L'accès au droit de l'Union européenne
<a href="https://eur-lex.europa.eu/content/help/eurlex-content/experimental-features.html" target="_blank">En savoir plus sur l’espace «Fonctionnalités expérimentales»</a>
Choisissez les fonctionnalités expérimentales que vous souhaitez essayer
EUR-Lex
L'accès au droit de l'Union européenne

Ce document est extrait du site web EUR-Lex

Vous êtes ici
Utilisez des guillemets («" "») pour effectuer une recherche sur une expression exacte. Ajoutez un astérisque («*») à un terme de recherche pour en trouver des variantes («transp*» ou «32019R*»). Utilisez un point d’interrogation («?») pour remplacer un caractère dans votre terme de recherche afin d’en trouver des variantes (exemple: «ca?e» fournira les résultats correspondant à «case», «cape», etc.).
Conseils pour la recherche
Besoin de plus d’options de recherche? Utilisez Recherche avancée

Document 42010X0831(04)

Uhienud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 43 – Ühtsed sätted ohutute klaaspindade nende sõidukitele paigaldamise tüübikinnituse kohta

ELT L 230, 31.8.2010, p. 119-252 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

⏵Dokument on avaldatud eriväljaandes (HR)

ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2010/43(2)/oj

31.8.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 230/119

Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumiskuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 uusimast versioonist, mis on kättesaadav Internetis:

http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

Uhienud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 43 – Ühtsed sätted ohutute klaaspindade nende sõidukitele paigaldamise tüübikinnituse kohta

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

eeskirja algversiooni 12. täiendus – jõustumise kuupäev: 24. oktoober 2009

SISUKORD

EESKIRI

1.

 Reguleerimisala

2.

 Mõisted

3.

 Tüübikinnituse taotlemine

4.

 Märgistus

5.

 Tüübikinnitus

6.

 Üldnõuded

7.

 Erinõuded

8.

 Katsed

9.

 Ohutu klaaspinnamaterjali tüübikinnituse muutmine või laiendamine

10.

 Toodangu vastavus nõuetele

11.

 Karistused toodangu nõuetele mittevastavuse korral

12.

 Üleminekusätted

13.

 Tootmise lõpetamine

14.

 Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja haldusasutuste nimed ja aadressid

LISAD

1. lisa –

 Teatis ohutu klaaspinnamaterjali tüübikinnituse (või selle laiendamise, andmisest keeldumise, tühistamise või tootmise lõpetamise) kohta vastavalt eeskirjale nr 43.

1.A lisa –

 Teatis sõidukitüübi tüübikinnituse (või selle laiendamise, andmisest keeldumise, tühistamise või tootmise lõpetamise) kohta seoses ohutute klaaspindadega

2. lisa –

 Üksikosa tüübikinnitusmärkide kujundus

2.A lisa –

 Sõiduki tüübikinnitusmärgi kujundus

3. lisa –

 Üldised katsetingimused

4. lisa –

 Karastatud klaasist tuuleklaasid

5. lisa –

 Ühtlaselt karastatud klaaspaneelid

6. lisa –

 Tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasid

7. lisa –

 Laminaatklaaspaneelid, mis ei ole tuuleklaasid

8. lisa –

 Töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasid

9. lisa –

 Plastmaterjaliga kaetud ohutust klaasist paneelid (plastkate siseküljel)

10. lisa –

 Klaasplastist tuuleklaasid

11. lisa –

 Klaasplastist paneelid, mis ei ole tuuleklaasid

12. lisa –

 Topeltklaaspaketid

13. lisa –

 Tuuleklaaside rühmitamine tüübikinnituskatsete jaoks

14. lisa –

 Jäigast plastist klaaspinnad, mis ei ole tuuleklaasid

15. lisa –

 Paindplastist klaaspinnad, mis ei ole tuuleklaasid

16. lisa –

 Jäigast plastist topeltklaaspaketid

17. lisa –

 Segmendi kõrguse ja löögipunktide asukoha mõõtmine

18. lisa –

 M1-kategooria sõidukite tuuleklaasi katsetsoonide määramine V-punkti suhtes

19. lisa –

 Mootorsõiduki istekohtade H-punkti ja torso tegeliku kaldenurga kindlaksmääramise kord

20. lisa –

 Toodangu nõuetele vastavuse kontrollimine

21. lisa –

 Sätted ohutute klaaspindade sõidukile paigaldamise kohta

1.   REGULEERIMISALA

Käesolevat eeskirja kohaldatakse:

a)

ohutu klaaspinnamaterjali suhtes, mis on ette nähtud paigaldamiseks tuuleklaasi või muu klaaspaneelina või vaheseinana L-, M-, N-, O- või T-kategooria (1) sõidukisse;

b)

M-, N- ja O-kategooria sõidukite suhtes seoses nende materjalide paigaldamisega;

mõlemal juhul on reguleerimisalast välja jäetud valgustus- ja valgussignaalseadmete ning armatuurlaudade klaaspinnad, kuulikindlad klaaspinnad ja topeltklaasiga aknad.

2.   MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.1.

„karastatud klaaspaneel” – klaaspaneel, mis koosneb ühest klaasikihist, mis on mehaanilise vastupidavuse suurendamiseks ja purunemise korral killunemise piiramiseks eriliselt töödeldud;

2.2.

„laminaatklaaspaneel” – klaaspaneel, mis koosneb kahest või enamast klaasikihist, mida hoiab koos üks või enam plastmaterjalist vahekihti; see klaaspaneel võib olla:

2.2.1.   „tavaline”– paneel, mille ükski seda moodustav klaasikiht ei ole töödeldud; või

2.2.2.   „töödeldud”– paneel, mille puhul vähemalt üks seda moodustav klaasikiht on eriliselt töödeldud, et suurendada selle mehaanilist vastupidavust ja piirata purunemise korral killunemist;

2.3.

„plastmaterjaliga kaetud ohutust klaasist paneel” – klaaspaneel, mis vastab punkti 2.1 või 2.2 määratlusele ning millel on siseküljel plastmaterjalist kiht;

2.4.

„klaasplastist paneel” – laminaatklaaspaneel, millel on üks klaasikiht ja üks või rohkem plastmaterjalist kihti, millest vähemalt üks toimib vahekihina. Sõidukile paigaldatuna jääb plastkiht klaaspinna siseküljele;

2.5.

„plastklaaspind” – klaaspinnamaterjal, mis olulise komponendina sisaldab üht või enamat suure molekulmassiga orgaanilist polümeerset ainet, on valmiskujul tahkes olekus ja mida mingis valmistamis- või töötlemisetapis saab vormida valu teel;

2.5.1   „jäigast plastist klaaspind”– plastist klaaspinnamaterjal, mis painduvuskatsel (3. lisa punkt 12) ei paindu vertikaalsuunas rohkem kui 50 mm;

2.5.2.   „paindplastist klaaspind”– plastist klaaspinnamaterjal, mis painduvuskatsel (3. lisa, punkt 12) paindub vertikaalsuunas rohkem kui 50 mm;

2.6.

„topeltklaasiga aken” – moodul, mis koosneb kahest sõiduki samasse avausse eraldi paigaldatavast klaaspaneelist;

2.7.

„topeltklaaspakett” – moodul, mis koosneb kahest tehases jäävalt kokku monteeritud klaaspaneelist, mida eraldab ühtlane vahe;

2.7.1.   „sümmeetriline topeltklaaspind”– topeltklaaspakett, mille kaks osapaneeli on sama tüüpi (karastatud klaas, laminaatklaas, jäik plast) ning samasuguste põhi- ja/või kõrvalomadustega;

2.7.2.   „asümmeetriline topeltklaaspind”– topeltklaaspakett, mille kaks osapaneeli on erinevat tüüpi (karastatud klaas, laminaatklaas, jäik plast) või erinevate põhi- ja/või kõrvalomadustega;

2.8.

„põhiomadus” – omadus, mis märgatavalt muudab ohutu klaaspinnamaterjali optilisi ja/või mehaanilisi näitajaid viisil, mis on oluline selle otstarbe seisukohalt, mida kõnealune klaaspind peab sõidukis täitma. See mõiste hõlmab ka tüübikinnituse omaniku poolt kindlaks määratud kaubanimesid ja kaubamärke;

2.9.

„kõrvalomadus” – omadus, mis võib muuta ohutu klaaspinnamaterjali optilisi ja/või mehaanilisi näitajaid viisil, mis on oluline selle otstarbe seisukohalt, mida kõnealune klaaspind peab sõidukis täitma. Sellise muutuse ulatust hinnatakse probleemsuse näitajate suhtes;

2.10.

mõiste „probleemsuse näitajad” hõlmab kaheastmelist hindamissüsteemi, mida rakendatakse iga kõrvalomaduse puhul praktikas täheldatud variatsioonide suhtes; muutus näitajalt „1” näitajale „2” osutab lisakatsete vajadusele;

2.11.

„tuuleklaasi pinnalaotusristkülik” – väikseim ristküülikukujuline klaaspind, millest on võimalik valmistada tuuleklaasi;

2.12.

„tuuleklaasi kaldenurk” – nurk vertikaalsirge ning tuuleklaasi ülemist ja alumist serva lõikava sirgjoone vahel, kusjuures mõlemad viimati nimetatud sirgjooned asetsevad vertikaaltasandil, millel asub ka sõiduki pikitelg;

2.12.1.

kaldenurga arvutamiseks peab sõiduk asuma tasasel pinnal ning reisijate veoks ettenähtud sõiduk peab olema töökorras, täis kütusepaagi, jahutusvedeliku ja õlikogusega, tööriistade ja ühe või mitme tagavararattaga (kui sõiduki tootja on arvanud need standardvarustuse hulka); seejuures tuleb arvesse võtta juhi mass ja reisijate veoks ettenähtud sõiduki puhul ka esiistmel istuva kaassõitja massi; nii juhi kui ka kaassõitja massiks loetakse 75 ± 1 kg;

2.12.2.

hüdropneumaatilise, hüdraulilise või pneumaatilise vedrustusega varustatud või automaatselt kliirensit koormusega kohandava seadmega sõidukeid katsetatakse tootja poolt kindlaks määratud normaalsetes töötingimustes;

2.13.

„tuuleklaaside rühm” – rühm erineva suuruse ja kujuga tuuleklaase, mille puhul uuritakse nende mehaanilisi omadusi, killunemisviisi ning käitumist keskkonnaagressiivsusele vastupidavuse katsetes;

2.13.1.   „tasapinnaline tuuleklaas”– tuuleklaas, mille nimikumerus on selline, et selle segmendi kõrgus ei ületa 10 mm jooksva meetri kohta;

2.13.2.   „kumer tuuleklaas”– tuuleklaas, mille nimikumerus väljendub segmendi kõrguses üle 10 mm jooksva meetri kohta;

2.14.

„segmendi kõrgus” (h) – klaaspaneeliga ligilähedaselt täisnurga all mõõdetud maksimaalne kaugus paneeli sisepinna ja paneeli servi läbiva tasandi vahel (vt 17. lisa joonis 1);

2.15.

„ohutu klaaspinnamaterjali tüüp” – klaaspind, mis vastab punktide 2.1–2.7 määratlustele ja millel puuduvad olulised erinevused, eelkõige 4.–12. ja 14.–16. lisas määratletud põhi- ja kõrvalomadustes;

2.15.1.

kuigi põhiomaduste muutus näitab, et toode on uut tüüpi, tunnistatakse siiski, et teatud juhtudel ei ole kuju ja mõõtmete muutmise korral vaja kõiki katseid läbi viia; teatavate lisades ette nähtud katsete puhul võib klaaspindu rühmitada, kui on ilmne, et nende põhiomadused on sarnased;

2.15.2.

klaaspindu, mis erinevad üksnes kõrvalomaduste poolest, võib käsitada samasse tüüpi kuuluvana; selliste klaaspindade näidistega võib siiski teha teatavaid katseid, kui need on katsetingimustes selgesõnaliselt ette nähtud;

2.16.

„kumerus” (r) – tuuleklaasi kaare väiksema raadiuse ligikaudne väärtus, mõõdetuna maksimaalse kumeruse alas;

2.17.

„peavigastuse kontrollväärtus” – väärtus, mis kirjeldab kolju-peaajuvigastusi, mis on tingitud inertsjõust, mis tuleneb mitteläbistavast löögist risti vastu klaaspinda;

2.18.

„juhtimisnähtavuse jaoks vajalik ohutu klaaspinnamaterjal”:

2.18.1.   „juhi eesmise vaatevälja jaoks vajalik ohutu klaaspinnamaterjal”– kõik klaaspinnad, mis asuvad eespool tasandit, mis läbib juhi R-punkti ja on risti sõiduki pikikesktasandiga ning läbi mille näeb juht sõidukit juhtides ja manöövreid tehes teed;

2.18.2.   „juhi tagumise vaatevälja jaoks vajalik ohutu klaaspinnamaterjal”– kõik klaaspinnad, mis asuvad tagapool tasandit, mis läbib juhi R-punkti ja on risti sõiduki pikikesktasandiga ning läbi mille näeb juht sõidukit juhtides ja manöövreid tehes teed;

2.19.

„läbipaistmatu ala” – klaaspinna selline ala, mis ei lase valgust läbi;

2.20.

„varjutav äär” – klaaspinna selline ala, millel on vähendatud tavaläbipaistvus;

2.21.

„läbipaistev ala” – kogu klaaspind, millest on välja arvatud kõik läbipaistmatud alad ja varjutavad ääred;

2.22.

„loomuliku valguse ava” – kogu klaaspind, millest on välja arvatud kõik läbipaistmatud alad, kuid mille hulka on arvatud varjutavad ääred;

2.23.

„vahekiht” – mis tahes materjal, mida kasutatakse laminaatklaaspinna kihtide kooshoidmiseks;

2.24.

„sõiduki tüüp” seoses ohutute klaaspindade paigaldusega – sõidukid, mis kuuluvad samasse kategooriasse ega erine üksteisest vähemalt järgmistes olulistes aspektides:

 

tootja;

 

tootja tüübimärgistus;

 

olulised konstruktsiooni ja ehituse aspektid;

2.25.

„seljatoe kaldenurk” – projektikohane torso kaldenurk vastavalt käesoleva eeskirja 19. lisa määratlusele.

3.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1.   Klaaspinna tüübikinnitus

Klaaspinna tüübikinnituse taotluse esitab tootja või isik, kes tegutseb tema nõuetekohaselt volitatud esindajana riigis, kus taotlus esitatakse.

3.2.   Iga klaaspinna tüübi kohta lisatakse taotlusele järgmised dokumendid kolmes eksemplaris ja järgmised andmed:

3.2.1.

 tehniline kirjeldus, mis sisaldab kõiki põhi- ja kõrvalomadusi, ning

3.2.1.1.

muude klaaspindade kui tuuleklaaside puhul joonised, mille formaat ei ole suurem kui A4 või mis on kokku voldituna selles formaadis ning millel on näidatud:

 

suurim pindala;

 

väikseim nurk pinna kahe kõrvuti asetseva külje vahel;

 

vajaduse korral suurim segmendi kõrgus;

3.2.1.2.

tuuleklaaside puhul:

3.2.1.2.1.

loetelu tuuleklaaside mudelitest, mille jaoks tüübikinnitust taotletakse, kusjuures märgitakse sõiduki tootja nimi ning sõidukitüüp ja -kategooria;

3.2.1.2.2.

M1-kategooria puhul joonised mõõtkavas 1:1, kõikide muude kategooriate puhul joonised mõõtkavas 1:1 või 1:10 ning piisavalt üksikasjalikud diagrammid tuuleklaaside ja nende paigutuse kohta sõidukis, millelt oleks näha:

3.2.1.2.2.1.

tuuleklaasi paiknemine juhiistme R-punkti suhtes, kui see on vajalik;

3.2.1.2.2.2.

tuuleklaasi kaldenurk;

3.2.1.2.2.3.

seljatoe kaldenurk;

3.2.1.2.2.4.

selle ala asukoht ja suurus, mille optilised omadused on kontrollitud ja mis on vajaduse korral läbinud diferentseeriva karastuse;

3.2.1.2.2.5.

tuuleklaasi pinnalaotusristkülik;

3.2.1.2.2.6.

tuuleklaasi segmendi suurim kõrgus;

3.2.1.2.2.7.

tuuleklaasi väikseim kumerusraadius (üksnes tuuleklaaside rühmitamise jaoks);

3.2.1.3.

topeltklaaspakettide puhul esitatakse diagrammid, mille formaat ei ole suurem kui A4 või mis on kokku voldituna selles formaadis ning millelt lisaks punktis 3.2.1.1 nimetatud andmetele on näha järgmised andmed:

 

iga osapaneeli tüüp;

 

tihendi tüüp;

 

kahe paneeli vahe nimilaius.

3.3.   Peale selle esitab tüübikinnituse taotleja asjaomaste mudelite kohta piisava arvu valmis klaaspindade katsekehasid ja näidiseid, mille arv määratakse vajaduse korral kindlaks kokkuleppel katseid tegeva tehnilise teenistusega.

3.4.   Sõiduki tüübikinnitus

Sõiduki tüübikinnituse taotluse seoses selle ohutute klaaspindade paigaldusega esitab sõiduki tootja või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja.

3.5.   Taotlusele lisatakse allpool nimetatud dokumendid kolmes eksemplaris ning järgmised üksikasjad:

3.5.1.

 sõiduki joonised sobivas mõõtkavas, millelt on näha:

3.5.1.1.

tuuleklaasi paiknemine sõiduki R-punkti suhtes;

3.5.1.2.

tuuleklaasi kaldenurk;

3.5.1.3.

seljatoe kaldenurk;

3.5.2.

 tuuleklaasi ja kõikide muude klaaspindade tehnilised üksikasjad, eelkõige:

3.5.2.1.

kasutatud materjalid;

3.5.2.2.

tüübikinnitusnumbrid;

3.5.2.3.

kõik muud märgistused, nagu on kirjeldatud punktis 5.5;

3.6.   tüübikinnituskatsete eest vastutavale tehnilisele teenistusele esitatakse kinnitatava sõidukitüübi representatiivsõiduk.

4.   MÄRGISTUS

4.1.

 Kõikidel ohutust klaaspinnamaterjalist osadel, kaasa arvatud tüübikinnituseks esitatud näidistel ja katsekehadel, peab olema kaubanimi või -märk, nagu on märgitud 1. lisas kirjes nr 3. Valmisosad peavad kandma Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 43 kohast numbrit, mis on antud esmavalmistajale. Märgistus peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

5.   TÜÜBIKINNITUS

5.1.   Klaaspinna tüübikinnitus

Kui tüübikinnituse saamiseks esitatud näidised vastavad käesoleva eeskirja punktide 6–8 nõuetele, antakse asjaomasele ohutule klaaspinnamaterjalile tüübikinnitus.

5.2.   Igale lisas 5, 7, 11, 12, 14, 15 või 16 määratletud tüübile või – tuuleklaaside puhul – igale tüübikinnituse saanud rühmale antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest kohta (praegu 00, mis tähendab eeskirja algversiooni) näitavad tüübikinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud oluliste tehniliste muudatuste seeriat. Sama kokkuleppeosaline ei tohi anda sama numbrit teisele ohutu klaaspinnamaterjali tüübile.

5.3.   Teade ohutule klaaspinnamaterjalile käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse andmise, tüübikinnituse laiendamise või tüübikinnituse andmisest keeldumise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele vormil, mis vastab käesoleva eeskirja 1. lisas ja selle liidetes esitatud näidisele.

5.3.1.

 Tuuleklaaside puhul tuleb osa tüübikinnitusteatele 1. lisa 8. liite kohaselt lisada dokument, milles on loetletud kõik tüübikinnituse saanud rühma kuuluvad tuuleklaasimudelid ning rühma omadused.

5.4.   Igale klaaspinnale ja topeltklaaspaketile, mis vastab käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud tüübile, kinnitatakse lisaks punktis 4.1 ette nähtud märgistusele hästi nähtavasse kohta rahvusvaheline tüübikinnitusmärk. Samuti võib topeltklaaspaketi kummalegi paneelile kinnitada spetsiaalse tüübikinnitusmärgi. Tüübikinnitusmärk koosneb järgmistest elementidest:

5.4.1.

ringiga ümbritsetud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber (2);

5.4.2.

punktis 5.4.1 ette nähtud ringist paremal käesoleva eeskirja number, millele järgneb R-täht, kriips ja tüübikinnitusnumber.

5.5.   Eespool kirjeldatud tüübikinnitusmärgi lähedale kantakse järgmised täiendavad sümbolid:

5.5.1.

tuuleklaasi puhul:

I

karastatud klaas (I/P, kui see on kaetud) (3);

II

tavaline laminaatklaas (II/P, kui see on kaetud) (3);

III

töödeldud laminaatklaas (III/P, kui see on kaetud) (3);

IV

klaasplastist pind;

5.5.2.

V

ohutu klaaspind, mille tavaläbipaistvus on vähem kui 70 %,

5.5.3.

VI

topeltklaaspakett;

5.5.4.

VII

ühtlaselt karastatud klaaspaneel, mida võib kasutada tuuleklaasina aeglaselt liikuvatel sõidukitel, mis oma konstruktsiooni tõttu ei liigu kiiremini kui 40 km/h;

5.5.5.

VIII

jäigast plastist klaaspind. Lisaks tähistavad järgmised märgised nõuetekohast kasutust:

/A

eesmine paneel;

/B

külgmine, tagumine või katuse klaaspind;

/C

paigaldatakse kohta, kus tõenäosus lüüa pea vastu seda pinda on vähene või puudub.

Lisaks kantakse plastklaaspinnale, millega on tehtud 3. lisa punktis 4 kirjeldatud hõõrdkulumiskindluse katse, vastavalt vajadusele järgmised märgised:

/L

paneel, mille puhul valguse hajumine ei ületa pärast 1 000 tsüklit välispinnal 2 % ja pärast 100 tsüklit sisepinnal 4 % (vt 14. ja 16. lisa punkti 6.1.3.1);

/M

paneel, mille puhul valguse hajumine ei ületa pärast 500 tsüklit välispinnal 10 % ja pärast 100 tsüklit sisepinnal 4 % (vt 14. ja 16. lisa punkti 6.1.3.2);

5.5.6.

IX

jäigast plastist klaaspind;

5.5.7.

X

jäigast plastist topeltklaaspakett. Lisaks tähistavad järgmised märgised nõuetekohast kasutust:

/A

eesmine paneel;

/B

külgmine, tagumine või katuse klaaspind;

/C

paigaldatakse kohta, kus tõenäosus lüüa pea vastu seda pinda on vähene või puudub.

Lisaks kantakse plastklaaspinnale, millega on tehtud 3. lisa punktis 4 kirjeldatud hõõrdkulumiskindluse katse, vastavalt vajadusele järgmised märgised:

/L

paneel, mille puhul valguse hajumine ei ületa pärast 1 000 tsüklit välispinnal 2 % ja pärast 100 tsüklit sisepinnal 4 % (vt 6. lisa punkti 6.1.3.1);

/M

paneel, mille puhul valguse hajumine ei ületa pärast 500 tsüklit välispinnal 10 % ja pärast 100 tsüklit sisepinnal 4 % (vt 16. lisa punkti 6.1.3.2);

5.5.8.

XI

laminaatklaaspaneel, mis ei ole tuuleklaas.

5.6.   Tüübikinnitusmärk ja lisasümbol peab olema selgelt loetav ja kustutamatu. Lisasümboleid kasutatakse ainult koos tüübikinnitusmärgiga.

5.7.   Tüübikinnitusmärkide kujunduse näited on esitatud käesoleva eeskirja 2. lisas.

5.8.   Sõiduki tüübikinnitus

Kui käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnitamiseks esitatud sõiduk vastab käesoleva eeskirja 21. lisa nõuetele, antakse sellele sõidukitüübile tüübikinnitus.

5.9.   Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest kohta (praegu 00, mis tähendab eeskirja algversiooni) näitavad tüübikinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud oluliste tehniliste muudatuste seeriat. Sama kokkuleppeosaline ei tohi sama numbrit anda teisele sõidukitüübile punkti 2.24 tähenduses.

5.10.   Teade sõidukitüübile käeoleva eeskirja kohaselt kinnituse andmise või laiendamise või sellest keeldumise või selle tühistamise või sõidukitüübi tootmise lõpetamise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele vormil, mis vastab käesoleva eeskirja 1.A lisas esitatud näidisele.

5.11.   Igale sõidukile, mis vastab käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud sõidukitüübile, kinnitatakse hästi nähtavasse ja kergesti juurdepääsetavasse kohta rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb järgmistest elementidest:

5.11.1.

ringiga ümbritsetud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber (4);

5.11.2.

punktis 5.11.1 ette nähtud ringist paremal käesoleva eeskirja number, millele järgneb R-täht, kriips ja tüübikinnitusnumber.

5.12.   Kui sõiduk vastab ühe või mitme teise kokkuleppele lisatud eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud sõidukitüübile, ei pea käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse andnud riik punktis 5.11.1 ette nähtud sümbolit kordama; sellisel juhul paigutatakse punktis 5.11.1 ette nähtud sümbolist paremale üksteise alla tulpa kõigi eeskirjade numbrid ja sümbolid, mille kohaselt on antud kinnitus riigis, mis on andnud kinnituse käesoleva eeskirja kohaselt.

5.13.   Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

5.14.   Tüübikinnitusmärk peab asuma tootja paigaldatud sõiduki andmeplaadi läheduses või selle peal.

5.15.   Tüübikinnitusmärkide kujunduse näited on esitatud käesoleva eeskirja 2.A lisas.

6.   ÜLDNÕUDED

6.1.

 Kõik klaaspinnamaterjalid, sealhulgas tuuleklaaside tootmiseks ette nähtud klaaspinnamaterjal, peavad olema sellised, et purunemise korral oleks kehavigastuste oht võimalikult väike. Klaaspinnamaterjal peab olema piisavalt vastupidav normaalses liikluses tõenäoliselt esinevatele oludele ning ilmastiku- ja temperatuuritingimustele, kemikaalide mõjule, põlemisele ja hõõrdkulumisele.

6.2.

 Ohutu klaaspinnamaterjal peab lisaks olema piisavalt läbipaistev, ei tohi põhjustada läbi tuuleklaasi nähtavate objektide märgatavaid moonutusi ega liiklusmärkide ja märguannete puhul kasutatavate värvide segiajamise võimalust. Tuuleklaasi purunemise korral peab juht siiski piisavalt selgesti teed nägema, et ohutult pidurdada ja sõiduk peatada.

7.   ERINÕUDED

Kõik ohutute klaaspindade tüübid peavad olenevalt kategooriast, millesse nad kuuluvad, vastama järgmistele erinõuetele:

7.1.

karastatud klaasist tuuleklaasid peavad vastama 4. lisa nõuetele;

7.2.

ühtlaselt karastatud klaasist paneelid peavad vastama 5. lisa nõuetele;

7.3.

tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasid peavad vastama 6. lisa nõuetele;

7.4.

tavalisest laminaatklaasist paneelid, mis pole tuuleklaasid, peavad vastama 7. lisa nõuetele;

7.5.

töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasid peavad vastama 8. lisa nõuetele;

7.6.

plastmaterjaliga kaetud ohutust klaasist paneelid peavad lisaks eespool loetletud asjakohastele nõuetele vastama ka 9. lisa nõuetele;

7.7.

klaasplastist tuuleklaasid peavad vastama 10. lisa nõuetele;

7.8.

klaasplastpaneelid, mis pole tuuleklaasid, peavad vastama 11. lisa nõuetele;

7.9.

topeltklaaspaketid peavad vastama 12. lisa nõuetele;

7.10.

jäigast plastist klaaspinnad peavad vastama 14. lisa nõuetele;

7.11.

paindplastist klaaspinnad peavad vastama 15. lisa nõuetele;

7.12.

jäigast plastist topeltklaaspaketid peavad vastama 16. lisa nõuetele.

8.   KATSED

8.1.   Käesoleva eeskirjaga nähakse ette järgmised katsed.

8.1.1.   Killunemiskatse

Katse eesmärk on:

8.1.1.1.

kontrollida, et klaaspaneeli tükkideks ja kildudeks mõranemisel oleks vigastusoht minimaalne, ning

8.1.1.2.

tuuleklaaside puhul kontrollida purunemisjärgset jääknähtavust.

8.1.2.   Mehaanilise tugevuse katse

8.1.2.1.   Kuulipõrkumise katse

Katse tehakse kahel viisil, millest ühe puhul kasutatakse 227 g kuuli ja teisel puhul 2 260 g kuuli.

8.1.2.1.1.

 Katse 227 g kuuliga: katse eesmärk on hinnata laminaatklaasi vahekihi nakkumist ja ühtlaselt karastatud klaaspinna ning plastklaaspinna mehaanilist tugevust.

8.1.2.1.2.

 Katse 2 260 g kuuliga: katse eesmärk on hinnata laminaatklaasi vastupidavust kuulipurustusele.

8.1.2.2.   Katse mudelpeaga

Katse eesmärk on kontrollida klaaspinna vastavust nõuetele seoses vigastuste vähendamisega, mis tekivad pea kokkupõrkel tuuleklaasiga või laminaatklaasist, klaasplastist või jäigast plastist klaaspindadega, mis ei ole tuuleklaasid, samuti külgakendes kasutatavate topeltklaaspakettidega.

8.1.3.   Keskkonnaagressiivsusele vastupidavuse katse

8.1.3.1.   Hõõrdkulumiskindluse katse

Katse eesmärk on kindlaks teha, kas ohutu klaaspinna hõõrdkulumiskindlus ületab kindlaksmääratud väärtuse.

8.1.3.2.   Kõrgtemperatuurikindluse katse

Katse eesmärk on kontrollida, et laminaatklaasist või klaasplastist pinna vahekihis ei teki pikaajalisel kõrge temperatuuri käes viibimisel õhumulle ega muid defekte.

8.1.3.3.   Kiirguskindluse katse

Katse eesmärk on kindlaks teha, kas laminaatklaasist, klaasplastist või plastmaterjaliga kaetud klaasist paneelide läbipaistvus väheneb märkimisväärselt või klaasi värvus muutub märkimisväärselt klaaspinna pikaajalisel kiiritamisel.

8.1.3.4.   Niiskuskindluse katse

Katse eesmärk on kindlaks teha, kas laminaatklaasist, klaasplastist või plastmaterjaliga kaetud klaasist ning jäigast plastmaterjalist paneelid peavad ilma märkimisväärsete kahjustusteta vastu pikaajalisele kokkupuutele õhuniiskusega.

8.1.3.5.   Temperatuurimuutustele vastupidavuse katse

Katse eesmärk on kontrollida, kas punktides 2.3 ja 2.4 määratletud ohutus klaaspinnas kasutatud plastmaterjalid peavad ilma märkimisväärsete kahjustusteta vastu pikaajalisele kokkupuutele äärmuslike temperatuuridega.

8.1.3.6.   Simuleeritud vananemiskindluse katse

Katse eesmärk on kontrollida, kas ohutu plastist klaaspind peab vastu simuleeritud vanandamise tingimustele.

8.1.3.7.   Lõikekatse

Katse eesmärk on kindlaks teha, kas jäigast plastist klaaspinna hõõrdkulumiskindel pinne on piisavalt nakkunud.

8.1.4.   Optilised omadused

8.1.4.1.   Läbipaistvuse katse

Katse eesmärk on kindlaks teha, kas ohutu klaaspinna tavaläbipaistvus ületab kindlaksmääratud väärtuse.

8.1.4.2.   Optilise moonutuse katse

Katse eesmärk on kontrollida, et läbi tuuleklaasi nähtavate objektide moonutus ei oleks nii tugev, et võiks viia juhi segadusse.

8.1.4.3.   Teisese kujutise eralduskatse

Katse eesmärk on kontrollida, et esmase kujutise ja teisese kujutise nurkeraldus ei ületaks kindlaksmääratud väärtust.

8.1.4.4.   Värvide määramise katse

Katse eesmärk on kontrollida, et ei esineks läbi tuuleklaasi nähtavate värvuste segiajamise ohtu.

8.1.5.   Tulekindluse katse

Katse eesmärk on kontrollida, et punktides 2.3, 2.4 ja 2.5 määratletud ohutul klaaspinnamaterjalil oleks piisavalt madal põlemistase.

8.1.6.   Kemikaalikindluse katse

Katse eesmärk on kindlaks teha, kas punktides 2.3, 2.4 ja 2.5 määratletud ohutu klaaspinnamaterjal peab ilma märkimisväärsete kahjustusteta vastu kokkupuutele sõidukis harilikult esinevate või kasutatavate kemikaalidega (nt puhastusvahenditega).

8.1.7.   Painduvus- ja voltimiskatse

Katse eesmärk on kindlaks teha, kas plastist klaaspinnamaterjal kuulub jäikade või paindmaterjalide kategooriasse.

8.2.   Käesoleva eeskirja punktides 2.1–2.5 määratletud klaaspinnamaterjalide kategooriatele ette nähtud katsed

8.2.1.

 Ohutu klaaspinnamaterjaliga tehakse tabelites 8.2.1.1 ja 8.2.1.2 loetletud katsed.

8.2.1.1.

Ohutust klaasist paneelidega tehakse järgmises tabelis loetletud katsed:

Katsed

Tuuleklaas

Klaaspaneelid, mis ei ole tuuleklaasid

Karastatud klaas

Tavaline laminaatklaas

Töödeldud laminaatklaas

Klaasplast

Karastatud klaas

Laminaatklaas

Klaasplast

I

I-P

II

II-P

III

III-P

IV

Killunemine

A4/2

A4/2

—

—

A8/4

A8/4

—

A5/2

—

—

Mehhaaniline tugevus

—

227 g kuul

—

—

A6/4.3

A6/4.3

A6/4.3

A6/4.3

A6/4.3

A5/3.1

A7/4

A7/4

—

2 260 g kuul

—

—

A6/4.2

A6/4.2

A6/4.2

A6/4.2

A6/4.2

—

—

—

Katse mudelpeaga (5)

A4/3

A4/3

A6/3

A6/3

A6/3

A6/3

A10/3

—

A7/3

A11/3

Hõõrdkulumine

Välispind

—

—

A6/5.1

A6/5.1

A6/5.1

A6/5.1

A6/5.1

—

A6/5.1

A6/5.1

Sisepind

—

A9/2

—

A9/2

—

A9/2

A9/2

A9/2 (6)

A9/2 (6)

A9/2

Kõrge temperatuur

—

—

A3/5

A3/5

A3/5

A3/5

A3/5

—

A3/5

A3/5

Kiirgus

—

A3/6

A3/6

A3/6

A3/6

A3/6

A3/6

—

A3/6

A3/6

Niiskus

—

A3/7

A3/7

A3/7

A3/7

A3/7

A3/7

A3/7 (6)

A3/7

A3/7

Läbipaistvus

A3/9.1

A3/9.1

A3/9.1

A3/9.1

A3/9.1

A3/9.1

A3/9.1

A3/9.1

A3/9.1

A3/9.1

Optiline moonutus

A3/9.2

A3/9.2

A3/9.2

A3/9.2

A3/9.2

A3/9.2

A3/9.2

A3/9.2 (7)

—

—

Teisene kujutis

A3/9.3

A3/9.3

A3/9.3

A3/9.3

A3/9.3

A3/9.3

A3/9.3

A3/9.3 (7)

—

—

Värvide määramine

A3/9.4

A3/9.4

A3/9.4

A3/9.4

A3/9.4

A3/9.4

A3/9.4

—

—

—

Vastupidavus temperatuurimuutustele

—

A3/8

—

A3/8

 

A3/8

A3/8

A3/8 (6)

A3/8 (6)

A3/8

Tulekindlus

—

A3/10

—

A3/10

—

A3/10

A3/10

A3/10 (6)

A3/10 (6)

A3/10

Kemikaalikindlus

—

A3/11.2.1

—

A3/11.2.1

 

A3/11.2.1

A3/11.2.1

A3/11.2.1 (6)

A3/11.2.1 (6)

A3/11.2.1

Märkus:

 tabeli viited, nagu näiteks A4/3, viitavad lisale 4 ja selle lisa punktile, 3 milles on kirjeldatud vastavat katset ja määratud kindlaks vastuvõetavuse nõuded.

8.2.1.2.

Plastist klaaspinnamaterjaliga tehakse järgmises tabelis loetletud katsed:

Katse

Plastklaaspinnad, mis ei ole tuuleklaasid

Jäik plastmaterjal

Topeltklaas

 

Mootorsõidukid

Haagised ja mehitamata sõidukid

Mootorsõidukid

Haagised ja mehitamata sõidukid

Paindplastmaterjal

Painduvus

A3/12

A3/12

A3/12

A3/12

A3/12

227 g kuul

A14/5

A14/5

A16/5

A16/5

A15/4

Mudelpea (1)

A14/4

—

A16/4

—

—

Läbipaistvus (2)

A3/9.1

—

A3/9.1

—

A3/9.1

Tulekindlus

A3/10

A3/10

A3/10

A3/10

A3/10

Kemikaalikindlus

A3/11

A3/11

A3/11

A3/11

A3/11.2.1

Hõõrdkulumine

A14/6.1

—

A16/6.1

—

—

Vanandamine

A3/6.4

A3/6.4

A3/6.4

A3/6.4

A3/6.4

Niiskus

A14/6.4

A14/6.4

A16/6.4

A16/6.4

—

Lõikekatse (2)

A3/13

—

A3/13

—

—

8.2.2.

 Ohutule klaaspinnamaterjalile antakse tüübikinnitus, kui see vastab nõuetele, mis on ette nähtud tabelites 8.2.1.1 ja 8.2.1.2 osutatud asjakohaste sätetega.

9.   OHUTU KLAASPINNAMATERJALI TÜÜBIKINNITUSE MUUTMINE VÕI LAIENDAMINE

9.1.   Igasugusest ohutu klaaspinnamaterjali tüübi muutmisest või – tuuleklaaside puhul – igast tuuleklaasi lisamisest rühma – tuleb teatada haldusasutusele, kes on andnud ohutule klaaspinnamaterjalile tüübikinnituse. Seejärel võib kõnealune asutus kas:

9.1.1.

leida, et tehtud muudatustest ei tulene tõenäoliselt märgatavat negatiivset mõju ning – tuuleklaaside puhul – et uus tüüp sobib kinnitatud tuuleklaaside rühma ning et igal juhul vastab ohutu klaaspinnamaterjal endiselt nõuetele, või

9.1.2.

nõuda katsete eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt täiendava katsearuande esitamist.

9.2.   Teabevahetus

9.2.1.

 Tüübikinnituse (või tüübikinnituse laienduse) andmisest või sellest keeldumisest teatatakse käesolevat eeskirja rakendavatele kokkuleppeosalistele punktis 5.3 kindlaks määratud korras.

9.2.2.

 Tüübikinnituse andnud pädev asutus kannab igasse tüübikinnituse laiendamise teatesse seerianumbri.

10.   TOODANGU VASTAVUS NÕUETELE

10.1.   Toodangu nõuetele vastavuse järelevalvemenetlus peab olema kooskõlas kokkuleppe 2. lisaga (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) ja vastama järgmistele nõuetele.

10.2.   Erisätted

Kokkuleppe 2. lisa punktis 2.2 osutatud kontrollide hulka peab kuuluma käesoleva eeskirja 20. lisas sätestatud nõuetele vastavuse kontroll.

10.3.   Kokkuleppe 2. lisa punktis 2.4 osutatud kontrollide tavapärane sagedus on kord aastas.

11.   KARISTUSED TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

11.1.

 Ohutu klaaspinnamaterjali tüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud kinnituse võib tühistada, kui punktis 10.1 sätestatud nõue ei ole täidetud.

11.2.

 Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tüübikinnituse, mille ta on enne andnud, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidise kohast teatisevormi.

12.   ÜLEMINEKUSÄTTED

12.1.

 Alates käesoleva eeskirja 8. täienduse jõustumisest selle algkujul ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline lükata tagasi tüübikinnitustaotlust, mis on esitatud vastavalt käesolevale eeskirjale, mida on muudetud eeskirja algversiooni 8. täiendusega.

12.2.24

 kuu möödumisel 8. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda tunnustamast sellise ohutu klaaspinna tüübikinnitust, mis ei kanna käesoleva eeskirja punktis 5.5 ette nähtud sümboleid.

12.3.

 Alates käesoleva eeskirja 12. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda andmast tüübikinnitust käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud eeskirja algversiooni 12. täiendusega.

12.4.24

 kuu möödumisel jõustumiskuupäevast annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse vaid siis, kui kinnitatav üksikosa või mooduli tüüp vastab käesoleva eeskirja 12. täienduse nõuetele.

12.5.24

 kuu möödumisel 12. täienduse jõustumiskuupäevast võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda tunnustamast sellise ohutu klaaspinna tüübikinnitust, mis ei kanna käesoleva eeskirja punktis 5.5 ette nähtud sümboleid.

13.   TOOTMISE LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab täielikult käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud ohutu klaaspinnamaterjali tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Sellise teate saanud tüübikinnitusasutus teatab tootmise lõpetamisest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastavat vormi.

14.   TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised edastavad ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste nimed ja aadressid ning tüübikinnitusi andvate haldusasutuste nimed ja aadressid, kellele tuleb saata vormikohased teated teistes riikides välja antud tüübikinnituste, tüübikinnituste laiendamise, tüübikinnituste andmisest keeldumise või tüübikinnituste tühistamise kohta.

15.   Tüübikinnituskatsete läbiviimise eest vastutavad tehnilised teenistused peavad vastama ühtlustatud standarditele katselaborite töö kohta (ISO/CEI juhend 25). Lisaks peaksid nad olema määratud selle tüübikinnitusasutuse poolt, kelle jaoks nad tüübikinnituskatseid teevad.

(1)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2, mida on viimati muudetud muudatusega Amend.4) 7. lisas.

(2)  1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Madalmaad, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 – Ungari, 8 – Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 10 – Serbia, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 – Luksemburg, 14 – Šveits, 15 – (vaba), 16 – Norra, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 – Rumeenia, 20 – Poola, 21 – Portugal, 22 – Venemaa Föderatsioon, 23 – Kreeka, 24 – Iirimaa, 25 – Horvaatia, 26 – Sloveenia, 27 – Slovakkia, 28 – Valgevene, 29 – Eesti, 30 – (vaba), 31 – Bosnia ja Hertsegoviina, 32 – Läti, 33 – (vaba), 34 – Bulgaaria, 35 – (vaba), 36 – Leedu, 37 – Türgi, 38 – (vaba), 39 – Aserbaidžaan, 40 – endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 41 – (vaba), 42 – Euroopa Ühendus (tüübikinnitusi annavad selle liikmesriigid, kasutades vastavat Euroopa Majanduskomisjoni sümbolit), 43 – Jaapan, 44 – (vaba), 45 – Austraalia, 46 – Ukraina, 47 – Lõuna-Aafrika, 48 – Uus-Meremaa, 49 – Küpros, 50 – Malta, 51 – Korea Vabariik, 52 – Malaisia, 53 – Tai, 54 – (vaba), 55 – (vaba) ja 56 – Montenegro. Järgmised numbrid antakse teistele riikidele sellises kronoloogilises järjekorras, milles nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse ratassõidukitele ning neile paigaldatavatele ja/või neil kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja kõnealuste nõuete alusel väljastatud tüübikinnituste vastastikuse tunnustamise tingimusi, või ühinevad selle kokkuleppega ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab kõnealused numbrid kokkuleppeosalistele.

(3)  Nagu on määratletud punktis 2.3.

(4)  Vt punkti 5.4.1. juurde kuuluvat joonealust märkust 2.

(5)  Lisaks tehakse see katse topeltklaaspakettide puhul vastavalt 12. lisa punktile 3 (A12/3).

(6)  Juhul kui sisekülg on kaetud plastmaterjaliga.

(7)  Katse tehakse ainult ühtlaselt karastatud klaaspaneelide puhul, mida kasutatakse tuuleklaasina aeglaselt liikuvatel sõidukitel, mis oma konstruktsiooni tõttu ei liigu kiiremini kui 40 km/h.

(1)  Katsenõuded sõltuvad klaaspinna asukohast sõidukis.

(2)  Kohaldatakse ainult juhul, kui klaaspinda kasutatakse asukohas, mis nõuab juhtimisnähtavust.

1. LISA

TEATIS

(suurim formaat: A4 (210 × 297 mm)

Image 1

Tekst pildi

1. LIIDE

KARASTATUD KLAASIST TUULEKLAASID

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt eeskirja nr 43 4. või 9. lisas esitatud määratlusele)

Image 2

Tekst pildi

2. LIIDE

ÜHTLASELT KARASTATUD KLAASPANEELID

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt eeskirja nr 43 5. või 9. lisas esitatud määratlusele)

Image 3

Tekst pildi

3. LIIDE

LAMINAATKLAASIST TUULEKLAASID

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt eeskirja nr 43 6., 8. või 9. lisas esitatud määratlusele)

Image 4

Tekst pildi

4. LIIDE

LAMINAATKLAASPANEELID, MIS EI OLE TUULEKLAASID

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt eeskirja nr 43 7. või 9. lisas esitatud määratlusele)

Image 5

Tekst pildi

5. LIIDE

KLAASPLASTIST TUULEKLAASID

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt eeskirja nr 43 10. lisas esitatud määratlusele)

Image 6

Tekst pildi

6. LIIDE

KLAASPLASTIST PANEELID, MIS EI OLE TUULEKLAASID

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt eeskirja nr 43 11. lisas esitatud määratlusele)

Image 7

Tekst pildi

7. LIIDE

TOPELTKLAASPAKETID

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt eeskirja nr 4312. või 16. lisas esitatud määratlusele)

Image 8

Tekst pildi

8. LIIDE

JÄIGAST PLASTIST PANEELID, MIS EI OLE TUULEKLAASID

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt 14. lisale)

Image 9

Tekst pildi

9. LIIDE

PAINDPLASTIST PANEELID, MIS EI OLE TUULEKLAASID

(Põhi- ja kõrvalomadused vastavalt 15. lisale)

Image 10

Tekst pildi

10. LIIDE

TUULEKLAASIDE LOETELU SISU  (1)

Iga käesoleva tüübikinnitusega hõlmatud tuuleklaasi puhul tuleb esitada vähemalt järgmised üksikasjad:

 

sõiduki tootja

 

sõidukitüüp

 

sõidukikategooria

 

pinnalaotusristkülik (F)

 

segmendi kõrgus (h)

 

kumerus (r)

 

paigaldusnurk (α)

 

seljatoe kaldenurk (β)

 

R-punkti koordinaadid (A, B, C) tuuleklaasi

 

ülaserva keskpunkti suhtes

Image 11

(1)  Kõnealused andmed tuleb lisada käesoleva lisa 1., 2. (vajaduse korral), 3 ja 5. liitele.

1.A LISA

TEATIS

(maksimaalne formaat: A4 (210 x 297 mm))

Image 12

Tekst pildi

Image 13

Tekst pildi

2. LISA

ÜKSIKOSA TÜÜBIKINNITUSMÄRKIDE KUJUNDUS

(vt käesoleva eeskirja punkt 5.5)

Karastatud klaasist tuuleklaasid

Image 14

a

=

8 mm min.

Karastatud klaasist tuuleklaasile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E 4) vastavalt eeskirjale nr. 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 002439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirja nr 43 nõuetele.

Plastmaterjaliga kaetud karastatud klaasist tuuleklaasid

Image 15

a

=

8 mm min.

Plastmaterjaliga kaetud karastatud klaasist tuuleklaasile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E 4) vastavalt eeskirjale nr. 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 002439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirja nr 43 nõuetele.

Tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasid

Image 16

a

=

8 mm min.

Tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E 4) vastavalt eeskirjale nr. 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 002439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirja nr 43 nõuetele.

Plastmaterjaliga kaetud tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasid

Image 17

a

=

8 mm min.

Plastmaterjaliga kaetud tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E 4) vastavalt eeskirjale nr. 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 002439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirja nr 43 nõuetele.

Töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasid

Image 18

a

=

8 mm min.

Töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E 4) vastavalt eeskirjale nr. 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 002439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirja nr 43 nõuetele.

Klaasplastist tuuleklaasid

Image 19

a

=

8 mm min.

Klaasplastist tuuleklaasile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E 4) vastavalt eeskirjale nr. 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 002439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirja nr 43 nõuetele.

Klaaspaneelid, mis ei ole tuuleklaasid ja mille tavaläbipaistvus on vähem kui 70 %

Image 20

a

=

8 mm min.

Eespool kujutatud tüübikinnitusmärk, mis on kinnitatud klaaspaneelile, mis ei ole tuuleklaas ja mille suhtes kehtivad 3. lisa punkti 9.1.4 tingimused, näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E 4) vastavalt eeskirjale nr. 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 002439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirja nr 43 nõuetele.

Topeltklaaspaketid, mille tavaläbipaistvus on vähem kui 70 %

Image 21

a

=

8 mm min.

Topeltklaaspaketile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E 4) vastavalt eeskirjale nr. 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 002439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirja nr 43 nõuetele.

Ühtlaselt karastatud klaaspaneelid, mida võib kasutada tuuleklaasina aeglaselt liikuvatel sõidukitel, mis oma konstruktsiooni tõttu ei liigu kiiremini kui 40 km/h

Image 22

a

=

8 mm min.

Ühtlaselt karastatud klaaspaneelile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa, mis on ette nähtud kasutamiseks tuuleklaasina aeglaselt liikuvatel sõidukitel, mis oma konstruktsiooni tõttu ei liigu kiiremini kui 40 km/h, on kinnitatud Madalmaades (E 4) vastavalt eeskirjale nr. 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 002439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirja nr 43 nõuetele.

Klaaspaneelid, mis ei ole tuuleklaasid ja mille tavaläbipaistvus on 70 % või rohkem

Image 23

a

=

8 mm min.

Eespool kujutatud tüübikinnitusmärk, mis on kinnitatud klaaspaneelile, mis ei ole tuuleklaas ja mille suhtes kehtivad 3. lisa punkti 9.1.4.1 tingimused, näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E 4) vastavalt eeskirjale nr. 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 002439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirja nr 43 nõuetele.

Jäigast plastist klaaspinnad, mis ei ole tuuleklaasid

Image 24

a

=

8 mm min.

Eespool kujutatud tüübikinnitusmärk, mis on kinnitatud jäigast plastikust eesmisele paneelile, mille puhul valguse hajumine ei ületa pärast 1 000 tsüklit välispinnal 2 % ja pärast 100 tsüklit sisepinnal 4 %, näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E 4) vastavalt eeskirjale nr. 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 002439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirja nr 43 nõuetele.

Paindplastist klaaspinnad, mis ei ole tuuleklaasid

Image 25

a

=

8 mm min.

Paindplastist klaaspinnale kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E 4) vastavalt eeskirjale nr. 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 002439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirja nr 43 nõuetele.

Jäigast plastist topeltklaaspaketid

Image 26

a

=

8 mm min.

Jäigast plastist topeltklaaspaketile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E 4) vastavalt eeskirjale nr. 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 002439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirja nr 43 nõuetele.

Laminaatklaaspaneelid, mis ei ole tuuleklaasid

Image 27

a

=

8 mm min.

Eespool kujutatud tüübikinnitusmärk, mis on kinnitatud laminaatklaaspaneelile, mis ei ole tuuleklaas, näitab, et asjaomane osa on kinnitatud Madalmaades (E 4) vastavalt eeskirjale nr. 43 ja sellele on antud tüübikinnitusnumber 002439. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirja nr 43 nõuetele.

2.A LISA

SÕIDUKI TÜÜBIKINNITUSMÄRGI KUJUNDUS

NÄIDIS A

(vt käesoleva eeskirja punkt 5.11)

Image 28

a

=

8 mm min.

Sõidukile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane sõidukitüüp on klaaspindade paigalduse osas kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 43. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirja nr 43 nõuetele.

NÄIDIS B

(vt käesoleva eeskirja punkt 5.12)

Image 29

a

=

8 mm min.

Sõidukile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane sõidukitüüp on kinnitatud Madalmaades (E 4) vastavalt eeskirjadele nr 43 ja 52 (1). Tüübikinnitusnumbrid näitavad, et vastavate tüübikinnituste andmise ajal oli eeskiri nr 43 oma algsel kujul ning eeskiri nr 52 hõlmas 01-seeria muudatusi.

(1)  Teine number on esitatud üksnes näitena.

3. LISA

ÜLDISED KATSETINGIMUSED

1.   KILLUNEMISKATSE

1.1.

 Katsetatav klaaspaneel ei tohi olla jäigalt kinnitatud; see võib siiski olla kõikidest servadest kleeplindiga kinnitatud samasugusele klaaspaneelile.

1.2.

 Killunemise saavutamiseks kasutatakse 75-grammist vasarat või muud vahendit, millega saadakse samaväärne tulemus. Löögipea kumerusraadius peab olema 0,2 ± 0,05 mm.

1.3.

 Igas ettenähtud löögipunktis tehakse üks katse.

1.4.

 Kildude uurimiseks kasutatakse meetodit, mis on tunnustatult usaldusväärne nii loendamistäpsuse poolest kui ka võime poolest leida õige koht, kust võtta miinimum- ja maksimumlugem.

Mõranemismustri püsisalvestamine peab algama 10 sekundi jooksul ning lõppema kõige rohkem 3 minutit pärast lööki. Tehniline teenistus säilitab mõranemismustri püsisalvestuse.

2.   KUULIPÕRKUMISE KATSED

2.1.   Katse 227 g kuuliga

2.1.1.   Seadmed

2.1.1.1.

 Karastatud terasest kuul massiga 227 ± 2 g ja läbimõõduga ligikaudu 38 mm.

2.1.1.2.

 Seade kuuli kukutamiseks kindlaksmääratud kõrguselt või seade, millega antakse kuulile vabal langemisel tekkiva kiirusega samaväärne kiirus. Kui kasutatakse kuuli viskamise seadet, võib kiiruse hälve olla ± 1 % kiirusest, mis on samaväärne vabal langemisel saavutatava kiirusega.

2.1.1.3.

 Tugikonstruktsioon (nagu on kujutatud joonisel 1), mis koosneb terasraamidest, millel on 15 mm laiused töödeldud ääred, mis käivad üksteise peale ning millel on ligikaudu 3 mm paksused, 15 mm laiused ja 50 IRHD kõvadusega kummist tihendid.

Alumine raam asetseb teraskastil kõrgusega ligikaudu 150 mm. Katsekeha hoiab paigal ülemine raam, mille mass on ligikaudu 3 kg. Tugiraam keevitatakse ligikaudu 12 mm paksusele terasplaadile, mis asetseb põrandal ligikaudu 3 mm paksuse ja 50 IRHD kõvadusega kummiplaadi peal.

Joonis 1

Tugikonstruktsioon kuulipõrkumiskatse jaoks

Image 30

2.1.2.   Katsetingimused

Temperatuur

:

20 ± 5 °C

Rõhk

:

860–1 060 mbar

Suhteline niiskus

:

60 ± 20 %

2.1.3.   Katsekeha

Katsekeha on tasapinnaline ruudukujuline tükk küljepikkusega 300 +10/-0 mm või tükk, mis on välja lõigatud tuuleklaasi või muu ohutust klaaspinnamaterjalist kumerpaneeli kõige tasapinnalisemast osast.

Katse võib teha ka ohutust klaaspinnamaterjalist kumerpaneeliga. Sel juhul tuleb tagada, et ohutu klaaspinna ja tugikonstruktsiooni kontakt oleks piisav.

2.1.4.   Katse käik

Katsekeha hoitakse kindlaksmääratud temperatuuril vähemalt neli tundi vahetult enne katset.

Katsekeha asetatakse tugikonstruktsioonile (punkt 2.1.1.3). Katsetatav pind peab olema kuuli langemise suunaga risti täpsusega 3°.

Paindplastist klaaspinna puhul peab katsekeha olema klambritega tugikonstruktsiooni külge kinnitatud.

Löögipunkt peab langemiskõrgusel 6 m või vähem jääma katsekeha geomeetrilisest keskpunktist 25 mm raadiusse ning langemiskõrgusel üle 6 m katsekeha keskpunktist 50 mm raadiusse. Kuul peab tabama katsekeha seda külge, mis on sõidukile paigaldatuna ohutust klaaspinnamaterjalist paneeli väliskülg. Kuul võib teha üksnes ühe löögi.

2.2.   Katse 2 260 g kuuliga

2.2.1.   Seadmed

2.2.1.1.

 Karastatud terasest kuul massiga 2 260 ± 20 g ja läbimõõduga ligikaudu 82 mm.

2.2.1.2.

 Seade kuuli kukutamiseks kindlaksmääratud kõrguselt või seade, millega antakse kuulile vabal langemisel tekkiva kiirusega samaväärne kiirus. Kui kasutatakse kuuli viskamise seadet, võib kiiruse hälve olla ± 1 % kiirusest, mis on samaväärne vabal langemisel saavutatava kiirusega.

2.2.1.3.

 Kasutatakse joonisel 1 kujutatud ja punktis 2.1.1.3 kirjeldatud tugikonstruktsiooni.

2.2.2.   Katsetingimused

Temperatuur

:

20 ± 5°

Rõhk

:

860–1 060 mbar

Suhteline niiskus

:

60 ± 20 %

2.2.3.   Katsekeha

Katsekeha on tasapinnaline ruudukujuline tükk küljepikkusega 300 +10/-0 mm või tükk, mis on välja lõigatud tuuleklaasi või muu ohutust klaaspinnamaterjalist kumerpaneeli kõige tasapinnalisemast osast.

Katse võib teha ka terve tuuleklaasi või muu ohutust klaaspinnamaterjalist kumerpaneeliga. Sel juhul tuleb tagada, et ohutust klaaspinnamaterjalist paneeli ja tugikonstruktsiooni kontakt oleks piisav.

2.2.4.   Katse käik

Katsekeha hoitakse kindlaksmääratud temperatuuril vähemalt neli tundi vahetult enne katset.

Katsekeha asetatakse tugikonstruktsioonile (punkt 2.1.1.3). Katsetatav pind peab olema kuuli langemise suunaga risti täpsusega 3°.

Klaasplastist pinna puhul peab katsekeha olema klambritega tugikonstruktsiooni külge kinnitatud.

Löögipunkt peab jääma katsekeha geomeetrilisest keskpunktist 25 mm raadiusse.

Kuul peab tabama katsekeha seda külge, mis on sõidukile paigaldatuna ohutust klaasist paneeli sisekülg.

Kuul võib teha üksnes ühe löögi.

3.   KATSE MUDELPEAGA

3.1.   Katse mudelpeaga ilma aeglustuse mõõtmiseta

3.1.1.   Seadmed

Kerajas või poolkerajas mudelpea, mis on valmistatud lamineeritud lehtpuidust ja kaetud äravõetava vildiga ning varustatud puidust risttalaga või ilma risttalata. Keraja osa ja risttala vahel on kaelakujuline vahetükk ning risttala teisel küljel on paigaldusvarras.

Mõõtmed on esitatud joonisel 2. Seadme kogumass on 10 ± 0,2 kg.

Joonis 2

Mudelpea

Image 31

3.1.2.   Seade mudelpea kukutamiseks kindlaksmääratud kõrguselt või seade, millega antakse mudelpeale vabal langemisel saavutatava kiirusega samaväärne kiirus. Kui kasutatakse mudelpea viskamise seadet, võib kiiruse hälve olla ± 1 % kiirusest, mis on samaväärne vabal langemisel saavutatava kiirusega.

3.1.3.   Tugikonstruktsioon (nagu on kujutatud joonisel 3) tasapinnaliste katsekehade katsetamiseks. Tugikonstruktsioon koosneb kahest terasraamist, millel on 50 mm laiused töödeldud ääred, mis asetatakse üksteise peale ning millel on ligikaudu 3 mm paksused, 15 ± 1 mm laiused ja 70 IRHD kõvadusega kummist tihendid. Ülemine raam on surutud vastu alumist raami ja kinnitatud vähemalt kaheksa poldiga.

3.1.4.   Katsetingimused

Temperatuur

:

20 ± 5 °C

Rõhk

:

860–1 060 mbar

Suhteline niiskus

:

60 ± 20 %

3.1.5.   Katse käik

3.1.5.1.   Katse tasapinnalise katsekehaga

Tasapinnalist katsekeha, mille pikkus on 1 100 + 5/-2 mm ja laius 500 + 5/-2 mm, hoitakse vähemalt neli tundi vahetult enne katset ühtlasel temperatuuril 20 ± 5 °C.

Joonis 3

Tugikonstruktsioon mudelpeakatse jaoks

Image 32

Katsekeha kinnitatakse tugiraamidele (punkt 3.1.3); poldid kinnitatakse nii, et katsekeha ei liiguks katse ajal üle 2 mm. Katsetatav pind peab silma järgi vaadates olema mudelpea langemise suunaga risti. Mudelpea peab tabama katsekeha seda külge, mis sõidukile paigaldatuna on ohutust klaasist paneeli sisekülg; löögipunkt peab jääma 40 mm raadiusse katsekeha geomeetrilisest keskpunktist ning mudelpeaga võib teha üksnes ühe löögi.

Vildist kate löögipinnal asendatakse 12 katse järel.

3.1.5.2.   Katse terviktuuleklaasiga (kasutatakse üksnes kuni 1,5 m langemiskõrguse puhul)

Tuuleklaas asetatakse tugikonstruktsioonile ning nende vahel on 70 IRHD kõvadusega 3 mm paksune kummiriba, nii et kogu tuuleklaasi ümbermõõdu ulatuses on 15 mm laiune kontaktpind.

Tugikonstruktsioon koosneb jäigast tükist, mis vastab tuuleklaasi kujule ja tagab, et mudelpea tabab tuuleklaasi sisekülge. Vajaduse korral kinnitatakse tuuleklaas klambritega tugikonstruktsiooni külge.

Tugikonstruktsioon asetseb jäigal alusel ligikaudu 3 mm paksuse ja 70 IRHD kõvadusega kummiplaadi peal. Tuuleklaasi pind peab silma järgi vaadates olema mudelpea langemise suunaga risti.

Mudelpea peab tabama tuuleklaasi seda külge, mis sõidukile paigaldatuna on ohutust klaasist paneeli sisekülg; löögipunkt peab jääma 40 mm raadiusse tuuleklaasi geomeetrilisest keskpunktist ning mudelpea võib teha üksnes ühe löögi.

Vildist kate löögipinnal asendatakse 12 katse järel.

3.2.   Katse mudelpeaga aeglustuse mõõtmisega

3.2.1.   Seadmed

Mudelpeakatsetes, mille puhul määratakse samaaegselt peavigastuse kontrollväärtus, on kukutatavaks raskuseks joonisel 2.1 kujutatud peakujuline raskus. Peakujulise raskuse kogumass peab olema 10,0 + 0,2/-0,0 kg.

Alusplaadi (24) keskele paigaldatakse raskuskeskmesse kolmeteljeline paigaldusplokk (26), millele kinnitatakse kiirendusmõõturid (27). Kiirendusmõõturid tuleb paigaldada nii, et nad mõõdavad vertikaalkaalsuunalist kiirendust.

Alusplaadi (24) all asetseval vannil (18) ja kaanel (19) on enam-vähem sama elastsus nagu inimese koljul. Peakujulise raskuse elastsuse löögi korral määratavad vaherõnga (13) ja vanni kõvadus ja paksus.

Joonis 2.1

10 kg mudelpea

Image 33

10-kilogrammise mudelpea osade loetelu vastavalt joonisele 2.1

Osa nr

Osade arv

Standardkirjeldus

Materjal

Märkused

1

1

Magnethoidik

Teras DIN 17100

—

2

1

Vibratsioonisummuti

Kummi/teras

Läbimõõt: 50 mm

Paksus: 30 mm

Keere: M10

3

4

HF BNC-pistik

—

—

4

1

Kuuskantmutter DIN 985

—

—

5

6

Seib DIN 125

—

—

6

3

Siirdemuhv

—

—

7

6

Silinderkruvi DIN 912

—

—

8

3

Kuuskantmutter

—

—

9

3

Seib

Teras DIN 17100

Ava läbimõõt: 8 mm Välisläbimõõt: 35 mm Paksus: 1,5 mm

10

3

Kummirõngas

Kummi, kõvadus 60 IRHD

Ava läbimõõt: 8 mm Välisläbimõõt: 30 mm Paksus: 10 mm

11

1

Summutusrõngas

Pakkepaber

Ava läbimõõt: 120 mm

Välisläbimõõt: 199 mm

Paksus: 0,5 mm

12

—

—

—

—

13

1

Vaherõngas

Butadieenkautšuk, kõvadus ligikaudu 80 IRHD

Ava läbimõõt: 129 mm

Välisläbimõõt: 192 mm

Paksus: 4 mm

14

3

Juhtkanal

Polütetrafluoreteen (PTFE)

Siseläbimõõt: 8 mm

Välisläbimõõt: 10 mm

Pikkus: 40 mm

15

3

Kuuskantmutter

—

—

16

3

Keermestatud polt DIN 976

—

—

17

3

Sissekruvitav puks

Valusulam DIN 1709-GD-CuZn 37Pb

—

18

1

Vann

Polüamiid 12

—

19

1

Kaas

Butadieenkautšuk

Paksus: 6 mm Ühelt küljelt ribitatud

20

1

Juhtpuks

Teras DIN 17100

—

21

4

Peitpeakruvi

—

—

22

1

Summutusseib

Pakkepaber

Läbimõõt: 65 mm

Paksus: 0,5 mm

23

—

—

—

—

24

1

Alusplaat

Teras DIN 17100

—

25

1

Kuuskantauguga seadekruvi

Tugevusklass 45H

—

26

1

Kolmeteljeline paigaldusplokk

—

—

27

3

Kiirendusmõõtur

—

—

28

1

Puitosa

Valgepöök, kihiti liimitud

—

29

1

Katteplaat

Sulam (AlMg5)

—

30

1

Kaitsekork

Polüamiid 12

—

3.2.2.   Seadistamine ja kaliibrimine

Mudelpeakatse tegemiseks kinnitatakse peakujuline raskus juhtsüsteemi (joonis 2.2) risttala külge ja viiakse tõsteseadme abil nõutavale kukutamiskõrgusele. Katse käigus lastakse risttalal koos mudelpeaga kukkuda. Kui see on möödunud valguskiir-tõkisest, mille kõrgus on reguleeritav, siis vabastatakse mudelpea risttala küljest, risttala kukkumine pidurdub amortisaatorite tõttu, mudelpea aga kukub katsetatavale pinnale.

Kukutamisseade ega mõõteköis ei tohi mudelpeale mingit tõuget anda; see peab kukkuma vertikaalselt ainult raskuskiirenduse mõjul.

Joonis 2.2

Aeglustuse mõõtmisega mudelpeakatse seade

Image 34

3.2.2.1.

 Mõõteseade, mis võimaldab punktis 3.2.1 kirjeldatud mudelpea abil määrata peavigastuse kontrollväärtusi.

3.2.2.2.

 Seadmed mudelpea kaliibrimiseks

Kukutamisseadmel peab olema võimalik valida kukutamiskõrgusi vahemikus 50–254 mm ja seda peab saama seadistada 1 mm täpsusega. Nende väikeste kukutamiskõrguste jaoks ei ole vaja juhtsüsteemi.

Terasest löögiplaat suurusega 600 mm × 600 mm ja paksusega vähemalt 50 mm. Löögipind peab olema poleeritud,

pinnakaredusega Rmax = 1 μm, tasapinnalisuse tolerantsiga t = 0,05 mm.

3.2.2.3.

 Mudelpea kaliibrimine ja seadistamine

Enne iga katseseeriat ja hiljemalt pärast sama seeria iga 50. katset tuleb mudelpead kaliibrida ja vajaduse korral seadistada.

Löögiplaat peab olema puhas ja kuiv ning lebama katse käigus sileda või nõgusa poolega vastu betoonalust.

Mudelpeal lastakse tabada löögiplaati vertikaalsuunaliselt. Kukutamiskõrgused (mõõdetuna mudelpea kõige alumisest punktist kuni löögiplaadi pinnani) on 50, 100, 150 ja 254 mm. Registreeritakse aeglustuskõverad.

Suurim aeglustus az erinevatelt kukutamiskõrgustelt z-teljel peab jääma alljärgnevas tabelis esitatud väärtuste piiresse:

Kukutamiskõrgus,

mm

Suurim aeglustus raskuskiirenduse g korrutisena

50

64 ± 5

100

107 ± 5

150

150 ± 7

254

222 ± 12

Aeglustuskõver peab põhinema unimodaalsel vibratsioonil. Aeglustuskõver kukutamiskõrgusel 254 mm peab olema kõige vähem 1,2 ms ja kõige rohkem 1,5 ms 100 g kohta.

Kui punkti 3.2.2.3 nõuded ei ole täidetud, tuleb mudelpea elastsust kohandada, varieerides alusplaadis (24) asuva vaherõnga (13) paksust. Võib korrigeerida kolme iselukustuvat kuuskantmutrit (8) keermestatud poltidel (16), millega vann (18) on kinnitatud alusplaadi (24) külge. Kuuskantmutrite (8) all olevad kummirõngad (10) ei tohi olla rabedad ega pragunenud.

Löögipinna kaas (19) ja vaherõngas (13) tuleb kahjustuse korral alati viivitamata ära vahetada, eriti juhul, kui mudelpead ei saa enam seadistada.

3.2.3.   Punktis 3.1.3 kirjeldatud tugikonstruktsioon tasapinnaliste katsekehade katsetamiseks.

3.2.4.   Katsetingimused on esitatud punktis 3.1.4.

3.2.5.   Katsed tervikpaneelidega (kukutamiskõrgus vahemikus 1,5–3 m). Paneel asetatakse vabalt tugikonstruktsioonile ligikaudu 3 mm paksuse ja 70 IRHD kõvadusega kummiplaadi peale.

Paneel kinnitatakse asjakohaste seadmete abil kindlalt tugikonstruktsiooni külge. Paneeli pind peab silma järgi olema mudelpea langemise suunaga risti. Mudelpea peab tabama paneeli seda külge, mis sõidukile paigaldatuna on plastpaneeli sisekülg; löögipunkt peab jääma 40 mm raadiusse paneeli geomeetrilisest keskpunktist ning mudelpeaga võib teha üksnes ühe löögi.

Kukutamist alustatakse valitud algkõrguselt ning kukutamiskõrgust suurendatakse iga katsega 0,5 m võrra. Löögil vastu katsekeha tekkiva aeglustuse kõverad ax, ay ja az registreeritakse aja t funktsioonina.

Pärast mudelpeakatset kontrollitakse, ega klaaspinna serv ei ole alusel liikunud rohkem kui 2 mm ja kas löögipunkti suhtes kehtiv nõue sai täidetud. Kiirenduse komponendid ax ja ay peaksid vertikaallöögi puhul olema väiksemad kui 0,1 az.

3.2.6.   Hindamine

Aeglustuskõveraid tuleb hinnata järgmiselt.

Mõõdetud aeglustuskõveratest ax(t), ay(t) ja az(t) valemi 1 järgi leitav resultantaeglustus ares(t) raskuskeskmes määratakse raskuskiirenduse korrutisena.

1)
Formula

Määratakse ajavahemik, mille jooksul aeglustus ares ületab pidevalt 80 g piiri, ning suurim aeglustus ares. Peavigastuse kontrollväärtus, mis näitab mitteläbistava kolju-ajuvigastuse ohu määra, arvutatakse järgmise valemi 2 järgi:

2)
Formula

Integraali rajad t1 ja t2 tuleb valida nii, et integraal saavutaks maksimaalse väärtuse.

4.   HÕÕRDKULUMISKINDLUSE KATSE

4.1.   Seadmed

4.1.1.

 Abrasiivtööriist (1), mis on kujutatud joonisel 4 ja mis koosneb: horisontaalsest pöördlauast, mille keskel on kinnitus ja mis pöörleb vastupäeva 65–75 p/min,

Joonis 4

Abrasiivtööriista joonis

Image 35

kahest paralleelsest raskusega võllist, millest kummalgi on spetsiaalne abrasiivketas, mis pöörleb kuullaagritel horisontaalsel võllil; kumbki ketas surub katsekehale 500 g raskusega.

Abrasiivtööriista pöördlaud pöörleb ühtlaselt, võimalikult ühel tasapinnal (kõrvalekalle sellest tasapinnast võib 1,6 mm kaugusel pöördlaua servast olla kõige rohkem 0,05 mm).

Kettad peavad olema paigaldatud nii, et kui need on kontaktis pöörleva katsekehaga, pöörlevad nad vastassuunas, nii et katsekeha iga pöörde jooksul tekib kahel korral surve ja abrasiivtoime mööda ringjoont ringpindalal suurusega ligikaudu 30 cm2.

4.1.2.

 Abrasiivkettad (2), kumbki läbimõõduga 45–50 mm ja paksusega 12,5 mm, mis on valmistatud spetsiaalsest peeneteralisest abrasiivainest ja sideaineks on keskmise kõvadusega kummi. Kettad peavad olema kõvadusega 72 ± 5 IRHD, mõõdetuna neljas üksteisest võrdsel kaugusel asuvas punktis abrasiivpinna keskjoonel, kusjuures survet rakendatakse vertikaalselt mööda ketta diameetrit ning näidud võetakse 10 sekundit pärast surve täielikku rakendamist.

Abrasiivkettad valmistatakse kasutamiseks ette, lastes neil väga aeglaselt pöörelda vastu tasapinnalist klaasi, et nende pind oleks täiesti tasane.

4.1.3.

 Valgusallikas, mis koosneb hõõglambist, mille hõõgniit asub rööptahukakujulises torus mõõtmetega 1,5 mm × 1,5 mm × 3 mm. Lambi hõõgniidi pinge peab olema selline, et värvustemperatuur oleks 2 856 ± 50 K. Pinge stabiliseeritakse vahemikus ± 1/1 000. Pinge kontrollimiseks kasutatav seade peab olema nõuetekohase täpsusega.

4.1.4.

 Optiline süsteem, mis koosneb läätsest, mille fookuskaugus f on vähemalt 500 mm ning mis on korrigeeritud kromaatilise aberratsiooni jaoks. Läätse lauskaader ei või ületada f/20. Läätse ja valgusallika vahelist kaugust kohandatakse nii, et tekkiv valgusvihk oleks võimalikult paralleelne. Valgusvihu läbimõõdu piiramiseks 7 ± 1 mm-ni paigaldatakse diafragma. Diafragma asub läätsest 100 ± 50 mm kaugusel sellel poolel, mis on valgusallikast kaugemal.

4.1.5.

 Hajuvalguse mõõtmise seade (vt joonis 5), mis koosneb fotoelemendist koos Ulbrichti kuuliga, mille läbimõõt on 200–250 mm. Kuulil on valguse sisse- ja väljapääsu avad. Sissepääsuava peab olema ringikujuline ja selle läbimõõt peab olema vähemalt kaks korda suurem kui valgusvihu läbimõõt. Väljapääsuaval peab olema kas valguspüünis või peegeldusetalon vastavalt punktis 4.4.3 kirjeldatud menetlusele. Valguspüünis neelab kogu valguse, kui valgusvihus ei ole ühtegi katsekeha.

Valgusvihu telg peab läbima sisse- ja väljapääsuava keskpunkti. Väljapääsuava läbimõõt (b) peab olema b = 2a · tan 4°, kus a on kuuli läbimõõt. Fotoelement paigaldatakse nii, et otse sissepääsuavast või peegeldusetalonilt tulev valgus selleni ei ulatu.

Ulbrichti kuuli ja peegeldusetaloni sisepinnad peavad olema samaväärse peegeldusega ning matid ja mitteselektiivsed.

Fotoelemendi väljund peab olema 2 % ulatuses lineaarne kasutatavate valgustugevuste ulatusega. Seadme ehitus peab olema selline, et kui kuul on tume, ei teki galvanomeetri osuti kõrvalekallet.

Kogu seadet kontrollitakse regulaarselt kindlaksmääratud hägususega kaliibrimisstandardite abil.

Kui hägusust mõõdetakse eespool kirjeldatud seadmest või meetodist erinevate seadmete või meetodite abil, tuleb tulemusi vajaduse korral korrigeerida, et need oleksid vastavuses eespool kirjeldatud seadmete kasutamisel saadavate tulemustega.

Joonis 5

Hägususe mõõtja

Image 36

4.2.   Katsetingimused

Temperatuur

:

20 ± 5 °C

Rõhk

:

860–1 060 mbar

Suhteline niiskus

:

60 ± 20 %

4.3.   Katsekehad

Katsekehad peavad olema tasapinnalised ruudukujulised tükid küljepikkusega 100 mm, mille mõlemad pooled on enam-vähem tasased ja paralleelsed ning mille keskele on vajaduse korral puuritud 6,4

Formula
mm läbimõõduga kinnitusauk.

4.4.   Katse käik

Hõõrdkulumiskatse tehakse katsekeha sellel küljel, mis sõidukisse paigaldatuna on paneeli väliskülg; plastmaterjali puhul tehakse katse ka siseküljel.

4.4.1.

 Vahetult enne ja pärast hõõrdkulutamist puhastatakse katsekeha järgmisel viisil:

a)

pühitakse linasest riidest lapiga puhta jooksva vee all;

b)

loputatakse destilleeritud või demineraliseeritud veega;

c)

puhutakse kuivaks hapniku või lämmastikuga;

d)

eemaldatakse võimalikud veejäljed niiske linasest riidest lapiga kergelt tupsutades. Vajaduse korral kuivatatakse, surudes katsekeha õrnalt kahe linasest riidest lapi vahel.

Ei tohi kasutada ultraheliseadmeid. Pärast puhastamist võib katsekehasid puudutada üksnes servadest ning neid tuleb hoida nii, et vältida pinna kahjustumist või määrdumist.

4.4.2.

 Katsekehi hoitakse vähemalt 48 tundi temperatuuril 20 ± 5 °C ja suhtelise niiskuse 60 ± 20 % juures.

4.4.3.

 Kohe seejärel asetatakse katsekeha Ulbrichti kuuli sissepääsuava vastu. Nurk katsekeha pinnaga risti oleva telje ja valgusvihu telje vahel ei tohi olla üle 8°.

Võetakse neli näitu vastavalt järgmisele tabelile:

Lugem

Koos katsekehaga

Koos valguspüünisega

Koos peegeldusetaloniga

Mõõdetav valgusvoog

T1

Ei

Ei

Jah

Kaldvalgus

T2

Jah

Ei

Jah

Kogu katsekeha läbiv valgus

T3

Ei

Jah

Ei

Seadme hajutatud valgus

T4

Jah

Jah

Ei

Seadme ja katsekeha hajutatud valgus

Et teha kindlaks näitude ühtlikkus, mõõdetakse näidud T1, T2, T3, ja T4 katsekeha muude kindlaksmääratud asendite puhul.

Arvutatakse koguläbitustegur Tt = T2/T1.

Hajuläbitustegur Td arvutatakse järgmiselt:

Formula

Arvutatakse varju või valguse või mõlema hajumise määr %des:

Varju või valguse või mõlema hajumine =

Formula

Katsekeha esialgne hägusus määratakse vähemalt neljas üksteisest võrdsel kaugusel asetsevas punktis hõõrdkulutamata pinnal vastavalt eespool esitatud valemile. Arvutatakse iga katsekeha keskmised tulemused. Nelja mõõtmise asemel võib mõõta keskmise väärtuse, pöörates katsekeha ühtlaselt 3 või rohkem pööret sekundis.

Iga turvaklaasiga tehakse sama koormuse juures kolm katset. Pärast hõõrdkulumiskatset kasutatakse hägusust katsekeha mittepindmise hõõrdkulumise mõõtmiseks.

Valguse hajumist kulutatud ribal mõõdetakse vähemalt neljas üksteisest võrdsel kaugusel asetsevas punktis vastavalt eespool esitatud valemile. Arvutatakse iga katsekeha keskmised tulemused. Nelja mõõtmise asemel võib mõõta keskmise väärtuse, pöörates katsekeha ühtlaselt 3 või rohkem pööret sekundis.

4.5.   Hõõrdkulumiskatse tehakse üksnes juhul, kui katset tegev laboratoorium seda vajalikuks peab, võttes arvesse juba tema käsutuses olevat teavet.

Välja arvatud klaasplastmaterjalide puhul, ei ole vahekihi või materjalide paksuse muutmise korral täiendavaid katseid harilikult vaja.

4.6.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

5.   KÕRGTEMPERATUURIKINDLUSE KATSE

5.1.   Katse käik

Kolm näidist või kolm ruudukujulist katsekeha suurusega vähemalt 300 × 300 mm, mis on lõigatud laboratooriumis olenevalt olukorrast kas kolmest tuuleklaasist või kolmest klaaspaneelist, mis ei ole tuuleklaasid, ning mille üks serv vastab klaaspinnamaterjali ülaservale, kuumutatakse temperatuurini 100 °C. Seda temperatuuri hoitakse kaks tundi, seejärel lastakse näidistel või katsekehadel jahtuda toatemperatuurini. Kui ohutust klaasist paneeli mõlemad välispinnad on anorgaanilisest ainest, võib katse teha, kastes vertikaalasendis näidise kindlaksmääratud ajaks keevasse vette ning jälgides, et ei tekiks liigset termolööki. Kui katsekehad on välja lõigatud tuuleklaasist, peab iga katsekeha üks serv olema tuuleklaasi serva osa.

5.2.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

 

Värvitu

Toonitud

Vahekihi värvus

1

2

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

5.3.   Tulemuste tõlgendamine

5.3.1.

 Kõrgtemperatuurikindluse katse tulemus loetakse positiivseks, kui ei teki õhumulle ega muid defekte kaugemal kui 15 mm katsekeha lõikamata servast või 25 mm lõigatud servast või kaugemal kui 10 mm katse ajal tekkida võivatest pragudest.

5.3.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade või näidiste komplekt loetakse kõrgtemperatuurikindluse katse puhul nõuetele vastavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

5.3.2.1.

kõikide katsete tulemus on rahuldav või

5.3.2.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade või näidiste komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

6.   KIIRGUSKINDLUSE KATSE

6.1   Katsemeetod

6.1.1.   Seadmed

6.1.1.1.

 Kiirgusallikas, mis koosneb keskrõhu-elavhõbedakaarlambist, millel on osoonivaba torukujuline kvartslamp; kvartslambi telg on vertikaalne. Kaarlambi nimimõõtmed on: pikkus 360 mm ja läbimõõt 9,5 mm. Kaare pikkus on 300 ± 4 mm. Lampi tuleb kasutada võimsusel 750 ± 50 W.

Võib kasutada ka muud kiirgusallikat, millel on eespool kirjeldatud lambiga sama mõju. Teise kiirgusallika mõju samaväärsuse kontrollimiseks võrreldakse energiahulka, mis vabaneb lainepikkusel 300–450 nm, kui kõik muud lainepikkused on asjakohaste filtritega eemaldatud. Muud kiirgusallikat kasutatakse nimetatud filtritega.

Selliste ohutust klaasist paneelide puhul, millel ei ole rahuldavat korrelatsiooni kõnealuse katse ning kasutustingimuste vahel, tuleb katsetingimused üle vaadata.

6.1.1.2.

 Toiteallika trafo ja kondensaator, mis suudavad varustada lampi (punkt 6.1.1.1) süttimispingega vähemalt 1 100 V ja talitluspingega 500 ± 50 V.

6.1.1.3.

 Seade, millele katsekehad paigaldatakse ja mis paneb need pöörlema ümber keskele paigutatud kiirgusallika kiirusega 1–5 p/min, et tagada ühtlane kiiritus.

6.1.2.   Katsekehad

6.1.2.1.

 Katsekehade suurus on 76 × 300 mm.

6.1.2.2.

 Katsekehad lõigatakse laboratooriumis klaaside ülemisest osast nii, et:

 

selliste klaaspaneelide puhul, mis ei ole tuuleklaasid, ühtib katsekehade ülemine serv klaaspaneeli ülemise servaga;

 

tuuleklaaside puhul ühtib katsekeha ülemine serv selle piirkonna ülemise servaga, mille tavaläbipaistvust mõõdetakse; see piirkond määratakse vastavalt käesoleva lisa punktile 9.1.2.2.

6.1.3.   Katse käik

Enne kiiritust kontrollitakse kolme katsekeha tavaläbipaistvust vastavalt käesoleva lisa punktidele 9.1.1 ja 9.1.2. Iga katsekeha üks osa kaitstakse kiirguse eest ning seejärel asetatakse katsekehad katseseadmesse nii, et nende pikitelg oleks lambi teljega paralleelne ja sellest 230 mm kaugusel. Kogu katse jooksul peab katsekehade temperatuur olema 45 ± 5 °C.

Iga katsekeha see pool, mis moodustab sõiduki välimise klaaspinna, peab olema lambi poole. Punktis 6.1.1.1 kirjeldatud lambitüübi puhul on kiiritamise aeg 100 tundi. Pärast kiiritamist mõõdetakse tavaläbipaistvust uuesti iga katsekeha kiiritatud osas.

6.1.4.   Iga katsekeha või näidist (kokku kolm) kiiritatakse vastavalt eespool kirjeldatud menetlusele nii, et katsekeha iga punkti kiiritamine mõjub kasutatud vahekihile samamoodi kui päikesekiirguse toime 1 400 W/m2 100 tunni jooksul.

6.2.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

 

Värvitu

Toonitud

Klaasi värvus

2

1

Vahekihi värvus

1

2

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

6.3.   Tulemuste tõlgendamine

6.3.1.

 Kiirguskindluskatse tulemus on positiivne, kui on täidetud järgmised tingimused:

6.3.1.1.

käesoleva lisa punktide 9.1.1 ja 9.1.2 kohaselt mõõdetud koguläbitus ei ole alla 95 % kiirituseelsest algväärtusest ega jää ühelgi juhul alla järgmisi tasemeid:

6.3.1.1.1.

alla 70 % klaaspaneelide puhul, mis ei ole tuuleklaasid ja mis peavad kõikides suundades vastama juhi vaatevälja spetsifikatsioonidele;

6.3.1.1.2.

alla 70 % tuuleklaaside tavaläbipaistvuse mõõtmise alas, mis on määratletud punktis 9.1.2.2.

6.3.1.2.

Katsekeha või näidis võib siiski pärast kiiritamist olla kergelt värvunud, kui seda vaadeldakse valgel taustal, kuid muid nähtavaid defekte ei tohi olla.

6.3.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade või näidiste komplekt loetakse kiirituskindluse katse puhul nõuetele vastavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

6.3.2.1.

kõikide katsete tulemus on rahuldav või

6.3.2.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade või näidiste komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

6.4.   Simuleeritud vananemiskindluse katse

6.4.1.   Katsemeetod

6.4.1.1.   Seadmed

6.4.1.1.1.   Pikk-ksenoonkaarlamp

Kiiritusseadmes (3) kasutatakse kiirgusallikana pikk-ksenoonkaarlampi, aga lubatud on ka muud meetodid, mis annavad nõutava ultraviolettkiirguse doosi. Pikk-ksenoonkaarlamp on eelistatav selle poolest, et õigete filtrite ja õige hooldusega annab ta spektri, mis vastab kõige paremini loomuliku päikesevalguse spektrile. Selleks varustatakse kvartsist ksenoonikolb sobivate optiliste borosilikaatklaasfiltritega (4). Ksenoonlampide toiteks kasutatakse sobivat 50 või 60 Hz toiteallikat, sobivaid reaktantstrafosid ja elektriseadmeid.

Kiiritusseadme juurde kuuluvad seadmed, millega saab mõõta ja/või reguleerida:

—

kiiritustihedust,

—

musta keha temperatuuri,

—

veepihustust,

—

tööprogrammi või -tsüklit.

Katseseade on valmistatud inertsetest materjalidest, mis ei saasta katsel kasutatavat vett.

Kiiritustihedust mõõdetakse katsekeha pinnal ja seda reguleeritakse vastavalt katseseadme tootja soovitustele.

Kogu ultraviolettkiirguse (5) doos (džaulides ruutmeetri kohta) mõõdetakse või arvutatakse ja see loetakse katsekeha kiirituse lähtemõõduks.

6.4.1.2.   Katsekehad

Katsekeha mõõtmed peavad harilikult vastama mõõtmetele, mis on iga kiiritusjärgselt mõõdetava omaduse jaoks kindlaks määratud asjakohases katsemeetodis.

Iga katsetingimuse või kiiritusetapi jaoks ette nähtud kontroll- ja katsekehade arv sõltub katsemeetodist; neile lisanduvad visuaalseks hindamiseks vajalikud näidised.

Visuaalseks hindamiseks soovitatakse võtta kõige suuremad katsekehad.

6.4.1.3.   Katse käik

Käesoleva lisa punkti 9.1 kohaselt mõõdetakse kiiritatava(te) katsekeha(de) läbipaistvus. Käesoleva lisa punkti 4 kohaselt mõõdetakse kontrollkeha(de) hõõrdkulumiskindlus. Iga katsekeha see pool, mis moodustab sõiduki välimise klaaspinna, peab olema lambi poole. Ülejäänud katsetingimused on järgmised.

6.4.1.3.1.

Kiiritustihedus ei erine kogu katsekeha pinnal rohkem kui ± 10 % ulatuses.

6.4.1.3.2.

Sobivate vaheaegade järel puhastatakse lambi filtreid pesuaine ja veega. Ksenoonkaarlambi filtrid vahetatakse välja vastavalt seadme tootja soovitustele.

6.4.1.3.3.

Tsükli kuiva faasi jooksul reguleeritakse kiiritusseadmes valitsevat temperatuuri piisava õhuringluse abil, et hoida temperatuuri pidevalt musta keha temperatuuri juures.

Ksenoonkaarlambiga kiiritusseadmes on selleks temperatuuriks 70 ± 3 °C ning seda mõõdetakse musta keha termomeetri või samaväärse seadmega.

Musta keha termomeeter paigaldatakse näidisteraamile ja lugemid võetakse punktis, kus valguskiirguse mõjul tekib kõige rohkem soojust.

6.4.1.3.4.

Suhteline niiskus hoitakse kiiritusseadmes tsükli kuiva faasi ajal 50 ± 5 % juures.

6.4.1.3.5.

Veepihustustsüklis kasutatav deioniseeritud vesi sisaldab vähem kui 1 miljondik tahkeid ränidioksiidiosakesi ega jäta katsekehale püsivaid sadestisi ega jääke, mis mõjutaksid edaspidiseid mõõtmisi.

6.4.1.3.6.

Vee pH tase on vahemikus 6,0–8,0 ning elektrijuhtivus alla 5 mikrosiimensi.

6.4.1.3.7.

Kiiritusaparaati sisenevas veejuhtmes peab vesi olema ümbritseva vee temperatuuril.

6.4.1.3.8.

Vesi langeb katsekehadele peene veetolmuna, mida pihustatakse piisavas koguses, et katsekeha saaks kohe veega kokkupuutel ühtlaselt märjaks.

Pihustatav vesi suunatakse ainult vastu katsekeha seda külge, mis on valgusallika poole. Pihustuseks kasutatava vee tagastus ega katsekeha vette kastmine ei ole lubatud.

6.4.1.3.9.

Katsekehi pööritatakse ümber kaarlambi, et valgus jaotuks ühtlaselt. Kiiritusaparaadis peavad kõik katsekehade kohad olema täidetud kas katsekehade või asenduskehadega, et säiliks temperatuuri ühtlane jaotumine. Katsekehi hoitakse raamis nii, et nende tagakülg on pööratud ümbritseva katsekambri poole. Kambri seintelt peegelduv valgus ei tohi siiski langeda katsekeha tagaküljele. Vajaduse korral võib katsekehade tagakülje kinni katta, et sellist peegeldumist ära hoida, ent seejuures ei tohi takistada õhu vaba liikumist katsekeha pinnal.

6.4.1.3.10.

Kiiritusaparaat peab töötama nii, et kahetunniste tsüklite vältel oleks tagatud pidev valgus ja perioodilised veepihustused. Iga kahetunnine tsükkel jaguneb perioodideks: 102 minuti jooksul on katsekehad valguse käes ilma veepihustuseta ning 18 minuti jooksul valguse käes koos vee pihustamisega.

6.4.1.4.   Hindamine

Pärast kiiritamist võib katsekehad vajaduse korral puhastada nende tootja soovitatud meetodil, et eemaldada nendelt kõik jäägid.

Kiiritatud katsekehadel hinnatakse visuaalselt järgmisi omadusi:

—

õhumullide olemasolu,

—

värvus,

—

hägusus,

—

märgatav lagunemine.

Mõõdetakse kiiritatud katsekehade läbipaistvus.

6.4.1.5.   Tulemuste esitamine

Kiiritatud katsekehade visuaalse hindamise tulemused registreeritakse ja igaühe välimust võrreldakse kiiritamata kontrollkeha omaga.

Mõõdetud tavaläbipaistvus ei tohi kiiritamata näidisega tehtud esialgsel katsel saadust erineda rohkem kui 5 % ega jääda alla:

70 % tuuleklaasi ja muude klaaspindade puhul, mis asuvad kohas, mis nõuab juhtimisnähtavust.

7.   NIISKUSKINDLUSE KATSE

7.1.   Katse käik

Kolme näidist või kolme katsekeha mõõtmetega vähemalt 300 × 300 mm hoitakse kahe nädala vältel vertikaalasendis kinnises konteineris, kus temperatuuri hoitakse 50 ± 2 °C ja suhtelist niiskust 95 ± 4 % juures. Jäigast plastist klaaspindade ja jäigast plastist topeltklaaspakettide puhul võetakse kümme näidist.

Katsekehad valmistatakse ette nii, et:

—

vähemalt üks katsekeha serv ühtib klaaspaneeli servaga,

—

kui mitut katsekeha katsetatakse üheaegselt, jäetakse nende vahele piisavalt ruumi.

Tuleb võtta ettevaatusabinõud, et katsekambri seintele ja laele tekkiv kondensaat ei langeks katsekehadele.

7.2.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

 

Värvitu

Toonitud

Vahekihi värvus

1

2

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

7.3.   Tulemuste tõlgendamine

7.3.1.

 Ohutu klaaspinnamaterjal loetakse niiskuskindluse seisukohast rahuldavaks, kui ei ole märgata suuri muutusi kaugemal kui 10 mm lõikamata servadest või kaugemal kui 15 mm lõigatud servadest pärast seda, kui tavaline või töödeldud laminaatklaaspaneel on olnud välisõhu käes kaks tundi, plastmaterjaliga kaetud või klaasplastist paneel aga 48 tundi.

7.3.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade või näidiste komplekt loetakse niiskuskindluse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

7.3.2.1.

kõikide katsete tulemus on rahuldav või

7.3.2.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue näidiste komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

8.   TEMPERATUURIMUUTUSTELE VASTUPIDAVUSE KATSE

8.1.   Katsemeetod

Kaks katsekeha mõõtmetega 300 × 300 mm asetatakse 6 tunniks suletud ruumi temperatuuril -40 °C ± 5 °C; seejärel hoitakse neid välisõhus temperatuuril 23 °C ± 2 °C tund aega või seni, kuni katsekehad on jõudnud sama temperatuurini. Seejärel asetatakse need 3 tunniks ringleva õhu kätte temperatuuril 72 °C ± 2 °C. Siis hoitakse neid uuesti vabas õhus temperatuuril 23 °C ± 2 °C ning lastakse jahtuda sama temperatuurini, misjärel neid uuritakse.

8.2.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

 

Värvitu

Toonitud

Vahekihi või plastist kattekihi värvus

1

2

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

8.3   Tulemuste tõlgendamine

Temperatuurimuutustele vastupidavuse katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui katsekehadel ei ilmne mõrasid, hägustumist, kihtide eraldumist ega muid lagunemise tundemärke.

9.   OPTILISED OMADUSED

9.1.   Läbipaistvuse katse

9.1.1.   Seadmed

9.1.1.1.   Valgusallikas, mis koosneb hõõglambist, mille hõõgniit asub rööptahukakujulises torus mõõtmetega 1,5 mm × 1,5 mm × 3 mm. Lambi hõõgniidi pinge peab olema selline, et värvustemperatuur oleks 2 856 ± 50 K. Pinge stabiliseeritakse vahemikus ± 1/1 000. Pinge kontrollimiseks kasutatav seade peab olema nõuetekohase täpsusega.

9.1.1.2.   Optiline süsteem, mis koosneb läätsest, mille fookuskaugus f on vähemalt 500 mm ning mis on korrigeeritud kromaatilise aberratsiooni jaoks. Läätse lauskaader ei või ületada f/20. Läätse ja valgusallika vahelist kaugust kohandatakse nii, et tekkiv valgusvihk oleks võimalikult paralleelne. Valgusvihu läbimõõdu piiramiseks 7 ± 1 mm-ni paigaldatakse diafragma. Diafragma asub läätsest 100 ± 50 mm kaugusel sellel poolel, mis on valgusallikast kaugemal. Mõõtepunkt on valgusvihu keskel.

9.1.1.3.   Mõõteseadmed

Vastuvõtja suhteline spektraaltundlikkus peab üldjoontes vastama CIE (6) standardse fotomeetrilise vaatleja suhtelisele spektraalsele valgusviljakusele päevanägemise osas. Vastuvõtja tundlik pind on kaetud hajutusvahendiga ning see peab olema optilisest süsteemist väljastatud valgusvihu vähemalt kahekordse ristlõike suurune. Kui kasutatakse Ulbrichti kuuli, peab kuuli ava ristlõike pindala olema valgusvihu paralleelse osa vähemalt kahekordse ristlõike suurune.

Vastuvõtja ja sellega seotud indikaatori lineaarsus peab olema suurem kui 2 % skaala efektiivsest osast.

Vastuvõtja peab asuma valgusvihu teljel.

9.1.2.   Katse käik

Mõõtesüsteemi tundlikkust kohandatakse nii, et kui ohutust klaasist paneel ei ole asetatud valgusvihku, näitab vastuvõtja signaali indikaator 100 mõõtosa. Kui vastuvõtjale ei lange valgust, peab seadme näit olema null.

Ohutust klaasist paneel asetatakse vastuvõtjast kaugusele, mis võrdub ligikaudu vastuvõtja viiekordse läbimõõduga. Ohutust klaasist paneel asetatakse diafragma ja vastuvõtja vahele ning selle asukohta kohandatakse nii, et valgusvihu langemisnurk oleks 0° ± 5°. Mõõdetakse ohutust klaasist paneeli tavaläbipaistvus ning iga mõõdetava punkti kohta loetakse indikaatorilt mõõtosade arv n. Tavaläbipaistvus τr võrdub n/100.

9.1.2.1.   Tuuleklaaside puhul võib kasutada muid katsemeetodeid, kasutades kas tuuleklaasi kõige tasapinnalisemast osast lõigatud katsekeha või spetsiaalselt ettevalmistatud tasapinnalist ruudukujulist tükki, mille materjali omadused ja paksus on samad, mis tuuleklaasil endal, kusjuures mõõtmised tehakse klaaspinna suhtes risti.

9.1.2.2.   M1-kategooria (7) sõidukite tuuleklaaside puhul

tehakse katse B-tsoonis, mis on määratletud 18. lisa punktis 2.3, kuid millest on välja arvatud selle piiresse ulatuv läbipaistmatu ala.

N1-kategooria sõidukite tuuleklaaside puhul võib tootja taotleda, et sama katse tehtaks kas 18. lisa punktis 2.3 määratletud B-tsoonis, millest arvatakse välja selle piiresse ulatuv läbipaistmatu ala, või käesoleva lisa punktis 9.2.5.2.3 määratletud I tsoonis.

Muude sõidukikategooriate tuuleklaaside puhul tehakse katse käesoleva lisa punktis 9.2.5.2.3 määratletud I tsoonis.

Põllumajandus- ja metsatraktorite ning ehitusmasinate puhul, millel ei ole võimalik I tsooni kindlaks määrata, tehakse katse käesoleva lisa punktis 9.2.5.3 määratletud I’ tsoonis.

9.1.3.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

 

Värvitu

Toonitud

Klaasi värvus

1

2

Vahekihi värvus (lamineeritud tuuleklaaside puhul)

1

2


 

Ei sisalda

Sisaldab

Varjutatud ja/või läbipaistmatu ala

1

2

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

9.1.4.   Tulemuste tõlgendamine

Tavaläbipaistvus mõõdetakse käesoleva lisa punkti 9.1.2 kohaselt ning tulemus registreeritakse. Tuuleklaasi puhul ei tohi see olla alla 70 %. Klaaspindade puhul, mis ei ole tuuleklaasid, on nõuded esitatud 21. lisas.

9.2.   Optilise moonutuse katse

9.2.1.   Rakendusala

Kõnealune meetod on projektsioonimeetod, mille abil saab hinnata ohutust klaasist paneeli optilist moonutust.

9.2.1.1.   Mõisted

9.2.1.1.1.

 Optiline kõrvalekalle – läbi ohutust klaasist paneeli nähtava punkti tegeliku ja näiva suuna vaheline nurk, kusjuures nurga suurus sõltub vaatekiire langemisnurga, klaasi paksuse ja kalde ning langemispunkti kumerusraadiuse suurusest.

9.2.1.1.2.

 Optiline moonutus suunas MM’ – klaaspaneeli pinnal mõõdetud kahe punkti (M ja M’) vaheline algebraline erinevus nurkhälbes Δα, kusjuures nende kahe punkti vaheline kaugus on selline, et nende projektsioonid vaatesuunaga risti paikneval tasandil on üksteisest nimetatud kaugusel Δx (vt joonis 6).

Vastupäeva kõrvalekalle loetakse positiivseks ja päripäeva kõrvalekalle negatiivseks.

9.2.1.1.3.

 Optiline moonutus punktis M – maksimaalne optiline moonutus kõikides punktist M lähtuvates suundades MM’.

Joonis 6

Optilise moonutuse diagrammkujutis

Image 37

MÄRKUSED:

Δα = α1 – α2

optiline moonutus suunas MM’

Δx = MC

vahemaa kahe sirgjoone vahel, mis on paralleelsed vaatesuunaga ja läbivad punkte M ja M’.

9.2.1.2.   Seadmed

Selle meetodi puhul projitseeritakse sobiv slaid (raster) läbi katsetatava ohutust klaasist paneeli ekraanile. Projitseeritava kujutise kuju muutus, mis tekib ohutust klaasist paneeli valgusvihku asetamisel, näitab moonutust.

Seade koosneb järgmistest osadest, mis asetsevad vastavalt joonisele 9.

9.2.1.2.1.

 Hea kvaliteediga projektor koos kõrgintensiivse punktvalgusallikaga; projektoril on näiteks järgmised omadused:

 

fookuskaugus vähemalt 90 mm,

 

ava ligikaudu 1/2,5,

 

150 W kvarts-halogeenlamp (kui kasutatakse ilma filtrita),

 

250 W kvarts-halogeenlamp (kui kasutatakse rohelist filtrit).

Projektori skeem on esitatud joonisel 7. Eesmisest läätsest ligikaudu 10 mm kaugusele asetatakse 8 mm läbimõõduga diafragma.

Joonis 7

Projektori optiline ehitus

Image 38

9.2.1.2.2.

 Slaidid (rastrid), mis koosnevad näiteks hulgast heledatest ringidest tumedal pinnal (vt joonis 8). Slaidid peavad olema piisavalt hea kvaliteedi ning kontrastsusega, et mõõtmistulemuse viga oleks alla 5 %.

Kontrollitava ohutust klaasist paneeli puudumisel peavad ringikujuliste objektide mõõtmed olema sellised, et kui need projitseeritakse, moodustavad nad massiivi ringidest, mille läbimõõt on:

Formula
, kus Δx = 4 mm (vt joonised 6 ja 9).

Joonis 8

Slaidi suurendatud osa

Image 39

Joonis 9

Optilise moonutuse katse seadme ehitus

Image 40

R1

=

4 m

R2

=

2–4 m (eelistatult 4 m)

9.2.1.2.3.

 Tugikonstruktsioon, soovitatavalt selline, millega saab ohutust klaasist paneeli pöörata ja paigutada nii vertikaalselt kui horisontaalselt.

9.2.1.2.4.

 Kontrollšabloon mõõtmete muutuste mõõtmiseks, kui on vaja kiiret hinnangut. Sobiva šablooni kujutis on esitatud joonisel 10.

Joonis 10

Sobiva kontrollšablooni kujutis

Image 41

9.2.1.3.   Katse käik

9.2.1.3.1.   Üldosa

Ohutust klaasist paneel paigaldatakse ettenähtud kaldenurga all tugikonstruktsioonile (punkt 9.2.1.2.3). Kujutis projitseeritakse läbi kontrollitava piirkonna. Ohutust klaasist paneeli pööratakse või liigutatakse kas horisontaalselt või vertikaalselt, et kontrollida kogu ettenähtud piirkonda.

9.2.1.3.2.   Hindamine kontrollšablooni abil

Kui piisab kiirest hinnangust võimaliku veamääraga kuni 20 %, arvutatakse väärtus A (vt joonis 10) piirväärtuse ΔαL (kõrvalekalde muutus) ning suuruse R2 (ohutust klaasist paneeli kaugus ekraanist) põhjal:

A = 0,145 ΔαL – R2

Projitseeritud kujutise läbimõõdu muudu Δd ja nurkhälbe muutuse Δα seos esitatakse valemiga:

Δd = 0,29 Δα · R2

kus:

Δd

on esitatud millimeetrites,

A

on esitatud millimeetrites,

ΔαL

on esitatud kaareminutites,

Δα

on esitatud kaareminutites,

R2

on esitatud meetrites.

9.2.1.3.3.   Mõõtmine fotoelektrilise seadme abil

Kui nõutakse täpset mõõtmist võimaliku veamääraga alla 10 % piirväärtusest, mõõdetakse Δd projektsiooniteljel, kusjuures laigu laiuse väärtus saadakse punktis, kus heledus on pool valgustäpi maksimaalväärtusest.

9.2.1.4.   Tulemuste esitamine

Ohutust klaasist paneelide optilise moonutuse hindamiseks mõõdetakse Δd pinna mis tahes punktis ja kõikides suundades, et leida Δd maksimaalne väärtus.

9.2.1.5.   Teine meetod

Teise võimalusena võib projitseerimismeetodi asemel kasutada varjumeetodit, tingimusel, et säilib punktides 9.2.1.3.2 ja 9.2.1.3.3 esitatud mõõtmiste täpsus.

9.2.1.6.   Kaugus Δ x peab olema 4 mm.

9.2.1.7.   Tuuleklaas paigaldatakse sama kaldenurgaga, nagu see paigaldatakse sõidukile.

9.2.1.8.   Projektsioonitelg horisontaaltasandil peab jääma ligikaudselt risti tuuleklaasi lõikumisjoonega kõnealusel tasandil.

9.2.2.   Mõõtmised tehakse:

9.2.2.1.

M1-kategooria sõidukite puhul A-tsoonis, mida laiendatakse sõiduki kesktasandini, ning tuuleklaasi selles osas, mis asub sümmeetriliselt teisel pool sõiduki pikikesktasandit, samuti 18. lisa punktis 2.4 määratletud vähendatud B-tsoonis.

9.2.2.2.

M- ja N- kategooria, kuid mitte M1-kategooria sõidukite puhul:

a)

M2-, M3-, N2- ja N3-kategooria sõidukite puhul käesoleva lisa punktis 9.2.5.2 määratletud I tsoonis;

b)

N1-kategooria sõidukite puhul kas käesoleva lisa punktis 9.2.5.2 määratletud I tsoonis või A-tsoonis, mida laiendatakse sõiduki kesktasandini, ning tuuleklaasi selles osas, mis asub sümmeetriliselt teisel pool sõiduki pikikesktasandit, samuti 18. lisa punktis 2.4 määratletud vähendatud B-tsoonis;

9.2.2.3.

põllumajandus- ja metsatraktorite ning ehitusmasinate puhul, millel ei ole võimalik I tsooni kindlaks määrata, käesoleva lisa punktis 9.2.5.3 määratletud I’ tsoonis.

9.2.2.4.

Sõidukitüüp

Katset korratakse, kui tuuleklaas paigaldatakse sellist tüüpi sõidukile, mille eesmine vaateväli erineb seda tüüpi sõidukite eesmisest vaateväljast, mille jaoks tuuleklaas on juba tüübikinnituse saanud.

9.2.3.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

9.2.3.1.   Materjali laad

Poleeritud tahvelklaas

Valuklaas

Lehtklaas

1

1

2

9.2.3.2.   Muud kõrvalomadused

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

9.2.4.   Näidiste arv

Katsetamiseks esitatakse neli näidist.

9.2.5.   Tsoonid

9.2.5.1.

 Sõidukikategooriate M1 ja N1 tuuleklaaside A- ja B-tsoon on määratletud käesoleva eeskirja 18. lisas.

9.2.5.2.

 M- ja N- kategooria, kuid mitte M1-kategooria sõidukite tuuleklaaside tsoonid määratakse kindlaks, lähtudes:

9.2.5.2.1.

silmapunktist – see on punkt, mis asub 625 mm ülalpool juhiistme R-punkti vertikaaltasandil, mis on paralleelne selle sõiduki pikikesktasandiga, mille jaoks tuuleklaas on ette nähtud, ning läbib sõiduki roolitelge. Silmapunkti tähiseks on edaspidi 0;

9.2.5.2.2.

sirgjoonest OQ – see on horisontaalne sirge, mis läbib silmapunkti 0 ja on risti sõiduki pikikesktasandiga.

9.2.5.2.3.

I tsoon on tuuleklaasi tsoon, mis on määratud nelja alljärgnevalt piiritletud tasandiga, mis lõikuvad tuuleklaasiga:

Pl —

vertikaaltasand, mis läbib punkti 0 ning moodustab 15° nurga sõiduki pikikesktasandist vasakul;

P2 —

vertikaaltasand, mis on sümmeetriline P1-ga, kuid asub sõiduki pikikesktasandist paremal.

Kui see ei ole võimalik (näiteks sümmeetrilise pikikesktasandi puudumisel), on P2 tasand, mis on sümmeetriline P1-ga sõiduki pikitasandi suhtes, mis läbib punkti 0;

P3 —

tasand, mis läbib sirgjoone OQ ning moodustab 10° nurga horisontaaltasandist ülalpool;

P4 —

tasand, mis läbib sirgjoone OQ ning moodustab 8° nurga horisontaaltasandist allpool.

9.2.5.3.

 Põllumajandus- ja metsatraktorite ning ehitusmasinate puhul, millel ei ole võimalik I tsooni kindlaks määrata, loetakse I’ tsooniks kogu tuuleklaasi pind.

9.2.6.   Tulemuste tõlgendamine

Tuuleklaasitüüp loetakse optilise moonutuse seisukohast rahuldavaks, kui nelja katsetamiseks esitatud näidise puhul ei ületa optiline moonutus alljärgnevas tabelis iga tsooni jaoks esitatud väärtust.

Sõidukikategooria

Tsoon

Optilise moonutuse suurim väärtus

M1 ja N1

A – laiendatud punkti 9.2.2.1 kohaselt

2 kaareminutit

B – vähendatud 18. lisa punkti 2.4 kohaselt

6 kaareminutit

M- ja N-kategooria, välja arvatud M1

I

2 kaareminutit

Muud sõiduki-kategooriad

I’

2 kaareminutit

9.2.6.1.

 M- ja N-kategooria sõidukitel ei tehta mõõtmisi 25 mm laiusel äärealal.

9.2.6.2.

 Põllumajandus- ja metsatraktoritel ning ehitusmasinatel ei tehta mõõtmisi 100 mm laiusel äärealal.

9.2.6.3.

 Jaotatud tuuleklaaside puhul ei tehta mõõtmisi 35 mm laiusel ribal paneeli sellest servast, mis asub vastu jaotusposti.

9.2.6.4.

 I tsooni ja A-tsooni kõikide osade puhul, mis on vähem kui 100 mm kaugusel tuuleklaasi servast, on lubatud suurim väärtus 6 kaareminutit.

9.2.6.5.

 Vähendatud B-tsoonis, mis on määratletud 18. lisa punktis 2.4, võib lubada kergeid kõrvalekaldeid nõuetest, tingimusel et need on piiratud ulatusega ning et need märgitakse katseprotokolli.

9.3.   Teisese kujutise eralduskatse

9.3.1.   Rakendusala

Tunnustatakse kahte katsemeetodit:

 

sihtmärgikatse ja

 

katse kollimaatoriga.

Neid katsemeetodeid võib vastavalt vajadusele kasutada tüübikinnituseks, kvaliteedikontrolliks või tootehindamiseks.

9.3.1.1.   Sihtmärgikatse

9.3.1.1.1.   Seadmed

Selle meetodi järgi vaadeldakse valgustatud sihtmärki läbi ohutust klaasist paneeli. Sihtmärk võib olla kujundatud nii, et katse saab teha lihtsalt põhimõttel „kõlbab – ei kõlba”.

Sihtmärk vastab soovitatavalt ühele järgmistest tüüpidest:

a)

valgustatud rõngakujuline sihtmärk, mille välisdiameeter D moodustab nurga suurusega n kaareminutit punktis, mis asub x meetri kaugusel (joonis 11a), või

b)

valgustatud rõngakujuline sihtmärk, mille keskel on ringikujuline laik ja mille mõõtmed on sellised, et vähim kaugus D kesklaigu äärel asuvast punktist sellele kõige lähemal asuva punktini rõnga sisemisel ringjoonel moodustab n kaareminuti suuruse nurga punktis, mis asub x meetri kaugusel (joonis 11b), kus

n on teisese kujutise eraldumise piirväärtus,

x on kaugus ohutust klaasist paneeli ja sihtmärgi vahel (vähemalt 7 m),

D saadakse valemiga: D = x tg n

Valgustatud sihtmärk koosneb valguskastist mõõtmetega ligikaudu 300 × 300 × 150 mm, mille eesküljeks sobib kõige paremini klaas, mis on kaetud läbipaistmatu musta paberi või musta mattvärviga.

Kasti valgustab sobiv valgusallikas. Kasti sisekülg kaetakse mati valge värviga. Võib kasutada ka teistsuguseid sihtmärke, näiteks joonisel 14 esitatut. Sihtmärgi võib asendada ka projitseeritud sihtmärgiga ning vaadata kujutist ekraanilt.

9.3.1.1.2.   Katse käik

Ohutust klaasist paneel paigaldatakse kindlaksmääratud kaldenurga all sobivale alusele nii, et vaatlus tehakse sihtmärgi keskpunkti läbival horisontaalsel tasandil. Valguskasti vaadatakse pimedas või poolpimedas ruumis läbi uuritava ala iga osa, et tuvastada igasugune valgustatud sihtmärgi teisene kujutis. Ohutust klaasist paneeli pööratakse vajaduse korral, et hoida õiget vaatesuunda. Vaatamiseks võib kasutada monokulaari.

9.3.1.1.3.   Tulemuste esitamine

Tehakse kindlaks järgmine:

kui kasutatakse sihtmärki a (vt joonis 11a), kas ringi esmane ja teisene kujutis eralduvad, st kas ületatakse piirväärtus n, või

kui kasutatakse sihtmärki b (vt joonis 11b), kas laigu teisene kujutis ületab puutepunkti ringjoone sisemisel äärel, st kas ületatakse piirväärtus n.

Joonis 11

Sihtmärkide mõõtmed

Image 42

Joonis 12

Seadmete paigutus

Image 43

Joonis 13

Seade kollimaatorikatse jaoks

Image 44

1)

Lamp

2)

Kondensori ava > 8,6 mm

3)

Lihvklaasekraani ava > kondensori ava

4)

Värvifilter, mille keskel on ligi 0,3 mm läbimõõduga ava; läbimõõt > 8,6 mm

5)

Polaarkoordinaatplaat, läbimõõt > 8,6 mm

6)

Akromaatiline lääts, f ≥ 86 mm, ava 10 mm

7)

Akromaatiline lääts, f ≥ 86 mm, ava 10 mm

8)

Tume täpp läbimõõduga ligikaudu 0,3 mm

9)

Akromaatiline lääts, f = 20 mm, ava < 10 mm

9.3.1.2.   Katse kollimaatoriga

Vajaduse korral kasutatakse käesolevas punktis kirjeldatud menetlust.

9.3.1.2.1.   Seadmed

Seade koosneb kollimaatorist ja teleskoobist ning võib olla paigaldatud vastavalt joonisele 13. Võib kasutada ka muud samaväärset optilist süsteemi.

9.3.1.2.2.   Katse käik

Kollimaatoriga moodustatakse lõpmatusse polaarkoordinaadistik, mille keskpunktis on ere täpp (vt joonis 14).

Vaatlusteleskoobi fookusse asetatakse optilisele teljele väike läbipaistmatu täpp, mille läbimõõt on veidike suurem projitseeritavast eredast täpist ning mis seega varjab ereda täpi.

Kui katsekeha, millel ilmneb teisene kujutis, asetatakse teleskoobi ja kollimaatori vahele, ilmub teatavale kaugusele polaarkoordinaadistiku keskpunktist teine, vähem ere punkt. Teisese kujutise eristumist võib vaadata kui kaugust kahe läbi vaatlusteleskoobi nähtava punkti vahel (vt joonis 14). (Tumeda täpi ja ereda täpi vaheline kaugus polaarkoordinaadistiku keskpunktis kujutab optilist kõrvalekallet.)

9.3.1.2.3.   Tulemuste esitamine

Ohutust klaasist paneeli uuritakse kõigepealt tavalise vaatluse teel, et teha kindlaks piirkond, kus esineb tugevaim teisene kujutis. Seejärel uuritakse seda piirkonda kollimaatoriga sobiva langemisnurga all. Mõõdetakse maksimaalne teisese kujutise eraldumine.

9.3.1.3.   Vaatlussuund horisontaaltasandil peab olema enam-vähem risti tuuleklaasi lõikumisjoonega kõnealusel tasandil.

9.3.2.   Mõõtmised tehakse vastavalt sõidukikategooriatele punktis 9.2.2 määratletud tsoonides.

9.3.2.1.   Sõidukitüüp

Katset korratakse, kui tuuleklaas paigaldatakse sellist tüüpi sõidukile, mille eesmine vaateväli erineb seda tüüpi sõidukite eesmisest vaateväljast, mille jaoks tuuleklaas on juba tüübikinnituse saanud.

9.3.3.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

9.3.3.1.   Materjali laad

Poleeritud tahvelklaas

Valuklaas

Lehtklaas

1

1

2

9.3.3.2.   Muud kõrvalomadused

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

9.3.4.   Näidiste arv

Katsetamiseks esitatakse neli näidist.

Joonis 14

Vaatlus kollimaatorikatse puhul

Image 45

9.3.5.   Tulemuste tõlgendamine

Tuuleklaasitüüp loetakse teisese kujutise eraldumise seisukohast rahuldavaks, kui katseks esitatud nelja näidise puhul ei ületa esmase ja teisese kujutise eraldumine alljärgnevas tabelis iga tsooni jaoks esitatud väärtusi.

Sõidukikategooria

Tsoon

Esmase ja teisese kujutise maksimaalne eraldumine

M1 ja N1

A – laiendatud punkti 9.2.2.1 kohaselt

15 kaareminutit

B – vähendatud 18. lisapunkti 2.4 kohaselt

25 kaareminutit

M- ja N-kategooria, välja arvatud M1

I

15 kaareminutit

Muud sõidukikategooriad

I’

15 kaareminutit

9.3.5.1.

 M- ja N-kategooria sõidukitel ei tehta mõõtmisi 25 mm laiusel äärealal.

9.3.5.2.

 Põllumajandus- ja metsatraktoritel ning ehitusmasinatel ei tehta mõõtmisi 100 mm laiusel äärealal.

9.3.5.3.

 Jaotatud tuuleklaaside puhul ei tehta mõõtmisi 35 mm laiusel ribal klaaspaneeli sellest servast, mis asub vastu jaotusposti.

9.3.5.4.

 I tsooni ja A-tsooni kõikide osade puhul, mis on vähem kui 100 mm kaugusel tuuleklaasi servast, on lubatud suurim väärtus 25 kaareminutit.

9.3.5.5.

 Vähendatud B-tsoonis, mis on määratletud 18. lisa punktis 2.4, võib lubada kergeid kõrvalekaldeid nõuetest, tingimusel et need on piiratud ulatusega ning et need märgitakse katseprotokolli.

9.4.   Värvide määramise katse

Kui tuuleklaas on punktis 9.2.5.1, 9.2.5.2 või 9.2.5.3 määratletud tsoonides toonitud, tehakse nelja tuuleklaasiga katse järgmiste värvuste määramiseks:

valge, valikkollane, punane, roheline, merevaigukollane.

10.   TULEKINDLUSKATSE

10.1.   Eesmärk ja rakendusala

Selle meetodiga saab kindlaks määrata mootorsõidukite (sõiduautod, veoautod, universaalid, bussid) salongis kasutatud materjalide horisontaalset põlemistaset kokkupuutel väikese leegiga.

Selle meetodiga saab kontrollida sõiduki sisustuselementide materjale ja osi eraldi või üheskoos kuni paksuseni 13 mm. Seda kasutatakse materjalide tootepartiide ühtsuse määramiseks nende tulekindluse seisukohast.

Kuna tegelike olukordade (kasutamine ja asukoht sõidukis, kasutamistingimused, süüteallikad jne) ning siin kirjeldatud täpsete katsetingimuste vahel on palju erinevusi, ei saa seda meetodit pidada sobivaks, et hinnata kõiki tegelikke sõidukisiseseid põlemisomadusi.

10.2.   Mõisted

10.2.1.

 Põlemistase – selle meetodi kohaselt mõõdetud põlenud tee ja selle põlemiseks kulunud aja suhe. Seda väljendatakse millimeetrites minuti kohta.

10.2.2.

 Komposiitmaterjal – materjal, mis koosneb mitmest sama või eri materjali kihist, mille pinnad on üksteise külge kinnitatud liimi vm sideaine abil, plakeerimise, keevitamise jms teel.

Kui eri materjalid on omavahel ühendatud katkeliselt (näiteks õmblemise, kõrgsageduskeevituse, neetimise teel), ei käsitata selliseid materjale punkti 10.5 kohaselt üksikproovide ettevalmistamise seisukohast komposiitmaterjalidena.

10.2.3.

 Avatud külg – külg, mis jääb materjali sõidukile paigaldamisel salongi poole.

10.3.   Põhimõte

Proovi hoitakse horisontaalasendis U-kujulise hoidiku abil põlemiskambris reguleeritud vähese soojuskiirgusega leegis 15 sekundit, kusjuures leek ulatub proovi vaba servani. Katse näitab, kas ja millal leek kustub või kui kaua kulub leegil teatava vahemaa läbimiseks.

10.4.   Seadmed

10.4.1.   Põlemiskamber (joonis 15), mis on eelistatavalt roostevabast terasest ning joonisel 16 esitatud mõõtmetega.

Kambri esiosas on tulekindel vaateaken, mis võib katta kogu esiosa ja mis võib funktsioneerida ka juurdepääsuluugina.

Kambri põhjas on tõmbeavad ning laes ümber kogu kambri ulatuv tõmbepilu. Põlemiskamber asetatakse neljale 10 mm kõrgusele jalale. Kambril võib ühes otsas olla ava proovihoidiku ja proovi sisseviimiseks; vastasotsas on ava gaasijuhtme jaoks. Sulanud materjal püütakse tilkumisvanni (vt joonis 17), mis asetatakse kambri põhjale tõmbeavade vahele, ilma et see kataks ühtki tõmbeava.

Joonis 15

Näidispõlemiskamber koos proovihoidiku ja tilkumisvanniga

Image 46

10.4.2.   Proovihoidik, mis koosneb kahest U-kujulisest metallplaadist või -raamist, mis on valmistatud korrosioonikindlast materjalist. Mõõdud on näidatud joonisel 18.

Alumine plaat on varustatud tihvtidega ning ülemine vastavate avadega, et tagada proovi kindel kohalpüsimine. Tihvtid on ka põlemispikkuse alguses ja lõpus mõõtepunktideks.

Alumise U-kujulise raami kohal on toetuspind, mis koosneb 0,25 mm läbimõõduga kuumakindlatest traatidest, mis toestavad raami 25 mm vahemaadega (vt joonis 19).

Proovi alumise külje tasand asub põrandaplaadist 178 mm kõrgusel. Proovihoidiku esiserva kaugus kambri seinast on 22 mm; proovihoidiku pikiservade kaugus kambri külgedest on 50 mm (kõik sisemõõdud). (Vt joonised 15 ja 16).

10.4.3.   Gaasipõleti

Väikeseks süüteallikaks on Bunseni põleti, mille sisemine läbimõõt on 9,5 mm. See asetseb katsekambris nii, et selle düüsi keskpunkt on 19 mm allpool proovi lahtise otsa allserva keskkohta (vt joonis 16).

10.4.4.   Katsegaas

Põletisse viidava gaasi kütteväärtus peab olema umbes 38 MJ/m3 (näiteks maagaas).

10.4.5.   Metallkamm, vähemalt 110 mm pikkune, seitsme kuni kaheksa sileda ümara piiga iga 25 mm kohta.

Joonis 16

Näidispõlemiskamber

Image 47

Joonis 17

Tüüpiline tilkumisvann

Image 48

Joonis 18

Proovihoidiku näidis

Image 49

Joonis 19

Näidis alumise U-kujulise raami osast, millel on sooned traatide jaoks

Image 50

10.4.6.   Stopper, 0,5-sekundilise mõõtmistäpsusega.

10.4.7.   Tõmbekapp

Põlemiskambri võib asetada tõmbekappi, kui tõmbekapi siseruumala on vähemalt 20 korda, ent kõige rohkem 110 korda suurem kui põlemiskambri ruumala ning kui tõmbekapi ükski kõrgus-, laius- ega pikkusmõõt ei ole rohkem kui 2,5 korda suurem kui kumbki teine mõõt.

Enne katse tegemist mõõdetakse õhu liikumiskiirust tõmbekapis põlemiskambri lõplikust asukohast 100 mm ees- ja tagapool. See peab olema vahemikus 0,10 ja 0,30 m/s, et põlemissaadused ei häiriks kasutajat. Võib kasutada loomuliku ventilatsiooni ja sellele vastava õhu liikumiskiirusega tõmbekappi.

10.5.   Proovid

10.5.1.   Kuju ja mõõtmed

Proovide kuju ja mõõtmed on näidatud joonisel 20. Proovi paksus vastab katsetatava toote paksusele. See ei tohi olla üle 13 mm. Kui proovivõtmine võimaldab, on proov kogu pikkuses sama ristlõikega. Kui toote kuju ja mõõtmed ei võimalda antud suurusega proovi võtta, tuleb järgida järgmisi miinimummõõtmeid:

a)

proovid laiusega 3–60 mm on 356 mm pikad. Sel juhul katsetatakse materjali kogu laiuses;

b)

proovid laiusega 60–100 mm on vähemalt 138 mm pikad. Sel juhul vastab võimalik põlemispikkus proovi pikkusele, kusjuures mõõtmist alustatakse esimese mõõtepunkti juurest;

c)

proove laiusega alla 60 mm ja pikkusega alla 356 mm ning proove laiusega 60–100 mm ja pikkusega alla 138 mm, samuti proove laiusega alla 3 mm ei saa kõnealuse meetodiga katsetada.

Joonis 20

Proov

Image 51

10.5.2.   Proovide võtmine

Katsetatavast materjalist võetakse vähemalt viis proovi. Kui materjalil on eri suunas erinevad põlemistasemed (see tehakse kindlaks eelkatsel), võetakse viis (või rohkem) proovi ning asetatakse need katseseadmesse nii, et mõõdetakse suurimat põlemistaset.

Kui materjal on esitatud kindla laiusega tükkidena, lõigatakse kogu laiuse ulatuses vähemalt 500 mm pikkune tükk. Selliselt lõigatud tükist võetakse proovid vähemalt 100 mm kauguselt materjali servast ning võrdsete vahemaade tagant.

Samal viisil võetakse proovid valmistoodetest, kui toote kuju seda võimaldab. Kui toode on paksem kui 13 mm, vähendatakse selle paksust 13 millimeetrini mehaanilise menetluse abil, mida rakendatakse materjali sellel poolel, mis ei ole pööratud salongi poole.

Komposiitmaterjale (vt punkt 10.2.2) katsetatakse nii, nagu need oleksid homogeense koostisega materjalid.

Üksteise peale kantud erineva koostisega kihtidest koosnevate materjalide puhul, mis ei ole komposiitmaterjalid, katsetatakse ükshaaval kõiki materjalikihte, mis asuvad kuni 13 mm sügavusel salongi poole pööratud pinnast.

10.5.3.   Proovide ettevalmistamine

Proove hoitakse vähemalt 24 tundi, ent mitte rohkem kui 7 ööpäeva temperatuuril 23 ± 2 °C ning suhtelise niiskuse 50 ± 5 % juures ning neis tingimustes hoitakse proove kuni vahetult katse-eelse ajani.

10.6.   Katse käik

10.6.1.

 Karestatud või karvastatud pinnaga proovid asetatakse tasasele pinnale ning kammitakse kammiga (punkt 10.4.5) kaks korda vastukarva.

10.6.2.

 Proov asetatakse proovihoidikusse (punkt 10.4.2) nii, et katsetatav külg on suunatud allapoole leegi suunas.

10.6.3.

 Gaasileek seatakse 38 mm kõrguseks, kasutades selleks kambris olevat märki; põleti õhu sisselaskeava hoitakse suletuna. Enne esimese katse algust peab leek põlema vähemalt 1 min, et see stabiliseeruks.

10.6.4.

 Proovihoidik lükatakse põlemiskambrisse nii, et proovi serv ulatub leegini, ning 15 sekundi pärast katkestatakse gaasi juurdevool.

10.6.5.

 Põlemisaega hakatakse mõõtma hetkest, mil tulekolde piir möödub esimesest mõõtepunktist. Tule levikut jälgitakse küljel (kas ülemisel või alumisel), mis põleb kiiremini kui teine külg.

10.6.6.

 Põlemisaja mõõtmine lõpetatakse, kui leek on jõudnud viimase mõõtepunktini või kui leek kustub enne viimase mõõtepunktini jõudmist. Kui leek ei jõua viimase mõõtepunktini, mõõdetakse põlenud tee kuni punktini, kus leek kustus. Põlenud tee on proovi see osa, mis on pinnalt või seest põlemise teel hävinud.

10.6.7.

 Kui proov ei võta tuld või ei jätka põlemist pärast põleti kustutamist või kui leek kustub enne esimese mõõtepunktini jõudmist, nii et põlemisaega ei saa mõõta, märgitakse katseprotokolli, et põlemistase on 0 mm/min.

10.6.8.

 Katseseeriat või korduvkatseid tehes tagatakse, et põlemiskambri ja proovihoidiku temperatuur on enne katse alustamist kõige rohkem 30 °C.

10.7.   Arvutamine

Põlemistase B, väljendatuna millimeetrites minuti kohta, saadakse valemiga:

B = s/t × 60

kus:

 

s on põlenud tee millimeetrites;

 

t on aeg sekundites, mis kulus tee s läbipõlemiseks.

10.8.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

10.9.   Tulemuste tõlgendamine

10.9.1.

 Plastmaterjaliga kaetud ohutust klaasist paneelid (käesoleva eeskirja punkt 2.3) ja ohutust klaasplastist paneelid (käesoleva eeskirja punkt 2.4) loetakse tulekindluse seisukohast rahuldavaks, kui põlemistase ei ületa 250 mm/min.

10.9.2

 Jäigast plastist klaaspinnad (käesoleva eeskirja punkt 2.5.1), paindplastist klaaspinnad (käesoleva eeskirja punkt 2.5.2) ja jäigast plastist topeltklaaspaketid loetakse tulekindluse seisukohast rahuldavaks, kui põlemistase ei ületa 110 mm/min.

11.   KEMIKAALIKINDLUSE KATSE

11.1.   Katsel kasutatavad kemikaalid

11.1.1.

 Mitteabrasiivne seebilahus: 1 massiprotsent kaaliumoleaati deioniseeritud vees.

11.1.2.

 Aknapuhastusvahend: isopropanooli ja dipropüleenglükoolmonometüüleetri (5–10 massi % kumbagi) ning ammooniumhüdroksiidi (1–5 massi %) vesilahus.

11.1.3.

 Lahjendamata denatureeritud alkohol: üks mahuosa metüülalkoholi 10 mahuosa etüülalkoholi kohta.

11.1.4.

 Bensiin või samaväärne etalonbensiin: 50 mahu % tolueeni, 30 mahu % 2,2,4-trimetüülpentaani, 15 mahu % 2,4,4-trimetüül-1-penteeni ja 5 mahu % etüülalkoholi.

NB! Kasutatava bensiini koostis märgitakse katseprotokolli.

11.1.5.

 Etalonpetrool: segu, milles on 50 mahu % n-oktaani ja 50 mahu % n-dekaani.

11.2.   Katsemeetod

11.2.1.   Sukelduskatse

Iga punktis 11.1 nimetatud kemikaaliga katsetatakse kaht katsekeha mõõtmetega 180 × 25 mm, kusjuures igaks katseks ja iga puhastusvahendi jaoks võetakse uus katsekeha.

Enne iga katset puhastatakse katsekehad vastavalt tootja juhistele, seejärel hoitakse neid 48 tundi temperatuuril 23 °C ± 2 °C ja suhtelise niiskuse 50 ± 5 % juures. Need tingimused tuleb katsete jooksul säilitada.

Katsekehad kastetakse täielikult katsevedelikku ja hoitakse seal üks minut, seejärel võetakse välja ning kuivatatakse otsekohe puhta absorbeeriva puuvillase lapiga.

11.2.2.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

 

Värvitu

Toonitud

Plastkattevahekihi värvus

1

2

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

11.2.3.   Tulemuste tõlgendamine

11.2.3.1.

 Kemikaalikindluse katse tulemus on rahuldav, kui katsekeha ei ole pehmenenud, kleepunud, juuspragunenud ega muutunud oluliselt vähem läbipaistvaks.

11.2.3.2.

 Katsekehade komplekt loetakse kemikaalikindluse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

11.2.3.2.1.

kõikide katsete tulemus on rahuldav;

11.2.3.2.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

11.2.4.   Koormuskatse käik

11.2.4.1.

 Katsekeha kinnitatakse ühte otsa pidi nii, et see toetub kogu katsekeha laiuses teravale servale (tugipunktile), mis asub 51 mm kaugusel otsa kinnituskohast, moodustades niiviisi horisontaalse kangi. Katsekeha vaba otsa külge 102 mm kaugusele tugipunktist riputatakse raskus, nagu on näidatud joonisel 21.

Joonis 21

Katsekeha paigaldus

Image 52

11.2.4.2.

 Raskuse mass on 28,7 t2 g, kus t on katsekeha paksus millimeetrites. Selle tulemusena tekib katsekeha väliskius ligikaudu 6,9 MPa suurune pinge.

Näide: kui 3 mm paksune katsekeha asetseb horisontaalselt otsakinnituspunkti (kus talle mõjub allasuunaline jõud) ning sellest 51 mm kaugusel asuva tugipunktiks oleva serva (kus mõjub ülessuunaline jõud) vahel, siis rakendatakse sellele 102 mm kaugusel tugipunktist allapoole suunatud koormust 258 g.

11.2.4.3.

 Kui katsekeha on pinge all, kantakse selle ülapinnale tugipunkti kohale üht ettenähtud kemikaalidest. Kemikaal kantakse peale pehme, 13 mm laiuse pintsliga, mida niisutatakse enne iga pintslitõmmet. 1-sekundilise intervalliga tehakse kümme pintslitõmmet katsekeha kogu laiuses, vältides katsekeha otsi ja servi (vt joonis 22).

Joonis 22

Kemikaalide kandmine katsekeha pinnale

Image 53

11.2.5.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

 

Värvitu

Toonitud

Plastkatte või plastmaterjalist klaaspinna värvus

1

2

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

11.2.6.   Tulemuste tõlgendamine

11.2.6.1.

 Kemikaalikindluse katse tulemus on rahuldav, kui katsekeha ei ole pehmenenud, kleepunud, juuspragunenud ega muutunud oluliselt vähem läbipaistvaks.

11.2.6.2.

 Katsekehade komplekt loetakse kemikaalikindluse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

11.2.6.2.1.

kõikide katsete tulemus on rahuldav;

11.2.6.2.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

12.   PAINDUVUS- JA VOLTIMISKATSE

12.1.   Rakendusala

Katsega tehakse kindlaks, kas plastmaterjal tuleb klassifitseerida jäigaks või paindplastiks.

12.2.   Katsemeetod

Nimipaksusega materjalist lõigatakse välja ristkülikukujuline tasapinnaline näidis pikkusega 300 mm ja laiusega 25 mm ning kinnitatakse see horisontaalasendis klamberkinnitisse nii, et näidise pikkusest 275 mm ulatub vabalt üle hoidiku. Seda vaba otsa hoitakse sobiva toetusseadme abil kuni katse alguseni horisontaalasendis. Kuuskümmend sekundit pärast selle toe eemaldamist määratakse vaba otsa vertikaalsuunaline kõrvalekalle millimeetrites. Kui kõrvalekalle on rohkem kui 50 mm, tehakse seejärel 180° voltimiskatse. Näidis volditakse korraks kokku ja seejärel volditakse ümber 0,5 mm paksuse metall-lehe niiviisi, et näidis on mõlemalt poolt tihedalt vastu seda lehte.

12.3.   Katsetingimused

—

Temperatuur

:

20 °C ± 2 °C

—

Suhteline niiskus

:

60 % ± 5 %

12.4.   Nõuded

Vertikaalsuunaline kõrvalekalle peab paindplasti puhul olema üle 50 mm ning 10 sekundit pärast 180° voltimist ei tohi materjalil painutuskohas ilmneda pragunemist (vt joonis 23).

13.   LÕIKEKATSE

13.1   Rakendusala

Katse abil on hõlpsasti võimalik määrata, kas kattekiht on aluspinnaga nakkunud. Saab hinnata haprust ja muid tugevusomadusi.

13.2.   Seadmed

Lõikeriist 6 teraga, mis on üksteisest 1 mm kaugusel. 2 x suurendusega suurendusklaas lõigatud näidise uurimiseks (vt joonis 24).

Joonis 23

Painduvuskatse seadistus

Image 54

Joonis 24

Kuueteraline lõikeriist

Image 55

13.3.   Katsemeetod

Tehakse lõige, mis ulatub läbi pinnakatte kuni aluspinnani, tekitades 6 sisselõiget, ning seejärel teine lõige, nii et tekib 25 ruudust koosnev ruudustik.

Lõikeriista tõmmatakse ühtlaselt kiirusega 2–5 cm/s, nii et sisselõige ulatuks aluspinnani, aga ei tungiks sellesse liiga sügavalt sisse.

Lõige tehakse nii, et lõikeriista servadel olevad kaks juhttera puudutavad pinda ühtlaselt. Pärast katset vaadeldakse sisselõikeid suurendusklaasiga, et kontrollida, kas need ulatuvad aluspinnani. Katse tehakse katsekehal vähemalt kahes kohas. Pärast lõigete tegemist harjatakse sisselõikeid 5 korda kergelt vajutades mõlemas diagonaalsuunas, kasutades polüamiidharjastega harja.

13.4.   Tulemuste tõlgendamine

Sisselõigatud ruudustikku vaadeldakse suurendusklaasiga. Kui lõikeservad on täiesti tasased ja kui pinnakate ei ole kusagilt lahti, märgitakse lõikeväärtuseks Gt0. Kui sisselõigete ristumiskohal on lahtitulnud osakesi ja kui paljandunud ala moodustab ligikaudu 5 % ruudustiku pindalast, märgitakse lõikeväärtuseks Gt1.

Suuremad pinnakatte lahtituleku alad hinnatakse vahemikus Gt2–Gt5.

LÕIKEVÄÄRTUSE ASTE

RUUDUSTIKU ALA, KUS PINNAKATE ON LAHTI TULNUD

Gt2

vahemikus 5–15 %

Gt3

vahemikus 15–35 %

Gt4

vahemikus 35–65 %

Gt5

üle 65 %

(1)  Sobivat abrasiivtööriista pakub Teledyne Taber (Ameerika Ühendriigid).

(2)  Sobivaid abrasiivkettaid pakub Teledyne Taber (Ameerika Ühendriigid).

(3)  Näiteks järgmiste seeriate tooted: Atlas Ci, Heraeus Xenotest, Suga WEL-X.

(4)  Näiteks Corning 7 740 Pyrex või Heraeus Suprax.

(5)  Kogu ultraviolettkiirguseks loetakse kogu kiirgus lainepikkusel alla 400 nm.

(6)  Rahvusvaheline Valgustuskomisjon.

(7)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3), (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2, mida on viimati muudetud muudatusega Amend.4) 7. lisas.

4. LISA

KARASTATUD KLAASIST TUULEKLAASID

1.   TÜÜBI MÄÄRATLUS

Karastatud klaasist tuuleklaasid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe alljärgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.

 Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

kuju ja mõõtmed;

killunemiskatse ja mehaaniliste omaduste katse seisukohast jaotatakse karastatud klaasist tuuleklaasid kahte järgmisse klassi:

1.1.2.1.

tasapinnalised tuuleklaasid ja

1.1.2.2.

kumerad tuuleklaasid;

1.1.3.

paksuskategooria, kuhu kuulub nimipaksus e (lubatud on valmistamisest tingitud hälve ± 0,2 mm):

I kategooria

≤ 4,5 mm

II kategooria

4,5 mm < e ≤ 5,5 mm

III kategooria

5,5 mm < e ≤ 6,5 mm

IV kategooria

6,5 mm < e

1.2.

 Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

materjali laad (poleeritud tahvelklaas, valuklaas, lehtklaas);

1.2.2.

värvus (värvitu või toonitud);

1.2.3.

elektrijuhtide olemasolu või puudumine;

1.2.4.

läbipaistmatu ala olemasolu või puudumine.

2.   KILLUNEMISKATSE

2.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

2.1.1.

 Arvestada tuleb üksnes materjali laadi.

2.1.2.

 Valuklaasil ja lehtklaasil on sama probleemsuse näitaja.

2.1.3.

 Killunemiskatset tuleb korrata üleminekul poleeritud tahvelklaasilt valuklaasile või lehtklaasile ja vastupidi.

2.2.   Näidiste arv

Katse tehakse kuue näidisega, mis on saadud väikseima pinnalaotusristkülikuga klaasidest, ning kuue näidisega, mis on saadud suurima pinnalaotusristkülikuga klaasidest; klaasid valitakse vastavalt 13. lisale.

2.3.   Klaasi eri tsoonid

Karastatud klaasist tuuleklaasil on kaks peamist tsooni: FI ja FII. Sellel võib olla ka vahetsoon FIII. Tsoonid määratletakse järgmiselt.

2.3.1.

FI tsoon

–

vähemalt 7 cm laiune peenkillunemisega ääretsoon, mis kulgeb piki tuuleklaasi kõiki servi ning mis hõlmab 2 cm laiuse välimise riba, mida ei hinnata.

2.3.2.

FII tsoon

–

varieeruva killunemisega nähtavustsoon, mis hõlmab alati vähemalt 20 cm kõrguse ja 50 cm pikkuse ristkülikukujulise osa.

2.3.2.1.

M1-kategooria sõidukite puhul asub ristküliku keskpunkt ringis, mille raadius on 10 cm ja mille keskpunkt asub segmendi V1-V2 keskme projektsioonil.

2.3.2.2.

M- või N-kategooria sõidukite puhul (välja arvatud M1-kategooria sõidukid) asub ristküliku keskpunkt ringis, mille raadius on 10 cm ja mille keskpunkt asub punkti 0 projektsioonil.

2.3.2.3.

Põllumajandus- ja metsatraktoritel ning ehitusmasinatel märgitakse nähtavustsooni asukoht katseprotokolli.

2.3.2.4.

Tuuleklaaside puhul, mille kõrgus on alla 44 cm, võib eespool nimetatud ristküliku kõrgust vähendada 15 cm-ni.

2.3.3.

FIII tsoon

–

FI ja FII tsooni vahel asuv vahetsoon, mille laius ei ole rohkem kui 5 cm.

2.4.   Katsemeetod

Kasutatakse 3. lisa punktis 1 kirjeldatud meetodit.

2.5.   Löögipunktid (vt 17. lisa joonis 2)

2.5.1.

 Löögipunktid valitakse järgmiselt.

Punkt 1

:

FII tsooni keskmises osas kõrge või madala pingega piirkonnas;

Punkt 2

:

FIII tsoonis võimalikult lähedal FII tsooni vertikaalsele sümmeetriatasandile;

Punktid 3 ja 3’

:

näidise ühe mediaani servadest 3 cm kaugusel; kui serval on tangijälg, on üks löögipunkt selle serva lähedal, kus on tangijälg, ning teine vastasserva lähedal.

Punkt 4

:

kohas, kus kumerusraadius on pikimal mediaanil väikseim.

Punkt 5

:

3 cm kaugusel näidise servast kohas, kus serva kumerusraadius on väikseim, kas vasakul või paremal pool.

2.5.2.

 Killunemiskatse tehakse kõikides punktides (1, 2, 3, 3’, 4 ja 5).

2.6.   Tulemuste tõlgendamine

2.6.1.   Katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui killunemine vastab kõikidele punktides 2.6.1.1, 2.6.1.2 ja 2.6.1.3 esitatud tingimustele.

2.6.1.1.   FI tsoon

2.6.1.1.1.

Iga 5 × 5 cm ruudu kildude arv on vähemalt 40, kuid mitte üle 350; kui leitakse vähem kui 40 kildu, on katse tulemus rahuldav, kui igas 10 × 10 cm ruudus, mis sisaldab seda 5 × 5 cm ruutu, on kildude arv vähemalt 160.

2.6.1.1.2.

Eespool esitatud reegli kohaldamisel loetakse kild, mis ulatub üle ruudu serva, pooleks killuks.

2.6.1.1.3.

Killunemist ei kontrollita 2 cm laiusel ribal näidiste servadest, kuna selle riba suurune on klaasi raam, ega 7,5 cm raadiuses löögipunktist.

2.6.1.1.4.

Üle 3 cm2 suuruse pindalaga kilde võib esineda kõige rohkem kolm tükki. Samas 10 cm läbimõõduga ringis ei tohi selliseid kilde leiduda rohkem kui üks.

2.6.1.1.5.

Piklikud killud on lubatud, tingimusel, et need ei tohi olla teravaservalised ning nende pikkus ei ületa 7,5 cm, välja arvatud punktis 2.6.2.2 sätestatud juhul. Kui piklikud killud ulatuvad klaasi servani, ei tohi nende nurk klaasi serva suhtes olla suurem kui 45°.

2.6.1.2.   FII tsoon

2.6.1.2.1.

Jääknähtavust pärast klaasi purunemist kontrollitakse punktis 2.3.2 määratletud ristkülikukujulises piirkonnas. Selles ristkülikus peab üle 2 cm2 suuruste kildude koondpindala moodustama vähemalt 15 % ristküliku pindalast; tuuleklaaside puhul, mille kõrgus on alla 44 cm või mille paigaldusnurk vertikaali suhtes on väiksem kui 15°, peab nähtavus olema vähemalt 10 % asjaomase nelinurga pindalast.

2.6.1.2.2.

Ükski kild ei tohi olla suurem kui 16 cm2, välja arvatud punktis 2.6.2.2 sätestatud juhul.

2.6.1.2.3.

10 cm raadiuses löögipunktist, kuid üksnes selles ringi osas, mis kuulub FII tsooni, võib olla kolm kildu mille pindala on üle 16 cm2, kuid alla 25 cm2.

2.6.1.2.4.

Killud peavad olema enam-vähem ühtlase kujuga ning neil ei tohi olla punktis 2.6.1.2.4.1 kirjeldatud teravikke. 50 × 20 cm suuruses ristkülikus võib siiski olla kuni 10 ning kogu tuuleklaasis kuni 25 ebaühtlase kujuga kildu.

Ühelgi sellisel killul ei või olla pikemat teravikku kui 35 mm, mõõdetuna vastavalt punktile 2.6.1.2.4.1.

2.6.1.2.4.1.

Kild on ebaühtlase kujuga, kui see ei mahu 40 mm läbimõõduga ringjoone sisse, kui sellel on vähemalt üks üle 15 mm pikkune teravik (mõõdetuna teraviku tipust selle osani, mille paksus on võrdne klaasi paksusega) ning kui sellel on üks või rohkem teravikku, mille tipunurk on alla 40°.

2.6.1.2.5.

Pikliku kujuga killud on lubatud terves FII tsoonis, kui need on alla 10 cm pikad, välja arvatud punktis 2.6.2.2 sätestatud juhul.

2.6.1.3.   FIII tsoon

Selle tsooni killunemisomadused peavad jääma kahe kõrvalasuva tsooni (FI ja FII) puhul lubatud killunemisomaduste vahepeale.

2.6.2.   Tüübikinnituse saamiseks esitatud tuuleklaas loetakse killunemise seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:

2.6.2.1.

kõik katsed punktis 2.5.1 määratletud löögipunktidega on andnud rahuldava tulemuse;

2.6.2.2.

kõigist katsetest punktis 2.5.1 määratletud löögipunktidega on üks andnud mitterahuldava tulemuse, kuid kõrvalekalded ei ületa alljärgnevaid piirnorme:

FI tsoon

:

kuni viis kildu pikkusega 7,5–15 cm;

FII tsoon

:

kuni kolm kildu pindalaga 16–20 cm2 väljaspool ringi, mille raadius on 10 cm ja mille keskpunkt on löögipunkt;

FIII tsoon

:

kuni neli kildu pikkusega 10–17,5 cm;

ning seda katset korratakse uue näidisega, mis vastab punkti 2.6.1 nõuetele või mille puhul kõrvalekalded jäävad eespool kindlaks määratud piiresse;

2.6.2.3.

kui kõikidest punktis 2.5.1 ettenähtud löögipunktidega tehtud katsetest kaks annavad mitterahuldava tulemuse, kuid kõrvalekalded ei ületa punktis 2.6.2.2 kindlaks määratud piirnorme, ning kui uue näidisekomplektiga tehtud uus katseseeria vastab punkti 2.6.1 nõuetele või kui uuest näidisekomplektist kõige rohkem kahe näidise puhul jääb kõrvalekalle punktis 2.6.2.2 kindlaks määratud piiresse.

2.6.3.   Kui avastatakse eespool nimetatud kõrvalekalded, märgitakse need katseprotokolli ning protokollile lisatakse tuuleklaasi vastavate osade mõranemismustri püsisalvestis.

3.   KATSE MUDELPEAGA

3.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2.   Näidiste arv

3.2.1.

 Iga karastatud klaasist tuuleklaasi rühma kohta tehakse katse nelja näidisega, mille pinnalaotusristkülik on väikseim, ning nelja näidisega, mille pinnalaotusristkülik on suurim, kusjuures kõik kaheksa näidist on sama tüüpi nagu killunemiskatseks valitud näidised (vt punkt 2.2).

3.2.2.

 Teise võimalusena võib katseid tegeva laboratooriumi äranägemisel võtta katsete jaoks iga tuuleklaasi paksuskategooria kohta kuus katsekeha mõõtmetega (1 100 × 500 mm)
Formula
.

3.3.   Katsemeetod

3.3.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 3.1 kirjeldatud meetodit.

3.3.2.

 Kukutamiskõrgus on 1,5 m
Formula
.

3.4.   Tulemuste tõlgendamine

3.4.1.

 Katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui tuuleklaas või katsekeha praguneb.

3.4.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud näidised loetakse mudelpeakatse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

3.4.2.1.

kõikide katsete tulemus on rahuldav;

3.4.2.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

4.   OPTILISED OMADUSED

Kõikide tuuleklaasitüüpide suhtes kohaldatakse 3. lisa punktis 9 sätestatud optiliste omaduste nõudeid.

5. LISA

ÜHTLASELT KARASTATUD KLAASPANEELID  (*1)

1.   TÜÜBI MÄÄRATLUS

Ühtlaselt karastatud klaaspaneelid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe alljärgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.

 Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

karastamisprotsessi laad (termiline või keemiline);

1.1.3.

kuju kategooria; eristatakse kahte kategooriat:

1.1.3.1.

tasapinnalised klaaspaneelid,

1.1.3.2.

tasapinnalised ja kumerad klaaspaneelid;

1.1.4.

paksuskategooria, kuhu kuulub nimipaksus e (lubatud on valmistamisest tingitud hälve ± 0,2 mm):

I kategooria

e ≤ 3,5 mm

II kategooria

3,5 mm < e ≤ 4,5 mm

III kategooria

4,5 mm < e ≤ 6,5 mm

IV kategooria

6,5 mm < e

1.2.

 Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

materjali laad (poleeritud tahvelklaas, valuklaas, lehtklaas);

1.2.2.

värvus (värvitu või toonitud);

1.2.3.

elektrijuhtide olemasolu või puudumine;

1.2.4.

läbipaistmatu ala olemasolu või puudumine.

2.   KILLUNEMISKATSE

2.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Materjal

Probleemsuse näitaja

Tahvelklaas

2

Valuklaas

1

Lehtklaas

1

Muid asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

2.2.   Näidiste valimine

2.2.1.

 Katse tegemiseks valitakse järgmiste kriteeriumide alusel näidised igast kuju- ja paksuskategooriast, mida on keeruline toota.

2.2.1.1.

 Tasapinnaliste klaaspaneelide puhul võetakse kaks näidisekomplekti, mis vastavad:

2.2.1.1.1.

suurimale pinnalaotusristkülikule,

2.2.1.1.2.

väikseimale nurgale kahe kõrvuti asetseva külje vahel.

2.2.1.2.

 Tasapinnaliste ja kumerate klaaspaneelide puhul võetakse kolm näidisekomplekti, mis vastavad:

2.2.1.2.1.

suurimale pinnalaotusristkülikule,

2.2.1.2.2.

väikseimale nurgale kahe kõrvuti asetseva külje vahel,

2.2.1.2.3.

segmendi suurimale kõrgusele.

2.2.2.

 Katsed, mis tehakse näidistega, mis vastavad suurimale pinnalaotusristkülikule S, loetakse kehtivaks mis tahes muu pinna suhtes, mis on väiksem kui S + 5 %.

2.2.3.

 Kui esitatud näidistel esineb nurk γ, mis on väiksem kui 30°, loetakse katsed kehtivaks kõikide esitatud klaaspaneelide suhtes, mille nurk on suurem kui γ - 5°.

Kui esitatud näidistel esineb nurk γ, mis on 30° või suurem, loetakse katsed kehtivaks kõikide esitatud klaaspaneelide suhtes, mille nurk on 30° või suurem.

2.2.4.

 Kui esitatud näidiste segmendi kõrgus h on suurem kui 100 mm, loetakse katsed kehtivaks kõikide esitatud klaaspaneelide suhtes, mille segmendi kõrgus on väiksem kui h + 30 mm.

Kui esitatud näidiste segmendi kõrgus h on 100 mm või väiksem, loetakse katsed kehtivaks kõikide klaaspaneelide suhtes, mille segmendi kõrgus on 100 mm või väiksem.

2.3.   Näidiste arv komplektis

Näidiste arv igas rühmas on punktis 1.1.3 kindlaksmääratud kujukategooriate kaupa järgmine:

Klaaspaneeli tüüp

Näidiste arv

Tasapinnaline (2 komplekti)

4

Tasapinnaline ja kumer (3 komplekti)

5

2.4.   Katsemeetod

2.4.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 1 kirjeldatud meetodit.

2.5.   Löögipunktid (vt 17. lisa joonis 3)

2.5.1.

 Tasapinnaliste klaaspaneelide ja kumerate klaaspaneelide puhul on löögipunktid, mis on esitatud vastavalt 17. lisa joonistel 3a ja 3b ning 17. lisa joonisel 3c, järgmised:

Punkt 1

:

3 cm klaaspaneeli servadest kohas, kus serva kumerusraadius on väikseim;

Punkt 2

:

3 cm ühe mediaani äärest, kusjuures kui klaasi mõnel küljel on tangijäljed, valitakse see külg;

Punkt 3

:

klaasi geomeetrilises keskpunktis;

Punkt 4

:

üksnes kumerate klaaspaneelide puhul; see punkt valitakse suurimal mediaanil klaaspaneeli selles osas, kus kumerusraadius on väikseim.

2.5.2.

 Igas ettenähtud löögipunktis tehakse ainult üks katse.

2.6.   Tulemuste tõlgendamine

2.6.1.

 Katse tulemus on rahuldav, kui killunemine vastab järgmistele tingimustele:

2.6.1.1.

Igas 5 × 5 cm tükis on kildude arv vähemalt 40, kuid mitte üle 400 või kuni 3,5 mm paksuse klaaspinnamaterjali puhul mitte üle 450.

2.6.1.2.

Eespool esitatud reegli kohaldamisel loetakse kild, mis ulatub üle ruudu serva, pooleks killuks.

2.6.1.3.

Killunemist ei kontrollita 2 cm laiusel ribal näidise servadest, kuna selle riba suurune on klaasi raam, ega 7,5 cm raadiuses löögipunktist.

2.6.1.4.

Kilde, mille pindala on üle 3 cm2, ei tohi olla, välja arvatud punktis 2.6.1.3 määratletud osades;

2.6.1.5.

Lubatud on üksikud pikliku kujuga killud, tingimusel, et:

 

nende otsad ei ole teravad,

 

kui killud ulatuvad klaaspaneeli servani, ei tohi nende nurk klaaspaneeli serva suhtes olla suurem kui 45°,

 

ning välja arvatud punktis 2.6.2.2 sätestatud juhul,

 

ei ole nende pikkus üle 7,5 cm.

2.6.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud näidisekomplekt loetakse killunemise seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:

2.6.2.1.

kõik katsed punktis 2.5.1 määratletud löögipunktidega on andnud rahuldava tulemuse;

2.6.2.2.

kõigist katsetest punktis 2.5.1 määratletud löögipunktidega on üks andnud mitterahuldava tulemuse, kuid kõrvalekalded ei ületa alljärgnevaid piirnorme:

 

kuni viis kildu pikkusega 6–7,5 cm,

 

kuni neli kildu pikkusega 7,5–10 cm,

 

ning katset korratakse uue näidisega, mis vastab punkti 2.6.1 nõuetele või mille puhul kõrvalekalded jäävad eespool kindlaks määratud piiresse;

2.6.2.3.

kõikidest punktis 2.5.1 ettenähtud löögipunktidega tehtud katsetest kaks annavad mitterahuldava tulemuse, kuid kõrvalekalded ei ületa punktis 2.6.2.2 kindlaks määratud piirnorme, ning kui uue näidisekomplektiga tehtud uus katseseeria vastab punkti 2.6.1 nõuetele või kui uuest näidisekomplektist kõige rohkem kahe näidise puhul jääb kõrvalekalle punktis 2.6.2.2 kindlaks määratud piiresse.

2.6.3.

 Kui avastatakse eespool nimetatud kõrvalekalded, märgitakse need katseprotokolli ning protokollile lisatakse tuuleklaasi vastavate osade mõranemismustri püsisalvestis.

3.   MEHAANILISE TUGEVUSE KATSE

3.1.   Katse 227 g kuuliga

3.1.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Materjal

Probleemsuse näitaja

Värvus

Probleemsuse näitaja

Poleeritud klaas

2

värvitu

1

Valuklaas

1

toonitud

2

Lehtklaas

1

 

 

Muud kõrvalomadused (elektrijuhtide olemasolu või puudumine) ei ole asjassepuutuvad.

3.1.2.   Katsekehade arv

Iga punktis 1.1.4 kindlaks määratud paksuskategooria kohta võetakse katseks kuus katsekeha.

3.1.3.   Katsemeetod

3.1.3.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 2.1 kirjeldatud meetodit.

3.1.3.2.

 Kukutamiskõrgus (kuuli alumisest küljest katsekeha ülemise pinnani) on esitatud järgmises tabelis vastavalt klaaspaneeli paksusele:

Klaasi nimipaksus (e)

Kukutamiskõrgus

e ≤ 3,5 mm

2,0 m + 5/– 0 mm

3,5 mm < e

2,5 m + 5/– 0 mm

3.1.4.   Tulemuste tõlgendamine

3.1.4.1.

 Katse tulemus on rahuldav, kui katsekeha ei purune.

3.1.4.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade komplekt loetakse mehaanilise tugevuse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:

3.1.4.2.1

mitterahuldavaid katsetulemusi ei ole rohkem kui üks;

3.1.4.2.2

kahe katse tulemused on olnud mitterahuldavad ja on tehtud uued katsed kuue uue katsekehaga ning nende katsete tulemused on olnud rahuldavad.

4.   OPTILISED OMADUSED

4.1.

 Ühtlaselt karastatud klaaspaneelide või klaaspaneelide osade suhtes, mis ei ole tuuleklaasid, kuid mis asuvad juhi vaatevälja jaoks olulistes kohtades, kohaldatakse 3. lisa punktis 9.1 sätestatud tavaläbipaistvuse nõudeid.

4.2.

 Ühtlaselt karastatud klaaspaneelide suhtes, mida kasutatakse tuuleklaasidena aeglaselt liikuvatel sõidukitel, mis oma konstruktsiooni tõttu ei liigu kiiremini kui 40 km/h, kohaldatakse 3. lisa punkti 9 sätteid. Neid sätteid ei kohaldata tasapinnaliste tuuleklaaside suhtes, mis kuuluvad juba tüübikinnituse saanud rühma.

(*1)  Seda tüüpi ühtlaselt karastatud klaaspaneeli võib kasutada ka tuuleklaasina aeglaselt liikuvatel sõidukitel, mis oma konstruktsiooni tõttu ei liigu kiiremini kui 40 km/h.

6. LISA

TAVALISEST LAMINAATKLAASIST TUULEKLAASID

1.   TÜÜBI MÄÄRATLUS

Tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe alljärgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.

 Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

kuju ja mõõtmed;

mehaaniliste omaduste katse ja keskkonnaagressiivsusele vastupidavuse katse puhul loetakse tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasid ühte gruppi kuuluvaks;

1.1.3.

klaasikihtide arv;

1.1.4.

tuuleklaasi nimipaksus e, kusjuures lubatud on valmistamisest tingitud hälve 0,2 n mm ülal- või allpool nimiväärtust (n on tuuleklaasi klaasikihtide arv);

1.1.5.

vahekihi või vahekihtide nimipaksus;

1.1.6.

vahekihi või vahekihtide laad ja tüüp (nt polüvinüülbutüraalist või muust plastmaterjalist vahekiht või vahekihid).

1.2.

 Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

materjali laad (poleeritud tahvelklaas, valuklaas, lehtklaas);

1.2.2.

vahekihi või vahekihtide värvus (täielik või osaline) (värvitu või toonitud);

1.2.3.

klaasi värvus (värvitu või toonitud);

1.2.4.

elektrijuhtide olemasolu või puudumine;

1.2.5.

läbipaistmatu ala olemasolu või puudumine.

2.   ÜLDOSA

2.1.

 Tavalisest laminaatklaasist tuuleklaaside puhul tehakse katsed, v.a katse mudelpeaga (punkt 3.2) ja optiliste omaduste katse, tasapinnaliste katsekehadega, mis on lõigatud tegelikust tuuleklaasist või on spetsiaalselt katse jaoks valmistatud. Mõlemal juhul peavad katsekehad olema igati tüüpilised masstoodanguna valmistatud tuuleklaaside suhtes, millele soovitakse saada tüübikinnitust.

2.2.

 Enne iga katset hoitakse katsekehi vähemalt neli tundi temperatuuril 23 ± 2 °C. Katsed tehakse nii kiiresti kui võimalik pärast katsekehade väljavõtmist mahutist, kus neid hoiti.

3.   KATSE MUDELPEAGA

3.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2.   Mudelpeakatse terviktuuleklaasiga

3.2.1.   Näidiste arv

Katse tehakse nelja näidisega, mis on saadud väikseima pinnalaotusristkülikuga seeriast, ning nelja näidisega, mis on saadud suurima pinnalaotusristkülikuga seeriast, mis valitakse vastavalt 13. lisa sätetele.

3.2.2.   Katsemeetod

3.2.2.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 3.1 kirjeldatud meetodit.

3.2.2.2.

 Kukutamiskõrgus on 1,5 m
Formula
.

3.2.3.   Tulemuste tõlgendamine

3.2.3.1.

 Katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

3.2.3.1.1.

näidis puruneb nii, et löögipunkti ümber on palju ringmõrasid, kusjuures ükski mõra ei ole löögipunktist kaugemal kui 80 mm;

3.2.3.1.2.

klaasikihid jäävad plastmaterjalist vahekihi külge. Mõrast kummalgi pool võib olla üks või rohkem alla 4 mm laiust vahet klaasikihi ja vahekihi vahel, tingimusel, et need jäävad löögipunkti ümbritsevast 60 mm läbimõõduga ringist väljapoole.

3.2.3.1.3.

Löögiküljel:

3.2.3.1.3.1.

ei või vahekiht paljastuda rohkem kui 20 cm2 ulatuses,

3.2.3.1.3.2.

võib vahekiht olla rebenenud kuni 35 mm ulatuses.

3.2.3.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud näidisekomplekt loetakse mudelpeakatse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

3.2.3.2.1.

kõikide katsete tulemused on rahuldavad või

3.2.3.2.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

3.3.   Mudelpeakatse tasapinnaliste katsekehadega

3.3.1.   Katsekehade arv

Katse tehakse kuue tasapinnalise katsekehaga, mille mõõtmed on (1 100 mm × 500 mm)

Formula
mm.

3.3.2.   Katsemeetod

3.3.2.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 3.1 kirjeldatud meetodit.

3.3.2.2.

 Kukutamiskõrgus on 4 m
Formula
.

3.3.3.   Tulemuste tõlgendamine

3.3.3.1.

 Katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

3.3.3.1.1.

katsekeha annab järele ja puruneb nii, et sellele tekib löögipunkti ümber arvukalt ringmõrasid;

3.3.3.1.2.

vahekiht võib olla rebenenud, tingimusel, et mudelpea ei läbista katsekeha;

3.3.3.1.3.

vahekihi küljest ei eraldu suuri klaasikilde.

3.3.3.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad loetakse mudelpeakatse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

3.3.3.2.1.

kõikide katsete tulemused on rahuldavad või

3.3.3.2.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

4.   MEHAANILISE TUGEVUSE KATSE

4.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

4.2.   Katse 2 260 g kuuliga

4.2.1.   Katsekehade arv

Katse tehakse kuue ruudukujulise katsekehaga, mille küljepikkus on 300 mm

Formula
.

4.2.2.   Katsemeetod

4.2.2.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 2.2 kirjeldatud meetodit.

4.2.2.2.

 Kukutamiskõrgus (kuuli alumisest küljest katsekeha ülemise pinnani) on 4 m
Formula
.

4.2.3.   Tulemuste tõlgendamine

4.2.3.1.

 Katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui viie sekundi jooksul alates löögihetkest ei läbista kuul klaaspinnamaterjali.

4.2.3.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad loetakse 2 260 g kuuliga tehtava katse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

4.2.3.2.1.

kõikide katsete tulemused on rahuldavad või

4.2.3.2.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

4.3.   Katse 227 g kuuliga

4.3.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

4.3.2.   Katsekehade arv

Katse tehakse kahekümne ruudukujulise katsekehaga, mille küljepikkus on 300 mm

Formula
mm.

4.3.3.   Katsemeetod

4.3.3.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 2.1 kirjeldatud meetodit.

Kümne katsekehaga tehakse katse temperatuuril +40 ± 2 °C ning kümne katsekehaga temperatuuril – 20 ± 2 °C.

4.3.3.2.

 Kukutamiskõrgused erinevate paksuskategooriate ja eraldunud kildude massi kohta on esitatud järgmises tabelis:

Katsekehade paksus

mm

+ 40 °C

– 20 °C

Kukutamiskõrgus

m (*1)

Kildude lubatud maksimaalne mass

g

Kukutamiskõrgus

m (*1)

Kildude lubatud maksimaalne mass

g

e ≤ 4,5

4,5 < e ≤ 5,5

5,5 < e ≤ 6,5

e > 6,5

9

10

11

12

12

15

20

25

8,5

9

9,5

10

12

15

20

25

4.3.4.   Tulemuste tõlgendamine

4.3.4.1.

 Katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

—

kuul ei läbista katsekeha,

—

katsekeha ei purune mitmeks tükiks,

—

kui vahekiht ei ole rebenenud, ei ületa löögipunkti vastas olevalt klaasiküljelt eraldunud kildude mass punktis 4.3.3.2 esitatud asjakohaseid väärtusi.

4.3.4.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad loetakse 227 g kuuliga tehtava katse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

4.3.4.2.1.

vähemalt kaheksa katse tulemused igal temperatuuril on rahuldavad;

4.3.4.2.2.

rohkem kui kaks katset igal temperatuuril on andnud mitterahuldava tulemuse, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

5.   KESKKONNAAGRESSIIVSUSELE VASTUPIDAVUSE KATSE

5.1.   Hõõrdkulumiskindluse katse

5.1.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 4 nõudeid, kusjuures katsetsükleid tehakse 1 000.

5.1.2.   Tulemuste tõlgendamine

Ohutust klaasist paneel loetakse hõõrdkulumiskindluse seisukohast rahuldavaks, kui hõõrdkulumisest tulenev valguse hajumine ei ületa katsekehal 2 %.

5.2.   Kõrgtemperatuurikindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 5 nõudeid.

5.3.   Kiirguskindluse katse

5.3.1.   Üldnõue

Katse tehakse üksnes juhul, kui laboratoorium peab seda vajalikuks, võttes arvesse laboratooriumi valduses olevat teavet vahekihi kohta.

5.3.2.   Kohaldatakse 3. lisa punkti 6.3 nõudeid.

5.4.   Niiskuskindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 7 nõudeid.

6.   OPTILISED OMADUSED

Kõikide tuuleklaasitüüpide suhtes kohaldatakse 3. lisa punktis 9 sätestatud optiliste omaduste nõudeid. See ei kehti tasapinnaliste tuuleklaaside suhtes, mis kuuluvad juba tüübikinnituse saanud rühma, kui nende kaldenurk vertikaali suhtes on väiksem kui 40°.

(*1)  Kukutamiskõrguse puhul on lubatud hälve

Formula
.

7. LISA

LAMINAATKLAASPANEELID, MIS EI OLE TUULEKLAASID

1.   TÜÜBI MÄÄRATLUS

Laminaatklaaspaneelid, mis ei ole tuuleklaasid, kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe alljärgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.

 Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

paneeli paksuskategooria, kuhu kuulub nimipaksus e, kusjuures lubatud on valmistamisest tingitud hälve ± 0,2 n mm, kus n on klaasikihtide arv paneelis:

I kategooria

e ≤ 5,5 mm

II kategooria

5,5 mm < e ≤ 6,5 mm

III kategooria

6,5 mm < e

1.1.3.

vahekihi või vahekihtide nimipaksus;

1.1.4.

vahekihi või vahekihtide laad ja tüüp, nt polüvinüülbutüraalist või muust plastmaterjalist vahekiht või vahekihid;

1.1.5.

eritöötlus, mis võib olla tehtud ühele või mitmele klaasikihile.

1.2.

 Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

materjali laad (poleeritud tahvelklaas, valuklaas, lehtklaas);

1.2.2.

vahekihi või vahekihtide värvus (täielik või osaline) (värvitu või toonitud);

1.2.3.

klaasi värvus (värvitu või toonitud);

1.2.4.

läbipaistmatu ala olemasolu või puudumine.

2.   ÜLDOSA

2.1.

 Laminaatklaaspaneelide puhul, mis ei ole tuuleklaasid, tehakse katsed tasapinnaliste katsekehadega, mis on lõigatud tegelikust klaaspaneelist või on spetsiaalselt katse jaoks valmistatud. Mõlemal juhul peavad katsekehad olema igati tüüpilised klaaspaneelide suhtes, mille tootmisele soovitakse saada tüübikinnitust.

2.2.

 Enne iga katset hoitakse laminaatklaasist katsekehi vähemalt neli tundi temperatuuril 23 ± 2 °C. Katsed tehakse kohe pärast katsekehade väljavõtmist mahutist, kus neid hoiti.

2.3.

 Käesoleva lisa nõuded loetakse täidetuks, kui tüübikinnituseks esitatud klaaspinnamaterjal on sama koostisega nagu 6., 8. või 9. lisa sätete alusel tüübikinnituse saanud tuuleklaasid.

3.   KATSE MUDELPEAGA

3.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2.   Katsekehade arv

Katse tehakse kuue tasapinnalise katsekehaga, mille mõõtmed on (1 100 mm × 500 mm)

Formula
.

3.3.   Katsemeetod

3.3.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 3.1 kirjeldatud meetodit.

3.3.2.

 Kukutamiskõrgus on 1,50 m
Formula
.

3.4.   Tulemuste tõlgendamine

3.4.1.

 Katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

3.4.1.1.

katsekeha annab järele ja puruneb nii, et sellele tekib löögipunkti ümber arvukalt ringmõrasid;

3.4.1.2.

vahekiht võib olla rebenenud, kuid mudelpea ei tohi läbistada katsekeha;

3.4.1.3.

vahekihi küljest ei eraldu suuri klaasikilde.

3.4.2.

 Tüübikinnituskatsete tegemiseks esitatud katsekehade komplekt loetakse mudelpeakatse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

3.4.2.1.

kõikide katsete tulemused on rahuldavad või

3.4.2.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

4.   MEHAANILISE TUGEVUSE KATSE: KATSE 227 g KUULIGA

4.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

4.2.   Katsekehade arv

Katse tehakse nelja ruudukujulise katsekehaga, mille mõõtmed on (300 mm × 300 mm)

Formula
.

4.3.   Katsemeetod

4.3.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 2.1 kirjeldatud meetodit.

4.3.2.

 Kukutamiskõrgus (kuuli alumisest küljest katsekeha ülemise pinnani) on esitatud järgmises tabelis vastavalt nimipaksusele:

Nimipaksus

Kukutamiskõrgus

e ≤ 5,5 mm

5 m

Formula

5,5 mm < e ≤ 6,5 mm

6 m

6,5 mm < e

7 m

4.4.   Tulemuste tõlgendamine

4.4.1.

 Katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

—

kuul ei läbista katsekeha,

—

katsekeha ei purune mitmeks killuks,

—

löögipunkti vastas olevalt klaasiküljelt eraldunud mõne killu mass ei ületa 15 g.

4.4.2.

 Tüübikinnituskatsete tegemiseks esitatud katsekehade komplekt loetakse mehaanilise tugevuse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

4.4.2.1.

kõikide katsete tulemus on rahuldav või

4.4.2.2.

kuni kahe katse tulemus ei ole rahuldav, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

5.   KESKKONNAAGRESSIIVSUSELE VASTUPIDAVUSE KATSE

5.1.   Hõõrdkulumiskindluse katse

5.1.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 4 nõudeid, kusjuures katsetsükleid tehakse 1 000.

5.1.2.   Tulemuste tõlgendamine

Ohutust klaasist paneel loetakse hõõrdkulumiskindluse seisukohast rahuldavaks, kui hõõrdkulumisest tulenev valguse hajumine ei ületa katsekehal 2 %.

5.2.   Kõrgtemperatuurikindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 5 nõudeid.

5.3.   Kiirguskindluse katse

5.3.1.   Üldnõue

Katse tehakse üksnes juhul, kui laboratoorium peab seda vajalikuks, võttes arvesse laboratooriumi valduses olevat teavet vahekihi kohta.

5.3.2.   Näidiste või katsekehade arv

Kohaldatakse 3. lisa punkti 6.3 nõudeid.

5.4.   Niiskuskindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 7 nõudeid.

6.   OPTILISED OMADUSED

Klaaspaneelide ja nende osade suhtes, mis ei ole tuuleklaasid, kuid mis asuvad juhi vaatevälja jaoks olulistes kohtades, kohaldatakse 3. lisa punktis 9.1 sätestatud tavaläbipaistvuse nõudeid.

8. LISA

TÖÖDELDUD LAMINAATKLAASIST TUULEKLAASID

1.   TÜÜBI MÄÄRATLUS

Töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe alljärgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.

 Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

kuju ja mõõtmed;

killunemiskatse, mehaaniliste omaduste katse ja keskkonnaagressiivsusele vastupidavuse katse puhul loetakse töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasid ühte gruppi kuuluvaks;

1.1.3.

klaasikihtide arv;

1.1.4.

tuuleklaasi nimipaksus e, kusjuures lubatud on valmistamisest tingitud hälve 0,2 n mm ülal- või allpool nimiväärtust (n on tuuleklaasi klaasikihtide arv);

1.1.5.

eritöötlus, mis võib olla tehtud ühele või mitmele klaasikihile;

1.1.6.

vahekihi või vahekihtide nimipaksus;

1.1.7.

vahekihi või vahekihtide laad ja tüüp (nt polüvinüülbutüraalist või muust plastmaterjalist vahekiht või vahekihid).

1.2.

 Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

materjali laad (poleeritud tahvelklaas, valuklaas, lehtklaas);

1.2.2.

vahekihi või vahekihtide värvus (täielik või osaline) (värvitu või toonitud);

1.2.3.

klaasi värvus (värvitu või toonitud);

1.2.4.

elektrijuhtide olemasolu või puudumine;

1.2.5.

läbipaistmatu ala olemasolu või puudumine.

2.   ÜLDOSA

2.1.

 Töödeldud laminaatklaasist tuuleklaaside puhul tehakse katsed, v.a terviktuuleklaasiga tehtav mudelpeakatse ja optiliste omaduste katse, selleks spetsiaalselt valmistatud näidiste ja/või tasapinnaliste katsekehadega. Katsekehad peavad siiski olema igati tüüpilised masstoodanguna valmistatud tuuleklaaside suhtes, millele soovitakse saada tüübikinnitust.

2.2.

 Enne iga katset hoitakse katsekehi või näidiseid vähemalt neli tundi temperatuuril 23 ± 2 °C. Katsed tehakse nii kiiresti kui võimalik pärast katsekehade või näidiste väljavõtmist mahutist, kus neid hoiti.

3.   ETTENÄHTUD KATSED

Töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasidega tehakse:

3.1.

tavalisest laminaatklaasist tuuleklaaside jaoks 6. lisas ettenähtud katsed,

3.2.

käesoleva lisa punktis 4 kirjeldatud killunemiskatse.

4.   KILLUNEMISKATSE

4.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Materjal

Probleemsuse näitaja

Tahvelklaas

2

Valuklaas

1

Lehtklaas

1

4.2.   Katsekehade või näidiste arv

Katse tehakse ühe katsekehaga, mille mõõtmed on (1 100 × 500 mm)

Formula
, või ühe näidisega iga löögipunkti kohta.

4.3.   Katsemeetod

Kasutatakse 3. lisa punktis 1 kirjeldatud meetodit.

4.4.   Löögipunkt või -punktid

Löök tehakse klaaspaneeli mõlemale välimisele töödeldud lehele katsekeha või näidise keskele.

4.5.   Tulemuste tõlgendamine

4.5.1.

 Iga löögipunkti puhul loetakse killunemiskatse tulemus rahuldavaks, kui 4. lisa punktis 2.3.2 määratletud ristküliku piires on üle 2 cm2 suuruste kildude pindala kokku vähemalt 15 % ristküliku pinnast.

4.5.1.1.

 Näidise puhul:

4.5.1.1.1.

M1-kategooria sõidukite puhul asub ristküliku keskpunkt ringis, mille raadius on 10 cm ja mille keskpunkt asub segmendi V1V2 keskme projektsioonil.

4.5.1.1.2.

M- või N-kategooria sõidukite puhul (välja arvatud M1-kategooria sõidukid) asub ristküliku keskpunkt ringis, mille raadius on 10 cm ja mille keskpunkt asub punkti 0 projektsioonil.

4.5.1.1.3.

Põllumajandus- ja metsatraktoritel ning ehitusmasinatel märgitakse nähtavustsooni asukoht katseprotokolli.

4.5.1.1.4.

Tuuleklaaside puhul, mille kõrgus on alla 44 cm või mille paigaldusnurk on vertikaali suhtes väiksem kui 15°, võib ristküliku kõrgust vähendada 15 cm-ni; nähtavus olema vähemalt 10 % asjaomase ristküliku pindalast.

4.5.1.2.

 Katsekeha puhul peab ristküliku keskkoht asuma katsekeha pikemal teljel 450 mm kaugusel katsekeha ühest servast.

4.5.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad või näidised loetakse killunemise seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

4.5.2.1.

katse tulemus on iga löögipunkti puhul rahuldav või

4.5.2.2.

iga löögipunkti puhul, mille kohta saadakse esialgsel katsel mitterahuldav tulemus, korratakse ka katset nelja uue katsekehaga ning nelja uue katse tulemused samade löögipunktide puhul on rahuldavad.

9. LISA

PLASTMATERJALIGA KAETUD OHUTUST KLAASIST PANEELID

(plastkate siseküljel)

1.   TÜÜBI MÄÄRATLUS

4.–8. lisas määratletud ohutud klaaspinnamaterjalid, mis on siseküljelt kaetud plastmaterjalist kihiga, peavad lisaks asjaomaste lisade nõuetele vastama ka järgmistele nõuetele.

2.   HÕÕRDKULUMISKINDLUSE KATSE

2.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Plastkattega tehakse 100 tsüklit vältav katse vastavalt 3. lisa punktis 4 sätestatud nõuetele.

2.2.   Tulemuste tõlgendamine

Plastkate loetakse hõõrdkulumise seisukohast rahuldavaks, kui hõõrdkulumisest tulenev valguse hajumine ei ületa katsekehal 4 %.

3.   NIISKUSKINDLUSE KATSE

3.1.

 Plastmaterjaliga kaetud karastatud ohutu klaaspinnamaterjali puhul tehakse niiskuskindluse katse.

3.2.

 Kohaldatakse 3. lisa punkti 7 nõudeid.

4.   TEMPERATUURIMUUTUSTELE VASTUPIDAVUSE KATSE

Kohaldatakse 3. lisa punkti 8 nõudeid.

5.   TULEKINDLUSE KATSE

Kohaldatakse 3. lisa punkti 10 nõudeid.

6.   KEMIKAALIKINDLUSE KATSE

Kohaldatakse 3. lisa punkti 11.2.1 nõudeid.

10. LISA

KLAASPLASTIST TUULEKLAASID

1.   TÜÜBI MÄÄRATLUS

Klaasplastist tuuleklaasid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe alljärgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.

 Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

kuju ja mõõtmed;

mehaanilise tugevuse katse, keskkonnaagressiivsusele vastupidavuse katse, temperatuurimuutustele vastupidavuse katse ja kemikaalikindluse katse puhul loetakse klaasplastist tuuleklaasid ühte gruppi kuuluvaks;

1.1.3.

plastikihtide arv;

1.1.4.

tuuleklaasi nimipaksus e, kusjuures lubatud on valmistamisest tingitud hälve ± 0,2 mm;

1.1.5.

klaasikihi nimipaksus;

1.1.6.

vahekihina toimivate plastmaterjalist kihtide nimipaksus;

1.1.7.

vahekihina toimivate plastmaterjalist kihtide laad ja tüüp (nt polüvinüülbutüraal või muu materjal) ning siseküljel asuva plastmaterjalist kihi laad ja tüüp;

1.1.8.

eritöötlus, mis võib olla klaaspaneelile tehtud.

1.2.

 Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1

materjali laad (tahvelklaas, valuklaas, lehtklaas);

1.2.2.

plastmaterjalist kihi või kihtide värvus (täielik või osaline) (värvitu või toonitud);

1.2.3.

klaasi värvus (värvitu või toonitud);

1.2.4.

elektrijuhtide olemasolu või puudumine;

1.2.5.

läbipaistmatu ala olemasolu või puudumine.

2.   ÜLDOSA

2.1.

 Klaasplastist tuuleklaaside puhul tehakse katsed, v.a katse mudelpeaga (punkt 3.2) ja optiliste omaduste katse, tasapinnaliste katsekehadega, mis on lõigatud tegelikust tuuleklaasist või on spetsiaalselt katse jaoks valmistatud. Mõlemal juhul peavad katsekehad olema igati tüüpilised masstoodanguna valmistatud tuuleklaaside suhtes, millele soovitakse saada tüübikinnitust.

2.2.

 Enne iga katset hoitakse katsekehi vähemalt neli tundi temperatuuril 23 ± 2 °C. Katsed tehakse nii kiiresti kui võimalik pärast katsekehade väljavõtmist mahutist, kus neid hoiti.

3.   KATSE MUDELPEAGA

3.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2.   Mudelpeakatse terviktuuleklaasiga

3.2.1.   Näidiste arv

Katse tehakse nelja näidisega, mis on võetud väikseima pinnalaotusristkülikuga seeriast, ning nelja näidisega, mis on võetud suurima pinnalaotusristkülikuga seeriast, mis valitakse vastavalt 13. lisa sätetele.

3.2.2.   Katsemeetod

3.2.2.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 3.1 kirjeldatud meetodit.

3.2.2.2.

 Kukutamiskõrgus on 1,50 m
Formula
.

3.2.3.   Tulemuste tõlgendamine

3.2.3.1.

 Katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

3.2.3.1.1.

klaasikiht puruneb nii, et löögipunkti ümber on palju ringmõrasid, kusjuures ükski mõra ei ole löögipunktist kaugemal kui 80 mm;

3.2.3.1.2.

klaasikihid jäävad vahekihi külge. Mõrast kummalgi pool võib olla üks või rohkem alla 4 mm laiust vahet klaasikihi ja vahekihi vahel, tingimusel, et need jäävad löögipunkti ümbritsevast 60 mm läbimõõduga ringist väljapoole;

3.2.3.1.3.

vahekiht võib olla löögiküljelt rebenenud kuni 35 mm ulatuses.

3.2.3.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade komplekt loetakse mudelpeakatse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

3.2.3.2.1.

kõikide katsete tulemused on rahuldavad või

3.2.3.2.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

3.3.   Mudelpeakatse tasapinnaliste katsekehadega

3.3.1.   Katsekehade arv

Katse tehakse kuue tasapinnalise katsekehaga, mille mõõtmed on (1 100 mm × 500 mm)

Formula
.

3.3.2.   Katsemeetod

3.3.2.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 3 kirjeldatud meetodit. 1.

3.3.2.2.

 Kukutamiskõrgus on 4 m
Formula
.

3.3.3.   Tulemuste tõlgendamine

3.3.3.1.

 Katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

3.3.3.1.1.

klaasikiht annab järele ja puruneb nii, et sellele tekib löögipunkti ümber arvukalt ringmõrasid;

3.3.3.1.2.

vahekiht võib olla rebenenud, kuid mudelpea ei tohi läbida katsekeha;

3.3.3.1.3.

vahekihi küljest ei eraldu suuri klaasikilde.

3.3.3.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade komplekt loetakse mudelpeakatse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

3.3.3.2.1.

kõikide katsete tulemused on rahuldavad või

3.3.3.2.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

4.   MEHAANILISE TUGEVUSE KATSE

4.1.   Probleemsuse näitajad, katsemeetod ja tulemuste tõlgendamine

Kohaldatakse 6. lisa punkti 4 nõudeid.

4.2.   Siiski ei kohaldata 6. lisa punktis 4.3.4.1 sätestatud kolmandat nõuet.

5.   KESKKONNAAGRESSIIVSUSELE VASTUPIDAVUSE KATSE

5.1.   Hõõrdkulumiskindluse katse

5.1.1.   Klaasi välimise poole hõõrdkulumiskindluse katse

5.1.1.1.

 Kohaldatakse 6. lisa punkti 5.1 nõudeid.

5.1.2.   Klaasi sisemise poole hõõrdkulumiskindluse katse

5.1.2.1.

 Kohaldatakse 9. lisa punkti 2 nõudeid.

5.2.   Kõrgtemperatuurikindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 5 nõudeid.

5.3.   Kiirguskindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 6.3 nõudeid.

5.4.   Niiskuskindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 7 nõudeid.

5.5.   Temperatuurimuutustele vastupidavuse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 8 nõudeid.

6.   OPTILISED OMADUSED

Kõikide tuuleklaasitüüpide suhtes kohaldatakse 3. lisa punktis 9 sätestatud optiliste omaduste nõudeid.

7.   TULEKINDLUSE KATSE

Kohaldatakse 3. lisa punkti 10 nõudeid.

8.   KEMIKAALIKINDLUSE KATSE

Kohaldatakse 3. lisa punkti 11.2.1 nõudeid.

11. LISA

KLAASPLASTIST PANEELID, MIS EI OLE TUULEKLAASID

1.   TÜÜBI MÄÄRATLUS

Klaasplastist paneelid, mis ei ole tuuleklaasid, kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe järgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.

 Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

paksuskategooria, kuhu kuulub nimipaksus e, kusjuures lubatud on valmistamisest tingitud hälve ± 0,2 mm:

I kategooria

e ≤ 3,5 mm

II kategooria

3,5 mm < e ≤ 4,5 mm

III kategooria

4,5 mm < e

1.1.3.

vahekihina toimivate plastmaterjalist kihtide nimipaksus;

1.1.4.

klaaspinna nimipaksus;

1.1.5.

vahekihina toimivate plastmaterjalist kihtide laad ja tüüp (nt polüvinüülbutüraal või muu materjal) ning siseküljel asuva plastikihi laad ja tüüp;

1.1.6.

eritöötlus, mis võib olla klaasikihile tehtud.

1.2.

 Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

materjali laad (tahvelklaas, valuklaas, lehtklaas);

1.2.2.

plastmaterjalist kihi või kihtide värvus (täielik või osaline) (värvitu või toonitud);

1.2.3.

klaasi värvus (värvitu või toonitud);

1.2.4.

läbipaistmatu ala olemasolu või puudumine.

2.   ÜLDOSA

2.1.

 Klaasplastpaneelide puhul, mis ei ole tuuleklaasid, tehakse katsed tasapinnaliste katsekehadega, mis on kas lõigatud harilikust klaaspaneelist või spetsiaalselt katse jaoks valmistatud. Mõlemal juhul peavad katsekehad olema igati tüüpilised klaaspaneelide suhtes, mille tootmisele soovitakse saada tüübikinnitust.

2.2.

 Enne iga katset hoitakse klaasplastpaneelide katsekehi vähemalt neli tundi temperatuuril 23 ± 2 °C. Katsed tehakse nii kiiresti kui võimalik pärast katsekehade väljavõtmist mahutist, kus neid hoiti.

2.3.

 Käesoleva lisa nõuded loetakse täidetuks, kui tüübikinnituseks esitatud klaaspaneel on sama koostisega nagu 10. lisa sätete alusel tüübikinnituse saanud tuuleklaas.

3.   KATSE MUDELPEAGA

3.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2.   Katsekehade arv

Katse tehakse kuue tasapinnalise katsekehaga, mille mõõtmed on (1 100 mm × 500 mm)

Formula
.

3.3.   Katsemeetod

3.3.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 3.1 kirjeldatud meetodit.

3.3.2.

 Kukutamiskõrgus on 1,50 m
Formula
.

3.4.   Tulemuste tõlgendamine

3.4.1.

 Katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

3.4.1.1.

klaasikiht puruneb nii, et on näha arvukalt mõrasid;

3.4.1.2.

vahekiht võib olla rebenenud, tingimusel, et mudelpea ei läbista katsekeha;

3.4.1.3.

vahekihi küljest ei eraldu suuri klaasikilde.

3.4.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade komplekt loetakse mudelpeakatse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

3.4.2.1.

kõikide katsete tulemused on rahuldavad või

3.4.2.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

4.   MEHAANILISE TUGEVUSE KATSE: KATSE 227 g KUULIGA

4.1.

 Kohaldatakse 7. lisa punkti 4 sätteid, välja arvatud punktis 4.3.2 esitatud tabelit, mis asendatakse järgmise tabeliga:

Nimipaksus

Kukutamiskõrgus

e ≤ 3,5 mm

5 m

Formula

3,5 mm < e ≤ 4,5 mm

6 m

e >4,5 mm

7 m

4.2.

 7. lisa punkti 4.4.1.2 sätteid siiski ei kohaldata.

5.   KESKKONNAAGRESSIIVSUSELE VASTUPIDAVUSE KATSE

5.1   Hõõrdkulumiskindluse katse

5.1.1.   Klaasi välimise poole hõõrdkulumiskindluse katse

Kohaldatakse 7. lisa punkti 5.1 nõudeid.

5.1.2.   Klaasi sisemise poole hõõrdkulumiskindluse katse

Kohaldatakse 9. lisa punkti 2.1 nõudeid.

5.2.   Kõrgtemperatuurikindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 5 nõudeid.

5.3.   Kiirguskindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 6.3 nõudeid.

5.4.   Niiskuskindluse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 7 nõudeid.

5.5.   Temperatuurimuutustele vastupidavuse katse

Kohaldatakse 3. lisa punkti 8 nõudeid.

6.   OPTILISED OMADUSED

Klaaspaneelide ja nende osade suhtes, mis ei ole tuuleklaasid, kuid mis asuvad juhi vaatevälja jaoks olulistes kohtades, kohaldatakse 3. lisa punktis 9.1 sätestatud tavaläbipaistvuse nõudeid.

7.   TULEKINDLUSE KATSE

Kohaldatakse 3. lisa punkti 10 nõudeid.

8.   KEMIKAALIKINDLUSE KATSE

Kohaldatakse 3. lisa punkti 11 nõudeid.

12. LISA

TOPELTKLAASPAKETID

1.   TÜÜBI MÄÄRATLUS

Topeltklaaspaketid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe alljärgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.

 Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

topeltklaaspaketi ehitus (sümmeetriline/asümmeetriline);

1.1.3.

iga osapaneeli tüüp vastavalt käesoleva eeskirja 5., 7. või 11. lisa punktis 1 esitatud määratlusele;

1.1.4.

kahe klaaspaneeli vahelise vahe nimilaius;

1.1.5.

tihendi tüüp.

1.2.

 Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

iga osapaneeli kõrvalomadused vastavalt käesoleva eeskirja 5., 7. või 11. lisa punktis 1.2 esitatud määratlusele.

2.   ÜLDOSA

2.1.

 Topeltklaaspaketi igale osapaneelile peab olema antud tüübikinnitus või peab see vastama käesoleva eeskirja asjakohases lisas (5., 7. või 11. lisa) sätestatud nõuetele.

2.2.

 Katsed topeltklaasipakettidega, mille vahe nimilaius on e, loetakse kehtivaks kõikide topeltklaaspakettide suhtes, millel on samad omadused ja mille vahe nimilaius on e ± 3 mm. Tüübikinnituse taotleja võib siiski katse jaoks esitada väikseima ja suurima vahega näidised.

2.3.

 Topeltklaaspakettide puhul, millel on vähemalt üks laminaatklaasist osapaneel või üks klaasplastist osapaneel, hoitakse katsekehasid vähemalt neli tundi enne katset temperatuuril 23°C ± 2 °C. Katsed tehakse kohe pärast katsekehade väljavõtmist mahutist, kus neid hoiti.

3.   KATSE MUDELPEAGA

3.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2.   Katsekehade arv

Igas osapaneeli paksuse kategoorias ja igas vahe laiuse kategoorias, mis on määratletud käesoleva lisa punktis 1.1.4, tehakse katse kuue katsekehaga, mille mõõtmed on (1 100 mm × 500 mm)

Formula
.

3.3.   Katsemeetod

3.3.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 3.1 kirjeldatud meetodit.

3.3.2.

 Kukutamiskõrgus on 1,50 m
Formula
.

3.3.3.

 Asümmeetrilise topeltklaaspaketi puhul tehakse kolm katset ühel küljel ning kolm teisel küljel.

3.4.   Tulemuste tõlgendamine

3.4.1.

 Topeltklaaspakett, mis koosneb kahest ühtlaselt karastatud klaaspaneelist:

Katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui mõlemad osapaneelid purunevad.

3.4.2.

 Topeltklaaspakett, mis koosneb laminaatklaaspaneelidest ja/või klaasplastpaneelidest ning mis ei ole tuuleklaas:

Katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

3.4.2.1.

mõlemad osapaneelid annavad järele ja purunevad nii, et neile tekib löögipunkti ümber arvukalt ringmõrasid;

3.4.2.2.

vahekihid võivad olla rebenenud, tingimusel, et mudelpea ei läbista katsekeha;

3.4.2.3.

vahekihi küljest ei eraldu suuri klaasikilde.

3.4.3.

 Topeltklaaspakett, mis koosneb ühtlaselt karastatud klaaspaneelist ja laminaatklaas- või klaasplastpaneelist ning mis ei ole tuuleklaas:

3.4.3.1.

karastatud klaasist paneel puruneb;

3.4.3.2.

laminaatklaas- või klaasplastpaneel annab järele ja puruneb nii, et sellele tekib löögipunkti ümber arvukalt ringmõrasid;

3.4.3.3.

vahekihid võivad olla rebenenud, tingimusel, et mudelpea ei läbista katsekeha;

3.4.3.4.

vahekihi küljest ei eraldu suuri klaasikilde.

3.4.4.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade komplekti käitumine pea löögi korral loetakse rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

3.4.4.1.

kõikide katsete tulemused on rahuldavad;

3.4.4.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

4.   OPTILISED OMADUSED

Topeltklaaspakettide ja nende osade suhtes, mis asuvad juhi vaatevälja jaoks olulistes kohtades, kohaldatakse 3. lisa punktis 9.1 sätestatud tavaläbipaistvuse nõudeid.

13. LISA

TUULEKLAASIDE RÜHMITAMINE TÜÜBIKINNITUSKATSETE JAOKS

1.   TUULEKLAASIDE PUHUL VÕETAKSE ARVESSE JÄRGMISED NÄITAJAD:

1.1.

pinnalaotusristkülik,

1.2.

segmendi kõrgus,

1.3.

kumerus.

2.   RÜHMITATAKSE PAKSUSKATEGOORIATESSE.

3.   KLASSIFITSEERITAKSE PINNALAOTUSRISTKÜLIKU ALUSEL KASVAVAS JÄRJESTUSES.

Valitakse viis suurimat ja viis väikseimat pinnalaotusristkülikut, mis nummerdatakse järgmiselt:

1– suurim

2– suuruselt teine

3– suuruselt kolmas

4– suuruselt neljas

5– suuruselt viies

1– väikseim

2– 1-st vahetult suurem

3– 2-st vahetult suurem

4– 3-st vahetult suurem

5– 4-st vahetult suurem

4.   KUMMAGI PUNKTIS 3 MÄÄRATLETUD SEERIA PUHUL MÄRGITAKSE SEGMENDI KÕRGUSED JÄRGMISELT:

1– segmendi suurim kõrgus,

2– suuruselt järgmine,

3– suuruselt järgmine,

jne.

5.   KUMMAGI PUNKTIS 3 MÄÄRATLETUD SEERIA PUHUL MÄRGITAKSE KUMERUS JÄRGMISELT:

1– väikseim kumerusraadius,

2– suuruselt järgmine kumerusraadius,

3– suuruselt järgmine kumerusraadius

jne.

6.   IGALE TUULEKLAASILE PUNKTIS 3 MÄÄRATLETUD KAHE SEERIA ALUSEL ANTUD NUMBRID LIIDETAKSE KOKKU.

6.1.

 Viie suurima pindalaga tuuleklaasi hulka kuuluv tuuleklaas, mille summa on väikseim, ning viie väikseima pindalaga tuuleklaasi hulka kuuluv tuuleklaas, mille summa on väikseim, valitakse täielike katsete tegemiseks vastavalt 4., 6., 8., 9. või 10. lisale.

6.2.

 Ülejäänute sama seeria tuuleklaasidega tehakse 3. lisa punktis 9 kirjeldatud optiliste omaduste katsed.

7.   Samuti võib teha katseid tuuleklaasidega, mille kuju ja/või kumerusraadiuse parameetrid erinevad märkimisväärselt valitud rühma äärmistest näitajatest, kui katseid tegev tehniline teenistus leiab, et kõnealustel parameetritel on tõenäoliselt oluline negatiivne mõju.

8.   Rühma piirid määratakse kindlaks tuuleklaasi pinnalaotuse järgi. Kui tüübikinnituse saamiseks esitatud tuuleklaasi pinnalaotus ületab kinnitatud piirid ja/või selle tuuleklaasi segmendi kõrgus on oluliselt suurem või kumerusraadius oluliselt väiksem, loetakse see tuuleklaas uude tüüpi kuuluvaks ning sellega tuleb teha lisakatsed, kui tehniline teenistus leiab, et sellised katsed on tehniliselt vajalikud, võttes arvesse tehnilise teenistuse käsutuses olevat teavet toote ja kasutatud materjali kohta.

9.   Kui tüübikinnituse omanik toodab juba tüübikinnituse saanud paksusklassis edaspidi muid tuuleklaasimudeleid:

9.1.

tuleb kindlaks teha, kas mudeli saab lisada asjaomasest rühmast tüübikinnituseks valitud viie suurima või viie väikseima klaasi hulka;

9.2.

nummerdatakse klaasid uuesti punktides 3, 4 ja 5 määratletud korras;

9.3.

kui uuele viie suurima või viie väikseima tuuleklaasi hulka arvatud tuuleklaasile antud numbrite summa:

9.3.1.

on väikseim, tehakse järgmised katsed:

9.3.1.1.

karastatud klaasist tuuleklaaside puhul:

9.3.1.1.1.

killunemiskatse,

9.3.1.1.2.

katse mudelpeaga,

9.3.1.1.3.

optilise moonutuse katse,

9.3.1.1.4.

teisese kujutise eraldumise katse,

9.3.1.1.5.

läbipaistvuse katse;

9.3.1.2.

tavalisest laminaatklaasist või klaasplastist tuuleklaaside puhul:

9.3.1.2.1.

katse mudelpeaga,

9.3.1.2.2.

optilise moonutuse katse,

9.3.1.2.3.

teisese kujutise eraldumise katse,

9.3.1.2.4.

läbipaistvuse katse;

9.3.1.3.

töödeldud laminaatklaasist tuuleklaaside puhul punktides 9.3.1.1.1, 9.3.1.1.2 ja 9.3.1.2 ette nähtud katsed;

9.3.1.4.

plastmaterjaliga kaetud tuuleklaaside puhul vastavalt vajadusele kas punktis 9.3.1.1 või 9.3.1.2 ette nähtud katsed;

9.3.2.

ei ole väikseim, siis tehakse ainult katsed, mis on ette nähtud optiliste omaduste kontrollimiseks vastavalt 3. lisa punktile 9.

14. LISA

JÄIGAST PLASTIST KLAASPINNAD, MIS EI OLE TUULEKLAASID

1.   TÜÜBI MÄÄRATLUS

Jäigast plastist klaaspinnad kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe alljärgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.

 Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

materjali keemiline nimetus;

1.1.3.

materjali tootjapoolne klassifikatsioon;

1.1.4.

tootmisprotsess;

1.1.5.

kuju ja mõõtmed;

1.1.6.

nimipaksus. Paksuse lubatud hälve on pressitud plasttoodete puhul ±10 % nimipaksusest. Muul viisil toodetud plasttoodete (nt valatud akrüüllehed) puhul arvutatakse paksuse lubatud hälve valemiga (paksuse lubatud hälve mm) = ± (0,4 + 0,1 e), kus e on lehe paksus millimeetrites. Võrdlusstandardiks on ISO 7823/1;

1.1.7.

plasttoote värvus;

1.1.8.

pinnakatte laad.

1.2.

 Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

elektrijuhtide või kütteelementide olemasolu või puudumine.

2.   ÜLDOSA

2.1.

 Jäigast plastist paneelide puhul tehakse katsed kas tasapinnaliste katsekehadega, mis on valmistoodete suhtes igati tüüpilised, või valmisosadega. Kõik optilised mõõtmised tehakse tegelikel osadel.

2.2.

 Katsekehad tuleb vabastada kaitsemaskidest ning enne katset hoolikalt puhastada.

2.2.1.

 Neid tuleb vähemalt 48 tundi hoida temperatuuril 23 °C ± 2 °C ja suhtelise niiskuse 50 % ± 5 % juures.

2.3.

 Et hinnata purunemiskäitumist dünaamilise pinge tingimustes, moodustatakse plastmaterjali kasutusviisist sõltuvalt klassid. Need klassid on seotud inimpea ja plastist klaaspinnamaterjali kokkupuute tõenäosusega ning sisaldavad mitmesuguseid nõudeid seoses mudelpeakatsega.

3.   PAINDUVUSKATSE

3.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2.   Katsekehade arv

Katse tehakse ühe tasapinnalise katsekehaga, mille mõõtmed on 300 mm × 25 mm.

3.3.   Katsemeetod

3.3.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 12 kirjeldatud meetodit.

3.4.   Tulemuste tõlgendamine

Et katsekeha või näidist saaks pidada jäigaks, peab katsekeha kõrvalekalle vertikaalsuunas 60 sekundi järel olema 50 mm või vähem.

4.   KATSE MUDELPEAGA

4.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

4.2.   Katsekehade arv

Katse tehakse kuue tasapinnalise katsekehaga, mille mõõtmed on (1 170 × 570 + 0/– 2 mm), või kuue tervikklaasiga.

4.3.   Katsemeetod

4.3.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 3.2 kirjeldatud meetodit.

4.3.2.

 Selliste paneelide puhul nagu vaheseinad ja eraldusaknad, mille puhul esineb pea löögi tõenäosus (klassifikatsioon VIII/A), on kukutamiskõrguseks 3 m. Samuti tuleb mõõta peavigastuse kontrollväärtust.

4.3.3.

 Selliste paneelide puhul nagu külg-, taga- ja katuseaknad, mille puhul esineb pea löögi tõenäosus (klassifikatsioon VIII/B), on kukutamiskõrguseks 1,5 m. Samuti tuleb mõõta peavigastuse kontrollväärtust.

4.3.4.

 Selliste paneelidega, mille puhul pea löögi tõenäosust ei esine, ning samuti sõidukites kasutatavate väikeste akende ja kõigi haagiseakendega (klassifikatsioon VIII/C) mudelpeakatseid ei tehta. Väike aken on aken, millesse ei saa tõmmata 150 mm läbimõõduga ringjoont.

4.4.   Tulemuste tõlgendamine

Katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

4.4.1.

katsekeha ei läbistata ning see ei murdu suurteks, täiesti eraldunud tükkideks;

4.4.2.

peavigastuse kontrollväärtus on väiksem kui 1 000.

4.4.3.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad loetakse mudelpeakatse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

4.4.3.1.

kõikide katsete tulemused on rahuldavad või

4.4.3.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

5.   MEHAANILISE TUGEVUSE KATSE: KATSE 227 g KUULIGA

5.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad:

1)

ilma elektrijuhtide ja kütteelementideta;

2)

elektrijuhtide või kütteelementidega.

5.2.   Katsekehade arv

Katse tehakse kümne tasapinnalise ruudukujulise katsekehaga, mille küljepikkus on 300 + 10/– 0 mm, või kümne enam-vähem tasapinnalise osaga.

5.3.   Katsemeetod

5.3.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 2.1 kirjeldatud meetodit.

5.3.2.

 Kukutamiskõrgus eri paksuste puhul on näidatud alljärgnevas tabelis:

Lehe paksus (mm)

Kukutamiskõrgus (m)

< 3

2

4

3

5

4

> 6

5

Kui katsekeha paksus jääb vahemikus 3–6 mm tabelis märgitud väärtuste vahele, tuleb kukutamiskõrgus interpoleerida.

5.4.   Tulemuste tõlgendamine

5.4.1.

 Kuulipõrkumise katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui on täidetud järgmised tingimused:

—

kuul ei läbista katsekeha,

—

katsekeha ei purune mitmeks tükiks.

Löögi tulemusena on siiski lubatud mõrad ja praod klaaspinnas.

5.4.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad loetakse 227 g kuuliga tehtava katse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

5.4.2.1.

kaheksa või enam eraldi katset annavad ettenähtud kukutamiskõrgusel rahuldava tulemuse;

5.4.2.2.

kolme või enama katse tulemus ei ole rahuldav, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

5.5.   Katse 227 g kuuliga temperatuuril – 18 °C ± 2 °C

5.5.1.

 Et minimeerida katsekeha temperatuuri muutust, tehakse see katse 30 sekundi jooksul pärast katsekeha väljavõtmist ettevalmistusseadmest.

5.5.2.

 Kasutatakse käesoleva lisa punktis 5.3 kirjeldatud katsemeetodit, kuid katsetemperatuuriks on – 18 °C ± 2 °C.

5.5.3.

 Tulemusi tõlgendatakse vastavalt käesoleva lisa punktile 5.4.

6.   KESKKONNAAGRESSIIVSUSELE VASTUPIDAVUSE KATSE

6.1.   Hõõrdkulumiskindluse katse

6.1.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 4 nõudeid; toote pinna hõõrdkulumise mõõtmiseks tehakse katsetsükleid 1 000, 500 või 100.

6.1.2.   Katse tehakse igast tüübist kolme ruudukujulise katsekehaga, mille küljepikkus on 100 mm.

6.1.3.   Tulemuste tõlgendamine

6.1.3.1.

 L-klassi klaaspinnamaterjali puhul loetakse hõõrdkulumiskatse tulemus rahuldavaks, kui hõõrdkulumise järel ei ületa valguse hajumine pärast 1 000 tsüklit katsekeha välispinnal 2 % ja pärast 100 tsüklit katsekeha sisepinnal 4 %.

6.1.3.2.

 M-klassi klaaspinnamaterjali puhul loetakse hõõrdkulumiskatse tulemus rahuldavaks, kui hõõrdkulumise järel ei ületa valguse hajumine pärast 500 tsüklit katsekeha välispinnal 10 % ja pärast 100 tsüklit katsekeha sisepinnal 4 %.

6.1.3.3.

 Katuseakende puhul hõõrdkulumiskatset ei nõuta.

6.1.4.   Tüübikinnituse saamiseks esitatud näidisekomplekt loetakse rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

—

kõik näidised vastavad nõuetele või

—

üks näidis ei vasta nõuetele, kuid korduskatsel uue näidiste komplektiga saadakse rahuldavad tulemused.

6.2.   Simuleeritud vananemiskindluse katse

6.2.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 6.4 nõudeid. Kogu ultraviolettkiirguse doos pikk-ksenoonkaarlambiga on 500 MJ/m2. Kiiritamise käigus pihustatakse katsekehadele regulaarsete tsüklitena vett. 120-minutise tsükli käigus on katsekehad 102 minuti jooksul valguse käes ilma veepihustuseta ning 18 minuti jooksul valguse käes koos vee pihustamisega.

6.2.1.1.

 Lubatud on ka muud meetodid, mis annavad samaväärse tulemuse.

6.2.2.   Katsekehade arv

Katse tehakse kolme tasapinnalise katsekehaga mõõtmetega 130 × 40 mm, mis on lõigatud tasapinnalisest näidislehest.

6.2.3.   Tulemuste tõlgendamine

6.2.3.1.

 Simuleeritud vananemiskindluse katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui:

6.2.3.1.1.

3. lisa punkti 9.1 kohaselt mõõdetud läbipaistvus ei jää alla 95 % vanandamiseelsest väärtusest; lisaks ei jää see väärtus juhtimisnähtavuse jaoks vajalike akende puhul alla 70 %;

6.2.3.1.2.

vanandamise käigus ei teki õhumulle ega muid märgatavaid lagunemise, värvuse kao, hägususe ega juuspragunemise ilminguid.

6.2.4.   Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade või näidiste komplekt loetakse simuleeritud vananemiskindluse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

6.2.4.1.

kõikide katsekehade puhul on tulemus rahuldav;

6.2.4.2.

ühe katsekeha puhul ei vasta tulemus nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade või näidiste komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

6.3.   Lõikekatse

6.3.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

3. lisa punkti 13 nõudeid kohaldatakse üksnes pinnatud jäigast plastist toodete suhtes.

6.3.2.   Lõikekatse tehakse ühel punktis 6.2 nimetatud katsekehadest.

6.3.3.   Tulemuste tõlgendamine

6.3.3.1

 Lõikekatse tulemus loetakse rahuldavaks, kui:

6.3.3.1.1.

saavutatakse lõikeväärtus Gt1.

6.3.3.2.

 Katsekeha loetakse tüübikinnituse saamise eesmärgil rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

6.3.3.2.1.

katse tulemus on rahuldav;

6.3.3.2.2.

katse tulemus ei ole rahuldav, kuid uuel katsel, mis tehakse teise katsekehaga punkti 6.2 ülejäänud katsekehade hulgast, saadakse rahuldav tulemus.

6.4.   Niiskuskindluse katse

6.4.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 7 nõudeid.

6.4.2.   Katse tehakse kümne tasapinnalise ruudukujulise katsekehaga, mille küljepikkus on 300 mm.

6.4.3.   Tulemuste tõlgendamine

6.4.3.1

 Niiskuskindluse katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui:

6.4.3.1.1.

ühelgi katsekehal ei teki märgatavaid lagunemise ilminguid, nagu õhumulle või hägusust;

6.4.3.1.2

ning 3. lisa punkti 9.1 kohaselt mõõdetud läbipaistvus ei jää alla 95 % katse-eelsest väärtusest ning seejuures ei lange juhtimisnähtavuse jaoks vajalike akende puhul alla 70 % taseme.

6.4.4.   Pärast katset hoitakse katsekehi vähemalt 48 tundi temperatuuril 23 °C ± 2 °C ja suhtelise niiskuse 50 % ± 5 % juures ning seejärel tehakse nendega kuulipõrkumiskatse 227 g kuuliga, nagu on kirjeldatud käesoleva lisa punktis 5.

7.   OPTILISED OMADUSED

Toodete suhtes, mis on juhtimisnähtavuse jaoks vajalikud, kohaldatakse 3. lisa punkti 9.1 nõudeid.

7.1.   Tulemuste tõlgendamine

Näidiste komplekti võib lugeda rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

7.1.1.

kõigi näidistega on saadud rahuldavad tulemused;

7.1.2.

ühe näidisega on saadud mitterahuldav tulemus, kuid uue katsekehade komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

8.   TULEKINDLUSE KATSE

8.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 10 nõudeid.

8.2.   Tulemuste tõlgendamine

Tulekindluskatse tulemus loetakse rahuldavaks, kui põlemistase on alla 110 mm/min.

8.2.1.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud näidisekomplekt loetakse rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

8.2.1.1.

kõigi näidistega on saadud rahuldavad tulemused;

8.2.1.2.

ühe näidisega on saadud mitterahuldav tulemus, kuid teise näidiste komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

9.   KEMIKAALIKINDLUS

9.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 11 nõudeid.

9.2.   Tulemuste tõlgendamine

Näidiste komplekti võib lugeda rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

9.2.1.

kõigi näidistega on saadud rahuldavad tulemused;

9.2.2

ühe näidisega on saadud mitterahuldav tulemus, kuid teise näidiste komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

15. LISA

PAINDPLASTIST KLAASPINNAD, MIS EI OLE TUULEKLAASID

1.   TÜÜBI MÄÄRATLUS

Paindplastist klaaspinnad kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe alljärgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.

 Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

materjali keemiline nimetus;

1.1.3.

materjali tootjapoolne klassifikatsioon;

1.1.4.

tootmisprotsess;

1.1.5.

nimipaksus e, kusjuures lubatud on valmistamisest tingitud hälve ± (0,1 mm + 0,1 e); d > 0,1 mm;

1.1.6.

plasttoote värvus;

1.1.7.

pinnakatte laad.

1.2.

 Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

2.   ÜLDOSA

2.1.

 Paindplastist klaaspindade puhul tehakse katsed tasapinnalistel katsekehadel, mis on kas lõigatud valmistootest või spetsiaalselt katse jaoks valmistatud. Mõlemal juhul peavad katsekehad olema igati tüüpilised seeriatoodanguna valmistatud paneelide suhtes, millele soovitakse saada tüübikinnitust

2.2.

 Katsekehad tuleb vabastada kaitsemaskidest ning enne katset hoolikalt puhastada.

2.2.1.

 Neid tuleb vähemalt 48 tundi hoida temperatuuril 23 °C ± 2 °C ja suhtelise niiskuse 50 % ± 5 % juures.

3.   PAINDUVUS- JA VOLTIMISKATSE

3.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2.   Katsekehade arv

Katse tehakse ühe tasapinnalise katsekehaga, mille mõõtmed on 300 mm × 25 mm.

3.3.   Katsemeetod

3.3.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 12 kirjeldatud meetodit.

3.4.   Tulemuste tõlgendamine

Et katsekeha või näidist saaks pidada painduvaks, peab selle kõrvalekalle vertikaalsuunas 60 sekundi järel olema rohkem kui 50 mm.

10 sekundit pärast 180° voltimist ei tohi materjalil painutuskohas ilmneda pragunemist.

4.   MEHAANILISE TUGEVUSE KATSED

4.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

4.2.   Katse 227 g kuuliga temperatuuril 20 °C ± 5 °C

4.2.1.   Katsekehade arv

Katse tehakse kümne tasapinnalise ruudukujulise katsekehaga, mille küljepikkus on 300 + 10/– 0 mm.

4.2.2.   Katsemeetod

4.2.2.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 2.1 kirjeldatud meetodit.

4.2.2.2.

 Kukutamiskõrgus on kõigi paksuste puhul 2 m.

4.2.3.   Tulemuste tõlgendamine

4.2.3.1.

 Kuulipõrkumise katse tulemus loetakse on rahuldavaks, kui kuul ei läbista katsekeha.

4.2.3.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad loetakse 227 g kuuliga tehtava katse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

4.2.3.2.1.

kaheksa või rohkem katset annavad ettenähtud kukutamiskõrgusel rahuldava tulemuse;

4.2.3.2.2.

rohkem kui kaks katset on vähimal kukutamiskõrgusel andnud mitterahuldava tulemuse, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

4.3.   Katse 227 g kuuliga temperatuuril – 18 °C ± 2 °C

4.3.1.

 Et minimeerida katsekeha temperatuuri muutust, tehakse see katse 30 sekundi jooksul pärast katsekeha väljavõtmist ettevalmistusseadmest.

4.3.2.

 Kasutatakse käesoleva lisa punktis 4.2.2 kirjeldatud katsemeetodit, kuid katsekeha temperatuuriks on – 18 °C ± 2 °C.

4.3.3.

 Tulemusi tõlgendatakse vastavalt käesoleva lisa punktile 4.2.3.

5.   KESKKONNAAGRESSIIVSUSELE VASTUPIDAVUSE KATSE

5.1.   Simuleeritud vananemiskindluse katse

5.1.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 6.4 nõudeid. Kogu ultraviolettkiirguse doos pikk-ksenoonkaarlambiga on 500 MJ/m2. Kiiritamise käigus pihustatakse katsekehadele regulaarsete tsüklitena vett. 120-minutise tsükli käigus on katsekehad 102 minuti jooksul valguse käes ilma veepihustuseta ning 18 minuti jooksul valguse käes koos vee pihustamisega.

5.1.1.1.

 Lubatud on ka muud meetodid, mis annavad samaväärse tulemuse.

5.1.2.   Katsekehade arv

Katse tehakse kolme tasapinnalise katsekehaga mõõtmetega 130 × 40 mm, mis on lõigatud tasapinnalisest näidislehest.

5.1.3.   Tulemuste tõlgendamine

Simuleeritud vananemiskindluse katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui:

5.1.3.1.3.

lisa punkti 9.1 kohaselt mõõdetud läbipaistvus ei jää alla 95 % vanandamiseelsest väärtusest; lisaks ei jää see väärtus juhtimisnähtavuse jaoks vajalike akende puhul alla 70 %;

5.1.3.2.

vanandamise käigus ei teki õhumulle ega muid märgatavaid lagunemise, värvuse kao, hägususe ega juuspragunemise ilminguid.

5.1.4.   Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade või näidiste komplekt loetakse simuleeritud vananemiskindluse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

5.1.4.1.

kõikide katsekehade puhul on tulemus rahuldav;

5.1.4.2.

ühe katsekeha puhul ei vasta tulemus nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade või näidiste komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

6.   OPTILISED OMADUSED

Toodete suhtes, mis on juhtimisnähtavuse jaoks vajalikud, kohaldatakse 3. lisa punkti 9.1 nõudeid.

6.1.   Tulemuste tõlgendamine

Näidiste komplekti võib lugeda rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

6.1.1.

kõikide näidiste puhul on tulemus rahuldav;

6.1.2.

ühe näidisega on saadud mitterahuldav tulemus, kuid uue katsekehade komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

7.   TULEKINDLUSKATSE

7.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 10 nõudeid.

7.2.   Tulemuste tõlgendamine

Tulekindluskatse tulemus loetakse rahuldavaks, kui põlemistase on alla 110 mm/min.

7.2.1.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud näidiste komplekt loetakse rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

7.2.1.1.

kõigi näidistega on saadud rahuldavad tulemused;

7.2.1.2.

ühe näidisega on saadud mitterahuldav tulemus, kuid teise näidiste komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

8.   KEMIKAALIKINDLUS

8.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 11.2.1 nõudeid.

8.2.   Tulemuste tõlgendamine

Näidiste komplekti võib lugeda rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

8.2.1.

kõigi näidistega on saadud rahuldavad tulemused;

8.2.2.

ühe näidisega on saadud mitterahuldav tulemus, kuid teise näidiste komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

16. LISA

JÄIGAST PLASTIST TOPELTKLAASPAKETID

1.   TÜÜBI MÄÄRATLUS

Topeltklaaspaketid kuuluvad eri tüüpidesse, kui need erinevad vähemalt ühe alljärgnevalt nimetatud põhi- või kõrvalomaduse poolest.

1.1.

 Põhiomadused on järgmised:

1.1.1.

kaubanimed või kaubamärgid;

1.1.2.

klaaspinna osade lehtmaterjali keemiline nimetus;

1.1.3.

lehtmaterjali tootjapoolne klassifikatsioon;

1.1.4.

klaaspinna osade lehtmaterjali paksus;

1.1.5.

tootmisprotsess;

1.1.6.

plastlehtede vahelise õhuvahe laius;

1.1.7.

plastlehtede värvus;

1.1.8.

pinnakatte laad ja tüüp.

1.2.

 Kõrvalomadused on järgmised:

1.2.1.

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

2.   ÜLDOSA

2.1.

 Jäigast plastist topeltklaaspakettide puhul tehakse katsed kas tasapinnaliste katsekehadega või valmisosadega, olenevalt katse nõuetest.

2.2.

 Katsekehad tuleb vabastada kaitsemaskidest ning enne katset hoolikalt puhastada. Neid tuleb vähemalt 24 tundi enne katset hoida temperatuuril 23 °C ± 2 °C ja suhtelise niiskuse 50 % ± 5 % juures.

2.3.

 Paksuse lubatud hälve on pressitud plasttoodete puhul ±10 % nimipaksusest. Muul viisil toodetud plasttoodete (nt valatud akrüüllehed) puhul arvutatakse paksuse lubatud hälve järgmise valemi järgi:

 

paksuse lubatud hälve (mm) = ± (0,4 + 0,1 e)

 

kus e on lehe paksus millimeetrites.

Võrdlusstandardiks on ISO 7823/1.

NB! Kui paksus ei ole vormimistehnika tulemusena konstantne, mõõdetakse paksus mooduli geomeetrilises keskpunktis.

2.4.

 Katsed jäigast plastist topeltklaasipakettidega, mille geomeetrilises keskpunktis mõõdetud vahe nimilaius on e, loetakse kehtivaks kõikide jäigast plastist topeltklaaspakettide suhtes, millel on samad omadused ja mille vahe nimilaius on e ± 5 mm.

Teise võimalusena võib tüübikinnituse taotleja esitada katseteks kõige suurema ja kõige väiksema vahe nimilaiusega näidised.

3.   PAINDUVUSKATSE

3.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

3.2.   Katsekehade arv

Katse tehakse ühe katsekehaga akna iga osapaneeli kohta; katsekeha mõõtmed on 300 mm × 25 mm.

3.3.   Katsemeetod

3.3.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 12 kirjeldatud meetodit.

3.4.   Tulemuste tõlgendamine

Mõlema osapaneeli kõrvalekalle vertikaalsuunas peab 60 sekundi pärast olema vähem kui 50 mm.

4.   KATSE MUDELPEAGA

4.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

4.2.   Katsekehade arv

Katse tehakse kuue tüüpilise aknaga, mille mõõtmed on 1 170 × 570 mm (+0/-2 mm mõlemas suunas). Näidiseid peab saama äärtest klambritega kinnitada.

4.3.   Katsemeetod

4.3.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 3.2 kirjeldatud meetodit. Löök antakse akna siseküljele.

4.3.2.

 Selliste paneelide puhul nagu vaheseinad ja eraldusaknad, mille puhul pea löögi tõenäosus on suur, on kukutamiskõrguseks 3 m.

Samuti tuleb mõõta peavigastuse kontrollväärtust.

4.3.3.

 Selliste paneelide puhul nagu külg-, taga- ja katuseaknad, mille puhul pea löögi tõenäosus on väike, on kukutamiskõrguseks 1,5 m.

Samuti tuleb mõõta peavigastuse kontrollväärtust.

4.3.4.

 Selliste paneelide puhul, mille puhul pea löögi tõenäosust ei esine, nagu näiteks haagiselamute aknad, ning samuti väikeste akende puhul mudelpeakatseid ei tehta. Väike aken on aken, millesse ei saa tõmmata 150 mm läbimõõduga ringjoont.

4.4.   Tulemuste tõlgendamine

Katse tulemus on rahuldav, kui on täidetud järgmised tingimused:

4.4.1.

katsekeha ei läbistata ning see ei murdu suurteks, täiesti eraldunud tükkideks;

4.4.2.

peavigastuse kontrollväärtus on väiksem kui 1 000.

4.4.3.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad loetakse mudelpeakatse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

4.4.3.1.

kõikide katsete tulemused on rahuldavad või

4.4.3.2.

ühe katse tulemus ei vasta nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

5.   MEHAANILISE TUGEVUSE KATSE: KATSE 227 g KUULIGA

5.1.   Kõrvalomaduste probleemsuse näitajad:

Asjassepuutuvaid kõrvalomadusi ei ole.

5.2.   Katsekehade arv

Katse tehakse kümne tasapinnalise katsekehaga välimisest osapaneelist või kümne valmisosaga, mille mõõtmed on 300 × 300 mm +10/-0 mm.

5.3.   Katsemeetod

5.3.1.

 Kasutatakse 3. lisa punktis 2.1 kirjeldatud meetodit.

Löök antakse katseakna välisküljele.

5.3.2.

 Kukutamiskõrgused akna välimise osapaneeli erinevate paksuste kohta on esitatud järgmises tabelis:

Välimise osa lehtmaterjali paksus (mm)

Kukutamiskõrgus (m)

< 3

2

4

3

5

4

> 6

5

Kui katsekeha paksus jääb vahemikus 3–6 mm tabelis märgitud väärtuste vahele, tuleb kukutamiskõrgus interpoleerida.

5.4.   Tulemuste tõlgendamine

5.4.1.

 Kuulipõrkumise katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui on täidetud järgmised tingimused:

—

kuul ei läbista katsekeha,

—

katsekeha ei purune mitmeks tükiks.

5.4.2.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehad loetakse 227 g kuuliga tehtava katse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

5.4.2.1.

kaheksa või rohkem eraldi katset annavad ettenähtud kukutamiskõrgusel rahuldava tulemuse;

5.4.2.2.

kolme või enama katse tulemus ei ole rahuldav, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

5.5.   Katse 227 g kuuliga temperatuuril -18 °C ± 2 °C

5.5.1.

 Et minimeerida katsekeha temperatuuri muutust, tehakse see katse 30 sekundi jooksul pärast katsekeha väljavõtmist ettevalmistusseadmest.

5.5.2.

 Kasutatakse käesoleva lisa punktis 5.3 kirjeldatud katsemeetodit, kuid katsetemperatuuriks on -18 °C ± 2 °C.

5.5.3.

 Tulemusi tõlgendatakse vastavalt käesoleva lisa punktile 5.4.

6.   KESKKONNAAGRESSIIVSUSELE VASTUPIDAVUSE KATSE

6.1.   Hõõrdkulumiskindluse katse

6.1.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 4 nõudeid; toote pinna hõõrdkulumise mõõtmiseks tehakse katsetsükleid 1 000, 500 või 100.

6.1.2.   Katse tehakse igast tüübist kolme ruudukujulise katsekehaga, mille küljepikkus on 100 mm.

6.1.3.   Tulemuste tõlgendamine

6.1.3.1.

 L-klassi klaaspinnamaterjali puhul loetakse hõõrdkulumiskatse tulemus rahuldavaks, kui hõõrdkulumise järel ei ületa valguse hajumine pärast 1 000 tsüklit katsekeha välispinnal 2 % ja pärast 100 tsüklit katsekeha sisepinnal 4 %.

6.1.3.2.

 M-klassi klaaspinnamaterjali puhul loetakse hõõrdkulumiskatse tulemus rahuldavaks, kui hõõrdkulumise järel ei ületa valguse hajumine pärast 500 tsüklit katsekeha välispinnal 10 % ja pärast 100 tsüklit katsekeha sisepinnal 4 %.

6.1.3.3.

 Katuseakende puhul hõõrdkulumiskatset ei nõuta.

6.1.4.   Tüübikinnituse saamiseks esitatud näidisekomplekt loetakse rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

—

kõik näidised vastavad nõuetele või

—

üks näidis ei vasta nõuetele, kuid korduskatsel uue näidiste komplektiga saadakse rahuldavad tulemused.

6.2.   Simuleeritud vananemiskindluse katse

6.2.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 6.4 nõudeid. Kogu ultraviolettkiirguse doos pikk-ksenoonkaarlambiga on 500 MJ/m2. Kiiritamise käigus pihustatakse katsekehadele regulaarsete tsüklitena vett. 120-minutise tsükli käigus on katsekehad 102 minuti jooksul valguse käes ilma veepihustuseta ning 18 minuti jooksul valguse käes koos vee pihustamisega.

6.2.1.1.

 Lubatud on ka muud meetodid, mis annavad samaväärse tulemuse.

6.2.2.   Katsekehade arv

Katse tehakse kolme tasapinnalise katsekehaga mõõtmetega 130 × 40 mm, mis on lõigatud akna välislehest.

6.2.3.   Tulemuste tõlgendamine

6.2.3.1.

 Simuleeritud vananemiskindluse katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui:

6.2.3.1.1.

3. lisa punkti 9.1 kohaselt mõõdetud läbipaistvus ei jää alla 95 % vanandamiseelsest väärtusest; lisaks ei jää see väärtus juhtimisnähtavuse jaoks vajalike akende puhul alla 70 %;

6.2.3.1.2.

vanandamise käigus ei teki õhumulle ega muid märgatavaid lagunemise, värvuse kao, hägususe ega juuspragunemise ilminguid.

6.2.4.   Tüübikinnituse saamiseks esitatud katsekehade või näidiste komplekt loetakse simuleeritud vananemiskindluse seisukohast rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

6.2.4.1.

kõikide katsekehade puhul on tulemus rahuldav;

6.2.4.2.

ühe katsekeha puhul ei vasta tulemus nõuetele, kuid uuel katseseerial, mis tehakse uue katsekehade või näidiste komplektiga, saadakse rahuldavad tulemused.

6.3.   Lõikekatse

6.3.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

3. lisa punkti 13 nõudeid kohaldatakse üksnes pinnatud toodete suhtes.

6.3.2.   Lõikekatse tehakse ühel punktis 6.2 nimetatud katsekehadest.

6.3.3.   Tulemuste tõlgendamine

6.3.3.1.

 Lõikekatse tulemus loetakse rahuldavaks, kui:

saavutatakse lõikeväärtus Gt1.

6.3.3.2.

 Katsekeha loetakse tüübikinnituse saamise eesmärgil rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

6.3.3.2.1.

katse tulemus on rahuldav;

6.3.3.2.2.

katse tulemus ei ole rahuldav, kuid uuel katsel, mis tehakse teise katsekehaga punkti 6.2 ülejäänud katsekehade hulgast, saadakse rahuldav tulemus.

6.4.   Niiskuskindluse katse

6.4.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 7 nõudeid.

6.4.2.   Katse tehakse kümne ruudukujulise katsekeha või katseaknaga, mille mõõtmed on 300 × 300 mm.

6.4.3.   Tulemuste tõlgendamine

6.4.3.1.

 Niiskuskindluse katse tulemus loetakse rahuldavaks, kui:

6.4.3.1.1.

ühelgi katsekehal ei teki märgatavaid lagunemise ilminguid, nagu õhumulle või hägusust.

6.4.3.1.2.

ning 3. lisa punkti 9.1 kohaselt mõõdetud läbipaistvus ei jää alla 95 % katse-eelsest väärtusest ning seejuures ei lange juhtimisnähtavuse jaoks vajalike akende puhul alla 70 % taseme.

6.4.4.   Pärast katset hoitakse katsekehi vähemalt 48 tundi temperatuuril 23 °C ± 2 °C ja suhtelise niiskuse 50 % ± 5 % juures ning seejärel tehakse nendega kuulipõrkumiskatse 227 g kuuliga, nagu on kirjeldatud käesoleva lisa punktis 5.

7.   OPTILISED OMADUSED

Toodete suhtes, mis on juhtimisnähtavuse jaoks vajalikud, kohaldatakse 3. lisa punkti 9.1 nõudeid.

7.1   Tulemuste tõlgendamine

Näidiste komplekti võib lugeda rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

7.1.1.

kõigi näidistega on saadud rahuldavad tulemused;

7.1.2.

ühe näidisega on saadud mitterahuldav tulemus, kuid uue katsekehade komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

8.   TULEKINDLUSKATSE

8.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 10 nõudeid.

8.2.   Tulemuste tõlgendamine

Topeltklaaspaketi kummagi pinnaga tuleb katse teha eraldi.

Tulekindluskatse tulemus loetakse rahuldavaks, kui põlemistase on alla 110 mm/min.

8.2.1.

 Tüübikinnituse saamiseks esitatud näidiste komplekt loetakse rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

8.2.1.1.

kõigi näidistega on saadud rahuldavad tulemused;

8.2.1.2.

ühe näidisega on saadud mitterahuldav tulemus, kuid teise näidiste komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

9.   KEMIKAALIKINDLUS

9.1.   Probleemsuse näitajad ja katsemeetod

Kohaldatakse 3. lisa punkti 11 nõudeid.

Katsed tehakse üksnes näidistega, mis on topeltklaaspaketi välispinna suhtes tüüpilised.

9.2.   Tulemuste tõlgendamine

Näidiste komplekti võib lugeda rahuldavaks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

9.2.1.

kõigi näidistega on saadud rahuldavad tulemused;

9.2.2.

ühe näidisega on saadud mitterahuldav tulemus, kuid teise näidiste komplektiga saadakse rahuldav tulemus.

17. LISA

Segmendi kõrguse ja löögipunktide asukoha mõõtmine

Joonis 1

Segmendi kõrguse h määramine

Image 56

Kui ohutust klaaspinnamaterjalist paneel on ühesihilise kumerusega, võrdub segmendi kõrgus h1 maksimumväärtusega.

Kui ohutust klaaspinnamaterjalist paneel on kahesihilise kumerusega, võrdub segmendi kõrgus h1 maksimumväärtuse ja h2 maksimumväärtuse summaga.

Joonis 2

Tuuleklaaside puhul ettenähtud löögipunktid

Image 57

Joonised 3a, 3b ja 3c

Ühtlaselt karastatud klaaspaneelide puhul ettenähtud löögipunktid

Joonis 3a

Tasapinnaline klaaspaneel

Image 58

Joonis 3b

Tasapinnaline klaaspaneel

Image 59

Joonis 3c

Kumer klaaspaneel

Image 60

Joonistel 3a, 3b ja 3c näidatud punktid 2 on näited 5. lisa punktis 2.5 ette nähtud punkti 2 asukohast.

18. LISA

Tuuleklaasi katsetsoonide määramine v-punkti suhtes

1.   V-PUNKTIDE ASUKOHT

1.1.   V-punktide asukoht R-punkti suhtes (vt käesoleva eeskirja 19. lisa) asukoht kolmemõõtmelisel teljestikul x-, y- ja z-koordinaadina on näidatud tabelites 1 ja 2.

1.2.   Tabelis 1 on esitatud baaskoordinaadid seljatoe projektikohase kaldenurga 25° korral. Koordinaatteljestiku positiivne suund on kujutatud käesoleva lisa joonisel 3.

Tabel 1

V-punkt

a

b

c (d)

V1

68 mm

-5 mm

665 mm

V2

68 mm

-5 mm

589 mm

1.3.   Korrektsioon 25°st erinevate projektikohaste seljatoe kaldenurkade korral

1.3.1.

 Tabelis 2 on näidatud korrektsioonid, mis tuleb teha iga V-punkti x- ja y-koordinaadis, kui seljatoe projektikohane kaldenurk ei ole 25°. Koordinaatteljestiku positiivne suund on kujutatud käesoleva lisa joonisel 3.

Tabel 2

Seljatoe kaldenurk

(kraadides)

Horisontaalkoordinaadid

X

Vertikaalkoordinaadid

Z

5

– 186 mm

28 mm

6

– 176 mm

27 mm

7

– 167 mm

27 mm

8

– 157 mm

26 mm

9

– 147 mm

26 mm

10

– 137 mm

25 mm

11

– 128 mm

24 mm

12

– 118 mm

23 mm

13

– 109 mm

22 mm

14

–99 mm

21 mm

15

–90 mm

20 mm

16

–81 mm

18 mm

17

–71 mm

17 mm

18

–62 mm

15 mm

19

–53 mm

13 mm

20

–44 mm

11 mm

21

–35 mm

9 mm

22

–26 mm

7 mm

23

–17 mm

5 mm

24

–9 mm

2 mm

25

0 mm

0 mm

26

9 mm

–3 mm

27

17 mm

–5 mm

28

26 mm

–8 mm

29

34 mm

–11 mm

30

43 mm

–14 mm

31

51 mm

–17 mm

32

59 mm

–21 mm

33

67 mm

–24 mm

34

76 mm

–28 mm

35

84 mm

–31 mm

36

92 mm

–35 mm

37

100 mm

–39 mm

38

107 mm

–43 mm

39

115 mm

–47 mm

40

123 mm

–52 mm

2.   KATSETSOONID

2.1.

 V-punktide alusel määratakse kindlaks kaks katsetsooni.

2.2.

 „A-tsoon” on tuuleklaasi välispinna ala, mille piirideks on järgmise nelja tasandiga lõikumise joon (vt joonis 1):

a)

tasand, mis on x-telje suhtes 3° nurga all ülespoole kaldu, läbib punkti V1 ja on paralleelne y-teljega (tasand 1);

b)

tasand, mis on x-telje suhtes 1° nurga all allapoole kaldu, läbib punkti V2 ja on paralleelne y-teljega (tasand 2);

c)

vertikaaltasand, mis läbib punktid V1 ja V2 ning on x-telje suhtes 13° nurga all vasakpoolse rooliga sõidukitel x-teljest vasakule ja parempoolse rooliga sõidukitel paremale kaldu (tasand 3);

d)

vertikaaltasand, mis läbib punktid V1 ja V2 ning on x-telje suhtes 20° nurga all vasakpoolse rooliga sõidukitel x-teljest paremale ja parempoolse rooliga sõidukitel vasakule kaldu (tasand 4).

2.3.

 „B-tsoon” on tuuleklaasi välispinna ala, mille piirideks on järgmise nelja tasandiga lõikumise joon:

a)

tasand, mis on x-telje suhtes 7° nurga all ülespoole kaldu, läbib punkti V1 ja on paralleelne y-teljega (tasand 5);

b)

tasand, mis on x-telje suhtes 5° nurga all allapoole kaldu, läbib punkti V2 ja on paralleelne y-teljega (tasand 6);

c)

vertikaaltasand, mis läbib punktid V1 ja V2 ning on x-telje suhtes 17° nurga all vasakpoolse rooliga sõidukitel x-teljest vasakule ja parempoolse rooliga sõidukitel paremale kaldu (tasand 7);

d)

tasand, mis on sõiduki pikikesktasandi suhtes sümmeetriline tasandiga 7 (tasand 8).

2.4.

 „Vähendatud B-tsoon” on B-tsoon, millest on välja arvatud järgmised tsoonid (1) (vt joonised 2 ja 3):

2.4.1.

punktis 2.2 määratletud A-tsoon, mida on laiendatud vastavalt 3. lisa punktile 9.2.2.1;

2.4.2.

kui sõiduki tootja nii otsustab, võib kohaldada üht kahest järgmisest punktist:

2.4.2.1.

läbipaistmatu ala, mille allpiiriks on tasand 1 ja küljepiiriks tasand 4, ning sellega sõiduki pikikesktasandi suhtes sümmeetriline ala (tasand 4’);

2.4.2.2.

läbipaistmatu ala, mille allpiiriks on tasand 1, tingimusel, et see asub 300 mm laiuses alas, mille keskpunkt on sõiduki pikikesktasandil, ning tingimusel, et läbipaistmatu ala, mis jääb allapoole tasandiga 5 lõikumise joont, asub alas, mida küljelt piirab lõikumisjoon tasanditega, mis kulgevad läbi 150 mm laiuse segmendi (2) piiride ja on paralleelsed vastavalt tasandite 4 ja 4' lõikumisjoontega;

2.4.3.

läbipaistmatu ala, mille piiriks on tuuleklaasi välispinna lõikumisjoon järgmiste tasanditega:

a)

tasand, mis on x-telje suhtes 4° nurga all allapoole kaldu, läbib punkti V2 ja on paralleelne y-teljega (tasand 9);

b)

tasand 6;

c)

tasandid 7 ja 8 või tuuleklaasi välispinna serv, kui tasandi 6 lõikumisjoon tasandiga 7 (tasandi 6 lõikejoon tasandiga 8) ei läbi tuuleklaasi välispinda;

2.4.4.

läbipaistmatu ala, mille piiriks on tuuleklaasi välispinna lõikejoon järgmiste tasanditega:

a)

horisontaaltasandi, mis läbib punkti V1 (tasand 10);

b)

tasand 3 (3);

c)

tasand 7 (4) või tuuleklaasi välispinna serv, kui tasandi 6 lõikejoon tasandiga 7 (tasandi 6 lõikejoon tasandiga 8) ei läbi tuuleklaasi välispinda;

d)

tasand 9;

2.4.5.

ala, mis asub kuni 25 mm kaugusel tuuleklaasi välispinna servast või mis tahes läbipaistmatust alast. See ala ei tohi ulatuda laiendatud A-tsooni.

2.5.

 Aluspunktide määramine (vt joonis 3)

Aluspunktid on punktid, mis paiknevad tuuleklaasi välispinna ja V-punktidest lähtuvate sirgete lõikepunktides järgmiselt:

2.5.1.

ülemine vertikaal-aluspunkt punktist V1 eespool ja 7° horisontaaltasandist ülalpool (Pr1);

2.5.2.

alumine vertikaal-aluspunkt punktist V2 eespool ja 5° horisontaaltasapinnast allpool (Pr2);

2.5.3

horisontaal-aluspunkt punktist V1 eespool ja 17° vasakul (Pr3);

2.5.4.

veel kolm aluspunkti, mis paiknevad punktides 2.5.1–2.5.3 määratletud punktidega sõiduki pikikesktasandi suhtes sümmeetriliselt (vastavalt P’r1, P’r2, P’r3).

Joonis 1

A-tsoon (näidis vasakpoolse rooliga sõidukist)

Image 61
L i

Joonis 2a

Vähendatud B-tsoon (näidis vasakpoolse rooliga sõidukist) – ülemine läbipaistmatu ala on määratletud punktis 2.4.2.2.

Image 62
L i

Joonis 2b

Vähendatud B-tsoon (näidis vasakpoolse rooliga sõidukist) – ülemine läbipaistmatu ala on määratletud punktis 2.4.2.1.

Image 63
L i

Joonis 3

Aluspunktide määramine (näidis vasakpoolse rooliga sõidukist)

Image 64
L ri

(1)  s võetakse arvesse asjaolu, et punktis 2.5 määratletud aluspunktid peavad asuma läbipaistvas alas.

(2)  na tuuleklaasi välispinnal ja lõikumisjoonel tasandiga 1.

(3)  laasi teise poole puhul tasand, mis on sõiduki pikikesktasandi suhtes sümmeetriline tasandiga 3.

(4)  asi teise poole puhul tasand 8.

19. LISA

Mootorsõiduki istekohtade h-punkti ja torso tegeliku kaldenurga kindlaksmääramise kord

1.   EESMÄRK

Käesolevas lisas kirjeldatud menetlust kasutatakse H-punkti ja torso tegeliku kaldenurga kindlakstegemiseks ühe või mitme istekoha puhul mootorsõidukis ning selleks, et kontrollida mõõteandmete vastavust sõiduki tootja esitatud spetsifikatsioonile (1).

2.   MÕISTED

Käesolevas lisas kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.1.   „võrdlusandmed”– üks või mitu järgmistest istekoha omadustest:

2.1.1.

H-punkt ja R-punkt ning nende suhe;

2.1.2.

torso tegelik ja projektikohane kaldenurk ning nende suhe;

2.2.   „kolmemõõtmeline H-punkti seade” (edaspidi „3-DH-seade”)– seade, mida kasutatakse H-punktide ja torso tegelike kaldenurkade kindlaksmääramiseks. Seda seadet on kirjeldatud käesoleva lisa 1. liites;

2.3.   „H-punkt”– torso ja reie pöördetsenter 3-DH-seadmel, mis on paigaldatud sõidukiistmele punktis 3 kirjeldatud korras. H-punkt asub seadme telgjoone keskpunktis, mis paikneb 3-DH-seadme kummalgi küljel olevate H-punkti viseerimistihvtide vahel. Teoreetiliselt vastab H-punkt R-punktile (lubatud hälbed on esitatud punktis 3.2.2). Kui H-punkt on vastavalt punktis 4 kirjeldatud menetlusele kindlaks määratud, loetakse H-punkt istmepolstri konstruktsiooni suhtes fikseerituks ja istme seadistamisel koos sellega liikuvaks;

2.4.   „R-punkt” ehk „istme võrdluspunkt”– arvutuslik punkt, mis on sõiduki tootja poolt iga istekoha jaoks kolmemõõtmelisel teljestikul kindlaks määratud;

2.5.   „torsojoon”– 3-DH-seadme mõõtevarva telgjoon, kui mõõtevarb on kõige tagumises asendis;

2.6.   „torso tegelik kaldenurk”– nurk läbi H-punkti kulgeva vertikaaljoone ja torsojoone vahel, mis mõõdetakse 3-DH-seadme selja kaldenurga mõõturi abil. Torso tegelik kaldenurk vastab teoreetiliselt torso projektikohasele kaldenurgale (lubatud hälbed on esitatud punktis 3.2.2).

2.7.   „torso projektikohane kaldenurk”– nurk läbi R-punkti kulgeva vertikaaljoone ja torsojoone vahel asendis, mis vastab sõiduki tootja määratud projektikohasele seljatoeasendile;

2.8.   „sõitja kesktasand”– 3-DH-seadme kesktasand iga istekoha korral, kuhu seade on paigutatud; seda tasandit kujutab H-punkti koordinaat y-teljel. Üksikistmetel langeb istme kesktasand kokku sõitja kesktasandiga. Muudel istmetel määrab sõitja kesktasandi tootja;

2.9.   „kolmemõõtmeline teljestik”– süsteem, mida on kirjeldatud käesoleva lisa 2. liites;

2.10.   „koordinaatmärgid”– füüsilised punktid (avad, pinnad, märgid või süvendid) sõiduki kerel vastavalt tootja poolt ettenähtule;

2.11.   „sõiduki mõõteasend”– sõiduki asend, mis on kindlaks määratud koordinaatmärkide koordinaatidega kolmemõõtmelisel teljestikul.

3.   NÕUDED

3.1.   Andmete esitamine

Iga istekoha puhul, mille kohta on vaja võrdlusandmeid, et tõendada vastavust käesoleva eeskirja sätetele, tuleb esitada kas kõik järgmised andmed või asjakohane valik neist käesoleva lisa 3. liites näidatud vormis:

3.1.1.

R-punkti koordinaadid kolmemõõtmelisel teljestikul;

3.1.2.

torso projektikohane kaldenurk;

3.1.3.

kõik näidud, mis on vajalikud istme seadistamiseks (kui see on seadistatav) punktis 4.3 ette nähtud mõõteasendisse.

3.2.   Mõõteandmete ja tootja esitatud näitajate suhe

3.2.1.

 H-punkti koordinaate ja torso tegeliku kaldenurga suurust, mis on mõõdetud punktis 4 sätestatud korras, võrreldakse vastavalt R-punkti koordinaatidega ja sõiduki tootja nimetatud torso projektikohase kaldenurgaga.

3.2.2.

 R- ja H-punktide suhtelisi asukohti ning torso projektikohase ja tegeliku kaldenurga suhet võib antud istekoha puhul pidada rahuldavaks, kui H-punkt, määratletuna oma koordinaatidega, asetseb 50 mm küljepikkusega horisontaalsete ja vertikaalsete külgedega ruudu piirides, mille diagonaalid ristuvad R-punktis, ja kui kere tegeliku kaldenurga erinevus projektikohasest kaldenurgast jääb 5° piiridesse.

3.2.3.

 Kui need tingimused on täidetud, kasutatakse käesoleva eeskirja sätetele vastavuse tõendamisel R-punkti ja torso projektikohast kaldenurka.

3.2.4.

 Kui H-punkt või torso tegelik kaldenurk ei vasta punkti 3.2.2 nõuetele, määratakse H-punkt ja torso tegelik kaldenurk veel kaks korda (kokku kolm korda). Kui kahe nimetatud toimingu tulemused kolmest vastavad nõuetele, kohaldatakse punktis 3.2.3 nimetatud tingimusi.

3.2.5.

 Kui punktis 3.2.4 kirjeldatud kolmest toimingust vähemalt kahe tulemused ei vasta punkti 3.2.2 nõuetele või kui tõendamine pole võimalik, sest sõiduki tootja ei ole esitanud teavet R-punkti asukoha või torso projektikohase kaldenurga kohta, kasutatakse kolme mõõdetud punkti pinnakeset või kolme mõõdetud kaldenurga keskmist ning need loetakse kohaldatavaks kõigil juhtudel, kui käesolevas eeskirjas viidatakse R-punktile või torso projektikohasele kaldenurgale.

4.   H-PUNKTI JA TORSO TEGELIKU KALDENURGA MÄÄRAMISE KORD

4.1.

 Sõiduk viiakse tootja äranägemisel temperatuurile 20 ± 10 °C, tagamaks, et istme materjal saavutab toatemperatuuri. Kui kontrollitavat istet ei ole kunagi varem kasutatud, peab sellel kaks korda kestusega üks minut istuma 70–80 kg kaaluv inimene või asetatakse sinna selleks ajaks sama kaaluga seade, et koolutada istmepolstrit ja seljatuge. Tootja nõudel jäävad kõik istme osad koormamata vähemalt 30 minutiks enne 3-DH-seadme paigaldamist.

4.2.

 Sõiduk peab olema mõõteasendis, nagu on määratletud punktis 2.11.

4.3.

 Kui iste on seadistatav, seadistatakse see esmalt kõige tagumisse tavalisse sõiduasendisse vastavalt sõiduki tootja poolt määratule, arvestades ainult istme pikisuunalist reguleerimist ja mitte istme liikumist muul otstarbel kui tavalise sõiduasendi saavutamiseks. Kui istmel on ka muid seadistusviise (vertikaalsuunaline, kaldenurga või seljatoe asendi muutmine jne), reguleeritakse need seejärel sõiduki tootja määratud asendisse. Vedrustusega istmetel fikseeritakse vertikaalsuunas reguleeritud asend jäigalt vastavalt tootja määratud tavalisele sõiduasendile.

4.4.

 Istme ala, mis puutub kokku 3-DH-seadmega, kaetakse piisava suuruse ja sobiva koega musliin-puuvillkangaga (sile puuvillkangas, millel on 18,9 niiti cm2 kohta ja mis kaalub 0,228 kg/m2) või samaväärsete omadustega riide või laustekstiiliga. Kui istet katsetatakse väljaspool sõidukit, peab põrand, kuhu iste asetatakse, olema samasuguste põhiomadustega (2) kui sõiduki põrand, kus istet kavatsetakse kasutada.

4.5.

 3-DH-seadme istme- ja seljakoost asetatakse nii, et sõitja kesktasand langeb kokku 3-DH-seadme kesktasandiga. Tootja nõudel võib 3-DH-seadet nihutada sõitja kesktasandi suhtes sissepoole, kui 3-DH-seade paikneb nii kaugel küljel, et istme serv takistab 3-DH-seadme loodimist.

4.6.

 Pöia- ja säärekoost kinnitatakse istmepõhjapaneeli koostu külge kas eraldi või kasutades T-tala ja säärekoostu. Läbi H-punkti viseerimistihvtide kulgev joon peab olema maapinnaga paralleelne ja istme pikikesktasandiga risti.

4.7.

 3-DH-seadme pöia- ja säärekoostu asendit seadistatakse järgmiselt.

4.7.1.

Juhiiste ja välimine eesmine kaassõitjaiste:

4.7.1.1.

Pöia- ja säärekoostu liigutatakse ettepoole nii, et pöiad võtavad põrandal loomuliku asendi – vajaduse korral pedaalide vahel. Vasak pöid peab võimaluse korral olema ligikaudu sama kaugel 3-DH-seadme kesktasandist vasakul kui parem pöid sellest paremal. Lood, millega kontrollitakse 3-DH-seadme põiksuunalist orientatsiooni, seatakse horisontaalseks, reguleerides vajaduse korral uuesti istmepõhjapaneeli või seades pöia- ja säärekoostusid tahapoole. Läbi H-punkti viseerimistihvtide kulgev joon peab jääma istme pikikesktasandiga risti.

4.7.1.2.

Kui vasakut jalga ei ole võimalik hoida parema jalaga paralleelsena ja vasakut pöida ei saa konstruktsioonile toetada, liigutatakse vasakut pöida, kuni see on toetatud asendis. Viseerimistihvtide seadistus peab säilima.

4.7.2.

Välimised tagaistmed:

Tagaistmete või lisaistmete korral asetatakse jalad tootja poolt ettenähtud asendisse. Kui pöiad on sel juhul erinevatel põrandatasapindadel, kasutatakse võrdluspunktina pöida, mis puudutab esimesena esiistet, ja teine pöid asetatakse nii, et seadme istmepaneelile põiksuunalise orientatsiooni andmiseks kasutatav lood näitab horisontaalasendit.

4.7.3.

Muud istmed:

Eelkõige järgitakse punktis 4.7.1 kirjeldatud üldist korda, v.a see, et pöiad asetatakse sõiduki tootja poolt ettenähtud viisil.

4.8.

 Rakendatakse sääre- ja reieraskused ning 3-DH-seade looditakse.

4.9.

 Seljapaneel kallutatakse ette kõige eesmise võimaliku asendini ja 3-DH-seade tõmmatakse T-tala abil seljatoest eemale. 3-DH-seade asetatakse uuesti istmele, kasutades ühte järgmistest meetoditest:

4.9.1.

Kui 3-DH-seade kipub tahapoole libisema, kasutatakse järgmist menetlust: 3-DH-seadmel lastakse tahapoole libiseda, kuni T-talale ei ole enam vaja rakendada horisontaalset ettepoole suunatud hoidejõudu, st kuni istmepõhjapaneel läheb vastu istme seljatuge. Vajaduse korral asetatakse sääreosa uuesti.

4.9.2.

Kui 3-DH-seade ei kipu tahapoole libisema, kasutatakse järgmist menetlust: 3-DH-seadet libistatakse tahapoole, rakendades T-talale horisontaalset tahapoole suunatud jõudu, kuni istmepõhjapaneel puudutab seljatuge (vt käesoleva lisa 1. liite joonis 2).

4.10.

 3-DH-seadme leeni ja seljaplaadi koostule rakendatakse 100 ± 10 N suurust jõudu puusanurgamõõturi ja T-tala kere lõikepunktis. Rakendatav jõud peab olema pidevalt suunatud piki joont, mis kulgeb läbi eespool nimetatud lõikepunkti vahetult reietala korpusest ülalpool asuvasse punkti (vt käesoleva lisa 1. liite joonis 2). Seejärel viiakse seljapaneel ettevaatlikult tagasi vastu istme seljatuge. Kogu ülejäänud menetluse ajal tuleb olla ettevaatlik, et vältida 3-DH-seadme libisemist ettepoole.

4.11.

 Paigaldatakse parem- ja vasakpoolne istmikuraskus ja seejärel vaheldumisi kaheksa torsoraskust. 3-DH-seade hoitakse loodis.

4.12.

 Seljapaneeli kallutatakse ettepoole, et vabastada istme seljatugi survest. 3-DH-seadet õõtsutatakse kolm korda 10° kaarega küljelt küljele (5° vertikaalsest kesktasandist kummalegi poole), et kõrvaldada võimalik hõõrdumine 3-DH-seadme ja istme vahel.

Õõtsutamise ajal võib 3-DH-seadme T-tala ettenähtud horisontaal- ja vertikaalasendist kõrvale kalduda. Seepärast tuleb T-tala paigal hoida, rakendades sellele õõtsumise ajal piisavat külgsuunalist koormust. T-tala paigalhoidmisel ja 3-DH-seadme õõtsutamisel tuleb olla ettevaatlik, tagamaks, et sellele tahtmatult ei rakendu vertikaalset või ette-/tahasuunalist välist koormust.

3-DH-seadme pöidasid ei tohi sellel etapil tõkestada ega kinni hoida. Kui pöidade asend muutub, siis tuleb need hetkel sellesse asendisse jätta.

Seljapaneel viiakse ettevaatlikult tagasi vastu istme seljatuge ja kontrollitakse, et mõlemad loodid oleksid nullasendis. Kui pöiad on 3-DH-seadme õõtsutamisel ükskõik mil viisil liikunud, tuleb need uuesti kohale asetada allkirjeldatud viisil.

Kumbki pöid tõstetakse kordamööda põrandalt üles ainult niipalju, et see ei pääse rohkem liikuma. Tõstmise ajal võivad pöiad vabalt pöörduda; neile ei tohi rakendada koormust eest ega küljelt. Kui mõlemad pöiad on taas alumises asendis, peab kand puudutama selleks ettenähtud konstruktsiooni.

Kontrollitakse, et põiksuunaline lood oleks nullasendis; vajaduse korral rakendatakse seljapaneeli ülemisele osale piisavat külgsuunalist koormust 3-DH-seadme istmepõhjapaneeli loodimiseks istmel.

4.13.

 Hoides T-tala kinni, et hoida ära 3-DH-seadme ettepoole libisemine istmepadjal, toimitakse edasi järgmiselt:

a)

seljapaneel viiakse tagasi istme seljatoele,

b)

kordamööda rakendatakse seljatoe kaldenurga mõõtevarvale ligikaudu torsoraskuste keskme kõrgusel horisontaalset tahapoole suunatud maksimaalselt 25 N koormust ja vabastatakse see koormus, kuni puusanurgamõõtur näitab, et pärast koormusest vabastamist on saavutatud stabiilne asend. Tuleb hoolitseda selle eest, et 3-DH-seadmele ei rakenduks välist ülalt-alla- või külgsuunalist koormust. Kui 3-DH-seadet on vaja uuesti loodida, kallutatakse seljapaneeli ettepoole, korratakse loodimist ja punktis 4.12 kirjeldatud menetlust.

4.14.

 Tehakse kõik järgmised mõõtmised.

4.14.1.

Mõõdetakse H-punkti koordinaadid kolmemõõtmelisel teljestikul.

4.14.2.

Torso tegelik kaldenurk loetakse 3-DH-seadme selja kaldenurga mõõturilt, kui mõõtevarb on kõige tagumises asendis.

4.15.

 Kui soovitakse 3-DH-seadme paigaldust korrata, peab iste enne seda olema koormamata vähemalt 30 minutit. 3-DH-seadet ei tohi koormatuna istmele jätta kauemaks, kui on vaja katse tegemiseks.

4.16.

 Kui sama istmerea istmeid võib käsitada sarnastena (nt pinkiste, identsed istmed vmt), määratakse igale istmereale ainult üks H-punkt ja üks torso tegelik kaldenurk; sellisel juhul asetatakse käesoleva lisa 1. liites kirjeldatud 3-DH-seade istmele, mida käsitatakse kogu rea suhtes representatiivsena. See koht on:

4.16.1.

esimeses reas juhiiste,

4.16.2.

tagumises reas või tagumistes ridades välimine iste.

(1)  Kui pädev asutus seda vajalikuks peab, võib kõikide istekohtade puhul peale esiistmete, mille H-punkti ei saa määrata kolmemõõtmelise H-punkti seadme abil või muul viisil, kasutada võrdluspunktina tootja märgitud R-punkti.

(2)  Kaldenurk, istme paigalduskõrguse erinevus, pinna tekstuur jne.

1. LIIDE

Kolmemõõtmelise h-punkti seadme kirjeldus  (*1)

(3-DH-seade)

1.   SELJAPANEEL JA ISTMEPÕHJAPANEEL

Seljapaneel ja istmepõhjapaneel on valmistatud tugevdatud plastist ja metallist; need jäljendavad inimese torsot ja reisi ning on H-punktis mehaanilise liigendiga ühendatud. Mõõtevarvale, mis on kinnitatud liigendiga H-punkti, kinnitatakse torso tegeliku kaldenurga mõõtmiseks nurgamõõtur. Istmepõhjapaneeli külge kinnitatud seadistatava reietalaga määratakse reite keskjoon ja seda kasutatakse puusanurgamõõturi nulljoonena.

2.   KERE- JA JALAOSAD

Sääreosad on istmepõhjapaneeli koostuga ühendatud põlvi ühendava T-tala kohal, mis on seadistatava reietala laienduseks külgsuunas. Sääreosadele on põlvede nurga mõõtmiseks kinnitatud nurgamõõturid. Kinga- ja pöiaosad kalibreeritakse pöia nurga mõõtmiseks. Seade orienteeritakse ruumis kahe loodi abil. Kehaosade raskused asetatakse vastavatesse raskuskeskmetesse, nii et istmele avaldub 76 kg kaaluvale mehele vastav koormus. Tuleb veenduda, et 3-DH-seadme kõik liigendid liiguvad vabalt ilma märgatava hõõrdeta.

Joonis 1

3-DH-seadme osade nimetused

Image 65

Joonis 2

3-DH-seadme osade mõõtmed ja koormuse jaotus

Image 66

(*1)  Lähemat teavet 3-DH-seadme konstruktsiooni üksikasjade kohta saab aadressil: Society of Automotive Engineers (SAE), 400 Commonwealth Drive, Warrendale, Pennsylvania 15096, USA.

Seade vastab ISO standardis 6549:1980 kirjeldatule.

2. LIIDE

KOLMEMÕÕTMELINE TELJESTIK

1.

 Kolmemõõtmeline teljestik on määratud sõiduki tootja poolt kindlaksmääratud kolme üksteise suhtes risti asetseva tasandiga (vt joonis) (*1).

2.

 Sõiduki mõõteasend määratakse sõiduki paigaldamisega toetuspinnale nii, et koordinaatmärkide koordinaadid vastavad tootja poolt ettenähtud väärtustele.

3.

 R-punkti ja H-punkti koordinaadid määratakse sõiduki tootja poolt kindlaks määratud koordinaatmärkide suhtes.

Joonis

Kolmemõõtmeline teljestik

Image 67

(*1)  Teljestik vastab ISO standardile 4130:1978

3. LIIDE

ISTEKOHTADE VÕRDLUSANDMED

1.   VÕRDLUSANDMETE KODEERIMINE

Võrdlusandmed on esitatud järjest iga istekoha kohta. Istekohti tähistatakse kahekohalise koodiga. Esimene koht on araabia numbrites ning tähistab istmerida, lugedes sõiduki esiosast tagaosa suunas. Teisel kohal on suurtäht, mis tähistab istekoha paigutust reas, vaadatuna sõiduki ettepoole liikumise suunas; kasutatakse järgmisi tähti:

L = vasakul,

C = keskel,

R = paremal.

2.   SÕIDUKI MÕÕTEASENDI KIRJELDUS

2.1.   Koordinaatmärkide asukohad

X …

Y …

Z …

3.   VÕRDLUSANDMETE LOEND

3.1.   Istekoht: …

3.1.1.   R-punkti koordinaadid:

X …

Y …

Z …

3.1.2.   Torso projektikohane kaldenurk: …

3.1.3.   Istme seadistuse tehnilised andmed (*1)

horisontaalselt: …

vertikaalselt: …

kaldenurk: …

torso kaldenurk: …

Märkus:

 Täiendavate istekohtade võrdlusandmed loetletakse punktides 3.2, 3.3 jne.

(*1)  Mittevajalik maha tõmmata.

20. LISA

TOODANGU NÕUETELE VASTAVUSE KONTROLLIMINE

1.   MÕISTED

Käesolevas lisas kasutatakse järgmiseid mõisteid:

1.1.   „tootetüüp”– kõik samade põhiomadustega klaaspaneelid;

1.2.   „paksusklass”– kõik klaaspaneelid, mille osade paksus on lubatud hälvete piires sama;

1.3.   „tootmisüksus”– kõik samas kohas asuvad üht või mitut tüüpi klaaspaneelide tootmise seadmed; üksus võib koosneda mitmest tootmisliinist;

1.4.   „vahetus”– sama tootmisliini tootmisperiood ühe päeva töötundide jooksul;

1.5.   „tootmistsükkel”– samal tootmisliinil toodetud sama tootetüübi pidev tootmisperiood;

1.6.   „Ps”– samas vahetuses toodetud samasse tootetüüpi kuuluvate klaaspaneelide arv;

1.7.   „Pr”– tootmistsükli jooksul toodetud samasse tootetüüpi kuuluvate klaaspaneelide arv.

2.   KATSED

Klaaspaneelidega tehakse järgmised katsed.

2.1.   Karastatud klaasist tuuleklaasid

2.1.1.

 Killunemiskatse vastavalt 4. lisa punkti 2 nõuetele.

2.1.2.

 Läbipaistvuse mõõtmine vastavalt 3. lisa punkti 9.1 nõuetele.

2.1.3.

 Optilise moonutuse katse vastavalt 3. lisa punkti 9.2 nõuetele.

2.1.4.

 Teisese kujutise eralduskatse vastavalt 3. lisa punkti 9.3 nõuetele.

2.2.   Ühtlaselt karastatud klaaspaneelid

2.2.1.

 Killunemiskatse vastavalt 5. lisa punkti 2 nõuetele.

2.2.2.

 Läbipaistvuse mõõtmine vastavalt 3. lisa punkti 9.1 nõuetele.

2.2.3.

 Juhul, kui klaaspaneele kasutatakse tuuleklaasidena:

2.2.3.1.

Optilise moonutuse katse vastavalt 3. lisa punkti 9.2 nõuetele.

2.2.3.2.

Teisese kujutise eralduskatse vastavalt 3. lisa punkti 9.3 nõuetele.

2.3.   Tavalisest laminaatklaasist tuuleklaasid ja klaasplastist tuuleklaasid

2.3.1.

 Katse mudelpeaga vastavalt 6. lisa punkti 3 nõuetele.

2.3.2.

 Katse 2 260 g kuuliga vastavalt 6. lisa punkti 4.2 ja 3. lisa punkti 2.2 nõuetele.

2.3.3.

 Kõrgtemperatuurikindluse katse vastavalt 3. lisa punkti 5 nõuetele.

2.3.4.

 Läbipaistvuse mõõtmine vastavalt 3. lisa punkti 9.1 nõuetele.

2.3.5.

 Optilise moonutuse katse vastavalt 3. lisa punkti 9.2 nõuetele.

2.3.6.

 Teisese kujutise eralduskatse vastavalt 3. lisa punkti 9.3 nõuetele.

2.3.7.

 Ainult klaasplastist tuuleklaaside puhul:

2.3.7.1.

Hõõrdkulumiskindluse katse vastavalt 9. lisa punkti 2.1 nõuetele.

2.3.7.2.

Niiskuskindluse katse vastavalt 9. lisa punkti 3 nõuetele.

2.3.7.3.

Kemikaalikindluse katse vastavalt 3. lisa punkti 11.2.1 nõuetele.

2.4.   Tavalisest laminaatklaas- ja klaasplastpaneelid, mis ei ole tuuleklaasid

2.4.1.

 Katse 227 g kuuliga vastavalt 7. lisa punkti 4 nõuetele.

2.4.2.

 Kõrgtemperatuurikindluse katse vastavalt 3. lisa punkti 5 nõuetele.

2.4.3.

 Läbipaistvuse mõõtmine vastavalt 3. lisa punkti 9.1 nõuetele.

2.4.4.

 Ainult klaasplastpaneelide puhul:

2.4.4.1.

Hõõrdkulumiskindluse katse vastavalt 9. lisa punkti 2.1 nõuetele.

2.4.4.2.

Niiskuskindluse katse vastavalt 9. lisa punkti 3 nõuetele.

2.4.4.3.

Kemikaalikindluse katse vastavalt 3. lisa punkti 11.2.1 nõuetele.

2.4.5.

 Eespool nimetatud sätted loetakse täidetuks, kui vastavad katsed on tehtud samasuguse koostisega tuuleklaasidega.

2.5.   Töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasid

2.5.1.

 Lisaks käesoleva lisa punktis 2.3 ette nähtud katsetele tehakse killunemiskatse vastavalt 8. lisa punkti 4 nõuetele.

2.6.   Plastmaterjaliga kaetud klaaspaneelid

Lisaks käesoleva lisa eri punktides ette nähtud katsetele tehakse järgmised katsed:

2.6.1.

Hõõrdkulumiskindluse katse vastavalt 9. lisa punkti 2.1 nõuetele.

2.6.2.

Niiskuskindluse katse vastavalt 9. lisa punkti 3 nõuetele.

2.6.3.

Kemikaalikindluse katse vastavalt 3. lisa punkti 11.2.1 nõuetele.

2.7.   Topeltklaaspaketid

2.7.1.

 Tehakse katsed, mis on käesolevas lisas ette nähtud igale klaaspaneelile, millest topeltklaaspakett koosneb, ning sama sagedusega ja vastavalt samadele nõuetele.

2.7.2.

 Topeltklaaspaketi puhul mõõdetakse läbipaistvust vastavalt 3. lisa punkti 9.1 nõuetele.

2.8.   Jäigast plastist paneelid, mis ei ole tuuleklaasid

2.8.1.

 Kuulipõrkumiskatse 227 g kuuliga vastavalt 14. lisa punktile 5.

2.8.2.

 Läbipaistvuse mõõtmine vastavalt 3. lisa punktile 9.1.

2.8.3.

 Hõõrdkulumiskatse vastavalt 14. lisa punktile 6.1.

2.8.4.

 Lõikekatse vastavalt 14. lisa punktile 6.3.

NB! Punktis 2.8.2 nimetatud katse tehakse ainult juhul, kui klaaspinda kasutatakse asukohas, mis nõuab juhtimisnähtavust.

Punktis 2.8.4 nimetatud katse tehakse näidistega, millega ei ole tehtud 14. lisa punkti 6.2 kohast katset.

2.8.5.

 Kemikaalikindluse katse vastavalt 3. lisa punktile 11.

2.9.   Paindplastist paneelid, mis ei ole tuuleklaasid

2.9.1.

 Kuulipõrkumiskatse 227 g kuuliga vastavalt 15. lisa punktile 4.

2.9.2.

 Läbipaistvuse mõõtmine vastavalt 3. lisa punktile 9.1.

NB! Punktis 2.9.2 nimetatud katse tehakse ainult juhul, kui klaaspinda kasutatakse asukohas, mis nõuab juhtimisnähtavust.

2.9.3.

 Kemikaalikindluse katse vastavalt 3. lisa punktile 11.2.1.

2.10.   Jäigast plastist topeltklaaspaketid

2.10.1.

 Kuulipõrkumiskatse 227 g kuuliga vastavalt 16. lisa punktile 5.

2.10.2.

 Läbipaistvuse mõõtmine vastavalt 3. lisa punktile 9.1.

NB! Punktis 2.10.2 nimetatud katse tehakse ainult juhul, kui klaaspinda kasutatakse asukohas, mis nõuab juhtimisnähtavust.

2.10.3.

 Kemikaalikindluse katse vastavalt 3. lisa punktile 11.

3.   KATSETE SAGEDUS JA TULEMUSED

3.1.   Killunemiskatse

3.1.1.   Katsed

3.1.1.1.

 Esimene katseseeria, mis koosneb löökidest kõigisse käesolevas eeskirjas ette nähtud löögipunktidesse, tehakse iga uut tüüpi klaaspaneeli tootmise alguses, et teha kindlaks kõige ohtlikum purunemispunkt. Katsete tulemused talletatakse.

Karastatud klaasist tuuleklaaside puhul tehakse esimene katseseeria ainult juhul, kui seda tüüpi klaaspaneelide toodang on üle 200 ühiku aastas.

3.1.1.2.

 Tootmistsükli jooksul tehakse kontrollkatse, kasutades punktis 3.1.1.1 kindlaks määratud purunemispunkti.

3.1.1.3.

 Kontrollkatse tehakse iga tootmistsükli alguses või pärast värvimuutust.

3.1.1.4.

 Tootmistsükli ajal tehakse kontrollkatsed järgmise miinimumsagedusega:

Karastatud klaasist tuuleklaasid

Karastatud klaasist paneelid, mis ei ole tuuleklaasid

Töödeldud laminaatklaasist tuuleklaasid

Ps ≤ 200: üks purustus tootmistsükli kohta

Pr ≤ 500: üks vahetuse kohta

0,1 % tüübi kohta

Ps > 200: üks purustus iga nelja tootmistunni kohta

Pr > 500: kaks vahetuse kohta

 

3.1.1.5.

 Kontrollkatse tehakse tootmistsükli lõpus ühega viimastest toodetud klaaspaneelidest.

3.1.1.6.

 Pr < 20 puhul tehakse ainult üks killunemiskatse tootmistsükli kohta.

3.1.2.   Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse, sealhulgas ka need tulemused, mille puhul mõranemismustrit ei ole püsisalvestatud.

Lisaks tehakse üks katse, mille puhul mõranemismuster püsisalvestatakse, üks kord vahetuse jooksul, välja arvatud juhul, kui Pr ≤ 500. Viimasel juhul tehakse ainult üks mõranemismustri püsisalvestamisega katse tootmistsükli kohta.

3.2.   Katse mudelpeaga

3.2.1.   Katsed

Kontrollkatse tehakse näidistega, mis moodustavad vähemalt 0,5 % laminaatklaasist tuuleklaaside ühe tootmisliini päevatoodangust. Kontrollimiseks võetakse kõige rohkem 15 tuuleklaasi päevas.

Näidiste valik peab olema eri tüüpi tuuleklaaside toodangut esindav.

Teise võimalusena võib haldusasutuse nõusolekul need katsed asendada katsega 2 260 g kuuliga (vt punkt 3.3). Igal juhul tuleb klaaspinna käitumist peaga kokkupõrke korral kontrollida vähemalt kahe näidisega igast paksusklassist aastas.

3.2.2.   Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse.

3.3.   Kuulipõrkumiskatse 2 260 g kuuliga

3.3.1.   Katsed

Kontrollkatsete miinimumsagedus on üks täielik katse kuus iga paksusklassi kohta.

3.3.2.   Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse.

3.4.   Kuulipõrkumiskatse 227 g kuuliga

3.4.1.   Katsed

Katsekehad lõigatakse näidistest. Praktilistel põhjustel võib katsed siiski teha valmistoodete või nende osadega.

Kontrollkatse tehakse näidistega, mis moodustavad vähemalt 0,5 % ühe vahetuse toodangust, kuid maksimaalselt 10 näidisega päevas.

3.4.2.   Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse.

3.5.   Kõrgtemperatuurikindluse katse

3.5.1.   Katsed

Katsekehad lõigatakse näidistest. Praktilistel põhjustel võib katsed siiski teha valmistoodete või nende osadega. Need valitakse nii, et kõiki vahekihte katsetatakse proportsionaalselt nende kasutusega.

Katsetamiseks võetakse päevatoodangust iga vahekihi värvuse kohta vähemalt kolm näidist.

3.5.2.   Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse.

3.6.   Läbipaistvus

3.6.1.   Katsed

Katse tehakse toonitud valmistoodete tüüpiliste näidistega.

Kontrollkatse tehakse vähemalt iga tootmistsükli alguses, kui klaaspaneeli omadustes ilmneb katse tulemusi mõjutavaid muutusi.

Tuuleklaasid ja muud klaaspaneelid, mille tüübikinnituse käigus mõõdetud tavaläbipaistvus on vähemalt 75 %, ning klaaspaneelid, mille tähis on V (vt käesoleva eeskirja punkt 5.5.2), on sellest katsest vabastatud.

Teise võimalusena võib karastatud klaasist paneelide puhul klaasi tarnija esitada sertifikaadi selle kohta, et toode vastab eespool nimetatud nõuetele.

3.6.2.   Tulemused

Tavaläbipaistvuse mõõtmistulemus registreeritakse. Peale selle tuleb läbipaistmatu alaga tuuleklaaside puhul käesoleva eeskirja punktis 3.2.1.2.2.4 osutatud jooniste põhjal kontrollida, et sõidukikategooria puhul, millele need tuuleklaasid on mõeldud, paikneksid sellised läbipaistmatud alad väljaspool B-tsooni või I tsooni. Läbipaistmatu ala peab vastama 18. lisas sätestatud nõuetele.

3.7.   Optilise moonutuse katse ja teisese kujutise eralduskatse

3.7.1.   Katsed

Kõiki tuuleklaase kontrollitakse silmaga nähtavate vigade suhtes. Lisaks tehakse eri nägemispiirkondades mõõtmisi, kasutades käesolevas eeskirjas ette nähtud meetodeid või nendega samaväärseid tulemusi andvaid meetodeid, järgmise miinimumsagedusega:

 

kui Ps ≤ 200, üks näidis vahetuse kohta,

 

või kui Ps > 200, kaks näidist vahetuse kohta,

 

või 1 % kogutoodangust, kusjuures valitakse kogu toodangu suhtes tüüpilised näidised.

3.7.2.   Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse.

3.8.   Hõõrdkulumiskindluse katse

3.8.1.   Katsed

Katse tehakse üksnes plastmaterjaliga kaetud, klaasplastist ja plastist paneelide puhul. Iga plastist kattematerjali plastmaterjali tüübi kohta tehakse vähemalt üks kontrollkatse kuus.

3.8.2.   Tulemused

Valguse hajumise mõõtmistulemus registreeritakse.

3.9.   Niiskuskindluse katse

3.9.1.   Katsed

Katse tehakse üksnes plastmaterjaliga kaetud ja klaasplastist paneelide puhul. Iga plastist pinnakattematerjali või plastmaterjali tüübi kohta tehakse vähemalt üks kontrollkatse kuus.

3.9.2.   Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse.

3.10.   Kemikaalikindluse katse

3.10.1.   Katsed

Katse tehakse üksnes plastmaterjaliga kaetud, klaasplastist ja plastist paneelide puhul. Iga plastist pinnakattematerjali või plastmaterjali tüübi kohta tehakse vähemalt üks kontrollkatse kuus.

3.10.2.   Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse.

3.11.   Lõikekatse

3.11.1.   Katsed

Katse tehakse üksnes jäigast plastist klaaspinnamaterjali puhul, millel on hõõrdkulumiskindel pinne. Iga plastmaterjali ja selle pinnakattematerjali tüübi kohta tehakse vähemalt üks kontrollkatse nädalas, võttes selleks näidised, millega ei ole tehtud simuleeritud vananemiskindluse katset (14. lisa punkt 6.2).

Vanandatud näidistega tehakse katse iga 3 kuu järel.

3.11.2.   Tulemused

Kõik tulemused registreeritakse.

21. LISA

Sätted ohutute klaaspindade sõidukile paigaldamise kohta

1.   REGULEERIMISALA

Käesolevas lisas on sätestatud nõuded ohutute klaaspindade paigaldamise kohta M-, N- ja O-kategooria sõidukitele, (1) et tagada sõitjate ohutuse kõrge tase ning eelkõige tagada juhile hea juhtimisnähtavus kõikides liiklustingimustes ning mitte ainult ette, vaid ka taha ja küljele.

See ei kehti soomussõidukite suhtes punktis 2.3 määratletud tähenduses.

2.   MÕISTED

Käesolevas lisas kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.1.

 „sõiduk” – iga mootorsõiduk või haagis, mis on ette nähtud kasutamiseks maanteel ja millel on vähemalt neli ratast ja maksimaalne valmistajakiirus üle 25 km/h, välja arvatud rööbastel liikuvad sõidukid ja kõik liikurmasinad;

2.2.

 „sõidukikategooria” – kõik sõidukid, mis kuuluvad asjaomasesse kategooriasse vastavalt sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) (1) 7. lisas vastu võetud klassifikatsioonile;

2.3.

 „eriotstarbeline sõiduk”, „autoelamu”, „soomussõiduk”, „kiirabiauto”, „surnuveok”, „kabriolett” on määratletud vastavalt sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) (1) 7. lisas;

2.4.

 „kahekorruseline sõiduk” on määratletud eeskirja nr 107 punktis 2.1.2.

3.   M-, N- JA O-KATEGOORIA SÕIDUKITE SUHTES KEHTIVAD ÜLDSÄTTED

3.1.

 Ohutud klaaspinnad paigaldatakse selliselt, et hoolimata sõidukile tavapärastes kasutustingimustes avalduvatest pingetest jäävad need oma kohale ning tagavad jätkuvalt sõidukis asuvatele sõitjatele nähtavuse ja ohutuse.

3.2.

 Ohutud klaaspinnad kannavad asjakohast üksikosa tüübikinnitusmärki, mis on ette nähtud käesoleva eeskirja punktis 5.4 ning millele vajaduse korral järgneb mõni punktis 5.5 ette nähtud täiendav sümbol.

4.   M- JA N-KATEGOORIA SÕIDUKITE (1) SUHTES KEHTIVAD ERISÄTTED

4.1.   Tuuleklaasid

4.1.1.

 Tavaläbipaistvus ei tohi olla alla 70 %.

4.1.2.

 Tuuleklaasil peab olema tüübikinnitus selle sõidukitüübi jaoks, millele see kavatsetakse paigaldada.

4.1.3.

 Tuuleklaas peab olema sõidukijuhi R-punkti suhtes õigesti paigaldatud.

4.1.4.

 Sõidukitele, mille maksimaalne valmistajakiirus on üle 40 km/h, ei tohi paigaldada karastatud klaasist tuuleklaasi.

4.2.   Klaaspinnad, mis ei ole tuuleklaasid ega eraldusklaaspinnad

4.2.1.   Juhi eesmise vaatevälja jaoks vajalikud ohutud klaaspinnad

4.2.1.1.

 Ohututel klaaspindadel, mis tagavad juhi eesmise vaatevälja käesoleva eeskirja punkti 2.18.1 tähenduses, peab olema tavaläbipaistvus vähemalt 70 %.

4.2.1.2.

 Plastist ohutud klaaspinnad kannavad käesoleva eeskirja punktides 5.5.5 ja 5.5.7 määratletud lisasümbolit /B/L.

4.2.2.   Juhi tagumise vaatevälja jaoks vajalikud ohutud klaaspinnad

4.2.2.1.

 Käesoleva eeskirja punktis 2.18.2 määratletud ohututel klaaspindadel peab olema läbipaistvus vähemalt 70 %, aga kui on paigaldatud kaks välimist tahavaatepeeglit, võib klaaspinna läbipaistvus olla alla 70 %, juhul kui see kannab käesoleva eeskirja punktis 5.5.2 nimetatud lisasümbolit V.

4.2.2.2.

 Plastist ohutud klaaspinnad kannavad käesoleva eeskirja punktides 5.5.5 ja 5.5.7 määratletud lisasümbolit A/L või /B/L.

Teise võimalusena võib kabriolettsõiduki kokkuvolditava katuse tagumine klaaspind kanda lisasümbolit /B/M.

Kabriolettsõiduki kokkuvolditava katuse tagumine klaaspind võib olla tehtud paindplastist.

4.2.3.   Muud ohutud klaaspinnad

4.2.3.1.

 Ohutud klaaspinnad, mis ei kuulu käesoleva eeskirja punktides 2.18.1 ja 2.18.2 esitatud määratluse alla, kannavad käesoleva eeskirja punktis 5.5.2 nimetatud lisasümbolit V, kui nende läbipaistvus on alla 70 %.

4.2.3.2.

 Plastist ohutud klaaspinnad kannavad üht käesoleva eeskirja punktides 5.5.5, 5.5.6 ja 5.5.7 määratletud lisasümbolitest. Kui sõiduk on ette nähtud reisijate veoks, ei ole lubatud kasutada klaaspindu lisasümbolitega /C/L või /C/M kohtades, kus esineb oht lüüa pea vastu seda klaaspinda.

4.2.4.   Erandid

Plastist ohutute klaaspindade puhul ei kohaldata järgnevalt loetletud sõidukite ja klaaspinna asukohtade suhtes käesoleva lisa punktides 4.2.2.2 ja 4.2.3.2 osutatud hõõrdkulumiskindluse sätteid:

a)

kiirabiautod,

b)

surnuveokid,

c)

haagised, k.a haagiselamud,

d)

katuseaknad jm sõiduki katusel paiknevad klaaspinnad,

e)

kõik kahekorruselise sõiduki ülemisel korrusel asuvad klaaspinnad.

Hõõrdkulumiskindluse katset ja vastavat sümbolit ei nõuta.

4.3.   Erinõuded

4.3.1.

 Kõik eesmised klaaspinnad, mis ei ole tuuleklaasid, peavad koosnema kas laminaatklaasist või plastpaneelist, mis kannab lisasümbolit /A, nagu on määratletud käesoleva eeskirja punktides 5.5.5 ja 5.5.7.

4.3.2.

 Punkti 4.3.1 ei kohaldata sõidukite suhtes, mille maksimaalne valmistajakiirus on alla 40 km/h.

(1)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitleva resolutsiooni (terviktekst) (R.E.3) (TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2) 7. lisas.

Haut