Kohtuasi T‑580/19

Sayed Shamsuddin Borborudi

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Üldkohtu (neljas koda) 9. juuni 2021. aasta otsus

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Selliste isikute, üksuste ja asutuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist – Hageja nime jätmine loetellu – Hindamisviga – ELTL artikkel 266

1. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Õiguslik alus – Piiravad meetmed, mis on ette nähtud ELL artikli 29 alusel vastu võetud otsusega ja ELTL artiklil 215 põhineva määrusega – Rakendusmääruse vastuvõtmise sõltuvus eelnevast otsuse vastuvõtmisest ELL artikli 29 alusel – Nõue tühistada üksnes ELTL artikli 215 alusel vastu võetud rakendusmäärus – Lubatavus

   (ELL artikkel 29; ELTL artikli 215 lõige 1; nõukogu otsus (ÜVJP) 2019/870; nõukogu määrus 2019/855)

   (vt punktid 23 ja 26–29)

2. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või toetavad seda – Sellise isiku tühistamishagi, kelle suhtes on tehtud rahaliste vahendite külmutamise otsus – Tõendamiskoormise jaotus – Kohtulik kontroll

   (Nõukogu määrused nr 267/2012 ja 2019/855)

   (vt punktid 45, 46 ja 55)

3. Euroopa Liit – Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Kontrolli ulatus – Nende asjaolude välistamine, millest institutsioon sai teada pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist

   (Nõukogu määrused nr 267/2012 ja 2019/855)

   (vt punkt 50)

4. Euroopa Liit – Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Kontrolli ulatus – Tõend meetme põhjendatuse kohta – Liidu pädeva organi kohustus vaidlustamise korral tõendada puudutatud isikute ja üksuste suhtes kasutatud põhjenduste paikapidavust – Nimetatud pädeva organi kaalutlusõiguse ulatus – Varasemal loetellu kandmisel esitatud tõendite asjakohasus olukorras, kus põhjendusi ei ole muudetud ning hageja olukord või Iraanis valitsev kontekst ei ole muutunud – Hageja olukorra muutus

   (Nõukogu määrused nr 267/2012 ja 2019/855)

   (vt punktid 60–62 ja 65)

5. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või toetavad seda – Liidu aktides ette nähtud alternatiivsed kriteeriumid üksuse kandmiseks selliste isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid – Ulatus – Otsene või kaudne seos isiku tegevuse ja tuumarelva leviku vahel – Keelatud teo tegelikult toimepanemise puudumine – Mõju puudumine

   (Nõukogu otsus 2010/413/ÜVJP; nõukogu määrus nr 267/2012)

   (vt punktid 81–85)

6. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või toetavad seda – Seaduslikkuse kohtulik kontroll – Ulatus – Tõendamiskoormise jaotus – Kohustus esitada konkreetsed tõendid ja andmed – Kaalukad ja ühtelangevad kaudsed tõendid – Puudumine – Hindamisviga

   (Nõukogu määrused nr 267/2012 ja 2019/855)

   (vt punktid 86–89)

7. Tühistamishagi – Tühistav kohtuotsus – Mõju – Iraani vastu suunatud piiravate meetmete kehtestamist käsitleva määruse osaline tühistamine – Tühistamise tagasiulatuv mõju – Nõukogu kohustus kõrvaldada samal päeval tehtud rahaliste vahendite külmutamise otsustest loetellu kandmise põhjendused, mis on identsed nendega, mis tunnistati õigusvastaseks – Ulatus

   (ELTL artikkel 266)

   (vt punktid 93–98)

Kokkuvõte

Euroopa Liidu Nõukogu võttis 2010. aastal piiravad meetmed ( 1 ), et sundida Iraani Islamivabariiki lõpetama tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlik tuumaenergiaalane tegevus või tegevus, mis aitab kaasa tuumarelva kandevahendite väljatöötamisele, nähes selleks ette kõnealusele tuumaprogrammile kaasaaitavate isikute ja üksuste rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise. Hageja S. S. Borborudi kanti 1. detsembril 2011 selliste isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes neid meetmeid kohaldatakse, põhjendusel, et ta oli Iraani aatomienergiaorganisatsiooni (OIEA) asejuht, ning eeskätt seetõttu, et ta on olnud seotud Iraani tuumaprogrammiga vähemalt alates 2002. aastast. Nõukogu jättis ta hiljem korduvalt sellesse loetellu edasi.

Pärast otsuse 2019/870 ( 2 ) ja määruse 2019/855 ( 3 ) vastuvõtmist, millega nõukogu jättis hageja nime kõnealusesse loetellu samadel põhjustel mis ennegi, esitas hageja nimetatud määruse peale tühistamishagi. Ta heitis nõukogule ette eeskätt hindamisviga ja piiravate meetmete põhjendatuse tõendamata jätmist.

Üldkohus tühistas määruse 2019/855 osas, milles see puudutab hagejat, ning analüüsis, millised tagajärjed on selle määruse tühistamisel, mis võeti vastu ELTL artikli 215 alusel, otsusele 2019/870, mis võeti vastu ELL artikli 29 alusel.

Üldkohtu hinnang

Esiteks asus Üldkohus seisukohale, et asjaolu, et hagi ese piirdub nõudega tühistada määrus 2019/855 hagejat puudutavas osas ega puuduta ka otsust 2019/870, ei takista selle läbivaatamist. Ta tuletas sellega seoses meelde, et ELL artikli 29 alusel vastu võetud otsused ja ELTL artikli 215 alusel vastu võetud määrused on kahte liiki aktid, millest esimeses võetakse vastu liidu seisukoht seoses võetavate piiravate meetmetega ja teine on vahend nende meetmete jõustamiseks liidu tasandil. Vaatamata nende tihedale seotusele leidis Üldkohus, et need aktid on eraldiseisvad ja sõltumatud, mistõttu miski ei takista hagejal vaidlustada üksnes rakendusmäärust.

Teiseks leidis Üldkohus, et kõnealusesse loetellu kandmise esimene põhjendus ei ole põhjendatud, kuna nõukogu ei ole tõendanud, et hageja oli vaidlustatud akti vastuvõtmise kuupäeval OIEA asejuht. Üldkohus märkis sellega seoses, et nõukogu ei saanud hagejale tõendamiskoormist ümberpööramata ette heita, et ta ei ole tõendanud, et ta oli lõpetanud igasuguse tegevuse OIEAs, nõudes, et ta teavitaks teda sellisest asjaolust, ja et ta esitaks nõukogule vastavad tõendid. Vastupidi, nõukogul tuli piiravate meetmete iga-aastase läbivaatamise ( 4 ) raames hoolikalt analüüsida asjaolusid, mis toetavad hageja nime kandmist kõnealusesse loetellu, vaatamata sellele, et hagejal on õigus esitada igal ajal märkusi või uusi tõendeid. ( 5 ) Üldkohus täheldas käesolevas kohtuasjas, et ükski tõend ei kinnita loetellu kandmise ettepaneku mittekonfidentsiaalsest väljavõttest nähtuvat põhjendust, mille kohaselt hageja oli määruse vastuvõtmise kuupäeval OIEA asejuht.

Kolmandaks leidis Üldkohus, et väites, et hageja nime kõnealusesse loetellu jätmine on põhjendatud tema varasema tegevusega, asendas nõukogu põhjendused, millel põhineb vaidlustatud akt. Üldkohus tuletas meelde, et loetellu kandmise kriteerium, mis puudutab Iraani tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevuse toetamist, eeldab, et oleks tõendatud otsene või kaudne seos asjaomase isiku tegevuse ja tuumarelva leviku vahel. Ta täpsustas selles küsimuses, et isiku suhtes piiravate meetmete võtmise eelduseks ei ole tingimata see, et isik oleks varem tegelikult toime pannud keelatud teo, kuna piisav võib olla oht, et see isik võib tulevikus sellise teo toime panna. Otsene või kaudne seos isiku tegevuse ja tuumarelva leviku vahel on seevastu siiski selle isiku nime asjaomasesse loetellu kandmise tingimus. Nõukogu ei saanud seega tugineda vaidlustatud akti vastuvõtmise kuupäeval hageja endistele ametikohtadele OIEAs ja tema varasemale osalemisele Iraani tuumaprogrammis, esitamata kaalukaid ja ühtelangevaid kaudseid tõendeid, mis võimaldavad asuda seisukohale, et hagejal olid endiselt sellised sidemed OIEA ning viidatud programmiga või üldisemalt tuumarelva leviku ohtu tingiva tegevusega.

Neljandaks analüüsis Üldkohus, millised tagajärjed on määruse 2019/855 hagejat puudutavas osas tühistamisel otsusele 2019/870, mida hageja ei vaidlustanud. Ta märkis kõigepealt, et käesolev kohtuotsus ei too automaatselt kaasa otsuse 2019/870 tühistamist. Kuid asjaolu, et otsus 2019/870 jääb kohaldatavaks vaatamata sellele, et vaidlustatud akt tühistatakse, võib oluliselt kahjustada õiguskindlust, kuna nende kahe õigusaktiga kehtestatakse hageja suhtes ühesugused meetmed. Üldkohus märkis järgmiseks, et nõukogu peab selleks, et täita tühistavat kohtuotsust, järgima nii kohtuotsuse resolutsiooni kui ka selle põhjendusi. Põhjendustes on nimelt märgitud hageja nime asjaomasesse loetellu kandmise põhjused, mida peetakse õigusvastaseks, ning on esitatud nende õigusvastasuse täpsed põhjused. Seega peab nõukogu tagama, et samasuguseid vigu ei tehtaks nende rahaliste vahendite külmutamise otsuste puhul, mis võidakse vastu võtta pärast kohtuotsust. Üldkohus täpsustas selles küsimuses tühistavate kohtuotsuste tagasiulatuvat mõju arvestades, et tühistatud akt tunnistatakse õigusvastaseks alates selle jõustumise kuupäevast. Kuivõrd otsuse 2019/870 jõustumise kuupäev on sama, mis vaidlustatud akti jõustumise kuupäev, siis järeldas Üldkohus sellest, et nõukogul võib olla kohustus kõrvaldada sellest otsusest need hageja nime loetellu kandmise põhjendused, millel on sama sisu kui neil, mis tunnistati käesoleva kohtuotsusega õigusvastaseks, kui neid põhjendusi kinnitavad samad tõendid.

( 1 ) Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT 2010, L 195, lk 39), ning nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 (ELT 2010, L 281, lk 1).

( 2 ) Nõukogu 27. mai 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/870, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2019, L 140, lk 90).

( 3 ) Nõukogu 27. mai 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/855, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2019, L 140, lk 1).

( 4 ) Otsuse 2010/413 artikli 26 lõige 3 ning määruse nr 267/2012 artikli 46 lõige 7.

( 5 ) Otsuse 2010/413 artikli 24 lõige 4 ning määruse nr 267/2012 artikli 46 lõige 5.