik ühendus oma majandushuvide ühiseks esindamiseks.

(94)

Landesvereinigung erineb Pearle'i kohtuasjas vaidluse aluseks olnud optikute kutseühendusest Hoofdbedrijfschap Ambachte, mis tegeles kohustusliku maksu kogumise ja kasutamisega reklaami otstarbel. Kuigi kõnealusel optikute kutseühendusel oli avalik-õiguslik staatus, eitas kohus riigiabi olemasolu, sest reklaami ei rahastatud riigiasutuste kasutada antud vahenditest, vaid majandusharu ettevõtjatelt kogutud maksudest (16).

(95)

Landesvereinigung kui piimamaksu kogumise ja kasutamisega seotud peamine asutus erineb ka Plans de Campagne'i kohtuasjas käsitletud põllumajandustootjate piirkondlikest organisatsioonidest, kes ei osalenud meetmete kindlaksmääramisel ja kellel ei olnud meetmete elluviimisel mingit tegutsemisruumi (17).

(96)

Landesvereinigung on mitteriiklik, puhtalt eraasutus, kes sellisena otsustab piimamaksu ja selle kasutamise üle enda vastutusel.

(97)

Lisaks ei esine piimasektori soodustamisele vastukaaluks riigieelarve koormamist, sest piimamaksu kogutakse piimasektori osalejatelt ja seega korvatakse valikuline soodustamine valikulise koormamisega. Niisiis puudub soodustav mõju ja konkurentsi moonutamine, kuna meiereide ja piimatootjate eelised tasakaalustatakse täielikult maksuga koormamise kaudu.

(98)

Vent de Colère'i kohtuasjas kinnitas kohus maksusüsteemi riiklikku iseloomu muu hulgas seetõttu, et koormised ei ole enam – nagu varasema õiguse kohaselt – tasakaalustatud ainult asjaomase majandusharu osalejate maksude kaudu (energeetikaga seotud juhtumis), vaid pärast seadusemuudatust kõikide riigis elavate elektrienergia lõpptarbijate tasude kaudu (18).

(99)

Lisaks ei saa LVNi väitel rääkida riigiabist, kui tegemist on kollektiivse suunitlusega meetmetega, mis viiakse ellu teatud majandusharu huvides ja mida rahastatakse majandusharu osalejatelt kogutud maksetest.

(100)

Kõikide etteheidetavate meetmete eesmärk on piimaks oleva toote toetamine ja seega piimasektori kollektiivne huvi. Osaliselt kaitsevad need meetmed ühtlasi tarbijate huve, sest kumbagi eesmärki ei ole võimalik olemasoleva huvide kokkulangevuse alusel üksteisest eraldada.

(101)

Riigi roll piirdub sellega, et ta annab piimasektorile piima- ja rasvaseaduse alusel kasutada seadusliku hüvitusmehhanismi, millega tagatakse, et piimasektori osalejad, kes saavad asja olemuse tõttu piimaks oleva toote heaks võetud meetmetest kasu, annavad kulude katteks asjakohase panuse. Riik toimib seega nii nagu Pearle'i, Doux Élevage'i ja VaľHori kohtuasjades vaid vahendina, et muuta erasektori algatatud hüvitusmehhanism siduvaks ja tekitada nii koormiste võrdsus (19).

(102)

Piimamaksu algatus pärineb Landesvereinigung'ist, seega erasektorist. Nii kogutakse maksu piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 kohaselt ainult Landesvereinigung'iga konsulteerides. Ka Landesvereinigung ise ei ole riiklike nõuete tulemus, vaid piimasektori osalejate vabatahtlik ühendus (piima- ja rasvaseaduse paragrahv 14). Selle kohta on näitlikult dokumenteeritud olukord Tüüringi liidumaal, kus Landesvereinigung'i tunnustati alles 1999. aastal. Thüringer Bauernverbandi palvel astus pädev ministeerium vajalikud ametlikud haldustehnilised sammud, et meiereidelt ja piimakogumispunktidelt oleks võimalik maksu koguda. Üldistades näitlikustab see, et piimamaks kujutab endast puhtalt erasektori hüvitusmehhanismi, mille juures riik toimib ainult vahendina, et muuta maksukohustus siduvaks (20).

(103)

Ühes ülevaates tõi LVN enda seisukohalt võttes esile olemasolevad ühisjooned või erinevused ühelt poolt erinevate kohtuasjade ning teiselt poolt piima- ja rasvaseaduse vahel.

(104)

VaľHori asjas (otsus 2014/416/EL) (tulemus: ei ole abi) kogub ja annab vahendeid – nagu piimamaksugi puhul – põhiliselt erasektori vabatahtlikult ühinenud ja riiklikult tunnustatud tootmisharudevaheline organisatsioon, sektori kõikide ettevõtjate maksetest rahastatakse kollektiivset laadi meetmeid tootmisharu kasuks, ainuüksi seaduses ettenähtud erasektori tootmisharudevahelise organisatsiooni riikliku tunnustamise võimalus ei tähenda riikliku kontrolli eeldamist, riik ei saa neist maksetest saadud vahendeid teatavate ettevõtjate toetamiseks tegelikult kasutada ning tootmisharudevaheline organisatsioon otsustab ise vahendite kasutamise üle.

(105)

Vent de Colère'i kohtuasjas (C-262/12) (tulemus: abi) määratakse maksu suurus – erinevalt piimamaksu juhtumist – ühepoolselt kindlaks ministri käskkirjaga ilma eraettevõtjate osaluseta, olemas on riiklik garantii, vahendeid haldab avalik asutus ja kehtivad riiklikud karistusmehhanismid.

(106)

Doux Élevage'i kohtuasjas (C-677/11) (tulemus: ei ole abi) kogub ja annab vahendeid – nagu piimamaksugi puhul – põhiliselt erasektori vabatahtlikult ühinenud ja riiklikult tunnustatud tootmisharudevaheline organisatsioon, ainuüksi seadusega ettenähtud erasektori tootmisharudevahelise organisatsiooni riikliku tunnustamise võimalus ei tähenda riikliku kontrolli eeldamist, vahendeid rahastatakse täielikult ettevõtjatelt kogutud maksetest, riik ei saa neist maksetest saadud vahendeid teatavate ettevõtjate toetamiseks tegelikult kasutada ning tootmisharudevaheline organisatsioon otsustab ise vahendite kasutamise üle.

(107)

Plans de Campagne'i kohtuasjas (T-139/09) (tulemus: abi) otsustab – erinevalt piimamaksu juhtumist – maksete suuruse üle ametiasutus, maksetest laekuvat tulu suurendatakse riigi vahendite abil, meetmed määrab kindlaks riik (riigikontrolöri pitser jne), majandusharu organisatsioonid selles kindlaksmääramises ei osale ja neil ei ole ka mingit tegutsemisruumi meetmete elluviimisel ning organisatsioonide koosolekutel osaleb ministri esindaja.

(108)

Pearle'i kohtuasjas (C-345/02) (tulemus: ei ole abi) kasutatakse vahendeid – nagu piimamaksugi puhul – eranditult vastava majandusharu eesmärkidel, teatud majandusharu ühendus taotles avalikult asutuselt maksete kogumist, et viia selle majandusharu huvides ellu teatud meetmeid, ent erinevalt piimamaksu juhtumist osaleb kohustusliku maksu kogumisel ja kasutamisel määraval viisil avalik-õiguslik, mitte erasektori kutseühendus, nii et Pearle'i juhtum tundub selles suhtes piimamaksu omast probleemsem.

(109)

Saksamaa ei avaldanud 2014. aasta veebruaris huvitatud isikutelt saadud märkuste kohta esialgu arvamust. LVNi 8. juuli 2014. aasta lisamärkuste kohta väitis Saksamaa 3. detsembri 2014. aasta kirjaga järgmist.

(110)

Oma selgitustes piima- ja rasvaseadusel põhineva piimamaksu kohta on asjaomased liidumaad keskendunud uurimismenetluses seni kahele küsimusele: esiteks on nad kajastanud võetud meetmete vastavust riigiabi materiaalsetele nõuetele (eelkõige meetmete kooskõla põllumajandussektori erandimääruse nõuete ja vastavalt kehtiva põllumajandusraamistikuga) ning teiseks on nad faktiliste asjaolude puhul küsinud, kas tegemist on riigiabi seisukohast olulise eelisega Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(111)

LVNi 8. juuli 2014. aasta märkused ning Euroopa kohtute ja Euroopa Komisjoni praeguse aja otsustuspraktika annavad alust põhimõttelisteks lisaselgitusteks küsimuses, kas siin on üldse olemas riigiabi koosseis Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses ja eelkõige, kas siin on täidetud tunnus „riigi ressurssidest”.

(112)

LVNi 8. juuli 2014. aasta märkused ning eelnimetatud otsuste läbivaatamine lubavad vähemalt kahelda, kas käesoleval juhul on tunnus „riigi ressurssidest” täidetud nii, et piimamaksu kogumisel ja kasutamisel ei ole tegemist riigiabiga. Seda on võimalik põhjendada järgmiselt.

(113)

Nagu nähtub Val'Hori asjast (otsus 2014/416/EL) ja Doux Élevage'i kohtuasjast (C-677/11), ei ole erasektori tootmisharudevaheliste organisatsioonide rahastatavate ja elluviidavate meetmete puhul tegemist riigiabiga. Erinevates liidumaades olemasolev piima Landesvereinigung on organisatsioon, mida võib pidada tsiteeritud otsustes nimetatud organisatsioonidega võrreldavaks. Riigiasutused ei ole kunagi olnud Landesvereinigung'i liikmed. Nad võtavad koosolekutest osa ilma hääleõiguseta, otsekui väljastpoolt pärit külalised. Riigiasutuste osalemine piimamaksu kogumise raames või piima- ja rasvaseadusega ettenähtud õiguslike tingimuste järgimise järelevalves ei muuda kuidagi Landesvereinigung'i olemust projektide valimisel peamise asutusena.

(114)

Landesvereinigung juhib faktiliselt maksutulu ja määrab maksuvahendite kasutamise viisi. Riigi mõju Landesvereinigung'i ettepanekute riigiasutuste poolse kontrollimise või kehtestamise kaudu faktiliselt puudub, sest seda tehakse ainult piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 2 raames eesmärgiga kontrollida, kas piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 õiguslikest nõuetest peetakse kinni. Maksuvahendeid kasutatakse Landesvereinigung'i kasutusettepanekute alusel, mis räägib vastavalt Euroopa Kohtu 16. mai 2002. aasta otsusele kohtuasjas Stardust Marine (C-482/99) ühetähenduslikult vahendite riikliku päritolu vastu.

(115)

Landesvereinigung on puhtalt eraorganisatsioon. See asjaolu ja järeldus, et Landesvereinigung juhib piimamaksuga seonduvat ja selle kasutamist, näitavad otsustavalt, et piimamaksu ei saa vastavalt eelnimetatud kohtuasjale liigitada riigiabiks.

(116)

Riigiabi olemasolu vastu räägib ka see, et piimamaksust laekuvad vahendid on puhtalt eravahendid. Need pärinevad maksuga koormatud eraettevõtjate varast. Piimamaksu puhul ei anta riigi toetust ega garantiid erinevalt kohtuasjadest C-262/12 (Vent de Colère) ja T-139/09 (Plans de Campagne), kus sellel põhjusel leidis kinnitust riigiabi olemasolu.

(117)

Piimamaks on ka kollektiivset laadi, kogu tootmisharu hõlmav meede, mis ei näita kooskõlas viimase aja õigusliku olukorraga (otsus 2014/416/EL (Val'Hor) ja C-677/11 (Doux Élevage)) riigiabi olemasolu.

(118)

Samuti kaheldakse soodustuse olemasolus, mis on abi eeldamiseks kindlasti vajalik. Seda on võimalik põhjendada sellega, et soodustused, mida meiereid ja piimatootjad said, tühistati täielikult või tasakaalustati meiereidelt ja seega kaudselt ka piimatootjatelt kogutud maksudega. Seda kinnitab ka Euroopa Kohtu 19. detsembri 2013. aasta otsus (C-262/12; Vent de Colère), milles riigiabi koosseis peeti just seetõttu täidetuks, et koormiseid ei koguta enam ainult tootmisharu osalejatelt, vaid kõikidelt riiklikelt elektritarbijatelt.

(119)

Nende punktide põhjal, millest osa tuleneb piimamaksusüsteemi uuest läbivaatamisest, ja asjaomaste liidumaade senise seisukoha juurde jäädes tuleb järeldada, et on kaheldav, kas piimamaksusüsteemi puhul on tegemist riigiabiga. Küsimusele, kas tegemist on riigiabiga ja eelkõige, kas siin on täidetud tunnus „riigi ressursid”, peab vastama Euroopa Komisjon.

(120)

Teadlaste toetamise kohta (vt põhjendus 61) märgib komisjon, et toetati eraisikuid. Lisaks lähtub komisjon sellest, et need teadlased osalesid sõltumatus teadus- ja arendustegevuses teadmiste suurendamise ja arusaamise parandamise nimel komisjoni teatise (mis käsitleb Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamist üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes) punkti 19 tähenduses (21). Sel juhul lähtub komisjon mittemajandusliku tegevuse olemasolust.

(121)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses käsitatakse ettevõtjana ainult majandustegevusega seotud isikut. Järelikult ei ole eelnimetatud osameetme raames teadlastele antud toetused abi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(122)

Seoses loengutega, mida VDMi töötajad andsid Hannoveri rakenduskõrgkoolis (vt põhjendus 62), märgib komisjon, et avalike rakenduskõrgkoolide õppekavad kuuluvad riigi korraldatava riikliku hariduse valdkonda.

(123)

Liidu kohtupraktikas on määratud kindlaks, et riiklikus haridussüsteemis korraldatud ja riigi järelevalve all olevat riiklikku haridusteenust võib lugeda mittemajanduslikuks tegevuseks. Selle kohta on Euroopa Kohus sedastanud, et riigil „[…] ei olnud üldreeglina riigieelarvest ja mitte õppijate või nende vanemate poolt rahastatava riikliku haridussüsteemi loomisel ja ülalpidamisel kavatsust arendada tasulist tegevust, vaid ta täitis oma sotsiaalseid, kultuurilisi ja haridusalaseid ülesandeid oma elanike suhtes” (22).

(124)

Kõnealused loengud kuuluvad riikliku rakenduskõrgkooli õppekavasse. Selle rakenduskõrgkooli korraldatud riiklikku haridust tuleb käsitada mittemajandusliku tegevusena (vt põhjendus 123). Mis puudutab omakorda tegutsemist õppejõuna, siis lähtub komisjon sellest, et see toimub kõrvaltegevusena ja ei kujuta endast sellisena majandustegevust (23). Kui majandustegevus puudub, on välistatud ka ettevõtjate soodustamine Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Järelikult ei ole tegemist abiga nimetatud õigusakti tähenduses.

(125)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(126)

Olemasoleva teabe ning eelkõige osalejate ja Saksa asutuste esitatud märkuste alusel tuleb kontrollida, kas piimamaksust laekuvad vahendid on riigi ressursid Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(127)

Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et olukordi, kus abi annab otse riik, ei ole vaja eristada nendest olukordadest, kus seda annab selle riigi määratud või asutatud avalik- või eraõiguslik organisatsioon (24). Et soodustusi saaks käsitada abina Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, peavad need esiteks olema antud otse või kaudselt riigi ressurssidest ja teiseks olema seostatavad riigiga (25).

(128)

Käesoleva otsuse punktis 2 kirjeldatud meetmetest nähtub, et toetusi antakse liidumaade õigusnormide alusel, mille õigusraamistiku moodustab omakorda piima- ja rasvaseadus.

(129)

Täpsemalt on piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 1 esimese lausega ette nähtud, et liidumaade valitsused võivad Landesvereinigung'i või kutseorganisatsioonidega konsulteerides koguda piimasektori edendamiseks meiereidelt, piimakogumispunktidelt ja koorejaamadelt ühiselt maksu kuni 0,1 senti tarnitud piima kilogrammi kohta. Piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 1 teise lause kohaselt võivad liidumaade valitsused Landesvereinigung'i või kutseorganisatsioonide taotlusel koguda ühiselt maksu kuni 0,2 senti tarnitud piima kilogrammi kohta, kui esimese lausega ettenähtud maksudest ülesannete täitmiseks ei piisa.

(130)

Liidumaade valitsused koguvad piimamaksu asjaomase Landesvereinigung'iga konsulteerides. Konsulteerimine kujutab endast aga tunduvalt nõrgemat osalemisvormi kui kokkulepe. Kui kokkulepe tähendab, et õigusakti väljaandmine eeldab (selle õiguspärasuse jaoks) kindlasti teise asutuse (nt seadusandlik organ, ametiasutus) nõusolekut, siis otsus, mis tuleb teha teise asutusega konsulteerides, ei sõltu lõpuks sellest nõusolekust. Saksa haldusõiguses kasutatakse aeg-ajalt sellist osalemisvormide astmestamist (26). Kuna piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 1 esimene lause näeb osalemisvormina ette konsulteerimist, on õigus maksu koguda liidumaade valitsustel, kes teevad selle kohta ka otsuse (27).Landesvereinigung seevastu vaid kaasatakse paragrahvi 22 alusel võetavate meetmete ettevalmistamisse ja tehnilisse teostamisse (piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 14 lõige 1), sealjuures allub see tegevus allub liidumaa kõrgeima asutuse järelevalvele (piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 14 lõiked 2 ja 4).

(131)

Piimamaksu kogumise õiguslikuks aluseks erinevates liidumaades on sellele vastavalt liidumaade määrused, millega nad reguleerivad maksu kogumise üksikasju, muu hulgas selle suurust (28). Seega reguleerib maksu kogumist riik (mida esindab vastav liidumaa valitsus). Nagu eelnevalt põhjenduses 130 selgitatud, ei ole sellega vastuolus ka see, et need määrused võeti vastu piimasektori asjaomase Landesvereinigung'iga konsulteerides.

(132)

Käesoleval juhul kogutakse maksu eraettevõtjatelt. Sellest maksust saadud tulu läheb vastavasse liidumaa eelarvesse, enne kui seda kasutatakse erinevate toetusmeetmete rahastamiseks, ja seda tuleb seal piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 3 esimese lause kohaselt eraldi hallata. Asjaomaste eelarveseaduste paragrahvi 23 kohaselt (vrd põhjendus 19) võib planeerida kulusid ja kulukohustuste assigneeringuid teenuste eest asutustele väljaspool liidumaa haldustegevust teatud eesmärkide täitmiseks (toetused) ainult juhul, kui liidumaal on selliste asutuste poolse eesmärkide täitmise vastu oluline huvi, mida ei ole ilma toetusteta üldse või vajalikus ulatuses võimalik rahuldada. See säte sisaldab riigi huvi meetmete elluviimise vastu. Asjaolu, et Tüüringis tuleb tasutav piimamaks kanda Landesvereinigung Thüringer Milch e.V. usalduskontole „Piimamaks” (põhjendus 89, Tüüringi UmlErhVO paragrahvi 3 lõige 1) ei ole kõnealuse riikliku huviga vastuolus. Tasumata piimamaks ja intressid nõutakse ka Tüüringis sisse maksuseaduse ja selle rakendussätete alusel (Tüüringi UmlErhVO paragrahvi 3 lõige 4). Peale selle on usalduskontole olemuslikult omane, et kontoomanik ei saa kasutada olevaid rahasummasid käsutada omal äranägemisel, vaid ainult kehtivate õiguslike nõuete raames, mille on käesoleval juhul kehtestanud riik.

(133)

Vastuseks huvitatud isikute ja Saksamaa asutuste esitatud väidetele märgib komisjon järgmist.

(134)

LVNi väite kohta, et Landesvereinigung otsustas määraval viisil meiereidelt maksu kogumise üle (põhjendused 83–87 ja 91), märgib komisjon, et föderatsioon on piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 1 alusel, seega seaduse kaudu, volitanud liidumaade valitsusi piimamaksu koguma. Eeskirjas määratakse muu hulgas kindlaks, et piimamaks võib üldjuhul olla kuni 0,1 senti kilogrammi kohta ja et Landesvereinigung'i või kutseorganisatsioonide taotlusel võivad liidumaade valitsused koguda ühiselt maksu kuni 0,2 senti tarnitud piima kilogrammi kohta.

(135)

Veel on piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 2 punktidega 1–6 ette nähtud, millistel eesmärkidel võib piimamaksust laekuvaid vahendeid kasutada.

(136)

Piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 3 kolmanda lause kohaselt tuleb Landesvereinigung või kutseorganisatsioonid enne vahendite kasutamist üksnes ära kuulata.

(137)

Sellest tuleneb, et riik (föderaaltasandil) on andnud Landesvereinigung'ile küll teatud osalemisõigused, aga on samal ajal kehtestanud selge õigusraamistiku piimamaksumäära suuruse kindlaksmääramiseks ja vahendite kasutamiseks ning selle üle peavad lõpuks otsustama asjaomased liidumaade valitsused (või delegeerimise korral liidumaade kõrgeimad asutused). Näiteks ei oleks võimalik, et Landesvereinigung'i taotlusel suurendatakse maksumäära, nii et see ületab 0,2 senti kilogrammi kohta, või et vahendeid kasutatakse piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 2 punktides 1–6 loetlemata eesmärkidel. Peale selle ei too vahendite kasutamisega seoses reguleeritud ärakuulamiskohustus (piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 3 kolmas lause) mitte mingil juhul kaasa kohustust järgida ärakuulatud isikute märkusi. Lõpliku kehtiva otsuse vahendite kasutamise kohta teevad asjaomased liidumaade asutused, see tähendab riik.

(138)

Siin on oluline erinevus võrreldes LVNi tsiteeritud Doux Élevage'i kohtuasjaga. Piimamaksu kogumist ja sellekohast vahendite kasutamist reguleerib riik kahel tasandil: föderaalsel ja liidumaade tasandil. Saksamaal ei ole seadusandja kehtestanud mitte ainult liidumaa valitsuse kogumisõigust, vaid piiranud föderaalseadusega ka tegutsemisruumi maksust laekunud vahendite käsutamisel liidumaa tasandil. Landesvereinigung'il ei ole võimalik isegi näiteks taotluse esitamise teel üritada piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 2 punktidega 1–6 ette nähtud toetuseesmärke muuta. Riigi sellist piirangut Val'Hori asja ja Doux Élevage'i kohtuasja aluseks olnud asjaolude puhul ei esinenud.

(139)

Piima- ja rasvaseadust ei saa mõista ka lihtsalt vahendina, millega viia ellu tootmisharudevahelise organisatsiooni majandushuvisid. Nii on piima- ja rasvaseaduse paragrahviga 14 tegelikult ette nähtud, et tootmisharudevahelises organisatsioonis peavad olema esindatud põllumajandussektori, meiereide ja piimakaubanduse kutseorganisatsioonid, kui nad osalemist soovivad, peale selle peab aga Landesvereinigung'i organites olema tagatud ka tarbijate mõistlik esindatus. Sellise osalemis- ja esindamiskohustusega tagab seadusandja (st riik), et piima- ja rasvaseaduses nimetatud üldsuse heaolu eesmärkide järgimisega esindatakse igakülgselt kõiki huve, mis lähevad puhtalt majandussektori toetamisest kaugemale.

(140)

Vastupidiselt Doux Élevage'i kohtuasjale ei ole piima- ja rasvaseaduses sätestatud toetuseesmärgid ka sellised, mille tootmisharudevahelised organisatsioonid on ise kindlaks määranud ja ellu viinud (29). Eelkõige paragrahvi 22 lõike 2 punktis 1 („Kvaliteedi edendamine ja säilitamine käesoleva seaduse paragrahvi 10 või 31. juuli 1930. aasta piimaseaduse (Reichsgesetzbl. I lk 421) paragrahvi 37 kohaselt vastuvõetud eeskirjade alusel”) ja punktis 2 („Hügieeni parandamine piima ja piimatoodete tootmisel, tarnimisel, töötlemisel ja müümisel”) kehtestatud eesmärkidel on – erinevalt Doux Élevage'i kohtuasjast – tunnused, millel on seos ametiasutuste kehtestatud poliitikaga (30) ja mis viitavad riigivõimu ülesannetele, mida piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 14 lõike 3 kohaselt ei tohi liidumaa tasandi ühendustele algusest peale üle anda. Kui Saksamaa tugineb käesoleval juhul piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 2 punktile 6, siis tuleneb juba seaduse sõnastusest, et tegemist on „piima- ja rasvaseaduse alusel antud ülesannetega” (seega mitte VDMi enda kindlaks määratud ülesannetega).

(141)

Samuti ei järgita erinevalt Doux Élevage'i kohtuasjast tasumisele kuuluva piimamaksu tasumatajätmise korral selle sissenõudmiseks tavapärast tsiviil- või kaubandusmenetlust (31). Piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 23 lõikes 2 on nimelt sätestatud, et makse võib sisse nõuda maksuseaduse ja selle rakendussätete alusel. Asjaomased liidumaad on vastavates piimamaksu kogumise määrustes kehtestanud, et sissenõudmine toimub maksuseaduse ja selle rakendussätete kohaselt (32). Maksuseadus kuulub Saksa õigussüsteemis avaliku õiguse alla. Avalik-õiguslikud nõuded pööratakse Saksamaal täitmisele halduskorras, tsiviilõiguslikud seevastu kohtu korras. Haldusmenetlus kujutab endast sealjuures kohtumenetlusega võrreldes tõhusamat nõuete täitmise meetodit, sest avalikul sektoril on võimalik luua haldusakti andmisega endale ise täitedokument, (33) mis aga tsiviilõiguslike nõuete puhul tuleb alles kohtu teel välja võidelda (34). See näitab, et riigile on oluline tasutavate maksude võimalikult tõhus ja täielik kogumine (ja vajaduse korral sissenõudmine), et tagada maksuvahenditest rahastatavate riigi eesmärkide kiire täitmine.

(142)

Sellega lükatakse ümber LVNi väide, et piimamaksust laekuvad vahendid ei ole riigi ressursid Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(143)

Järeldus on see, et küsimuse all olevat maksutulu tuleb pidada ametiasutuste kontrolli alla kuuluvaks (35) ning et piimamaksust laekuvate vahendite kaudu rahastatud meetmed anti riigi ressurssidest ja on seostatavad riigiga.

(144)

VDM on asutus, kes osutab teenuseid, millest saavad kasu piimasektori ettevõtjad, eelkõige meiereid.

(145)

Saksamaa ja VDM ei nõustu sellega, et viimatinimetatu pakub ettevõtjana turul teenuseid. Eelkõige osutatakse VDMi tegevusele liiduna, mida kohtupraktikas on ainult erandjuhtudel hinnatud ettevõtlustegevuseks (vt põhjendused 39 ja 49).

(146)

Saksamaa tsiteeritud otsuses kohtuasjas T-193/02: Piau vs. komisjon märgiti, et liit – nimelt FIFA – tegeleb majandustegevusega. Saksamaa ei suutnud aga osutada vastupidisele kohtupraktikale, milles tehakse sõnaselgelt kindlaks vastupidine, nimelt et liit ei tegele (vältimatult) majandustegevusega ehk liidu tegevusele kui sellisele riigiabi kontroll ei laiene.

(147)

Kahtlemata tegutseb VDM oma liikmete huvides ja kasuks. See järeldus kattub VDMi ettekujutusega endast, nagu nähtub tema veebisaidil olevatest erinevatest mõtteavaldustest enda tegevusvaldkonna kohta, nt „VDM esindab IDFis piimasektori huve”, „piimasektori huvide kaitsmine ja esindamine”, „huvide esindamine seadusandlikus protsessis ministeeriumide ees”. Ka LVN lähtub sellele vastavalt asjaolust, et kõikide etteheiteid põhjustanud meetmete eesmärk oli piimaks oleva toote toetamine ja seega piimasektori kollektiivne huvi (vt ülal põhjendused 99–100).

(148)

Komisjon jääb oma seisukoha juurde, et VDMi tegevusel on teenuste tunnused. Need teenused toovad kasu piimamaksu koguvate liidumaade meiereidele.

(149)

Mitmel tegevusel, mida VDM on ise oma veebisaidil selgitanud, on teenuste tunnused selles tähenduses, et nendega järgitakse eesmärki esindada asjaomaste meiereide ja piimatootjate huve Saksa ametiasutuste, seadusandja ja rahvusvaheliste kogude ees (36).

(150)

Selliste teenuste osutamine toob asjaomastele meiereidele kasu ja toetab neid nende põhitegevuses, milleks on piima ja piimatoodete tootmine ja müük, mis kujutavad endast kahtlemata majandustegevust.

(151)

VDMi tegevused „tegevus riigiasutuste nõustajana”, „osalemine normide ja standardite koostamises” ning „teabe üldine vahendamine” toimuvad tema liikmete huvides ja ülesandel, on otseses seoses tema majandustegevusega ja vabastavad meiereid kohustusest panna ise käima asjakohaseid algatusi ja leida selleks vajalikke vahendeid, et luua sel teel enda toodete müügiks soodne (turu)keskkond. VDMi liikmed on muu hulgas Milchindustrie-Verband e. V. (edaspidi „MIV”) ja Deutscher Bauernverband e. V. (edaspidi „DBV”). MIVi liikmed on omakorda Saksa meiereid, sealhulgas käesoleva otsusega seotud meiereid piimamaksu koguvates liidumaades.

(152)

Sealjuures kujutavad „tegevus riigiasutuste nõustajana” ja „osalemine normide ja standardite koostamises” endast huvide esindamist poliitilises protsessis, mille siht on erinevad tahte kujundamise vahendid (seadusandlus, tehniliste standardite koostamine jne). Selle kaudu mõjutatakse lõpuks iseenda tootmis- ja turustamistegevuse õiguslikke raamtingimusi. Asjaomastele meiereidele toob samuti kasu meede „teabe üldine vahendamine”, kuna selle kaudu selgitatakse piimaks oleva toote eeliseid ja seega on selle eesmärk müügiedendus.

(153)

VDMi väide, et tema tegevuse sisu on „liikmeskondlikult korraldatud VDMi raames demokraatlikult kujundatava arvamuse edastamine seadusandlikus protsessis”, ei sea seda järeldust küsimuse alla. VDM ei esinda nimelt üldisi huve, vaid oma liikmete huve, et ühendada piimasektori vaatenurk seadusandliku ja standardite koostamise protsessiga ja mõjutada seda.

(154)

Normide ja standardite koostamise protsessiga seoses selgitas VDM, et ta tegeleb kogu sektori nimel riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil normide ja standardite koostamisega koostöös pädevate standardiorganisatsioonidega, nagu nt ISO, IDF, CEN ja DIN (vt põhjendus 53).

(155)

Komisjon märgib sellega seoses, et esimeses järjekorras vastutavad normide ja standardite koostamise eest nimetatud standardiorganisatsioonid. VDM ei osale sealjuures standardite koostamise protsessis erapooletu asutusena (ei ole sõltumatu nõustaja), vaid lisab sinna pigem piimasektori vaatenurga.

(156)

Ka siin teeb komisjon seega järelduse, et VDM pakub erasektori liiduna teenuseid. Selle teenuse kasusaajad – kui mitte saajad – on jällegi asjaomaste liidumaade meiereid (st nende liitude liikmed, kes on omakorda VDMi liikmed), kelle huve VDM standardiorganisatsioonide ees esindab.

(157)

Samuti kujutab endast teenust üldise teabe vahendamine (vt põhjendused 59 ja 60). See, kas kõnealune teave on pigem üldist või konkreetset laadi, ei ole selle kindlakstegemisel, et nimetatud teabe vahendamisega edendatakse piimasektori majandustegevust, otsustav.

(158)

Kõnealused VDMi osutatavad teenused soodustavad valikuliselt teatud ettevõtjaid, nimelt piima töötleva ja turustava majandussektori ettevõtjaid piimamaksu koguvates liidumaades. Komisjon ei jaga seepärast VDMi seisukohta, et viimane esindab katusorganisatsioonina üldisi huve. Komisjon näeb VDMi tegevuses pigem sektoripõhist huvide esindamist temaga liitude liikmetena ühinenud meiereidele kasu tooval viisil asjaomastes liidumaades.

(159)

Euroopa Kohtu praktika põhjal põhjustab ettevõtja konkurentsipositsiooni tugevnemine riigiabi andmise tagajärjel tavaliselt konkurentsi moonutamise konkureerivate ettevõtjate jaoks, sest nemad ei saa abi (37). Igasugune liidu turul tegutsevale ettevõtjale antud abi võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust (38) isegi siis, kui abisaajad ise liidusiseses kaubanduses üldse ei osalegi (39). Aastatel 2001–2012 saavutas põllumajandustoodetega kauplemine liidus suure ulatuse. Näiteks kombineeritud nomenklatuuri rubriiki 0401 (piim ja rõõsk koor, kontsentreerimata, suhkru- või muu magusainelisandita) (40) liigitatavate toodete liidusisene import ning eksport Saksamaale ja Saksamaalt moodustas 2011. aastal vastavalt 1 200 miljonit eurot ja 957 miljonit eurot (41).

(160)

Käesolevas otsuses hinnatavate meetmete eesmärk on toetada tegevust põllumajandussektoris. Eelkõige puudutab see meiereide tegevust. Meiereide toodetega kaubeldakse liidus, nagu eespool kirjeldatud. Komisjon on seetõttu seisukohal, et kõnealused meetmed võivad kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust.

(161)

Ulatuslikku piimatoodetega kauplemist silmas pidades võib seega lähtuda sellest, et kõnealused osameetmed kahjustavad või ähvardavad kahjustada konkurentsi ja võivad kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust.

(162)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõike 1 kohaselt peab komisjon koostöös liikmesriikidega olemasolevat abi pidevalt kontrollima. Sel eesmärgil võib komisjon nõuda liikmesriikidelt kogu vajalikku teavet olemasolevate abikavade kontrollimiseks ja teha vajaduse korral ettepanekuid kasulike meetmete kohta.

(163)

Määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti i kohaselt tähistab olemasoleva abi mõiste igasugust abi, mis enne asutamislepingu jõustumist oli olemas vastavates liikmesriikides ja mida kohaldatakse ka pärast asutamislepingu jõustumist.

(164)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punktile c põhjustavad kõik olemasoleva abi muudatused selle, et sellest saab uus abi. Komisjoni määruse (EÜ) nr 794/2004 (42) artikli 4 järgi tähendab olemasoleva abi ümberkujundamine „mis tahes muutust, välja arvatud puhtalt formaalsed või halduslikud muudatused, mis ei mõjuta toetusmeetme ühisturule vastavuse hindamist”.

(165)

Kohtupraktika kohaselt (43) on uue abikavaga tegemist üksnes juhul, kui muudatus mõjutab esialgset abikava sisuliselt; siiski ei ole niisuguse sisulise muudatusega tegemist juhul, kui uus element on esialgsest kavast selgelt eristatav.

(166)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 alusel tuleb igasugusest uuest abist komisjonile teatada ja seda ei tohi enne komisjoni heakskiitu rakendada (rakendamiskeeld).

(167)

Kooskõlas määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punktiga f on uus abi, mis on kehtestatud vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikega 3, ebaseaduslik abi.

(168)

Kui välja arvata piima- ja rasvaseadus ise (mis on ainult raamseadus ja volitusnorm, mitte kõnealuste meetmete õiguslik alus), ei esitanud Saksa ametiasutused mingit teavet, mis tõendaks, et olemas on enne 1958. aastat vastu võetud õiguslik alus, mida tuleks uurimisperioodil veel selle õigusliku aluse esialgse sisuga kohaldada. See kehtib juba maksukogumismääruste kohta, millega reguleeritakse kõnealuse abi rahastamise alust (nii pärinevad nt Baden-Württembergis ja Baieris kohaldatavad eeskirjad aastast 2004 (Baden-Württemberg) ja 2007 (Baieri), vt põhjendused 21–22), aga ka liidumaade eelarveseaduste kohta, mis moodustavad maksu kasutamise õigusliku aluse ja peavad seoses kasutuseesmärgiga jääma vaid piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 2 raamesse. Sellel alusel kinnitavad liidumaade asutused vastaval eelarveaastal vahendite kasutamise kasutusotsuse alusel.

(169)

Seega on kõnealuste meetmete puhul tegemist uue abiga, millele laienes teatamiskohustus vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikele 3. Kuna Saksamaa ei ole aga vaieldavast abist ühelgi ajahetkel teatanud, on see ebaseaduslik (määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punkt f).

(170)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c kohaselt võib siseturuga kokkusobivaks pidada abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega.

(171)

Vastavalt komisjoni teatisele ebaseadusliku riigiabi hindamise suhtes kohaldatavate eeskirjade kindlaksmääramise kohta (44) tuleb ebaseaduslikku abi määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punkti f tähenduses hinnata abi andmise kuupäeval kehtivate õigusaktide alusel.

(172)

Alates 1. jaanuarist 2000 kehtivad põllumajandussektori suhtes eraldi suunised. Abi, mida anti 28. novembrist 2001 kuni 31. detsembrini 2006 (edaspidi „ajavahemik 2001–2006”), hinnatakse ühenduse 2000.–2006. aasta suuniste alusel.

(173)

Abi, mida anti alates 1. jaanuarist 2007 (edaspidi „2007. aastast alanud ajavahemik”), hinnatakse ühenduse 2007.–2013. aasta suuniste alusel.

(174)

Riigiasutuste nõustamise (vt põhjendused 51 ja 52) ja VDMi tegevuse toetamiseks normide ja standardite koostamise raames (vt põhjendused 53–58) antud abi võimalikku siseturuga kokkusobivust silmas pidades on VDM viidanud tehnilise abi andmist käsitlevatele sätetele (põhjendused 67 ja 68).

(175)

Tehnilise abi andmist reguleeritakse ühenduse 2000.–2006. aasta suunistes punktiga 14. Ühenduse 2000.–2006. aasta suuniste punkti 14.1 kolmanda taande kohaselt on nõustamistasude kokkusobivus siseturuga põhimõtteliselt võimalik. Meiereide puhul on tegemist põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise sektori ettevõtjatega. Sellele sektorile antud abi kuulub muu hulgas ühenduse 2000.–2006. aasta suuniste kohaldamisalasse (ühenduse 2000.–2006. aasta suuniste punkt 2.1). Punkti 14.1 kolmanda taande eeskirja mõte ja eesmärk on tunnistada siseturuga kokkusobivaks toetused, mille otsene eesmärk on parandada põllumajandustoodete töötlemist selleks vajalike teadmiste vahendamise kaudu. VDMi osutatud nõustamisteenused olid aga mõeldud riigiasutustele. VDMi liikmed, kelle hulka kuuluvad piimamaksu koguvate liidumaade meiereid, olid seevastu vaid kasusaajad ja seega kaudsed abisaajad. Komisjon märgib, et seda abi ei saa ühenduse 2000.–2006. aasta suuniste punkti 14 kohaselt pidada siseturuga kokkusobivaks.

(176)

Samamoodi on VDMi tegevuse siht normide ja standardite koostamisel riigiasutuste (või riiklikult tunnustatud asutuste) nõustamine, mille lõppeesmärk on VDMi liikmete huvide esindamine. Normide ja standardite koostamine kuulub sealjuures lõpuks riigiasutuste ülesannete valdkonda, kes kannavad eelkõige rahvusvahelisele tasandil välja töötatud normid ja standardid üldjuhul üle õigusloomesse või haldusse. Sellisel liidul nagu VDM on võimalik mõjutada neid menetlusi (läbirääkimised rahvusvahelistes kogudes, seadusandlus) ainult nõuandval viisil. Nendel põhjustel on välistatud siseturuga kokkusobivus vastavalt ühenduse 2000.–2006. aasta suuniste punktile 14.

(177)

Peale eeskirjade, mida nimetasid huvitatud isikud, ei tulene siseturuga kokkusobivus ka muudest eeskirjadest (ja Saksamaa ei olegi muudele kokkusobivusnormidele tuginenud). Komisjon teeb seega järelduse, et töötlemis- ja turustamissektoris tegutsevatele ettevõtjatele ajavahemikul 2001–2006 antud abi ei ole siseturuga kokkusobiv.

(178)

2007. aastast alanud ajavahemikul muutusid tehnilise abi andmise siseturuga kokkusobivust käsitlevad sätted.

(179)

Tehnilise abi andmist reguleeritakse ühenduse 2007.–2013. aasta suuniste punktiga IV.K. Abi tõi kasu piimamaksu koguvate liidumaade meiereidele. Meiereide puhul on tegemist põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise sektori ettevõtjatega (vt ka põhjendus 175).

(180)

Turustamis- ja töötlemisettevõtetele antud abiga seoses tuleks siseturuga kokkusobivust põhjendava eeskirjana kõne alla ühenduse 2007.–2013. aasta suuniste punkt 105 koos komisjoni määruse (EÜ) nr 70/2001 (45) artikliga 5. Alates komisjoni määruse (EÜ) nr 800/2008 (46) jõustumisest tuleb punkti 105 mõista viitena selle artiklitele 26 ja 27.

(181)

Nii määruse (EÜ) nr 70/2001 artiklis 5 kui ka määruse (EÜ) nr 800/2008 artiklites 26 ja 27 käsitletakse nõustamise kujul osutatud teenuseid. Käesoleval juhul ei ole aga meiereide vaatepunktist tegemist nõustamisjuhtumiga, vaid huvide esindamisega, nagu põhjendustes 175–177 on juba selgitatud.

(182)

Siseturuga kokkusobivus ei tulene ka muudest eeskirjadest kui huvitatud isikute nimetatud eeskirjad (ja Saksamaa ei olegi muudele kokkusobivusnormidele tuginenud). Selle kohaselt ei ole VDMi tegevus valdkondades „tegevus riigiasutuste nõustajana” ning „normide ja standardite koostamine” ajavahemikul 2007–2013 siseturuga kokkusobiv.

(183)

Komisjon teeb seega järelduse, et töötlemis- ja turustamissektoris tegutsevatele ettevõtjatele 2007. aastast alanud ajavahemikul antud abi ei ole siseturuga kokkusobiv.

(184)

Teabe üldiseks vahendamiseks antud abi kokkusobivus siseturuga (põhjendused 59 ja 60) võiks tuleneda tehnilise abi andmise sätetest.

(185)

Nagu juba eespool põhjenduses 175 on selgitatud, reguleeritakse tehnilise abi andmist ühenduse 2000.–2006. aasta suuniste punktiga 14.

(186)

Punkt 14 kehib muu hulgas abi kohta, mis on seotud põllumajandustoodete töötlemise ja turustamisega (vt põhjendus 175).

(187)

Komisjon lähtub sellest, et meede aitas kaasa sektori pikaajalisele elujõulisusele, avaldades samal ajal ainult väga piiratud mõju konkurentsile (ühenduse 2000.–2006. aasta suuniste punkti 14.1 teine lause).

(188)

Abi anti üldise teabe levitamise kulude katmiseks.

(189)

Tehnilise abi andmise raames abikõlblikud kulud on lõplikult loetletud ühenduse 2000.–2006. aasta suuniste punkti 14.1 viies taandes. Kõnealust teabe vahendamist saab käsitada uute meetodite levitamise meetmena viienda taande tähenduses. Viienda taande sõnastus lubab uute meetodite levitamise mõistet laialt tõlgendada. Väljendit „nagu asjakohased väiksemad katse- ja näidisprojektid” ei tule mõista piiranguna, vaid sõnastuse järgi („nagu”) üksnes näitena. Selles suhtes võib üldise teabe, eelkõige teadustulemuste ja üldise faktilist laadi teabe avaldamist piima kohta üldarusaadaval kujul pidada uute meetodite levitamisega võrreldavaks. Punkti 14.1 kokkusobivuseeskirja tegelik eesmärk oli lubada selliste meetmete toetamist, mille abil sarnaselt siinkäsitletavate meetmetega teavitatakse abisaajaid uutest võtetest erinevates põllumajanduse seisukohalt olulistes valdkondades, nagu hea põllumajandustava või loomakaitse piimakarjakasvatuses (vrd põhjendus 59).

(190)

Komisjon lähtub sellest, et see abi oli põhimõtteliselt kõikidele abikõlblikele füüsilistele ja juriidilistele isikutele asjassepuutuvas piirkonnas objektiivselt määratletud kriteeriumide alusel kättesaadav (ühenduse 2000.–2006. aasta suuniste punkti 14.2 esimene lause), st neil oli võimalik teabe vahendamisest piiranguteta kasu saada.

(191)

Saksamaa on kinnitanud, et ajavahemikul 2001–2006 antud abisumma kokku ei ületanud kolme aasta jooksul abi saaja kohta 100 000 eurot. Kui ettevõtjatele, kes kuuluvad komisjoni sõnastatud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse kohaldamisalasse, (47) maksti 100 000 eurot ületav summa, ei ületanud abi maksimaalne lubatud määr 50 % abikõlblikest kuludest. Abisumma arvutamisel käsitati abisaajatena neid, kes selliseid teenuseid kasutasid, st meiereisid piimamaksu koguvates liidumaades.

(192)

Komisjon teeb järelduse, et käesolevas lõigus hinnatud abi vastab ühenduse 2000.–2006. aasta suuniste asjaomastele tingimustele ja oli järelikult ajavahemikul 2001–2006 siseturuga kokkusobiv.

(193)

Nii nagu eelmisel ajavahemikul, kehtivad teabe üldiseks vahendamiseks antud abi puhul tehnilise abi andmise sätted.

(194)

Tehnilise abi andmist reguleeritakse ühenduse 2007.–2013. aasta suuniste punktiga IV.K. Abi tõi kasu piimamaksu koguvate liidumaade meiereidele. Meiereide puhul on tegemist põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise sektori ettevõtjatega (vt ka põhjendus 175).

(195)

Ühenduse 2007.–2013. aasta suunistega on esmalt ette nähtud, et komisjon ei luba mingil juhul abi suurtele ettevõtetele (ühenduse 2007.–2013. aasta suuniste punkt 106) ja seega on välistatud suurtele ettevõtetele antud abi kokkusobivaks tunnistamine. Jääb üle uurida, kas väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele antud abi on siseturuga kokkusobiv. Edasi taandub kokkusobivuse hindamine seetõttu väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele antud abile.

(196)

Meiereidele, st turustamis- ja töötlemissektori ettevõtetele antud abiga seoses viidatakse ühenduse 2007.–2013. aasta suuniste punktis 105 määruse (EÜ) nr 70/2001 artikli 5 asjaomastele sätetele. Alates määruse (EÜ) nr 800/2008 jõustumisest tuleb seda eeskirja mõista viitena selle artiklitele 26 ja 27.

(197)

Ükski määruste (EÜ) nr 70/2001 ja (EÜ) nr 800/2008 tsiteeritud eeskirjadest ei näinud ette üldise teabe levitamist.

(198)

Komisjon ei suuda leida liidu õiguses ka muid eeskirju, milles nähakse vajaduse korral ette sellise töötlemis- ja turustamissektori ettevõtetele antud abi kokkusobivus siseturuga (ja Saksamaa ei olegi muudele kokkusobivusnormidele tuginenud).

(199)

Komisjon teeb järelduse, et töötlemis- ja turustamisettevõtetele, st meiereidele 2007. aastast alanud ajavahemikul antud abi ei olnud siseturuga kokkusobiv.

(200)

Kuna riigiabi rahastati maksutaolisest lõivust (vt põhjendused 13–17), peab komisjon hindama nii toetatud meetmeid, st abi, kui ka nende rahastamise viisi. Kui abi rahastamise viis eelkõige kohustuslike maksete kaudu on abimeetmete lahutamatu osa, peab komisjon abimeetme uurimisel arvesse võtma ka abi rahastamise viisi (48).

(201)

Selleks, et maksu või maksu osa saaks käsitada abimeetme olulise osana, peab asjaomase siseriikliku õiguse alusel olema maksu ja antava abi vahel kindlasti niisugune seos, kus maksutulud on tingimata ette nähtud antava abi rahastamiseks ja (49) maksu suurus peab mõjutama otseselt riigiabi suurust (50).

(202)

Neid mõlemaid kriteeriume tuleb kohaldada kogu uuritava ajavahemiku suhtes.

(203)

Esimene kriteerium tundub olevat täidetud, sest piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõike 1 kohaselt on liidumaadel võimalus kõnealuseid maksulaadseid lõive koguda. Samal ajal on piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõigetes 2 ja 2a üksikasjalikult kindlaks määratud, milliseid meetmeid võib maksutulust rahastada. Komisjon järeldab seetõttu, et maksutulu on sihtotstarbeline ja seda tohib kasutada ainult konkreetselt seadusega ette nähtud eesmärkidel. Komisjon lähtub positiivse otsuse ja käesoleva otsuse valguses sellest, et selles raamistikus võetud toetusmeetmete puhul on täiesti ülekaalukalt tegemist abiga. Peale selle on sihtotstarbega välistatud, et maksuvahendeid kulutatakse muudeks riiklikeks ülesanneteks, mida ei ole piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõigetes 2 ja 2a nimetatud.

(204)

Seoses küsimusega, kas maksu suurus mõjutab otseselt riigiabi suurust, tuleb osutada piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõikele 3, mille kohaselt tuleb maksutulu hoida eraldi ja seda ei tohi kasutada liidumaade asutuste haldusülesannete tarbeks. Saksamaa esitatud teabe alusel ei rahastata käesolevas otsuses hinnatud meetmeid muudest riiklikest vahenditest kui piimamaksust laekuvad vahendid. See viib komisjoni järelduseni, et maksu suurus mõjutab tõesti otseselt riigiabi suurust.

(205)

Kui maksud on abimeetme osa, peab komisjon uurima, kas sealjuures tehakse diskrimineerivalt vahet imporditud ja omamaistel toodetel (51) või eksporditud omamaistel toodetel ja siseturul turustatud omamaistel toodetel (52).

(206)

Piimamaksu imporditud toodetelt ei koguta. Järelikult ei sea abimeetmed piima- ja rasvaseaduse raames imporditud tooteid halvemasse olukorda.

(207)

Peale selle võiks piimamaksu pidada diskrimineerivaks riigimaksu kogumiseks, mis on vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 110, kui piimamaksu hüvitatakse ulatuses, mis vastab riigis toodetud ja töödeldud kaupade eest võlgnetavale piimamaksule, ainult osaliselt eeliste kaudu, mis tulenevad sellest saadud tulu kasutamisest, mis põhjustab olukorra, et eksporditud omamaised tooted on halvemas olukorras. Saksamaa asutused on selgitanud, et neile teadaolevalt ei sea maksu kogumine piimatooteid eksportivaid ettevõtjaid halvemasse olukorda. Kui tulevikus peaks piimatooteid eksportinud ettevõtja siiski tõendama, et ta jäi maksu kogumise tõttu halvemasse olukorda, hüvitatakse Saksamaa kinnituse kohaselt vastav maksusumma. Selle põhjal lähtub komisjon sellest, et diskrimineerimine on välistatud.

(208)

Komisjon leiab seetõttu, et maks ei ole vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 110 (53).

(209)

Peale selle tuleb hinnata, ega piimamaksu kogumine ei lähe vastuollu ühise turukorralduse eesmärkidega põllumajandussektoris. Sellega seoses tuleb kindlaks teha, kas piimamaks mõjutab omamaiste lõpptoodete hindasid ja kas seega omamaiste toodete puhul toimub diskrimineerimine võrreldes imporditud toodetega (54). Komisjon märgib, et Saksamaal jaekauplustes müüdava piima hind ei jää ilmselt alla 0,45 euro liitri kohta. Piimamaks ei ületa 0,0015 eurot kilogrammi kohta ja moodustab seega müügihinnast ainult väikese osa. Komisjon teeb seetõttu järelduse, et piimamaksu kogumine ei ole vastuolus asjaomase ühise turukorralduse eesmärkidega.

(210)

Määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 15 lõike 1 kohaselt on komisjonil õigus abi sisse nõuda kümneaastase aegumistähtaja jooksul. Määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 15 lõike 2 kohaselt katkestab igasugune komisjonipoolne ebaseadusliku abiga seotud tegevus nimetatud tähtaja kulgemise.

(211)

Pärast seda, kui Saksamaa oli esitanud põllumajandussektoris antava riigiabiga seotud 2010. aasta aruande, palus komisjon Saksamaalt 28. novembri 2011. aasta kirjaga abikava kohta lisateavet. Selline komisjonipoolne tegevus katkestas tähtaja kulgemise. Seetõttu hõlmab käesolev otsus – vastavalt eelmises põhjenduses nimetatud kümneaastasele aegumistähtajale – ajavahemikku alates 28. novembrist 2001.

(212)

Komisjon on seisukohal, et Saksamaa andis vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 107 ja 108 ebaseaduslikult abi. See abi tõi kasu piima töötlemise ja turustamise sektori ettevõtjatele kogu Saksamaal. Abi on osaliselt siseturuga kokkusobiv (põhjendus 192), osaliselt siseturuga kokkusobimatu (põhjendused 177, 183, 199).

(213)

Siseturuga kokkusobimatu abi sissenõudmise eesmärgil peab komisjon mõistlikuks meetodit, mille puhul tuleks sissenõutava abi kindlakstegemiseks piimamaksust laekunud vahenditest VDMile tehtud maksed tema võetud meetmete eest asjassepuutuvate meiereide vahel võrdeliselt nende tasutud piimamaksusummadega ära jagada. Komisjon on valmis arutama Saksamaaga muid meetodeid, kuidas jagada kõnealuseid vahendeid abisaajate vahel,