Kohtuasi C‑488/21

GV

versus

Chief Appeals Officer jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Court of Appeal)

Euroopa Kohtu (suurkoda) 21. detsembri 2023. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Euroopa Liidu kodakondsus – ELTL artiklid 21 ja 45 – Liidu kodanike õigus liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada – Töötaja, kes on saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse, säilitades samal ajal oma päritoluriigi kodakondsuse – Direktiiv 2004/38/EÜ – Artikkel 3 – Soodustatud isikud – Artikli 2 punkti 2 alapunkt d – Pereliige – Liidu kodanikust töötaja ülalpeetavad ülenejad sugulased – Artikli 7 lõike 1 punktid a ja d – Üle kolmekuuline elamisõigus – Ülalpeetava staatuse säilitamine vastuvõtvas liikmesriigis – Artikli 14 lõige 2 – Elamisõiguse säilitamine – Määrus (EL) nr 492/2011 – Artikli 7 lõige 2 – Võrdne kohtlemine – Sotsiaalsed soodustused – Sotsiaalabi – Vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi põhjendamatu koormamine

1. Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Direktiiv 2004/38 – Soodustatud isikud – Liidu kodanik, kes elab liikmesriigis, mille kodanik ta on – Selle kodaniku pereliikmed – Välistamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikli 3 lõige 1)

   (vt punktid 42 ja 43)

2. Liidu kodakondsus – Aluslepingu sätted – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Isikute vaba liikumine – Töötajad – Liidu kodanikust töötaja, kes on vastuvõtvas liikmesriigis elades ja töötades kasutanud oma liikumisvabadust – Liidu kodanik, kes on saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse, säilitades samal ajal oma päritoluriigi kodakondsuse – Selle kodaniku pereliikmed, kes elavad vastuvõtvas liikmesriigis – Tuletatud elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis – Tingimused

   (ELTL artikli 21 lõige 1 ning artikli 45 lõiked 1 ja 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 492/2011, artikli 7 lõige 2)

   (vt punktid 45–50)

3. Isikute vaba liikumine – Töötajad – Võrdne kohtlemine – Sotsiaalsed soodustused – Riigisisesed õigusnormid, mis jätavad invaliidsustoetuse saajate hulgast välja üleneja sugulase, kes on liidu kodanikust töötaja ülalpeetav, või isegi võtavad temalt ära üle kolmekuulise elamisõiguse – Lubamatus – Põhjendatus – Pereliige, kes koormab põhjendamatult riigi sotsiaalabisüsteemi – Puudumine

   (ELTL artikkel 45; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 492/2011, artikli 7 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikli 2 punkti 2 alapunkt d, artikli 7 lõike 1 punktid a ja d ning artikli 14 lõige 2)

   (vt punktid 54–61 ja 63–72 ning resolutsioon)

Kokkuvõte

Rumeenia kodanik GV on AC ema, kes on samuti Rumeenia kodanik ning elab ja töötab Iirimaal. AC on ühtlasi saanud Iiri kodakondsuse.

GV elas alates 2017. aastast Iirimaal koos oma tütrega, kellest ta oli rahaliselt sõltuv. GV taotles 2017. aasta septembris oma tervisliku seisundi halvenemise tõttu seoses artriidiga sotsiaalhoolekandeseaduse alusel invaliidsustoetust.

Eelotsusetaotluse põhjal on invaliidsustoetus, mille eesmärk on kaitsta vaesuse eest, sotsiaaltoetus, mida makstakse üldisest eelarvest, ilma et isikul oleks olnud kohustust tasuda sotsiaalkindlustusmakseid. Toetuse saamise suhtes kehtivad teatavad tingimused, mis on seotud eelkõige vanuse, sissetuleku ja puudega. Lisaks on invaliidsustoetus „mitteosamakseline rahaline erihüvitis“ määruse nr 883/2004 ( 1 ) tähenduses. Iiri õigus välistab invaliidsustoetuse maksmise isikule, kelle harilik viibimiskoht ei ole Iirimaal, näiteks isikule, kellel ei ole selles liikmesriigis elamise õigust.

Veebruaris 2018 jäeti GV esitatud invaliidsustoetuse taotlus rahuldamata põhjendusel, et tal ei ole Iirimaal elamise õigust.

Appeals Officer (kaebuste käsitleja, Iirimaa), kellel tuli taotluse rahuldamata jätmist uuesti hinnata, otsustas 2019. aasta juulis, et GV‑l on elamisõigus, sest ta on Iirimaal töötava liidu kodaniku ülalpeetav üleneja sugulane, kuid tal ei ole õigust saada sotsiaalabi. Chief Appeals Officer (kõrgem kaebuste käsitleja, Iirimaa), kellele esitati avaldus selle otsuse uuesti läbivaatamiseks, kinnitas seda järeldust, sest vastavalt riigisisestele õigusnormidele, millega võeti üle direktiiv 2004/38 ( 2 ), koormaks GV põhjendamatult riigi sotsiaalabisüsteemi, kui talle seda toetust antaks, ning seetõttu ei oleks tal enam õigust riigis elada.

High Court (kõrge kohus, Iirimaa) tühistas kõrgema kaebuste käsitleja otsuse 2020. aasta juulis tehtud kohtuotsusega. See kohus leidis eelkõige, et eespool viidatud riigisisesed õigusnormid, mis seavad Iiri kodaniku pereliikme elamisõiguse sõltuvusse tingimusest, et nimetatud pereliige ei koorma põhjendamatult riigi sotsiaalabisüsteemi, on vastuolus direktiiviga 2004/38, mis reguleerib liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellele esitati selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus, otsustas pöörduda Euroopa Kohtu poole sisuliselt küsimuses, kas liidu õigusega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad liikmesriigi ametiasutustel keelduda sotsiaaltoetuse andmisest ülenejale sugulasele, kes on toetuse taotlemise ajal liidu kodanikust töötaja ülalpeetav, või isegi võtta temalt ära üle kolmekuulise elamisõiguse, sest sotsiaaltoetuse saamise tagajärjel ei oleks see pereliige enam liidu kodanikust töötaja ülalpeetav ja koormaks seega põhjendamatult liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.

Euroopa Kohus (suurkoda) otsustas, et sellised riigisisesed õigusnormid on vastuolus töötajate vaba liikumise põhimõttega ( 3 ), nagu seda põhimõtet on koostoimes direktiiviga 2004/38 rakendatud määrusega nr 492/2011 ( 4 ) töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires.

Euroopa Kohtu hinnang

Kõigepealt tuletas Euroopa Kohus meelde, et direktiiv 2004/38, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus palus tõlgendada, reguleerib vaid liidu kodaniku sellistesse liikmesriikidesse sisenemise ja seal elamise tingimusi, mille kodanik ta ei ole. Seetõttu ei anna direktiiv liidu kodaniku pereliikmetele tuletatud elamisõigust selle liikmesriigi territooriumil. Käesoleval juhul ei reguleeri see direktiiv alates AC Iiri kodanikuks saamisest enam tema elamisõigust Iirimaal ega tuletatud elamisõigust, mis võib olla tema pereliikmetel.

Samas on Euroopa Kohus otsustanud, et sellise liikmesriigi kodaniku olukorda, kes on kasutanud oma liikumisvabadust, liikudes teise liikmesriigi territooriumile ja elades seal seaduslikult, ei saa samastada puhtalt riigisisese olukorraga ainuüksi asjaolu tõttu, et ta on selle elamise jooksul saanud lisaks oma päritoluriigi kodakondsusele ka vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse. Sellest järeldub, et liidu kodanikele ELTL artikliga 21 ja konkreetsemalt töötajatele ELTL artikliga 45 antud õiguste soovitav toime nõuab, et sellise liidu kodanikust töötaja pereliikmel, kes on pärast seda, kui ta on vastuvõtvas liikmesriigis elades ja töötades kasutanud oma liikumisvabadust, saanud selle liikmesriigi kodakondsuse, peab olema võimalik saada tuletatud elamisõigus. Lisaks ei tohiks sellele pereliikmele tuletatud elamisõiguse andmise tingimused olla rangemad tingimustest, mis on direktiivis 2004/38 ette nähtud samasuguse elamisõiguse andmiseks liidu kodaniku pereliikmele, kui liidu kodanik on kasutanud oma õigust vabalt liikuda, asudes elama liikmesriiki, mille kodanik ta ei ole, sest seda direktiivi tuleb niisuguse olukorra suhtes kohaldada analoogia alusel. Lõpuks on liidu kodanikust töötajal – sealhulgas juhul, kui ta on, nagu käesolevas asjas, saanud lisaks oma päritoluriigi kodakondsusele ka vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse – õigus võrdsele kohtlemisele ELTL artikli 45 lõike 2 alusel, nagu seda on rakendatud määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2 ( 5 ).

Sellega seoses täpsustas Euroopa Kohus esiteks, et direktiivi 2004/38 mitme sätte ( 6 ) tõlgendamisest nende koostoimes tuleneb, et liidu kodanikust töötaja ülenejatel sugulastel on üle kolmekuuline tuletatud elamisõigus juhul, kui nad on selle töötaja „ülalpeetavad“. Selleks et asjaomane pereliige saaks seda õigust kasutada, peab sõltuvusseisund olemas olema selle isiku lähteriigis hetkel, mil ta taotleb õigust ühineda liidu kodanikuga, kelle ülalpeetav ta on. Asjaomane isik võib selle õiguse säilitada seni, kuni ta on selle töötaja ülalpeetav ( 7 ) või kuni ta saab pärast vastuvõtvas liikmesriigis viit järjestikust aastat seaduslikult ja pidevalt elamist taotleda alalist elamisõigust ( 8 ).

Teiseks, mis puutub eespool viidatud õigusesse võrdsele kohtlemisele, mis on liidu kodanikust töötajal määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 alusel, siis tuletas Euroopa Kohus meelde, et selles sättes kasutatud mõiste „sotsiaalsed soodustused“ hõlmab kõiki soodustusi, mis olenemata sellest, kas need on seotud töölepinguga või mitte, antakse tavaliselt selle liikmesriigi töötajatele peamiselt nende objektiivse töötaja staatuse või pelgalt nende liikmesriigis asuva alalise elukoha alusel ja mille laiendamine töötajatele, kes on teise liikmesriigi kodanikud, on asjakohane selleks, et hõlbustada nende liikuvust liidus. See mõiste võib hõlmata sotsiaaltoetusi, mis kuuluvad samal ajal ka määruse nr 883/2004 konkreetsesse kohaldamisalasse, nagu invaliidsustoetus. Selline sotsiaaltoetus nagu ülenejale sugulasele makstav invaliidsustoetus on võõrtöötaja jaoks ka „sotsiaalne soodustus“ määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 tähenduses, sest see üleneja sugulane on võõrtöötaja ülalpeetav direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunkti d tähenduses. Lisaks võib see ülalpeetav üleneja sugulane kui töötajale ette nähtud võrdse kohtlemise puhul kaudselt soodustatud isik ise tugineda määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikele 2, et saada invaliidsustoetust, kui riigisisese õiguse kohaselt antakse seda toetust otse sellistele ülenejatele sugulastele. Arvestades võõrtöötajale ja tema pereliikmetele vastuvõtvas liikmesriigis selle sättega tagatud kaitset diskrimineerimise eest, ei mõjuta vastuvõtvas liikmesriigis sotsiaaltoetuse andmine „ülalpeetava“ üleneja sugulase staatust direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunkti d tähenduses. Vastupidine otsus takistaks praktikas sellel ülalpeetaval pereliikmel kõnealuse toetuse taotlemist ning riivaks seetõttu võõrtöötajale tagatud õigust võrdsele kohtlemisele. Sellega seoses tuleb rõhutada, et maksudega, mida võõrtöötaja maksab vastuvõtvale liikmesriigile seal töötamise raames, annab võõrtöötaja panuse liikmesriigi sotsiaalpoliitika rahastamisse ja peab saama sellest kasu liikmesriigi kodanikest töötajatega samadel tingimustel. Järelikult ei saa võõrtöötajate ja kodanikest töötajate ebavõrdset kohtlemist põhjendada eesmärgiga vältida vastuvõtva liikmesriigi eelarve põhjendamatut koormamist.

( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72; parandus ELT 2009, L 202, lk 90).

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46).

( 3 ) See põhimõte on sõnastatud ELTL artiklis 45.

( 4 ) Täpsemalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (ELT 2011, L 141, lk 1) artikli 7 lõige 2.

( 5 ) Selle sätte kohaselt on liikmesriigi kodanikust töötajal teise liikmesriigi territooriumil „samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel“.

( 6 ) Direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunkt d ning artikli 7 lõike 1 punktid a ja d.

( 7 ) Vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 14 lõikele 2 koostoimes artikli 2 punkti 2 alapunktiga d ning artikli 7 lõike 1 punktidega a ja d.

( 8 ) Seda elamisõigust reguleerib direktiivi 2004/38 artikli 16 lõige 1.