Kohtuasjad T‑12/15, T‑158/15 ja T‑258/15

Banco Santander, SA jt

versus

Euroopa Komisjon

Üldkohtu (kaheksas koda) 27. septembri 2023. aasta otsus

Riigiabi – Hispaania rakendatud abikava – Äriühingu tulumaksu mahaarvamine, mis võimaldab Hispaania maksuresidendist ettevõtjatel amortiseerida firmaväärtust, mis tuleneb kaudsest osaluse omandamisest välismaistes ettevõtjates, omandades osaluse otse välismaises valdusühingus – Otsus, millega tunnistatakse abikava ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks ning kohustatakse väljamakstud abi tagasi nõudma – Otsus 2011/5/EÜ – Otsus 2011/282/EL – Kohaldamisala – Akti tühistamine – Õiguskindlus – Õiguspärane ootus

1. Riigiabi – Komisjoni otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks ning kohustatakse see tagasi nõudma – Abikava, mis seisneb firmaväärtuse amortiseerimises välismaises äriühingus osaluse omandamisel – Komisjoni otsuse kohaldamisala – Liikmesriigi haldustava, mis piirab firmaväärtuse amortiseerimise kava osaluse otsese omandamisega – Komisjoni otsus, mis hõlmab nii osaluse otsesest kui kaudset omandamist – Liikmesriigi ametiasutuste rakendatud uus haldustava – Asjakohasuse puudumine

   (ELTL artikli 107 lõige 1)

   (vt punktid 47–73)

2. Riigiabi – Komisjoni otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks ning kohustatakse see tagasi nõudma – Abikava, mis seisneb firmaväärtuse amortiseerimises välismaises äriühingus osaluse omandamisel – Komisjoni otsus, mis hõlmab nii osaluse otsesest kui kaudset omandamist – Otsus, millega tuvastatakse abisaajate õiguspärase ootuse olemasolu seoses teatud osaluste otsese ja kaudse omandamisega – Uue otsuse vastuvõtmine, mis puudutab üksnes osaluse kaudset omandamist – Uus otsus, mis ei arvesta õiguspärase ootuse olemasolu – Vastuvõetavus ebatäpse ja määrava teabe edastamise korral liikmesriigi ametiasutuste poolt – Täitmata tingimus

   (ELTL artikli 107 lõige 1; nõukogu määrus nr 659/1999, artikkel 9 ja artikli 13 lõige 3)

   (vt punktid 75–81)

3. Riigiabi – Komisjoni otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks ning kohustatakse see tagasi nõudma – Abikava, mis seisneb firmaväärtuse amortiseerimises välismaises äriühingus osaluse omandamisel – Komisjoni otsus, mis hõlmab nii osaluse otsesest kui kaudset omandamist – Otsus, millega tuvastatakse abisaajate õiguspärase ootuse olemasolu seoses teatud osaluste otsese ja kaudse omandamisega – Uue otsuse vastuvõtmine, mis puudutab üksnes osaluse kaudset omandamist – Uus otsus, mis ei arvesta õiguspärase ootuse olemasolu – Õiguskindluse põhimõtte rikkumine – Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

   (ELTL artikli 107 lõige 1)

   (vt punktid 82–88)

4. Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Abi andmine ELTL artiklis 108 sätestatud menetlusnorme rikkudes – Abisaajatel tekkida võiv õiguspärane ootus – Puudumine juhul, kui ei esine erandlikke asjaolusid – Õiguspärane ootus, mis on tekkinud komisjoni antud konkreetsetest, tingimusteta ja omavahel kooskõlas olevatest tagatistest tingituna – Liikmesriigi haldustava abikava rakendamiseks, mis on vastuolus komisjoni avaldustega – Selle tava kasusaajate teadmine – Mõju puudumine

   (ELTL artikli 107 lõige 1 ja artikli 108 lõige 3)

   (vt punktid 94–118)

Kokkuvõte

Edendamaks Hispaania äriühingute välisinvesteeringuid, sätestati Hispaania seaduse äriühingu tulumaksu kohta (edaspidi „TRLIS“) ( 1 ) artikli 12 lõikega 5 teatud tingimustel firmaväärtuse amortiseerimine välismaises äriühingus vähemalt 5% osaluse omandamisel. Selle sätte huvides on firmaväärtus määratletud kui osaluse ostuhinna ja arvestusliku väärtuse vahe osa, mis kehtib omandamispäeva seisuga ja mis ei ole kirjendatud mitteresidendist äriühingu varade ja õiguste all.

Amortiseerimiskava (edaspidi „kõnealune kava“) kohta küsisid 2005. ja 2006. aastal Euroopa Parlamendi liikmed mitu küsimust ( 2 ). Oma 19. jaanuari ja 17. veebruari 2006. aasta vastuses küsimustele kinnitas komisjon, et kava ei kuulu riigiabi eeskirjade kohaldamisalasse.

Komisjon palus siiski 26. märtsi 2007. aasta kirjas Hispaania ametiasutustel esitada teavet, et hinnata kõnealuse kava ulatust ja mõju, eelkõige selle kohta, millised on hõlmatud tehingud. Hispaania ametiasutused täpsustasid vastusena, et kõnealuse kava alusel oli võimalik maha arvata üksnes osaluse otsesest omandamisest tulenev rahaline firmaväärtus.

Olles algatanud ametliku uurimismenetluse otsusega, mis avaldati kokkuvõttena 2007. aasta detsembris, võttis komisjon vastu otsused 2011/5 ( 3 ) ja 2011/282 ( 4 ), millega tunnistas kõnealuse kava siseturuga kokkusobimatuks (edaspidi „esialgsed otsused“). Võttes aga arvesse komisjoni 19. jaanuari ja 17. veebruari 2006. aasta vastusega abi saanud ettevõtjatel tekkinud õiguspärast ootust, möönis see institutsioon siiski, et seda kava võidi jätkuvalt kohaldada kogu selles ette nähtud amortisatsiooniperioodi jooksul enne ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamist või teatud tingimustel isegi enne otsuse 2011/282 avaldamist toimunud osaluse omandamise suhtes.

2012. aasta aprillis teatasid Hispaania ametiasutused komisjonile, et Hispaania maksuamet võttis vastu siduva arvamuse, mille kohaselt hõlmas kõnealune kava lisaks osaluse otsesest omandamisest tulenevale firmaväärtusele nüüdsest ka osaluse kaudsest omandamisest välismaistes ettevõtjates tulenevat firmaväärtust, sh juba omandatud osalusi (edaspidi „uus halduslik tõlgendus“).

Olles algatanud teise ametliku uurimismenetluse, tõdes komisjon 15. oktoobri 2014. aasta otsuses ( 5 ), et esialgsed otsused ei hõlmanud uut halduslikku tõlgendust ja see kujutab endast uut, siseturuga kokkusobimatut abi. Lisaks keeldus komisjon tunnustamast teatud abisaajatest ettevõtjate õiguspärase ootuse olemasolu esialgsetes otsustes määratletud tingimustel. Seetõttu nõudis komisjon, et Hispaania Kuningriik lõpetaks uuest halduslikust tõlgendusest tuleneva abikava ja nõuaks tagasi kogu selle alusel antud abi.

Olles saanud tühistamiskaebused Hispaania ettevõtjatelt, kes said kasu välismaistes ettevõtjates kaudse osaluse omandamisest tuleneva firmaväärtuse amortiseerimisest, tühistas Üldkohus vaidlustatud otsuse õiguskindluse põhimõtte ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise tõttu.

Üldkohtu hinnang

Oma hagide põhjendamiseks vaidlustasid hagejad esiteks komisjoni poolt uue haldusliku tõlgenduse kvalifitseerimise uueks abiks. Sisuliselt väitsid nad selles kontekstis, et osaluste kaudne omandamine oli juba hõlmatud esialgsete otsustega, mistõttu ei olnud komisjonil enam õigust vaidlustatud otsust vastu võtta konkreetselt seda liiki tehingute osas.

Selle kohta märkis Üldkohus esimeses järjekorras, et esialgsete otsuste sõnastusest nähtub vaatamata haldusmenetluses Hispaania ametiasutuste antud kinnitustele, mille kohaselt käsitles kõnealune kava vaid osaluste otsest omandamist, et komisjon uuris seda kava selliselt, et see hõlmab nii osaluse otsesest kui kaudset omandamist. Lisaks ei saa vaidlustatud otsuses komisjoni esitatud asjaoludest õiguspäraselt järeldada, et uus halduslik tõlgendus laiendas TRLIS artikli 12 lõike 5 kohaldamisala.

Neid kaalutlusi arvesse võttes tõdes Üldkohus, et vastupidi sellele, mida komisjon järeldas vaidlustatud otsuses, hõlmasid esialgsed otsused kõnealuse kava kohaldamise eesmärgil juba nii osaluse otsesest kui ka kaudset omandamist.

Neil asjaoludel uuris Üldkohus teises järjekorras, kas komisjonil oli õigus vaidlustatud otsus vastu võtta , arvestades esialgsete otsuste kohaldamisala.

Selles küsimuses rõhutas Üldkohus, et vaidlustatud otsus nõudis, et Hispaania Kuningriik nõuaks tagasi kogu abi, mida anti kõnealuse kava alusel, nii nagu seda kohaldatakse osaluse kaudsele omandamisele, samas kui osa sellest abist ei kuulunud esialgsete otsuste alusel tagasinõudmise kohustuse alla, sest komisjon tunnustas nende õiguspärast ootust. Selline tulemus võrdub aga esialgsete otsuste tühistamisega, kuna need puudutasid juba osaluse kaudset omandamist.

Vastavalt määruse nr 659/1999 ( 6 ) artiklile 9 koostoimes sama määruse artikli 13 lõikega 3 on otsuse tühistamine tõepoolest võimalik juhul, kui otsus põhines menetluses esitatud ebaõigel teabel, mis oli otsuse tegemisel määrav. Siiski ei tõenda ükski toimiku dokument, et komisjon tugines vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud haldusmenetluses esitatud ebaõigetele andmetele, ning komisjon ei ole seda ka väitnud.

Kuigi määruse nr 659/1999 eelviidatud sätted on vaid selle õiguse üldpõhimõtte, mille kohaselt on subjektiivseid õigusi tekitanud õigusvastase haldusakti tagasiulatuv tühistamine lubatud, konkreetne väljendus, ei ole komisjon kunagi väitnud, et esialgsed otsused olid õigusvastased osas, milles need puudutavad osaluse kaudset omandamist. Tegelikult ei ole käesolevas asjas üldse tegemist õigusvastase akti tühistamisega, vaid kahe õiguspärase otsuse tühistamisega, st esialgsete otsuste tühistamisega osas, milles need puuduvad osaluse kaudset omandamist.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on aga sellise õiguspärase haldusakti, millega antakse subjektiivseid õigusi või sarnaseid eeliseid, tagasiulatuvalt tühistamine vastuolus õiguse üldpõhimõtetega.

Sellega seoses tõdes Üldkohus ühest küljest, et esialgsed otsused andsid Hispaania Kuningriigile subjektiivse õiguse rakendada kõnealust kava teatud osaluse omandamise suhtes ja lisaks ka abi saanud ettevõtjatele subjektiivse õiguse, et nad ei pea teatavat ebaseaduslikku abi tagasi maksma, ning teisest küljest, et vaidlustatud otsusega võeti hiljem see õigus ära osas, mis puudutab osaluse kaudset omandamist. Lisaks sellele, et vaidlustatud otsus rikub õiguskindluse põhimõtet, seadis see kahtluse alla õiguspärase ootuse, mis Hispaania ametiasutustel ja asjaomastel ettevõtjatel võis tekkida esialgsete otsuste põhjal seoses nende otsuste kohaldamisega osaluse kaudsele omandamisele.

Arvestades seda õigusnormi rikkumist komisjoni poolt, tühistas Üldkohus vaidlustatud otsuse tervikuna.

Ammendavuse huvides nõustus Üldkohus teiseks hagejate etteheidetega õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta seoses komisjoni vastustega Euroopa Parlamendi liikmete 2006. aasta küsimustele.

Üldkohtu hinnangul andis komisjon nende parlamendile tehtud avaldustega nimelt täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi, mis tekitasid kõnealuse kava alusel kas osaluse otsese või kaudse omandamise põhjal abi saajatel põhjendatud lootusi, et kõnealune abikava oli seaduslik selles mõttes, et see ei kuulunud riigiabi eeskirjade kohaldamisalasse, ja järelikult ei saanud sellest kavast tulenevate eeliste tagasinõudmise menetlust hiljem läbi viia.

Lisaks ei muuda asjaolu, et hagejad olid teadlikud esialgsest halduslikust tõlgendusest, mis välistas osaluse kaudse omandamise TRLIS artikli 12 lõike 5 kohaldamisalast, õiguspärase ootuse olemasolu, mis neil võis tekkida komisjoni avalduste põhjal. Nimelt tuleb kohtupraktika kohaselt kõnealuse abikava alusel abi saajate õiguspärase ootuse hindamisel arvesse võtta üksnes komisjoni avaldusi ja käitumist.

Seega, isegi kui eeldada, et komisjonil oli õigus vaidlustatud otsus vastu võtta, ei saanud ta õigusnormi rikkumata selles otsuses keelduda tunnustamast kõnealuse abikava alusel abisaajate õiguspärast ootust seoses nende osaluste kaudse omandamisega enne esimese ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamist või teatud tingimustel isegi enne otsuse 2011/282 avaldamist toimunud osaluse omandamise suhtes samadel tingimustel nagu esialgsetes otsustes.

( 1 ) 27. detsembri 1995. aasta seadus 43/1995 äriühingu tulumaksu kohta (Ley 43/1995 del Impuesto sobre Sociedades; BOE nr 310, 28.12.1995, lk 37072).

( 2 ) Selle kava kohta on tehtud juba muu hulgas 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt (C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981); 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Sigma Alimentos Exterior vs. komisjon (C‑50/19 P, EU:C:2021:792); 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus World Duty Free Group ja Hispaania vs. komisjon (C‑51/19 P ja C‑64/19 P, EU:C:2021:793); 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Banco Santander vs. komisjon (C‑52/19 P, EU:C:2021:794); 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Banco Santander jt vs. komisjon (C‑53/19 P ja C‑65/19 P, EU:C:2021:795); 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Axa Mediterranean vs. komisjon (C‑54/19 P, EU:C:2021:796); 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Prosegur Compañía de Seguridad vs. komisjon (C‑55/19 P, EU:C:2021:797) ja 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑207/10, EU:T:2018:786).

( 3 ) Komsjoni 28. oktoobri 2009. aasta otsus 2011/5/EÜ firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel C 45/07 (ex NN 51/07, ex CP 9/07), mida Hispaania rakendas (ELT 2011, L 7, lk 48).

( 4 ) Komisjoni 12. jaanuari 2011. aasta otsus 2011/282/EL firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel C 45/07 (ex NN 51/07, ex CP 9/07), mida Hispaania rakendas (ELT 2011, L 135, lk 1).

( 5 ) Komisjoni 15. oktoobri 2014. aasta otsus (EL) 2015/314 riigiabi SA.35550 (13/C) (ex 13/NN) (ex 12/CP) kohta, mida Hispaania rakendas rahalise firmaväärtuse amortiseerimise suhtes välismaises ettevõtjas osaluse omandamisel (ELT 2015, L 56, lk 38; edaspidi „vaidlustatud otsus“).

( 6 ) Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).