a) 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2015 ning Horvaatia puhul 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2016 tehtavad maksed, kui rahaeraldis vastavalt määruse (EÜ) nr 1698/2005 või määruse (EÜ) nr 718/2007 kohaselt vastu võetud programmi asjaomasele meetmele on juba ära kasutatud, ja

b) pärast 31. detsembrit 2015 ning Horvaatia puhul pärast 31. detsembrit 2016 tehtavad maksed.

a) sellised kulud on ette nähtud vastavas maaelu arengu programmis 2014.–2020. aasta programmiperioodiks;

b) kohaldatakse määruse (EL) nr 1305/2013 vastava meetme, mis on sätestatud käesoleva määruse I lisas, EAFRD osaluse määra; ning

c) liikmesriigid tagavad, et asjaomased üleminekutoimingud on nende juhtimis- ja kontrollisüsteemide kaudu selgelt kindlaksmääratud.

a) viidet määruse (EL) nr 1305/2013 artiklites 28, 29, 30 ja 33 määruse (EL) nr 1306/2013 VI jaotise I peatükile viitena määruse (EÜ) nr 73/2009 artiklitele 5 ja 6 ning II ja III lisale;

b) viidet määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 40 lõikes 1 määruse (EL) nr 1307/2013 artiklile 19 viitena määruse (EÜ) nr 73/2009 artiklile 132;

c) viidet määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 40 lõike 2 punktis a määruse (EL) nr 1307/2013 artiklile 17 viitena määruse (EÜ) nr 73/2009 artiklile 121.

a) esimeses lõigus asendatakse sissejuhatav tekst järgmisega:

„4c.  Erandina lõigetes 3, 4 ja 5 sätestatud ülemmääradest võib EAFRD panuse määra suurendada kuni 95 %-ni abikõlblikest avaliku sektori kuludest lähenemiseesmärgi alusel abikõlblikes piirkondades, äärepoolseimates piirkondades ja Egeuse mere väikesaartel ning 85 %-ni abikõlblikest avaliku sektori kuludest muudes piirkondades. Kõnealuseid toetusmäärasid kohaldatakse selliste uute abikõlblike kulude suhtes, mille liikmesriigid on deklareerinud igas tõendatud kuludeklaratsioonis kuni programmiperioodi 2007–2013 kulutuste abikõlblikkuse lõppkuupäevani, 31. detsembrini 2015, kui liikmesriik vastab20 detsembrist 2013 või pärast seda ühele järgmistest tingimustest:”;

b) teine lõik asendatakse järgmisega:

„Esimeses lõigus sätestatud erandit kasutada sooviv liikmesriik esitab komisjonile oma maaelu arengu programmi vastava muutmise taotluse. Erandit hakatakse kohaldama pärast seda, kui komisjon on programmi muutmise heaks kiitnud.”

1) Artiklile 29 lisatakse järgmine lõige:

„5.  Erandina lõikest 2 võivad liikmesriigid teha alates 16. oktoobrist 2014 põllumajandustootjatele 2014. aastal esitatud taotluste alusel ettemakseid kuni 50 % I lisas loetletud toetuskavade alusel makstavatest otsetoetustest. IV jaotise 1. peatüki 11. jaos sätestatud veise- ja vasikalihatoetuste puhul võivad liikmesriigid kõnealust määra suurendada kuni 80 %-ni.”

2) Artikkel 40 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 40

Riiklikud ülemmäärad

1.  Iga liikmesriigi puhul on igal aastal kõigi jaotatud toetusõiguste, artiklis 41 osutatud riikliku reservi ja kooskõlas artikli 51 lõikega 2, artikli 69 lõikega 3 ja artikliga 72b kehtestatud ülemmäärade koguväärtus võrdne asjaomase riikliku ülemmääraga, mis on kehtestatud VIII lisas.

2.  Vajaduse korral liikmesriik vähendab või suurendab lineaarselt kõikide toetusõiguste väärtust, artiklis 41 osutatud riikliku reservi summat või mõlemat, et tagada vastavus VIII lisas kehtestatud asjaomase riikliku ülemmääraga.

Liikmesriigid, kes otsustavad mitte kohaldada käesoleva määruse III jaotise 5a. peatükki ja ei kasuta artikli 136a lõikes 1 sätestatud võimalust, võivad esimeses lõigus nimetatud toetusõiguste väärtuse vajalikul määral vähendamiseks otsustada, et ei vähenda selliseid toetusõigusi, mille 2013. aastal aktiveerisid põllumajandustootjad, kes 2013. aastal taotlesid vähem kui asjaomase liikmesriigi poolt kindlaks määratav otsetoetuste summa; kõnealune summa ei ole suurem kui 5 000 eurot.

3.  Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 ( 17 ) artikli 26 kohaldamist, ei ületa liikmesriigis käesoleva määruse artiklite 34, 52, 53, 68 ja 72a alusel 2014. kalendriaasta kohta lubatud otsetoetuste summad ja määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 111 alusel siidiussikasvatajatele makstava toetuse summad käesoleva määruse VIII lisas kõnealuseks aastaks kehtestatud ülemmäära, mida vähendatakse summade võrra, mis tulenevad käesoleva määruse artikli 136b kohaldamisest 2014. kalendriaasta suhtes vastavalt käesoleva määruse VIIIa lisale.

Vajaduse korral ja selleks, et järgida käesoleva määruse VIII lisas kehtestatud ülemmäära, mida vähendatakse summade võrra, mis tulenevad käesoleva määruse artikli 136b kohaldamisest 2014. kalendriaasta suhtes vastavalt käesoleva määruse VIIIa lisale, vähendavad liikmesriigid lineaarselt otsetoetuste summasid 2014. kalendriaasta suhtes.

3) Artikli 41 lõike 1 punkt b asendatakse järgmisega:

4) Artikli 51 lõikele 2 lisatakse järgmine lõik:

„2014. aasta puhul on artiklites 52 ja 53 osutatud otsetoetuste ülemmäärad samasugused kui 2013. aastaks kehtestatud ülemmäärad, mida on korrutatud iga asjaomase liikmesriigi jaoks arvutatava teguriga, mille leidmiseks jagatakse VIII lisas 2014. aastaks kehtestatud riiklik ülemmäär 2013. aastaks kehtestatud riikliku ülemmääraga. Seda korrutamist kohaldatakse ainult nende liikmesriikide suhtes, kelle VIII lisas 2014. aastaks kehtestatud riiklik ülemmäär on madalam kui 2013. aasta riiklik ülemmäär.”

5) Artikli 68 lõike 8 sissejuhatav lause asendatakse järgmisega:

„8.  Artikli 69 lõikes 1 osutatud otsuse teinud liikmesriigid võivad hiljemalt 1. veebruariks 2014 kõnealuse otsuse läbi vaadata ja otsustada alates 2014. aastast:”.

6) Artiklit 69 muudetakse järgmiselt:

7) III jaotisesse lisatakse järgmine peatükk:

„5a. peatükk

ÜMBERJAOTAV TOETUS 2014. AASTAL

Artikkel 72a

Üldeeskirjad

1.  Liikmesriigid võivad hiljemalt 1. märtsiks 2014 otsustada anda põllumajandustootjatele, kellel on õigus saada toetust 1., 2. ja 3. peatükis osutatud ühtse otsemaksete kava alusel, 2014. aasta eest toetust („ümberjaotav toetus”).

Liikmesriigid teavitavad komisjoni oma otsusest hiljemalt 1. märtsiks 2014.

2.  Liikmesriigid, kes on otsustanud kohaldada ühtset otsemaksete kava piirkondlikul tasandil kooskõlas artikliga 46, võivad kohaldada ümberjaotavat toetust piirkondlikul tasandil.

3.  Ilma et see piiraks finantsdistsipliini kohaldamist, artikli 40 lõikes 3 osutatud lineaarset vähendamist ning artiklite 21 ja 23 kohaldamist, antakse käesoleva ümberjaotavat toetust toetusõiguste aktiveerimisel põllumajandustootja poolt.

4.  Liikmesriigid arvutavad ümberjaotava toetuse, korrutades liikmesriigi poolt kindlaks määratava arvu, mis ei ole suurem kui 65 % keskmisest riiklikust või piirkondlikust toetusest hektari kohta, põllumajandustootja poolt artikli 34 kohaselt aktiveeritud toetusõiguste arvuga. Selliste toetusõiguste arv ei tohi ületada liikmesriigi poolt kehtestatavat maksimumi, mis ei ole suurem kui 30 hektarit või põllumajandusliku majapidamise keskmine suurus VIIIb lisa kohaselt, kui kõnealune keskmine suurus on asjaomases liikmesriigis suurem kui 30 hektarit.

5.  Eeldusel, et lõikes 4 sätestatud piirmääradest peetakse kinni, võivad liikmesriigid kehtestada riiklikul tasandil astmestiku nimetatud lõike kohaselt sätestatud hektarite arvu raames, mida kohaldatakse ühtmoodi kõigi põllumajandustootjate suhtes.

6.  Liikmesriigid kehtestavad lõikes 4 osutatud riikliku keskmise toetuse hektari kohta, võttes aluseks VIIIc lisas sätestatud riikliku ülemmäära ning artikli 34 lõike 2 kohaselt 2014. aastal deklareeritud toetuskõlblike hektarite arvu.

Liikmesriigid kehtestavad lõikes 4 osutatud piirkonna keskmise toetuse hektari kohta, kasutades VIIIc lisas sätestatud riikliku ülemmäära osa ning artikli 34 lõike 2 kohaselt 2014. aastal asjaomases piirkonnas deklareeritud toetuskõlblike hektarite arvu. Iga piirkonna puhul arvutatakse kõnealune osa, jagades artikli 46 lõike 3 kohaselt kehtestatud vastava piirkondliku ülemmäära artiklis 40 kohaselt kehtestatud 2014. aasta riikliku ülemmääraga.

7.  Liikmesriigid tagavad, et käesolevas peatükis ettenähtud eeliseid ei anta põllumajandustootjatele, kelle puhul on tehtud kindlaks, et nad jagasid pärast 18. oktoobrit 2011 oma põllumajandusliku majapidamise üksnes selleks, et saada toetust ümberjaotava toetuse alusel. See kehtib ka põllumajandustootjate suhtes, kelle põllumajanduslikud majapidamised on moodustatud kõnealuse jagamise tulemusel.

Artikkel 72b

Finantssätted

1.  Ümberjaotava toetuse rahastamiseks võivad liikmesriigid otsustada hiljemalt 1. märtsiks 2014, et taotlusaastal 2014 kasutatakse kuni 30 % artikli 40 kohaselt sätestatud iga-aastasest riiklikust ülemmäärast. Nad teavitavad komisjoni sellisest otsusest hiljemalt kõnealuseks kuupäevaks.

2.  Liikmesriigi poolt käesoleva artikli lõike 1 kohaselt kasutatava riikliku ülemmäära protsendimäära alusel võtab komisjon vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse ümberjaotava toetuse vastavad ülemmäärad. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 141b lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.”

8) Artikli 90 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.  Toetuse summa iga toetuskõlbliku hektari kohta arvutatakse, korrutades lõikes 2 kehtestatud saagikused järgmiste võrdlussummadega:

9) Artikli 122 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.  Ühtse pindalatoetuse kava saab kasutada kuni 31. detsembrini 2014.”

10) Artikli 124 lõiked 1 ja 2 asendatakse järgmisega:

„1.  Ühtse pindalatoetuse kava alusel on uue liikmesriigi põllumajandusmaa see osa kõnealuse liikmesriigi kasutatavast põllumajandusmaast, mida hoitakse heas põllumajanduslikus seisundis, sõltumata sellest, kas seda kasutatakse tootmiseks, ning mida vajaduse korral kohandatakse vastavalt kõnealuse uue liikmesriigi poolt pärast komisjonilt heakskiidu saamist kehtestatud objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele.

Käesoleva jaotise kohaldamisel on „kasutatav põllumajandusmaa” komisjoni poolt statistika jaoks kinnitatud põllumaa, püsirohumaa, püsikultuuride all oleva maa ja koduaedade kogupindala.

2.  Toetuste maksmisel ühtse pindalatoetuse kava raames on toetuskõlblikud kõik põllud, mis vastavad lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele, samuti põllud, kus kasvatatakse lühikese raieringiga madalmetsa (CN-kood ex 0602 90 41 ).

Välja arvatud vääramatu jõu või erandlike asjaolude korral peavad esimeses lõigus osutatud põllud olema põllumajandustootja kasutuses liikmesriigi määratud kuupäeval, mis ei ole hilisem, kui kõnealuses liikmesriigis toetusetaotluse muutmiseks määratud kuupäev.

Toetuskõlbliku ala miinimumpindala põllumajandusliku majapidamise kohta, mille jaoks saab toetust taotleda, on 0,3 hektarit. Iga uus liikmesriik võib objektiivsete kriteeriumide alusel ja pärast komisjonilt heakskiidu saamist siiski otsustada toetuskõlbliku ala miinimumpindala suurendada tingimusel, et see ei ületa ühte hektarit.”

11) V jaotisesse lisatakse järgmine peatükk:

„2a. peatükk

ÜMBERJAOTAV TOETUS 2014. AASTAL

Artikkel 125a

Üldeeskirjad

1.  Ühtse pindalatoetuse kava kohaldavad uued liikmesriigid võivad hiljemalt 1. märtsiks 2014 otsustada anda põllumajandustootjatele, kellel on õigus saada toetust 2. peatükis osutatud ühtse pindalatoetuse kava alusel, 2014. aasta eest toetust („uute liikmesriikide ümberjaotav toetus”).

Asjaomased uued liikmesriigid teavitavad komisjoni oma otsusest hiljemalt 1. märtsiks 2014.

2.  Ilma et see piiraks finantsdistsipliini ning artiklite 21 ja 23 kohaldamist, makstakse uute liikmesriikide ümberjaotavat toetust, suurendades ühtse pindalatoetuse kava alusel antava hektaripõhise toetuse summat.

3.  Liikmesriigid arvutavad uute liikmesriikide ümberjaotava toetuse, korrutades liikmesriigi poolt kindlaks määratava arvu, mis ei ole suurem kui 65 % keskmisest riiklikust toetusest hektari kohta, toetuskõlblike hektarite arvuga, mille eest põllumajandustootjale antakse toetust ühtse pindalatoetuse kava kohaselt. Selliste hektarite arv ei tohi ületada liikmesriikide kehtestatavat maksimumi, mis ei ole suurem kui 30 hektarit või põllumajandusliku majapidamise keskmine suurus VIIIb lisa kohaselt, kui kõnealune keskmine suurus on asjaomases uues liikmesriigis suurem kui 30 hektarit.

4.  Tingimusel, et lõikes 3 sätestatud piirmääradest peetakse kinni, võivad liikmesriigid kehtestada riiklikul tasandil astmestiku nimetatud lõike kohaselt sätestatud hektarite arvu raames, mida kohaldatakse ühtmoodi kõigi põllumajandustootjate suhtes.

5.  Liikmesriigid kehtestavad lõikes 3 osutatud liikmesriigi keskmise toetuse hektari kohta, võttes aluseks VIIIc lisas sätestatud riikliku ülemmäära ning ühtse pindalatoetuse kava kohaselt 2014. aastal deklareeritud toetuskõlblike hektarite arvu.

6.  Uued liikmesriigid tagavad, et käesolevas peatükis ettenähtud eeliseid ei anta põllumajandustootjatele, kelle puhul on tehtud kindlaks, et nad jagasid pärast 18. oktoobrit 2011 oma põllumajandusliku majapidamise üksnes selleks, et saada toetust ümberjaotava toetuse alusel. See kehtib ka põllumajandustootjate suhtes, kelle põllumajanduslikud majapidamised on moodustatud kõnealuse jagamise tulemusel.

Artikkel 125b

Finantssätted

1.  Uute liikmesriikide ümberjaotava toetuse rahastamiseks võivad uued liikmesriigid otsustada hiljemalt 1. märtsiks 2014, et taotlusaastal 2014 kasutatakse kuni 30 % artiklis 40 sätestatud iga-aastasest riiklikust ülemmäärast või, Bulgaaria ja Rumeenia puhul, VIIId lisas sätestatud summadest. Nad teavitavad komisjoni oma otsusest hiljemalt kõnealuseks kuupäevaks.

Artiklis 123 sätestatud aastaseid toetussummasid vähendatakse esimeses lõigus osutatud summa võrra.

2.  Asjaomaste uute liikmesriikide poolt käesoleva artikli lõike 1 kohaselt kasutatava riikliku ülemmäära protsendimäära alusel võtab komisjon vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse uute liikmesriikide ümberjaotatava toetuse vastavad ülemmäärad 2014. aastal ja artiklis 123 osutatud aastase toetussumma vastav vähendamine. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 141b lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.”

12) Artikli 131 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.  Ühtse pindalatoetuse kava kohaldavad uued liikmesriigid võivad 1. augustiks 2009, 1. augustiks 2010, 1. augustiks 2011, 1. septembriks 2012 või 1. veebruariks 2014 otsustada kasutada nimetatud otsuse tegemise aastale järgnevast aastast või, kui otsus tehti 1. veebruariks 2014, siis alates 2014. aastast, kuni 10 % artiklis 40 osutatud riiklikest ülemmääradest, et maksta põllumajandustootjatele toetust, nagu on sätestatud artikli 68 lõikes 1 ja kooskõlas III jaotise 5. peatükiga, kui see on kohaldatav.”

13) Artikli 133a pealkiri asendatakse järgmisega:

„Riiklik üleminekutoetus 2013. aastal”.

14) V jaotise 4. peatükki lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 133b

Riiklik üleminekutoetus 2014. aastal

1.  Uued liikmesriigid, kes kooskõlas artikliga 122 kohaldavad ühtse pindalatoetuse kava, võivad otsustada anda 2014. aastal riiklikku üleminekutoetust.

2.  Bulgaaria ja Rumeenia võivad käesoleva artikli alusel toetust anda üksnes siis, kui nad otsustavad hiljemalt 1. veebruariks 2014 artikli 132 kohaseid täiendavaid riiklikke otsetoetusi 2014. aastal mitte anda.

3.  Käesoleva artikli alusel võib toetust anda põllumajandustootjatele nendes sektorites, mis said 2013. aastal artikli 133a kohast riiklikku üleminekutoetust või Bulgaaria ja Rumeenia puhul artikli 132 kohast täiendavat riiklikku otsetoetust.

4.  Käesoleva artikli alusel toetuse andmise tingimused on samad, mida kohaldatakse artikli 132 või artikli 133a kohaselt 2013. aastal komisjoni loa alusel antavate toetuste suhtes, välja arvatud vähendamised, mis tulenevad artikli 132 lõike 2 kohaldamisest koostoimes artiklitega 7 ja 10.

5.  Lõikes 3 osutatud sektorite põllumajandustootjatele antava toetuse kogusumma piirmääraks on 80 % 2013. aasta sektoripõhistest toetussummadest, milleks komisjon on loa andnud kooskõlas artikli 133a lõikega 5 või Bulgaaria ja Rumeenia puhul kooskõlas artikli 132 lõikega 7.

Küprose puhul on sektoripõhised toetussummad sätestatud XVIIa lisas.

6.  Lõikeid 3 ja 4 Küprose suhtes ei kohaldata.

7.  Uued liikmesriigid teavitavad komisjoni lõigetes 1 ja 2 osutatud otsustest hiljemalt 31. märtsiks 2014. Teavitus lõikes 1 osutatud otsuse kohta sisaldab järgmist teavet:

8.  Uued liikmesriigid võivad objektiivsete kriteeriumide alusel ja lõike 5 kohaselt antud komisjoni loa piires kindlaks määrata antava riikliku üleminekutoetuse summad.”

15) VI jaotisesse lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 136a

Sammastevaheline paindlikkus

1.  Hiljemalt 31. detsembriks 2013 võivad liikmesriigid otsustada, et nad kasutavad EAFRDst rahastatavate maaelu arengu programmide raames võetavate meetmete jaoks, mis on täpsustatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1305/2013 ( 18 ), lisatoetust kuni 15 % oma iga-aastasest riiklikust ülemmäärast kalendriaastaks 2014, mis on sätestatud käesoleva määruse VIII lisas, ja oma iga-aastasest riiklikust ülemmäärast kalendriaastateks 2015-2019, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 ( 19 ) II lisas. Selle tulemusel ei saa vastavat summat kasutada enam otsetoetuste andmiseks.

Esimeses lõigus osutatud otsusest teavitatakse komisjoni hiljemalt 31. detsembriks 2013. Kõnealuse otsusega kehtestatakse nimetatud lõigus osutatud protsendimäär, mis võib kalendriaastate lõikes erineda.

Liikmesriigid, kes ei tee esimeses lõigus osutatud otsust kalendriaasta 2014 kohta, võivad hiljemalt 1. augustiks 2014 vastu võtta kõnealuse otsuse kalendriaastate 2015–2019 kohta. Nad teavitavad komisjoni sellisest otsusest hiljemalt kõnealuseks kuupäevaks.

Liikmesriigid võivad otsustada käesolevas lõikes osutatud otsused läbi vaadata jõustumisega alates 2018. kalendriaastast. Sellise läbivaatamise tulemusel tehtavate otsustega ei saa vähendada protsendimäära, millest komisjoni teavitati vastavalt esimesele, teisele ja kolmandale lõigule. Liikmesriigid teavitavad komisjoni sellise läbivaatamise tulemusel tehtud otsustest hiljemalt 1. augustiks 2017.

2.  Hiljemalt 31. detsembriks 2013 võivad liikmesriigid, kes ei tee lõikes 1 osutatud otsust, otsustada kasutada otsetoetusteks kuni 15 % või Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Läti, Leedu, Poola, Portugali, Rumeenia, Slovakkia, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriigi puhul kuni 25 % summast, mis on eraldatud EAFRDst ajavahemikul 2015–2020 rahastatavate maaelu arengu programmide raames võetavate meetmete toetamiseks, nagu on täpsustatud määruses (EL) nr 1305/2013. Selle tulemusel ei saa vastavat summat enam kasutada maaelu arengu programmi kohaste toetusmeetmete puhul.

Esimeses lõigus osutatud otsusest teavitatakse komisjoni hiljemalt 31. detsembriks 2013. Kõnealuse otsusega kehtestatakse nimetatud lõigus osutatud protsendimäär, mis võib kalendriaastate lõikes erineda.

Liikmesriigid, kes ei tee esimeses lõigus osutatud otsust eelarveaasta 2015 kohta, võivad hiljemalt 1. augustiks 2014 vastu võtta kõnealuse otsuse eelarveaastate 2016-2020 kohta. Nad teavitavad sellisest otsusest komisjoni hiljemalt kõnealuseks kuupäevaks.

Liikmesriigid võivad otsustada käesolevas lõikes osutatud otsused eelarveaastate 2019 ja 2020 suhtes läbi vaadata. Sellise läbivaatamise tulemusel tehtavate otsustega ei saa suurendada protsendimäära, millest komisjoni vastavalt esimesele, teisele ja kolmandale lõigule teavitati. Liikmesriigid teavitavad komisjoni sellise läbivaatamise tulemusel tehtud otsustest hiljemalt 1. augustiks 2017.

3.  Selleks et võtta arvesse lõigete 1 ja 2 kohaselt liikmesriikide teatatud otsuseid, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 141a vastu delegeeritud õigusakte VIII lisas sätestatud ülemmäärade läbivaatamiseks.”

16) VI jaotisesse lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 136b

Ülekanne EAFRD-sse

Liikmesriigid, kes otsustasid vastavalt artiklile 136 teha alates eelarveaastast 2011 teatava summa kättesaadavaks liidu toetusena EAFRDst rahastatavate maaelu arengu programmide raames, teevad VIIIa lisas nimetatud summad EAFRDst rahastatavate maaelu arengu programmide raames kättesaadavaks ka eelarveaastal 2015.”

17) Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 140a

Volituste delegeerimine

Selleks et võtta arvesse artikli 136a lõigete 1 ja 2 kohaselt liikmesriikide teatatud otsuseid ja kõiki muid VIII lisas kehtestatud riiklike ülemmäärade muudatusi, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 141a vastu delegeeritud õigusakte, millega kohandatakse VIIIc lisas kehtestatud ülemmäärasid.

Selleks et tagada artikli 40 lõikes 3 sätestatud lineaarse vähendamise optimaalne kohaldamine 2014. aastal, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 141a vastu delegeeritud õigusakte, millega kehtestatakse eeskirjad liikmesriikide poolt põllumajandustootjate suhtes artikli 40 lõike 3 kohaselt kohaldatavate vähendamiste arvutamise kohta.”

18) Artikkel 141a asendatakse järgmisega:

„Artikkel 141a

Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.  Artiklis 11a, artikli 136a lõikes 3 ja artiklis 140a osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile kuni 31. detsembrini 2014.

3.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 11a, artikli 136a lõikes 3 ja artiklis 140a osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.  Artikli 11a, artikli 136a lõike 3 ja artikli 140a alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.”

19) I, VIII ja XVIIa lisa muudetakse ja uued VIIIa, VIIIb, VIIIc ja VIIId lisad lisatakse kooskõlas käesoleva määruse II lisa punktidega 1, 4, 5 ja 6.

20) II ja III lisa muudetakse kooskõlas käesoleva määruse II lisa punktidega 2 ja 3.

1) Artikli 6 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.  Selleks et võtta arvesse muudatusi antavate otsetoetuste maksimaalsetes kogusummades, sealhulgas neid, mis tulenevad liikmesriikide otsustest vastavalt määruse (EÜ) nr 73/2009 artiklile 136a ja käesoleva määruse artiklile 14 ning käesoleva määruse artikli 20 lõike 2 kohaldamisest, on komisjonil õigus võtta kooskõlas käesoleva määruse artikliga 70 vastu delegeeritud õigusakte, millega kohandatakse käesoleva määruse II lisas sätestatud riiklikke ülemmäärasid.”

2) Artikli 26 lõikesse 6 lisatakse järgmine lõik:

„Kui liikmesriigid ei kohalda artikli 41 kohast ümberjaotavat toetust, võtavad nad käesolevas artiklis ette nähtud arvutusmeetodite kohaldamisel täielikult arvesse määruse (EÜ) nr 73/2009 artiklite 72a ja 125a kohaselt 2014. kalendriaastaks antud toetust.”

3) Artikli 36 lõikesse 3 lisatakse järgmine lõik:

„Kui liikmesriigid ei kohalda artikli 41 kohast ümberjaotavat toetust, võtavad nad ühtse pindalatoetuse kava diferentseerimisel täielikult arvesse määruse (EÜ) nr 73/2009 artikli 125a kohaselt 2014. kalendriaastaks antud toetust.”

4) Artikli 72 lõikesse 2 lisatakse järgmine lõik pärast esimest lõiku:

„Seda kohaldatakse siiski jätkuvalt toetusetaotluste suhtes, mis esitatakse enne 1. jaanuarit 2015 algavate taotlusaastate kohta.”

1) Artikli 119 lõike 1 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Määruse (EÜ) nr 1290/2005 artiklit 31 ja vastavaid rakenduseeskirju kohaldatakse siiski jätkuvalt kuni 31. detsembrini 2014 ning määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikleid 30 ja 44a ja vastavaid rakenduseeskirju kohaldatakse jätkuvalt vastavalt põllumajanduslikul eelarveaastal 2013 tekkinud kulude ja tehtud maksete suhtes.”

2) Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 119a

Erand määrusest (EL, Euratom) nr 966/2012

Erandina määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artikli 59 lõikest 5 ja käesoleva määruse artikli 9 lõikest 1 ei ole põllumajandusliku eelarveaasta 2014 puhul vajalik nõuda sertifitseerimisasutuselt arvamust selle kohta, kas kulud, mille hüvitamist komisjonilt taotletakse, on seaduslikud ja korrektsed.”

3) Artikli 121 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.  Siiski kohaldatakse järgmisi sätteid:

3.  Olenemata lõigetest 1 ja 2:

1) Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 214a

Riikliku toetuse andmine teatavatele sektoritele Soomes

Kui komisjon annab selleks loa, võib Soome ajavahemikul 2014–2020 jätkata riikliku toetuse maksmist, mida ta andis tootjatele 2013. aastal 1994. aasta ühinemisakti artikli 141 alusel, tingimusel et:

Komisjon teeb otsuse loa andmise kohta ilma käesoleva määruse artiklis 229 lõikes 2 või 3 osutatud menetlust kohaldamata.”

2) Artikli 230 lõikesse 1 lisatakse järgmised punktid:

1) Artiklile 31 lisatakse järgmine lõige:

„6.  Horvaatia võib käesoleva meetme alusel anda toetust toetusesaajatele artikli 32 lõike 3 kohaselt määratud aladel ka siis, kui nimetatud lõike kolmandas lõigus kirjeldatud tasandamine on lõpule viimata. Tasandamine tuleb lõpule viia hiljemalt 31. detsembriks 2014. Nende piirkondade toetusesaajatele, mis pärast tasandamise lõpuleviimist ei ole rahastamiskõlblikud, käesoleva meetme alusel enam toetust ei maksta.”

2) Artikli 58 lõige 6 asendatakse järgmisega:

„6.  Määruse (EÜ) nr 73/2009 artikli 136a lõike 1 ja määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 7 lõike 2 kohaldamisel EAFRD-le ülekantud vahendid ning määruse (EÜ) nr 73/2009 artiklite 10b, 136 ja136b rakendamisel 2013. ja 2014. kalendriaasta kohta EAFRD-le ülekantud vahendid lisatakse samuti käesoleva artikli lõikes 4 osutatud iga-aastasesse jaotusse.”

3) Artikli 59 lõike 4 punkt f asendatakse järgmisega:

— artikli 6 punkte 15, 17 ja 18 alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast;

— artikli 6 punkti 20 alates 22. detsembrist 2013 ja

— artikli 8 punkti 3 alates selles sätestatud kohaldamise kuupäevadest.

1) I lisasse lisatakse pärast rida „Eritoetus” järgmine rida:

2) II lisa muudetakse järgmiselt:

3) III lisas asendatakse kanne „Veekaitse ja -majandus” järgmisega:

4) VIII lisas asendatakse aastat 2014 käsitlev veerg järgmisega:

5) VIII lisa järele lisatakse järgmised lisad:

«VIIIa lisa

Artikli 136b rakendamisest tulenevad summad 2014. aastal

VIIIb lisa

VIIIc lisa

VIIId lisa

6) XVIIa lisa asendatakse järgmisega:

„XVIIa lisa