22.1.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 17/50

(1)

1. veebruari 2008. aasta kirjas, mis registreeriti komisjonis sama kuupäevaga, teatas Itaalia komisjonile riigiabist C 20/08 (ex N 62/08). 18. märtsil 2008. aastal komisjonis registreeritud kirjas esitas Itaalia komisjonile täiendavat teavet.

(2)

30. aprilli 2008. aasta kirjas teatas komisjon Itaaliale, et ta on seoses kõnealuse abiga otsustanud algatada EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse. Kõnealusest otsusest teatati Itaaliale 7. mail 2008.

(3)

Komisjoni otsus algatada menetlus avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (2). Komisjon kutsus huvitatud isikuid esitama abimeetme kohta oma märkusi.

(4)

4. juuni 2008. aasta e-kirjas, mis registreeriti komisjonis sama kuupäevaga (st märkuste esitamise tähtaja jooksul, mis määrati Itaaliale menetluse algatamise otsuses), taotles Itaalia märkuste esitamise tähtaja pikendamist ühe kuu võrra. 9. juuni 2008. aasta kirjas pikendas komisjon märkuste esitamise tähtaega 7. juulini 2008. Itaalia esitas lõpuks oma märkused 7. juuli 2008. aasta kirjas, mis registreeriti komisjonis sama kuupäevaga (st pikendatud tähtaja jooksul).

(5)

Cantiere Navale De Poli s.p.a. (edaspidi „De Poli”), kes väitis ennast olevat huvitatud isik, esitas oma märkused 17. septembri 2008. aasta kirjas, mis registreeriti komisjonis 17. septembril 2008. De Poli on Itaalia laevatehas, mis asub Veneetsia Pellestrina piirkonnas. Vastavalt teatises esitatud teabele on kõnealune laevatehas üks kahest võimalikust laevatehasest, kellele oleks vastavalt põhjenduses 6 kirjeldatud abikavale võimalik abi anda, tingimusel et teatatud abi kiidetakse heaks. Kuid tähtaeg, mille jooksul huvitatud isikud said märkusi esitada, lõppes üks kuu pärast EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamise otsuse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, st 7. juulil 2008. De Poli esitas oma märkused pärast kõnealuse tähtaja möödumist. De Poli väitis, et ta avastas hilinenult komisjoni menetluse algatamise otsuse ja Itaalia märkused kõnealuse otsuse kohta.

(6)

EÜ asutamislepingu artikli 88 lõike 2 kohaselt peab komisjon kutsuma huvitatud isikuid üles esitama oma märkusi. Kõnealuse sätte kohaselt aga ei ole komisjon kohustatud teavitama huvitatud isikuid üksikult, vaid peab tagama, et kõikidel potentsiaalsetel huvitatud isikutel on võimalus oma märkusi esitada. Euroopa Liidu Teatajas teatise avaldamine on asjakohane viis kõikide huvitatud isikute teavitamiseks menetluse algatamisest (3). Sellest tulenevalt võib järeldada, et De Polile teatati nõuetekohaselt menetluse algatamise otsusest ja märkuste esitamise tähtajast eespool kirjeldatud teatise avaldamise kaudu. Vaatamata sellele ei järginud De Poli märkuste esitamise tähtaega, mis on sätestatud nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (4) (edaspidi „menetlusmäärus”) artikli 6 lõikes 1. Komisjon märkis, et De Poli ei taotlenud märkuste esitamise tähtaja pikendamist ega esitanud ühtegi konkreetset põhjust, miks tema märkusi tuleks arvesse võtta, vaatamata sellele, et need esitati pärast tähtaja möödumist. Seetõttu ei võta komisjon De Poli hilinenult esitatud märkusi arvesse.

(7)

19. mai 2004. aasta kirjas (K(2004) 1807 (lõplik)) otsustas komisjon mitte esitada vastuväiteid Itaalia riigiabikava suhtes, mis käsitleb laevaehituse ajutist kaitsemehhanismi (5) (edaspidi „abikava”). Komisjon luges abikava olevat ühisturuga kokkusobiv, sest see vastas nõukogu 27. juuni 2002. aasta määrusele (EÜ) nr 1177/2002 (mis käsitleb laevaehituse ajutist kaitsemehhanismi), (6) mida on muudetud nõukogu määrusega (EÜ) nr 502/2004 (7) (edaspidi „ajutise kaitsemehhanismi määrus”).

(8)

Teatatud ja komisjoni poolt heaks kiidetud abikavale eraldati 10 miljoni euro suurune eelarve.

(9)

Itaalia on teatanud komisjonile oma kavast eraldada abikava eelarvesse veel 10 miljonit eurot.

(10)

Komisjon algatas ametliku uurimismenetluse vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikele 2, sest tal oli kahtlusi, kas teatatud abi on kokkusobiv ühisturuga allpool kirjeldatud põhjustel.

(11)

Võttes arvesse menetlusmääruse artikli 1 punkti c ja komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 794/2004 (millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (8) (edaspidi „rakendusmäärus”) artiklit 4, oli komisjon arvamusel, et teatatud eelarve suurendamine kujutab endast abikava muutmist ja seega uut abi, millest tuleb komisjonile teatada vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikele 3. Lisaks sellele oli komisjon arvamusel, et teatatud abi kokkusobivust ühisturuga tuleb hinnata, võttes arvesse praegu kohaldatavaid eeskirju. Ajutise kaitsemehhanismi määruse kohaldamine lõppes 31. märtsil 2005 ja sellest tulenevalt ei saa see olla abi heakskiitmise õiguslikuks aluseks.

(12)

Komisjon juhtis tähelepanu ka sellele, et abi ei paista olevat kokkusobiv ühisturuga ühegi praegu kehtiva riigiabisätte alusel.

(13)

Itaalia vaidlustas komisjoni kahtlused ja esitas järgmised märkused.

(14)

Esiteks vaidlustas Itaalia komisjoni seisukoha, et teatatud meede kujutab endast uut abi. Itaalia väitis, et rakendusmääruse artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et abi tuleks liigitada uueks abiks ainult juhul, kui heaskiidetud abikava eelarve suurendamisega kaasneb nende tähtaegade pikendamine, mille jooksul ettevõtjatel on juurdepääs asjaomastele soodustustele, ja millel võib olla konkurentsi moonutav mõju. Itaalia väitis, et see ei ole nii käesoleva juhtumi puhul, sest see käsitleb nende algatuste lõpetamist, mille kohta ametlik taotlus esitati ajal, millal ajutise kaitsemehhanismi määrus veel kehtis. Sellega seoses väitis Itaalia ka, et rakendusmääruse artikkel 4 on menetlussäte, millega on kehtestatud olemasoleva abi teatavatest muudatustest teatamise menetlus ja mis ei ole seotud abi kokkusobivuse hindamisega, mistõttu ei saa komisjon kasutada kõnealust artiklit kavandatud riigiabi kokkusobivuse hindamiseks.

(15)

Seejärel esitas Itaalia oma märkused komisjoni seisukoha kohta, et ajutise kaitsemehhanismi määrus ei saa enam olla teatatud abi ühisturuga kokkusobivuse hindamise õiguslikuks aluseks. Itaalia väitis, et kõnealune seisukoht on vastuolus ajutise kaitsemehhanismi määruses võetud seisukohaga, sest vaatamata sellele, et seda oli algselt kavas kohaldada kuni 31. märtsini 2004 (seda pikendati hiljem kuni 31. märtsini 2005), on määruse õiguslik alus nõukogu 29. juuni 1998. aasta määrus (EÜ) nr 1540/98, millega kehtestatakse uued eeskirjad laevaehitusele antava abi kohta (9) (edaspidi „laevaehitusmäärus”), mis pidi aeguma juba 31. detsembril 2003.

(16)

Lisaks sellele on Itaalia arvamusel, et ei ole päris selge, miks ei võiks ajutise kaitsemehhanismi määrust kasutada abikava eelarve ajakohastamise õigustamiseks, sest tegemist on vaid finantstoiminguga, mille eesmärk on võrdsustada nende laevatehaste olukord, kes esitasid oma taotlused kooskõlas ajutise kaitsemehhanismi määrusega selle kehtivusajal, kuid kes ei saanud abi eelarve piiratuse tõttu, nende laevatehaste olukorraga, kes on juba abi saanud (võrdse kohtlemise üldpõhimõte). Itaalia väidab, et kuigi riigi sekkumiseks kasutatavate vahendite ajakohastamine, mille eesmärk oli korrigeerida aja mõju või ebapiisavaks osutunud kuluprognoose, tähendab küll algse abi suurendamist, kuid ei kujuta endast uut abi või on kokkusobiv ühisturuga vastavalt algse abi õigustuseks kasutatud õigusliku alusele. Lühidalt on Itaalia sõnul tegemist ootel olevate abitaotluste lahendamisega seoses enne 31. märtsi 2005 sõlmitud lepingutega ning see ei tähenda abikava kehtivusaja pikendamist, selle kohaldamisala laiendamist ega muudatusi abikava üldises ülesehituses. Oma seisukoha toetuseks viitab Itaalia võrdse kohtlemise üldpõhimõttele, vajadusele võtta nõuetekohaselt arvesse abisaajate õiguspäraseid ootusi ja Euroopa Kohtu kohtupraktikale (otsused kohtuasjades 223/85 (10) ja C-364/90) (11).

(17)

Itaalia väidab ka, et teatatud abi ei oleks vastuolus Maailma Kaubandusorganisatsiooni (edaspidi „WTO”) otsusega, mille kohaselt ei ole ajutise kaitsemehhanismi määrus kooskõlas WTO eeskirjadega.

(18)

Et meede on vaid eelarvelist laadi, tuleks selle ühisturuga kokkusobivuse hindamisel võtta aluseks meetmed, mida on kavas rahastada, st abikava kohaselt antav abi. Eespool nimetatud komisjoni 19. mai 2004. aasta kirjas loetletud põhjustel kujutab abikava endast riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(19)

Menetlusmääruse artikli 1 punkti c ja rakendusmääruse artikli 4 kohaselt kujutab heakskiidetud abikava eelarve suurendamine endast uut abi juhul, kui algset eelarvet suurendatakse rohkem kui 20 %. Käesoleva juhtumi puhul moodustab teatatud suurendamine 100 % algsest eelarvest ja seda peab seetõttu hindama uue abina EÜ asutamislepingu artikli 87 alusel.

(20)

Itaalia vastuväited selles küsimuses ei muuda komisjoni hinnangut.

(21)

Seoses uue abi määratlusega, mis kuulub teatamiskohustuse alla vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikele 3, märgib komisjon, et ta kohaldab selle suhtes määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punktis c esitatud määratlust. Kõnealuse määruse artikli 1 punktis c on uus abi määratletud muu hulgas kui „olemasoleva abi muudatused”.

(22)

Lisaks sellele on rakendusmääruse artiklis 4 selgitatud, et „olemasoleva abi muudatus tähendab mis tahes muutust, välja arvatud puhtalt formaalsed või halduslikud muudatused, mis ei mõjuta abimeetme ühisturule vastavuse hindamist”, sealhulgas heakskiidetud abikava eelarve suurendamised üle 20 %. Siinkohal märgib komisjon, et rakendusmääruse artikkel 4 ei kujuta endast uue abi kokkusobivuse hindamise õiguslikku alust; vastupidiselt sellele, millele vihjas Itaalia (vt põhjendus 13), ei ole komisjon kõnealust artiklit sel eesmärgil ka kasutanud, pigem selgitatakse kõnealuses artiklis seda, kuidas komisjon peaks kohaldama menetlusmääruse artikli 1 punkti c seoses uue abi määratlusega. Lisaks sellele juhib komisjon tähelepanu sellele, et Itaalia väide, et meede on vaid ebapiisavaks osutunud kulude ajakohastamine, mis ei muuda abikava üldist ülesehitust, ei muuda tõsiasja, et kõnealune eelarve suurendamine on olemasoleva abi muutmine ja seega uus abi vastavalt menetlusmääruse artikli 1 punktile c ja rakendusmääruse artiklile 4.

(23)

Komisjon ei saa nõustuda ka Itaalia väitega, et rakendusmääruse artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et abi tuleks liigitada uueks abiks ainult juhul, kui heaskiidetud abikava eelarve suurendamisega kaasneb nende tähtaegade pikendamine, mille jooksul ettevõtjatel on juurdepääs asjaomastele soodustustele, ja millel võib olla konkurentsi moonutav mõju. Komisjon märgib, et heakskiidetud abikava eelarve suurendamine (välja arvatud juhul, kui see on väiksem kui 20 %) mõjutab kindlasti konkurentsi, sest see võimaldab liikmesriigil anda algselt heakskiidetud abist suuremat abi. Selline muutus selles, kuidas abikava mõjutab konkurentsi, tähendab, et komisjon peab uuesti hindama abi kokkusobivust ühisturuga. Seega ei saa Itaalia teatatud eelarve sellist suurendamist pidada puhtalt formaalseks või halduslikuks muudatuseks ega muudatuseks, mis ei mõjuta abi ühisturuga kokkusobivuse hindamist.

(24)

Seetõttu kinnitab komisjon, et teatatud meedet tuleb hinnata uue abina vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikele 1.

(25)

Seoses Itaalia esimese märkusega selles küsimuses juhib komisjon kõigepealt tähelepanu sellele, et ajutise kaitsemehhanismi määruse vastuvõtmisel ei olnud õiguslikuks aluseks laevaehitusmäärus, vaid EÜ asutamisleping ja eriti selle artikli 87 lõike 3 punkt e ning artiklid 93 ja 133. Lisaks sellele ei näe komisjon vastuolu käesolevas juhtumis võetud seisukoha ja tõsiasja vahel, et ajutises kaitsemehhanismi määruses osutati mõnede sätete puhul laevaehitusmäärusele. Tegemist on pelgalt õigusloomelise meetodiga, mille puhul ei korratud ajutise kaitsemehhanismi määruses teatavaid määratlusi ega eeskirju, mis sisalduvad juba laevaehitusmääruses, vaid inkorporeeriti kõnealuste sätete sisu nendele viitamisega. Seetõttu ei sõltunud ajutise kaitsemehhanismi määruse kohaldamine nendes küsimustes laevaehitusmääruse jätkuvast kehtivusest, vaid ajutise kaitsemehhanismi määruses loodi hoopis uued, sõltumatud sätted, mis on põhimõtteliselt analoogilised nende sätetega laevaehitusmääruses, millele neis viidati. See ei ole sugugi vastuolus komisjoni seisukohaga käesolevas juhtumis, mille kohaselt ühenduse institutsioonide õigusaktil peab olema õiguslik alus, mis on jõus kõnealuse õigusakti vastuvõtmise ajal.

(26)

Vastavalt komisjoni 30. aprilli 2008. aasta ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses osutatule ei ole ajutise kaitsemehhanismi määrus enam jõus ja seega ei saa see olla uue abi hindamisel õiguslikuks aluseks. Ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses nimetatud põhjustel (punktid 9 ja 10) ei ole teatatud abi ühisturuga kokkusobiv laevaehituse riigiabi raamistiku (12) alusel ega paista olevat ühisturuga kokkusobiv ka ühegi muu kohaldatava riigiabisätte alusel. Komisjon märgib ka, et Itaalia ei ole välja pakkunud ühtegi alternatiivset õiguslikku alust abi kokkusobivuse hindamiseks, vaid on väitnud, et tegemist ei ole „uue abiga”, millega komisjon ei saa vastavalt põhjendustes 18–22 selgitatule nõustuda.

(27)

Samamoodi ei saa komisjon nõustuda ka Itaalia väidetega seoses õiguspäraseid ootusi ja võrdset kohtlemist käsitlevate õiguslike üldpõhimõtete kohta.

(28)

Itaalia väidab, et laevatehastel, kes taotlesid abi vastavalt abikavale ajal, mil ajutise kaitsemehhanismi määrus oli veel jõus, ja kes vastasid abi saamise tingimustele, kuid ei saanud abi eelarveliste vahendite puudumise tõttu, on õiguspärane ootus abi saamiseks; Itaalia väidab ka, et õiguspäraste ootuste kaitse üldpõhimõtte kohaselt (ja eesmärgil kohelda kõnealuseid laevatehaseid võrdselt nendega, kes said abi olemasolevate vahendite raames) on nendel õigus abi saada, olenemata sellest, kas ajutise kaitsemehhanismi määrus on veel jõus.

(29)

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib iga isik, kes on olukorras, kus on selge, et ühenduse ametiasutuste poolt neile konkreetsete tagatiste andmine on kaasa toonud õiguspäraste ootuste tekkimise, tugineda õiguspäraste ootuste kaitse põhimõttele. Kuid isik ei saa väita, et kõnealust põhimõtet oleks rikutud, juhul kui ametiasutused ei ole talle eelnevalt andnud konkreetset tagatist (13).

(30)

Käesoleva juhtumi puhul on komisjon arvamusel, et potentsiaalsed abikavast abisaajad saaksid väita, et neil on õiguspärased ootused, et abi, mis on antud komisjoni heakskiidetud abikavas sätestatud tingimustel, sealhulgas 10 miljoni euroga piirduv eelarve, on õiguspärane. Kuid Itaalia väited käsitlevad tegelikult ootusi saada abi pärast abikava aegumist ja eelkõige saada toetust vahenditest, mis ületavad heakskiidetud eelarve, st ootusi saada uut riigiabi. Ettevõtjal ei saa põhimõtteliselt olla õiguspäraseid ootusi saada abi, mida komisjon ei ole kooskõlas EÜ asutamislepingus sätestatud menetlusega veel heaks kiitnud (14). Samal põhjusel ei või ettevõtja viidata võrdse kohtlemise üldpõhimõttele, et teda tuleks kohelda võrdselt heakskiidetud abi saajatega.

(31)

Itaalia tsiteeris ka kohtulahendit, milles Itaalia arvates peegeldub põhimõtte accessorium sequitur principale (mille kohaselt otsust peamise küsimuse kohta kohaldatakse ka seonduvate küsimuste suhtes) kohaldamine ja mis toetab järeldust, et isegi juhul, kui riigi sekkumiseks kasutatavate vahendite ajakohastamine, mille eesmärk on korrigeerida aja mõju või ebapiisavaks osutunud kuluprognoose, tähendab küll algse abi suurendamist, kuid ei kujuta endast uut abi või on kokkusobiv ühisturuga vastavalt algse abi õigustuseks kasutatud õiguslikule alusele.

(32)

Kuid viidatud kohtupraktika ei toeta Itaalia seisukohta.

(33)

Kohus otsustas kohtuasjas C 223/85, et komisjoni suutmatus tegutseda mõistliku ajavahemiku jooksul ja tõsiasi, et abi oli mõeldud heakskiidetud abiga toetatava tegevuse täiendavate kulude katteks, tekitas abisaajas õiguspärase ootuse, et abi suhtes ei esitata vastuväiteid. Kuid komisjon ei mõista, kuidas kõnealune pretsedent toetab Itaalia seisukohta, et abikava eelarve ajakohastamine ei kujuta endast uut abi või et selline ajakohastamine on ühisturuga kokkusobiv vastavalt õiguslikule alusele, mis õigustas algset abi, st ajutise kaitsemehhanismi määrusele. Vastupidi, komisjon juhib tähelepanu sellele, et kõnealuses kohtuotsuses ei seatud kahtluse alla seda, et komisjon peab „abi, mis oli mõeldud heakskiidetud abiga toetatava tegevuse täiendavate kulude katteks” heaks kiitma vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikele 1 (sel ajal artikkel 93).

(34)

Lisaks sellele ei ole Itaalia tõendanud, et käesoleva juhtumi puhul ei suutnud komisjon tegutseda mõistliku ajavahemiku jooksul. Vastupidi, pigem ei suutnud Itaalia teatada abikava suurendamisest ajal, mil ajutise kaitsemehhanismi määrus oli veel jõus.

(35)

Ka kohtuasi C-364/90 ei toeta Itaalia seisukohta. Kohtuasja selles osas, millele Itaalia viitab, leidis kohus pelgalt, et komisjon ei suutnud nõuetekohaselt õigustada negatiivset riigiabi otsust, ja märkis, et teatavad kohtueelses etapis esitatud dokumendid olid piisavalt selged selleks, et samad väited oleksid kohtus vastuvõetavad. Komisjon ei mõista, kuidas kõnealused puhtalt menetluslikud märkused toetavad Itaalia seisukohta, et abikava eelarve suurendamine tuleks materiaalõiguse küsimusena heaks kiita ajutise kaitsemehhanismi määruse alusel. Seoses Itaalia märkusega, mille kohaselt teatatud abi ei ole vastuolus WTO otsusega, milles on sätestatud, et ajutise kaitsemehhanismi määrus ei ole kokkusobiv WTO eeskirjadega, on komisjon juba eelmiste otsuste raames märkinud, et kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikaga tuleb ühenduse õigusakte võimalikult suures ulatuses tõlgendada rahvusvahelist õigust, sealhulgas EÜ poolt WTOs võetud kohustusi, arvestades (15). Seetõttu tuleks ajutise kaitsemehhanismi määruse tõlgendamisel arvesse võtta ühenduse rahvusvahelisi kohustusi (16).

(36)

Sellega seoses tuletab komisjon meelde, et Korea vaidlustas ajutise kaitsemehhanismi määruse kokkusobivuse WTO eeskirjadega. 22. aprillil 2005 avaldas ekspertide rühm aruande, milles jõuti järeldusele, et ajutise kaitsemehhanismi määrus ja mitmed riiklikud ajutise kaitsemehhanismi määruse rakendamise kavad, mis olid jõus ajal, mil Korea algatas vaidluse WTOs, olid vastuolus vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsitusleppe artikli 23 lõikega 1 (17). 20. juunil 2005 võttis WTO vaidluste lahendamise organ vastu ekspertide rühma aruande, milles soovitati, et ühendus peab viima ajutise kaitsemehhanismi määruse ja riiklikud ajutise kaitsemehhanismi määruse kavad vastavusse oma WTO lepingutest tulenevate kohustustega (18). 20. juulil 2005 teavitas ühendus WTO vaidluste lahendamise organit, et ühenduse eeskirjad on nüüd vastavuses vaidluste lahendamise organi otsusega ja soovitustega, sest ajutise kaitsemehhanismi määrus kaotas kehtivuse 31. märtsil 2005 ja liikmesriigid ei saa kõnealuse määruse alusel enam tegevusabi anda.

(37)

Ekspertide rühma aruandes ja vaidluste lahendamise organi otsuses võtta kõnealune aruanne vastu osutati sellele, et ajutise kaitsemehhanismi määrus iseenesest on vastuolus WTO eeskirjadega, ja nõuti ühenduselt selle kohaldamise lõpetamist. Ühenduse kohustust rakendada vaidluste lahendamise organi otsust kohaldatakse ka tulevaste otsuste suhtes anda uut abi ajutise kaitsemehhanismi määruse alusel (19). Ühendus, kes teatas vaidluste lahendamise organile, et ühenduse eeskirjad on nüüd kooskõlas vaidluste lahendamise organi otsuse ja soovitustega, sest ajutise kaitsemehhanismi määrus kaotas kehtivuse 31. märtsil 2005 ja seega ei saa liikmesriigid enam kõnealuse määrusel alusel tegevusabi anda, kohustus kõnealust määrust uue abi andmisel enam mitte kohaldama. Seetõttu tähendaks käesoleva abi heakskiitmine seda, et ühendus rikuks oma rahvusvahelisi kohustusi.

(38)

Eespool kirjeldatud põhjustel on komisjon arvamusel, et teatatud riigiabi ei ole kokkusobiv ühisturuga,