Kohtuasi T‑235/18

Qualcomm, Inc.

versus

Euroopa Komisjon

Üldkohtu (kuues koda laiendatud koosseisus) 15. juuni 2022. aasta otsus

Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – LTE-põhiribakiibistike turg – Otsus, millega tuvastatakse ELTL artikli 102 ja EMP artikli 54 rikkumine – Ainuõiguse maksed – Kaitseõigused – Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikkel 19 ja artikli 27 lõige 1 – Väljatõrjuv mõju

1. Kohtumenetlus – Tõendite esitamine – Tähtaeg – Pärast menetluse kirjaliku osa lõpetamist esitatud täiendavad tõendid – Tingimused – Erakorralised asjaolud, mis võivad õigustada hilist esitamist

   (Üldkohtu kodukord, artikli 85 lõige 3)

   (vt punktid 127–129, 138 ja 143)

2. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Õigus olla ära kuulatud – Komisjoni õigusvastasest tegevusest tulenev rikkumine – Tingimused – Asjaomase ettevõtja võimalus end paremini kaitsta, kui menetlusnorme ei ole rikutud – Juhtumipõhine hindamine

   (ELTL artikkel 102; EMP leping, artikkel 54; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punktid a ja b; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 27 lõige 1)

   (vt punktid 157–161)

3. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni pädevus – Ütluste võtmise õigus – Ütlused uurimise eseme kohta – Komisjoni kohustus salvestada tervikuna ja tema valitud kujul kõiki küsitlusi, mille ta läbi viib – Ulatus

   (Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 19 lõige 1)

   (vt punktid 183, 185–191, 196, 198–200, 238, 245 ja 249)

4. Konkurents – Haldusmenetlus – Toimikuga tutvumine – Dokumendid, mis ei asu uurimistoimikus – Edastamata teabe asjakohasus kõnealuse ettevõtja kaitse seisukohast – Sellel ettevõtjal lasuva tõendamiskoormise ulatus – Juhtumi konkreetsete asjaolude arvestamine – Kaitseõiguste rikkumine

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 2; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 27)

   (vt punktid 202, 206–208, 210, 212, 224, 252, 256–260, 266, 288 ja 290–296)

5. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Toimikuga tutvumine – Ulatus – Süüstavad asjaolud, mille kolmas isik on suuliselt edastanud enne esimest uurimisakti – Kohustus teha need asjaolud asjaomasele ettevõtjale vajaduse korral kirjaliku dokumendi koostamisega kättesaadavaks

   (ELTL artikkel 102; EMP leping, artikkel 54; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punktid a ja b; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 27)

   (vt punktid 274–283)

6. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Vastuväiteteatis – Komisjoni hinnangute muutumine menetluse käigus – Vastuväidete ulatuse piiramine, mis mõjutab keskseid parameetreid majanduslikus analüüsis, mille kõnealune ettevõtja esitas, et näidata süüks arvatud väljatõrjuva mõju puudumist – Kõnealuse ettevõtja teavitamata või ära kuulamata jätmine – Õiguse olla ära kuulatud rikkumine

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 2; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 27)

   (vt punktid 319–323, 329–334 ja 336–340)

7. Turgu valitsev seisund – Kuritarvitamine – Ainuõiguse või püsikliendi allahindlus – Võime piirata konkurentsi ja põhjustada väljatõrjumist – Kohustus võtta arvesse kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid – Selle asjaolu arvestamata jätmine, et puudus konkurent, kes suudaks rahuldada kõnealused maksed saanud ettevõtja keskseid vajadusi asjasse puutuva perioodi jooksul

   (vt punktid 354–356, 396–398 ja 405–417)

8. Turgu valitsev seisund – Kuritarvitamine – Ainuõiguse maksed – Võime piirata konkurentsi ja põhjustada väljatõrjumist – Asjaomaste maksete tegeliku mõju hindamine seoses maksete saaja nõudmiste ühe osaga asjaomase perioodi ühe osa vältel – Sellise analüüsi ebapiisavus, et hinnata nende maksete võimet põhjustada väljatõrjumist seoses maksete saaja kõigi vajadustega asjaomasel perioodil

   (ELTL artikkel 102; EMP leping, artikkel 54)

   (vt punktid 439–442)

Kokkuvõte

Hageja Qualcomm Inc. on Ameerika Ühendriikide äriühing, kes arendab ja pakub müügiks põhiriba kiibistikke (edaspidi „kiibistikud“), mida kasutatakse nutitelefonides ja tahvelarvutites, et need saaks olla ühenduses mobiilsidevõrkudega ( 1 ) vastavalt nende standardile. Kiibistikke müüakse seega algseadmete tootjatele – sh Apple Inc-ile –, kes lisavad need oma seadmetesse.

Euroopa Komisjon määras 24. jaanuari 2018. aasta otsusega ( 2 ) hagejale ligi miljardi euro suuruse trahvi, kuna ta oli kuritarvitanud oma turgu valitsevat seisundit ülemaailmsel LTE-standardile vastavate kiibistike turul alates 2011. aasta veebruarist kuni 2016. aasta septembrini.

Komisjoni sõnul iseloomustas seda kuritarvitamist ergutusmaksete määramine vastavalt kokkulepetele, mis olid sõlmitud hageja ja Apple’i vahel. Need kokkulepped nägid ette, et hageja tasub Apple’ile ergutusmakseid tingimusel, et Apple rahuldab kõik oma LTE-kiibistike vajadused hangetega hagejalt. Neil asjaoludel järeldas komisjon, et need maksed, mida ta luges ainuõiguse makseteks, võisid tekitada konkurentsivastast mõju, kuna need vähendasid Apple’i ajendit pöörduda konkureerivate LTE-kiibistike pakkujate juurde; seda järeldust kinnitasid väidetavalt Apple’i sisedokumendid ja selgitused.

Üldkohus tühistas oma kohtuotsuses kogu vaidlustatud otsuse, tuginedes esiteks järeldusele, et esines mitu menetlusrikkumist, mis mõjutasid hageja kaitseõigusi, ja teiseks analüüsile, mis puudutas kõnealuste maksete konkurentsivastast mõju, mis kohtu sõnul ei olnud täielik ega sobiv, et kinnitada nende maksete võimet sellist mõju avaldada. Nii esitas Üldkohus täpsustusi nende kohustuste ulatuse kohta, mis on komisjonil esiteks seoses haldustoimiku koostamisega, et iga süüdistatud ettevõtja saaks tõhusalt oma kaitseõigusi kasutada, ja teiseks seoses analüüsiga võime kohta tõrjuda välja vähemalt sama tõhus konkurent.

Üldkohtu hinnang

Kõigepealt võttis Üldkohus seisukoha teatud täiendavate tõendite vastuvõetavuse kohta, mille hageja esitas pärast menetluse kirjaliku osa lõpetamist. Need tõendid koosnesid peamiselt kahest dokumentide kogumist, mis pärinesid kahest Ameerika Ühendriikides toimunud kohtumenetlusest. Meenutades, et tõendite selline hiline esitamine on lubatav vaid juhul, kui seda õigustavad erakorralised asjaolud, näiteks nende varasema esitamise võimatus, leidis Üldkohus neil asjaoludel, et vastupidi komisjoni väitele ja võttes arvesse eelkõige tingimusi, kuidas hageja need tõendid sai, ei olnud tal neid olemas oma kirjalike menetlusdokumentide esitamise hetkel. Seetõttu järeldas Üldkohus, et sel moel esitatud täiendavad tõendid tuleb vastu võtta.

Sisulises osas analüüsis Üldkohus kõigepealt ilmseid hindamisvigu puudutavat väidet, hinnates esmalt etteheiteid, mis käsitlesid kaitseõiguste rikkumisi seoses juhtumi toimiku koostamisega, ning seejärel vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse erinevusi.

Mis puudutab ühest küljest juhtumi toimiku koostamist, siis meenutas Üldkohus alustuseks, et komisjonil on kohustus salvestada enda valitud kujul kõigi küsitluste sisu, mis toimusid määruse nr 1/2003 artikli 19 alusel eesmärgiga koguda teavet uurimise eseme kohta.

Kõnealuses asjas märkis Üldkohus esiteks, et asjaolud, mille komisjon hagejale tema taotlusel edastas pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist, annavad teada koosolekutest ja konverentskõnedest kolmandate isikutega, kes olid hageja konkurentide või klientide rollis. Sellega seoses leidis Üldkohus, et kaudsed tõendid nende mõttevahetuste eseme kohta võimaldavad neid määratleda kui küsitlusi, mille suhtes kehtib eespool toodud salvestamiskohustus. Kuid Üldkohus märkis, et toimikusse esitatud tõendeid arvestades ei anna komisjoni edastatud märkmed mingit teavet nende küsitluste käigus toimunud arutelude sisu kohta ja eelkõige käsitletud teemadel antud teabe laadi kohta. Seetõttu järeldas Üldkohus, et kõigepealt on komisjon rikkunud kohustusi kõnealuseid küsitlusi salvestada ning lisada need salvestused juhtumi toimikusse.

Üldkohtu sõnul kehtib teiseks sama ka ühe kolmanda isikuga toimunud mõttevahetuse kohta, mille olemasolu avaldati veelgi hiljem, alles kohtumenetluse käigus. Nimelt, olles tuvastanud, et komisjon ei olnud dokumenteerinud neid mõttevahetusi, tugines Üldkohus toimikusse lisatud tõenditele ja nende menetlusliku konteksti üksikasjalikule analüüsile, et järeldada, et need olid vähemalt osaliselt puudutanud teavet, mis käsitles vaidlusaluse uurimise eset, ja et seega olid need küsitlused, mida tuli salvestada.

Kolmandaks järeldas Üldkohus, et komisjon on toime pannud rikkumise ka haldustoimiku koostamise käigus. Sellega seoses märkis ta, et tõenditest, mille komisjon Üldkohtule esitas, nähtub koosolek kolmandast isikust teavitajaga, mis toimus enne, kui komisjon oli oma uurimist alustanud, ning süüstavad väited, mida see teavitaja sellel koosolekul esitas. Olles sedastanud, et komisjon ei olnud seda koosolekut mingilgi moel dokumenteerinud, leidis Üldkohus, et see puudus kujutab endast menetlusnormi rikkumist. Ehkki eespool viidatud salvestamise kohustus ei kehti küsitlustele, mis toimusid enne esimest uurimisakti, nagu siinses asjas, on komisjonil siiski kohustus üldisemalt võimaldada süüdistatud ettevõtjatel tõhusalt tutvuda tema toimikus leiduvate süüstavate asjaoludega. Sellest tuleneb eelkõige, et ta peab dokumenteerima – toimikusse lisatud kirjaliku dokumendiga – kõiki koosolekuid kolmandast isikust teavitajaga, mis võimaldasid tal suuliselt koguda süüstavaid tõendeid, mida ta kavatseb kasutada, kuid ta ei teinud seda kõnealuses asjas.

Mis puudutab järeldusi, mis tuleb tuvastatud kolmest menetluslike rikkumiste seeriast teha, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kaitseõiguste rikkumist saab selliste rikkumiste esinemisel tuvastada üksnes siis, kui hagejaks olev ettevõtja tõendab, et kui neid rikkumisi ei oleks esinenud, oleks ta saanud end paremini kaitsta. Kõnealuses asjas märkis Üldkohus, et hageja poolt vaidluse käigus esitatud asjaolude eesmärk on tõendada, et need koosolekud ja konverentskõned oleks võinud avaldada olulist teavet menetluse edasise kulu jaoks, mis oleks võinud olla hageja jaoks olulised, võimaldades tal paremini tagada oma kaitset, arvestades eelkõige seda, kes need kõnealused kolmandad isikud olid.

Mis puudutab teisest küljest erinevust vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse vahel, siis märkis Üldkohus kõigepealt, et vaidlustatud otsuses järeldatakse kuritarvitamise olemasolu üksnes LTE-kiibistike turul, samas kui vastuväiteteatises käsitleti kuritarvitamist nii sellel turul kui ka UMTS-kiibistike turul. Hageja üritas vastuses vastuväiteteatisele tõendada – kasutades „kriitilise marginaali analüüsi“ nimelist majanduslikku analüüsi ( 3 ) –, et kõnealused maksed ei suutnud tekitada väljatõrjuvat mõju nendel kahel turul. Kuid komisjon jättis vaidlustatud otsuses selle analüüsi kõrvale. Üldkohus leidis siiski, et kuna vastuväiteteatise muutmine osas, mis puudutas kuritarvitamise ulatust, mõjutas nende andmete asjakohasust, millel rajaneb hageja analüüs, mille eesmärk oli näidata, et tema tegevus ei suutnud tekitada väljatõrjuvat mõju, siis oleks komisjon pidanud tegema võimalikuks selle, et hageja kuulatakse ära ja ta saab vajaduse korral kohandada oma analüüsi, et võtta arvesse nende vastuväidete väljajätmist, mis puudutasid UMTS-kiibistikke, mille tarnimist komisjon enam ette ei heitnud. Seetõttu, kuna hagejat ei kuulatud tõhusalt selles punktis ära, järeldas Üldkohus, et komisjon on rikkunud tema kaitseõigusi.

Rõhutades, et hageja kaitseõiguste tuvastatud rikkumised on piisavad, et põhjendada vaidlustatud otsuse tühistamist, leidis Üldkohus, et siiski on asjakohane jätkata oma analüüsi pärast kaitseõiguste rikkumist käsitleva väitega nõustumist.

Seega analüüsis Üldkohus seejärel väidet ilmsete õigusnormi rikkumiste ja hindamisvigade kohta, millega sooviti vaidlustada järeldust, et kõnealused maksed suutsid tekitada potentsiaalset konkurentsivastast mõju.

Sellega seoses meenutas Üldkohus kõigepealt, et väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et kui ettevõtja vaidleb tõenditele tuginedes vastu talle süüks arvatud tegevuse võimele konkurentsi piirata, täpsemalt võimele tekitada väljatõrjuvat mõju, peab komisjon analüüsima võimet tõrjuda välja vähemalt sama tõhusaid konkurente, et tõendada süüks arvatud tegevuse kuritarvitavat laadi.

Esmalt märkis Üldkohus, et hagejale etteheidetav tegevus asetub ainult nende lepinguliste suhete raamistikku, mis tal olid Apple’iga kõnealusel perioodil. Üldkohus analüüsis üksikasjalikult vaidlustatud otsust ja komisjoni esitatud andmeid ning märkis seejärel esiteks, et komisjon leidis, et asjaomased maksed vähendasid Apple’i soovi pöörduda hageja konkurentide poole, et hankida LTE-kiibistikke kõikidele oma seadmetele, st iPhone’idele ja iPadidele, kusjuures komisjoni selle järelduse aluseks oli analüüs selle kohta, kas need maksed võisid avaldada konkurentsivastast mõju. Teiseks leidis komisjon, et need maksed olid tegelikult vähendanud Apple’i soovi pöörduda hageja konkurentide poole, et hankida LTE-kiibistikke teatud oma seadmetele, nimelt teatud iPadi mudelitele, mida Apple kavatses turule viia 2014. ja 2015. aastal, kusjuures komisjoni selle järelduse aluseks oli analüüs nende maksete tegeliku mõju kohta.

Sellega seoses analüüsis Üldkohus hageja etteheiteid, mis puudutasid neid kahte aspekti komisjoni analüüsis.

Esimesena märkis Üldkohus, et järeldamaks, et kõnealused maksed võisid piirata konkurentsi kõikide Apple’i LTE-kiibistike vajaduste osas nii iPhone’idele kui ka iPadidele, ei võtnud komisjon arvesse kõiki asjasse puutuvaid faktilisi asjaolusid. Nimelt leidis komisjon sellega seoses, et kõnealused maksed vähendasid Apple’i soovi pöörduda hageja konkurentide poole, et hankida LTE-kiibistikke, samas kui vaidlustatud otsusest nähtub, et kõnealusel perioodil ei olnud Apple’il tehnilist alternatiivi hageja LTE-kiibistikele oma vajaduste suuremas osas, nimelt iPhone’idele vastavas osas. Kuid Üldkohus meenutas, et kuna etteheidetava tegevuse konkurentsivastase mõju analüüsis tuleb arvesse võtta selle tegevuse kõiki asjakohaseid asjaolusid, ei või see analüüs olla puhthüpoteetiline.

Teisena märkis Üldkohus, et järeldus, mille kohaselt kõnealused maksed olid tegelikult vähendanud Apple’i soovi pöörduda hageja konkurentide poole, et hankida LTE-kiibistikke teatud iPadi mudelitele, mis tuli turule viia 2014. ja 2015. aastal, ei ole piisav, et tõendada nende konkurentsivastast laadi. Sellega seoses sedastas Üldkohus, et selline analüüs ei saa parandada asjaolu, et kõiki asjasse puutuvaid faktilisi asjaolusid ei võetud arvesse komisjoni üldise tõenduse raames, mis puudutas kõnealuste maksete suutlikkust avaldada asjaomasel perioodil konkurentsivastast mõju seoses Apple’i kõikide vajadustega LTE-kiibistike järele. Üldkohus märkis, et igal juhul on analüüs nende tegelike mõjude kohta seoses teatud iPadi mudelitega, mis tuli turule viia 2014. ja 2015. aastal, kõigepealt tehtud ebajärjepidevate tõendite põhjal, millega komisjon oma järeldusi põhjendas; seejärel on see tehtud arvestamata kõiki sellega seoses asjasse puutuvaid asjaolusid, ja lõpuks on see tehtud selliste tõendite põhjal, mis ei võimalda neid järeldusi toetada.

Järeldades seejärel, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et kõnealused maksed kujutasid endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, nõustus Üldkohus selle väitega ja tühistas vaidlustatud otsuse ka selle alusel.

( 1 ) Kiibistikke kasutatakse nii kõneteenustes kui ka andmete edastamiseks. Need koosnevad mitmest elemendist. Nende vastavus ühele või enamale mobiilsidestandardile, näiteks GSM-standard, UMTS-standard või LTE-standard, on üks nende kesksetest tunnustest.

( 2 ) Komisjoni 24. jaanuari 2018. aasta otsus C(2018) 240 (final) [ELTL] artiklis 102 ja [EMP] lepingu artiklis 54 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.40220 – Qualcomm (ainuõiguse maksed)).

( 3 ) Sellise analüüsi eesmärk oli tõendada, et hagejaga sama tõhus hüpoteetiline konkurent oleks võinud temaga konkureerida nendele kahele standardile vastavate kiibistike tarnimises Apple’ile, suutes pakkuda talle hinda, mis katab tema kulud, ja samas korvata Apple’ile kõnealuste ergutusmaksete kaotamise.