1.

Mitmed Fusarium-seened, mis on mullas tavalised, võivad toota erinevaid trihhotetseenide klassi kuuluvaid mükotoksiine, nagu deoksünivalenool (DON), nivalenool (NIV), T-2 ja HT-2 toksiinid, ning muid toksiine, nagu zearalenoon ja fumonisiinid B1 ja B2. Fusarium-seeni on tavaliselt leitud Ameerika, Euroopa ja Aasia parasvöötmes kasvatatud teraviljast. Mitmed toksiine tootvad Fusarium-seened on võimelised erineval määral tootma kahte või mitut toksiini.

2.

Kuna käesoleval ajal ei suudeta veel täielikult kõrvaldada mükotoksiinidega saastatud toiduaineid, on eesmärgiks vähendada nende toksiinide esinemist hea põllumajandusliku tava abil. Kõnealuste fusarium-toksiinide vältimise ja vähendamise põhimõtete eesmärgiks on anda kõigile liikmesriikidele ühtsed suunised, mida nad saaksid arvesse võtta nende mükotoksiinidega saastumise kontrollimisel ja ohjeldamisel. Selleks et need põhimõtted oleksid tõhusad, peavad liikmesriikide tootjad enne nende põhimõtete rakendamist arvestama kohalikku saagikust, kliimat ja põllumajanduslikku tegevust. On oluline, et tootjad mõistaksid, et hea põllumajanduslik tava on esmatähtis teraviljade fusarium-toksiinidega saastumise kontrollimiseks, millele järgneb hea tootmistava rakendamine töötlemisel, ladustamisel ja teravilja jaotamisel toiduks ja loomasöödaks. Üldistest põhimõtetest lähtuva riiklike tegevusjuhiste koostamine, mille puhul koostatakse erijuhised üksikute teraviljaliikide kohta, parandab põhimõtete rakendatavust, eelkõige sellise teravilja puhul nagu mais.

3.

Need põhimõtted kirjeldavad tegureid, mis soodustavad teraviljade nakatumist, hallitusseente paljunemist ja toksiinide moodustumist ning nende tegurite kontrollimeetodeid farmi tasandil. Tuleb rõhutada, et konkreetse teravilja külvistrateegia ning koristuseelne ja koristusjärgne strateegia sõltub valdavalt klimaatilistest tingimustest, võttes arvesse kohalikku saagikust ning riigi või piirkonna hetkel toimivaid tootmistavasid. Seetõttu peaksid kõik turustusahelas osalevad tootjad korrapäraselt tegema riskihinnanguid, et määrata rakendatavate meetmete ulatus fusarium-toksiinidega saastumise vältimiseks või vähendamiseks.

Sellised hinnangud on eriti asjakohased selliste kasvatatavate teravilja sortide puhul nagu nisu või mais. Nakatumise teed ja toksiinide moodustumise dünaamika on erinevate teraviljade puhul erinevad ning neid mõjutavad põllumajanduslikud tegurid. Kõrge riskiga on viljavaheldussüsteemid, milles üks külvikord on mais. Nisu ja muud teraviljad, mida kasvatatakse neis süsteemides või selliste kultuuride läheduses, tuleb samuti hoolikalt käidelda ja kontrollida.

4.

Teravilja saastumine fusarium-toksiinidega võib olla tingitud mitmetest teguritest. Hea tavaga ei saa mõjutada kõiki selliseid tegureid, nagu näiteks ilmastikutingimusi. Pealegi ei ole kõik tegurid ühesuguse tähtsusega ning ka tegurite omavaheline mõju võib põhjustada saastumist fusarium-toksiinidega. Seetõttu on oluline võtta vastu integreeritud lähenemine, mis käsitleks mõistlikul viisil kõiki võimalikke riskitegureid. Eelkõige tuleb vältida erinevate riskitegurite kuhjumist, võttes arvesse nende omavahelisi võimalikke mõjusid.

Samuti on väga oluline, et teatataks eelnevate aastate kogemustest Fusarium-seente ja toksiinide vältimise ja moodustumise osas, nii et neid kogemusi saaks kasutada rakendatavate meetmete määramisel järgnevateks aastateks Fusarium’ide vältimiseks.

Peavad olema kindlaksmääratud menetlused, et teravilja, mis võib ohustada inimeste ja/või loomade tervist, käsitletaks õigesti eraldamise, parandamise, tagasivõtmise ja kasutuse ümbersuunamisel.

5.

Allpool sätestatud põhimõtted käsitlevad fusarium-toksiinide kontrollimise peamisi tegureid põllul. Kõige olulisemad tegurid on külvikord, mulla hooldus, sordi või hübriidi valik ja fungitsiidide õige kasutamine.

6.

Külvikord on üldiselt tõhus viis saastumise vähendamiseks, sõltuvalt seene liigist ja kultuurist. Eriti tõhus on see meetod taliviljade saastumise vähendamiseks. Külvikordade puhul tuleb põllul nakkusallikate vähendamiseks kasvatada peale kõrreliste teisi kultuure, nagu kartul, suhkrupeet, ristikhein, lutsern või köögiviljad, mis ei ole teravilju nakatavate Fusarium’i liikide peremeestaimedeks. Väikseteralist teravilja, nagu näiteks nisu, võib järjestikku külvata vaid siis, kui on tehtud Fusarium’itega nakatumise osas riskihinnang.

Eelmise kultuuri ja mullaharimise vahel leitud olulisi omavahelisi seoseid, mis näitavad peremeestaime koristusjääkide olulisust punakaste tekitajate elutsüklis. Kui Fusarium spp. peremeestaimede, nagu maisi või teraviljade järel kasvatati nisu, siis olid deoksünivalenooli tasemed kõrgemad. Eriti suuri deoksünivalenooli kontsentratsioone leiti, kui eelnev kultuur oli mais, kuna mais on potentsiaalse deoksünivalenooli tootja Fusarium graminearum’i alternatiivne peremeestaim. Kuid deoksünivalenooli tase nisus oli märgatavalt madalam siis, kui põldu oli pärast Fusarium’i peremeestaime kasvatamist küntud, võrreldes sellega, kui nisu külvati minimaalselt haritud põllule pärast Fusarium’i peremeestaime kasvatamist.

7.

Tuleb valida sellised hübriidid või sordid, mis on kohaliku pinnase, klimaatiliste tingimuste jaoks kõige sobivamad ja tavaliselt kasutatakse põllumajanduslikus tegevuses. See vähendab taimede stressi ning vastuvõtlikkust seennakkuse suhtes. Külvata tuleks vaid neid sorte, mis on liikmesriigis või selle liikmesriigi konkreetses piirkonnas soovitatud. Niipalju kui võimalik, tuleks kasvatada seene- ja putukatekindlaks aretatud seemnesorte. Sordi valik Fusarium’i nakkusele vastupidavuse suhtes tuleb samuti teha nakkusohust lähtuvalt.

8.

Võimaluse korral tuleks taimekasvatust planeerida nii, et välditaks selliseid klimaatilisi tingimusi, mis pikendavad teravilja küpsemisaega põllul enne saagikoristust. Põua põhjustatud stressi tuleb samuti pidada Fusarium’i nakkuse riskiteguriks.

9.

Tuleb vältida taimede liiga tihedat külvi, hoides kasvatatavate taimeliikide/sortide puhul soovitatud rea- ja taimevahet. Teavet taimevahede kohta võib saada seemnefirmadelt.

10.

Maa harimisel tuleb pöörata tähelepanu erosiooniohule ja heale maa hooldusele. Igasugune maaharimine, mille tagajärjel nakatunud taimejäänused kõrvaldatakse, hävitatakse või maetakse, nagu näiteks ümberkündmine, vähendab tõenäoliselt järgmiste kultuuride nakkusallikaid Fusarium’ite suhtes. Maad tuleks harida nii, et muld või külvipind jääks jämedakoeliseks, mis soodustab vee maasse imbumist ja vähendab mulla ja selles olevate toitainete erosiooni. Kui maaharimiseks tahetakse kasutada kündmist, siis on külvikorras selleks kõige sobivam aeg kahe Fusarium’ile vastuvõtliku kultuuri kasvatamise vahel. Vaata ka punkt 7.

11.

Kui võimalik, tuleks külvipind iga uue kultuuri jaoks ette valmistada ümberkündmise teel või eemaldades vanad seemnepead, varred ja muud koristusjäägid, mis on või võivad olla mükotoksiine tootvate hallitusseente kasvu substraatideks. Erosioonitundlikes piirkondades võib pinnase säilitamise nimel olla vajalik kasutada konserveerivat harimisviisi. Viimasel juhul tuleb erilist tähelepanu pöörata koristusjääkidele, millest võib järgmiste kultuuride jaoks saada Fusarium’ide nakkusallikas: eelneva kultuuri koristuse käigus või koristuse järel tuleb need koristusjäägid võimalikult peeneks peenestada ning mulda sisestada, et hõlbustada nende lagunemist (multšimine).

12.

Võimaluse korral tuleks vältida taimede stressi. Stressi võivad põhjustada mitmed tegurid, kaasa arvatud põud, külm, toitainete puudus ja kasutatud ainete kõrvaltoime. Taimestressi vältimise meetmete rakendamisel, nagu näiteks niisutamisel, tuleb vähendada hilisemat seennakkuse ohtu, näiteks vältida vihmutamist taimede õitsemise ajal. Niisutamine on mõnedes kasvuolukordades hindamatu meetod taimestressi vähendamiseks. Optimaalne väetamine on oluline, et vältida taimedel toitainete puudust, mis võib soodustada Fusarium-seentega nakatumist, ning samuti aitab see vähendada teravilja lamandumist. Väetamisel tuleb lähtuda piirkonnast ja konkreetsest kultuurist.

13.

Ei ole tõendeid selle kohta, et putukatõrje avaldaks teraviljade punakastele mingit mõju. Siiski võib putukatõrje maisi puhul vähendada Fusarium’ite põhjustatud tõlvikute mädanemist ning selle tulemusel ka fumonisiini sisaldust maisis. Seemnete puhtimine fungitsiididega on tõhus mitmete seemnetest ja mullast lähtuvate roostehaiguste ja seemnemädanike vastu. Võimaluse korral tuleb kasutada ennetusmeetmeid seennakkuste ja putukakahjustuste vähendamiseks taimikul ning vajaduse korral võib toksiliste tüvedega Fusarium-seente tõrjeks kasutada heaks kiidetud ja registreeritud insektitsiide ja fungitsiide vastavalt tootja juhendile. Asjakohane on kasutada integreeritud või ökoloogilisi kahjuritõrjeprogramme, kus ei kasutata pestitsiide. Tuleb rõhutada, et õigeaegne fungitsiididega pritsimine on väga oluline seente infestatsiooni kontrollimisel ja et pritsimise aeg peaks põhinema meteoroloogilisel teabel ja/või taimiku vaatlusel. Nakatumine toimub tavaliselt õitsemise ajal, mis tähendab, et võivad tekkida mükotoksiinid. Kui hiljem leitakse teraviljast seennakkust ja mükotoksiine, siis peab teravilja töötlus, segamine ja kasutamine olema sellele vastav.

14.

Fusarium’i liike on avastatud paljudelt kõrrelistelt ja laialehistelt umbrohtudelt ning on leitud, et tiheda umbrohu korral suureneb Fusarium’iga nakatumine. Umbrohutõrjet tuleb teha mehaaniliselt või mürgitades registreeritud herbitsiididega või kasutades teisi ohutuid ja sobivaid umbrohutõrje meetodeid.

15.

Andmed on näidanud, et lamandumine avaldab märkimisväärset mõju fusarium-toksiinide sisaldusele teraviljas. Seetõttu tuleks koristusel vältida lamandunud teravilja, eriti kui see on märg ja esimesed märgid idanemisest on nähtavad. Teravilja lamandumist saab vältida külvitiheduse reguleerimisega, mõistliku väetamisega ja vajaduse korral taimekasvuregulaatorite kasutamisega. Vältida tuleb ülemäärast viljakõrre pikkuse vähendamist taimekasvuregulaatorite kasutamisel.

16.

Võimaluse korral tuleks kindlaks teha ohuolukorrad, kasutades ilmajaamade ja haiguste seire andmeid. Enne saagikoristust tuleb hinnata teravilja kvaliteeti, võttes arvesse kohapealse esindusliku proovivõtu ja kiiranalüüsi piiratust. Võimaluse korral tuleb eraldada sellised põlluosad, nagu näiteks lamandunud teraviljaga osad, mille kohta on teada või on kahtlus, et selles on kõrge Fusarium’iga saastumise tase. Võimaluse korral tuleks vili sorteerida nii turustuskvaliteedi alusel, nagu näiteks leivavili või loomasöödaks minev vili, kui ka põllult tulemise kvaliteedi järgi, nagu näiteks lamandunud, niiske, puhas või kuiv.

17.

Võimaluse korral tuleks alati teravilja koristada sobiva tera niiskusesisaldusega. Hiljem koristatud teravili võib juba olla nakatunud Fusarium’iga ning mükotoksiinide tase võib teraviljas märkimisväärselt tõusta. Tuleb tagada, et kõik viljakuivatamise vahendid oleksid õigel ajal töökorras selleks puhuks, kui vilja ei ole võimalik koristada ideaalse niiskusesisaldusega.

18.

Enne koristuse algust tuleb veenduda, et kõik koristamiseks ja ladustamiseks vajalikud seadmed oleksid töökorras. Masinate rikked sel kriitilisel perioodil võivad põhjustada teravilja kvaliteedi langust ja soodustada mükotoksiinide moodustumist. Tähtsamad varuosad peavad farmis olemas olema, et remondi tõttu kaotatud aeg oleks minimaalne. Tuleb veenduda, et niiskuse mõõtmise seadmed oleksid olemas ja kalibreeritud.

19.

Nii palju kui võimalik tuleb koristamise ajal vältida tera mehaanilist vigastamist ja kokkupuudet mullaga. Väikesed krimpsus terad võivad sisaldada rohkem mükotoksiine kui normaalsed terved terad. Krimpsus terade kõrvaldamine kombaini õige seadistusega või sorteerimisel pärast koristust, kus eemaldatakse kahjustatud terad ja muud võõraskehad, võib aidata vähendada mükotoksiinide sisaldust. Mõnede puhastussüsteemidega, nagu näiteks tuulamismasinaga, saab eraldada mõned nakatunud terad, kuid nakkussümptomiteta terasid ei saa tavapäraste puhastusmeetoditega eemaldada.

20.

Kohe koristusel või vahetult pärast koristust tuleb määrata teravilja niiskusesisaldus. Niiskuse mõõtmiseks võetud proovid peavad olema võimalikult esinduslikud. Vajaduse korral tuleb teravili võimalikult kiiresti kuivatada ladustamiseks soovitatud niiskusesisalduseni. Kuivatamist vajava teravilja koristamisel, eelkõige maisi puhul, peab koristamise ja kuivatamise vaheline periood olema võimalikult lühike. Seetõttu tuleb sellistel juhtudel koristamist kavandada vastavalt kuivatite võimsusele.

21.

Teravilja tuleks kuivatada nii, et niiskusesisaldus oleks hallitusseente kasvu soodustavast niiskusesisaldusest väiksem. Vee aktiivsus alla 0,65 vastab tavaliselt niiskusesisaldusele alla 15 %. Täpsemad juhised niiskusesisalduse kohta tuleks sätestada riiklikes õigusaktides, võttes arvesse kohalikke ladustamistingimusi. See on vajalik mitmete värskel teraviljal esinevate seeneliikide kasvu vältimiseks.

22.

Kui niisket vilja ladustatakse enne kuivatamist, võivad mõne päeva jooksul hallitusseened kasvama hakata ning sellega võib kaasneda isekuumenemine. Teravilja tuleks kuivatada nii, et viljateri vigastatakse võimalikult vähe. Värskelt koristatud märja teravilja kuhjas seismise periood enne kuivatamist või puhastamist peab olema võimalikult lühike, et vähendada seente kasvu ohtu. Enne kuivatamist tuleb märga teravilja õhutada, et vältida selle ülekuumenemist. Erineva saastumisohuga teravilja partiisid ei tohiks omavahel segada.

23.

Niiskusesisalduse kõikumise vähendamiseks partiis võib teravilja pärast kuivatamist viia teise hoonesse või silohoidlasse.

24.

Kottidesse pandud teravilja puhul tuleb tagada, et kotid oleksid puhtad, kuivad ning laotud tõstealustele, või tuleb kottide ja põranda vahele laotada vett mitte läbi laskev kiht.

25.

Kus võimalik, tuleb teravilja õhutada hoidlas ringleva õhuga, et kogu hoidlas säiliks õige ja ühtlane temperatuur. Ladustamisperioodil tuleb korrapäraste ajavahemike järel kontrollida teravilja niiskusesisaldust ja temperatuuri. Lõhna järgi võib aru saada, et vili kuumeneb, eriti kui hoidla on kinnine.

26.

Ladustamise ajal tuleb kindlate ajavahemike järel mõõta teravilja temperatuuri. Temperatuuri tõus võib osutada mikroobide kasvule ja/või putukate infestatsioonile. Ilmselt nakatunud osad tuleb teraviljast eraldada ja saata proovid analüüside tegemiseks. Pärast nakatunud osade eraldamist tuleb ülejäänud teravilja õhutada ja hoida madalamal temperatuuril. Nakatunud vilja ei tohi kasutada toidu ega sööda tootmisel.

27.

Hoidlates tuleb kasutada head majapidamistava, et vähendada putukate ja seente esinemist. See võib hõlmata ka sobivate registreeritud insektitsiidide ja fungitsiidide või sobivate alternatiivsete meetodite kasutamist. Valida tuleb ainult selliseid kemikaale, mis ei ole häirivad ega kahjusta teravilja olenevalt selle kasutuseesmärgist ning kemikaalide kasutamine peab olema rangelt piiratud.

28.

Sobivate heakskiidetud säilitusainete kasutamine, näiteks orgaaniliste hapete nagu propioonhape, võib söödateravilja puhul kasulik olla. Propioonhappel ja tema sooladel on fungistaatiline toime ning neid kasutatakse mõnikord niiske teravilja koristusjärgsel säilitamisel farmis, et vältida kuumenemist ja hallituse teket enne töötlemist. Neid vahendeid tuleb pritsida õigeaegselt ja õigete vahenditega, et tagada ühtlane jaotus kogu töödeldava teravilja partii ulatuses ning samas tuleb tagada ka pritsija ohutus. Kui teravilja on töödeldud pärast niiskena säilitamist, ei taga säilitusainetega pritsimine seda, et teravili ei ole saastunud.

29.

Transpordikonteinerid peavad olema kuivad ning neis ei tohi olla nähtavaid seeni, putukaid ega muid saastunud materjale. Kui vaja, peab konteinereid enne kasutamist ja korduvkasutamist puhastama ja desinfitseerima ning nad peavad olema sobilikud ettenähtud kauba jaoks. Selleks võib kasutada registreeritud fumigante ja insektitsiide. Tühjendamisel tuleb konteinerid kaubast täielikult tühjendada ja vajaduse korral puhastada.

30.

Teravilja transportimisel tuleb teravilja kaitsta lisaniiskuse eest, kasutades kaetud või õhukindlaid konteinereid või presentkatteid. Tuleb vältida temperatuuri kõikumisi ja selliseid toiminguid, mis võivad põhjustada niiskuse kondenseerumist teraviljal, mille tagajärjel võib niiskuse hulk suureneda ja põhjustada seente kasvu ja mükotoksiinide moodustumist.

31.

Transpordil tuleb vältida putukate, lindude ja näriliste infestatsiooni, kasutades putuka- ja närilistekindlaid konteinereid ja teisi sobivaid meetodeid ning tehes vajaduse korral keemilist tõrjet putukate ja näriliste tõrjevahenditega, kui need on kasutamiseks sobilikud ja heaks kiidetud teraviljade puhul.