10.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 64/4

(1)

30. detsembri 2005. aasta kirjas esitas Associazione Bancaria Italiana (edaspidi „ABI”) komisjonile kaebuse mitmete meetmete kohta, mis väidetavalt toetavad aktsiaseltsi Poste Italiane SpA (edaspidi „PI”) pangandustegevust. Eelkõige väitis ta, et Itaalia maksis postiteenistuse arveldusarvetele kogutud ja riigikassa arveldusarvetel hoiustatud vahenditelt intressi ligikaudu 4 %, samas kui postiteenistuse arveldusarvetelt maksti intressi ligikaudu 1 %. PI hoiuse intressimäära ja laenuintressimäära vahe (2) oli turutingimustele vastavast näitajast suurem, mistõttu on tegemist riigiabiga.

(2)

7. veebruari 2006. aasta kirjas esitas komisjon Itaalia ametiasutustele mitmeid küsimusi. Pärast vastuse tähtaja pikenduse palumist vastas Itaalia küsimustele 21. aprilli 2006. aasta kirjas. Itaalia ametiasutuste ja PI esindajatega kohtuti 30. märtsil 2006.

(3)

26. septembri 2006. aasta kirjaga teavitas komisjon Itaaliat, et ta on otsustanud algatada kõnealuse meetme suhtes EÜ asutamislepingu artikli 88 lõike 2 kohase menetluse.

(4)

Komisjoni menetluse algatamise otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas. (3) Komisjon kutsus huvitatuid isikuid üles esitama oma märkusi. Itaalia ametiasutused esitasid märkused 31. oktoobri 2006. aasta ja 29. detsembri 2006. aasta kirjas ning ABI esitas märkused 27. detsembri 2006. aasta kirjas. Komisjon edastas ABI märkused 15. jaanuari 2007. aasta kirjas, et anda Itaalia ametiasutustele võimalus vastata. Itaalia ametiasutused esitasid märkused 16. veebruari 2007. aasta kirjas.

(5)

Komisjon nõudis 21. veebruari 2007. aasta kirjaga lisateavet. Itaalia vastas 30. märtsi 2007. aasta, 2. aprilli 2007. aasta ja 1. juuni 2007. aasta kirjaga.

(6)

Itaalia ametiasutuste ja PI esindajatega peeti kaks kohtumist 28. juunil 2007 ja 24. oktoobril 2007. Viimase kohtumise järel nõudis komisjon lisateavet 25. oktoobri 2007. aasta kirjaga, millele Itaalia vastas 27. novembril 2007.

(7)

Itaalia saatis lisateabe 29. veebruaril 2008 ning Itaalia ametiasutuste ja komisjoni kohtumine toimus 4. märtsil 2008.

(8)

Komisjon nõudis lisateavet 5. märtsil 2008 ja 3. aprillil 2008 ning Itaalia vastas vastavalt 7. märtsil 2008 ja 23. aprillil 2008.

(9)

PI on Itaalia universaalse postiteenuse pakkuja, mis täidab universaalset postiteenust käsitlevate Itaalia õigusaktidega (4) kehtestatud universaalse postiteenuse osutamise kohustust. (5) PI-le usaldatud üldist majandushuvi pakkuv teenus ei hõlma finantsteenuseid.

(10)

PI pakub lisaks universaalsele postiteenusele integreeritud teabevahetus-, logistika- ja finantstooteid ning teenuseid kogu Itaalias. Peamised 2006. aasta näitajad on järgmised: (6)

(11)

Vastavalt aastaaruandele moodustasid postiteenused kontserni kogukäibest 2006. aastal ligikaudu 33,5 %, finantstegevus 27,5 % ja kindlustustegevus 37,6 %. Finantsteenused moodustasid PI kontserni tegevuskasumist 82 % ja kindlustusteenused 18,7 %. Postiteenuste puhul oli tegevuskahjum 4 miljonit eurot.

(12)

PI pangandustegevus toimub PI täielikult integreeritud üksuse BancoPosta kaudu.

(13)

Enne 2003. aasta detsembrit oli PI täielikult Itaalia riigi omanduses. 2003. aasta detsembris kandis riik 35 % PI aktsiakapitalist fondi Cassa Depositi e Prestiti (hoiu- ja laenukassa, edaspidi „CDP”). CDP oli riigiasutus 2003. aasta lõpuni, mil see muudeti aktsiaseltsiks. CDP on jäänud riigi kontrolli alla, kuigi sellest ajast alates on 30 % selle aktsiakapitalist kantud 65 pangandussihtasutusse. (7)

(14)

PI on riigi kontrolli all.

(15)

Vastavalt hiljutisele uuringule (8) oli enne esimese postidirektiivi (9) rakendamist Itaalia postiturg suhteliselt avatud. Muud ettevõtjad kui PI võisid juba vabalt pakkuda otsepostitust ja hübriidpostiteenust. Mõned kohalikud postiettevõtjad kandsid kirju PI allhankijatena. Pärast direktiivi rakendamist muutus hübriidposti kättetoimetamine reserveeritud valdkonna osaks ning allhankesuhted lõppesid. Väljaminevad ja sissetulevad rahvusvahelised postisaadetised kuuluvad täielikult PI-le reserveeritud valdkonda. 1. jaanuarist 2003 on Itaalia õigusaktidesse inkorporeeritud teine postidirektiiv, millega tagatakse ELi postituru täielik avanemine konkurentsile 1. jaanuarist 2009: sellega piiratakse reserveeritud valdkonda kuni 100 g kaaluvate kirjade ning kolmekordse põhitariifiga kiirposti puhul. (10)1. jaanuarist 2006 piirdub reserveeritud valdkond kuni 50 g kaaluvate kirjadega ning kiirposti 2,5-kordse põhitariifiga. (11) Postiturg on nüüd de jure konkurentsile suhteliselt avatud, kuna otseposti kättetoimetamine on liberaliseeritud. Määruste jõustumist ei peeta karmiks sammuks. (12)

(16)

19. oktoobril 2006 esitas komisjon ettepaneku uue postidirektiivi kohta, mis täiendab ühenduse postiteenuste ühtset turgu. Direktiiv jõustus 27. veebruaril 2008, selles on sätestatud seadusliku monopoli kaotamine postiteenustes 31. detsembriks 2010, kuigi mõnel liikmesriigil on lubatud tähtaega pikendada 2012. aasta detsembrini. (13)

(17)

Presidendi 14. märtsi 2001. aasta korralduses nr 144 sätestatakse eeskirjad selliste pangandus- ja finantsteenuste haldamiseks, mida võib pakkuda PI; kõnealused teenused moodustavad BancoPosta äritegevuse. Teenused hõlmavad järgmist: avalikkuselt igas vormis säästude kogumine; makseteenuste pakkumine; välisvaluuta vahetamine; pankade ning muude volitatud vahendajate antud laenude soodustamine ja paigutamine; teatavate investeerimisteenuste teostamine (kauplemine kolmandate isikute nimel, korralduste täitmine ja kogumine, välistades seega enda nimel kauplemise ning individuaalse portfellihalduse, vähemalt kuni 2007. aastani). PI-d on selgelt takistatud finantseerimisega tegelemast.

(18)

BancoPostat võib pidada deposiidiasutuseks ja finantsvahendajaks. Kuna see ei ole pank, kasutab ta mitmeid PI postkontoreid oma teenuste ning pangandus- ja muude finantstoodete pakkumiseks.

(19)

13 893 kassaga, keskmiselt vähemalt ühe kassaga haldusüksuse kohta, on PI Itaalia suurim pangavõrgustik ning seda tuleks käsitada pigem vara kui kohustusena: suurem osa nende kuludest kaetakse finantsteenustega ning neid ei käsitata koormana universaalteenuse pakkujale. (14)

(20)

Reitinguagentuur Fitch märgib 2004. aastal avaldatud aruandes, et PI/BancoPosta on „võimeline jõudma kogu elanikkonnani, millega võrreldavat ei suuda kodumaised pangad lähitulevikus saavutada”. (15) Lisaks on Fitch seisukohal, et PI on seadnud „finantsteenuste arengu [oma] strateegia keskpunkti”.

(21)

PI pakub laiaulatuslikku finantsteenuste valikut, konkureerides pangandussüsteemi pakutavaga:

(22)

PI kogub hoiuseid otse postiteenistuse arveldusarvete kaudu. Tabelis 1 on esitatud postiteenistuse arveldusarvete hoiuste aasta keskmine kokku ajavahemikul 1995–2006.

Tabel 1

(23)

2001. aastal käivitas PI BancoPosta arveldusarve (Conto BancoPosta), mis on tavalise pangakontoga sarnane postiteenistuse arveldusarve. Enne BancoPosta arveldusarve käivitamist ei olnud postiteenistuse arveldusarve piisav müügivahend, sest puudusid seonduvad teenused (nagu krediit- ja deebetkaardid); postiteenistuste arveldusarved olid peamiselt ette nähtud riiklikele haldusorganitele ja äriühingutele, kes kirjutasid palju arveid (riiklikud kommunaalettevõtted).

(24)

Itaalia väitel oli ajavahemikul 2000–2007 postiteenistuse arveldusarvete osakaal Itaalia arveldusarvete turul järgmine:

(25)

ABI väidab, et PI otsene vahendite kogumine on kasvanud kiiremini kui tema konkurentidel panganduses. Ajavahemikul 1999–2004 suurenes otsene pankade vahendite kogumine 36 %, samas kui postiteenistuse arveldusarved kasvasid 94 %. (17) ABI väidab, et PI otseste hoiuste kasv õõnestas märkimisväärselt pankade vahendite kogumist: 1999. aastal moodustasid postiteenistuse arveldusarved 2,2 % pankade ja postkontorite otsest vahendite kogumisest, 2004. aastaks tõusis see 3,1 %-le. ABI on seisukohal, et selline kasv tuleneb peamiselt soodsatest tingimustest, mida PI pakub oma kontoomanikele võrdsete teenuste eest. Arveldusarvete keskmine hoiuse intressimäär pankades on ligikaudu 0,6–0,7 %, samal ajal kui PI pakkus 2005. aasta alguses 1 % intressimäära.

(26)

Lisaks otse postiteenistuse arveldusarvete kaudu kogumisele saab PI vahendeid kaudselt postiteenistuse hoiuraamatute ja hoiusertifikaatide paigutamisega CDP nimel.

(27)

Mõne viimase aasta jooksul on PI oma makseteenuste valikut klientidele laiendanud, lisades traditsioonilistele postiteenuse vahenditele (arveldusarvete hoiukviitungid ja rahakaardid) terve rea vahendeid, mida varem pakkusid üksnes pangad (deebet- ja krediitkaardid, krediidi ülekanded, kommunaalmaksete püsikorraldused). (18)

(28)

Lisaks pakub PI pakub järgmisi investeerimisteenuseid:

(29)

PI ja riigikassa suhteid pärast 5. detsembri 2003. aasta korraldust (21) iseloomustatakse joonisega 1.

Joonis 1

(30)

Hinnatav meede on 23. detsembri 2005. aasta seadus nr 266 (22) (edaspidi „2006. aasta finantsseadus”), mida rakendatakse PI ning majandus- ja rahandusministeeriumi 23. veebruari 2006. aasta kokkuleppega [convenzione] (edaspidi „kokkulepe”).

(31)

2006. aasta finantsseaduses sätestatakse, et PI ning majandus- ja rahandusministeerium määravad kindlaks turuandmed ning postiteenistuste arveldusarvetel hoiustatud ning riigikassas hoitud summade intressi arvutamise meetodid; samuti sätestatakse, et ministeeriumi makstavat intressi 2005. aasta eest vähendatakse 150 miljoni euro võrra.

(32)

Kokkuleppes määratakse kindlaks kolmeaastase perioodi kohta intressi arvutamise praktiline mehhanism; kokkulepe jõustus 4. aprillil 2006 (23) tagasiulatuvalt alates 1. jaanaurist 2005. See aegub 4. aprillil 2009. Aastane intressimäär on peamiselt aasta keskmise tootluse kaalutud keskmine, mis 30-aastaste riigikassa võlakirjade (24) puhul on 80 %, kümneaastaste riigikassa võlakirjade puhul 10 % ning tavaliste 12-kuuliste riigivekslite (25) puhul 10 %. Kokkuleppes osutatud riigi võlakirjade aasta keskmist tootlust arvutab aktsiaselts MTS SpA iga kuu 1. ja 15. kuupäeval märgitud 24 kursiväärtuse lihtsa aritmeetilise keskmisena. MTS SpA haldab Itaalia riigi võlakirjade ja muude tähtajaliste väärtpaberite elektroonilist platvormi. Kuna näitajaid uuendatakse iga 15 päeva järel, on tootlus muutuv ja kõikuv. Pika- ja lühiajaliste intressimäärade suhet muutva intressimäärade kõvera muutuse korral võib PI nõuda korvi läbivaatamist. Kumbki osapool võib kokkuleppe katkestada, teatades sellest teisele poolele enne iga aasta 31. detsembrit vähemalt kuus kuud ette.

(33)

Kokkuleppes sätestatud meetodi kohaldamise tulemused on järgmised:

(34)

2005. aasta intress maksti 2006. aastal ning 2006. aasta intress 2007. aastal. Itaalia väitel ei ole 2007. aasta intress veel makstud.

(35)

Nõuti, et postiteenistuse arveldusarvetele kogutud summasid hoiustatakse majandus- ja rahandusministeeriumi kassas/riigikassas (edaspidi „kohustus”). (27)

(36)

27. detsembri 2006. aasta seadusega nr 296 (edaspidi „2007. aasta finantsseadus”) (28) muutis Itaalia 2006. aasta finantsseadusega ette nähtud intresside maksmise korda. Vastavalt uuele seadusele peab PI eraklientidelt kogutud rahalised vahendid (postiteenistuse arveldusarvete kaudu kogutud rahalised vahendid, mida ei hoita riiklikus haldusorganis) investeerima europiirkonna riikide võlakirjadesse. (29) Uue seadusega kõrvaldatakse piirang, mille kohaselt PI võis kasutada üksnes eraklientidelt kogutud rahalisi vahendeid. Õigusaktis sätestatakse, et uus kord tuleb etappidena kehtestada 31. detsembriks 2007. Muudelt kui eraklientidelt pärinevaid rahalisi vahendeid (ligikaudu 25–30 %) tuleb investeerida sama moodi kui varem.

(37)

2006. aasta septembri otsuses, millega käesolev menetlus algatati, ütles komisjon, et selle hindamiseks, kas PI-le anti eeliseid, tuleks teoorias arvesse võtta neid komponente, mille tulemusena PI tänu laenuintressimäära ja hoiuse intressimäära erinevusele saavutas positiivse marginaali (30). Selles otsuses jõuti aga ametlikule järeldusele, et käesoleval juhul tulenes eelis üksnes laenuintressimäärast.

(38)

Komisjon kahtles, kas intressimäära kindlaksmääramise korda tuleb kohaldada riigikassas alates 2005. aastast hoiustatud arveldusarvete puhul, võttes arvesse asjakohast turu viiteintressi.

(39)

Komisjon oli seisukohal, et turu intressimäära kehtestamiseks oleks üldreeglina vajalik arvesse võtta intressimäära, mida eraõiguslik laenuvõtja oleks valmis PI-le maksma hoiustatud rahaliste vahendite eest nende liiki ja mahtu arvesse võttes. Kokkuleppega kindlaks määratud intressimäär ei pruugi olla turu intressimäär. Lisaks oli PI hoius riigikassas arveldusarvel. Riigikassa, ja mitte PI, kattis hoiustatud rahaliste vahenditega seotud likviidsusriski. Kogutud ja arveldusarvetele makstud raha kasutati tavapäraste eelarveliste vajaduste rahastamiseks. Kui riigikassa oleks pidanud PI kaudu kogumise praeguse süsteemi asendama, ei olnud selge see, kas sellisel juhul oleks kasutatavad alternatiivsed rahastamisvahendid koosnenud peamiselt pikaajalistest väärtpaberitest. Kuigi Itaalia rõhutas, et postiteenistuse arveldusarvetele kogutud rahaliste vahendite hiljutine kasv näitas, et riigikassale kättesaadavad ressursid olid stabiilsed, oli CDP ja riigikassa rahastamise tase aastate jooksul tegelikult suuresti kõikunud.

(40)

Lisaks, võttes arvesse seadusega ette nähtud PI eripositsiooni hoiustada oma klientide arveldusarvetele kogutud raha riigikassas, oli võimalik, et turu jaoks ei olnud võrdlusstandardit olemas. Sellistes tingimustes peaks komisjon tegema kindlaks PI jaoks kõnealuse konto haldamise kulu (mis peaks olema võimalik tõhusa analüütilise raamatupidamissüsteemi abil) ja lisama sellele mõistliku marginaali. Kõnealune summa oleks antud juhul kasutatav turu intressimäärana. Selline lähenemine oleks õigustatud ka juhul, kui komisjon oleks olnud seisukohal, et PI tegutses kõigest riigile rahaliste vahendite kogujana oma postkontorite võrgu kaudu.

(41)

Kui sellega tõendataks, et 2006. aasta finantsseadus ja kokkulepe põhjustasid riigiabi andmise, oleks komisjon seisukohal, et sellise abi puhul oleks tegemist uue, ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abiga.

(42)

27. detsembri 2006. aasta kirjas olid ABI peamised märkused järgmised.

(43)

ABI märgib, et riigikassas hoiustatud rahalised vahendid kujutavad endast võlga, mille riigikassa tasub hoiustamisele järgneva aasta jooksul. Nagu komisjon rõhutas menetlemise algatamise otsuses, katab hoiustatud rahaliste vahenditega seotud likviidsusriski riigikassa, mitte PI. See tähendab, et kui ülekantud rahalised vahendid väheneks võrreldes eelneva aastaga, peaks riigikassa BancoPostale intressi maksma kokkuleppega kindlaks määratud intressimäära alusel ja tagastama PI-le hoiustatud summa vahe.

(44)

Vastavalt ABI-le tuleb riigikassa arveldusarvele kogutud rahalisi vahendeid käsitada lühiajalistena. Lisaks kasutatakse neid tavapäraste eelarvevajaduste täitmiseks.

(45)

Vastavalt ministri 5. detsembri 2003. aasta korraldusele avas CDP riigikassas kaks arveldusarvet, mille puhul kehtis kuuekuuline ujuv intressimäär, mis võrdub tavapäraste riigi võlakirjade kuuekuulise intressimäära lihtsa aritmeetilise keskmisega ning igakuise Rendistato indeksi väärtusega. (31)

(46)

Selleks et hinnata, kas rahaliste vahendite hoiustamise eest riigikassas PI-le makstud intressimäär kujutab endast riigiabi, tuleks vastavalt ABI-le võrrelda PI-le makstud intressimäära tavapäraste lühiajaliste riigi võlakirjade (12-kuuliste) intressimääraga. 2005. aasta jaanuaris oli tavapäraste 12-kuuliste riigi võlakirjade tootlus 2,21 %, mis oli 1,69 % madalam PI-le makstud intressimäärast.

(47)

31. oktoobri 2006. aasta, 29. detsembri 2006. aasta, 16. veebruari 2007. aasta, 30. märtsi 2007. aasta, 2. aprilli 2007. aasta, 1. juuni 2007. aasta, 27. novembri 2007. aasta, 29. veebruari 2008. aasta, 7. märtsi 2008. aasta ja 23. aprilli 2008. aasta kirjades olid Itaalia peamised märkused järgmised.

(48)

Finantsseaduses ja kokkuleppes täpsustatakse, et PI-le makstav intress tuleb kindlaks määrata vastavalt turuandmetele. Intressimääraga ei anta PI-le ühtegi eelist.

(49)

Itaalia sõnul võib postiteenistuse arveldusarveid võrrelda panga arveldusarvetega alates 2001. aastast, kui uus BancoPosta arve kasutusele võeti. Enne 2001. aastat ei saanud postiteenistuse jaemüügi arveldusarveid käsitada panga arveldusarve asendajana, kuna puudusid asjakohased seonduvad teenused (nagu deebet- ja krediitkaart) ning seda kasutasid peamiselt riiklikud haldusorganid ja äriühingud, kes väljastasid palju arveid (riiklikud kommunaalettevõtted). Itaalia sõnul on alates 2001. aastast postiteenistuse arveldusarvetele kogutud rahalised vahendid kasvanud püsivalt, võttes arvesse, et toodet hakati pakkuma hiljuti.

(50)

Enne 2001. aastat mõjutas hoiustatud summade muutusi (sealhulgas olulist vähenemist 1990ndate teisel poolel, eriti 1996–1997) 23. detsembri 1996. aasta seadus nr 662, millega kehtestati selliste arveldusarvete sulgemine, mida riigikassa kasutas riigipensionide maksmiseks; sellega vähenesid hoiused 1. jaanuari 1997. aasta seisuga ligikaudu 11 miljardi euro võrra. Ajavahemikul 1997–1999 põhjustasid mitmed tegurid hoiustatud rahaliste vahendite vähenemist. Itaalia ametiasutused väitsid, et kõnealuste muutuste põhjuseid on raske täpselt tuvastada, kuna need on osaliselt tingitud PI olemusest (mis sel ajal oli avalik-õiguslik äriasutus) ning välistest poliitilistest teguritest. 1998. aastast, kui PI muudeti aktsiaseltsiks, on hoiuste netokogus kasvanud regulaarselt ja püsivalt.

(51)

Itaalia ametiasutused väidavad, et riigikassa ja PI vahelise kokkuleppega reguleeritakse pikaajalisi vahendeid läbipaistvalt. Kokkulepe ei ole ajaliselt piiramatu, vaid kolmeaastase kestusega ja võimaldab mõlemal osapoolel selle tühistada, kui turutingimused ei taga enam kooskõla hoiuse intressimäära arvutamise mehhanismiga. Nende klauslitega kaitstakse mõlemat osapoolt ohu eest, et kolmeaastase perioodi jooksul võivad tekkida spetsiifilised turutingimused või muutused hoiuste liigis, mis võivad mõjutada intresside maksmise mehhanismi.

(52)

Vastavalt Itaalia ametiasutustele vastab kokkuleppes sätestatud ujuva intressimäära valik vajadusele määrata intressimäär kindlaks vastavalt turule. Muutuv tulu on õiglane mõlema poole suhtes: see tagab riigikassale, et finantseerimiskulud vastavad tema keskmise pikkusega kuni pikaajaliste laenude kuludele, ning PI-le turule suunatud ning tema kogutud hoiustega kooskõlas oleva intressimäära. Otsus järgida turumehhanismi langetati ebasoodsates turutingimustes, kui vastavalt kokkuleppele saadud tulu (3,9 % 2005. aastal ja 4,25 % 2006. aastal) oli madalam kui 4,35 % fikseeritud kurss, mida IP sai eelnevatel aastatel.

(53)

Itaalia märgib, et alates 2007. aastast hakkas PI aktiivselt ja väga konservatiivselt haldama oma likviidsust fikseeritud intressimäära põhjal, mis tagab talle kindla tulu eelnevalt kindlaks määratud aja jooksul. Selline rahaliste vahendite aktiivne haldamine erineb kokkuleppega ette nähtud passiivsest haldamisest, sest see võimaldab PI-l kujundada portfell kindla tulu põhjal ja jaotada vahendeid vastavalt äriühingu eesmärkidele, võttes samal ajal täiendavaid riske hinnatud ja heaks kiidetud riskistsenaariume arvesse võttes. Kuna PI-l on olnud võimalus rakendada rahaliste vahendite aktiivse haldamise korda, võttis ta kasutusele tootlust parandavad finantsstrateegiad ning on saanud kokkuleppes pakutust suuremat tulu.

(54)

Itaalia ametiasutused on komisjoni teavitanud, et PI kohustus hoiustada postiteenistuse arveldusarvetelt pärinevat raha riigikassas on lõpetatud. 2007. aasta finantsseadusega muudeti 2006. aasta finantsseaduses sätestatud korda ning tagatakse, et PI eraklientidelt kogutud rahalised vahendid investeeritakse europiirkonna riikide võlakirjadesse. Uus kord tuleb sisse viia 31. detsembriks 2007. Itaalia on seisukohal, et sellise muutuse tõttu ei kehti PI kogutud rahaliste vahendite suhtes riigiabi eeskirjad, sest saadud intressi ei maksa riik.

(55)

Selline muudatus õigusaktides oli vastuseks riigikassa nõudele anda PI-le suurem rahaline sõltumatus, mis on osutunud vajalikuks PI majanduslike ja finantstulemuste ning äriühingu suuruse tõttu. Liikumine suurema sõltumatuse suunas, mis algas 1998. aastal, kui PI muudeti aktsiaseltsiks, algas BancoPosta postiteenistuse jaemüügi arveldusarve kasutuselevõtuga 2001. aastal ning see jätkus 2005. ja 2006. aastal, kui riigikassas hoiustatud rahaliste vahendite fikseeritud intressimäärast loobuti ja asendati see kokkuleppes sätestatud turule suunatud mehhanismiga, samuti suurendati sõltumatust uuesti 2007. aastal, kui tühistati kohustus vähemalt seoses eraklientide rahaliste vahenditega.

(56)

Itaalia rõhutab, et PI rahalise sõltumatuse järkjärguline suurenemine ei tähenda, et rahaliste vahendite kasutamise suhtes ei kehti enam piirangud. Lisaks oli riigikassa kohustatud võtma kokkuleppe sõlmimise ajal arvesse PI juriidilisi kohustusi ega võinud ette näha tema pädevusest väljapoole jäävaid võimalikke õiguslikke muudatusi.

(57)

Kogutud rahaliste vahendite stabiilsuse näitamiseks rõhutas Itaalia, et standardhälve jagatuna hoiustejäägi keskmisega, millega hinnatakse riigikassas hoiustatud hoiuste volatiilsust, vähenes 8 %-lt 2002. aastal 5 %-ni 2005. aastal. Samuti rõhutas Itaalia, et koguhoiuste keskmine osakaal hoiuste stabiilses komponendis, mida Itaalia määrab kindlaks iga aasta kohta vastava aasta hoiuste miinimumsummana, tõusis samal ajavahemikul 83,8 %-lt 89,5 %-le ning koguhoiuste keskmine osakaal hoiuste volatiilses komponendis, mida määratakse kindlaks keskmiste ja miinimumhoiuste vahe järgi vastaval aastal, langes samal ajavahemikul 16,2 %-lt 10,5 %-le.

(58)

Itaalia on saatnud komisjonile järeldused kahte liiki mudelite kohta: PI-sisesed statistilised mudelid ning PI ja konsultandi […] koostöös välja töötatud mudel, mille eesmärk on tuvastada konservatiivsed arengud seoses postiteenistuse arveldusarvetele kogutud rahaliste vahenditega.

(59)

Selleks et määrata kindlaks intressimäära riski haldamise mehhanismid, on panga järelevalveasutus soovitanud kasutada mudelit, mis on kavandatud kogutud rahaliste vahendite konservatiivsete arengute ulatuse ning arveldusarvetele kogutud rahaliste vahendite käitumusliku eluea kindlaksmääramiseks. (32)

(60)

Sisemudelid põhinevad kogutud rahaliste vahendite summade igapäevaste kõrvalekallete analüüsil võrreldes keskmisega, osutamata võimalikele stsenaariumidele, vaid lihtsalt analüüsides varasemaid suundumusi arveldusarvete mahus. Need mudelid näitavad, et riigikassas hoiustatud hoiuste päevajadad on liikunud tõusvas suunas alates jaemüügi arveldusarve käivitamisest (mis praegu moodustab postiteenistuse arveldusarvetele kogutud rahalistest vahenditest kokku 75 %). Miinimumtase aasta jooksul (st hoiuste stabiilne komponent) näitab samuti tõusvat suundumust ning moodustab koguhoiuste keskmistest 90 % (see tõusis 85 %-lt 2002. aastal 92 %-le 2006. aastal. Samuti kinnitavad sisemudelid, et hoiustes esineb volatiilne komponent, mis on kindlaks määratud asjaomase aasta keskmise taseme ja sama aasta miinimum- või stabiilse komponendi vahega, mis viimastel aastatel on moodustanud üksnes 10 % jäägist.

(61)

[…] mudelist, mida Itaalia peab väga konservatiivseks, nähtub, et postiteenistuse arveldusarvete koguarvu käitumuslik eluiga (durata comportamentale) erineb postiteenistuse üksiku arveldusarve omast. Mõni klient võib tõesti otsustada oma arve ühel päeval sulgeda, aga selle mõju PI kogutud rahalistele koguvahenditele on väike, sest klientide arveldusarvete arv on suur, keskmine hoius arveldusarvetel väike ja uued hoiused asendavad väljavõetud hoiuseid. […] arendatud konservatiivset mudelit kasutavad mitmed Itaalia pangad likviidsuse aktiivseks haldamiseks, et kindlaks määrata oma arveldusarvete käitumuslik eluiga ning seejärel kajastada seda vastavas väärpaberite portfellis, kus võetakse neid nõudeid arvesse seoses varade ja kohustuste juhtimisega (ALM).

(62)

Seda mudelit on PI kasutanud, et määrata kindlaks postiteenistuse arveldusarvetele (kliendid jaemüügi tasandil) (33) kogutud rahaliste vahendite käitumuslikku eluiga nii 2005.–2006. aasta kohta, kui PI oli kohustatud hoiustama postiteenistuse arveldusarvetele kogutud rahalisi vahendeid riigikassas (rahaliste vahendite passiivne haldamine), kui ka 1. jaanuarist 2007 alanud ajavahemiku kohta, kui PI alustas eraklientidelt kogutud rahaliste vahendite investeerimist europiirkonna riikide võlakirjadesse (rahaliste vahendite aktiivne haldamine).

(63)

Itaalia sõnul määrab […] mudel PI likviidsuse passiivse haldamise konkreetses kontekstis kindlaks postiteenistuse arveldusarvetele kogutud rahaliste vahendite käitumusliku eluea määramise kriteeriumid. Mudeliga püütakse kindlaks määrata sisemudeliga tuvastatud hoiuste stabiilsete ja volatiilsete komponentide eluea ulatust postiteenistuse arveldusarvete varasema volatiilsuse ja kontoomanike tõenäolise käitumise analüüside põhjal. Ühes mudeli variandis (täpsemalt riskiväärtuse mudelis, milles kasutatakse minimaalset aktsepteeritavat tulusust kümne aasta jooksul) märgitakse, et ligikaudu kahel kolmandikul (34) rahalistest vahenditest on väga pikk eluiga (mida peetakse miinimumtasemeks, millest allapoole on väga ebatõenäoline, et hoiuste summa kümne aastaga väheneb) ning ühe kolmandiku hoiuste eluiga varieerub 0–10 aasta vahel (mis tähendab, et need hoiused võidakse kümne aasta jooksul välja võtta). Sellise hoiuseprofiiliga on vastaval väärtpaberite portfellil („peegeldamine”) keskmine eluiga (35) 4,1 aastat ning Macauley kestus (36) on 3,2 aastat. Alternatiivse võimalusena (lineaarse regressiooni mudel, kasutades minimaalset aktsepteeritavat tulusust kümne aasta jooksul) on vastava väärtpaberite portfelli keskmine eluiga 4,9 aastat ja Macauley kestus 3,8 aastat. (37)

(64)

Itaalia sõnul aitab […] mudel PI likviidsuse aktiivse haldamise konkreetses kontekstis PI-l kindlaks määrata optimaalset varade jaotamist. Väga konservatiivsete hüpoteeside põhjal märgitakse, et PI jaoks on mõistlik varade jaotamine keskmiselt 4–5-aastase elueaga.

(65)

Alates 2007. aastast otsustas PI tolleaegsete turutingimuste tõttu kasutada […]-aastast keskmist eluiga, kuigi mudeliga tuvastati peaaegu piiramatu eluiga ligikaudu kahe kolmandiku hoiuste ning 0–10-aastane eluiga ülejäänud hoiuste puhul. (38) 5-aastaste ja 30-aastaste väärtpaberite vahe on üksnes 20 baaspunkti ning seetõttu eelistab PI investeerida lühema keskmise elueaga portfelli kui […] mudeliga loodud portfelli: vastasel korral ei hüvitata 30-aastase tähtajaga võlakirjade kõrgemat riski. 28. veebruari 2008. aasta kirjas lisas […], et mudeli tulemused oleks võimaldanud PI-l arendada investeerimisstrateegiaid, millel on pikem keskmine eluiga kui seni vastu võetud strateegiatel (kuni kümneaastane eluiga).

(66)

Seoses PI klientide arveldusarvetelt pärinevate rahaliste vahendite kogumise ja hoiustamise aastaste kulude (mis on kindlaks määratud PI analüütilises raamatupidamissüsteemis) kirjeldusega väidab Itaalia, et raamatupidamissüsteemi abil on võimalik kindlaks määrata PI finantsoperatsioonide kogukulu, kuid mitte iga üksiku toote kulu; Itaalia märgib, et PI/BancoPosta teenitavad protsendimarginaalid on pangandussektoris teenitavast väiksemad.

(67)

Laenuintressimäär, mis on peamiselt pikaajaline intressimäär, on kooskõlas turuga, sest kogutud rahalised vahendid on oma olemuselt pikaajalised. Seda järgmistel põhjustel.

(68)

Küsimuse kohta, kas intresside maksmine PI-le on kooskõlas turukriteeriumidega, rõhutab Itaalia nelja peamist teemat: laenuintressimäära vastavus turu intressimääradele (vt eespool), võrdlemine Prantsusmaa panga La Banque Postale olukorraga, PI audiitorite arvamus ning viide turu intressimääradele.

(69)

Itaalia sõnul näitab võrdlemine Prantsusmaa pangaga La Banque Postale, et La Banque Postale järgib varade ja kohustuste juhtimise ehk ALM-strateegiat, mille puhul kasutatakse sarnast statistilist mudelit, mida kasutab PI. Mudeli abil tuvastatakse postiteenistuse arveldusarvetele kogutud rahaliste vahendite stabiilsed ja volatiilsed komponendid. Stabiilne komponent investeeritakse OECD riikide võlakirjadesse ning volatiilne komponent lühiajalistesse vahenditesse.

(70)

Kõnealuse ALM-strateegia põhjal oli La Banque Postale’i tootlus 2005. aastal 4,4 %, kusjuures kokkuleppe alusel oli tulu 3,9 %. Itaalia arvates on La Banque Postale praktiline näide, et konservatiivse haldamise ning investeeringute keskmiselt viieaastase elueaga võib saavutada PI mehhanismidest kõrgemat tulu.

(71)

[…] teostatud uuringus pealkirjaga […] (edaspidi „[…] uuring” või „uuring”) esitatakse samasugused väited kahe ettevõtte võrreldavuse kohta. Selles väidetakse, et La Banque Postale käivitas 2001. aastal PI-ga sarnase rahaliste vahendite aktiivse haldamise strateegia, investeerides oma hoiuste stabiilsest komponendist 90 % OECD riikide võlakirjadesse, mille tootlikkus tekib kümneaastase perioodi jooksul ning ületab riigikassa mehhanismide oma. Kasutades samasuguseid konservatiivse investeerimise piiranguid nagu PI, saavutas La Banque Postale ajavahemikul 2004–2005 keskmise tootluse 4,45 %.

(72)

PI audiitorid nõustuvad, et volatiilsuse ja kasvumäära põhjal on postiteenistuse arveldusarvetele kogutud rahalised vahendid stabiilse iseloomuga.

(73)

Itaalia on esitanud komisjonile erapankade ja konsultantide kirjad, milles väidetakse, et PI tulu, mida ta on saanud postiteenistuse arveldusarvetele kogutud ja riigikassas hoiustatud rahalistelt vahenditelt, on sarnane tuluga turul, mida PI oleks saanud asjakohast investeerimis- ja riskijuhtimisstrateegiat rakendades.

(74)

Itaalia ametiasutused on seisukohal, et intressimäär, mida PI sai riigikassas hoiustatud rahalistelt vahenditelt, on kooskõlas intressimääraga, mida Poste Vita sai investeeritud rahalistelt vahenditelt. Eelkõige kaitsevad nad seisukohta, et I kategooria elukindlustuspoliisid on tooted, mida võidakse käsitada võrreldavana postiteenistuse arveldusarvetega ning keskmine tulu neilt toodetelt (nt Posta Più) oli 2002.–2006. aastal 4,68 %, mis on vastavuses kokkuleppes sätestatud keskmise intressimääraga 4,55 %.

(75)

Itaalia ametiasutused väidavad, et postiteenistuse arveldusarved ja elukindlustuspoliisid on võrreldavad tooted finantshalduse seisukohast, sest kuigi postiteenistuse arveldusarved on lühiajalisemad tooted, on need tegelikult sarnased keskpikkade rahastamisvahenditega, mille puhul on tagatud kapital ja minimaalne intressimäär. Elukindlustuspoliisid on kapitaliseeritud toode, mille puhul on samuti tagatud kapital ja minimaalne intressimäär, keskpikk kuni pikaajaline tähtaeg (tavaliselt kümme aastat) ning trahvita lunastamise võimalus igal ajal.

(76)

Tabelis 2 on esitatud ajavahemikul 2002–2006 PI-le makstud intressi ja samal ajavahemikul Posta Più saadud intressi võrdlus.

Tabel 2

(77)

Itaalia ametivõimud väidavad, et riigikassas hoitava hoiuse tulu indekseerimine parameetritega, mis on seotud Itaalia riigivõlaga, on ainus mehhanism, mis ei karista riigikassat ja mis on vastavuses riigikassa emitendi olemusega, võttes arvesse kohustust rahalisi vahendeid riigikassas hoiustada.

(78)

Lisaks annab kokkulepe PI-le pikaajaliste määradega seotud intressi, mis on kooskõlas kogutud vahendite olemusega. Kokkulepe kaitseb riigikassat ka ebasoodsate turutingimuste eest, mis võivad sellise võla maksumuse muuta erinevaks traditsioonilistest rahastamiskuludest.

(79)

Itaalia ametivõimud võrdlevad kokkuleppes sätestatud määra rahastamiskuludega, mis on välja arvutatud järgmiselt:

Tabel 3

(80)

Tulemuste põhjal järeldab Itaalia, et kõnealuse viie aasta jooksul oli riigikassa keskmise pikkusega ja pikaajalise võla kulu vastavuses kokkuleppe alusel saadud tuluga.

(81)

Lisaks, i) intressi maksmise määr on indekseeritud parameetritega, mis on seotud Itaalia riigivõlaga (riigi võlakirjadega), mis on riigikassa võlgadele kõige asjakohasem võrdlus; ii) rahaliste vahendite stabiilsus, mida kinnitavad statistilised mudelid, ning PI-le pandud kohustus teevad investeeringu kestuse suuremas osas püsivaks (võtmata arvesse konkreetseid ettevaatusabinõusid, nagu raha varase väljavõtmise võimalus või kolmeaastane suhe, mis kaitsevad riigikassat ettenägematute turumuutuste eest), ning iii) riigikassa likviidsusrisk on piiratud, arvestades postiteenistuse rahaliste vahendite tõendatud stabiilsust, ning see kajastub 10 % selliste vahendite sidumises lühiajalise parameetriga.

(82)

Seoses laenuintressimäära pikaajalise elemendiga (90 %, mis koosneb 10-aastase tähtajaga riigi võlakirjade tootlusega seotud 10 protsendist ja 30-aastase tähtajaga riigi võlakirjade tootlusega seotud 80 protsendist) leiab Itaalia, et PI kohustus, mis on parameetriline investeering (investimento di tipo parametrico), mille suhtes kasutatakse laenumäära, mis määratakse kindlaks võrdluses riigi võlakirjade tootluse kaalutud keskmisega, erineb 2007. aasta finantsseaduses kehtestatud kohustusest investeerida otse vabalt valitud ja vabalt hallatud riigi väärtpaberitesse, mis on otsesed investeeringud (investimenti diretti). Kokkuleppes sätestatud parameetriline investeering toodab muutuvat tulu, mis ei ole hallatav ning on seetõttu passiivselt avatud turu kõikumistele. Parameetriline investeering on turuliikumiste korral otsesest investeeringust jäigem ning seotud maksimaalselt 12 kuuks (kuna kumbki osapool võib kuuekuulise etteteatamisega kokkuleppe tühistada) ning selle intress hõlmab sihtotstarbelist lisatasu, et kompenseerida investeerimisele seatud piiranguid. Lisatasu, mis Itaalia hinnangul on 0,25–0,50 protsendipunkti, on vastavuses ajalooliselt madala keskmise tootluse vahega 30-aastase tähtajaga mitmeaastaste riigi võlakirjade ja 10-aastase tähtajaga mitmeaastaste riigi võlakirjade vahel (0,20–0,40 protsendipunkti).

(83)

Lisatasu võib vaadata kui tagantjärele hüvitist, mis kompenseerib PI-le kohustuse ja selle, et ta ei saa oma rahalisi vahendeid aktiivselt hallata, ning see on mõistlikkuse piiresse jääv makse riigikassalt, mis tegutseb kui eraõiguslik laenuvõtja, võttes arvesse kokkuleppe sätteid, mis kaitsevad riigikassat ebasoodsate turutingimuste eest (lepingu lõpetamise võimalus, kokkuleppe kolmeaastane tähtaeg ning parameetrite ajakohastamine iga kahe nädala tagant).

(84)

Itaalia ametiasutused on komisjonile saatnud […] uurimuse, et näidata, et kokkuleppes sätestatud intresside maksmine ei anna PI-le mingeid eeliseid.

(85)

[…] uurimuses käsitletakse järgmisi aspekte.

Selleks et võrrelda täielikult indekseeritud portfelli (hoius riigikassas) ja aktiivselt hallatud fondidega portfelli (esimene eespool esitatud punkt) tulemusi, tuleb Itaalia arvamuse kohaselt arvestada märkimisväärse kümneaastase ajavahemikuga, mis sisaldaks vähemalt üht tervet majandustsüklit. Just sellepärast võrreldakse […] uurimuses kokkuleppes sätestatud tulu alternatiivsetest strateegiatest saadud tuluga kümneaastase ja mitte lühema ajavahemiku jooksul. Lühemad analüüsiperioodid arvestaksid ainult teatavate majandustsükli etappidega Kui intressimäärad tõusevad, kujuneb fikseeritud intressimääraga portfellide tulemus kehvemaks võrreldes ujuva intressimääraga portfellide tulemustega; kui intressimäärad langevad, on olukord vastupidine. Ajavahemikul 2005. aastast kuni 2007. aasta keskpaigani intressimäärad tõusid ning fikseeritud intressimääradel põhinevad alternatiivsed investeerimisstrateegiad, nagu need, mida kasutas […], põhjustasid kapitalikahjumeid ning tootsid väiksemat tulu, kui kokkuleppes sätestatud.

Kümne aasta jooksul võib Itaalia ametiasutuste sõnul ujuvatel intressimääradel põhinevaid portfelle võrrelda fikseeritud intressimääradel põhinevate investeerimisportfellidega, kuna kapitali kasvutulu ja kapitalikahjum elimineerivad teineteise mõju. Kümneaastase ajavahemiku jooksul on fikseeritud intressimääraga portfellide tulu suuresti vastavuses ujuva intressimääraga portfellide tuluga. Aktiivne fondihaldus toodab selgelt suuremat tulu kui kokkuleppes sätestatud passiivne (parameetriline) haldus (näiteks […] välja pakutud võrdlusaluse tootlus, mille keskmine eluiga on viis aastat, on vastavuses kokkuleppest tuleneva tuluga, mille keskmine eluiga on palju pikem).

Itaalia ametiasutused väidavad, et komisjon peaks vahet tegema lühiajalise riski ja pikemaajalise riski vahel. Fikseeritud intressimääraga kümneaastase tähtajaga väärtpaberite väärtus võib lühiajaliselt suures ulatuses varieeruda, ent terve kümneaastase perioodi jooksul annavad fikseeritud intressimääraga võlakirjad tulu, mis on fikseeritult väga usaldusväärne. Üldkokkuvõttes on kümneks aastaks fikseeritud intressimääraga portfellide tulu vastavuses ujuva intressimääraga portfellide tuluga, kuigi ujuva intressimääraga portfellid on riskantsemad, kuna neid mõjutavad intressimäärade iga-aastased kõikumised.

Tõeliselt alternatiivne investeeringute haldamine, mis säilitab teatavas ulatuses paindlikkuse ja kasutab ära kõik turul olevad finantsinstrumendid, suurendab võimalust saavutada paremaid tulemusi kui passiivse portfelli korral, nagu kokkuleppes sätestatud portfell seda on.

[…]

Itaalia osutab, et kokkuleppe sõlmimise ajal riigikassaga ei olnud intressimäärade tulevased trendid ja lepingu kestus teada. Itaalia arvamuse kohaselt oli varieeruvate parameetritega variant majanduslikust seisukohast ratsionaalne, kuna see oli õiglane ja mõistlik mõlema osapoole, nii PI kui riigikassa jaoks.

Itaalia leiab, et mis puutub riski ja tulu vahelisse suhtesse, siis riigikassas hoiustataval postiteenistuse arveldusarvel on paratamatult vähemsoodne riski ja tulu suhe kui fikseeritud intressimääraga ja 1–10-aastase elueaga riigi võlakirjadel. Itaalia sõnul on ujuva intressimääraga väärtpaberite volatiilsus hinna seisukohalt alati madalam kui fikseeritud intressimääraga väärtpaberitel, mis on otseselt proportsionaalne väärtpaberi elueaga. Samas ei tohiks hinna volatiilsuse kontseptsiooni segamini ajada tulu volatiilsuse kontseptsiooniga: tulu vaatenurgast võib kokkulepe riskantsem olla kui fikseeritud intressimääraga portfell, võttes arvesse selle mõju PI intressimarginaalile (kui intressimäärad langevad, on ujuva intressimääraga portfellid riskantsemad kui fikseeritud intressimääraga portfellid, kuna need ei ole kaitstud ümberhindamise ohu eest ja vähendavad seega PI marginaali). Seega on ujuva intressimääraga instrumendil madal hinna volatiilsus ja kõrge tulu volatiilsus. PI kasutatavad meetodid postiteenistuse arveldusarvete haldamise riskide jälgimiseks, mis põhinevad Basel II põhimõtetel, hindavad intressimäärade muutuste mõju eeldatavatele rahavoogudele. Nimetatud analüüs, mis hõlmas 12-aastast ajavahemikku, näitab, et kõige suurem risk tuleneb võlakirjadest, mille lõpptähtaeg saabub järgneva 12 kuu jooksul (kuna nad kannavad refinantseerimise riski), ja mõnedest ujuva intressimääraga võlakirjadest, aga mitte pikaajalistest fikseeritud intressimääraga võlakirjadest. Aktiivne haldus laseks PI-l järgida praeguse turustsenaariumiga kooskõlas olevat tootluse parendamise poliitikat ning tulu maksimeerimise strateegiate valguses oma portfelli kohandada.

Itaalia ametiasutuste sõnul põhines kokkulepe ujuvatel intressimääradel, et kaitsta mõlema osapoole huve: PI soovis turuga vastavuses olevat õiglast intressi ning riigikassa soovis, et rahastamiskulud oleks vastavuses tema enda keskmise pikkusega ja pikaajalise võla kuludega.

Itaalia väidab, et kui PI peaks looma kindlaksmääramata tähtajaga portfelli, koosneks see 60 % ulatuses 30-aastase tähtajaga Euroopa Liidu riikide väärtpaberitest ja 50-aastase tähtajaga riigi võlakirjadest ning 40 % ulatuses mitmeaastastest riigi võlakirjadest kestusega 0–10 aastat. See äärmiselt teoreetiline ja ebatõenäoline portfell oleks 2005. aastal tootnud 3,6 % tulu, 2006. aastal 3,65 % tulu ja 2007. aastal 3,7 % tulu. Selle tulu volatiilsus oleks väga madal, ent ülipika eluea tõttu oleks see kandnud mainimisväärset riski.

(86)

[…] uurimus näitab ka, et kohustus tekitab PI-le alternatiivkulusid ja riske, kuna piirab PI investeerimisvõimalusi. Hoius riigikassas oli seotud ainult Itaalia Vabariigi krediidiriskiga, mis takistas PI-l otsimast mitmekesiseid investeerimisvõimalusi Euroopa Liidu riikide võlakirjade turul. Krediidiriskile lisandus likviidsusrisk, mis tulenes hoiuse pikaajalisusest ja varase väljaostmise õiguse puudumisest. Alternatiivkulud, mis on seotud puuduva võimalusega investeerida krediidiriskide alusel hajutatud varade portfelli, on hetkel hinnanguliselt vahemikus 1–1,50 % aastas, kui arvestada AA Euroopa finantsettevõtteid võlakirjaturul, ning vahemikus 0,60–1 % aastas, kui arvestada AA Euroopa äriettevõtteid võlakirjaturul. Portfelli aktiivse haldamise piirangut on keeruline hinnata: näide La Poste ja sellise kauplemissüsteemi liigi aktiivse halduse kohta, mis tähendab Euroopa Liidu riikide väärtpaberitesse investeerimist, näitab, et on võimalik saada suuremat tulu kui riigikassa hoiuselt saadav tulu.

(87)

Itaalia ametiasutused õigustavad võrdlust kokkuleppe mehhanismi (mis põhineb ujuvatel intressimääradel) ja automaatsete kvantitatiivsete mudelite vahel, mida kasutab […] ja mille eesmärk on tõestada fikseeritud intressimääradel põhineva aktiivse halduse kasutegurit, väites, et tavapärane turu operaatorite ja alates 2007. aastast ka PI võlakirjadega kauplemise praktika eeldab investeerimist fikseeritud intressimääraga väärtpaberitesse. Nad lisavad, et võrdlema ei peaks mitte ujuvate ja fikseeritud intressimääradega väärtpabereid, vaid rahaliste vahendite aktiivset ja passiivset haldamist.

(88)

Lõpetuseks on Itaalia seisukohal, et kokkuleppes sätestatud intresside maksmise mehhanism, millega kohaldatakse lühiajalisi intressimäärasid postiteenistuse arveldusarvetele kogutud rahaliste vahendite volatiilse komponendi suhtes, annab korrektse hinnangu riigikassa reaalse likviidsusriski kohta.

(89)

Itaalia arvamuse kohaselt ei saa postiteenistuse arveldusarvete intressimäära indekseerida lühiajaliste parameetritega (nt tavaliste 12-kuuliste riigivekslite tootlus) kogutud rahaliste vahendite stabiilsuse tõttu.

(90)

Kui võtta võrdlusaluseks 2005. aasta, nagu ABI seda tegi, on analüüs eksitav, sest 2005. aastal olid lühiajalised intressimäärad madalaimal tasemel: tavaliste 12-kuuliste riigivekslite tootlus oli 2,21 %, mis oli 1,69 % alla kokkuleppes kehtestatud intressimäära. ABI analüüsi erapoolikust näitab Itaalia sõnul ka tõsiasi, et 2007. aasta veebruaris oli tavalise 12-kuuse riigiveksli tootlus ligikaudu 3,9 % ning vahe selle näitaja ja kokkuleppe korvi keskmise vahel, mis oli sel hetkel umbes 4,5 %, oli – 0,60 % ehk peaaegu üks kolmandik ABI osutatud vahest.

(91)

Seoses võrdlusega, mille ABI tegi intressi puhul, mida CDP sai riigikassas hoiustatavatelt rahalistelt vahenditelt (ujuv kuuekuune intressimäär, mis oli võrdne tavaliste kuuekuiste riigivekslite tootluse ja igakuise Rendistato indeksi tavalise aritmeetilise keskmisega), väidab Itaalia, et CDP-d ei saa PI-ga võrrelda, kuna ettevõtted erinevad nii struktuuri, äritegevuse, eesmärkide, tegevuse, korralduse kui investeerimispoliitikate poolest. Teiseks, kuna igakuine Rendistato indeks on keskmise pikkusega kuni pikaajaline intressimäär, läheb ABI iseenesega vastuollu, kui väidab, et riigikassas hoiustatavad PI rahalised vahendid peaksid teenima intressi lühiajaliste parameetrite kohaselt.

(92)

Samuti märgib Itaalia, et postiteenistuse arveldusarvetele kogutud rahalised vahendid on turul ainulaadsed ning neile on keeruline ühte konkreetset asendajat leida. Samas võimaldab kogutud vahendite stabiilsus lugeda neid praktikas võrdseks pikemaajalise rahaliste vahendite kogumise instrumendiga ning muudab võrdluse lühiajaliste 12-kuiste võlakirjadega kohatuks.

(93)

Hinnatav meede on 2006. aasta finantsseadus ja kokkulepe, millega määratakse kindlaks riigikassa poolt PI hoiustelt makstav laenuintressimäär.

(94)

Selleks et teha kindlaks, kas meede on EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses riigiabi, peab komisjon hindama, kas

(95)

Abi käsitamiseks riigiabina peavad eelised olema omistatavad riigile ja pärinema otseselt või kaudselt riigi ressurssidest.

(96)

Intressi maksab majandusministeerium/riigikassa konkreetsete PI suhtes kohaldatavate seaduste, korralduste ja kokkulepete alusel.

(97)

Seega on kaks eespool osutatud kumulatiivset tingimust täidetud. PI-le makstavat intressi makstakse riigi vahenditest.

(98)

EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaselt on keelatud anda abi, mis soodustab teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, see tähendab valikulist abi.

(99)

Kõik ettevõtted ei saa riigikassas intressidega arveldusarvet hoida, kuigi teoreetiliselt võiksid nad sellisest korraldusest kasu saada, kui võtta arvesse süsteemi iseloomu ja säästlikkust. Igal juhul ei ole Itaalia näidanud, et sellistest kontodest kasu saavate operaatorite väga väikest arvu oleks võimalik õigustada süsteemi iseloomu ja säästlikkusega.

(100)

Lisaks kohaldatakse 2006. aasta finantsseadust ja kokkulepet ainult PI suhtes.

(101)

Seega on PI-le makstavad laenuintressimäärad valikulised.

(102)

EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaselt on keelatud anda abi, mis kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust ja mis moonutab või ähvardab moonutada konkurentsi.

(103)

Nende kahe tingimuse hindamisel ei ole komisjon kohustatud tõendama riigiabi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja konkurentsi tegelikku moonutamist, vaid ainuüksi seda, kas riigiabi võib kõnealust kaubandust kahjustada ja konkurentsi moonutada. (44) Kui liikmesriigi abi tugevdab ettevõtja seisundit tema konkurentide suhtes ühendusesiseses kaubanduses, loetakse, et abi kahjustab viimaste konkurentsivõimet.

(104)

Ei ole vaja, et PI ise osaleks ühendusesiseses kaubanduses. Liikmesriigi poolt ettevõtjale antud abi võib aidata tal säilitada või soodustada tegevust koduturul, mille tulemusena vähenevad teistes liikmesriikides asutatud ettevõtete võimalused tulla asjaomase liikmesriigi turule. Lisaks võib seni ühendusesiseses kaubanduses mitte osalenud ettevõtte tugevnemine tõsta ettevõte sellisele positsioonile, mis annab talle võimaluse teise liikmesriigi turule sisenemiseks.

(105)

Nagu on üksikasjalikult kirjeldatud käesoleva otsuse 2. jaos „PI ja BancoPosta äritegevus – asjaomased turud”, oli Itaalia postiteenuste sektoris teatav konkurents ka enne järkjärgulist liberaliseerimist, mida soositi ühenduse õigusaktidega.

(106)

Mööndakse, et peamised väljakutsed ELi riiklikele postiettevõtjatele on üha kasvav konkurentsisurve kõikides turusegmentides – nii tavakirjade, pakkide kui ekspressteenuste vallas. Kui paki- ja ekspressteenuste turud on konkurentsile juba aastakümneid avatud olnud, siis tavakirjade segmendis takistasid konkurentsi arengut seaduslikud monopolid. Riiklike reguleerivate asutuste ja avalike postiettevõtjate vaatenurgast on konkurents paki- ja ekspressteenuste segmendis märkimisväärne nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil, samas kui tavakirjasegmendis konkurents alles areneb. (45)

(107)

Kullerpostiteenuseid, äriklientidele suunatud pakiteenuseid ja logistikateenuseid on Itaalias arendanud eraettevõtted, millest mõned, nagu TNT ja DHL, asuvad teistes liikmesriikides. 2004. aastal komisjoni avaldatud aruanne (46) toob esile tõsiasja, et mitmed postiettevõtjad (Suurbritannia Royal Mail, Hollandi TPG, Saksamaa Deutsche Post ja Prantsusmaa La Poste) on omandanud Itaalias paiknevaid postiteenust pakkuvaid ettevõtteid.

(108)

Seoses finantsteenustega osutab komisjon, et pangandussektor on juba mitmeid aastaid konkurentsile avatud. Konkurents, millele pandi algus juba EÜ asutamislepingus sätestatud kapitali vaba liikumisega, on turu järkjärgulise liberaliseerimine käigus tugevnenud.

(109)

Lisaks, nagu juba PI-ga seotud varasemas riigiabi juhtumis Ente Poste Italiane (PI endine nimi) selgitatud, (47) konkureerib PI pankade ja finantsteenuste osutajatega, kes pakuvad tooteid, millega saab PI tooted suures osas asendada. Oluline on see, et postiteenistuse arveldusarved konkureerivad panga arveldusarvetega kohtades, kus nii pankadel kui PI-l on väljundid. Viimase paari aasta jooksul on PI märkimisväärselt laiendanud klientidele pakutavate makseteenuste valikut, lisades traditsioonilistele postiinstrumentidele, nagu arveldusarvele hoiuste kandmine ja rahakaardid, hulga instrumente, mis kuulusid varem pankade tegevusvaldkonda (deebet- ja krediitkaardid, krediitkorraldused või püsikorraldused kommunaalteenuste arvete eest). Mõnel juhul, nagu deebetkaartide ja püsikorralduste puhul, pakub teenust PI ise, teistel juhtudel levitab PI kolmandate osapoolte (krediitkaartide puhul pankade) tooteid. Sellised arengud on suurendanud PI pakutavate teenuste asendatavust pankade pakutavate finantsteenustega

(110)

On tõenäoline, et abil on pankadele ja teistele Itaalia finantsturul osalejatele negatiivne mõju. Riigikassa poolt PI hoiustelt makstavate intresside ulatuses, mis ületab asjaomast turu võrdlusalust, on PI motiveeritud hoiuste kogumise äri laiendama kaugemale sellest tasemest, kuhu seda oleks laiendatud, kui PI teeninuks ainult turul tavapärast intressi. Pankade turuvõimalused vähenevad vastavalt.

(111)

Samal põhjusel on komisjon seisukohal, et meede muudab teistes liikmesriikides asutatud ettevõtetele Itaalia turule tulemise keerulisemaks. Itaalias tegutsevad ka teiste liikmesriikide pangad, tegutsedes kas vahetult filiaalide või esinduste kaudu või kaudselt Itaalias asuvate pankade ja finantsasutuste üle valitseva mõju omamise kaudu. Olukorda näitlikustavad hiljutised Itaalia selliste pankadega nagu Antonveneta ja BNL seotud piiriülesed kapitalitehingud. PI tugevnenud turupositsioon takistab mõlemat liiki turule tulemist.

(112)

Kokkuvõtteks: postiteenuste ja finantsteenuste sektorites toimub liikmesriikidevaheline kaubandus. Laenuintressimäär tugevdab PI positsiooni selliste teiste postiettevõtete ja pankade suhtes, kellega ta ühendusesiseses kaubanduses konkureerib. Meede võib seega kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutada konkurentsi.

(113)

Riigiabi olemasolu üheks kriteeriumiks on see, et meede annab asjaomastele ettevõtetele eelise.

(114)

Nagu eespool juba nimetatud, annavad 2006. aasta finantsseaduse ja kokkuleppe alusel maksmisele kuuluvad laenuintressimäärad majandusliku eelise, kui need on kõrgemad intressimäärast, mida turutingimustel toimiv eraõiguslik laenuvõtja oleks valmis PI-le hoiustatud rahaliste vahendite eest maksma, võttes arvesse nende vahendite iseloomu ja suurust.

(115)

Komisjoni hinnangus meetme kohta analüüsitakse, kas kokkuleppega kehtestatakse intress, mis sarnaneb intressile, mida turumajanduses toimiv eraõiguslik laenuvõtja oleks hoiustatud rahaliste vahendite eest pakkunud, võttes eriti arvesse kohustust ja seonduvaid finantsriske (jagu 7.4.2). Piisav intress peaks peegeldama nii eeldatavat tulu kui riski, mitte ainult tulemuslikkust tagantjärele määratud tulu alusel.

(116)

Itaalia on korduvalt väitnud, et kohustuse tõttu on PI raskendatud seisus, kuna ta oleks kohustuse puudumisel saanud kõrgemat tootlust. Komisjon analüüsib, kas Itaalia väide on põhjendatud (jagu 7.4.3).

(117)

Komisjoni hinnang sisaldab kompleksset majandusanalüüsi. Kui komisjon võtab meetme sellise analüüsi alusel, on tal ulatuslik kaalutlusõigus. (48)

(118)

Lõpetuseks, kokkulepe, mis jõustus 4. aprillil 2006. aastal, sõlmiti 23. veebruaril 2006. aastal. (49) Komisjoni läbi viidud analüüs peab põhinema kokkuleppe osapooltele kuni 2006. aasta veebruarini kättesaadaval olnud teabel.

(119)

Laenuintressimäära kindlaks määrates oleks konservatiivne turumajandustingimustes tegutsev laenuvõtja (edaspidi „eraõiguslik laenuvõtja”) ennekõike arvestanud järgmiste teguritega:

(120)

Nimetatud aspektid on omavahel seotud ja määravad üheskoos intressimäära, mida eraõiguslik laenuvõtja oleks riski ja tulu vaatenurgast valmis maksma. Käesolevas otsuses vaadeldakse nimetatud aspekte ükshaaval. Seejärel on võimalik teha järeldusi seotud intressimäärade struktuuri ja summa kohta, et määrata kokkuleppega kehtestatud intressimäärade ja eraõigusliku laenuvõtja intressimäärade vahe.

(121)

Enne 2004. aastat ei hoiustatud postiteenistuse arveldusarvetele kogutud rahalisi vahendeid ainult riigikassas, vaid ka CDPs (50). Alljärgnev tabel näitab postiteenistuse arveldusarvete keskmist mahtu ja iga-aastast keskmist hoiusesummat riigikassas.

Tabel 4

(122)

Märkimisväärne hoiuste kasv riigikassas alates 2002. aastast on seotud BancoPosta konto avamisega. Enne BancoPosta konto avamist ei olnud postiteenistuse arveldusarve selliste seotud teenuste nagu deebet- ja krediitkaartide puudumise tõttu piisav jaekaubandusinstrument, seda kasutasid peamiselt riiklikud haldusorganid ja ettevõtted, kes esitasid suures koguses arveid (riiklike kommunaalteenuste eest).

(123)

Itaalia ametiasutused väidavad, et postiteenistuse arveldusarved annavad riigikassale stabiilse ja usaldusväärse sissetulekuallika, mis on alternatiiviks turul osalemisele. Lisaks kinnitab Itaalia, et aastatel 2005–2006, kui kokkulepe ette valmistati ja allkirjastati, eeldati postiteenistuse arveldusarvetel olevate hoiuste kasvu.

(124)

Selles kontekstis on 35 miljardit eurot ühelt laenuandjalt märkimisväärne laen. Komisjon märgib samas, et Itaalia riigikassa emiteeris ajavahemikul 2001–2005 (51) nii lühikese kui pika tähtajaga väärtpabereid väärtuses ligikaudu 400 miljardit eurot aastas ning et emissioonid olid ülemärgitud. Seega ei olnud nimetatud ajavahemikul turul rahalistest vahenditest puudus.

(125)

Lisaks leiab komisjon, et postiteenistuse arveldusarvetel olevate hoiuste kasv ei tähenda tingimata hoiuste kasvu riigikassas, kuna kohustust võib vähemalt teoreetiliselt muuta (vt alljärgnevat).

(126)

Tavaliselt moodustub intress, mida eraõiguslik laenuvõtja on nõus maksma, saadavate rahaliste vahendite elueast. Pikaajaliselt seotud rahalised vahendid tasustatakse reeglina kõrgema intressimääraga kui lühiajaliselt seotud vahendid. Kokkuleppe puhul ei ole ükski osa rahalistest vahenditest tegelikult seotud: kui PI kogutud hoiuste tase alaneb, alaneb vastavalt ka riigikassale jaotatavate vahendite summa. Samas näitavad rahaliste vahendite varasem tase ja vahendite areng aja jooksul, et on võimalik eristada hoiuste stabiilset ja volatiilset komponenti.

(127)

Kuna riigikassa saab siinkohal ligipääsu suhteliselt stabiilsele rahastamisallikale, leiavad Itaalia ametiasutused, et on asjakohane võtta intressi aluseks võrdlusalus, mis peegeldab osaliselt vahendite pikaajalist iseloomu. Komisjon jagab seisukohta, et eraõiguslik laenuvõtja seoks stabiilse suurema osa rahaliste vahendite intressimaksetest keskmise pikkusega või pikaajaliste parameetritega ja ülejäänud volatiilse osa intressimaksed lühiajaliste parameetritega.

(128)

Nagu eespool nimetatud, on Itaalia lugenud kõigi postiteenistuse arveldusarvetel olevate hoiuste stabiilse komponendi võrdseks kõigi postiteenistuse arveldusarvetel olevate aastaste hoiuste miinimumtasemega. Vahe postiteenistuse arveldusarvetel oleva kogu aastase hoiusumma miinimumtaseme ja kogu keskmise aastase hoiusumma vahel moodustab postiteenistuse arveldusarvetel oleva kogu aastase hoiusumma volatiilse komponendi.

(129)

Itaalia on kinnitanud ja komisjon üle kontrollinud, et teised finantsasutused teevad tavapärase äritegevuse käigus kogutavate hoiuste taseme iseloomustamisel vahet stabiilsel ja ebastabiilsel komponendil. Nad kasutavad selle eristamiseks erinevaid meetodeid, (52) ent Itaalia ametiasutuste välja pakutud meetodit on üsna lihtne kasutada. Selle meetodi kasutamisel saadud võrdlusalus tundub olevat lähedane teiste lähenemiste rakendamisel saadud tulemusele.

(130)

Seega võib komisjon Itaalia soovitatud meetodi hoiuste stabiilsete ja volatiilsete komponentide eristamiseks vastuvõetavaks lugeda.

(131)

1995. aastast on esitatud summad absoluutses tähenduses olnud järgmised:

Tabel 5

(132)

Komisjon on välja arvutanud, et stabiilne ja volatiilne komponent moodustavad ajavahemikul 1995–2005 vastavalt 85,4 % ja 14,6 % postiteenistuse arveldusarvetest, kusjuures volatiilse komponendi standardhälve on 4,1 %. Lisaks on viimastel aastatel hoiuste volatiilne komponent mainimisväärselt vähenenud, jõudes 2005. aastaks aastapõhiselt 10,5 protsendini. Kuu-, veerandaasta- ja poolaastapõhiselt on hoiuste volatiilne komponent ajavahemikel 1995–2005 ja 2001–2005 keskmiselt 10 % lähedal või alla selle. 2006. aasta esimesed kuud kinnitavad seda arengut.

(133)

Kokkuvõtteks on komisjon seisukohal, et 90 % hoiustest postiteenistuse arveldusarvetel võib lugeda suhteliselt stabiilseks ja 10 % suhteliselt volatiilseks.

(134)

Komisjon on seisukohal, et kuni kohustus kehtib, oleksid postiteenistuse arveldusarvetel olevate hoiuste stabiilne ja volatiilne komponent protsentuaalselt eraõigusliku laenuvõtja hoiuse komponentidega sarnased.

(135)

Seega on kokkuleppest tulenev laenuintressimäära lühiajalise komponendi 10 % osakaal antud juhul õigustatud. Keskmise pikkusega ja pikaajalise elemendi osakaal on seega 90 %. Alljärgnevalt on näidatud, et keskmise pikkusega ja pikaajalise elemendi suhtes ei ole vajadust viia läbi üksikasjalikumat analüüsi, võttes arvesse keskmise pikkusega komponendile antud 10 % osakaalu ja pikaajalisele komponendile antud 80 % osakaalu.

(136)

Bilansi passiva analüüsimine rahastamisallikate leidmiseks eeldab, et pank mõistab vahendite pakkujate ja rahastamisinstrumentide iseloomu. Passivast tulenevate rahavoogude hindamiseks peab pank kõigepealt uurima kohustuste käitumist tavalistes äritingimustes, tehes ennekõike kindlaks

(137)

Just nagu krediidipikenduste ja uute laenutaotluste hindamisel, saab pank ka oma passivate tegelike lõpptähtaegade määramisel kasutada erinevaid meetodeid, näiteks kasutada hoiuste käitumise varasemaid mudeleid. Üksikisikute või ettevõtete nõudehoiuste puhul viivad paljud pangad läbi statistilise analüüsi, milles võetakse arvesse hooajalisi tegureid, intressimäärade tundlikkust ja teisi makromajanduslikke tegureid. Suurte hulgihoiustajate puhul võib pank viia üksikute klientide kaupa läbi krediidipikenduse tõenäosuse hindamise. Kohustuste käitumise hindamise keerukus on tõusnud koos kasvava konkurentsiga hoiuste investeerimisalternatiivide vallas. Hinnanguid koostatakse ka rahavoogude kohta, mis tulenevad pankade kohustustest ebatavalistes tingimustes (pangaspetsiifilised probleemid või üldised turuprobleemid).

(138)

Eelneva taustal on komisjon sügavuti tutvunud Itaalia edastatud teabega PI kasutatud statistilise mudeli kohta, mille abil leiti postiteenistuse arveldusarvetele kogutud vahendite konservatiivsed ja eeldatavad arengud, võttes analüüsi aluseks varasemad arengud ([…] uurimus). (53)

(139)

Komisjon rõhutab, et […] uurimuse eesmärk on kvantifitseerida postiteenistuse arveldusarvetel olevate hoiuste käitumuslikku eluiga ja et […] ei tee mingeid järeldusi seoses riigikassas hoiustatava hoiuse elueaga.

(140)

Hoiuste keskmise eluea määramiseks peab komisjon siinkohal arvestama kahe erinevat tüüpi – aktiivse ja passiivse – fondihaldusega.

(141)

Itaalia väidab, et PI likviidsuse passiivse halduse konkreetses kontekstis 2005. ja 2006. aastal on postiteenistuse arveldusarvetele kogutud rahaliste vahendite eluea määramise kriteeriumid toodud […] mudelis. Nimetatud tõenäosusepõhine mudel tugineb postiteenistuse arveldusarvete varasemale volatiilsuse analüüsile ja PI kontoomanike käitumisele (54) ning kirjeldab PI klientide käitumise dünaamikat 99 % usaldustasemega.

(142)

Nimetatud mudeli kümneaastase tähtajaga riskiväärtuse spetsifikatsiooni alusel on […] % rahalistest vahenditest peaaegu piiramatu käitumusliku elueaga (selles mõttes, et on üsna ebatõenäoline, et hoiuste kogus langeb kümne aasta pärast alla kahe kolmandiku taseme) ning ülejäänud osa eluiga ulatub nullist kümne aastani (st et eeldatavasti võidakse need hoiused kümne aasta jooksul välja võtta).

(143)

Komisjon on seisukohal, et PI-poolne vahendite passiivne haldamine tuleneb peamiselt kohustusest. Seega on äärmiselt oluline hinnata, kuidas eraõiguslik laenuvõtja oleks analüüsinud kohustust ja kohustuse täitmist aja jooksul. (55)

(144)

Esiteks on kohustuse eesmärk kanda postiteenistuse arveldusarvetele kogutud kogu hoiusumma keskmine eluiga üle PI riigikassas olevale arveldusarvele. Itaalia jagab arvamust, et kohustus on põhiargument riigikassa hoiuse suurema osa kirjeldamisel pikaajalisena. Kohustuse puudumisel oleks PI hoius üsna sarnane arveldusarvele eraõigusliku laenuvõtja juures.

(145)

Teiseks, nagu nähtub alltoodud joonisest, on riigikassas hoiustatud summad alates 1995. aastast märkimisväärselt muutunud. (56)

Joonis 2

[…]

(146)

Muutused tulenevad eelkõige muutustest asjaomastes riiklikes õigusaktides:

(147)

Itaalia ametivõimud kinnitavad, et seadusandlikud muudatused viidi sisse riigikassa otsuse tõttu anda PI-le suurem rahandusalane iseseisvus. Nimetatud protsess, mis sai alguse 1998. aastal PI ümberorganiseerimisega aktsiaseltsiks, tõi kaasa BancoPosta postiteenistuse jaekontode avamise 2001. aastal.

(148)

Samalaadne sündmus, mis ei olnud ajavahemikul 2005–2006 täielikult ennustatav (eriti mis puutub selle toimumise täpsesse kuupäeva), leidis aset 2007. aasta alguses, kui 2007. aasta finantsseadus kitsendas mainimisväärselt kohustuse ulatust. See tõi kaasa PI riigikassas hoiustatavate rahaliste vahendite järsu languse: 2007. aasta detsembris moodustas hoius riigikassas ainult ligikaudu 25 % kogu hoiusummast postiteenistuse arveldusarvetel. Komisjon leiab, et kokkuleppe sõlmimise ajal oleks pidanud konservatiivne ettevõtja seda seadusemuudatust ja eriti muudatuse tagajärgi, st vastavalt kas riigikassas või eraõigusliku laenuvõtja juures hoiustatava summa vähenemist ette nägema, kuna areng suurema sõltumatuse suunas PI finantsjuhtimises algas juba mõni aasta varem.

(149)

Komisjon on seisukohal, et kokkuleppe üle peetavate läbirääkimiste ajal oleks eraõiguslik laenuvõtja oodanud, et kohustuse muudatus toimub hiljemalt viie aasta jooksul. Nagu osutatud joonisel 2 ja põhjenduses 146, tehti õigusaktidesse muudatusi ajavahemikul 1995–2005, mil riigikassa tahtis PI-le suurema rahandusliku sõltumatuse anda; esimest korda tehti muudatus 1997. aastal, teist korda neli aastat hiljem ja kolmandat korda kaks aastat pärast teist muudatust. Eraõiguslik laenuvõtja oleks sellega arvestanud ja eeldanud õigusaktide edasisi muudatusi maksimaalselt viie aasta jooksul, mis sisaldaks võimalikult ka mõnekuulist üleminekuperioodi. Konservatiivne eraõiguslik laenuvõtja ei oleks oodanud postiteenistuse hoiustest tulu enam kui viieaastase perioodi vältel.

(150)

Selles kontekstis ei ole vastuvõetav Itaalia väide, et kohustus on piiramatu. Eraõiguslik laenuvõtja oleks lugenud kohustust määramata tähtajaga kohustuseks ainult juhul, kui asjaomased õigusaktid ei oleks kuulunud muutmisele, kuid mille kohta oli tõenäoliselt juba 2005. aasta lõpus teada, et neid siiski muudetakse. Samuti ei saa komisjon aktsepteerida teist Itaalia väidet, et kokkuleppe sõlmimise ajal oli riigikassa kohustatud kohustusega arvestama ega saanud tema pädevuse alla mittekuuluvaid võimalikke õiguslikke muudatusi ette näha. Riigikassa kui turumajandustingimustes tegutsev konservatiivne laenuvõtja oleks pidanud seda äärmiselt olulist aspekti arvestama.

(151)

Lisaks oleksid aastatel 1995–2005 õiguslike muudatuste tõttu riigikassas hoiustatud summades toimunud muutused pidanud ajendama eraõiguslikku laenuvõtjat võtma eespool viidatud konservatiivse mudeli alusel leitud viieaastase keskmise eluea ülemiseks piiriks enda intressimäära, et teha pakkumine.

(152)

Seega leiab komisjon rahaliste vahendite passiivse haldamise kontekstis, et PI rahandusliku sõltumatuse suurendamise seisukohalt (ja võttes arvesse seadusemuudatuste ohtu, mis viiks riigikassas või eraõigusliku laenuvõtja juures hoiustatud summa märkimisväärse vähenemiseni), oleks eraõiguslik laenuvõtja pidanud kokkuleppe üle peetavate läbirääkimiste käigus viieaastast tähtaega maksimaalseks tähtajaks enda pakkumise tegemisel.

(153)

Itaalia leiab, et konkreetses PI likviidsuse aktiivse haldamise kontekstis (mis on 2007. aastast reaalsus), toetab […] mudel PI optimaalse varade jaotamise valikut ning riski ja tulu vahelist suhet. Selles kontekstis ja väga konservatiivse hüpoteesi põhjal on PI-l otstarbekas kasutada varade jaotust, mille puhul keskmine eluiga on […]–[…] aastat, olenevalt kasutatud mudelist. (57)

(154)

Sellega seoses märgib komisjon, et

(155)

Komisjon rõhutab, et aktiivse fondihalduse puhul ei ole postiteenistuse arveldusarvetele kogutud vahendite kogusumma keskmine eluiga pikem kui viis aastat.

(156)

Kokkuvõtteks võib öelda, et olenemata sellest, kas fondihaldus on aktiivne või passiivne, ei ole eraõigusliku laenuvõtja kaalutud efektiivne hoiuste tähtaeg pikem kui viis aastat.

(157)

Itaalia väitel peegeldab hoiuse stabiilset komponenti, millel on pikaajaline olemus, laenuintressimäära pikaajaline element (90 %, mis koosneb i) 10 %, mis on seotud 10-aastase tähtajaga mitmeaastase riigi võlakirja tootlikkusega, ja ii) 80 %, mis on seotud 30-aastase tähtajaga mitmeaastase riigi võlakirja tootlusega). Volatiilset komponenti peegeldab laenuintressimäära lühiajaline element (10 %, 12-kuise tähtajaga tavaline riigiveksel).

(158)

Seega on kokkuleppega kehtestatud laenuintressimääras sisalduvate instrumentide kaalutud kehtivusaeg 25 aastat.

(159)

Komisjon jagab seisukohta, et eraõiguslik laenuvõtja seoks stabiilse suurema osa rahaliste vahendite intressimaksetest keskmise pikkusega või pikaajaliste parameetritega ja ülejäänud volatiilse osa intressimaksed lühiajaliste parameetritega.

(160)

Kuna eraõiguslik laenuvõtja oleks hoiuste stabiilse komponendi tegelikuks lõpptähtajaks hinnanud maksimaalselt viis aastat, peaks stabiilse komponendi turuintress põhinema viiesaastase tähtajaga mitmeaastase riigi võlakirja tootlusel. Komisjoni arvates on otstarbekas kasutada selliseid mitmeaastaseid riigi võlakirju keskmise pikkusega või pikaajalise võrdlusalusena, sest investorid kasutavaid neid finantsinstrumente võrdluste tegemiseks.

(161)

Laenuintressimäära lühiajaline element viitab riigikassas või eraõigusliku laenuvõtja juures hoitava hoiuse volatiilsele komponendile. Iga päev, kui postiteenistuse arveldusarvel hoiustatud summad eelmise päevaga võrreldes vähenevad, tuleb vahe automaatselt PI-le tagastada. Sellistel asjaoludel ei investeeriks eraõiguslik laenuvõtja hoiuste volatiilset komponenti 12 kuuks tavalistesse riigivekslitesse.

(162)

Hoiuste muutuste igapäevaseks haldamiseks on komisjoni arvates sobiv viidata kolmekuise tähtajaga tavalistele riigivekslitele ja üleööinstrumentidele. (59) PI-le makstav intress peaks peegeldama nende kahe instrumendi intressimäära.

(163)

Kuigi teoreetiliselt on võimalikud erinevad lühiajaliste instrumentide kombinatsioonid, leiab komisjon, et 50:50 jaotus (60) kolmekuulise tähtajaga tavaliste riigivekslite ja üleööinstrumentide vahel tagab korraliku riskijuhtimise ja on vastavuses konservatiivse turul tegutseva ettevõtja käitumisega.

(164)

Kuigi pankadevaheline üleöö intressimäär on seotud pankadevahelise rahaturuga ega kajasta riigikassa võlgade teenindamise koormat, leiab komisjon, et seda võib kasutada üleööoperatsioonidega seonduva intressimäära asemel.

(165)

Komisjon osutab, et 2007. aasta seaduse järel hakkas PI aktiivselt postiteenistuse arveldusarvetest tulenevaid fonde haldama. PI väärtpaberiinvesteeringute keskmine eluiga on […] kuni […] aastat. (61) Sellest näitajast 85 % on investeeritud […]- kuni […]-aastase lõpptähtajaga võlakirjadesse, samas kui ülejäänu on investeeritud instrumentidesse, mille maksimaalne lõpptähtaeg on […] aastat. Need näitajad kinnitavad komisjoni järeldusi tagantjärele.

(166)

Üldiselt võib eristada nelja peamist tüüpi finantsriske:

(167)

Hoiustatud rahaliste vahendite iseloomu arvesse võttes on komisjon seisukohal, et krediidi- ja tururiskid on äärmiselt piiratud. (62)

(168)

Hoiustatud rahaliste vahendite kaks peamist riskiklassi on intressimäära risk ja likviidsusrisk. (63)

(169)

Intressimäära risk (64) on oht, et lühiajalised intressimäärad võivad pikaajaliste investeeringute eluea jooksul tõusta, samas kui pikaajalised intressimäärad on lukustatud; või kui võtta samaväärse turuväärtusega võrdlus – oht, et aktsiakursi turuväärtus kukub, samal ajal kui tulukõver liigub ülespoole, eeldusel, et varade väärtus langeb madalamale kohustuste tasemest, kui kohustused on lühema tegeliku elueaga.

(170)

Samas sisaldab kokkuleppe indekseerimismehhanism nende kolme komponendi intressimäärade kohandamist iga kahe nädala tagant, mis tähendab, et tegemist on ujuva indekseerimisega. Seega ei ole hoiustatud rahaliste vahendite puhul mitte kapitalikahjumi, vaid ainult intressikahjumi oht. (65) Ujuva intressimäära korral on risk osapoolte vahel ära jaotatud.

(171)

Rahaliste vahendite likviidsusrisk on seotud võimega rahastada varade kasvamist ja täita kohustusi, kui nende tähtaeg saabub. (66) Seega on likviidsuse haldamine finantsasutuste või pankade töös olulisel kohal. Rahaliste vahendite likviidsuse analüüs eeldab panga juhatuselt nii panga likviidsuspositsiooni jooksvat mõõtmist kui ka uurimist, kuidas rahastamisnõudmised erinevate stsenaariumite, sealhulgas ebasoodsate turutingimuste korral arenevad. (67)

(172)

Antud juhul kannab rahaliste vahendite likviidsusriski ja tulukõvera riski täies ulatuses laenuvõtja, mitte PI. Konkreetsemalt, hüpoteetilisel juhul, kui hoiustajad hulgaliselt oma rahalised vahendid välja võtaks, oleks riik kohustatud andma PI-le raha hoiustajatele väljamaksete tegemiseks ning PI ei peaks ennast refinantseerima.

(173)

Komisjon osutab, et skeem ei taga samas ulatuses kindlustunnet laenuvõtjale kättesaadava sularaha puhul. Kui operaator emiteerib ja müüb võlakirju, saab ta kasutada kogu summat kogu võlakirjade kehtivusaja jooksul. Hoiustamismehhanism ei anna sama tulemust, kuna laenuvõtja kasutada olev rahasumma muutub iga päev ning võib ebasoodsate tingimuste ilmnedes isegi märkimisväärselt väheneda.

(174)

Seetõttu peaks PI-le makstav intressimäär olema põhimõtteliselt madalam kui sama pika tähtajaga võlakirjade pealt pakutav intressimäär. Seetõttu leiab komisjon, et eraõigusliku laenuvõtja poolt pakutavale põhiintressimäärale peaks kohaldama disaažiot, võtmaks arvesse rahaliste vahendite likviidsusriski.

(175)

Komisjon on teadlik, et likviidsusriski disaažiot on keeruline täpselt määrata. Antud juhul on vastav disaažio juba sisse arvatud nii kokkuleppesse kui komisjoni metoodikasse, mis määratlevad volatiilse komponendi ning seostavad selle väga lühiajalistel instrumentidel põhineva intressimääraga.

(176)

Lõpetuseks leiab komisjon, et Itaalia esitatud väited seoses kokkuleppes määratletud parameetrilise investeeringu eeldatava paindumatusega tuleb järgmistel põhjustel tagasi lükata.

(177)

Kokkuleppes sätestatud intressimäärade ja komisjoni analüüsi kohaselt eraõigusliku laenuvõtja (68) pakutavate intressimäärade võrdlus on toodud allpool:

Tabel 6

Tabel 6a

(178)

Kuna võrdlusalusena kasutatavatel kokkuleppe instrumentidel on pikemad tähtajad kui turuinstrumentidel ja seega ka kõnealusel perioodil suurem tootlus (69) ning kuna riski jaotus on PI jaoks soodsam kui siis, kui PI pidi kandma hoiustatud rahaliste vahendite likviidsusriski, annab Itaalia määratud laenuintressimäär PI-le eelise.

(179)

Kuna skeem sisaldab riigikassapoolset laenuintressimäära maksmist PI hoiustatud vahendite pealt 2006. aasta seaduse ja kokkuleppe alusel, on see käsitatav riigiabina

(180)

Lõpetuseks märgib komisjon, et ei ole ühtegi lühiajaliste ja pikaajaliste instrumentide kombinatsiooni, mis oleks ainsana turutingimustega vastavuses. Komisjoni arvates on vaid kasutatud instrumentide üldise tasakaalu ja nende asjaomase osakaalu põhjal võimalik otsustada, kas laenuintressimäär on kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva konservatiivse laenuvõtja põhimõttega. Kokkuleppes sätestatud laenuintressimäär ei läbiks proportsionaalsuse testi, mida eraõiguslik laenuvõtja oleks hoiustatud vahenditele kohaldanud.

(181)

Selguse huvides ja lõpptulemuse seisukohast on asjakohane uurida, kas PI välja toodud võimalikud alternatiivsed investeeringud eeldusel, et ta ei oleks pidanud kohustust täitma, oleks pakkunud samasugust või suuremat tootlust kui see, mis saadi kokkuleppega või komisjoni metoodikaga.

(182)

Järgnevas hinnangus analüüsib komisjon nii finantsriski kui tulu, mis määravad finantstehingute turul tegutseva ettevõtte käitumise.

(183)

Itaalia väidab, et kohustus karistab PI-d varade jaotamise seisukohast, kuna PI-l ei ole ühtegi teist (võimalik, et tulutoovamat) väljundit klientide arveldusarvetelt kogutud raha kasutamiseks.

(184)

Itaalia sõnul oleks PI kohustuse puudumisel võinud

(185)

Komisjon näitab, et esiteks ei kehti nimetatud alternatiivsed investeerimispoliitikad käesoleva analüüsi puhul ja teiseks, et nende tulemusi ei saa kasutada näitamaks, et kokkulepe ei anna PI-le eelist.

(186)

Võrdlusest PI ja erasektori pankade vahel esitab Itaalia väite (põhjenduse 85 alapunkt ii), et mõne erasektori panga intressimarginaalid rahaliste vahendite hoiusekomponendilt on märkimisväärselt kõrgemad kui PI intressimarginaalid. Lisaks sarnanevad avalikus sektoris tegutsevate pankade investeerimismudelid PI mudelitega (põhjenduse 85 alapunkt iii). Nimetatud punktid näitavad väidetavalt, et PI ei saa riigiabi.

(187)

Komisjon vastab, et Itaalia toodud võrdlused (eriti […] uurimuses sisalduvad võrdlused) ei oma tähendust.

(188)

[…] uurimuse ja finantsvahendajate PI-le saadetud kirjade kohta, mis väidavad, et kokkuleppes sätestatud intressimäär on vastavuses turutingimustega, esitab komisjon üldise märkuse.

(189)

Komisjon ei saa seega ei finantsvahendajate kirjadest ega uurimusest järeldada, et PI-d karistatakse kõnealuse kohustusega.

(190)

Isegi kohustust arvesse võttes ei jaga komisjon Itaalia ametiasutuste arvamust, et aktsiaseltsi Poste Vita müüdud I klassi elukindlustuspoliisid on tooted, mida saab pidada võrreldavateks postiteenistuse arveldusarvetega, kuna ressursside olemus on erinev. Näiteks

(191)

Seetõttu ei ole kõnealusest kokkuleppest tulenevate ja elukindlustustoodete haldamisest tulenevate intressimäärade võrdlus käesoleva analüüsi jaoks asjakohane.

(192)

Kuigi see ei ole rangelt vajalik, on komisjon võrrelnud vastavalt kokkuleppele saadud tulu Posta Più haldamisega saadud keskmise tuluga, mis on aktsiaseltsi Poste Vita SpA eraldi hallatavate I klassi kontodega seotud kindlustustoode ning mida Itaalia on esitlenud alternatiivse investeerimisena, mis on PI-le kättesaadav kohustuse puudumisel.

(193)

Itaalia näidatud Posta Più tulu on väljendatud brutotuluna (enne halduskulusid) (75) ning seda ei saa pidada võrdseks sellega, mida PI oleks turul saavutanud kohustuse puudumisel. Komisjon on arvamusel, et kokkuleppes sätestatud laenuintressimäär on olemuselt pigem netomäär, mida pakutakse investorile koos kõigi halduskulude mahaarvamisega. (76)

(194)

Järgnevas analüüsis on komisjon uurinud arvnäitajaid aastate lõikes ning on kaalunud ka keskmisi näitajaid, et näiteks piirata kursikõikumiste mõju.

(195)

Komisjon on võrrelnud kokkuleppest tulenevaid intressimäärasid aastatel 2005–2007 aktsiaseltsi Poste Vita SpA kindlustustoodete netotootlusega, mis on seotud eraldi hallatavate I klassi kontodega (Posta Più ja Posta Valore). (77)

Tabel 8

(196)

Kokkuleppega kehtestatud intressimäärad on oluliselt kõrgemad kui Posta Più netotootlus, mida Itaalia peab alternatiivseks investeerimispoliitikaks, mida PI saaks kohustuse puudumisel rakendada.

(197)

Kokkuleppega kehtestatud intressimäärad on samuti kõrgemad kui Posta Valore netotootlus.

(198)

Erinevus oleks veelgi suurem, kui võetaks nõuetekohaselt arvesse turu- ning likviidsusriske.

(199)

Kokkuvõttes ei näita kokkuleppest tulenevate ning elukindlustustoodete haldamisest tulenevate intressimäärade võrdlus, et kokkulepe ei anna PI-le mingeid eeliseid. 2005. aastal on eraõigusliku laenuvõtja metoodikast tulenev ning Posta Più ja Posta Valore tootlus üldjoontes sarnane (79) ning ei muuda seega komisjoni üldist hinnangut eraõigusliku laenuvõtja metoodika asjakohasuse kohta. Ajavahemikus 2005–2007 on eraõigusliku laenuvõtja meetodikast tulenev tootlus üldiselt võrreldav Posta Più ja Posta Valore tuludega.

(200)

[…] uurimus näitab, et kohustus tekitab alternatiivkulusid, mis on eelkõige seotud võimaluse puudumisega investeerida krediidiriskide põhjal diversifitseeritud varaportfelli. Näiteks Euroopa äri- ja finantsettevõtete emiteeritud AA-reitinguga võlakirjad kannavad riigi võlakirjadest minimaalselt 60 baaspunkti ja maksimaalselt 150 baaspunkti võrra suuremaid intressimäärasid.

(201)

Esiteks tuleks märkida, et ühes teises PI-ga seotud riigiabi juhtumis (80) on Itaalia osutanud sellele, et hinnakujundamise erinevus erinevat liiki emitentide vahel (riigi, finants-, panga ja ärivõlakirjad) on väga väike: samal riskitasemel on rahastamiskulu erinevus kahe äärmuse (riigi ja ärivõlakiri) vahel ligikaudu 5–6 baaspunkti ning erinevus finants- ja ärivõlakirja vahel ligikaudu 2–3 baaspunkti.

(202)

Teiseks leitakse […] uurimuses, et krediidiriskiga diversifitseeritud portfelli investeerimise strateegiad on avatud suuremale krediidiriskile kui riigi võlakirjade või hoiuste krediidirisk. Kõnealune […] uurimus seda suuremat riski kindlaks ei määra.

(203)

Kolmandaks, isegi kui esitatakse mõningad andmed riigi, finants- ja ärivõlakirjade erinevuste kohta (AA-reitinguga), on komisjon arvamusel, et kõnealused investeeringud on avatud ka muudele riskidele, mida ei eksisteeri kokkuleppes sätestatud riigikassa hoiuse puhul. Näiteks ei kanna PI mingit likviidsusriski hoiustatud rahaliste vahendite puhul, kuna likviidsusriski kannab täielikult riigikassa. Seda ei mainita […] uurimuses, kuid see on juhtumi hindamisel asjakohane.

(204)

Seega ei näita uurimuses kasutatud lühiviide ühele teoreetilisele investeerimisstrateegiale, et kokkulepe ei anna PI-le mingeid eeliseid, eriti riski ja tulu osas.

(205)

Seoses võrdlusega Prantsuse postiettevõtja La Poste’i finantsilise käepikenduse Efiposte’i 2005. aasta tuluga soovib komisjon märkida, et

(206)

Iga eelnev alapunkt on iseenesest piisav selle näitamiseks, et Itaalia tehtud järeldus ei ole lõplik.

(207)

Itaalia väidab, et sell kauplemissüsteemi liigi aktiivne haldamine, mis põhineb riigi võlakirjadesse investeerimisel, võib hoiuseturult või võlakirjaturult olulist lisa toota.

(208)

Komisjon ei eita, et mõned aktiivse haldamise vormid võivad teoreetiliselt toota suuremaid tulusid kui teiste fondihaldamise vormide tulud, kuid ta on arvamusel, et […] ei võimalda teha käesoleval juhul asjakohaseid järeldusi, seda järgmistel põhjustel:

(209)

Kokkuvõttes ei ole PI aktiivse fondihaldusega teoreetiliselt saavutatavad tulud […] uurimuse põhjal võrreldavad vastavalt kokkuleppele (või eraõigusliku laenuvõtja metoodikale) saavutatud tuludega, sest aluseks olevad finantsinstrumendid on oma olemuselt erinevad. Eelkõige erinevad investeerimisliikide riskiprofiilid oluliselt. Lisaks ei saa riigiabi hindamisel tugineda uurimusele, mis põhineb järelandmetel (kokkuleppe läbirääkimiste ajal teadmata andmetel). Komisjon on seetõttu seisukohal, et […] uurimuses selgitatud aktiivse haldamise mudelist ei ilmne, et kohustus karistab PI-d. Vastupidi, kokkuleppe kehtivuse ajal aastatel 2005–2007 oleks kavandatud aktiivse fondihaldamise tulemusena tulud olnud väiksemad kui kokkuleppe ja eraõigusliku laenuvõtja metoodika rakendamisel saadud tulud.

(210)

[…] uurimuses väidetakse, et PI intressimarginaal oli 2005. ja 2006. aastal väiksem kui keskmine intressimarginaal Itaalia erapangandussüsteemis.

(211)

Komisjon juhib tähelepanu sellele, mida öeldi kõnealuse menetluse algatamise otsuses: „Laenu/hoiuste määrade vaheks olevate elementide analüüs on asjaomane hindamisel, kas PI/BancoPosta kasuks eksisteerib mõni eelis. Komisjon märgib, et turuvahe võib sisaldada riigiabi elemente teatavatel asjaoludel, eriti kui laenu- ja hoiusemäärad on eraldivõetuna turuvälised. Selline ei ole olukord käesoleval juhul. Komisjon on arvamusel, et lõpptarbija arveldusarvetel pakutav hoiusemäär ei ole käsitatav riigiabina PI/BancoPosta kasuks. Nimelt ei hõlma kõnealune määr riigiressursi üleandmist PI-le/BancoPostale. Lisaks näib, et vaatlusalusel ajavahemikul pakutud määrad on turuskaala piires, kui võrrelda sarnastele toodetele pankade poolt pakutavate intressimääradega. Lõpetuseks on hoiusemäärast kasusaajad üksikisikud. Seepärast jõuab komisjon selles etapis vahe uurimisel järeldusele, et käesoleval juhul saab eelis tuleneda vaid laenumääradest. Riigi makstud laenumäär annab majandusliku eelise, kui see on kõrgem määrast, mille PI-le/BancoPostale oleks turutingimustes maksnud eraõiguslik laenuvõtja hoiustatud fondide eest vastavalt nende olemusele ja suurusele”.

(212)

Algatamise otsuse põhjal ei ole seega PI ja teiste erasektori pankade intressimarginaalide võrdlus asjakohane ning ainsaks käesolevas otsuses analüüsitavaks elemendiks on riigi makstav intressimäär PI-le hoiustatud vahendite eest.

(213)

Lisaks ei ole ühtegi PI-ga bilansistruktuuri poolest tõeliselt võrreldavat Itaalia erapanka. PI kohustused koosnevad põhiliselt arveldusarvetest (postiteenistuse arveldusarvetest). Selline ei ole olukord „tavapäraste” pankade puhul, mis toetuvad märkimisväärselt võlakirjadele, arveldusarvetele, hoiukontodele jne.

(214)

Samuti märgib komisjon, et PI ei ole volitatud oma klientidele raha laenama; tema pakutavaid isiklikke laene ja hüpoteeke pakutakse teiste pankade nimel.

(215)

Kokkuvõttes on PI ja erapankade intressimarginaalid oma ülesehituselt erinevad ning neid ei saa adekvaatselt võrrelda.

(216)

[…] uurimus näitab, et PI postiteenistuse arveldusarved on pikaajaline vastutus, pidades silmas tema klientide suurt mitmekesisust ja stabiilset käitumist. Samuti näidatakse, et pangandussüsteemis on tavapärane rahastada pikaajalisi varasid olulises osas hoiustega. Sellega seoses võrreldakse kõnealuses uurimuses PI lähenemist varale ja vastutusele erapankade omaga, mis investeerivad oma vahendeid avaliku sektori laenudesse (Depfa, Dexia, CCF jne).

(217)

[…] kohaselt järgivad kõnealused pangad PI-ga samasugust lähenemist, kuna nad investeerivad väga pikaajalistesse riigi varadesse (üle 15 aasta) ning saavad rahalisi vahendeid lühiajaliste ja pikaajaliste allikate segust. Täpsemalt öeldes koguvad nad ligikaudu 50 % oma nõuetest keskmise kuni pikaajalise tähtaja baasil, finantseerides ülejäänu lühiajalise tähtajaga tagasiostutehingutest Euroopa Keskpangaga ja finantsvahendajate hoiustest, ning investeerivad oma rahalisi vahendeid riigiasutuste laenudesse tähtajaga 10–50 aastat. Eelneva põhjal järeldab […], et PI vara ja kohustuste juhtimismudel on kooskõlas tema turupartnerite omaga, kui isegi mitte konservatiivsem.

(218)

Komisjon on arvamusel, et ei saa teha mingeid järeldusi PI varade ja kohustuste haldamise ja temaga võrreldavate operaatorite vahelise võrdluse põhjal, seda järgmistel põhjustel.

(219)

Esiteks ei ole PI kohustuste struktuur võrreldav tema turupartnerite omaga: ligikaudu 90 % PI kohustustest koosneb postiteenistuse arveldusarvetest, samal ajal kui vaevalt 50 % avaliku sektori varadesse investeerivate erapankade kohustustest koosneb tagasiostutehingutest ja lühiajalistest hoiustest: ülejäänu tuleneb keskmise ja pikaajalise tähtajaga fondidest.

(220)

Teiseks teeb võrdluse teiste pankadega mõttetuks ka asjaolu, et PI ei kanna riske, millele pangad on avatud ning mille eest nad eeldavad turutingimustel kompensatsiooni.

(221)

Kolmandaks ütleb […] õigustatult, et La Banque Postale’i ei saa PI-ga alates 2006. aastast võrrelda, kuna La Banque Postale hakkas kõnealusel aastal laenama erasektorile; (92) ning samadel põhjustel ei saa teha mingeid järeldusi PI ja avalikus sektoris tegutsevate erapankade võrdluse põhjal, kuna nad finantseerivad ka väljaspool avalikku sektorit (näiteks on ligikaudu 50 % Dexia laenudest muudele kui avaliku sektori klientidele).

(222)

Neljandaks, nagu juba näidati seoses võrdlusega Efiposte’iga/La Poste’iga, ei võrdle komisjon olukorda erinevates liikmesriikides, et teha kindlaks, kas mõnele ettevõttele on antud eelis.

(223)

Turupartneritega võrdluse lõpetuseks märgib komisjon, et „CDP SpA sularaha hoiustatakse riigi keskkassas intressikandval arveldusarvel nr 29814 „Cassa DP SpA – gestione separate”. Vastavalt majandus- ja rahandusministri 5. detsembri 2003. aasta korralduse artikli 6 lõikele 2 makstakse intressi kõnealusel arvel olevate rahaliste vahendite pealt iga poole aasta tagant ujuva kuuekuulise määra alusel, mis on võrdne kuuekuuliste tavaliste riigivekslite brutotulu ja igakuise Rendistato indeksi liikumise lihtaritmeetilise keskmisega. 1. jaanuaril 2006 pärast aktsiaseltsi Infrastrutture SpA ühinemist aktsiaseltsiga CDP SpA (23. detsembri 2005. aasta seaduse nr 266 artikli 1 lõige 79 ja sellele järgnevad lõiked) nimetati intressi kandev ISPA nimele kuulunud arveldusarve nr 20347 ümber „Cassa DP SpA – gest. Patrimonio TAV”. Majandus- ja rahandusministeerium maksab kuuekuulist intressi kõnealusel arvel olevatelt hoiustelt võrdselt keskmise tuluga, mida saadakse kuuekuuliste tavaliste riigivekslite pealt, mis emiteeriti eelmise kuue kuu jooksul. Kasutamaks ära Banca d’Italia teostatavaid riigikassa ja väljamakseteenuseid, jätkab aktsiaselts CDP SpA intressi mittekandva arveldusarve nr 29815 „CDP SpA – pagamenti” kasutamist. Pankadevaheliste maksesüsteemide suureneva kasutamisega on märgatavalt langenud riiklikule sisse- ja väljamaksete kanalile tuginemine”. (93) Komisjon on teadlik kasulike järelduste tegemise raskusest PI ja PI-st mitmel moel erinevate väidetavalt võrreldavate ettevõtjate võrdlustest. Eelöeldust võib aga näha, et avalikku sektorisse investeerivatele finantsvahendajatele, nagu CDP-le, ei tasuta tingimata kooskõlas pikaajaliste parameetritega. (94)

(224)

See kinnitab komisjoni seisukohta, et käesoleva otsuse eesmärgil ei saa PI ja väidetavate turupartnerite võrdlusest teha mingeid järeldusi.

(225)

Komisjon järeldab, et eespool viidatud võrdlused PI intressimarginaalide ja erasektoris tegutsevate pankade intressimarginaalide vahel ning PI sisu kokkusobimatuse ja erasektori rahastamisele spetsialiseerunud ettevõtete sisu kokkusobimatuste vahel ei ole asjakohased ning ei näita, et kokkulepe ei anna PI-le mingit eelist.

(226)

Kokkuvõtteks saab kokkuleppes sätestatud intressimäära võrrelda alternatiivsete investeeringute intressimääraga riski-tulu perspektiivis. Sama riskitaseme juures tagab kokkulepe suuremad tulud kui alternatiivsed investeeringud ning samade tulude puhul on riskid madalamad.

(227)

Itaalia on seisukohal, et riigikassa hoiusel on suurem tulu-riski suhtarv kui oleks fikseeritud intressimääraga portfellil. Komisjon on arvamusel, et riski-tulu lähenemine on asjakohasem kui vaid tulul põhinev analüüs.

(228)

Komisjon järeldab, et kohustuse puudumisel asjaomase ajavahemiku jooksul ei oleks võimalikud alternatiivsed investeeringud võimaldanud PI-l saada tulusid, mis riski-tulu perspektiivis olid sarnased või paremad kui kokkuleppega tagatud tulud.

(229)

Seega kinnitatakse eraõigusliku laenuvõtja metoodika asjakohasust.

(230)

2006. aasta septembri algatamisotsuses ütles komisjon, et pidades silmas PI eripositsiooni on võimalik, et turul ei ole ühtegi võrdlusstandardit. Sellisel juhul tuleks komisjonil teha kindlaks PI arve teenindamise kulu ning lisada mõistlik marginaal. Selline lähenemine oleks ka õigustatud, kui komisjon võtaks arvesse, et PI tegutses üksnes kanalina kogumaks riigile rahalisi vahendeid oma laialdaste sideasutuste kaudu.

(231)

Nagu selgitati jaos 7.4.2, on komisjon rahul, et turul on võrdlusstandard, kasutades eraõigusliku laenuvõtja lähenemist.

(232)

Komisjon on arvamusel, et PI roll ei ole mingil juhul piiratud riigile rahaliste vahendite kogumisega. PI on ajanud pangandustegevuse aktiivse arendamise poliitikat, eriti suurendades oma postiteenistuse arveldusarve atraktiivsust. Pealegi, ühes teises PI-ga seotud otsuses, mis võeti vastu novembris 2006 (95) seoses juhtumiga, kus postiettevõtja levitas CDP nimel postiteenistuse hoiuraamatuid ning edastas kogutud raha CDP-le, võttis komisjon seisukoha, et kõnealune tegevus ei olnud võrdne vahendite kogumise funktsiooniga; PI-le makstav intress põhines hoiuraamatutel olevate hoiuste aasta keskmisel. Lõpetuseks ei ole isegi ABI arvamusel, et PI intress peaks põhinema tema kuludel.

(233)

Itaalia väidab, et riigikassa keskmise/pikaajalise tähtajaga rahastamise kulu on tihti suurem kui kokkuleppes sätestatud intressimäär (põhjendus 77 ja sellele järgnevad põhjendused).

(234)

Komisjon rõhutab järgmist:

(235)

Taas kord on iga eespool esitatud alapunkt iseenesest piisav selleks, et näidata, et Itaalia tehtud võrdlus ei ole lõplik.

(236)

Selle tõendamiseks, et PI saadud tulu hoiuste pealt, mida ta peab hoidma riigikassas, on saavutatav võrreldava riskiprofiiliga finantsturgudel, on Itaalia rääkinud hüpoteetilisest üheaastasest vahetusoperatsioonist kokkuleppes sätestatud määra suhtes. Praeguste turutingimuste põhjal väidab Itaalia, et sellise tehingu väärtus oleks kuue kuu Euribor ning lisaks 1 % vahe 2005. aasta lõpus, 0,40 % vahe 2006. aasta lõpus ja 0,30 % vahe oktoobris 2007. Enne üksikasjalikuma kohustuse alternatiivkulu uurimuse esitamist näitab […], et lühiajaline intressimäär, mida PI turul maksma peaks vastutasuna riigikassa makstava tulu eest („püsiv tähtaja vahetus”), on kuue kuu Euribor pluss 0,43 % vahe. Komisjon on arvamusel, et kõnealune väide, mida ei ole täpsustatud, ei ole käesolevale analüüsi puhul ei asjaomane ega asjakohane.

(237)

ABI väidab, et CDP avatud kahelt intressikandvalt arvelt riigikassas makstakse intressi iga kuue kuu järel ujuva intressimäära alusel, mis on võrdne kuuekuuliste tavaliste riigivekslite brutotulu ja igakuise Rendistato indeksi liikumise lihtaritmeetilise keskmisega.

(238)

Komisjon rõhutab järgmist:

(239)

Seega ei saa teha mingit lõpliku võrdlust riigikassa CDP arvete ja PI arve vahel.

(240)

Itaalia ei teatanud kõnealusest uuest abikavast ette ning on seetõttu rakendanud seda õigusvastaselt, mis on vastuolus Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 88 lõikega 3.

(241)

Tuleb kindlaks määrata, kas kõnealune abi on ühisturuga kokkusobiv vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 87 lõigetes 2 ja 3 kehtestatud eranditele.

(242)

Kõnealune abi ei ole vastavuses artikli 87 lõikega 2. See ei ole sotsiaalse iseloomuga abi, mida antakse üksiktarbijatele, ega ka abi loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks, samuti ei ole see Saksamaa jagamisest kahjustatud Saksamaa Liitvabariigi teatud piirkondade majandusele antav abi.

(243)

Tulles artikli 87 lõike 3 punktides b ja d kehtestatud erandite juurde, ei edenda kõnealune abi üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projekti elluviimist ega kõrvalda tõsist häiret Itaalia majanduses, samuti ei kasutata seda kultuuri edendamiseks ega kultuuripärandi säilitamiseks.

(244)

Artikli 87 lõike 3 punktis c on sätestatud, et abi võib pidada kokkusobivaks, kui sellega soodustatakse teatava majandustegevuse või teatavate majanduspiirkondade arengut, kui niisugune abi ei mõjuta soovimatult kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega. Kõnealune meede ei ole aga seotud investeerimise ega töökohtade loomisega ning seisneb tingimusteta tegevusabis. Vastavalt komisjoni väljakujunenud tavale ei saa sellist abi pidada teatava majandustegevuse või teatavate majanduspiirkondade arengut soodustavaks.

(245)

Abi kohaldatakse samal viisil kogu riigis ning seega ei ole see kokkusobiv artikli 87 lõike 3 punktis a või c sätestatud piirkondliku arengu sättega.

(246)

Komisjon on arvamusel, et tegemist on tegevusabiga, mis ei toeta teatava majandustegevuse arengut artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses, sest kõnealuse sätte kohaselt „ei tohi abi mõjutada ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega”. See tingimus on komisjoni arvates käesoleval juhul täitmata. Kõnealune abi ei teeni ühtegi ühishuvi üldist eesmärki. Lõpetuseks ei muuda hindamise järeldust asjaolu, et seda kohaldatakse vaid PI suhtes, kuna mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ning sellise tegevusabi mõju konkurentsi moonutamisele on eriti tunda finants- ja postisektoris, milles PI tegutseb.

(247)

Itaalia ei ole kunagi ühelegi kõnealustest eranditest tuginenud.

(248)

Kokkuvõttes ei ole kõnealune abikava ühisturuga kokkusobiv ning see tuleb lõpetada.

(249)

Mis tahes kokkulepe intressi kohta, mida riigikassa maksab PI-le hoiustelt, mida 2007. aasta finantsseadus ei hõlma, peab põhinema rahaliste vahendite olemuse ja osapoolte kantavate riskide üksikasjalikul analüüsil. Komisjon märgib, et […] uurimuse ja 2007. aastale eelnenud perioodiga seotud statistika tulemusi ei saa kasutada täiendava uurimiseta, kuna vahendite iseloom võib olla muutunud. […] uurimus ja statistika põhinesid peamiselt eraklientide hoiustel; alates 2007. aastast riigikassasse üle kantud rahalised vahendid ei tule peamiselt samadelt klientidelt.

(250)

Määruse (EÜ) nr 659/1999 artikkel 14 ütleb, et kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada. Kuid komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega.

(251)

Komisjon on arvamusel, et käesoleval juhul ei takista abi tagastamist ükski ühenduse õiguse üldpõhimõte.

(252)

Määramaks kindlaks, mis tuleb tagastada, tuleb kaaluda, kuidas saaks taastada eelnevat status quo’d, hinnates, kas on olemas alternatiivset investeerimisstrateegiat, mis oleks PI-le andnud sarnase eelise ebaseadusliku abi puudumisel ja vastavalt riiklikele eeskirjadele, mis on kooskõlas ühenduse õigusega. Komisjon on arvamusel, et Itaalia pakutud vasturääkivatest alternatiivsetest investeerimistest ei saa tuletada mingit „tavapärast” olukorda. Abi tagastamist ei saa määrata kindlaks erinevate tehingute valguses, mida ettevõtted oleks võinud rakendada, kui nad ei oleks valinud toimingut, millega kaasnes kõnealune abi. See tähendaks minevikusündmuste taastamist hüpoteetiliste elementide põhjal. Ainsa viitena saab komisjon kasutada turumajanduses tegutseva eraõigusliku laenuvõtja põhimõttest tulenevat metoodikat.

(253)

Eelneva olukorra taastamiseks tagastatav summa on seega vahe i) vastavalt kokkuleppele PI-le makstud iga-aastase summa ja ii) eraõigusliku laenuvõtja lähenemise kohaldamisest tuleneva summa vahel (vt tabeleid 6 ja 6a).

(254)

Menetluse algatamise otsuses 2007. aasta finantsseadust ei nimetatud. Kuid seda saab vastavalt riigiabi eeskirjadele raskusteta hinnata.

(255)

Vastavalt2007. aasta finantsseadusele peab PI investeerima euroala riigi võlakirjadesse need rahalised vahendid, mille ta kogub oma postipangandusäri käigus eraklientidelt. Sellistelt võlakirjadelt makstav intress ei hõlma mingit riigiabi elementi, kuna ei anna mingit selektiivset eelist.

(256)

Komisjon leiab, et Itaalia jõustas ebaseaduslikult abikava, mis seisneb riigikassa poolt intressi maksmises PI hoiustelt vastavalt 2006. aasta finantsseadusele ja kokkuleppele, rikkudes EÜ asutamislepingu artikli 88 lõiget 3.

(257)

Kõnealune kava tuleb lõpetada. Ebaseaduslik ja kokkusobimatu riigiabi tuleb tagastada.

(258)

2007. aasta finantsseadus ei hõlma riigiabi,

a)

abisaajalt tagasi saadav summa kokku (põhiosa ning intress);

b)

käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud või kavandatavate meetmete üksikasjalik kirjeldus;

c)

dokumendid mis näitavad, et abisaajale on antud korraldus abi tagasi maksta.