Keywords
Summary

Keywords

1. Tühistamishagi – Põhjendatud huvi – Hagi, mis on esitatud kehtetuks tunnistatud akti peale

(EÜ artiklid 231 ja 233)

2. Põllumajandus – Õigusaktide ühtlustamine – Taimekaitsevahendite turuleviimine – Direktiiv 91/414 – Kõnealuste toimeainete nimetatud direktiivi I lisasse kandmise menetlus – Komisjoni kaalutlusõigus

(Komisjoni määrus nr 451/2000, artikkel 8; nõukogu direktiiv 91/414, artikli 8 lõige 2)

3. Põllumajandus – Õigusaktide ühtlustamine – Taimekaitsevahendite turuleviimine – Direktiiv 91/414 – Kõnealuste toimeainete nimetatud direktiivi I lisasse kandmise menetlus – Jätkuvad teaduslikud kahtlused seoses aine ohutusega

(Komisjoni määrus nr 451/2000, artikli 6 lõiked 1, 2, 3 ja artikli 8 lõige 5)

4. Rahvatervise kaitse – Riskianalüüs – Ettevaatuspõhimõtte kohaldamine – Ulatus – Mõisted „risk” ja „oht”

(EÜ artiklid 3 ja 6, artikli 152 lõige 1, artikli 153 lõiked 1 ja 2 ning artikli 174 lõiked 1 ja 2)

5. Põllumajandus – Õigusaktide ühtlustamine – Taimekaitsevahendite turuleviimine – Direktiiv 91/414 – Kõnealuste toimeainete nimetatud direktiivi I lisasse kandmise menetlus

(Komisjoni määrus nr 451/2000, artikli 8 lõiked 8 ja 9)

6. Põllumajandus – Õigusaktide ühtlustamine – Taimekaitsevahendite turuleviimine – Direktiiv 91/414 – Kõnealuste toimeainete nimetatud direktiivi I lisasse kandmise menetlus – Komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused

(Nõukogu otsus 1999/468, artikli 5 lõige 4)

7. Tühistamishagi – Väited – Põhjenduse puudumine või ebapiisavus – Kaalutlusviga – Eristamine

(EÜ artiklid 230 ja 253)

Summary

1. Hagejal võib püsida huvi lasta tühistada kehtetuks tunnistatud akt, kui kehtetuks tunnistamine ei too kaasa samu tagajärgi kui akti võimalik tühistamine Üldkohtus. Nimelt ei ole see, kui institutsioon tunnistab akti kehtetuks, selle akti õigusvastasuse tunnistamine ning selle mõju on ex nunc , samas kui akti tühistamine toob kaasa ex tunc mõju.

Lisaks kaasneb akti tühistamise korral nõue, et akti vastu võtnud institutsioon võtaks kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed. Need meetmed puudutavad tühistamisotsuses tuvastatud õigusrikkumiste tagajärgede kaotamist. Nii võib puudutatud institutsiooni kohustada taastama hageja asjaomase olukorra või vältima sarnase akti vastuvõtmist.

(vt punktid 68 ja 69)

2. Direktiivi 91/414 taimekaitsevahendite turuleviimise kohta põhjendustest 5, 6 ja 9 nähtub, et selle direktiivi eesmärk on nende toodetega kauplemise siseturu tõkete kõrvaldamine, säilitades sealjuures keskkonna ning inimeste ja loomade tervise kaitse kõrge taseme. Selles osas tuleb komisjonile anda lai kaalutlusõigus, et ta saaks tõhusalt täita talle pandud eesmärke, võttes arvesse neid keerulist laadi tehnilisi hinnanguid, mis ta peab andma.

Määruse nr 451/2000, millega nähakse ette nõukogu direktiivi 91/414 artikli 8 lõikes 2 osutatud tööprogrammi teise ja kolmanda etapi üksikasjalikud rakenduseeskirjad, artikli 8 sätete raames ei ole Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) arvamus komisjonile siduv. Nimelt, ehkki komisjon võtab vastu otsuse kõnealuse aine kandmata jätmisest või kandmisest direktiivi 91/414 I lisasse pärast EFSA arvamuse saamist, ei ole määruses nr 451/2000 mingit märget selle kohta, et komisjon on kohustatud EFSA arvamuse sisu järgima ning et tal ei ole seega mingit kaalutlusõigust. Samuti nähtub õigusnormidest selgelt, et referentliikmesriigi seisukoht ei ole hindamismenetluses otsustav.

(vt punktid 86 ja 87, 95)

3. Määruse nr 451/2000, millega nähakse ette nõukogu direktiivi 91/414 artikli 8 lõikes 2 osutatud tööprogrammi teise ja kolmanda etapi üksikasjalikud rakenduseeskirjad, artikli 8 lõige 5 sätestab, et ilma et see piiraks selle direktiivi artikli 7 kohaldamist, ei ole uute uuringute esitamine lubatud. Siiski võib referentliikmesriik Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) nõusolekul nõuda, et teatajad esitaksid ettenähtud ajavahemike jooksul täiendavad andmed, mida referentliikmesriik või EFSA peab toimiku selgitamiseks vajalikuks.

Seega saab täiendavate andmete esitamise eesmärk olla üksnes nende asjaolude selgitamine, mis olid esitatud juba varem täielikus toimikus, mille teatajad peavad üle andma.

Täiendava uuringu esitamine seevastu on võimalik vaid siis, kui see oli täieliku toimiku esitamise hetkel teostamisel, selle edastamisest teatati nimetatud toimiku esitamise ajal ning see anti üle hiljemalt aasta pärast viidatud toimiku esitamist.

(vt punktid 110, 111, ja 113)

4. EÜ artikli 152 lõige 1 sätestab, et kogu ühenduse poliitika ning meetmete määratlemisel ja rakendamisel tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse. Ettevaatuspõhimõte on ühenduse õiguse üldpõhimõte, mis kohustab asjaomaseid ametiasutusi võtma asjassepuutuvate õigusnormidega neile antud pädevuste rakendamise konkreetses raamistikus vajalikke meetmeid, et ennetada teatud võimalikke riske rahvatervisele, julgeolekule ja keskkonnale, pannes nende huvide kaitsega seotud nõuded tähtsamale kohale kui majanduslikud huvid.

Ühenduse institutsioon, kes käsitleb mingist fenomenist tulenevaid võimalikke negatiivseid mõjusid, peab riskide teadusliku analüüsi põhjal hindama, kas need ületavad riskitaseme, mida ühiskonnas loetakse vastuvõetamatuks. Niisiis peab ühenduse institutsioonidel olema riskianalüüsiks esiteks riskide teaduslik hinnang ja teiseks peavad nad kindlaks määrama riskitaseme, mida ühiskonnas loetakse vastuvõetamatuks.

Riskide teaduslik analüüs on teaduslik protsess, mille osas ollakse üldisel arusaamal, et see seisneb ohu tuvastamises ja iseloomustamises, kokkupuute hindamises ja riski iseloomustamises.

Sellises kontekstis vastab mõiste „risk” seega võimalikkuse astmele, et teatud meetmete või praktikate lubamisega kahjustatakse õiguskorraga kaitstud hüvesid. Mõistet „oht” kasutatakse üldiselt laiemas tähenduses ja see kirjeldab tooteid või menetlusi, mis võivad mõjuda kahjulikult inimeste tervisele.

Vastuvõetamatuks loetava riskitaseme kindlaksmääramine kohaldatavate normide alusel on nende ühenduse institutsioonide ülesanne, kes vastutavad ühiskonnale sobiva kaitsetaseme kehtestamise poliitilise valiku eest. Need institutsioonid peavad kindlaks määrama inimeste tervisele kahjuliku mõju tõenäosuse kriitilise läve ja võimaliku mõju raskusastme, mis nende arvates on selle ühiskonna jaoks kõige vastuvõetavam ja mille ületamise korral on inimeste tervise kaitse huvides vaja kasutada ennetavaid meetmeid, olenemata jätkuvast teaduslikust ebakindlusest.

Selle riskitaseme kindlaksmääramisel kehtib institutsioonidele EÜ artikli 152 lõike 1 esimeses lõigus kehtestatud kohustus tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse. See kõrge tase ei pea tingimata olema tehniliselt kõige kõrgem, et vastata sellele sättele.

(vt punktid 143–149)

5. Kui puudub norm, mis näeb kas otseselt või kaudselt ette niisuguse menetlustähtaja rikkumise tagajärjed, nagu on kehtestatud määruse nr 451/2001, millega nähakse ette nõukogu direktiivi 91/414 artikli 8 lõikes 2 osutatud tööprogrammi teise ja kolmanda etapi üksikasjalikud rakenduseeskirjad, artiklis 8, toob kõnealune rikkumine kaasa otsuse täieliku või osalise tühistamise vaid siis, kui on tõendatud, et juhul kui väidetavat rikkumist poleks toimunud, oleks otsuse sisu võinud olla teistsugune.

(vt punkt 203)

6. Otsuse 1999/468, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused, artikli 5 lõikest 4 ilmneb, et kui kavandatavad meetmed ei ole komitee arvamusega kooskõlas või kui komitee ei esita oma arvamust, esitab komisjon võetavate meetmete kohta viivitamata ettepaneku nõukogule ning informeerib Euroopa Parlamenti. Kuna ühenduse seadusandja kasutas väljendit „viivitamata”, siis kohustas see komisjoni tegutsema kiirelt, kuid jättis talle teatud tegutsemisruumi. Selles kontekstis tuleb aega, mis komisjonil on erinevate võimalike toimingute vahel valimiseks, hinnata asjaomase küsimuse keerukust arvestades.

Et hinnata, kas komisjon tegutses viivitamatult, tuleb kontrollida, kas see institutsioon tegutses mõistliku aja jooksul, võttes arvesse juhtumi asjaolusid, ning komisjonile tuleb anda avar tegutsemisruum kompromissi saavutamiseks.

Seetõttu ja veelgi enam seoses regulatiivkomiteega peab komisjonil olema ajaliselt avar tegutsemisruum, sõltuvalt toimiku raskusest, keerukusest ja tundlikkusest, et üritada saavutada komitees kompromissi enne meetme eelnõu hääletusele panemist.

(vt punktid 211, 218, 219, 222 ja 223)

7. EÜ artikli 253 rikkumist puudutav väide on erinev sellest väitest, mis puudutab ilmset kaalutlusviga. Nimelt, kui esimene, millega peetakse silmas põhjenduste puudumist või nende ebapiisavust, kuulub EÜ artikli 230 tähenduses olulise menetlusnormi rikkumise alla ja on avalikul huvil põhinev väide, mille ühenduste kohus peab tõstatama omal algatusel, siis teine, mis puudutab otsuse sisulist õiguspärasust, kuulub sama EÜ artikli 230 tähenduses asutamislepingu rakendusnormi rikkumise alla ning ühenduse kohus võib seda uurida vaid siis, kui hageja sellele on viidanud. Põhjendamiskohustuse küsimus on seega erinev põhjenduse põhjendatusest.

(vt punkt 245)