Kohtuasi C‑376/22

Google Ireland Limited jt

versus

Kommunikationsbehörde Austria (Komm Austria)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgerichtshof (Austria))

Euroopa Kohtu (teine koda) 9. novembri 2023. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2000/31/EÜ – Infoühiskonna teenused – Artikli 3 lõige 1 – Päritoluliikmesriigis toimuva kontrolli põhimõte – Artikli 3 lõige 4 – Erand infoühiskonna teenuste vaba liikumise põhimõttest – Mõiste „konkreetse infoühiskonna teenuse vastu võetavad meetmed“ – Artikli 3 lõige 5 – Edasilükkamatutel juhtudel võimalus teatada tagantjärele infoühiskonna teenuste vaba liikumist piiravatest meetmetest – Teatamata jätmine – Nende meetmete kohaldatavus – Liikmesriigi õigusnormid, millega kehtestatakse suhtlusplatvormide pakkujatele olenemata sellest, kas nad asuvad tema territooriumil või mitte, rida kohustusi seoses väidetavalt ebaseadusliku sisu kontrollimise ja sellest teatamisega – Direktiiv 2010/13/EL – Audiovisuaalmeedia teenused – Videojagamisplatvormi teenused

1. Õigusaktide ühtlustamine – Elektrooniline kaubandus – Direktiiv 2000/31 – Infoühiskonna teenuste osutamine – Erand infoühiskonna teenuste vaba liikumise põhimõttest – Mõiste „konkreetse infoühiskonna teenuse vastu võetavad meetmed“ – Üldised ja abstraktsed meetmed, mis puudutavad teenuste üldiselt kirjeldatud kategooriat ja mida kohaldatakse vahet tegemata iga nende teenuste kategooria teenuseosutaja suhtes – Välistamine – Riigisisesed õigusnormid, millega on ette nähtud sellised meetmed suhtlusplatvormide pakkujatele – Lubamatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31, põhjendused 5, 6 ja 8, artikli 1 lõige 1 ning artikli 3 lõiked 1, 2 ja 4)

   (vt punktid 27–30, 34–36, 42, 47–49, 51, 53–60 ja resolutsioon)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Elektrooniline kaubandus – Direktiiv 2000/31 – Infoühiskonna teenuste osutamine – Erand infoühiskonna teenuste vaba liikumise põhimõttest – Lubatavus – Tingimused

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31, põhjendus 24 ja artikli 3 lõige 4)

   (vt punktid 31–33, 45 ja 46)

3. Õigusaktide ühtlustamine – Elektrooniline kaubandus – Direktiiv 2000/31 – Infoühiskonna teenuste osutamine – Päritoluliikmesriigis toimuva kontrolli põhimõte – Ulatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31, põhjendus 22 ja artikkel 3)

   (vt punktid 40–44)

Kokkuvõte

Google Ireland Limited, Meta Platforms Ireland Limited ja Tik Tok Technology Limited on Iirimaal registreeritud äriühingud, mis pakuvad muu hulgas Austrias suhtlusplatvormide teenuseid.

Kommunikationsbehörde Austria (KommAustria) (Austria ringhäälingusektorit reguleeriv asutus) leidis oma 2021. aastal vastu võetud otsustes, et kolme eespool nimetatud äriühingu suhtes kohaldatakse Austria õigust ( 1 ).

Kuna need äriühingud olid seisukohal, et nende suhtes ei peaks kohaldama Austria seadust, mis paneb suhtlusplatvormide pakkujatele olenemata sellest, kas nad asuvad tema territooriumil või mitte, rea kohustusi seoses väidetavalt ebaseadusliku sisu kontrollimise ja sellest teatamisega, esitasid nad KommAustria otsuste peale kaebused. Kaebused jäeti esimeses kohtuastmes rahuldamata.

Asjaomased äriühingud esitasid selle rahuldamata jätmise peale kassatsioonkaebused Verwaltungsgerichtshofile (Austria kõrgeim halduskohus). Kassatsioonkaebuste põhjenduseks väitsid nad eelkõige, et Austria seadusega kehtestatud kohustused on ebaproportsionaalsed ning vastuolus infoühiskonna teenuste vaba liikumisega ja päritoluliikmesriigi poolt nende teenuste kontrolli põhimõttega, mis teisisõnu tähendab selle riigi kontrolli, kus teenuseosutaja asub, ning mis on ette nähtud elektroonilise kaubanduse direktiivis ( 2 ).

Kuna kõrgeimal halduskohtul oli kahtlusi, kas Austria seadused ja sellega teenuseosutajatele pandud kohustused on kooskõlas direktiiviga elektroonilise kaubanduse kohta, milles on ette nähtud muu liikmesriigi kui päritoluliikmesriigi võimalus teha teatavatel tingimustel erand infoühiskonna teenuste vaba liikumise põhimõttest, esitas ta Euroopa Kohtule selle direktiivi tõlgendamise kohta eelotsusetaotluse.

Euroopa Kohus võttis oma otsuses seisukoha küsimuses, kas infoühiskonna teenuste sihtliikmesriik võib teha erandi nende teenuste vabast liikumisest, võttes lisaks individuaalsetele ja konkreetsetele meetmetele ka üldiseid ja abstraktseid meetmeid, mis puudutavad konkreetset teenuste kategooriat, ja konkreetselt, kas need meetmed võivad kuuluda mõiste „konkreetse infoühiskonna teenuse vastu võetavad meetmed“ alla elektroonilise kaubanduse direktiivi tähenduses. ( 3 )

Euroopa Kohtu hinnang

Euroopa Kohus märkis kõigepealt, et võimalus teha erand infoühiskonna teenuste vaba liikumise põhimõttest puudutab elektroonilise kaubanduse direktiivi sõnastuse kohaselt „konkreetset infoühiskonna teenust“. Sõna „konkreetne“ kasutamine selles kontekstis näib viitavat sellele, et nii nimetatud teenust tuleb mõista kui individuaalset teenust. Järelikult ei saa liikmesriigid võtta konkreetsete infoühiskonna teenuste üldiselt kirjeldatud kategooria suhtes üldiseid ja abstraktseid meetmeid, mida kohaldatakse vahet tegemata iga selle teenuste kategooria teenuseosutaja suhtes.

Asjaolu, et elektroonilise kaubanduse direktiivis on kasutatud mõistet „meetmed“, ei sea seda hinnangut kahtluse alla. Kuna Euroopa Liidu seadusandja kasutas sellist laia ja üldist mõistet, siis jättis ta liikmesriikide otsustada nende meetmete laadi ja vormi, mida nad võivad võtta erandi tegemiseks infoühiskonna teenuste vaba liikumise põhimõttest. Seevastu ei mõjuta sellise mõiste kasutamine mingil viisil nende meetmete olemust ja materiaalõiguslikku sisu.

Järgmiseks märkis Euroopa Kohus, et seda grammatilist tõlgendust kinnitab elektroonilise kaubanduse direktiivi konteksti analüüs.

Nimelt on võimalusele teha erand infoühiskonna teenuste vaba liikumise põhimõttest seatud tingimus, et asjaomane liikmesriik peab olema enne taotlenud meetmete võtmist päritoluliikmesriigilt, ( 4 ) mis eeldab võimalust, et teenuseosutajad ja järelikult ka asjaomased liikmesriigid on tuvastatavad. Kui aga liikmesriikidel lubataks piirata infoühiskonna teenuste osutamise vabadust üldiste ja abstraktsete meetmetega, mida kohaldatakse vahet tegemata iga nende teenuste kategooria teenuseosutajate suhtes, oleks selline tuvastamine – kui see ei ole võimatu – vähemalt ülemäära raske, mistõttu liikmesriigid ei suudaks sellist tingimust täita.

Euroopa Kohus rõhutas viimaseks, et elektroonilise kaubanduse direktiiv tugineb päritoluliikmesriigis toimuva kontrolli põhimõttele ja vastastikuse tunnustamise põhimõttele, mistõttu kooskõlastatud valdkonna ( 5 ) raames on infoühiskonna teenused reguleeritud üksnes liikmesriigis, kelle territooriumil asub nende teenuste osutaja. Kui aga lubada päritoluliikmesriikidel võtta üldiseid ja abstraktseid meetmeid, mida kohaldatakse vahet tegemata iga infoühiskonna teenuste kategooria teenuseosutajate suhtes, olenemata sellest, kas nad asuvad viimati nimetatud liikmesriigis või mitte, seatakse kahtluse alla päritoluliikmesriigis toimuva kontrolli põhimõte. Nimelt toob viidatud põhimõte kaasa regulatiivse pädevuse jaotuse infoühiskonna teenuste osutaja päritoluliikmesriigi ja sihtkohaliikmesriigi vahel. Kui aga lubada viimasena nimetatud liikmesriigil võtta taolisi meetmeid, sekkutaks päritoluliikmesriigi reguleerimispädevusse ja see tooks kaasa selle, et nendele teenuseosutajatele kohaldatakse nii päritoluliikmesriigi kui ka sihtliikmesriikide õigusakte. Nimetatud põhimõtte kahtluse alla seadmine kahjustaks elektroonilise kaubanduse direktiivi süsteemi ja eesmärke. Pealegi, kui lubada sihtliikmesriigil võtta taolisi meetmeid, kahjustaks see liikmesriikidevahelist vastastikust usaldust ja oleks vastuolus vastastikuse tunnustamise põhimõttega.

Lisaks märkis Euroopa Kohus, et elektroonilise kaubanduse direktiivi eesmärk on kõrvaldada siseturu nõuetekohase toimimise juriidilised tõkked, mis tekivad õigusaktide lahknevustest ja õiguskindluse puudumisest selle kohta, milliseid riigisiseseid eeskirju selliste teenuste suhtes kohaldatakse. Kui aga oleks võimalik selliseid meetmeid võtta, tähendaks see lõppkokkuvõttes seda, et asjaomaste teenuseosutajate suhtes kohaldatakse erinevaid õigusakte ja seega taaskehtestataks teenuste osutamise vabaduse juriidilised tõkked, mida selle direktiiviga soovitakse kaotada.

Nii jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et üldised ja abstraktsed meetmed, mis puudutavad konkreetsete infoühiskonna teenuste üldiselt kirjeldatud kategooriat ja mida kohaldatakse vahet tegemata iga selle teenuste kategooria teenuseosutaja suhtes, ei kuulu mõiste „konkreetse infoühiskonna teenuse vastu võetavad meetmed“ alla elektroonilise kaubanduse direktiivi tähenduses.

( 1 ) Nimelt föderaalseadust suhtlusplatvormide kasutajate kaitsemeetmete kohta (suhtlusplatvormide seadus) (Bundesgesetz über Maßnahmen zum Schutz der Nutzer auf Kommunikationsplattformen (Kommunikationsplattformen-Gesetz) (BGBl. I, 151/2020).

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (EÜT 2000, L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 13/25, lk 399; edaspidi „elektroonilise kaubanduse direktiiv“).

( 3 ) Elektroonilise kaubanduse direktiivi artikli 3 lõige 4.

( 4 ) Elektroonilise kaubanduse direktiivi artikli 3 lõike 4 punkt b.

( 5 ) Elektroonilise kaubanduse direktiivi artikli 2 punkt h.