Kohtuasi C‑431/22

Scuola europea di Varese

versus

PD, kellel on NG suhtes vanemlik vastutus,
ja
LC, kellel on NG suhtes vanemlik vastutus

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte suprema di cassazione)

Euroopa Kohtu (teine koda) 21. detsembri 2023. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Euroopa koolide põhikirja konventsioon – Artikli 27 lõige 2 – Euroopa koolide üldeeskirjad – Artiklid 62, 66 ja 67 – Sellise õppenõukogu otsuse vaidlustamine, millega ei lubatud õpilase üleviimist keskkooli järgmisesse klassi – Liikmesriikide kohtute pädevuse puudumine – Euroopa koolide pretensioonide nõukogu ainupädevus – Tõhus kohtulik kaitse

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Mõiste „institutsioonide õigusaktid“ – Euroopa koolide põhikirja konventsioon – Hõlmamine

   (ELTL artikli 267 esimese lõigu punkt b ja ELTL artikkel 352; Euroopa koolide põhikirja konventsioon)

   (vt punktid 50 ja 51)

2. Rahvusvahelised lepingud – Euroopa koolide põhikirja konventsioon – Pretensioonide nõukogu ainupädevus – Vaidlus, mis puudutab sellise Euroopa kooli õppenõukogu otsuse õiguspärasust, millega ei lubatud õpilase üleviimist keskkooli järgmisesse klassi – Hõlmamine – Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rikkumine – Puudumine

   (Euroopa koolide põhikirja konventsioon, artikli 27 lõige 2; Euroopa koolide üldeeskirjad (2014), artiklid 61, 62, 66 ja 67)

   (vt punktid 54, 56, 67, 68, 74, 75, 78, 82, 84, 85, 89 ja 97–99 ning resolutsioon)

Kokkuvõte

Vanematele, kelle alaealine poeg oli tollel hetkel Scuola europea di Varese (Varese Euroopa kool, Itaalia) keskkooli 5. klassi õpilane ja kes on tema seaduslikud esindajad, tehti teatavaks pädeva õppenõukogu otsus, millega ei lubatud nende poja üleviimist järgmisesse klassi. Samad vanemad esitasid Tribunale amministrativo regionale per la Lombardiale (Lombardia maakonna halduskohus, Itaalia) kaebuse, millega paluti see otsus tühistada. Nimetatud kohus leidis, et kaebuse arutamine kuulub tema pädevusse.

Varese Euroopa kool esitas kõnealuses asjas eelotsusetaotluse esitanud kohtuks oleva Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) ( 1 ) ühendatud kodadele taotluse pädevuse küsimuse eelnevaks lahendamiseks, paludes tunnistada, et nimetatud kohtuvaidluse lahendamine ei kuulu Itaalia kohtute pädevusse. Kool väitis, et selline kohtuvaidlus on Euroopa koolide pretensioonide nõukogu (edaspidi „pretensioonide nõukogu“) ainupädevuses vastavalt Euroopa koolide põhikirja konventsiooni (edaspidi „põhikirja konventsioon“) artiklile 27 ( 2 ) koostoimes põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatavas redaktsioonis Euroopa koolide üldeeskirjade (edaspidi „2014. aasta üldeeskirjad“) artikli 67 lõikega 1 ( 3 ). Vanemad ja prokurör leidsid seevastu, et kohtuvaidluse lahendamine kuulub Itaalia kohtute pädevusse, sest eelkõige põhikirja konventsiooni artikli 27 lõike 2 kohaselt piirdub pretensioonide nõukogu ainupädevus huve kahjustavate aktidega, mille võtab vastu kuratoorium või kooli haldusnõukogu.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellel paluti teha otsus Itaalia kohtute pädevust puudutava eelneva küsimuse kohta, märkis, et ta asus analoogsetel asjaoludel kui need, mis iseloomustavad kõnealust vaidlust, seisukohale, et asi kuulub Itaalia kohtute pädevusse ( 4 ). Seega otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et pretensioonide nõukogul on ainupädevus huve kahjustavate aktide suhtes, mille on vastu võtnud kuratoorium või Euroopa kooli haldusnõukogu, mitte aga kooli õppenõukogu vastu võetud aktide suhtes ( 5 ). Eelotsusetaotluse esitanud kohus nentis siiski, et sellekohase otsuse tegemise ajal nägid siis kehtinud üldeeskirjad ette üksnes võimaluse esitada piiratud ja puhtalt halduslik õppeasutusesisene kaebus õppenõukogu otsuste peale, millega ei lubatud õpilase üleviimist järgmisesse klassi, ega nähtud veel ette võimalust pöörduda nende otsuste suhtes kohtuliku kaebusega pretensioonide nõukogu poole.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus oli aga arvamusel, et asjaolu, et vahepeal on niisugune kohtulik kaebus kehtestatud 2005. aasta üldeeskirjadega ning seda on seejärel kinnitatud 2014. aasta üldeeskirjade artikliga 67, võiks aga põhjendada seda, et nüüd peetakse pretensioonide nõukogu ainupädevaks sedalaadi vaidlusi lahendama. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et niisugust lahendust paistavad muu hulgas toetavat järeldused, mis nähtuvad kohtuotsusest Oberto ja O’Leary ( 6 ), milles Euroopa Kohus juba leidis Viini konventsiooni ( 7 ) eeskirjadele tuginedes, et pretensioonide nõukogule võis õiguspäraselt anda ainupädevuse niisuguste kaebuste lahendamiseks, mis on esitatud Euroopa kooli direktori vastu võetud akti peale, mis kahjustab selle kooli õpetaja huve. Sellega seoses võivad olla asjakohased ka paljud Varese Euroopa kooli esitatud dokumendid ning eelkõige arvukad otsused, millega pretensioonide nõukogu lahendas vaidlusi õppenõukogude otsuste üle, millega keelduti lubamast õpilase üleviimist järgmisesse klassi, täiendades nii väljakujunenud kohtupraktikat alates sellest ajast, kui 2005. aasta üldeeskirjadega anti pretensioonide nõukogule pädevus selliseid vaidlusi lahendada.

Tuues siiski esile, et kohtuasja Oberto ja O’Leary aluseks olnud faktiliste asjaolude ja kõnealuse kohtuasja faktiliste asjaolude vahel esinevad erinevused ei võimalda leida, et põhikirja konventsiooni artikli 27 lõike 2 tõlgendamine on sedavõrd selge, et ei teki mingisugust põhjendatud kahtlust, pöördus eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtusse eelotsuse saamiseks.

Euroopa Kohus asus oma kohtuotsuses seisukohale, et pärast 2014. aasta üldeeskirjadega kehtestatud halduslike edasikaebevõimaluste ammendamist on pretensioonide nõukogul esimese ja lõpliku instantsina ainupädevus niisuguse vaidluse lahendamisel, mille ese on sellise Euroopa kooli õppenõukogu otsuse õiguspärasus, millega ei lubatud õpilase üleviimist keskkooli järgmisesse klassi ( 8 ).

Euroopa Kohtu hinnang

Kõigepealt meenutas Euroopa Kohus, et Euroopa koolide süsteem on ainulaadne süsteem, mis rahvusvahelise kokkuleppe alusel loob aluse liikmesriikide ning liikmesriikide ja Euroopa Liidu vaheliseks koostööks. Euroopa koolide näol on tegemist rahvusvahelise organisatsiooniga, mis vaatamata funktsionaalsetele sidemetele liiduga on liidust ja liikmesriikidest formaalselt eraldiseisev. Seega, kuigi põhikirja konventsioon kujutab endast liidu jaoks liidu institutsiooni õigusakti ELTL artikli 267 esimese lõigu punkti b tähenduses, reguleerib seda ka rahvusvaheline õigus ja tõlgendamise seisukohalt täpsemalt rahvusvaheline lepinguõigus. Rahvusvaheline lepinguõigus on sisuliselt kodifitseeritud Viini konventsioonis, mille eeskirju kohaldatakse liikmesriikide ja rahvusvahelise organisatsiooni vahelise lepingu suhtes, nagu põhikirja konventsioon, kuivõrd need eeskirjad on üldise rahvusvahelise tavaõiguse väljendus. Eelnimetatud konventsiooni tuleb järelikult tõlgendada neist reeglitest lähtuvalt, eelkõige üldist rahvusvahelist tavaõigust väljendava Viini konventsiooni artikli 31 kohaselt.

Olles meenutanud põhikirja konventsiooni artikli 27 lõike 2 sõnastust ning 2014. aasta üldeeskirjade ( 9 ) asjakohaste sätete sisu ja ulatust, kontrollis Euroopa Kohus, kas sarnaselt sellega, mida Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuses Oberto ja O’Leary Euroopa kooli direktori otsuste kohta, võimaldavad Viini konventsiooni artiklis 31 sätestatud eeskirjad tõlgendada põhikirja konventsiooni artikli 27 lõike 2 esimest lõiku nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui pretensioonide nõukogul on 2014. aasta üldeeskirjade sätete kohaselt ainupädevus otsustada otsuste üle, millega ei lubatud Euroopa kooli õpilase üleviimist järgmisesse klassi, isegi kui neid otsuseid ei ole vastu võtnud kuratoorium või selle kooli haldusnõukogu, vaid õppenõukogu.

Viini konventsiooni artikli 31 lõike 1 kohta meenutas Euroopa Kohus sellega seoses, et nimetatud sätte kohaselt tõlgendatakse lepingut, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähendus ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist. Nii jõudis Euroopa Kohus seisukohale, et isegi kui õppenõukogude akte ei ole põhikirja konventsiooni artikli 27 lõike 2 esimeses lõigus sõnaselgelt mainitud, võimaldavad selle sätte normatiivne kontekst ja põhikirja konventsiooniga taotletavad eesmärgid järeldada, et pädevuse laiendamine pretensioonide nõukogule 2014. aasta üldeeskirjadega ei riku seda põhikirja konventsiooni sätet.

Mis puudutab Viini konventsiooni artikli 31 lõike 3 punkte a ja b, siis tuletas Euroopa Kohus meelde, et nendest nähtub, et lepingu tõlgendamisel tuleb samal ajal arvesse võtta ühelt poolt osalisriikide järgnevat kokkulepet lepingu tõlgendamise või selle kohaldamise kohta ning teiselt poolt selle lepingu kohaldamise edaspidist praktikat, mis kehtestab osalisriikide kokkuleppe lepingu tõlgendamise suhtes.

Selle raames võib see, et kuratoorium võttis vastu 2014. aasta üldeeskirjade artiklid 62, 66 ja 67 ning enne seda 2005. aasta üldeeskirjades sisalduvad analoogsed sätted ning et nii peasekretär kui ka pretensioonide nõukogu kohaldas neid sätteid sellest ajast alates katkematult, ilma et põhikirja konventsiooni osalised oleksid vastuvõtmist ja kohaldamist vaidlustanud, anda tunnistust sellest, et kui just ei ole olemas osaliste järgnevat kokkulepet põhikirja konventsiooni tõlgendamise ja selle sätete kohaldamise kohta Viini konventsiooni artikli 31 lõike 3 punkti a tähenduses, siis on vähemalt olemas praktika, millega kehtestatakse poolte kokkulepe sellise tõlgendamise kohta Viini konventsiooni artikli 31 lõike 3 punkti b tähenduses. Seda, et pooled ei ole põhikirja konventsiooni sellisele katkematule kohaldamisele vastu vaielnud, tuleb käsitada nende konventsiooniosaliste sellisele kohaldamisele antud vaikiva nõusolekuna ja seega taolise praktikana. Niisugune kokkulepe ja/või praktika on aga põhikirja konventsiooni artikli 27 lõike 2 esimese lõigu esimese lause sõnastuse suhtes ülimuslik. Sellest tuleneb, et nimetatud sätet tuleb mõista nii, et sellega ei ole vastuolus, kui Euroopa koolide õppenõukogude otsuseid, millega ei lubatud õpilase üleviimist järgmisesse klassi, loetakse põhimõtteliselt nimetatud sätte alla kuuluvaks.

Euroopa Kohus järeldas sellest, et pärast 2014. aasta üldeeskirjade artikli 62 lõikega 1 kehtestatud halduslike edasikaebevõimaluste ammendamist on pretensioonide nõukogul üldeeskirjade artikli 67 lõike 1 alusel esimese ja lõpliku instantsina ainupädevus niisuguse vaidluse lahendamisel, mille ese on Euroopa kooli õppenõukogu otsus, millega ei lubatud õpilase üleviimist keskkooli järgmisesse klassi, ning sellise ainupädevusega ei ole rikutud põhikirja konventsiooni artikli 27 lõiget 2.

Peale selle täpsustas Euroopa Kohus, et põhikirja konventsiooni ja 2014. aasta üldeeskirjade asjakohaste sätete selline tõlgendus ei kahjusta asjaomaste isikute õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

Mis puudutab põhikirja konventsiooni, siis liidu õiguse üldpõhimõtted peavad ühtaegu reguleerima selle konventsiooni tõlgendamist ning konventsiooniga loodud organid peavad neid nõuetekohaselt arvesse võtma ja järgima, kui need organid teostavad konventsiooniga kehtestatud eeskirjadest tulenevat pädevust ja võtavad vastu akte kooskõlas konventsiooni sätetega. Nagu nähtub Varese Euroopa kooli pretensioonide nõukogu tehtud otsustest, on 2014. aasta üldeeskirjade artikli 62 lõike 1 sätetest, mis käsitlevad küll peasekretärile esitatud vaiet, järelikult seatud sõltuvusse ka pretensioonide nõukogu kohtuliku pädevuse ulatus juhul, kui õpilase seaduslikud esindajad esitavad kaebuse peasekretäri otsuse peale, millega jäeti rahuldamata viimati nimetatule eelnevalt esitatud vaie.

Samas ei riku tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet isegi selliselt piiritletud kaebus, kui 2014. aasta üldeeskirjade artikli 62 lõike 1 tähenduses „igasugust järgmisse klassi üleviimisel kohaldatavat korda käsitleva õigusnormi […] rikkumist“ tuleb laias tähenduses mõista nii, et rikutud on norme, mis võivad olla puhtalt menetlus– kui ka materiaalõigusnormid ja millest peab tingimata juhinduma õppenõukogude otsuste tegemisel. Nende normide hulka kuuluvad muu hulgas kohaldatavad liidu õiguse üldpõhimõtted, mille järgimise peab pretensioonide nõukogu järelikult tagama, kui talle esitatakse kaebus õppenõukogu otsuse kohta, millega ei lubatud õpilase üleviimist järgmisesse klassi.

Mis puudutab selle kontrolli ulatust, mida pretensioonide nõukogu teeb seoses õppenõukogu otsuse põhjendusega, siis tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte nõuab seega eelkõige – ilma et see piiraks ulatuslikku kaalutlusruumi, mis on omane õppenõukogu nõupidamisfunktsioonile –, et selline kontroll peab vähemalt käsitlema selle kindlakstegemist, kas ei esine pädevuse ületamist või võimu kuritarvitamist, õigusnormi rikkumist või ilmset hindamisviga.

( 1 ) Itaalia tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 41 alusel, mis on sõnastatud järgmiselt: „Seni, kui kohtuasja kohta ei ole esimeses kohtuastmes sisulist kohtuotsust tehtud, võivad kõik pooled paluda [Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohtu)] ühendatud kodadel lahendada pädevuse küsimused […]“.

( 2 ) Liikmesriikide ja Euroopa ühenduste vahel Luxembourgis 21. juunil 1994 sõlmitud Euroopa koolide põhikirja konventsiooni (EÜT 1994, L 212, lk 3; ELT eriväljaanne 16/01, lk 16).

( 3 ) Euroopa koolide üldeeskirjade redaktsioon nr 2014‑03‑D‑14‑fr‑11.

( 4 ) Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) 15. märtsi 1999. aasta kohtuotsus, ECLI:IT:CASS:1999:138CIV.

( 5 ) Vastavalt põhikirja konventsiooni artikli 6 teisele lõigule koostoimes artikli 27 lõigetega 1, 2 ja 7.

( 6 ) 11. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Oberto ja O’Leary (C‑464/13 ja C‑465/13, EU:C:2015:163), edaspidi „kohtuotsus Oberto ja O’Leary“.

( 7 ) 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon (United Nations Treaty Series, 1155. kd, lk 331).

( 8 ) Vastavalt põhikirja konventsiooni artikli 27 lõikele 2 koostoimes 2014. aasta üldeeskirjade artiklitega 61, 62, 66 ja 67.

( 9 ) 2014. aasta üldeeskirjade artikli 61 A osa lõige 1, artikli 62 lõiked 1 ja 2, artikli 66 lõiked 1 ja 5 ning artikli 67 lõige 1.