Kohtuasi C‑530/20

„EUROAPTIEKA“ SIA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Latvijas Republikas Satversmes tiesa (Läti))

Euroopa Kohtu (suurkoda) 22. detsembri 2022. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Inimtervishoius kasutatavad ravimid – Direktiiv 2001/83/EÜ – Artikli 86 lõige 1 – Mõiste „ravimite reklaamimine“ – Artikli 87 lõige 3 – Ravimite mõistlik kasutamine – Artikkel 90 – Reklaami sisu keelatud elemendid – Käsimüügiravimite ning hüvitamisele mittekuuluvate ravimite reklaamimine – Hinnal põhinev reklaamimine – Sooduspakkumiste reklaamimine – Kombineeritud müügi reklaamimine – Keeld

1. Õigusaktide ühtlustamine – Inimtervishoius kasutatavad ravimid – Direktiiv 2001/83 – Reklaamimine – Mõiste – Kindlaksmääramata ravimite reklaamimine – Hõlmamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/83, muudetud direktiiviga 2004/27, artikli 86 lõige 1)

   (vt punktid 32–47 ja resolutsiooni punkt 1)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Inimtervishoius kasutatavad ravimid – Direktiiv 2001/83 –Reklaamimine – Mõiste – Sõnumi müügiedendusliku eesmärgi kriteerium – Hinnal põhinev reklaamimine, sooduspakkumiste või kombineeritud müügi reklaamimine – Hõlmamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/83, muudetud direktiiviga 2004/27, artikli 86 lõige 1)

   (vt punktid 52–55 ja resolutsiooni punkt 1)

3. Õigusaktide ühtlustamine – Inimtervishoius kasutatavad ravimid – Direktiiv 2001/83 –Reklaamimine – Riigisisene õigusnorm, millega keelatakse käsimüügiravimite ning hüvitamisele mittekuuluvate ravimite üldsusele suunatud reklaamis sellise teabe kasutamine, mida ei ole direktiivis nimetatud – Hinnal põhineva reklaamimise, sooduspakkumiste või kombineeritud müügi reklaamimise keelamine – Lubatavus – Tingimused – Ravimite ebamõistlikku ja ülemäärast kasutamist soodustav teave – Rahvatervise kaitse põhieesmärk

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/83, muudetud direktiiviga 2004/27, artikli 87 lõige 3 ja artikkel 90)

Kokkuvõte

„EUROAPTIEKA“ SIA on Lätis farmaatsiavaldkonnas tegutsev äriühing. Ta kuulub kontserni, mille omandis on selles riigis apteekide võrgustik ja ravimite jaemüügiga tegelevad äriühingud. Veselības inspekcijas Zāļu kontroles nodaļa (tervishoiuinspektsiooni ravimijärelevalve talitus, Läti) keelas 2016. aastal EUROAPTIEKA-l levitada soodusmüügi reklaami, pakkudes vähemalt kolme toote ostmisel iga ravimi ostuhinna vähendamist 15% võrra. Nimetatud otsus võeti vastu teatava riigisisese õigusnormi alusel, mille kohaselt ei tohi käsimüügiravimite ning hüvitamisele mittekuuluvate ravimite reklaam üldsusele sisaldada teavet, mis ergutab ravimit ostma, õigustades ravimi ostmise vajalikkust ravimi hinnaga, kuulutades välja erilise hinnasoodustuse või rõhutades, et ravimit müüakse koos teiste ravimite (sealhulgas soodushinnaga) või toodetega ( 1 ).

Latvijas Republikas Satversmes tiesa (Läti konstitutsioonikohus), kellele EUROAPTIEKA esitas taotluse kontrollida selle sätte põhiseadusele vastavust, esitas 2020. aastal Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse direktiivi 2001/83 ( 2 ) tõlgendamise kohta.

Euroopa Kohtu suurkoda täpsustas oma kohtuotsuses mõiste „ravimite reklaamimine“ ulatust selle direktiivi tähenduses eelkõige niisuguse sisu osas, mis ei puuduta mitte konkreetset ravimit, vaid kindlaksmääramata ravimeid. Lisaks võttis ta seisukoha selle kohta, kas nimetatud direktiiviga on kooskõlas riigisisene õigusnorm, mis näeb ette sellised keelud, nagu on kõne all põhikohtuasjas, eelkõige küsimuses, kas nende keeldude eesmärk on soodustada ravimite mõistlikku kasutamist kõnealuse direktiivi tähenduses.

Euroopa Kohtu hinnang

Esimesena otsustas Euroopa Kohus, et niisuguse teabe levitamine, millega ergutatakse ravimeid ostma, õigustades sellise ostmise vajalikkust nende ravimite hinnaga, kuulutades välja erimüügi või rõhutades, et neid ravimeid müüakse koos muude ravimitega, sealhulgas soodsama hinnaga, või koos muude toodetega, on hõlmatud mõistega „ravimite reklaamimine“ direktiivi 2001/83 tähenduses, isegi kui see teave ei puuduta mitte konkreetset ravimit, vaid kindlaksmääramata ravimeid.

Kõigepealt märkis Euroopa Kohus asjaomase direktiivi artikli 86 lõike 1 sõnastusele osutades, et selles sättes on mõistet „ravimite reklaamimine“ kasutades süstemaatiliselt viidatud ravimitele mitmuses. Lisaks on kõnealune mõiste selles sättes määratletud väga laialt, nii et see hõlmab kõiki ravimite koduuksel propageerimise viise, klientide värbamist või meelitusvahendeid, mille hulka kuulub ravimite reklaamimine üldsusele.

Seejärel märkis Euroopa Kohus kontekstuaalsest vaatenurgast lähtudes, et direktiivi 2001/83 VIII jaotise sätted, mille hulka kuulub ka artikkel 86, sisaldavad kogu ravimireklaami üldnorme ja aluspõhimõtteid, mistõttu need sätted on kohaldatavad igasugusele tegevusele, mille eesmärk on ravimite väljakirjutamist, tarnimist, müüki ja tarbimist edendada.

Viimaks, mis puudutab direktiiviga 2001/83 taotletavaid eesmärke, siis asus Euroopa Kohus seisukohale, et selle direktiiviga järgitava rahvatervise kaitse põhieesmärk jääks suures osas täitmata, kui ravimite koduuksel propageerimine, klientide värbamine või ravimite väljakirjutamise, tarnimise, müügi ja tarbimise edendamiseks mõeldud meelitusvahendid, milles ei viidata konkreetsele ravimile, ei ole mõistega „ravimite reklaamimine“ hõlmatud ega kuulu seega selle direktiiviga reklaamimise suhtes ette nähtud keeldude, tingimuste ja piirangute kohaldamisalasse.

Nimelt, kuna kindlaksmääramata ravimite reklaam, nagu reklaam, mis hõlmab tervet sama patoloogia raviks mõeldud ravimite klassi, võib hõlmata ka retseptiravimeid või hüvitamisele kuuluvaid ravimeid, võtaks nimetatud reklaami direktiivi 2001/83 ravimite reklaami käsitlevate sätete kohaldamisalast väljajätmine kõnealuses direktiivis sätestatud keeldudelt ( 3 ) suures osas nende soovitava toime, kuna siis ei hõlmaks see keeld mis tahes reklaami, mis konkreetselt ei puuduta sellesse ravimiklassi kuuluvat ravimit.

Lisaks tõdes Euroopa Kohus, et kindlaksmääramata käsimüügiravimite ning hüvitamisele mittekuuluvate ravimite kogumile tehtav reklaam, nagu kogu apteegis müüdavate ravimite valikut puudutav reklaam, võib olla samal alusel kui üheainsa konkreetse ravimi reklaam ülemäärane ja järelemõtlematu ning seega kahjustada tervist, meelitades tarbijaid asjaomaste ravimite ületarbimisele või väärkasutusele.

Euroopa Kohus järeldas, et hoolimata sellest, mida märgiti kohtuotsuses A (ravimireklaam ja -müük internetis) ( 4 ) ning kohtuotsuses DocMorris ( 5 ), hõlmab mõiste „ravimite reklaamimine“ direktiivi 2001/83 tähenduses kõiki konkreetse ravimi või kindlaksmääramata ravimite koduuksel propageerimise viise, klientide värbamist või konkreetse ravimi või kindlaksmääramata ravimite väljakirjutamise, tarnimise, müügi ja tarbimise edendamiseks mõeldud meelitusvahendeid.

Euroopa Kohus lisas, et kuna selle sätte põhiline tunnusjoon on vastava sõnumi eesmärk, millel on määrav roll reklaami eristamisel tavalisest teabest, ning kuna teabe levitamise tegevusel, mille suhtes põhikohtuasjas kõne all olevat riigisisest õigusnormi kohaldatakse, näib olevat selline müügiedenduslik eesmärk, siis kuulub see tegevus kõnealuse mõiste alla.

Teisena asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiivi 2001/83 ( 6 ) sätetega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, millega kehtestatakse piirangud, mida ei ole selles direktiivis ette nähtud, kuid mis vastavad asjaomase direktiiviga järgitavale rahvatervise kaitse põhieesmärgile, keelates käsimüügiravimite ning hüvitamisele mittekuuluvate ravimite üldsusele suunatud reklaamis sellise teabe kasutamise, millega ergutatakse ravimeid ostma, õigustades sellise ostmise vajalikkust nende ravimite hinnaga, kuulutades välja erimüügi või rõhutades, et neid ravimeid müüakse koos muude ravimitega, sealhulgas soodsama hinnaga, või koos muude toodetega.

Nimetatud tõlgenduse toetuseks tuletas Euroopa Kohus esiteks meelde seoses sellega, kuidas suhestuvad omavahel nõue, et nimetatud reklaamiga peab olema soodustatud ravimite mõistlik kasutamine ( 7 ), ning direktiivis 2001/83 nimetatud piirangud, mis on esitatud lubamatute reklaami sisu elementide loetelu kujul ( 8 ), et asjaolu, et asjaomane direktiiv ei sisalda teatavaid reklaami sisu elemente käsitlevat erinormi, ei takista igasuguse ravimite ülemäärase ja järelemõtlematu reklaamimise ärahoidmise eesmärki järgides seda, et liikmesriigid keelavad ( 9 ) sellised reklaami sisu elemendid põhjusel, et need soodustavad ravimi ebamõistlikku kasutamist.

Järelikult, isegi kui direktiiv 2001/83 lubab käsimüügiravimeid reklaamida, peavad liikmesriigid selleks, et vastavalt kaitse tagamise põhieesmärgile ennetada rahvatervisele ohu ilmnemist, keelama käsimüügiravimite ning hüvitamisele mittekuuluvate ravimite reklaamis selliste reklaami sisu elementide kasutamist, mis soodustavad ravimi ebamõistlikku kasutamist.

Teiseks, mis puudutab küsimust, kas niisugused keelud, nagu on kõne all põhikohtuasjas, puudutavad taolisi reklaami sisu elemente, siis märkis Euroopa Kohus, et lõpptarbija hindab käsimüügiravimite ning hüvitamisele mittekuuluvate ravimite puhul sageli ise ilma arsti abita niisuguste ravimite ostmise kasulikkust või vajalikkust. Tarbijal ei ole aga tingimata spetsiifilisi ja objektiivseid teadmisi, mis võimaldaksid tal nende ravitoimet hinnata. Reklaam võib seega avaldada eriti olulist mõju tarbija hinnangule ja valikule nii ravimi kvaliteedi kui ka ostetava koguse osas.

Nimetatud kontekstis võivad sellised reklaami sisu elemendid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, meelitada tarbijaid käsimüügiravimeid ning hüvitamisele mittekuuluvaid ravimeid ostma, lähtudes nende ravimite hinnaga seotud majanduslikust kriteeriumist, ning seetõttu võivad need ajendada tarbijaid asjaomaseid ravimeid ostma ja tarbima, ilma et oleks antud objektiivset hinnangut, mis põhineb vastavate ravimite ravitoimel ja konkreetsetel meditsiinilistel vajadustel.

Euroopa Kohus asus aga seisukohale, et reklaam, mis juhib tarbija tähelepanu kõrvale ravimi võtmise vajaduse objektiivselt hindamiselt, ergutab ravimi ebamõistlikku ja ülemäärast kasutamist. Selline ravimite ebamõistlik ja ülemäärane kasutamine võib tuleneda ka reklaamist, mis nagu sooduspakkumisi või ravimite ja muude toodete kombineeritud müüki puudutav reklaam samastab ravimid teiste tarbekaupadega, millele tehakse üldiselt allahindlusi ja sooduspakkumisi, kui tehtavad kulutused ületavad teatavat määra.

Euroopa Kohus järeldas selle põhjal, et rahvatervise kaitse põhieesmärgile vastab ja seega on direktiiviga 2001/83 kooskõlas selline riigisisene õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, niivõrd kuivõrd sellega on keelatud levitada käsimüügiravimite ning hüvitamisele mittekuuluvate ravimite ebamõistlikku ja ülemäärast kasutamist ergutavate reklaami sisu elemente, ilma et see kahjustaks apteekide võimalust teha ravimite ja muude tervishoiutoodete müümisel allahindlusi ja sooduspakkumisi.

( 1 ) Valitsuse 17. mai 2011. aasta määruse nr 378, millega kehtestatakse ravimite reklaamimise üksikasjalikud eeskirjad ja kord, mille alusel on ravimite valmistajatel lubatud arstidele anda tasuta raviminäidiseid (Ministru kabineta noteikumi Nr. 378 „Zāļu reklamēšanas kārtība un kārtība, kādā zāļu ražotājs ir tiesīgs nodot ārstiem bezmaksas zāļu paraugus“) (Latvijas Vēstnesis, 2011, nr 78), punkt 18.12.

( 2 ) Täpsemini puudutab see Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT 2001, L 311, lk 67; ELT eriväljaanne 13/27, lk 69), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiviga 2004/27/EÜ (ELT 2004, L 136, lk 34; ELT eriväljaanne 13/34, lk 262), artikli 86 lõiget 1, artikli 87 lõiget 3 ja artiklit 90.

( 3 ) Direktiivi 2001/83 artikli 88 lõike 1 punkt a ja lõige 3.

( 4 ) Vt 1. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus A (ravimireklaam ja -müük internetis) (C‑649/18, EU:C:2020:764, punkt 50).

( 5 ) 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus DocMorris (C‑190/20, EU:C:2021:609, punkt 20).

( 6 ) Täpsemini direktiivi 2001/83 artikli 87 lõige 3 ning artikkel 90.

( 7 ) Direktiivi 2001/83 artikli 87 lõikes 3 ette nähtud nõue.

( 8 ) Direktiivi 2001/83 artiklis 90 sätestatud piirangud.

( 9 ) Direktiivi 2001/83 artikli 87 lõike 3 alusel.