31982L0243

Nõukogu direktiiv,

31. märts 1982,

millega muudetakse direktiivi 73/405/EMÜ anioonsete pindaktiivsete ainete biolagunduvuse katsemeetodeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta

(82/243/EMÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 100,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [1]

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, [2]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust [3]

ning arvestades, et:

nõukogu direktiivi 73/405/EMÜ [4] tuleb muuta, et arvesse võtta teaduse ja tehnika arengut, ning selleks on vaja:

- ajakohastada viited artiklis 2 loetletud meetoditele,

- lisada artiklile 2 mõõtemeetod, mis on kasutusel Ühendkuningriigis,

- edasi arendada tõendustesti, mis on ette nähtud kasutamiseks vaidluste korral;

vastavalt nõukogu 22. novembri 1973. aasta direktiivi 73/404/EMÜ (detergente käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) [5] artiklile 4 tuleks kindlaks määrata biolagunduvuse mõõtmise nõuetekohased lubatud hälbed, et vajalikul määral arvesse võtta katsemeetodite ebausaldatavust, mis võib viia tagasilükkavate otsusteni, millel on tähtsad majanduslikud tagajärjed; seetõttu tohib tagasilükkava otsuse teha ainult juhul, kui direktiivi 73/405/EMÜ artiklis 2 nimetatud katsemeetodil saadud tulemuste põhjal selgub, et biolagunduvus on alla 80 %;

direktiivi 73/405/EMÜ reguleerimisalaga seoses on tekkinud teatav segadus ning seetõttu on vaja täpsustada, et direktiivi kohaldatakse ainult detergentides kasutatavate pindaktiivsete ainete suhtes; samuti on vaja täpsemalt selgitada, et artiklis 2 käsitletakse mitte detergendi enda, vaid selles sisalduvate anioonsete pindaktiivsete ainete biolagunduvuse taset;

direktiivi 73/405/EMÜ lisa muutmine ja täiendamine toimub kõnealuse direktiivi artikliga 3a ettenähtud korras,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 73/405/EMÜ muudetakse järgmiselt.

1. Artiklisse 1 lisatakse järgmine tekst: "sisaldub direktiivi 73/404/EMÜ artiklis 1 nimetatud detergentides".

2. Artiklid 2 ja 3 asendatakse järgmisega:

"Artikkel 2

Liikmesriigid keelavad direktiivi 73/404/EMÜ artikliga 4 ettenähtud korras selliste detergentide turuleviimise ja kasutamise oma territooriumil, milles sisalduvate anioonsete pindaktiivsete ainete biolagunduvus on alla 80 %, kusjuures mõõtmisel on kasutatud ühte järgmistest katsemeetoditest:

- OECD meetod, mis on avaldatud OECD 11. juuni 1976. aasta tehnilises aruandes "Purposed Method for the Determination of the Biodegradability of Surfactants used in Synthetic Detergents",

- Saksamaal kasutatav meetod, mis on heaks kiidetud 30. jaanuari 1977. aasta määrusega "Verordnung über die Abbaubarkeit anionischer und nichtanionischer grenzflächenaktiver Stoffe in Wasch- und Reinigungsmitteln", avaldatud väljaandes Bundesgesetzblatt, 1977, I osa, lk 244, ning 18. juuni 1980. aasta määrusega, millega muudetakse 30. jaanuari 1977. aasta määrust ning mis on avaldatud väljaandes Bundesgesetzblatt, 1980, I osa, lk 706,

- Prantsusmaal kasutatav meetod, mis on heaks kiidetud 28. detsembri 1977. aasta seadusega, avaldatud 18. jaanuari 1978. aasta väljaandes Journal officiel de la République française, lk 514 ja 515, ning 1981. aasta juunis kehtestatud katsestandardiga T 73-260, avaldatud väljaandes Association française de normalisation (AFNOR),

- Ühendkuningriigis kasutatav meetod nimetusega "Porous Pot Test", mida kirjeldatakse Water Research Centre"i tehnilises aruandes nr 70 (1978)."

Artikkel 3

Direktiivi 73/404/EMÜ artikli 5 lõikega 2 ettenähtud korras tugineb labori arvamus anioonsete pindaktiivsete ainete kohta käesoleva direktiivi lisas kirjeldatud võrdlusmeetodile (tõendustest)."

3. Lisatakse järgmine artikkel:

"Artikkel 3a

Muudatused, mis on vajalikud lisa kohandamiseks tehnika arenguga, võetakse vastu direktiivi 73/404/EMÜ artikliga 7b sätestatud korras."

4. Lisa asendatakse käesoleva direktiivi lisaga.

Artikkel 2

Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud sätted 18 kuu jooksul alates direktiivi teatavakstegemisest ning teatavad sellest viivitamata komisjonile.

Artikkel 3

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 31. märts 1982

Nõukogu nimel

eesistuja

P. de Keersmaeker

[1] EÜT C 112, 14.5.1981, lk 4.

[2] EÜT C 172, 13.7.1981, lk 111.

[3] EÜT C 310, 30.11.1981, lk 7.

[4] EÜT L 347, 17.12.1973, lk 53.

[5] EÜT L 347, 17.12.1973, lk 51.

--------------------------------------------------

LISA

ANIOONSETE PINDAKTIIVSETE AINETE BIOLAGUNDUVUSE MÄÄRAMINE

Võrdlusmeetod (tõendustest)

1. PEATÜKK

1.1. Mõiste

Anioonsed pindaktiivsed ained käesoleva direktiivi tähenduses on pindaktiivsed ained, mis pärast läbivoolu kationiitidest ja anioniitidest eraldatakse heitvee fraktsioonidena ning määratakse kindlaks metüleensinise toimeainena (MBAS) 3. peatükis kirjeldatud menetluse kohaselt.

1.2. Mõõtmiseks vajalikud seadmed

Mõõtemeetodi puhul kasutatakse väikest aktiivmudapuhastit, mis on esitatud joonisel 1 ning üksikasjalikumalt joonisel 2.

Seade koosneb tehisreovee kogumise anumast A, annustuspumbast B, õhustusanumast C, setitist D, õhktõstukist E aktiivmuda ringlussevõtuks ja töödeldud heitvee kogumiseksanumast F.

Anumad A ja F peavad olema valmistatud klaasist või nõuetele vastavast plastist ning nende mahutavus peab olema vähemalt 24 liitrit. Pump B peab kindlustama püsiva tehisreovee juurdevoolu õhustusanumasse; kõnealune anum sisaldab normaalkäitusel kolm liitrit aktiivmudasegu. Anuma C põhja koonilisse tippu riputatakse poorne õhustuskuubik G. Õhustist vette puhutava õhu kogust tuleks mõõta voolumõõturi H abil.

1.3. Sünteetiline reovesi

Testimisel kasutatakse sünteetilist reovett.

Ühes liitris kraanivees lahustatakse:

160 mg peptooni,

110 mg lihaekstrakti,

30 mg karbamiiti CO(NH2)2,

7 mg naatriumkloriidi (NaCl),

4 mg kaltsiumkloriidi (CaCl · 2H2O),

2 mg magneesiumsulfaati (MgSO4 · 7H2O),

28 mg dikaaliumvesinikfosfaati (K2HPO4) ja

ja 20 ± 2 mg MBASi

MBAS ekstraheeritakse testitavast tootest 2. peatükis esitatud meetodi abil. Iga päev valmistatakse uus sünteetiline reovesi.

1.4. Proovide ettevalmistamine

1.4.1. Puhtaid pindaktiivseid aineid võib uurida algupärases olekus. Sünteetilise reovee valmistamiseks on vaja kindlaks määrata MBAS sisaldus (1.3).

1.4.2. Formuleeritud tooteid analüüsitakse MBAS ja seebi sisaldusele. Need ekstraheeritakse alkoholiga ja seejärel eraldatakse MBAS (vaata 2. peatükk). Sünteetilise reovee valmistamisel peab olema teada MBASi sisaldus ekstraktis.

1.5. Seadmete kasutamine

Õhustusanum C ja setiti D täidetakse tehisreoveega. Anuma D kõrgus peaks olema selline, et õhustusanuma C maht oleks kolm liitrit.

Reovesi inokuleeritakse 3 ml puhastatud heitveega, mis on vahetult kogutud peamiselt olmereovett puhastavast aktiivmudapuhastist. Heitvesi tuleb proovivõtust kasutamiseni hoida aeroobsena. Seejärel pannakse tööle õhusti G, õhktõstuk E ja annustuspump B. Tehisreovesi peab voolama läbi õhutusanuma C kiirusega üks liiter tunnis; sellisel juhul on keskmine viibeaeg kolm tundi.

Õhustamiskiirust tuleks reguleerida nii, et anumas C oleks pidevalt suspensioon ning selle lahustunud hapniku sisaldus oleks vähemalt 2 mg/l. Vahu tekkimine tuleks asjakohaste vahendite abil ära hoida. Aktiivmuda inhibeerivaid või MBASi sisaldavaid vahutamisvastaseid aineid ei tohi kasutada. Õhutõstuk reguleeritakse nii, et taaskasutatav aktiivmuda liigub setitist pidevalt ja regulaarselt õhustusanumasse C. Muda, mis koguneb ümber õhustusanuma C tipu, setiti D põhjale või ringlustorustikku, tuleb vähemalt kord päevas harjamise abil või mõnel muul asjakohasel viisil ringlusse tagasi viia. Kui muda ei kogune, võib selle tihedust suurendada, lisades (vajaduse korral korduvalt) 2 ml kaupa 5 % raudtrikloriidi lahust.

Setitist D tulev heitvesi kogutakse anumasse F 24 tunniks, seejärel segatakse põhjalikult ning võetakse proov. Pärast proovivõttu puhastatakse anum F hoolikalt.

1.6. Mõõteseadmete kontrollimine

Sünteetilise reovee MBASi sisaldus (mg/l) määratakse vahetult enne kasutamist.

Anumasse F 24 tunni jooksul kogunenud heitvee MBASi sisaldus (mg/l) tuleks sama meetodi abil analüütiliselt määrata vahetult pärast kogumist; kui see ei ole võimalik, tuleb proovid konserveerida, eelistatavalt külmutada. Kontsentratsioonid tuleb määrata täpsusega 0,1 mg MBASi liitri kohta.

Protsessi tõhususe kontrollimiseks määratakse vähemalt kaks korda nädalas anumasse F kogunenud, klaaskiudfiltri läbinud heitvee ning anumas A oleva filtreeritud tehisreovee keemiline hapnikutarve (KHT) või lahustunud orgaanilise süsiniku sisaldus (COD).

KHT või CODi vähenemine peaks tasanduma siis, kui saavutatakse ligikaudu korrapärane ööpäevane MBASi biolagunduvus, st sissetöötamisaja lõpuks (vaata joonis 3).

Hõljuvosakeste kuivaine sisaldust õhustusanuma aktiivmudas tuleks määrata kaks korda nädalas (g/l). Kui see on üle 2,5 g/l, tuleb ülemäärane aktiivmuda eemaldada.

Katse tehakse toatemperatuuril; temperatuur peab olema püsiv, vahemikus 292-297 K (19-24 oC).

1.7. Biolagunduvuse arvutamine

MBASi lagunduvus protsentides arvutatakse välja iga päev sünteetilises reovee ning anumasse F kogunenud vastava heitvee MBASi sisalduse (mg/l) põhjal. Sel viisil saadud lagunduvusnäitajad tuleks esitada graafiku kujul vastavalt joonisele 3.

MBASi lagunduvus arvutatakse aritmeetilise keskmisena näitajate põhjal, mis on saadud sissetöötamisajale järgneva 21 päeva jooksul, mille kestel lagunduvus on olnud korrapärane ning seade on töötanud tõrgeteta. Sissetöötamisaeg ei tohiks ühelgi juhul olla üle kuue nädala.

Ööpäevased lagunduvusväärtused arvutatakse täpsusega 0,1 %, kuid lõpptulemus väljendatakse täisarvu täpsusega.

Mõnel juhul võib olla lubatud vähendada proovide võtmise sagedust, kuid keskmise arvutamiseks peaks olema vähemalt 14 sissetöötamisajale järgneva 21 päeva jooksul kogutud tulemust.

2. PEATÜKK

TESTITAVATE TOODETE EELTÖÖTLUS

2.1. Sissejuhatavad märkused

2.1.1. Proovide töötlemine

Enne biolagunduvuse määramist tõendustestiga töödeldakse anioonseid pindaktiivseid aineid ja formuleeritud detergente järgmiselt:

Tooted | Töötlemine |

Anioonsed pindaktiivsed ained | Puudub |

Formuleeritud detergendid | Alkoholiga ekstraheerimine, seejärel anioonsete pindaktiivsete ainete eraldamine ioonivahetuse abil |

Alkoholiga ekstraheerimise eesmärk on kõrvaldada kaubandusliku toote lahustumatud ja anorgaanilised koostisosad, mis teatavatel asjaoludel võivad häirida biolagunduvuse määramist.

2.1.2. Ioonivahetus

Biolagunduvuskatsete täpsuse saavutamiseks on vaja anioonsed pindaktiivsed ained isoleerida ja eraldada seebist, mitteioonsetest ja katioonaktiivsetest pindaktiivsetest ainetest.

See saavutatakse ioonivahetusmeetodi abil, kusjuures kasutatakse makropoorset vahetusvaiku ning nõuetekohaseid eluente fraktsioonivaks elueerimiseks. Nii saab seebi, anioonsed ja mitteioonsed pindaktiivsed ained isoleerida ühe menetlusega.

2.1.3. Analüütiline kontroll

Pärast homogeenimist määratakse anioonsete pindaktiivsete ainete kontsentratsioon sünteetilises detergendis MBASi analüüsimenetluse kohaselt. Seebisisaldus määratakse nõuetekohase analüüsimeetodi abil. Tooteid on vaja analüüsida koguste arvutamiseks, mida vajatakse biolagunduvuskatsetes kasutatavate fraktsioonide valmistamiseks.

Kvantitatiivne ekstraheerimine ei ole vajalik; vähemalt 80 % pindaktiivsetest ainetest tuleks siiski ekstraheerida. Tavaliselt saadakse kätte 90 % või rohkem.

2.2. Põhimõte

Homogeensest proovist (pulbrid, kuivatatud pastad ja kuivatatud vedelikud) saadakse etanooliekstrakt, mis sisaldab pindaktiivseid aineid, seepi ja muid alkoholis lahustuvaid sünteetilise detergendi proovi komponente.

Etanooliekstrakt aurutatakse kuivaks, lahustatakse isopropüüli ja vee segus ning saadud lahus viiakse läbi katioonivahetaja ning makropoorse anioonivahetaja kombinatsiooni, mis on tugeva happesusega ning soojendatud temperatuurini 323 K (50 °C). Temperatuur on vajalik selleks, et ära hoida happelises keskkonnas esineda võivate rasvhapete sadestumine.

Mitteioonsed pindaktiivsed ained jäävad heitvette.

Seebi rasvhapped eraldatakse elueerimise teel CO2 sisaldava etanooliga. Anioonsed pindaktiivsed ained saadakse seejärel ammooniumsooladena elueerimisel ammooniumvesinikkarbonaati sisaldava isopropüüli vesilahusega. Neid ammooniumisooli kasutatakse lagunduvuskatses.

Katioonsed pindaktiivsed ained, mis võivad segada biolagunduvuse määramist ja analüüsimenetlust, eemaldatakse anioniidist ülespoole viidud kationiidi abil.

2.3. Kemikaalid ja seadmed

2.3.1. Deioniseeritud vesi

2.3.2. Etanool, 95 % (v/v) C2H5OH

(lubatav denaturant: metüületüülketoon või metanool)

2.3.3. Isopropüüli ja vee segu (50/50 v/v):

50 mahuosa isopropüüli (CH3CHOH · CH3) ja

50 mahuosa vett (2.3.1)

2.3.4. Süsinikdioksiidi lahus etanoolis (ligikaudu 0,1 % CO2): kasutatakse ülekandetoru sisseehitatud restiga, viiakse süsinikdioksiid (CO2) 10 minuti jooksul läbi etanooli (2.3.2). Kasutatakse ainult värskeid lahuseid.

2.3.5. Ammooniumvesinikkarbonaadi lahus (60/40 v/v): 0,3 mooli NH4HCO31000 ml isopropüüli ja vee segus, mis koosneb 60 mahuosast isopropüülist ja 40 mahuosast veest (2.3.1)

2.3.6. Kationiit (KAT), tugevasti happeline, resistentne alkoholi suhtes (50-100 silma)

2.3.7. Anioniit (AAT), makropoorne, Merck Lewatit MP 7080 (70-120 silma) või samaväärne

2.3.8. Soolhape, 10 % HCl (w/w)

2.3.9. 2000 — milliliitrine lihvkorgiga ja püstjahutiga ümarkolb

2.3.10. 90 millimeetrine imifilter (soojendatav) filterpaberite jaoks

2.3.11. 2000 milliliitrine filtrimiskolb

2.3.12. Ioonivahetuskolonnid soojendussärgi ja kraaniga: sisetoru läbimõõduga 60 mm ja kõrgusega 450 mm (joonis 4)

2.3.13. Veevann

2.3.14. Vaakumkuivatuskapp

2.3.15. Termostaat

2.3.16. Pöördauruti

2.4. Ekstrakti valmistamine ja anioonsete pindaktiivsete ainete eraldamine

2.4.1. Ekstrakti valmistamine

Biolagunduvuskatseks vajalike pindaktiivsete ainete kogusele vastab umbes 50 g MBAS.

Tavaliselt ei ulatu ekstraheeritava toote kogus üle 1000 g, kuid võib tekkida vajadus ekstraheerida täiendavaid proovikoguseid. Praktilistel põhjustel peaks ekstraktide valmistamisel biolagunduvuskatseks kasutatava toote piirkogus enamikul juhtudel olema 5000 g.

Kogemused on näidanud, et pigem on kasulik teha mitut väikest kui üks suurt ekstraktsioon. Vahetaja ettenähtud kogused vastavad koormusele 600—700 mmol pindaktiivseid aineid ja seepi.

2.4.2. Alkoholis lahustuvate komponentide eraldamine

Lisatakse 250 g analüüsitavat sünteetilist detergenti 1250 ml etanoolile, kuumutatakse segu keemispunktini ning jahutatakse püsijahutis segades ühe tunni jooksul. Juhitakse kuum alkoholilahus läbi temperatuurini 323 K (50 °C) kuumutatud jämepoorilise imifiltri ning filtreeritakse kiiresti. Pestakse kolb ja imifilter ligikaudu 200 ml kuumutatud etanoolis. Kogutakse filtraat ja filtripesu vedelik filtreerimiskolbi.

Pasta või vedeliku kujul esineva toote analüüsimisel tuleb veenduda, et proov ei sisalda üle 55 g anioonset pindaktiivset ainet, ega üle 35 g seepi. Kaalutud proov aurutatakse kuivaks. Jääk lahustatakse 2000 ml etanoolis ning toimitakse eespool kirjeldatu kohaselt.

Madala näivtihedusega pulbrite puhul (< 300 g/l) tuleks suurendada etanoolisisaldust vahekorras 20: 1.

Aurutada etanoolifiltraat kuivaks, eelistatavalt vaakumpöördaurusti abil. Korrata toimingut, kui on vaja suuremat ekstraktikogust. Jääk lahustatakse 5000 ml isopropüüli ja vee segus.

2.4.3. Ioonivahetuskolonni ettevalmistamine

Kationiidikolonn

Asetatakse 3000 milliliitrisesse keeduklaasi 600 ml katioonivahetusvaiku (2.3.6) ning kaetakse 2000 ml soolhappega (2.3.8). Lastakse aeg-ajalt segades seista vähemalt kaks tundi. Hape dekanteeritakse ja vaik juhitakse kolonni (2.3.12) deioniseeritud vee abil. Kolonnis peaks olema klaasvillast tropp. Kolonn pestakse deioniseeritud veega kiirusel 10-30 ml/min, kuni eluaat on kloorivaba. Asendatakse vesi 2000 ml isopropüüli ja vee seguga (2.3.3) kiirusel 10-30 ml/min. Vahetuskolonn on nüüd kasutamiseks valmis.

Anioniidikolonn

3000 milliliitrisesse keeduklaasi pannakse 600 ml anioonvahetusvaiku (2.3.7) ning kaetakse 2000 ml deioniseeritud veega. Vaigul lastakse paisuda vähemalt kaks tundi. Vaik viiakse kolonni deioniseeritud vee abil. Kolonnis peaks olema klaasvillast tropp.

Kolonn pestakse 0,3 M ammooniumvesinikkarbonaadi lahusega (2.3.5), kuni see on kloriidivaba. Selleks läheb vaja umbes 5000 ml lahust. Pestakse veelkord 2000 ml deioniseeritud veega. Asendatakse vesi 2000 ml isopropüüli ja vee seguga (2.3.3) kiirusel 10—30 ml/min. Vahetuskolonn on nüüd OH-vormis ning kasutamiseks valmis.

2.4.4. Ioonivahetus

Vahetuskolonnid ühendatakse nii, et katioonivahetuskolonn asetatakse anioonivahetuskolonnist kõrgemale. Vahetuskolonnid kuumutatakse termostaadi abil temperatuurini 323 K (50 oC). 5000 ml vastavalt punktile 2.4.2 saadud lahus kuumutatakse temperatuurini 323 K (60 oC) ning juhitakse läbi vahetajate kombinatsiooni kiirusega 20 ml/min. Kolonnid pestakse 1000 ml kuuma isopropüüli ja vee seguga (2.3.3).

Anioonsete pindaktiivsete ainete (MBAS) saamiseks ühendatakse lahti katioonivahetuskolonn (KAT). 5000 ml etanooli ja CO2 lahuse abil (323 K (50 oC) (2.3.4) elueeritakse seebi rasvhapped katioonivahetuskolonnist (KAT) välja. Eluaat kõrvaldatakse kasutuselt.

Siis elueeritakse MBAS anioonivahetuskolonnist (AAT) välja 5000 ml ammooniumvesinikkarbonaadi lahusega (2.3.5). Eluaat aurutatakse kuivaks auruvannil või vaakumpöördaurustis. Jääk sisaldab MBASi (ammooniumisoolana) ning võib sisaldada muid anioone kui pindaktiivsed anioonid, mis ei takista biolagunduvuse määramist. Jäägile lisatakse deioniseeritud vett kuni kindlaksmääratud mahuni ning määratakse MBASi sisaldus alikvoodis, nagu on ette nähtud 3. peatükis. Lahust kasutatakse biolagunduvuskatses anioonsete sünteetiliste detergentide standardlahusena. Lahust tuleks hoida temperatuuril alla 278 K (5 oC).

2.4.5. Ioonivahetusvaigu regenereerimine

Kationiit visatakse pärast kasutamist ära.

Anioonvahetusvaik regenereeritakse ammooniumvesinikkarbonaadi (2.3.5) lisakoguse juhtimise teel läbi kolonni voolukiirusega ligikaudu 10 ml/min, kuni eluaat on vaba anioonsetest pindaktiivsetest ainetest (metüleensisisetest). Seejärel pestakse anioniit, juhtides kolonnist läbi 2000 ml isopropüüli ja vee segu (2.3.3).

3. PEATÜKK

ANIOONSETE PINDAKTIIVSETE AINETE MÄÄRAMINE BIOLAGUNDUVUSKATSES

3.1. Põhimõte

Meetodi aluseks on asjaolu, et katioonne värvaine metüleensinine moodustab anioonsete pindaktiivsete ainetega sinise värvusega sooli, mida saab ekstraheerida kloroformiga. Häirivate tegurite kõrvaldamiseks toimub ekstraheerimine kõigepealt leeliselahusest, seejärel loksutatakse ekstrakt kokku metüleensinise happelahusega. Orgaanilise faasi neeldumist mõõdetakse fotomeetriliselt suurima neeldumise lainepikkusel 650 nm.

3.2. Reaktiivid ja seadmed

3.2.1. Puhverlahus pH 10:

lahustatakse 24 g naatriumvesinikkarbonaati, NaHCO3 (analüütiliselt puhas reaktiiv) ning 27 g veevaba naatriumkarbonaati, Na2CO3 (analüütiliselt puhas reaktiiv) deioniseeritud vees ning lahjendatakse 1000 milliliitrini.

3.2.2. Neutraalne metüleensinise lahus:

lahustatakse 0,35 g metüleensinist (analüütiliselt puhas reaktiiv) deioniseeritud vees ning lahjendatakse 1000 milliliitrini. Lahus valmistatakse vähemalt 24 tundi enne kasutamist. Pimekatse kloroformifaasi neelduvus, mõõdetuna kloroformi suhtes, ei tohi lainepikkusel 650 nm olla üle 0,015 kihi kohta paksusega 1 cm.

3.2.3. Happeline metüleensinise lahus:

lahustatakse 0,35 g metüleensinist (analüütiliselt puhas reaktiiv) 500 ml deioniseeritud vees ning segatakse 6,5 ml H2SO4 (d = 1,84 g/ml). Lahjendatakse deioniseeritud veega 1000 milliliitrini. Lahus valmistatakse vähemalt 24 tundi enne kasutamist. Pimekatse kloroformifaasi absorptsioon, mõõdetuna kloroformi suhtes, ei tohi lainepikkusel 650 nm olla üle 0,015 kihi kohta paksusega 1 cm.

3.2.4. Kloroform (trikloroetaan), analüütiliselt puhas reaktiiv, äsja destilleeritud

3.2.5. Dodetsüülbenseensulfoonhappe metüülester

3.2.6. Kaaliumhüdroksiidi etanoollahus, KOH 0,1 M

3.2.7. Puhas etanool, C2H5OH

3.2.8. Väävelhape, H2SO4 0,5 M

3.2.9. Fenoolftaleiini lahus:

lahustatakse 1 g fenoolftaleiini 50 ml etanoolis ning lisatakse pidevalt segades 50 ml deioniseeritud vett. Filtreeritakse välja kogu sade.

3.2.10. Metaanhape: 250 ml soolhapet (analüütiliselt puhas reaktiiv) ja 750 ml metanooli

3.2.11. Jaotuslehter, 250 ml

3.2.12. Mõõtekolb, 50 ml

3.2.13. Mõõtekolb, 500 ml

3.2.14. Mõõtekolb, 1000 ml

3.2.15. Lihvkorgiga ümarkolb, 250 ml; keedugraanulid

3.2.16. pH-meeter

3.2.17. Fotomeeter mõõtmisteks lainepikkusel 650 nm, küvettidega 1-5 cm

3.2.18. Kvaliteetne filterpaber

3.3. Menetlus

Analüüsitavaid proove ei tohi võtta läbi vahukihi.

Pärast hoolikat puhastamist veega tuleb analüüsiseadmed põhjalikult loputada metaanhappega (3.2.10) ning seejärel, enne kasutamist, deioniseeritud veega.

Biopuhastisse sissevoolav ja sealt väljavoolav uuritav heitvesi filtreeritakse vahetult proovi võtmisel. Filtraadi esimesed 100 ml visatakse ära.

Mõõdetud proovikogus, mis on vajaduse korral neutraliseeritud, valatakse 250 milliliitrisesse jaotuslehtrisse (3.2.11). Proovikoguse MBASi sisaldus peaks olema vahemikus 20-150 μg. Väiksema MBASi sisalduse puhul võib ära kasutada kuni 100 ml proovist. Kui kasutatakse ära vähem kui 100 ml, tuleb proov lahjendada ioniseeritud veega 100 milliliitrini. Proovile lisatakse 10 ml puhverlahust (3.2.1), 5 ml metüleensinise neutraallahust (3.2.2) ja 15 ml kloroformi (3.2.4). Segu loksutatakse minuti jooksul ühtlaselt ja mitte liiga tugevasti. Pärast faaside eraldumist juhitakse kloroformikiht teise jaotuslehtrisse, milles on 110 ml deioniseeritud vett ja 5 ml metüleensinise happelahust (3.2.3). Segu loksutatakse ühe minuti jooksul. Kloroformikiht juhitakse läbi eelnevalt puhastatud ja niisutatud vatifiltri mõõtekolbi (3.2.12).

Leelise- ja happelahuseid ekstraheeritakse kolm korda, ning teisel ja kolmandal ekstraheerimisel lisatakse 10 ml kloroformi. Kloroformiekstraktide segu filtreeritakse läbi sama vatifiltri ja lahjendatakse kolvil oleva märgini 50 ml (3.2.12) sama kloroformiga, mida kasutati vati ülepesemisel. Kloroformilahuse neeldumist mõõdetakse kloroformi suhtes fotomeetriliselt lainepikkusel 650 nm 1–5sentimeetristes küvettides. Kogu menetlust korratakse pimekatses.

3.4. Kalibreerimiskõver

Valmistatakse kaliibrimislahus standardainest dodetsüülbenseensulfoonhappe metüülestrist (tetrapropüleeni tüüp, molekulkaal 340), kui see on seebistatud kaaliumsoolaks. MBAS arvutatakse naatriumdodetsüülbenseensulfonaadina (molekulkaal 348).

Kaalumispipetist kaalutakse umbes 0,1 mg ümarkolbi 400-500 mg dodetsüülbenseensulfoonhappe metüülestrit (3.2.5) ning lisatakse 50 ml kaaliumhüdroksiidi etanoolilahust (3.2.6) ja mõned keedugraanulid. Paigaldatakse püstjahuti ja keedetakse ühe tunni jooksul. Pärast jahutamist pestakse jahuti ja lihvühendus umbes 30 ml etanooliga ning lisatakse pesuvedelik kolbi. Lahust tiitritakse väävelhappega fenoolftaleiini kasutades, kuni see muutub värvituks. Lahus valatakse 1000 ml mõõtekolbi (3.2.14), lahjendatakse deioniseeritud veega kuni märgini ning segatakse.

Osa selle pindaktiivse aine põhilahusest lahjendatakse veelgi. Lahusest võetakse 25 ml, valatakse 500 ml mõõtekolbi (3.2.13), lahjendatakse deioniseeritud veega kuni märgini ning segatakse.

See standardlahus sisaldab

20 000

mg MBASi milliliitri kohta, kusjuures E on proovi kaal milligrammides.

Kalibreerimiskõvera moodustamiseks võetakse standardlahusest 1, 2, 4, 6, 8 ml ja lahjendatakse iga kogust deioniseeeritud veega 100 milliliitrini. Seejärel toimitakse, nagu on ette nähtud punktis 3.3, kaasa arvatud määramine pimekatses.

3.5. Tulemuste arvutamine

Anioonse pindaktiivse aine kogus (MBAS) proovis võetakse kalibreerimiskõveralt (3.4). Proovi MBASi sisaldus arvutatakse valemist:

= mg / l MBAS

milles V = kasutatud proovi maht (ml).

Tulemused väljendatakse naatriumdodetsüülbenseensulfonaadina (molekulkaal 348).

3.6. Tulemuste esitamine

Tulemused väljendatakse MBAS mg/l, täpsusega 0,1 mg.

+++++ TIFF +++++

A. Tehisreovee kogumise anum

B. Annustuspump

C. Õhustusanum

D. Setiti

E. Õhktõstuk

F. Kogumisanum

G. Poorne õhusti

H. Õhuvoolumõõtur

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

Biolagunduvuse arvutamine — Tõendustest

+++++ TIFF +++++

Kuumutatud vahetuskolonn

(Mõõdud millimeetrites)

--------------------------------------------------