23.11.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 306/12

(1)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) kohaselt peaks liikmesriikide majanduspoliitika liidusisene kooskõlastamine hõlmama kinnipidamist stabiilsete hindade, riigi rahanduse ja rahanduslike tingimuste usaldusväärsuse ning tasakaalustatud maksebilansi juhtpõhimõtetest.

(2)

Stabiilsuse ja kasvu pakt koosnes algselt nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrusest (EÜ) nr 1466/97 (eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta), (3) nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrusest (EÜ) nr 1467/97 (ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamise ja selgitamise kohta) (4) ning Euroopa Ülemkogu 17. juuni 1997. aasta resolutsioonist stabiilsuse ja kasvu pakti kohta (5). Määrusi (EÜ) nr 1466/97 ja (EÜ) nr 1467/97 muudeti 2005. aastal vastavalt määrustega (EÜ) nr 1055/2005 (6) ja (EÜ) nr 1056/2005 (7). Lisaks võeti vastu nõukogu 20. märtsi 2005. aasta aruanne stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamise tõhustamise kohta (8).

(3)

Stabiilsuse ja kasvu pakt põhineb eesmärgil tagada riigi rahanduse usaldusväärsus, mis tagab hindade stabiilsuse ning tugeva ja püsiva majanduskasvu, mille aluseks on finantsstabiilsus, toetades seega liidu püsiva majanduskasvu ning tööhõive eesmärkide saavutamist.

(4)

Stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osaga nõutakse, et liikmesriigid saavutaksid keskpika perioodi eelarve-eesmärgid ja säilitaksid sellise olukorra ning esitaksid selleks stabiilsus- või lähenemisprogrammi. Sellele osale tuleks kasuks karmim järelevalve, et tagada liikmesriikide kooskõla ja vastavus eelarvete kooskõlastamise liidu raamistikuga.

(5)

Stabiilsus- ja lähenemisprogrammide sisu ning nende läbivaatamise menetluse väljatöötamine peaks edaspidi toimuma nii liikmesriikide kui ka liidu tasandil vastavalt stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamisega seoses saadud kogemustele.

(6)

Stabiilsus- ja lähenemisprogrammide eelarve-eesmärgid peaksid võtma sõnaselgelt arvesse meetmeid, mis on võetud kooskõlas majanduspoliitika üldsuuniste, liikmesriikide ja liidu tööhõivepoliitika suuniste ning üldisemalt riiklike reformikavadega.

(7)

Stabiilsus- ja lähenemisprogrammid tuleks esitada ja neid tuleks hinnata enne järgmise aasta riigieelarve kohta oluliste otsuste tegemist. Seepärast tuleks kehtestada sobiv tähtaeg stabiilsus- ja lähenemisprogrammide esitamiseks. Võttes arvesse Ühendkuningriigi eelarveaasta eripärasid, tuleks seoses Ühendkuningriigi lähenemisprogrammide esitamise kuupäevaga kehtestada erisätted.

(8)

Majandus- ja rahaliidu esimesel kümnendil saadud kogemused ja tehtud vead näitavad, et liidu majanduse juhtimist on vaja parandada, ning selleks tuleks liikmesriikidele anda suurem vastutus ühiselt kokkulepitud eeskirjade ja poliitika eest ning luua liidu tasandil tõhusam raamistik liikmesriikide majanduspoliitika üle järelevalve teostamiseks.

(9)

Majanduse juhtimise parandatud raamistiku aluseks peaksid olema mitu üksteisega seotud ja sidusat püsiva majanduskasvu ja tööhõive poliitikavaldkonda, eelkõige liidu majanduskasvu- ja tööhõivestrateegia, keskendudes eriti siseturu arendamisele ja tugevdamisele, rahvusvahelise kaubanduse ja konkurentsivõime edendamisele, majandus- ja eelarvepoliitika tugevdatud kooskõlastamise Euroopa poolaastale (Euroopa poolaasta), ülemäärase valitsemissektori eelarvepuudujäägi ennetamise ja korrigeerimise tõhusale raamistikule (stabiilsuse ja kasvu pakt), makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise toimivale raamistikule, liikmesriikide eelarveraamistiku miinimumnõuetele ning tõhusamale finantsturgude reguleerimisele ja järelevalvele, sealhulgas Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu teostatavale makrotasandi usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvele.

(10)

Stabiilsuse ja kasvu pakt ning terviklik majanduse juhtimise raamistik peaksid täiendama ja toetama liidu majanduskasvu- ja tööhõivestrateegiat. Nende eri komponentide omavahelised seosed ei tohiks olla aluseks erandite tegemisele stabiilsuse ja kasvu pakti sätetest.

(11)

Majanduse juhtimise tugevdamine peaks hõlmama Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide tihedamat ning õigeaegsemat kaasamist. Kuigi Euroopa Parlamendi partnerid selles dialoogis on asjakohased liidu institutsioonid ja nende esindajad, võib Euroopa Parlamendi pädev komisjon anda liikmesriigile, kellele nõukogu on esitanud soovituse vastavalt artikli 6 lõikele 2 või artikli 10 lõikele 2, võimaluse osaleda arvamuste vahetuses. Liikmesriigi osalemine sellises arvamuste vahetuses on vabatahtlik.

(12)

Komisjonil peaks olema tõhusama järelevalve teostamisel suurem roll järgmistes küsimustes: liikmesriigipõhised hinnangud, järelevalve, kontrollkäigud kohapeal, soovitused ja hoiatused.

(13)

Stabiilsus- ja lähenemisprogrammid ning riiklikud reformikavad tuleks sidusalt ette valmistada ja nende esitamise aeg tuleks ühtlustada. Kõnealused programmid tuleks esitada nõukogule ja komisjonile. Programmid tuleks avalikustada.

(14)

Euroopa poolaasta raames algab poliitika järelevalve- ja kooskõlastustsükkel aasta alguses horisontaalse läbivaatamisega, mille käigus Euroopa Ülemkogu määratleb komisjoni ja nõukogu esitatud teabe alusel liidu ja euroala peamised probleemid ning sõnastab poliitika strateegilised suunised. Iga-aastase järelevalvetsükli alguses peaksid arutelud toimuma ka Euroopa Parlamendis aegsasti enne arutelu Euroopa Ülemkogus. Liikmesriigid peaksid oma stabiilsus- ja lähenemisprogrammide ning riiklike reformikavade ettevalmistamisel arvestama Euroopa Ülemkogu horisontaalsete suunistega.

(15)

Selleks et tõhustada liikmesriikide vastutust stabiilsuse ja kasvu pakti osas, peaksid liikmesriikide eelarveraamistikud olema täielikult ühitatud liidu mitmepoolse järelevalve eesmärkidega ning eeskätt Euroopa poolaastaga.

(16)

Liikmesriikide parlamendid tuleks vastavalt iga liikmesriigi õigus- ja poliitilisele korrale kaasata nõuetekohaselt Euroopa poolaastasse ning stabiilsus- ja lähenemisprogrammide ja riiklike reformikavade ettevalmistamisse, et suurendada tehtavate otsuste läbipaistvust ning vastutust otsuste tegemise ja nende täitmise eest. Euroopa poolaasta raames konsulteeritakse vajaduse korral majandus- ja rahanduskomiteega, majanduspoliitika komiteega, tööhõivekomiteega ning sotsiaalkaitsekomiteega. Asjaomased sidusrühmad, eelkõige sotsiaalpartnerid, tuleks Euroopa poolaasta raames vajadust mööda kaasata vastavalt ELi toimimise lepingu sätetele ja liikmesriigi õigus- ja poliitilisele korrale, et lahendada põhilisi poliitilisi küsimusi.

(17)

Eelarveseisundi keskpika perioodi eesmärgi järgimine peaks andma liikmesriikidele kindlusvaru seoses kontrollväärtusega 3 % SKPst, et tagada riigi rahanduse usaldusväärsus või sellesuunaline kiire areng, võimaldades neil eelarve piires manööverdada, arvestades eelkõige vajadusi avaliku sektori investeeringute järele. Keskpika perioodi eelarve-eesmärki tuleks korrapäraselt ajakohastada ühiselt kokku lepitud metoodika alusel, mis kajastab sobivalt otseste ja kaudsete kohustuste ohte riigi rahandusele, nagu on kehtestatud stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärkides.

(18)

Keskpika perioodi eesmärgi saavutamise kohandamiskava põhimõtete kindlaksmääramisega on vaja kehtestada kohustus saavutada ja säilitada keskpika perioodi eelarve-eesmärk. Kõnealuste põhimõtetega tuleks muu hulgas tagada, et erakorralisi tulusid ehk konkreetse majanduskasvu puhul tavapäraselt eeldatavatest tuludest suuremaid tulusid kasutatakse võla vähendamiseks.

(19)

Kohustust saavutada keskpika perioodi eelarve-eesmärk ja selline olukord säilitada tuleks kohaldada kõikide liikmesriikide suhtes.

(20)

Keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks tehtud edusammude piisavust tuleks hinnata üldise hindamise raames, võttes võrdlusaluseks struktuurse tasakaalu, sealhulgas analüüsides kaalutlusõiguse raames võetud tulumeetmetega tasakaalustamata kulusid. Sellega seoses ja seni, kuni keskpika perioodi eelarve-eesmärki ei ole saavutatud, ei tohiks valitsemissektori kulude kasv üldjuhul ületada kontrollväärtusena kasutatavat potentsiaalset SKP keskpika perioodi kasvumäära ning seda ületav kasv tuleks tasakaalustada suuremate valitsemissektori tuludega kaalutlusõiguse raames ja tulude vähendamine kaalutlusõiguse raames tuleks korvata kulude vähendamisega. Kontrollväärtusena kasutatav potentsiaalne SKP keskpika perioodi kasvumäär tuleks arvutada vastavalt ühiselt kokku lepitud meetodile. Komisjon peaks avalikustama nimetatud prognooside arvutamismeetodi ja selle kasutamisel saadava kontrollväärtusena kasutatava potentsiaalse SKP keskpika perioodi kasvumäära. Sealjuures tuleks võtta arvesse investeerimiskulutuste võimalikku väga suurt varieeruvust, eelkõige väikeste liikmesriikide puhul.

(21)

Liikmesriikidelt, kelle võlatase ületab 60 % SKPst või keda ohustavad märkimisväärsed riskid seoses koguvõla jätkusuutlikkusega, tuleks nõuda keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise kohandamiskava kiiremat elluviimist.

(22)

Selleks, et hõlbustada majanduse elavnemist, võiks lubada ajutist kõrvalekaldumist keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise kohandamiskavast kui kõrvalekaldumise põhjustab asjaomase liikmesriigi kontrolli alt väljas olev ebatavaline sündmus, mis avaldab tõsist mõju valitsemissektori finantsseisundile, või tõsine majandusssurutis euroalal või kogu liidus, eeldusel et selline kõrvalekaldumine ei ohusta riigi rahanduse jätkusuutlikkust keskpikas perspektiivis. Keskpika perioodi eelarve-eesmärgist või selle saavutamise asjakohasest kohandamiskavast ajutise kõrvalekaldumise lubamisel tuleks võtta arvesse ka oluliste struktuurireformide elluviimist, tingimusel et puudujäägi kontrollväärtuse suhtes säilitatakse vajalik kindlusvaru. Erilist tähelepanu tuleks selles kontekstis pöörata pensionisüsteemi reformidele, mille puhul peaks kõrvalekaldumine kajastama otsest lisakulu, mis tuleneb maksete ümbersuunamisest riiklikult hallatavast sambast kohustusliku kogumispensioni sambasse. Meetmed, millega suunatakse kohustusliku kogumispensioni samba varad tagasi riiklikult hallatavasse sambasse, peaksid olema laadilt ühekordsed ja ajutised ning seetõttu tuleks need arvata välja keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise edusammude hindamiseks kasutatavast struktuurilisest tasakaalust.

(23)

Juhul kui liikmesriik kaldub keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise kohandamiskavast märkimisväärselt kõrvale, peaks komisjon tegema asjaomasele liikmesriigile hoiatuse, mille järel nõukogu tutvub olukorraga ühe kuu jooksul ja annab soovituse vajalike kohandusmeetmete võtmiseks. Soovituses tuleks esitada kõrvalekaldega tegelemiseks mitte rohkem kui viie kuu pikkune tähtaeg. Asjaomane liikmesriik peaks teatama nõukogule võetud meetmetest. Kui asjaomane liikmesriik ei suuda nõukogu seatud tähtajaks asjakohaseid meetmeid võtta, peaks nõukogu tegema otsuse, milles oleks märgitud, et liikmesriik ei suutnud tulemuslikke meetmeid võtta, ning teavitama sellest Euroopa Ülemkogu. On oluline, et liikmesriikide suutmatus võtta asjakohaseid meetmeid tehtaks kindlaks õigeaegselt, eelkõige suutmatuse püsimise korral. Komisjonil peaks olema võimalik anda nõukogule soovitus läbivaadatud soovituste vastuvõtmiseks. Komisjonil peaks olema võimalik vajaduse korral kutsuda Euroopa Keskpanka osalema järelevalve eesmärgil tehtavas kontrollkäigus euroala liikmesriikidesse ja liikmesriikidesse, kes osalevad 16. märtsi 2006. aasta lepingus Euroopa Keskpanga ja euroalaväliste liikmesriikide keskpankade vahel, millega kehtestatakse vahetuskursimehhanismi töökord majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis (9) (ERM2). Komisjon peaks esitama nõukogule aruande kontrollkäigu tulemuste kohta ja ta peaks saama vajaduse korral otsustada oma tähelepanekud avalikustada.

(24)

Nõukogule tuleks anda õigus teha üksikotsuseid, milles tuvastatakse, et nõukogu poolt ELi toimimise lepingu artikli 121 lõike 4 alusel antud soovitusi poliitikameetmete võtmiseks liikmesriigi märkimisväärse kõrvalekaldumise korral keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise kohandamiskavast ei ole järgitud. Osana liikmesriikide majanduspoliitika kooskõlastamisest, mis toimub nõukogus vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 121 lõikele 1, on kõnealused üksikotsused lahutamatuteks järelmeetmeteks soovitustele, mille nõukogu on andnud vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 121 lõikele 4. Nende nõukogu liikmete hääleõiguse peatamine, kes esindavad liikmesriike, mille rahaühik ei ole euro, tuleneb nõukogu sellise otsuse puhul, milles tehakse kindlaks ELi toimimise lepingu artikli 121 lõike 4 alusel sellisele liikmesriigile antud soovituste täitmata jätmine, mille rahaühik on euro, otseselt asjaolust, et selline otsus on nimetatud soovituse lahutamatu järelmeede ja ELi toimimise lepingu artikli 139 lõikes 4 sätestatu alusel jäetakse selliste soovituste osas hääletusõigus vaid liikmesriikidele, mille rahaühik on euro.

(25)

Selleks et tagada liidu eelarvejärelevalve raamistiku järgimine liikmesriikides, mille rahaühik on euro, tuleks ELi toimimise lepingu artikli 136 alusel kehtestada sunnimehhanism juhuks, kui kaldutakse märkimisväärselt kõrvale keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise kohandamiskavast.

(26)

Määruse (EÜ) nr 1466/97 viidetes tuleks võtta arvesse ELi toimimise lepingu uut numeratsiooni.

(27)

Määrust (EÜ) nr 1466/97 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artikkel 1 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 1

Käesoleva määrusega sätestatakse eeskirjad, mis reguleerivad stabiilsus- ja lähenemisprogrammide sisu, esitamist, kontrollimist ja jälgimist osana nõukogu ja komisjoni teostatavast mitmepoolsest järelevalvest, et varajases etapis vältida ülemäärase valitsemissektori eelarvepuudujäägi tekkimist ning edendada järelevalvet majanduspoliitika üle ja majanduspoliitika kooskõlastamist, toetades seega liidu majanduskasvu ning tööhõive eesmärkide saavutamist.”

2)

Artikkel 2 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 2

Käesoleva määruse kohaldamisel on:

a)   „osalevad liikmesriigid”– liikmesriigid, mille rahaühik on euro;

b)   „mitteosalevad liikmesriigid”– liikmesriigid, mille rahaühik ei ole euro.”

3)

Lisatakse järgmine jagu:

„1-A   JAGU

MAJANDUSPOLIITIKA KOOSKÕLASTAMISE EUROOPA POOLAASTA

Artikkel 2-a

1.   Liikmesriikide majanduspoliitika tihedama kooskõlastamise ning majandusliku suutlikkuse püsiva vastastikuse lähenemise tagamiseks teostab nõukogu mitmepoolset järelevalvet majanduspoliitika kooskõlastamise Euroopa poolaasta lahutamatu osana vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingus (ELi toimimise leping) sätestatud eesmärkidele ja nõuetele.

2.   Euroopa poolaasta hõlmab:

3.   Õigeaegsete ja ühtsete poliitiliste nõuannete andmiseks makromajandusliku eelarvepoliitika ja makromajandusliku struktuuripoliitika alaste kavatsuste kohta väljastab nõukogu Euroopa poolaasta jooksul reeglina pärast nimetatud programmide hindamist komisjoni soovituste alusel liikmesriikidele suunised, kasutades selleks täielikult õiguslikke vahendeid, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklites 121 ja 148, käesolevas määruses ja määruses (EL) nr 1176/2011.

Liikmesriigid võtavad oma majandus-, tööhõive- ja eelarvepoliitika väljatöötamisel neile esitatud suuniseid nõuetekohaselt arvesse enne seda, kui nad langetavad tähtsaid otsuseid oma järgnevate aastate eelarvete kohta. Komisjon jälgib selles valdkonnas tehtavaid edusamme.

Liikmesriigi suutmatus järgida talle esitatud suuniseid võib tuua kaasa:

Meetmete rakendamise suhtes kohaldatakse komisjonipoolset tugevdatud järelevalvet ja see võib hõlmata käesoleva määruse artiklis -11 sätestatud kontrollkäike järelevalve eesmärgil.

4.   Euroopa Parlament kaasatakse nõuetekohaselt Euroopa poolaasta raames toimuvasse, et suurendada tehtavate otsuste läbipaistvust, vastutust otsuste tegemise ja nende täitmise eest, eelkõige käesoleva määruse artikli 2-ab alusel toimuva majandusdialoogi abil. Euroopa poolaasta raames konsulteeritakse vajaduse korral majandus- ja rahanduskomiteega, majanduspoliitika komiteega, tööhõivekomiteega ning sotsiaalkaitsekomiteega. Asjaomased sidusrühmad, eelkõige sotsiaalpartnerid kaasatakse vajadust mööda Euroopa poolaasta raames vastavalt ELi toimimise lepingu sätetele ja liikmesriigi õigus- ja poliitilisele korrale, et lahendada põhilisi poliitilisi küsimusi.

Vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 121 esitavad nõukogu eesistuja ja komisjon ning vajaduse korral eurorühma esimees igal aastal Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ülemkogule aruande mitmepoolse järelevalve tulemuste kohta. Kõnealused aruanded peaksid olema käesoleva määruse artiklis 2-ab viidatud majandusdialoogi osa.

4)

Lisatakse järgmine jagu:

„1-Aa   JAGU

MAJANDUSDIALOOG

Artikkel 2-ab

1.   Selleks et tõhustada dialoogi liidu institutsioonide, eelkõige Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel, ning tagada suurem läbipaistvus ja vastutus, võib Euroopa Parlamendi pädev komisjon kutsuda nõukogu eesistuja, komisjoni ja vajaduse korral Euroopa Ülemkogu eesistuja või eurorühma esimehe esinema parlamendikomisjoni ees, et arutada järgmist:

2.   Nõukogult oodatakse reeglina komisjoni soovituste ja ettepanekute järgimist või oma seisukoha avalikku selgitamist.

3.   Euroopa Parlamendi pädev komisjon võib anda liikmesriigile, kellele artikli 6 lõike 2 või artikli 10 lõike 2 kohane nõukogu soovitus on suunatud, võimaluse osaleda arvamuste vahetuses.

4.   Nõukogu ja komisjon teavitavad Euroopa Parlamenti korrapäraselt käesoleva määruse kohaldamisest.”

5)

Artikkel 2a asendatakse järgmisega:

„Artikkel 2a

Igal liikmesriigil on oma eelarveseisundi osas eraldi keskpika perioodi eesmärk. Kõnealused liikmesriigispetsiifilised keskpika perioodi eelarve-eesmärgid võivad erineda tasakaalulähedase või ülejäägilise eelarveseisundi nõudest, andes samal ajal kindlusvaru valitsemissektori eelarvepuudujäägi kontrollväärtuse (3 % SKPst) suhtes. Keskpika perioodi eelarve-eesmärkidega tagatakse riigi rahanduse usaldusväärsus või sellesuunaline kiire areng ning jäetakse samal ajal eelarvesse manööverdamisruumi, võttes eelkõige arvesse riiklike investeeringute tegemise vajadust.

Sellest tulenevalt määratakse osalevate liikmesriikide ja ERM2-s osalevate liikmesriikide spetsiifilised keskpika perioodi eelarve-eesmärgid kindlaks vahemikus, mis ulatub -1 % SKPst tasakaalu või ülejäägini, võttes arvesse tsükliliselt korrigeeritud eelarveseisundit ning arvestamata ühekordseid ja ajutisi meetmeid.

Keskpika perioodi eelarve-eesmärgid vaadatakse läbi iga kolme aasta järel. Liikmesriigi keskpika perioodi eelarve-eesmärk võidakse täiendavalt läbi vaadata struktuurireformi rakendamise korral, mis mõjutab oluliselt riigi rahanduse usaldusväärsust.

Kohustus pidada kinni keskpika perioodi eelarve-eesmärgist lisatakse liikmesriikide keskpika perioodi eelarveraamistikku kooskõlas nõukogu 8. november 2011 direktiivi 2011/85/EL (liikmesriikide eelarveraamistiku nõuete kohta) IV peatükiga (11).

6)

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

7)

Artikkel 4 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 4

1.   Stabiilsusprogramm esitatakse iga aasta aprillis, soovitatavalt aprilli keskpaigaks, ent hiljemalt 30. aprilliks.

2.   Liikmesriigid avalikustavad oma stabiilsusprogrammi.”

8)

Artikkel 5 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 5

1.   Komisjoni ning majandus- ja rahanduskomitee hinnangute põhjal vaatab nõukogu ELi toimimise lepingu artikli 121 kohase mitmepoolse järelevalve raames läbi asjaomase liikmesriigi poolt tema stabiilsusprogrammis esitatud keskpika perioodi eelarve-eesmärgid ning hindab, kas programmi aluseks olevad majandusprognoosid on realistlikud, kas eelarve keskpika perioodi eesmärgi saavutamiseks vastu võetud kohandamiskava on asjakohane, hinnates sealhulgas ka kaasnevat võla suhte arengut, ning kas kohandamiskava täitmiseks võetud või kavandatud meetmed on piisavad, et saavutada keskpika perioodi eelarve-eesmärk ühe majandustsükli jooksul.

Hinnates keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise kohandamiskava, kaaluvad nõukogu ja komisjon, kas asjaomane liikmesriik püüab keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks vajalikku tsükliliselt kohandatud eelarvepositsiooni, v.a ühekordsed ja muud ajutised meetmed, igal aastal asjakohaselt parandada, seades sihtmärgiks 0,5 % SKPst. Nende liikmesriikide puhul, kelle võlg ületab 60 % SKPst või kelle võla teenindamise võime jätkusuutlikkus on selgelt ohus, uurivad nõukogu ja komisjon, kas tsükliliselt kohandatud eelarvepositsiooni, v.a ühekordsed ja muud ajutised meetmed, parandatakse igal aastal rohkem kui 0,5 % SKPst. Nõukogu ja komisjon võtavad arvesse seda, kas majanduse tõusu ajal tehakse suuremaid jõupingutusi kohandamiseks, samas kui majanduse languse ajal võivad jõupingutused olla väiksemad. Eelkõige võetakse arvesse tulude üle- ja alalaekumist.

Keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks tehtud edusammude piisavust hinnatakse üldise hindamise raames, võttes võrdlusaluseks struktuurse tasakaalu, analüüsides sealhulgas kaalutlusõiguse raames võetud tulumeetmetega tasakaalustamata kulusid. Selleks hindavad nõukogu ja komisjon, kas valitsemissektori kulude kasv (arvestades ka tulupoolel võetud või kavandatud meetmete mõju) vastab järgmistele tingimustele:

Kogukulutustest jäetakse välja intressikulud, liidu programmidele tehtavad kulutused, mis korvatakse täielikult liidu fondide tuludest, ja kaalutlusõigusevälised muudatused töötuskindlustushüvitiste kuludes.

Keskpika perioodi võrdlusnäitajat ületavat kulude kasvu ei käsitata sihtmärgi rikkumisena ulatuses, mil see korvatakse täielikult õigusaktiga ettenähtud tuludega.

Kontrollväärtusena kasutatav potentsiaalne SKP keskpika perioodi kasvumäär määratakse kindlaks tulevikuprognooside ja minevikuhinnangute alusel. Prognoose ajakohastatakse korrapäraselt. Komisjon avalikustab eelnimetatud prognooside arvutamismeetodi ja selle kasutamisel saadava kontrollväärtusena kasutatava SKP potentsiaalse keskpika perioodi kasvu.

Nõukogu ja komisjon võtavad nende liikmesriikide puhul, kes ei ole keskpika perioodi eelarve-eesmärki saavutanud, selle saavutamise kohandamiskava kindlaksmääramisel ning nende liikmesriikide puhul, kes on kõnealuse eesmärgi juba saavutanud, sellest eesmärgist ajutise kõrvalekaldumise lubamisel, tingimusel et puudujäägi kontrollväärtuse suhtes säilitatakse vajalik kindlusvaru ning et eelarveseisund peaks ootuste kohaselt saavutama programmiperioodi jooksul uuesti kooskõla keskpika perioodi eelarve-eesmärgiga, arvesse olulisi struktuurireforme, millega pikemas perspektiivis saavutatakse otsene positiivne mõju eelarvele, sealhulgas potentsiaalse püsiva majanduskasvu suurendamise kaudu, ja millel on seetõttu tõendatav mõju riigi rahanduse pikaajalisele usaldusväärsusele.

Erilist tähelepanu pööratakse pensionireformidele, millega võetakse kasutusele mitmesambaline süsteem, mis sisaldab kohustuslikku kogumispensioni sammast. Kõnealuseid reforme ellu viivatel liikmesriikidel lubatakse kalduda kõrvale keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks ettenähtud kohandamiskavast või keskpika perioodi eelarve-eesmärgist, kui kõrvalekalle kajastab reformist valitsemissektori eelarvepositsioonile tuleneva otsese lisamõju suurust, tingimusel et säilib kontrollväärtuse suhtes vajalik kindlusvaru.

Samuti kontrollivad nõukogu ja komisjon, kas stabiilsusprogramm hõlbustab püsiva ja reaalse vastastikuse lähenemise saavutamist euroalal, majanduspoliitika tugevamat kooskõlastamist ning kas asjaomase liikmesriigi majanduspoliitika on vastavuses liikmesriikide ja ELi majanduspoliitika üldsuuniste ja tööhõivesuunistega.

Liikmesriikidel võib lubada kolmandas lõigus osutatud keskpika perioodi eelarveeesmärgi saavutamise kohandamiskavast ajutiselt kõrvale kalduda, kui kõrvalekaldumise põhjustab väljaspool asjaomase liikmesriigi kontrolli olev ebatavaline sündmus, mis avaldab tõsist mõju valitsemissektori finantsseisundile, või tõsine majanduslik surutis euroalal või kogu liidus, eeldusel et selline kõrvalekaldumine ei ohusta riigi rahanduse jätkusuutlikkust keskpikas perspektiivis.

2.   Nõukogu ja komisjon kontrollivad stabiilsusprogrammi kõige rohkem kolme kuu jooksul pärast selle esitamist. Komisjoni soovituse põhjal ning pärast majandus- ja rahanduskomiteega nõu pidamist võtab nõukogu vajaduse korral vastu arvamuse programmi kohta. Kui nõukogu otsustab kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 121, et programmi eesmärke ja sisu tuleks karmistada, viidates konkreetselt keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise kohandamiskavale, kutsub nõukogu oma arvamuses asjaomast liikmesriiki üles programmi kohandama.”

9)

Artikkel 6 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 6

1.   Osana ELi toimimise lepingu artikli 121 lõike 3 kohasest mitmepoolsest järelevalvest jälgivad nõukogu ja komisjon stabiilsusprogrammide rakendamist osalevate liikmesriikide esitatud teabe ja komisjoni ning majandus- ja rahanduskomitee hinnangute põhjal, tehes eelkõige kindlaks eelarveseisundi tegelikud või eeldatavad märkimisväärsed kõrvalekaldumised keskpika perioodi eelarve-eesmärgist või selle saavutamiseks sobivast kohandamiskavast.

2.   Kui tegemist on märkimisväärse kõrvalekaldega käesoleva määruse artikli 5 lõike 1 kolmandas lõigus nimetatud keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks vastuvõetud kohandamiskavast, esitab komisjon ülemäärase eelarvepuudujäägi vältimiseks asjaomasele liikmesriigile hoiatuse vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 121 lõikele 4.

Nõukogu tutvub ühe kuu jooksul alates esimeses lõigus nimetatud hoiatuse vastuvõtmisest olukorraga ja võtab vastu soovituse vajalike poliitikameetmete võtmiseks, lähtudes komisjoni soovitusest, mis põhineb ELi toimimise lepingu artikli 121 lõikel 4. Soovituses seatakse kõrvalekaldega tegelemiseks mitte rohkem kui viie kuu pikkune tähtaeg. Tähtaega lühendatakse kolmele kuule, kui komisjon leiab oma hoiatuses, et olukord on eriti tõsine ja nõuab kiiret tegutsemist. Nõukogu avalikustab komisjoni ettepaneku põhjal kõnealuse soovituse.

Asjaomane liikmesriik esitab ELi toimimise lepingu artikli 121 lõike 4 alusel nõukogu soovituses seatud tähtaja jooksul nõukogule aruande meetmete kohta, mis ta on võtnud vastuseks kõnealusele soovitusele.

Kui asjaomane liikmesriik ei võta sobivaid meetmeid teises lõigus osutatud nõukogu soovituses seatud tähtaja jooksul, soovitab komisjon nõukogul viivitamata võtta kvalifitseeritud häälteenamusega vastu otsuse, millega tuvastatakse, et tõhusaid meetmeid ei ole võetud. Samal ajal võib komisjon soovitada nõukogul võtta vastu vajalikke poliitikameetmeid käsitleva läbivaadatud soovituse, mis põhineb ELi toimimise lepingu artikli 121 lõikel 4.

Kui nõukogu ei võta komisjoni soovituse põhjal vastu otsust, et tõhusaid meetmeid ei ole võetud, ja asjaomane liikmesriik ei võta endiselt asjakohaseid meetmeid, soovitab komisjon pärast ühe kuu möödumist oma varasemast soovitusest võtta nõukogul vastu otsuse, millega tuvastatakse, et tõhusaid meetmeid ei ole võetud. Otsus loetakse nõukogu poolt vastuvõetuks juhul, kui nõukogu ei ole 10 päeva jooksul pärast seda, kui komisjon on soovituse vastu võtnud, otsustanud lihthäälteenamusega soovitust tagasi lükata. Samal ajal võib komisjon soovitada nõukogul anda vajalikke poliitikameetmeid käsitleva läbivaadatud soovituse, mis põhineb ELi toimimise lepingu artikli 121 lõikel 4.

Neljandas ja viiendas lõigus osutatud nõuete täitmata jätmise üle otsustamisel hääletavad ainult need nõukogu liikmed, kes esindavad osalevaid liikmesriike, kusjuures nõukogu ei võta arvesse asjaomast liikmesriiki esindava nõukogu liikme häält.

Nõukogu esitab Euroopa Ülemkogule sellekohaselt vastuvõetud otsuste kohta ametliku aruande.

3.   Keskpika perioodi eelarve-eesmärgist või selle saavutamise asjakohasest kohandamiskavast kõrvalekaldumist hinnatakse üldise hindamise teel, võttes võrdlusaluseks struktuurse tasakaalu, sealhulgas analüüsides kaalutlusõiguse raames võetud tulumeetmetega tasakaalustamata kulusid, nagu on määratletud artikli 5 lõikes 1.

Selle hindamisel, kas kõrvalekaldumine on märkimisväärne, kasutatakse eelkõige järgmisi kriteeriume:

Kõrvalekaldumist kulude arengust ei käsitata märkimisväärsena, kui asjaomane liikmesriik on keskpika perioodi eelarve-eesmärgi ületanud, pidades silmas märkimisväärse tulude ülelaekumise võimalust, ning kui stabiilsusprogrammis esitatud eelarvekavadega ei seata ohtu kõnealuse eesmärgi saavutamist kogu programmiperioodi jooksul.

Samamoodi võib jätta kõrvalekalde arvesse võtmata, kui selle põhjustab väljaspool asjaomase liikmesriigi kontrolli olev ebatavaline sündmus, mis avaldab tõsist mõju valitsemissektori finantsseisundile, või tõsine majandussurutis euroalal või kogu liidus, eeldusel et selline kõrvalekaldumine ei ohusta riigi rahanduse usaldusväärsust keskpikas perspektiivis.”

10)

Artiklit 7 muudetakse järgmiselt:

11)

Artikkel 8 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 8

1.   Lähenemisprogramm esitatakse iga aasta aprillis, soovitatavalt aprilli keskpaigaks, ent hiljemalt 30. aprilliks.

2.   Liikmesriigid avalikustavad oma lähenemisprogrammi.”

12)

Artikkel 9 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 9

1.   Komisjoni ning majandus- ja rahanduskomitee hinnangute põhjal vaatab nõukogu ELi toimimise lepingu artikli 121 kohase mitmepoolse järelevalve raames läbi asjaomase liikmesriigi poolt tema lähenemisprogrammis esitatud keskpika perioodi eelarve-eesmärgid ning hindab, kas programmi aluseks olevad majandusprognoosid on realistlikud, kas kohandamiskava eelarve keskpika perioodi eesmärgi saavutamiseks on asjakohane, hinnates sealhulgas ka kaasnevat võla suhte arengut, ning kas kohandamiskava täitmiseks võetud või kavandatud meetmed on piisavad selleks, et majandustsükli jooksul saavutada keskpika perioodi eelarve-eesmärk ja püsiv vastastikune lähenemine.

Hinnates kohandamiskava eelarve keskpika perioodi eesmärgi saavutamiseks, võtavad nõukogu ja komisjon arvesse, kas majanduskasvu ajal tehakse suuremaid jõupingutusi kohandamiseks, samas kui majanduslanguse ajal võivad jõupingutused olla väiksemad. Eelkõige võetakse arvesse tulude üle- ja alalaekumist. Nende liikmesriikide puhul, kelle võla suhe SKPsse ületab 60 % või keda ohustavad märkimisväärsed riskid seoses koguvõla jätkusuutlikkusega, uurivad nõukogu ja komisjon, kas tsükliliselt kohandatud eelarveseisundit, v.a ühekordsed ja muud ajutised meetmed, parandatakse igal aastal rohkem kui 0,5 % SKPst. ERM2-s osalevate liikmesriikide puhul uurivad nõukogu ja komisjon, kas asjaomane liikmesriik püüab igal aastal vajalikul määral parandada oma keskpika eesmärgi saavutamiseks vajalikku tsükliliselt kohandatud eelarveseisundit, v.a ühekordsed ja muud ajutised meetmed, seades sihtmärgiks 0,5 % SKPst.

Keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks tehtud edusammude piisavust hinnatakse üldise hindamise raames, võttes võrdlusaluseks struktuurse tasakaalu, sealhulgas analüüsides kaalutlusõiguse raames võetud tulumeetmetega tasakaalustamata kulusid. Selleks hindavad nõukogu ja komisjon, kas valitsemissektori kulude kasv, arvestades ka tulupoolel võetud või kavandatud meetmete mõju, on kooskõlas järgmiste tingimustega:

Kogukulutustest jäetakse välja intressikulud, liidu programmidele tehtavad kulutused, mis korvatakse täielikult liidu fondide tuludest, ja kaalutlusõigusevälised muudatused töötuskindlustushüvitiste kuludes.

Keskpika perioodi võrdlusnäitajat ületavat kulude kasvu ei käsitata sihtmärgi rikkumisena ulatuses, mil see korvatakse täielikult õigusaktiga nõutavate tuludega.

Kontrollväärtusena kasutatav potentsiaalne SKP keskpika perioodi kasvumäär määratakse kindlaks tulevikuprognooside ja minevikuhinnangute alusel. Prognoose ajakohastatakse korrapäraselt. Komisjon avalikustab eelnimetatud prognooside arvutamismeetodi ja selle kasutamisel saadava kontrollväärtusena kasutatava SKP potentsiaalse keskpika perioodi kasvumäära.

Nõukogu ja komisjon võtavad nende liikmesriikide puhul, kes ei ole keskpika perioodi eelarve-eesmärki saavutanud, selle saavutamise kohandamiskava kindlaksmääramisel, ning nende liikmesriikide puhul, kes on kõnealuse eesmärgi juba saavutanud, sellest eesmärgist ajutise kõrvalekaldumise lubamisel, tingimusel et puudujäägi kontrollväärtuse suhtes säilitatakse vajalik kindlusvaru ning et eelarveseisund peaks ootuste kohaselt saavutama programmiperioodi jooksul uuesti kooskõla keskpika perioodi eelarve-eesmärgiga, arvesse olulisi struktuurireforme, millega pikemas perspektiivis saavutatakse otsene positiivne mõju eelarvele, sealhulgas potentsiaalse püsiva majanduskasvu suurendamise kaudu, ja millel on seetõttu tõendatav mõju riigi rahanduse pikaajalisele usaldusväärsusele.

Erilist tähelepanu pööratakse pensionireformidele, millega võetakse kasutusele mitmesambaline süsteem, mis sisaldab kohustuslikku kogumispensioni sammast. Kõnealuseid reforme ellu viivatel liikmesriikidel lubatakse kalduda kõrvale keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks ettenähtud kohandamiskavast või keskpika perioodi eelarve-eesmärgist, kui kõrvalekalle kajastab reformist valitsemissektori eelarvepositsioonile tuleneva otsese lisamõju suurust, tingimusel et säilib kontrollväärtuse suhtes vajalik kindlusvaru.

Samuti kontrollivad nõukogu ja komisjon, kas lähenemisprogrammi sisu hõlbustab püsiva ja reaalse lähenemise saavutamist, majanduspoliitika tugevamat kooskõlastamist ning kas asjaomase liikmesriigi majanduspoliitika on vastavuses liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuuniste ja tööhõivesuunistega. Samuti kontrollib nõukogu ERM2-s osalevate liikmesriikide puhul, kas lähenemisprogrammiga tagatakse tõrgeteta osalemine kõnealuses mehhanismis.

Liikmesriikidel võib lubada kolmandas lõigus osutatud keskpika perioodi eelarveeesmärgi saavutamise kohandamiskavast ajutiselt kõrvale kalduda, kui kõrvalekaldumise põhjustab väljaspool asjaomase liikmesriigi kontrolli olev ebatavaline sündmus, mis avaldab tõsist mõju valitsemissektori finantsseisundile, või selle põhjustab tõsine majanduslik surutis euroalal või kogu liidus, eeldusel et selline kõrvalekaldumine ei ohusta riigi rahanduse jätkusuutlikkust keskpikas perspektiivis.

2.   Nõukogu ja komisjon kontrollivad lähenemisprogrammi kõige rohkem kolme kuu jooksul pärast selle esitamist. Komisjoni soovituse põhjal ning pärast majandus- ja rahanduskomiteega nõu pidamist võtab nõukogu vajaduse korral programmi kohta vastu arvamuse. Kui nõukogu otsustab kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 121, et programmi eesmärke ja sisu tuleks karmistada, viidates konkreetselt keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise kohandamiskavale, kutsub nõukogu oma arvamuses asjaomast liikmesriiki üles programmi kohandama.”

13)

Artikkel 10 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 10

1.   Osana ELi toimimise lepingu artikli 121 lõike 3 kohasest mitmepoolsest järelevalvest jälgivad nõukogu ja komisjon lähenemisprogrammide rakendamist nende liikmesriikide esitatud teabe põhjal, kelle suhtes on tehtud erand, samuti komisjoni ning majandus- ja rahanduskomitee hinnangute põhjal, tehes eelkõige kindlaks eelarveseisundi tegelikud või eeldatavad märkimisväärsed kõrvalekalded keskpika perioodi eelarve-eesmärgist või sellele suunatud asjakohasest kohandamiskavast.

Lisaks jälgivad nõukogu ja komisjon lähenemisprogrammi eesmärke silmas pidades mitteosalevate liikmesriikide majanduspoliitikat, et tagada nende majanduspoliitika orienteeritus stabiilsusele ning vältida reaalse vahetuskursi moonutusi ja nominaalse vahetuskursi ülemäärast kõikumist.

2.   Kui tegemist on märkimisväärse kõrvalekaldega käesoleva määruse artikli 9 lõike 1 kolmandas lõigus osutatud keskpika perioodi eelarveeesmärgi saavutamise kohandamiskavast, esitab komisjon ülemäärase puudujäägi vältimiseks asjaomasele liikmesriigile hoiatuse vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 121 lõikele 4.

Nõukogu tutvub ühe kuu jooksul alates esimeses lõigus nimetatud hoiatuse vastuvõtmisest olukorraga ja annab soovituse vajalike poliitikameetmete võtmiseks, lähtudes komisjoni soovitusest, mis põhineb ELi toimimise lepingu artikli 121 lõikel 4. Soovituses seatakse kõrvalekaldega tegelemiseks mitte rohkem kui viie kuu pikkune tähtaeg. Tähtaega lühendatakse kolmele kuule, kui komisjon leiab oma hoiatuses, et olukord on eriti tõsine ja nõuab kiiret tegutsemist. Nõukogu avalikustab komisjoni ettepaneku põhjal kõnealuse soovituse.

Asjaomane liikmesriik esitab ELi toimimise lepingu artikli 121 lõike 4 alusel nõukogu soovituses seatud tähtaja jooksul nõukogule aruande meetmete kohta, mis ta on võtnud vastuseks kõnealusele soovitusele.

Kui asjaomane liikmesriik ei võta sobivaid meetmeid teise lõigu alusel nõukogu soovituses seatud tähtaja jooksul, soovitab komisjon viivitamatult teha nõukogul kvalifitseeritud häälteenamusega otsuse, millega tuvastatakse, et tõhusaid meetmeid ei ole võetud. Samal ajal võib komisjon soovitada nõukogul anda vajalikke poliitikameetmeid käsitleva läbivaadatud soovituse, mis põhineb ELi toimimise lepingu artikli 121 lõikel 4.

Kui nõukogu ei tee komisjoni soovituse põhjal otsust, et tõhusaid meetmeid ei ole võetud, ja asjaomane liikmesriik ei võta endiselt sobivaid meetmeid, soovitab komisjon pärast ühe kuu möödumist oma varasemast soovitusest teha nõukogul otsuse, millega tuvastatakse, et tõhusaid meetmeid ei ole võetud. Otsus loetakse nõukogu poolt vastuvõetuks juhul, kui nõukogu ei ole 10 päeva jooksul pärast seda, kui komisjon on soovituse vastu võtnud, otsustanud lihthäälteenamusega soovitust tagasi lükata. Samal ajal võib komisjon soovitada nõukogul anda vajalikke poliitikameetmeid käsitleva läbivaadatud soovituse, mis põhineb ELi toimimise lepingu artikli 121 lõikel 4.

Neljandas ja viiendas lõigus osutatud nõuete täitmata jätmise üle otsustamisel ei võta nõukogu arvesse asjaomast liikmesriiki esindava nõukogu liikme häält.

Nõukogu esitab Euroopa Ülemkogule tehtud otsuste kohta ametliku aruande.

3.   Keskpika perioodi eelarve-eesmärgist või selle saavutamiseks sobivast kohandamiskavast kõrvalekaldumist hinnatakse üldise hindamise raames, võttes võrdlusaluseks struktuurse tasakaalu, sealhulgas analüüsides kaalutlusõiguse raames võetud tulumeetmetega tasakaalustamata kulusid, nagu on määratletud artikli 9 lõikes 1.

Selle hindamisel, kas kõrvalekaldumine on märkimisväärne, kasutatakse eelkõige järgmisi kriteeriume:

Kõrvalekaldumist kulude arengu osas ei käsitata märkimisväärsena, kui asjaomane liikmesriik on keskpika perioodi eelarve-eesmärgi ületanud, pidades silmas märkimisväärse tulude ülelaekumise võimalust, ning kui lähenemisprogrammis esitatud eelarvekavadega ei seata ohtu kõnealuse eesmärgi saavutamist kogu programmiperioodi jooksul.

Samuti võib jätta kõrvalekalde arvesse võtmata, kui selle põhjustab väljaspool asjaomase liikmesriigi kontrolli olev ebatavaline sündmus, mis avaldab tõsist mõju valitsemissektori finantsseisundile, või tõsine majandussurutis euroalal või kogu liidus, tingimusel et selline kõrvalekaldumine ei ohusta riigi rahanduse jätkusuutlikkust keskpikas perspektiivis.”

14)

Lisatakse järgmine jagu:

„3 A   JAGU

STATISTILISE SÕLTUMATUSE PÕHIMÕTE

Artikkel 10a

Tagamaks, et mitmepoolne järelevalve põhineb usaldusväärsel ja sõltumatul statistikal, tagavad liikmesriigid siseriiklike statistikaasutuste ametialase sõltumatuse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määruses (EÜ) nr 223/2009 (Euroopa statistika kohta) (12) sätestatud Euroopa statistika tegevusjuhisega. See eeldab vähemalt järgmist:

15)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel -11

1.   Komisjon tagab liikmesriikide asjakohaste ametiasutustega pideva dialoogi vastavalt käesoleva määruse eesmärkidele. Selleks teeb komisjon eelkõige kontrollkäike, et hinnata liikmesriigi majanduslikku olukorda ning teha kindlaks käesoleva määruse eesmärkide täitmisega seotud riskid või raskused.

2.   Komisjon võib teha tõhustatud kontrollkäike liikmesriikidesse, kellele on antud soovitusi vastavalt artikli 6 lõikele 2 või artikli 10 lõikele 2. Asjaomased liikmesriigid esitavad kogu vajaliku teabe kontrollkäigu ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks.

3.   Kui asjaomane liikmesriik on osalev liikmesriik või kes osaleb ERM2-s, võib komisjon vajaduse korral kutsuda järelevalve eesmärgil tehtavates kontrollkäikudes osalema Euroopa Keskpanga esindajaid.

4.   Komisjon esitab nõukogule aruande lõikes 2 osutatud kontrollkäigu tulemuste kohta ja võib otsustada oma tähelepanekud avalikustada.

5.   Lõikes 2 osutatud kontrollkäikude korraldamisel edastab komisjon oma esialgsed tähelepanekud asjaomasele liikmesriigile selgituste andmiseks.”

16)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 12a

1.   Komisjon avaldab aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta 14. detsember 2014 ja seejärel iga viie aasta tagant.

Aruandes hinnatakse muu hulgas:

2.   Vajaduse korral lisatakse kõnealusele aruandele ettepanek käesoleva määruse, kaasa arvatud otsustamismenetluse, muutmiseks.

3.   Aruanne edastatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule.”

17)

Kogu määruses asendatakse viited asutamislepingu artiklile 99 viidetega ELi toimimise lepingu artiklile 121.