Liidetud kohtuasjad C‑146/23 ja C‑374/23

XL

versus

Sąd Rejonowy w Białymstoku

ja

SR,

RB

versus

Lietuvos Respublika

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Sąd Rejonowy w Białymstoku ja Vilniaus apygardos administracinis teismas)

Euroopa Kohtu (suurkoda) 25. veebruari 2025. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Töötasude külmutamine või vähendamine riigi avalikus teenistuses – Meetmed, mis on suunatud spetsiaalselt kohtunikele – ELL artikkel 2 – ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Liikmesriikide kohustus näha ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajalik kaebeõigus – Kohtunike sõltumatuse põhimõte – Liikmesriikide seadusandliku ja täidesaatva võimu pädevus kehtestada kohtunike töötasu kindlaksmääramise üksikasjalikud normid – Võimalus teha erandeid nendest üksikasjalikest normidest – Tingimused

1. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Kohtunike sõltumatuse põhimõte – Ulatus

   (ELL artikkel 2 ja artikli 19 lõike 1 teine lõik; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)

   (vt punktid 43 ja 46–49)

2. Liikmesriigid – Kohustused – Tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks vajalike õiguskaitsevahendite kehtestamine – Kohtunike sõltumatuse põhimõtte järgimine – Riigisisesed normid, mis määravad objektiivselt kindlaks kohtunike töötasu kindlaksmääramise üksikasjalikud normid – Kindlaksmääramine liikmesriigi seadusandliku ja täidesaatva võimu poolt – Nendest normidest erandite tegemine – Töötasu suurendamine vähem, kui on ette nähtud, või isegi töötasu vähendamine – Rikkumine – Puudumine – Tingimused – Kontrollimine eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt

   (ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik)

   (vt punktid 50–76, 83, 84 ja 88)

Kokkuvõte

Euroopa Kohus, kellele esitati kaks eelotsusetaotlust, millest ühe esitas Sąd Rejonowy w Białymstoku (Białystoki rajoonikohus, Poola) (C‑146/23) ja teise Vilniaus apygardos administracinis teismas (Vilniuse regionaalne halduskohus, Leedu) (C‑374/23), vaadates suurkojas läbi Poolas ja Leedus kohtunike töötasu puudutavad vaidlused, täpsustas oma kohtupraktikat, mis käsitleb ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevaid kohtunike sõltumatuse põhimõtet ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.

Kohtuasjas C‑146/23 olid vaidluse all Poola õigusnormid, mille tagajärjel kaldutakse eelarvekulude vähendamiseks kõrvale üldkohtute korralduse seaduses (edaspidi „seadus“) ette nähtud kohtunike aasta põhipalga kindlaksmääramise mehhanismist ja vähendatakse kohtunike töötasusid. Kohtunik XL töötab Białystoki rajoonikohtus, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Ta esitas sellele kohtule hagi, nõudes, et talle makstaks seadusjärgse viivisega koos välja summa, mida ta oleks saanud, kui tema töötasu oleks ajavahemiku 1. juulist 2022 kuni 31. jaanuarini 2023 eest arvutatud seaduse alusel.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis XLi tööandjana, et tal ei ole õigust vaidlustatud erandlikke meetmeid kõrvale jätta. Kuid ta oli seisukohal, et kohtunike töötasu indekseerimise püsiv „külmutamine“ ja nende töötasu kindlaksmääramise mehhanismist de facto loobumine 2023. aastal, nagu see oli seadusega ette nähtud, rikub kohtunike sõltumatuse põhimõtet. Sellega seoses ei olnud kohtuotsustest Associação Sindical dos Juízes Portugueses ja Escribano Vindel ( 1 ) tulenev kohtupraktika selle kohtu hinnangul käsitletavale asjale ülekantav, kuna erand kohtunike töötasu kindlaksmääramise mehhanismist oli alaline, mitte ajutine, ning see puudutas peamiselt kohtunikke, millega ei olnud tegemist viidatud kohtuasjades.

Kohtuasjas C‑374/23 olid kõne all Leedu õigusnormid, mis annavad seadusandlikule ja täidesaatvale võimule õiguse määrata kindlaks kohtunike töötasu suurus. Kohtunikud SR ja RB, kes täidavad oma ülesandeid apygardos teismases (regionaalne kohus, Leedu), esitasid Leedu Vabariigi vastu eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Vilniuse regionaalsele halduskohtule, kahju hüvitamise hagi kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Nad väitsid, et kaalutlusõigus, mis on selle liikmesriigi seadusandlikul ja täidesaatval võimul kohtunike töötasu kindlaksmääramisel, eirab kohtunike sõltumatuse põhimõtet.

Selleks kontekstis märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohtu praktikast ( 2 ) tuleneb, et kohtunike sõltumatus eeldab, et liikmesriigi kohtunike töötasu ei määrata meelevaldselt kindlaks täidesaatva ja seadusandliku võimu poolt ning et kohtunike töötasu määr on vastavuses nende täidetavate ülesannete olulisusega. Tal oli aga kahtlusi, kas selliste kohtunike nagu SRi ja RB töötasu kindlaksmääramise üksikasjalikud normid on kooskõlas kohtunike sõltumatuse põhimõttega, mis tuleneb eelkõige ELL artiklist 2 ja artikli 19 lõike 1 teisest lõigust. Ta rõhutas sellega seoses advokaadi tunnitasu summa ja regionaalse kohtu kohtuniku brutotunnitasu summa (välja arvatud lisatasu teenistusaja eest) vahet, mis diskrimineerib neid kohtunikke võrreldes sarnastel kutsealadel tegutsevate juristidega.

Euroopa Kohtu hinnang

Euroopa Kohus täpsustas tingimusi, mille korral ei ole kohtunike sõltumatuse põhimõttega vastuolus see, kui liikmesriigi seadusandlik ja täidesaatev võim esiteks määravad kindlaks kohtunike töötasu ja teiseks kalduvad kõrvale liikmesriigi õigusaktidest, milles on objektiivselt määratletud kohtunike töötasu kindlaksmääramise üksikasjalikud normid, otsustades suurendada seda töötasu vähem, kui on nendes õigusaktides ette nähtud, või isegi töötasu suurus külmutada või seda vähendada.

Euroopa Kohus märkis selles suhtes, et ükski muu liidu õigusnorm ei pane liikmesriikidele kohustust kehtestada konkreetset konstitutsioonilist mudelit riigivõimudevaheliste suhete reguleerimiseks, sealhulgas osas, mis puudutab nende pädevuse määratlemist ja piiritlemist. ELL artikli 4 lõike 2 kohaselt austab liit liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele. Sellele vaatamata peavad liikmesriigid oma konstitutsioonilise mudeli valikul järgima nõudeid, mis liidu õigusnormidest neile tulenevad.

Kuigi kohtukorraldus liikmesriikides kuulub nende pädevusse, peavad liikmesriigid selle pädevuse teostamisel siiski täitma oma kohustusi, mis tulenevad neile liidu õigusest ning täpsemalt ELL artiklist 2 ja artikli 19 lõike 1 teisest lõigust. Nii on see muu hulgas siis, kui nad kehtestavad kohtunike töötasu kindlaksmääramise üksikasjalikud normid.

ELL artikkel 19 teeb liikmesriikide kohtutele ja Euroopa Kohtule ülesandeks tagada liidu õiguse täielik kohaldamine kõikides liikmesriikides ning kohtulik kaitse, mis õigussubjektidele liidu õigusest tuleneb. Selleks on esmatähtis säilitada nende organite sõltumatus. Kohtute sõltumatuse nõue on oluline osa põhiõigusest tõhusale kohtulikule kaitsele ja õiglasele kohtulikule arutamisele.

Kohtute sõltumatuse mõiste eeldab muu hulgas, et asjasse puutuv organ täidab kohtu ülesandeid täiesti iseseisvalt, olemata kellegagi hierarhilises või alluvussuhtes ja saamata kelleltki korraldusi või juhiseid, ja et organ oleks kaitstud väljastpoolt tuleva sekkumise või surve eest, mis võib kahjustada selle organi liikmete otsustusvabadust ja mõjutada nende otsuseid. Organite liikmete täidetavate ülesannete olulisusele vastava töötasu saamine on kohtunike sõltumatusega lahutamatult seotud tagatis ( 3 ).

Konkreetsemalt õigusriigi toimimist iseloomustava võimude lahususe põhimõtte kohaselt tuleb tagada kohtute sõltumatus eelkõige seadusandlikust ja täidesaatvast võimust ( 4 ).

Samas ei saa ainuüksi asjaolu, et liikmesriigi seadusandlik ja täidesaatev võim sekkuvad kohtunike töötasu kindlaksmääramisse, iseenesest tekitada kohtunike sõltuvust nendest võimudest ega tekitada kahtlusi nende sõltumatuses või erapooletuses. Liikmesriikidel on oma eelarve koostamisel ja erinevate avaliku sektori kuluartiklite vahel valiku tegemisel ulatuslik kaalutlusruum ning see hõlmab muu hulgas kohtunike töötasu arvutamise meetodi kindlaksmääramist. Liikmesriikide seadusandlikul ja täidesaatval võimul on parimad võimalused võtta arvesse selle liikmesriigi konkreetset sotsiaal-majanduslikku konteksti, kus eelarve tuleb koostada ja kohtunike sõltumatus tagada.

Siiski ei tohi kohtunike töötasu puudutavad riigisisesed normid tekitada õigussubjektidel põhjendatud kahtlusi selle suhtes, kas asjasse puutuvad kohtunikud on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja kas nad on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalsed.

Mis esimesena puudutab kohtunike töötasu kindlaksmääramise üksikasjalikke norme vastavalt õiguskindluse põhimõttele, on esiteks oluline, et need üksikasjalikud normid on kindlaks määratud seadusega. Lisaks nõuab kohtunike sõltumatuse põhimõte, et nende töötasu kindlaksmääramise üksikasjalikud normid on objektiivsed, prognoositavad, püsivad ja läbipaistvad, et välistada asjaomase liikmesriigi seadusandliku ja täidesaatva võimu igasugune meelevaldne sekkumine.

Teiseks on kohtunike täidetavate ülesannete olulisusele vastava tasu saamine kohtunike sõltumatusega lahutamatult seotud tagatis.

Sel alusel peab kohtunike töötasu määr asjaomase liikmesriigi sotsiaal-majanduslikku konteksti arvestades olema piisavalt kõrge, et anda neile kindel majanduslik sõltumatus, mis kaitseb neid võimaliku välise sekkumise või surve ohu eest, mis võib kahjustada nende otsuste erapooletust, mida nad peavad tegema ( 5 ).

Seega võib kohtunike töötasu varieeruda sõltuvalt teenistusstaažist ja neile usaldatud ülesannete laadist, kuid alati peab töötasu olema vastavuses kohtunike täidetavate ülesannete olulisusega.

Kohtunike töötasu piisavuse hindamine eeldab, et lisaks tavalisele põhipalgale võetakse arvesse ka erinevaid lisatasusid ja hüvitisi, mida nad saavad ( 6 ), võimalikku sotsiaalkindlustusmaksetest vabastamist ning asjaomase liikmesriigi majanduslikku, sotsiaalset ja rahalist olukorda. Seega on sobiv võrrelda kohtunike keskmist töötasu selle riigi keskmise palgaga.

Kolmandaks peab kohtunike töötasu kindlaksmääramise üksikasjalikke norme olema võimalik tõhusalt kohtulikult kontrollida vastavalt asjaomase liikmesriigi õiguses ette nähtud menetlusnormidele.

Teisena, mis puudutab liikmesriigi seadusandliku ja täidesaatva võimu võimalust teha erandeid riigisisestest õigusaktidest, milles on objektiivselt määratletud kohtunike töötasu kindlaksmääramise üksikasjalikud normid, otsustades suurendada seda töötasu vähem, kui on nendes õigusaktides ette nähtud, või isegi külmutada või vähendada töötasu summat, siis selliste erandlike meetmete võtmine peab samuti vastama teatud hulgale nõuetele.

Esiteks peab selline erandlik meede olema sarnaselt kohtunike töötasu kindlaksmääramist käsitlevate üldnormidega, millest erand tehakse, ette nähtud seadusega ning selle erandliku meetmega ette nähtud kohtunike töötasu üksikasjalikud normid peavad olema objektiivsed, prognoositavad ja läbipaistvad.

Teiseks peab see erandlik meede olema õigustatud üldise huvi eesmärgiga, näiteks ülemäärase riigieelarve puudujäägi kõrvaldamisega ( 7 ).

Eelarvelisi põhjuseid, mis õigustavad kohtunike töötasu käsitlevatest üldnormidest erandi tegeva meetme ( 8 ) vastuvõtmist, tuleb põhjendada selgelt. Lisaks, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud erandlikel asjaoludel, ei tohi need meetmed olla suunatud spetsiaalselt ainult liikmesriigi kohtute liikmetele ning need peavad olema osa üldisemast raamistikust, mille eesmärk on, et suurem hulk liikmesriigi avaliku sektori liikmeid annavad oma panuse eelarve jõupingutusse, mida taotletakse.

Seega, kui liikmesriik võtab oma ametnike ja avalike teenistujate suhtes eelarvepiirangu meetmeid, võib ta otsustada kohaldada neid meetmeid ka liikmesriigi kohtunike suhtes.

Kolmandaks, kuigi erandlik meede näib olevat sobiv sellise üldise huvi eesmärgi nagu ülemäärase riigieelarve puudujäägi kõrvaldamise saavutamiseks, peab see siiski jääma erandlikuks ja ajutiseks. Lisaks ei tohi selle mõju kohtunike töötasule olla taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne.

Neljandaks nõuab kohtunike sõltumatuse säilitamine, et vaatamata sellele, et nende suhtes kohaldatakse eelarvepiirangu meedet, isegi kui see seotud tõsise majandus-, sotsiaal- ja rahanduskriisiga, on kohtunike töötasu määr alati vastavuses nende täidetavate ülesannete olulisusega, selleks et nad jääksid kaitstuks välise sekkumise või surve eest, mis võiks ohustada nende otsustusvabadust ja mõjutada nende otsuseid.

Viiendaks peab erandlikku meedet olema võimalik tõhusalt kohtulikult kontrollida vastavalt asjaomase liikmesriigi õiguses ette nähtud menetlusnormidele.

( 1 ) Euroopa Kohus otsustas oma 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsuses Associação Sindical dos Juízes Portugueses (C‑64/16, EU:C:2018:117) ja 7. veebruari 2019. aasta kohtuotsuses Escribano Vindel (C‑49/18, EU:C:2019:106) sisuliselt, et kohtunike sõltumatuse põhimõttega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigid võtavad ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks meetmeid, et vähendada kõigi avaliku võimu kandjate ja avalikus sektoris töötavate isikute, sealhulgas riigi seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu töötajate töötasu. Need meetmed, mis ei olnud suunatud kohtunikele ega kujutanud endast kohtunike erikohtlemist, olid lisaks ajutised ning nendega oli ette nähtud nende töötasu summa piiratud vähendamine.

( 2 ) Eespool viidatud 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Associação Sindical dos Juízes Portugueses.

( 3 ) Eespool viidatud 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Associação Sindical dos Juízes Portugueses (punktid 44 ja 45) ja 7. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Escribano Vindel (punkt 66).

( 4 ) 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus) (C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 124); 20. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Repubblika (C‑896/19, EU:C:2021:311, punkt 54) ja 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime) (C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 42).

( 5 ) 7. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Escribano Vindel (eespool viidatud, punktid 70, 71 ja 73)

( 6 ) Eelkõige nende teenistusstaaži või neile usaldatud ülesannete põhjal.

( 7 ) ELTL artikli 126 lõike 1 tähenduses. Vt eespool viidatud 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Associação Sindical dos Juízes Portugueses (punkt 46) ja 7. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Escribano Vindel (punkt 67).

( 8 ) Edaspidi „erandlik meede“.