LISA

ELi toetus IAEA tegevusele tuumajulgeoleku ja vastavustõendamise alal ning massihävitusrelvade leviku vastase ELi strateegia rakendamisel

1.   KIRJELDUS

Rahvusvaheline üldsus on eelkõige 2005. aasta märtsis Londonis asetleidnud rahvusvahelisel tuumajulgeoleku konverentsil “Ülemaailmsed tulevikusuunad” tunnistanud, et tuumaterrorismi oht on püsivalt kõrge. Rahvusvaheline üldsus on asjakohaselt reageerinud ning võtnud mitmeid meetmeid, mille eesmärgiks on vältida tuumamaterjalide või muude radioaktiivsete ainete kurjategijate ja terroristide kätte langemist.

Samal ajal on IAEA poolt teostatav vastavustõendamine jätkuvalt hädavajalik vahend riikidevahelise usalduse suurendamiseks tuumarelva leviku tõkestamisega seotud tegevuses ning tuumamaterjali rahumeelse kasutamise edendamiseks.

Hiljutised rahvusvahelised arengud on endaga kaasa toonud uued ja tugevdatud rahvusvahelised õigusaktid, mis on tuumajulgeoleku ja vastavustõendamise valdkonnas olulised. Konventsiooniosalised riigid võtsid 2005. aasta juulis vastu CPPNMi muudatuse; tuumaterrorismi konventsioon avati 2005. aasta septembris allakirjutamiseks; ning 2004. aasta aprillis võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1540, mis käsitleb massihävitusrelvasid ja valitsusväliseid osalejaid. ÜRO Julgeolekunõukogu 2001. aasta resolutsioonis 1373 kutsutakse kõiki riike niipea kui võimalik ühinema asjakohaste terrorismi käsitlevate rahvusvaheliste konventsioonide ja protokollidega.

Tänase seisuga on üle 80 riigi võtnud poliitilise kohustuse rakendada kiirgusallikate ohutuse ja julgeoleku juhendit. (1) Lisaks võttis IAEA juhatajate nõukogu üldkoosolek 2005. aastal vastu mitu resolutsiooni ja otsust, mille eesmärgiks on tugevdada IAEA kaitsemeetmete süsteemi. (2)

Nimetatud rahvusvaheliste õigusaktide rakendamist riikide poolt võib oluliselt hõlbustada IAEA juhatajate nõukogu poolt 2005. aasta septembris heakskiidetud IAEA 2006.–2009. aasta tuumajulgeoleku kava (3) kaudu osutatava abiga. Tegemist on 2003.–2005. aasta tuumaterrorismi vastase kaitse tegevuskava (4) jätkumeetmega. Uus tuumajulgeoleku kava hõlmab kolme tegevusvaldkonda: 1. vajaduste hindamine, analüüs ja koordineerimine, 2. vältimine, ning 3. avastamine ja reageerimine. Samuti sisaldab see osa, mida nimetatakse “Tuumajulgeolekut toetavad tegevused” ning mis hõlmab tegevusi, mis esialgselt valiti nende ohutus- ja kaitsemeetmete alaste eesmärkide tõttu, kuid mida samuti tunnustatakse nende olulise panuse tõttu tuumajulgeoleku valdkonnas.

IAEA rakendatavad rahvusvahelised kaitsemeetmed on peamisteks vahenditeks, millega kontrollitakse, kas riigid täidavad endale võetud spetsiifilisi kohustusi tuumarelvade leviku tõkestamise valdkonnas. On äärmiselt oluline, et IAEAga sõlmitud üldise kaitsemeetmete lepingu ja vajadusel lisaprotokolli rakendamiseks vajalikud siseriiklikud õigusaktid oleks kehtestatud. (5) Rakendamise eelduseks on, et iga lepinguosaline riik peab tõhusat riiklikku tuumamaterjalide arvestus- ja kontrollisüsteemi (SSAC). IAEA juhatajate nõukogu pani 2005. aasta septembris IAEA sekretariaadile ülesandeks selliste SSACde loomisel ja haldamisel aidata olemasolevate vahenditega neid riike, kelle üldise kaitsemeetmete lepingutele on lisatud väikeste koguste protokollid, sealhulgas ka riike, kes pole agentuuri liikmed.

2006.–2009. aasta tuumajulgeoleku kaval on massihävitusrelvade leviku vastase ELi strateegia mõnede elementidega sarnased eesmärgid. Nendega esitatakse nii lähemas kui ka pikemas perspektiivis terviklik lähenemine tuumajulgeolekule, käsitledes sealhulgas regulatiivset kontrolli, kasutatavate, ladustatavate ja transporditavate tuumamaterjalide ning muude radioaktiivsete ainete ja tuumarajatiste üle arvestuse pidamist ja nende kaitset “hällist hauani”. Juhuks kui kaitse peaks siiski ebaõnnestuma, tuleb kehtestada varumeetmed, mis aitavad avastada vargusi või katseid toimetada materjal salakaubana üle rahvusvaheliste piiride ning tuumamaterjalide või muude radioaktiivsete ainetega seotud kuritahtlikele tegude ilmnemise korral neile reageerida.

IAEA on lõpetamas nõukogu ühismeetme 2004/495/ÜVJP rakendamist ning rakendab nõukogu ühismeedet 2005/574/ÜVJP. IAEA on ELi asjakohasel toetusel algatanud ulatusliku tegevuse, mille eesmärgiks on toetada abisaavate Kaukaasia, Kesk-Aasia, Kagu-Euroopa ja Balkani piirkonna, Põhja-Aafrika ning Lähis-Ida Vahemere piirkonna riikide jõupingutusi tuumajulgeoleku tugevdamiseks ja rahvusvaheliste kaitsemeetmete rakendamiseks enda territooriumil.

Toetus nimetatud jõupingutustele on jätkuvalt suur nii IAEA liikmesriikides kui ka riikides, kes ei ole IAEA liikmed. Abikõlblikud riigid on:

—	Kagu-Euroopas: Türgi, Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Serbia ja Montenegro, Moldova Vabariik ning endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik,

—	Kesk-Aasia piirkonnas: Kasahstan, Kõrgõzstan, Usbekistan, Tadžikistan ja Türkmenistan,

—	Kaukaasia piirkonnas: Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia,

—	Lähis-Ida Vahemere piirkonnas: Iisrael, Jordaania, Liibanon ja Süüria Araabia Vabariik, ning

—	Aafrikas: (6) Ette on nähtud, et kokku umbes 20–25 Aafrika riiki saavad erinevate projektide raames toetust tuumajulgeoleku tõhustamiseks. Piirkondlike koolitusürituste raames võib olla kaasatud rohkem riike.

Abisaavate Aafrika riikide lõplik valik tehakse vajaduste hindamise etapi (mis koosneb hindamismissioonidest ja olemasoleva teabe hindamisest peakontoris) tulemuste alusel. Iga projekti raames osutatav toetustegevus keskendatakse nendele piirkonna riikidele, kes on aktiivsed igas projektivaldkonnas.

—

Füüsilise kaitse tõhustamine on tuumareaktoreid omavast piirkonna kaheksast riigist ette nähtud neljas kuni kuues riigis; radioaktiivsete kiirgusallikate kaitse tugevdamine on kõige vähemkaitstud (kasutusesolevate ja ladustatud) kiirgusallikatega kümnest riigist ette nähtud viies kuni seitsmes riigis;

—

Toetuse osutamine tuumamaterjalide või muude radioaktiivsete ainete salakaubaveo avastamise võimekuse tõhustamiseks on ette nähtud viiele kuni kuuele riigile, kes IAEAle teadaolevalt kujutavad endast suurimat salakaubaveo ohtu, võttes arvesse tuumamaterjali ja kiirgusallikate olemasolu riigis ja selle naaberriikides;

—

Hindamisalaste teenuste osutamine ning radioaktiivsete ainete ohutuse ja radioaktiivsete kiirgusallikate kaitse riikliku regulatiivse infrastruktuuri toetamine on ette nähtud kaheteistkümnes riigis, kus regulatiivse infrastruktuuri tõhustamist peetakse kõige hädavajalikumaks. Õigusloomealase abi osutamine on ette nähtud kuues riigis;

—	Koolitust pakutakse Aafrikas piirkondlikult ning nii paljudele osalejatele kui võimalik, võttes arvesse olemasolevaid rahalisi vahendeid.

Kõigepealt hinnatakse ELi ühismeetmes määratletud riikides tuumajulgeoleku tõhustamise vajadust, et määrata prioriteedid abi andmisel. Selleks hindab rühm tunnustatud eksperte nimetatud riikides juba rakendatud tuumajulgeoleku süsteemi hetkeseisu ning annab soovitusi selle tõhustamiseks. Soovitused on järgnevalt osutatava abi määratlemise aluseks ning seejuures antakse ülevaade nii hetkeseisust kui ka tõhustamise vajadusest tuumamaterjalide ja muude radioaktiivsete ainete, sealhulgas tuumavaldkonnaga mitteseotud aladel kasutatavate ainete, ja tuumarajatistega seotud kuritahtlike tegude vältimise, avastamise ja nendele reageerimise valdkondades. Kehtestatakse prioriteedid, mille alusel valitakse riike ELi toetuste raames eraldatud eelarvest rahastatavatesse projektidesse. Inimressursside arendamist rakendatakse osana IAEA koolitusprogrammist, mis tugineb suures osas piirkondlikul lähenemisviisil. Toetatakse võimalikult suure arvu abikõlblike riikide ekspertide osalemist, võttes arvesse olemasolevaid rahalisi vahendeid.

Valitud riikides viiakse seejärel projektid läbi kolmes valdkonnas:

1.   Õigusloomealane abi

Tuumajulgeoleku õiguslik alus hõlmab suures osas rahvusvahelisi õigusakte ja tunnustatud põhimõtteid (lepingud, konventsioonid, kokkulepped, normid, IAEA standardid, tegevusjuhendid ja juhenddokumendid ning soovitused), mida rakendavad riiklikud ametiasutused tuumamaterjali ja muude kiirgusallikate kontrollimise eesmärgil. Normide laia valikuga (millest paljud on välja töötatud IAEA egiidi all) luuakse raamistik tuumamaterjali ja muude radioaktiivsete ainete või nendega seotud rajatiste ohutuks ja turvaliseks kasutamiseks nii ulatuslike tuumaprogrammide kui tuumaenergiaalaste piiratud tegevuste raames.

Toimiva tuumajulgeoleku režiimi eelduseks on nõuetekohaste siseriiklike õigusaktide ja regulatiivse kontrolli infrastruktuuri olemasolu. Riiklikud rakendusaktid peaksid looma põhimõtete ja üldsätete raamistiku, mis võimaldaks volitatud valitsusüksustel täita vajalikke juhtimisfunktsioone ja korraldada reguleeritud valdkonnas tegutsevate isikute käitumist. Paljudes riikides on sellised õigusaktid ebapiisavad ja regulatiivne infrastruktuur kas puudub või on ebapiisav. Sellised puudujäägid koos mittetõhusate regulatiivse kontrolli infrastruktuuridega põhjustavad ülemaailmse julgeolekurežiimi nõrkuse. Seetõttu peaks eesmärgiks olema piisavate riiklike õigusloomealaste raamistike tugevdamine või kehtestamine ning asjakohaste meetmete tõhus kohaldamine.

Radioaktiivseid aineid kasutatakse sageli tuumavaldkonnaga mitteseotud kasutusaladel, nt meditsiinis või tööstuses. Mõned kõnealustest kiirgusallikatest on suure aktiivsusega ja kuuluvad kategooriatesse 1–3, nagu on määratletud IAEA dokumendis “Radioaktiivsete kiirgusallikate liigitus”. Need kiirgusallikad võivad, juhul kui neid piisavalt ei kontrollita ja kaitsta, sattuda valedesse kätesse ning neid võidakse kasutada kuritegelikel eesmärkidel. Radioaktiivsete ainete ohutuse ja kiirgusallikate turvalisuse regulatiivne infrastruktuur peab olema tõhus ja toimima vastavalt rahvusvahelistele standarditele, kiirgusallikate ohutuse ja julgeoleku tegevusjuhendile, seonduvale impordi/ekspordi juhendile ning headele tavadele.

Kaitsemeetmete lepingute ja lisaprotokollide sõlmimine IAEAga on tõhus meede, mis edendab ranget riiklikku ja rahvusvahelist kontrolli tuumamaterjali ja sellega seotud tehnoloogiate üle. Oluline on, et siseriiklikes rakendusaktides määratletakse selgelt tuumaenergiaalased toimingud, installatsioonid, rajatised ja materjalid, mille suhtes kaitsemeetmeid kohaldatakse. Lisaks peavad lisaprotokolli sõlminud riigid tagama nende riiklike rakendusaktide täiendamise selliselt, et neil oleks võimalik täita lisaprotokollist tulenevaid lisakohustusi. Eelkõige tuleb siseriiklikud õigusaktid üle vaadata eesmärgiga suurendada sõlmitud kaitsemeetmete lepingute rakendamiseks ja kohaldamiseks määratud regulatiivse organi kohustusi ja volitusi.

Samuti võtavad riigid tuumajulgeolekuga seotud rahvusvaheliste normide täitmise alaseid kohustusi kui nad saavad CPPNM muudatuse ratifitseerimise tulemusena CPPNMi osalisteks ning kui nad saavad tuumaterrorismi konventsiooni osalisteks. Lisaks sellele kohustatakse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr 1540 (2004) kõiki riike kehtestama siseriiklikke kontrollimehhanisme, sealhulgas kehtestama asjakohaseid kontrollimehhanisme tuumarelvadega seotud materjalide üle.

Eelpool nimetatud tuumajulgeolekualaste rahvusvaheliste õigusaktide raames läbi viidud riikide tegevus on endaga kaasa toonud tuumamaterjali, tuumarajatiste ja muude kiirgusallikate julgeoleku alaste kohustuste liitmise. Nimetatud kohustused hõlmavad radioaktiivsete ainete ohutuse ja kiirgusallikate turvalisuse regulatiivse infrastruktuuri loomise alaseid meetmeid; arvestus- ja kontrollimeetmeid; füüsilise kaitse meetmeid; kontrolli impordi ja ekspordi üle ning ebaseadusliku tegevuse kuriteoks tunnistamist.

2.   Tuumamaterjalide ning muude radioaktiivsete ainete julgeoleku ja kontrolli tugevdamine

Varguse või sabotaaži vältimiseks peab tuumarajatistes ja -aladel kasutatavate või ladustatavate materjalide üle adekvaatset arvestust pidama ja neid piisavalt kaitsma. Tõhusat reguleerimissüsteemi kasutades tuleks kindlaks määrata, millised projekti elemendid viiakse ellu vastavalt riigi ja operaatori tasandil.

Samuti on väga oluline, et tuumavaldkonnaga mitteseotud kasutusaladel kasutatavad võimsad ja vähekaitstud kiirgusallikad on nende kasutamisel või ladustamisel kuritahtliku tegevuse eest füüsiliselt kaitstud ning kui neid enam ei vajata, tuleb need demonteerida ja ladustada (või radioaktiivsete jäätmetena kasutusest kõrvaldada) turvalises ja ohutus hoidlas.

Kõik riigid, kes on üldise kaitsemeetmete lepingu osalised, peavad kehtestama ja pidama SSACi, võttes arvesse kaitsemeetmeid. Siiski leiab IAEA, et paljudes IAEA riikides, kes on selliste lepingute osalised, sellised süsteemid kas puuduvad või on ebapiisavad. Selline olukord on eriti levinud nende umbes 120 riigi seas, kes ei käita tuumarajatisi.

3.   Riikide suutlikkuse tugevdamine salakaubaveo avastamise ja sellele reageerimise alal

Salakaubavedu on seotud tuumamaterjali ja muude radioaktiivsete ainete tahtliku või tahtmatu ja rahvusvahelisi piire ületava või mitte ületava ilma loata omandamise, vahendamise, kasutamise, üleandmise või kõrvaldamisega.

Terroristid ei saa valmistada algelisi tuumalõhkeseadmeid või radioaktiivse aine laialipaiskamise seadmeid ilma selleks salakaubaveo teel materjali saamata. Lisaks võivad salakaubaveo teel olla saadud ka tundlikud seadmed ja tehnoloogia algeliste tuumalõhkeseadmete valmistamiseks või neis kasutatavate tundlike materjalide tootmiseks. Võib eeldada, et materjali või tehnoloogia sihtkohta jõudmiseks on vajalik selle liikumine üle piiride. Salakaubaveo tõkestamiseks nõuavad riigid seega, et oleks kehtestatud vajalikud reguleerimissüsteemid ning piiripunktides olemas tehnilised süsteemid (kaasa arvatud kasutajasõbralikud instrumendid) ja töökord ning informatsioon radioaktiivsete ainete (sealhulgas radioaktiivsete lõhustuvate materjalide) salakaubaveo või tundlike seadmete ja tehnoloogiaga ebaseadusliku kauplemise katsete avastamiseks.

Samuti peavad olema kehtestatud tõhusad meetmed kõnealusele tegevusele reageerimiseks ning samuti radioaktiivsete ainete konfiskeerimiseks. Korrakaitseorganite (tolli, politsei jne) ametnikud ei ole sageli saanud detektorite kasutamise alast koolitust ja seega võivad tundlikud seadmed ja tehnoloogia olla neile võõrad. Seetõttu on ametnike koolitamine äärmiselt oluline, et tagada salakaubaveo avastamiseks kehtestatud meetmete edukas rakendamine. Erinevate kategooriate ametnikke tuleks koolitada nii detektorite kasutamise kui ka nende näitude lugemise alal, et nad oleksid võimelised edasise tegevuse üle otsustama.

Kaasneva ohu suurenenud teadvustamise ning piirikontrolli suutlikkuse tõhustamiseks vajalike seadmete ja metoodika kättesaadavuse tulemusena on toetuse osutamine antud valdkonnas väga nõutud.

2.   EESMÄRGID

Üldeesmärk: valitud riikide tuumajulgeoleku suurendamine.

2.1.   Hindamisetapp: rahvusvaheliste tuumajulgeoleku missioonide rahastamine.

IAEA korraldab hindamise, eesmärgiga määrata tuumajulgeoleku suurendamise vajadus asjaomastes riikides, kus sellist hindamist ei ole veel tehtud. Teiste määratletud riikide osas ajakohastatakse eelnevalt teostatud hindamist. Hindamine hõlmab vastavalt vajadusele füüsilist kaitset ja julgeolekut tuumavaldkonnaga seotud ja mitteseotud kasutusaladel, salakaubaveo tõkestamiseks kehtestatud meetmeid ning vajalikku õigusloome infrastruktuuri. Üldhinnangu tulemused võetakse aluseks nende riikide valimisel, kus projekte rakendatakse.

Eelnimetatud projektidega:

—

hinnatakse igas riigis tuumamaterjali ja muude radioaktiivsete ainete füüsilise kaitse hetkeseisu ning tuuma- või uurimisrajatiste või -alade, kus neid materjale kasutatakse või ladustatakse, kaitset. Nende seast valitakse järgnevaks moderniseerimiseks ja toetamiseks välja osa nimetatud materjale sisaldavaid rajatisi ja alasid,

—

hinnatakse igas riigis kiirgusallikate kaitse tõhustamisega seotud vajadusi. Määratakse kindlaks kõik nõrgad küljed ja puudused võrrelduna rahvusvaheliste standardite ja toimimisjuhendiga, mis nõuavad regulatiivse infrastruktuuri täiendamist, samuti määratakse kindlaks vähekaitstud, võimsate kiirgusallikate täiendava kaitse vajadus. Hindamise tulemusena määratakse kindlaks ka kaitse tagamiseks vajalik erivarustus,

—	hinnatakse igas riigis salakaubaveo tõkestamise suutlikkuse hetkeseis ja määratletakse vajalike täienduste tegemise vajadus,

—	hinnatakse igas riigis SSACi hetkeseis ning määratletakse vajalike täienduste tegemise vajadus.

2.2.   Hindamisetapi tulemusel prioriteetidena määratletud konkreetsete meetmete rakendamine

Projekt 1:

Õigusloomealane abi

Projekti eesmärk:

—	tugevdada tuumamaterjali ja muude radioaktiivsete ainete alaseid riiklikke õigusloome infrastruktuure, võttes arvesse asjakohaseid tuumajulgeoleku alaseid rahvusvahelisi õigusakte ja tunnustatud põhimõtteid ning olemasolevat koostoimet radioaktiivsete ainete ohutuse alaste riiklike mehhanismidega,

—	tugevdada riiklikke seadusandlikke raamistikke riikide ja agentuuri vahel sõlmitud kaitsemeetmete lepingute ja lisaprotokollide rakendamiseks,

—	tugevdada radioaktiivsete ainete ohutuse ja radioaktiivsete kiirgusallikate kaitse riiklikku regulatiivset infrastruktuuri.

Projekti tulemused:

—	laiaulatuslike, ühtsete ja tõhusate siseriiklike õigusaktide väljatöötamine ja vastuvõtmine, millega antakse panus tuumajulgeoleku ühtlustatud, tugevdatud ja üldisemale süsteemile,

—	siseriiklike õigusaktide väljatöötamine ja vastuvõtmine (riigikeeles), mis on vajalik, et võimaldada riikidel täita agentuuri kaitsemeetmete lepingutest ja lisaprotokollidest tulenevaid kohustusi,

—

radioaktiivsete ainete ohutuse ja kiirgusallikate kaitse riikliku regulatiivse infrastruktuuri loomine/tõhustamine, kasutades selleks tuumajulgeoleku ja kiirgusallikate kaitse infrastruktuuri hindamist (RaSSIA), nõuandeteenistusi, seadmeid ja koolitust ning tehes seda vastavalt rahvusvahelistele standarditele, kiirgusallikate ohutuse ja julgeoleku juhendile ja parimatele tavadele.

Projekt 2:

Tuumamaterjalide ning muude radioaktiivsete ainete julgeoleku ja kontrolli tugevdamine

Projekti eesmärk:

—	tõhustada valitud riikides tuumarajatiste, tuumamaterjalide ja tuumavaldkonnaga seotud kasutusaladel kasutatavate muude radioaktiivsete ainete füüsilist kaitset,

—	tugevdada valitud riikides tuumavaldkonnaga mitteseotud kasutusaladel kasutatavate radioaktiivsete ainete kontrolli ja füüsilist kaitset, ning

—	tugevdada SSACsid kaitsemeetmete lepingute ja lisaprotokollide rakendamiseks, sealhulgas riikides, kes on sõlminud “väikeste koguste protokollid”.

Projekti tulemused:

—	tuumamaterjali ja muude radioaktiivsete ainete füüsilise kaitse tugevdamine valitud tuumarajatistes ja aladel,

—	valitud riikides tuumavaldkonnaga mitteseotud kasutusaladel kasutatavate vähekaitstud kiirgusallikate kaitsmine või vajaduse korral nende demonteerimine ja viimine turvalisse ja ohutusse hoidlasse,

—	füüsilist kaitset käsitleva siseriikliku regulatiivse infrastruktuuri paremaks muutmine ekspertabi kaudu,

—	tõhusate SSACde loomine ja haldamine (sealhulgas riikides, kes on sõlminud “väikeste koguste protokollid”), mille tulemusena on võimalik rakendada kaitsemeetmete lepinguid ja lisaprotokolle,

—	ametnike koolituse läbiviimine abikõlblikes riikides.

Projekt 3:

Riikide suutlikkuse tugevdamine salakaubaveo avastamise ja sellele reageerimise alal

Projekti eesmärk:

—	tugevdada valitud riikide suutlikkust avastada salakaubavedu ja sellele reageerida.

Projekti tulemused:

—

tuumamaterjalide salakaubavedu käsitleva põhjaliku teabe kogumine avalikest allikatest ja riikide kontaktasutustelt ning selle analüüsimine, et suurendada teadmisi tuumamaterjalide salakaubaveo ja selle asjaolude kohta. See informatsioon on abiks ka erinevate ebaseadusliku käitlemise vastase võitluse eesmärgil läbiviidavate tegevuste tähtsuse järjekorda seadmisel,

—	valitud riikides ekspertabi kasutades siseriiklike raamistike kehtestamine, mille eesmärgiks on salakaubaveo vastane võitlus ning radioaktiivsete ainete, tundlike tuumaseadmete ja -tehnoloogia piiriülese liikumise kontrollimise siseriikliku koordineerimise tõhustamine,

—	piirikontrolli seadmete tõhustamine valitud piiripunktides,

—	korrakaitseorganite ametnike koolituse läbiviimine abikõlblikes riikides.

3.   KESTUS

Hindamine viiakse läbi kolme kuu jooksul pärast komisjoni ja IAEA vahelise toetuse lepingu jõustumist. Kõnealused kolm projekti rakendatakse paralleelselt järgneva 12 kuu jooksul.

Käesoleva ühismeetme rakendamise eeldatav kogukestus on 15 kuud.

4.   ABISAAJAD

Abisaajateks on riigid, kus viiakse läbi hindamine ja viiakse ellu hindamisele järgnevad projektid. Nende riikide ametivõime abistatakse nõrkade kohtade kindlaksmääramisel ja neile antakse toetust lahenduste leidmisel ja julgeoleku suurendamisel. Projektidest abisaavate riikide määratlemise ja nende lõpliku valiku kriteeriumid ning valitud riikides käsitlemist vajavad vajadused määratakse kindlaks rakendusüksuse ja eesistujariigi, keda abistab peasekretär/kõrge esindaja, vaheliste konsultatsioonide tulemusena ning tihedas koostöös liikmesriikide ja komisjoniga, mida tehakse nõukogu pädeva töörühma raames. Vastavalt käesoleva ühismeetme artikli 2 lõikele 1 tuginevad nimetatud otsused vajaduse korral rakendusüksuse esitatud ettepanekutel.

5.   RAKENDUSÜKSUS

Projektide rakendamine tehakse ülesandeks IAEAle. Rahvusvahelised tuumajulgeolekumissioonid viiakse läbi vastavalt IAEA ja liikmesriikide ekspertide poolt teostatavate IAEA missioonide standardreeglitele. Kõnealuse kolme projekti läbiviimisel osalevad vahetult IAEA töötajad, IAEA liikmesriikide valitud eksperdid või töövõtjad. Töövõtjate kasutamise puhul korraldab IAEA käesoleva ühismeetme raames teostatavad kaupade, tööde või teenuste hanked vastavalt kehtivatele IAEA eeskirjadele ja menetlusreeglitele, mis on üksikasjalikult sätestatud IAEAga sõlmitud Euroopa Ühenduse toetuse lepingus.

6.   KOLMANDATEST ISIKUTEST OSALEJAD

Projekte rahastatakse 100 % ulatuses käesoleva ühismeetme alusel. IAEA liikmesriikide eksperte võib lugeda kolmandatest isikutest osalejateks. Nad töötavad vastavalt IAEA ekspertide tegevuse standardreeglitele.

7.   HANKELEPINGUTE ERITINGIMUSED

Sellistel juhtudel, kui hanke eesmärgiks on tõhustada Venemaa Föderatsioonist tarnitud tuumamaterjalide ning muude radioaktiivsete ainete (nt kiirgusallikate) julgeolekukorda, võib kaupade, tööde või teenuste hankelepinguid sõlmida Venemaa Föderatsiooni teenusepakkujatega, kes tunnevad Vene tehnoloogiat.

8.   VAJALIKE VAHENDITE HINNANGULINE SUURUS

ELi toetusest rahastatakse punktis 2.2 kirjeldatud kolme projekti hindamist ja rakendamist. Eeldatavad kulud on järgmised:

Tuumajulgeoleku hindamine, sealhulgas missioonid	140 000 EUR
Projekt 1:	1 200 000 EUR
Projekt 2:	3 070 000 EUR
Projekt 3:	2 385 000 EUR

Lisaks on projekti sisse arvestatud ettenägematute kulude reserv 3 % abikõlblikest kuludest (kogusummas 200 000 EUR).

9.   PROJEKTIDE KULUSID KATTEV LÄHTESUMMA

Projekti kogumaksumus on 6 995 000 EUR.

---

(1)  GOV/2003/49-GC(47)/9. Samuti dokument: “Rahvusvahelise tuumaohutuse, kiirguskaitse, transpordiohutuse ja tuumajäätmete käitlemise alase koostöö tugevdamise meetmed: radiatsiooniallikate kontrollimise tõhusa ja jätkusuutliku riikliku regulatiivse infrastruktuuri edendamine” (GOV/2004/52-GC(48)/15) sisaldab osasid, mis on olulised massihävitusrelvade leviku vastase ELi strateegia alusel toimuvale IAEA–EL koostööle. Nimetatud tegevused kajastuvad samuti dokumendis “Tuumajulgeolekut toetavad tegevused”, mis sisaldub IAEA 2006.–2009. aasta tuumajulgeoleku kavas.

(2)  Rahvusvahelise Tuumaenergiaagentuuri (IAEA) juhatajate nõukogu otsustas 2005. aasta septembris, et kaitsemeetmete süsteemi tugevdamiseks peaks tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kohaselt sõlmitud kaitsemeetmete lepingute niinimetatud “väikeste koguste protokoll” jääma osaks agentuuri kaitsemeetmete süsteemist, tingimusel et standardtekstis tehakse muudatusi ja väikeste koguste protokolli kriteeriumeid muudetakse; IAEA 2005. aasta üldkoosolek võttis vastu resolutsiooni, milles muu hulgas märgiti, et üldise kaitsemeetmete lepingu osalise riigi puhul, kes lisaks on liitunud jõusoleva lisaprotokolliga, kujutavad nimetatud meetmed selle riigi jaoks endast vastavustõendamise tõhustatud standardit.

(3)  GOV/2005/50-GC(49)/17.

(4)  GOV/2002/10.

(5)  Vt IAEA avaldatud agentuuri tegevuskava, mis käsitleb kaitsemeetmete lepingute ja lisaprotokollide sõlmimise edendamist.

(6)  Alžeeria, Angola, Benin, Botswana, Burkina Faso, Burundi, Cabo Verde, Cōte d'Ivoire, Djibouti, Egiptus, Ekvatoriaal-Guinea, Eritrea, Etioopia, Gabon, Gambia, Ghana, Guinea, Guinea-Bissau, Kamerun, Kenya, Kesk-Aafrika Vabariik, Komoorid, Kongo (Brazzaville), Kongo Demokraatlik Vabariik, Lesotho, Libeeria, Liibüa Araabia Džamahirija, Lõuna-Aafrika, Madagaskar, Malawi, Mali, Maroko, Mauritaania, Mauritius, Mosambiik, Namiibia, Nigeeria, Niger, Rwanda, Sambia, Sao Tomé ja Principe, Seišellid, Senegal, Sierra Leone, Somaalia, Sudaan, Svaasimaa, Zimbabwe, Tansaania Ühendvabariik, Togo, Tšaad, Tuneesia ja Uganda.