Kohtuasi C‑352/22

A.

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht Hamm)

Euroopa Kohtu (suurkoda) 18. juuni 2024. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Direktiiv 2011/95/EL – Artikli 21 lõige 1 – Direktiiv 2013/32/EL – Artikli 9 lõiked 2 ja 3 – Pagulasseisundi lõplik andmine liikmesriigi poolt – Pagulane, kes elab pärast selle seisundi andmist teises liikmesriigis – Selle pagulase päritoluriigiks oleva kolmanda riigi väljaandmistaotlus elukohaliikmesriigile – Pagulasseisundi andmise otsuse toime asjaomasele väljaandmismenetlusele – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 18 ja artikli 19 lõige 2 – Kõnealuse pagulase kaitse taotletava väljaandmise eest

Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95 – Kaitse tagasi- ja väljasaatmise eest – Ulatus – Kolmanda riigi kodanik, kes on saanud pagulasseisundi ühes liikmesriigis ja elab teises liikmesriigis – Väljaandmistaotlus, mille tema päritoluriik on esitanud tema elukohariigile – Väljaandmise lubamise tingimused – Teabevahetus taotluse saanud liikmesriigi ja pagulasseisundi andnud teise liikmesriigi asutuse vahel – Selle seisundi tühistamine kõnealuse asutuse poolt

(ELL artikli 4 lõike 3 esimene lõik; ELTL artikli 78 lõike 2 punkt a; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 4 ja 18, artikli 19 lõige 2 ja artikli 51 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95, põhjendused 12 ja 21 ning artikli 2 punktid b, d ja e, artiklid 11–14, artikli 21 lõige 1 ja artikkel 36, ning direktiiv 2013/32, artiklid 1, 9, 44, 45 ja 49)

(vt punktid 39–45, 49, 51–55, 58 ja 61–72 ning resolutsioon)

Kokkuvõte

Euroopa Kohus, kellele Oberlandesgericht Hamm (liidumaa kõrgeim üldkohus Hammis, Saksamaa) esitas eelotsusetaotluse, täpsustas suurkojana otsustades tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte ulatust seoses väljaandmistaotlusega, mille oli esitanud pagulase päritoluriigiks olev kolmas riik pagulase elukohaliikmesriigile olukorras, kus pagulasele oli see seisund antud teises liikmesriigis.

Itaalia ametiasutus andis 2010. aastal kurdi rahvusest Türgi kodanikule A-le kuni 2030. aastani kehtiva pagulasseisundi põhjusel, et esineb oht, et Türgi ametiasutused võivad teda Kurdistani Töölispartei (PKK) toetamise tõttu poliitiliselt taga kiusata. A. oli alates 2019. aasta juulist elanud Saksamaal.

A. kuulutati Türgi kohtu 2020. aasta juunis tehtud vahistamismääruse alusel Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni (INTERPOL) kaudu tagaotsitavaks ning taotleti tema vahistamist ja Türgile väljaandmist, et ta tapmise eest kriminaalmenetluses kohtu alla anda. A. vahistati 18. novembril 2020 Saksamaal ja pärast ajutist vahi all hoidmist kohaldati talle väljaandmisvahistust kuni 14. aprillini 2022.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtuks olev liidumaa kõrgeim üldkohus Hammis tunnistas 2021. aasta novembris tehtud kohtumäärusega A. väljaandmise Türgile lubatavaks, leides eelkõige, et Itaalia ametiasutuste pagulasseisundi andmise otsus ei ole tema suhtes siduv. Bundesverfassungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) tühistas aga selle kohtumääruse A. esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusest tulenevalt, leides, et eelotsusetaotluse esitanud kohus oli jätnud Euroopa Kohtule esitamata eelotsusetaotluse selle küsimuse kohta.

Selles kontekstis otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellele oli see kohtuasi tagasi saadetud ja kes pidi uuesti menetlema A. väljaandmise taotlust, paluda Euroopa Kohtul selgitada, kas ühe liikmesriigi tehtud pagulasseisundi andmise otsusel on liidu õiguse alusel siduv toime teises liikmesriigis toimuva väljaandmismenetluse suhtes.

Euroopa Kohtu hinnang

Euroopa Kohus tuvastas oma otsuses kõigepealt, et kuna liikmesriigi otsus rahuldada päritoluriigi esitatud väljaandmistaotlus sellise kolmanda riigi kodaniku suhtes, kellele on teises liikmesriigis antud pagulasseisund, tooks kaasa selle, et see kodanik jääks ilma direktiivis 2011/95 ( 1 ) ette nähtud õigustest ja hüvedest, siis tuleb asuda seisukohale, et esimeses liikmesriigis läbi viidava väljaandmismenetluse puhul on tegemist liidu õiguse kohaldamisega Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 51 lõike 1 tähenduses. Väljaandmistaotluse saanud liikmesriigi pädev asutus ei saa seega lubada kolmanda riigi kodaniku – kelle pagulasseisundit on teine liikmesriik tunnustanud – väljaandmist sellele kolmandale riigile, kui selline väljaandmine rikuks tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, mis on sätestatud direktiivi 2011/95 artikli 21 lõikes 1 koostoimes harta artikliga 18 ja artikli 19 lõikega 2 ( 2 ).

Sellega seoses rõhutas Euroopa Kohus ühelt poolt, et seni, kuni väljanõutav isik vastab pagulasseisundi saamise tingimustele, on tema väljaandmine kolmandasse riiki, kust ta põgenes ja kus teda ähvardab tagakiusamisoht, harta artikliga 18 vastuolus. Teiselt poolt juhul, kui isik, kelle suhtes on esitatud väljaandmistaotlus, tugineb sellele, et esineb tõsine oht, et talle saab väljaandmise korral osaks ebainimlik või alandav kohtlemine, peab taotluse saanud liikmesriik enne võimalikku väljaandmist kontrollima, et väljaandmine ei kahjustaks harta artikli 19 lõikes 2 nimetatud õigusi.

Direktiivi 2011/95 artikli 21 lõike 1 ning harta artikli 18 ja artikli 19 lõike 2 rikkumise ohu hindamisel on aga asjaolu, et teine liikmesriik on andnud väljanõutavale isikule pagulasseisundi, käsitatav eriti olulise asjaoluna, mida väljaandmistaotluse saanud liikmesriigi pädev asutus peab arvesse võtma, mistõttu peab pagulasseisundi andmise otsus juhul, kui pagulasseisundit ei ole selle andnud liikmesriik tühistanud või ära võtnud, viima selleni, et see asutus keeldub nende sätete alusel väljaandmisest. Euroopa ühine varjupaigasüsteem põhineb vastastikuse usalduse põhimõttel, mille kohaselt tuleb eeldada – välja arvatud juhul, kui esineb erandlikke asjaolusid –, et igas liikmesriigis toimub rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemine kooskõlas liidu õiguse, Genfi konventsiooni ( 3 ) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ( 4 ) nõuetega.

Lisaks hoitaks kõrvale direktiivide 2011/95 ja 2013/32 ( 5 ) sätetest, mis käsitlevad pagulasseisundi tühistamist ja äravõtmist, ning nendes sätetes ette nähtud menetlusest, kui taotluse saanud liikmesriik võiks kolmanda riigi kodaniku – kelle pagulasseisundit on teine liikmesriik tunnustanud – välja anda tema päritoluriigile. Selline väljaandmine tooks de facto kaasa selle seisundi lõppemise ja asjaomaselt isikult võetaks võimalus tegelikult kasutada talle harta artikliga 18 tagatud kaitset, direktiivi 2011/95 VII peatükis seoses rahvusvahelise kaitse sisuga ette nähtud õigusi ja hüvesid ning direktiivi 2013/32 artiklis 45 sätestatud menetluslikke tagatisi.

Väljaandmistaotluse saanud liikmesriigi pädev asutus peab seega lojaalse koostöö põhimõtte ( 6 ) alusel alustama võimalikult kiiresti teabevahetust selle teise liikmesriigi asutusega, kes on väljanõutavale isikule pagulasseisundi andnud. Selleks peab ta teavitama viimati nimetatud asutust selle isiku väljaandmise taotlusest, edastama talle oma arvamuse selle taotluse kohta ja paluma temalt mõistliku aja jooksul edastada nii tema valduses olev teave, mis viis selle seisundi andmiseni, kui ka tema otsus selle kohta, kas nimetatud isiku pagulasseisund tuleb tühistada või ära võtta või ei tule seda teha.

Ühelt poolt on selle teabevahetuse eesmärk anda taotluse saanud liikmesriigi pädevale asutusele võimalus alustada täielikult teavitatuna kontrolli, mida ta peab tegema harta artikli 18 ja artikli 19 lõike 2 alusel.

Teiselt poolt võimaldab teabevahetus teise liikmesriigi pädeval asutusel vajaduse korral direktiivi 2011/95 artikli 14 alusel pagulasseisund tühistada või see ära võtta, järgides täielikult direktiivi 2013/32 artiklis 45 sätestatud tagatisi.

Eeltoodut arvestades leidis Euroopa Kohus, et väljaandmine ei oleks liidu õigusega vastuolus vaid juhul, kui väljanõutavale isikule pagulasseisundi andnud liikmesriigi pädev asutus otsustab selle seisundi direktiivi 2011/95 artikli 14 alusel tühistada või selle ära võtta, ja tingimusel, et taotluse saanud liikmesriigi selles väljaandmisasjas pädev asutus jõuab järeldusele, et see isik ei ole või enam ei ole pagulane ja et ei ole mingit tõsist ohtu, et selle isiku väljaandmise korral taotluse esitanud kolmandale riigile võidakse sama isikut karistada surmanuhtlusega, teda piinata või talle võiks osaks saada muu ebainimlik või alandav karistus või kohtlemine.

Seega tuleneb direktiivi 2011/95 artikli 21 lõikest 1 koostoimes harta artikliga 18 ja artikli 19 lõikega 2, et kui kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes on saanud ühes liikmesriigis pagulasseisundi, on tema päritoluriik esitanud teises liikmesriigis, mille territooriumil see pagulane elab, väljaandmistaotluse, siis ei saa taotluse saanud liikmesriik anda väljaandmiseks luba, kui ta ei ole alustanud teabevahetust väljanõutavale isikule pagulasseisundi andnud asutusega ja kui see asutus ei ole seda seisundit ära võtnud.

( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9).

( 2 ) Kui harta artiklis 18 on sätestatud varjupaigaõigus, siis harta artikli 19 lõige 2 näeb ette tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte.

( 3 ) Genfis 28. juulil 1951 alla kirjutatud pagulasseisundi konventsioon.

( 4 ) Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon.

( 5 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60).

( 6 ) Euroopa Kohus täpsustas, et seda ELL artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud põhimõtet, mille kohaselt abistavad liit ja liikmesriigid täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel, on konkreetselt väljendatud nii direktiivi 2011/95 artiklis 36 kui ka direktiivi 2013/32 artiklis 49.