Kohtuasi C‑66/18

Euroopa Komisjon

versus

Ungari

Euroopa Kohtu (suurkoda) 6. oktoobri 2020. aasta otsus

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Vastuvõetavus – Euroopa Kohtu pädevus – Teenustekaubanduse üldleping – XVI artikkel – Turulepääs – Erikohustuste loend – Loa olemasolu tingimus – XX artikli lõige 2 – XVII artikkel – Võrdne kohtlemine – Teenuseosutaja, kelle asukoht on kolmandas riigis – Liikmesriigi õigusnormid, millega kehtestatakse tema territooriumil kõrgharidusteenuste osutamise tingimused – Teenuseosutaja asukohariigiga rahvusvahelise lepingu sõlmimise nõue – Teenuseosutaja asukohariigis õpetamise nõue – Kodumaistele teenuseosutajatele konkurentsitingimuste soodsamaks muutmine – Põhjendatus – Avalik kord – Pettusel põhinevate tavade takistamine – ELTL artikkel 49 – Asutamisvabadus – Direktiiv 2006/123/EÜ – Teenused siseturul – Artikkel 16 – ELTL artikkel 56 – Teenuste osutamise vabadus – Piirangu olemasolu – Põhjendatus – Ülekaalukas üldine huvi – Avalik kord – Pettusel põhinevate tavade takistamine – Kõrge kvaliteediga õpe – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 13 – Akadeemiline vabadus – Artikli 14 lõige 3 – Haridusasutuste asutamise vabadus – Artikkel 16 – Ettevõtlusvabadus – Artikli 52 lõige 1

1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Kohtueelne menetlus – Ese – Liikmesriigile antud tähtajad – Mõistliku tähtaja nõue – Hindamiskriteeriumid – Lühikeste tähtaegade mõju hagi vastuvõetavusele – Tingimused – Liikmesriigi kaitseõiguste rikkumise tõendamine

   (ELTL artikkel 258)

   (vt punktid 45–47 ja 52)

2. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Euroopa Kohtu pädevus – Rahvusvahelise lepingu rikkumise tuvastamise hagi – Liidu lepingud – Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingule lisatud teenustekaubanduse üldlepingu (GATS) raames võetud erikohustused – Liidu ainupädevus – Hõlmamine

   (ELTL artikli 3 lõike 1 punkt e, ELTL artikli 216 lõige 2 ja ELTL artikkel 258)

   (vt punktid 68–71, 73 ja 74)

3. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Euroopa Kohtu pädevus – Hagi, millega palutakse tuvastada, et liikmesriik on rikkunud Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingule lisatud teenustekaubanduse üldlepingu (GATS) raames võetud erikohustusi – Hõlmamine – Põhjendused – Liidu rahvusvaheline vastutus, kui liikmesriik on rikkunud oma rahvusvahelisi kohustusi – WTO vaidluste lahendamise süsteemi olemasolu mõju – Puudumine – Liidu kohustus järgida üldise rahvusvahelise tavaõiguse reegleid ja põhimõtteid – Rahvusvaheliselt õigusvastase teo ja liikmesriigi kohustuse rikkumise tuvastamise vastavad tagajärjed

   (ELTL artikkel 258; WTO asutamislepingule lisatud vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsituslepe)

   (vt punktid 81 ja 84–91)

4. Ühine kaubanduspoliitika – Rahvusvahelised lepingud – Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingule lisatud teenustekaubanduse üldleping (GATS) – Võrdse kohtlemise reegel – Piirangud – Ulatus – Erikohustus erasektori rahastatavate kõrgharidusteenuste valdkonnas – Turulepääsu piirang, mis seisneb eelneva loa taotlemise korras – Võrdse kohtlemise reeglile laiendamine – Tingimus – Turulepääsu võimaldamise ja võrdse kohtlemise kohustustega vastuolus olev meede

   (Teenustekaubanduse üldleping (GATS), XVI, XVII ja XX artikkel)

   (vt punktid 107, 108, 112 ja 113)

5. Ühine kaubanduspoliitika – Rahvusvahelised lepingud – Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingule lisatud teenustekaubanduse üldleping (GATS) – Võrdse kohtlemise reegel – Erikohustus erasektori rahastatavate kõrgharidusteenuste valdkonnas – Riigisisesed õigusnormid, mis seavad selliste teenuste osutamise tingimuseks eelneva rahvusvahelise lepingu olemasolu – Sarnastele kodumaistele teenuseosutajatele konkurentsitingimuste soodsamaks muutmine –Lubamatus – Põhjendused – Avaliku korra säilitamine – Välistamine tõelise ja piisavalt tõsise ohu tõendamatuse korral – Pettusel põhinevate tavade takistamine – Meelevaldne ja ebaproportsionaalne meede – Välistamine

   (Teenustekaubanduse üldleping (GATS), XIV artikli punkt a ja punkti c alapunkt i ja XVII artikkel)

   (vt punktid 118, 120, 121, 128, 130 ja 135–137)

6. Ühine kaubanduspoliitika – Rahvusvahelised lepingud – Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingule lisatud teenustekaubanduse üldleping (GATS) – Võrdse kohtlemise reegel – Erikohustus erasektori rahastatavate kõrgharidusteenuste valdkonnas – Riigisisesed õigusnormid, mis seavad selliste teenuste osutamise tingimuseks päritoluriigis õpetamise – Sarnastele kodumaistele teenuseosutajatele konkurentsitingimuste soodsamaks muutmine – Lubamatus – Põhjendused – Avaliku korra säilitamine – Välistamine tõelise ja piisavalt tõsise ohu tõendamatuse korral – Pettusel põhinevate tavade takistamine – Välistamine

   (Teenustekaubanduse üldleping (GATS), XIV artikli punkt a ja punkti c alapunkt i ja XVII artikkel)

   (vt punktid 147–149, 154 ja 155)

7. Asutamisvabadus – Aluslepingu sätted – Kohaldamisala – Riigisisesed õigusaktid, mida kohaldatakse kõigi kõrgharidusasutuste suhtes – Hõlmamine

   (ELTL artikkel 49)

   (vt punktid 159–163)

8. Asutamisvabadus – Piirangud – Riigisisesed õigusnormid, mis seavad välismaiste asutuste poolt kõrgharidusteenuste osutamise tingimuseks päritoluriigis õpetamise – Lubamatus – Põhjendused – Avaliku korra säilitamine – Välistamine tõelise, vahetu ja piisavalt tõsise ohu tõendamatuse korral – Pettusel põhinevate tavade takistamine – Välistamine konkreetsete ja üksikasjalike tõendite puudumise korral – Vajadus tagada kõrge kvaliteediga kõrgharidustaseme õpe – Välistamine selle eesmärgi saavutamiseks ebasobiva meetme korral

   (ELTL artikkel 49)

   (vt punktid 167–170, 178, 179, 181, 182, 185, 187 ja 188)

9. Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Teenused siseturul – Direktiiv 2006/123 – Kohaldamisala – Kõrgharidusteenuste osutamine tasu eest – Hõlmamine

   (ELTL artikkel 57; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123, artikkel 2 ning artikli 4 lõige 1)

   (vt punktid 193–195)

10. Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Teenused siseturul – Direktiiv 2006/123 – Riigisisesed õigusnormid, mis seavad välismaiste asutuste poolt kõrgharidusteenuste osutamise tingimuseks päritoluriigis õpetamise – Vastuvõetamatus – Põhjendused – Avaliku korra ja avaliku julgeoleku põhjused – Välistamine tõelise, vahetu ja piisavalt tõsise ohu tõendamatuse korral

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123, artikli 16 lõike 1 teine lõik ja artikkel 3)

    (vt punktid 198–200 ja 203–206)

11. Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Kohaldamisala – Liidu õiguse rakendamine – Liikmesriigi õigusnormid, mis aitavad kaasa liidu sõlmitud rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustuste täitmisele – Liikmesriigi õigusnormid, mis piiravad ühte või mitut EL toimimise lepinguga tagatud põhivabadust – Liikmesriik, kes tugineb põhjendamisel liidu õiguses tunnustatud ülekaalukale üldisele huvile – Hõlmamine

    (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 51 lõige 1)

    (vt punktid 212–215)

12. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Riigisiseste meetmete kooskõla liidu õigusega – Liidu põhiõiguste hartaga tagatud õiguste rikkumise väide – Akadeemiline vabadus, haridusasutuste asutamise vabadus ja ettevõtlusvabadus – Eraldi analüüsimine – Tingimused – Harta kohaldatavus

    (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 13, artikli 14 lõige 3, artikkel 16 ja artikli 51 lõige 1)

    (vt punktid 212–215)

13. Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Akadeemiline vabadus – Ulatus – Sellisena Euroopa inimõiguste konventsioonis nimetamata jätmine – Euroopa Nõukogu organite ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) soovitustega arvestamine – Kõrgkoolide autonoomia – Hõlmamine

    (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 13 ja artikli 52 lõige 3)

    (vt punktid 222–227)

14. Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Akadeemiline vabadus – Haridusasutuste asutamise vabadus ja ettevõtlusvabadus – Riigisisesed õigusnormid, mis seavad kõrgharidusteenuste osutamise tingimuseks päritoluriigis õpetamise ja eelneva rahvusvahelise lepingu olemasolu – Lubamatus

    (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 13, artikli 14 lõige 3 ja artikkel 16)

    (vt punktid 228, 233, 234 ja 239–242)

Kokkuvõte

Tingimused, mille Ungari kehtestas välismaistele kõrgkoolidele tema territooriumil tegutsemiseks, on liidu õigusega vastuolus

Euroopa Kohtu suurkoda rahuldas 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Ungari (kõrgharidus) (C‑66/18) Euroopa Komisjoni poolt selle liikmesriigi vastu esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi. Euroopa Kohus leidis esiteks, et kuna Ungari kehtestas nõude, mille kohaselt võivad väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda (EMP) asuvad välismaised kõrgharidusasutused korraldada Ungaris diplomiga päädivat õpet üksnes siis, kui Ungari ja asjasse puutuva kõrgharidusasutuse kolmandast riigist asukohariigi vahel on siduv rahvusvaheline leping, siis on Ungari rikkunud kohustusi, mis ta on võrdse kohtlemise valdkonnas võtnud teenustekaubanduse üldlepingu (GATS) alusel, mis sõlmiti Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames ( 1 ). See nõue on ka vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) sätetega, mis puudutavad akadeemilist vabadust, kõrgharidusasutuste asutamise vabadust ja ettevõtlusvabadust ( 2 ).

Teiseks leidis Euroopa Kohus, et kuna Ungari kehtestas nõude, mille kohaselt võivad välismaised kõrgharidusasutused, sealhulgas mõnes teises EMP liikmesriigis asukohta omavad kõrgharidusasutused tegutseda Ungaris üksnes siis, kui nad pakuvad kõrgharidustaseme õpet oma asukohariigis, siis on Ungari võrdse kohtlemise valdkonnas rikkunud GATSist tulenevaid kohustusi ning samuti asutamisvabadusest ( 3 ), teenuste vabast liikumisest ( 4 ) ja harta eespool viidatud sätetest tulenevaid kohustusi.

Ungari võttis 4. aprillil 2017 kiireloomuliselt vastu kõrgharidustaseme õpet käsitleva seaduse ( 5 ) muutmise seaduse, mida põhjendati sooviga tagada kõrgharidustaseme õppe kvaliteet ja mille peamine eesmärk oli korraldada ümber välismaistele kõrgharidusasutustele loa andmise süsteem. Olenemata sellest, kas neil kõrgkoolidel oli varem akrediteering või mitte, peavad nad nüüd vastama uutele nõuetele, sealhulgas nõuetele, mida hindas Euroopa Kohus.

Komisjon esitas Euroopa Kohtusse Ungari vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, väites, et 2017. aasta kõrgharidusseadus on vastuolus kohustustega, mille Ungari on GATSi raames võtnud, ning samuti on see vastuolus asutamisvabaduse, teenuste vaba liikumise ja harta nende sätetega, mis käsitlevad akadeemilist vabadust, kõrgharidusasutuste asutamise vabadust ja ettevõtlusvabadust.

Kõigepealt ei nõustunud Euroopa Kohus Ungari esitatud vastuvõetamatuse alustega. Esiteks, seoses väitega, et komisjon kohaldas kohtueelses menetluses lühikesi tähtaegu, kontrollis Euroopa Kohus – oma kohtupraktikat selles valdkonnas kinnitades ( 6 ) – kõnealuse menetluse konkreetset kulgu ja järeldas, et Ungari ei ole tõendanud kaitseõiguste väidetavat rikkumist. Peale selle märkis Euroopa Kohus, et vaidlustatud tähtajad määrati seda arvestades, et asjasse puutuvate sätete jõustumiseni oli vähe aega, sest algul oli nende jõustumise kuupäevaks määratud 1. jaanuar 2018. Teiseks märkis Euroopa Kohus, et Ungari valitsus ei saa edukalt tugineda nende poliitiliste motiivide õigusvastasusele, mida ta komisjonil väidab olevat, milleks on nimelt Central European University erahuvide kaitse, kuna komisjonil on rikkumismenetluse algatamise otstarbekuse hindamisel kaalutlusõigus, mis sellisena ei allu Euroopa Kohtu kohtulikule kontrollile.

Seejärel leidis Euroopa Kohus, et ta on pädev hindama WTO õiguse rikkumist puudutavaid väiteid. Ta tuletas meelde, et kõik liidu sõlmitud rahvusvahelised lepingud moodustavad liidu õiguse lahutamatu osa, ja järeldas siis, et see on nii ka WTO asutamislepingu puhul, mille osa GATS on. Mis puudutab küsimust, kuidas suhestuvad omavahel liidul ühise kaubanduspoliitika valdkonnas olev ainupädevus ja liikmesriikidel hariduse valdkonnas olev ulatuslik pädevus, siis täpsustas Euroopa Kohus, et GATSi raames võetud kohustused, sealhulgas eraõppeteenuste kaubanduse liberaliseerimisega seotud kohustused, kuuluvad ühise kaubanduspoliitika valdkonda. Vastates Ungari valitsuse argumentidele, mille kohaselt on WTO vaidluste lahendamise süsteemi moodustavatele organitele muu hulgas antud tõlgendamise ainupädevus, rõhutas Euroopa Kohus, et asjaoluga, et WTO‑l on oma vaidluste lahendamise süsteem, ei ole vastuolus, kui Euroopa Kohus eeldab liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses, et tal on pädevus hinnata WTO õiguse, käesoleval juhul GATSi rikkumise väiteid, vaid veelgi enam, selle pädevuse teostamine on täielikult kooskõlas WTO iga liikme, sealhulgas liidu kohustusega tagada selle organisatsiooni õigusest tulenevate enda kohustuste täitmine. Sellega seoses rõhutas Euroopa Kohus, et liidul võib tekkida rahvusvaheline vastutus, kui liikmesriik ei täida GATSiga võetud kohustusi.

Samast vaatepunktist lähtudes täpsustas Euroopa Kohus seda, kuidas konkreetselt mõjutavad tema pädevuse teostamist talle siduvate rahvusvaheliste lepingute sätted ning samuti üldise rahvusvahelise tavaõiguse reeglid ja põhimõtted, mille kohta ta märkis kohe, et need on liidule siduvad. Seoses rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetega, mis on kodifitseeritud rahvusvaheliselt õigusvastastest tegudest tekkiva riigivastutuse valdkonnas, täheldas Euroopa Kohus, et hinnang, mis tal tuleb anda liikmesriigi käitumisele liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses ka mõnikord WTO õiguse seisukohast, ei ole siduv teistele WTO liikmetele ning see hinnang ei saa ka mõjutada hilisemat hinnangut, mis tuleb võib-olla anda WTO vaidluste lahendamise organil (VLO). Seega leidis Euroopa Kohus, et ei liit ega liikmesriik ei saa tugineda liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses tehtud Euroopa Kohtu otsusele selleks, et hoida kõrvale neil lasuvast kohustusest toimida vastavalt õiguslikele tagajärgedele, mis WTO õiguse kohaselt on VLO otsustel.

Olles seega oma pädevust kinnitanud, asus Euroopa Kohus komisjoni väiteid analüüsima. Mis puudutab esiteks küsimust, kuidas hinnata eelneva rahvusvahelise lepingu olemasolu nõuet lähtuvalt GATS XVII artiklist, mis käsitleb võrdset kohtlemist, siis tõdes Euroopa Kohus kohe alguses, et kõrgharidusteenuste valdkonnas võttis Ungari selles artiklis ette nähtud võrdse kohtlemise tagamise kohustuse täies ulatuses, ning seda tegi ta hoolimata reservatsioonist, mille ta on teinud seoses turulepääsuga võetud kohustusega (XVI artikkel) ja mis seisneb selles, et haridusasutuste asutamiseks on Ungaris vaja eelnevat luba. Nimelt saab WTO õiguse kohaselt selline eelnevat luba käsitlev reservatsioon, millega soovitakse piirata turulepääsu valdkonnas võetud kohustusi, kehtida võrdse kohtlemise valdkonnas vaid juhul, kui sellega silmas peetud meede on vastuolus nii turulepääsu valdkonnas kui ka võrdse kohtlemise valdkonnas ette nähtud kohustusega. Ent käesoleval juhul ei nähtu eelnevat luba käsitleva reservatsiooni – millega Ungari soovis piirata oma kohustust turulepääsu osas –üldisest laadist midagi diskrimineerivat, mistõttu Ungari ei saa tugineda sellele reservatsioonile seoses võrdse kohtlemise kohustusega.

Seejärel täpsustas Euroopa Kohus, et sellise rahvusvahelise lepingu sõlmimise nõudega, nagu on ette nähtud 2017. aasta kõrgharidusseaduses, kehtestatakse asjasse puutuvatele välismaistele teenuseosutajatele Ungaris kõrgharidusteenuse osutamiseks täiendav tingimus, mille täitmise osas on Ungari asutustel kaalutlusõigus, ning ainuüksi sellest piisab, et konkurentsitingimuste muudatus oleks käsitatav asjasse puutuvatele haridusasutustele ebasoodsana ja Ungari haridusasutusi soodustavana. Lõpuks leidis Euroopa Kohus, et selgitused, mille Ungari valitsus esitas kõnealuse nõudega taotletud eesmärkide kohta, ei ole piisavad, et see nõue oleks GATS XIV artikli seisukohast põhjendatud. Mis puudutab nimelt Ungari tuginemist avaliku korra säilitamisele, siis ei tõendanud see liikmesriik konkreetselt ja üksikasjalikult, et esineb tõeline ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnda Ungari ühiskonna põhihuvi. Seoses argumendiga, et kõnealuse nõudega sooviti takistada pettusel põhinevaid tavasid, otsustas Euroopa Kohus, et see nõue tekitab meelevaldset diskrimineerimist, sest selle täitmine sõltub lõpuks ainult Ungari ametivõimude poliitilisest tahtest. Seega ei nõustunud Euroopa Kohus ka Ungari selle põhjendusega.

Lisaks leidis Euroopa Kohus, et kõnealune nõue on igal juhul ebaproportsionaalne, kuna seda kohaldatakse vahet tegemata ka Ungari turul juba tegutsevate kõrgharidusasutuste suhtes.

Teiseks analüüsis Euroopa Kohus päritoluriigis õpetamise nõuet. Mis puudutab kõigepealt Ungari poolt GATS XVII artikli alusel võetud kohustust, siis tõi Euroopa Kohus esmalt välja, et kõnealune nõue paneb asjasse puutuvad asutused ebasoodsamasse konkurentsiolukorda, ning märkis seejärel – nagu ka eespool –, et Ungari valitsus ei ole piisavalt selgitanud eesmärke, mis võiksid põhjendada selle nõude vajalikkust. Euroopa Kohus järeldas seega esimese väite analüüsimisel esitatud põhjustega analoogsetel põhjustel, et see nõue on selle sättega vastuolus osas, milles see on kohaldatav WTO liikmeks olevas kolmandas riigis asuvate kõrgharidusasutuste suhtes. Osas, milles kõnealune nõue on kohaldatav mõnes teises liidu liikmesriigis asukohta omavate haridusasutuste suhtes, leidis Euroopa Kohus, et tegemist on nii ELTL artikliga 49 tagatud asutamisvabaduse kui ka teenuste direktiivi artiklis 16 sätestatud teenuste vaba liikumise põhjendamata piiranguga. Mis puudutab argumenti, et kõnealuse nõude eesmärk on tagada kõrge kvaliteediga kõrgharidustaseme õpe, siis täheldas Euroopa Kohus, et nõutud tegevus, mille kvaliteeti tuleb ka edaspidi tõendada, ei mõjuta mingil viisil Ungaris antava õppe kvaliteeti, mistõttu ei piisa kõnealuse nõude põhjendamiseks sellisest eesmärgist.

Kolmandaks analüüsis Euroopa Kohus, kas kõnealused 2017. aasta kõrgharidusseadusega kehtestatud nõuded on kooskõlas harta artikliga 13, artikli 14 lõikega 3 ja artikliga 16. Sellega seoses täpsustas Euroopa Kohus kõigepealt, et harta on Ungarile vaidlusaluste sätete osas siduv, kuna harta artikli 51 lõike 1 tähenduses kuulub liidu õiguse kohaldamise alla esiteks nende kohustuste täitmine, mis tulenevad liidu õiguse lahutamatuks osaks olevast rahvusvahelisest lepingust nagu GATS, ning teiseks nende samade sätetega tekitatud põhivabaduste piirangud, mille põhjendatust Ungari edutult väitis.

Harta viidatud sätetega antud tagatiste ulatust analüüsides rõhutas Euroopa Kohus kõrgharidusasutuste tegevusega seoses, et akadeemilisel vabadusel ei ole ainult individuaalne mõõde, kuivõrd see on seotud sõnavabadusega ning konkreetsemalt teadusuuringute valdkonnas vabadusega edastada teavet, samuti vabadusega teha uurimistööd ja sel teel saadud tulemusi levitada, vaid sellel on ka institutsiooniline ja organisatsiooniline mõõde, mis väljendub kõrgharidusasutuste autonoomias. Samas konstateeris Euroopa Kohus, et vaidlusalused meetmed võivad ohustada asjasse puutuvate välismaiste kõrgharidusasutuste akadeemilist tegevust Ungari territooriumil ning seega jätta asjaomased ülikoolid ilma autonoomsest taristust, mis on vajalik nende teadusuuringuteks ja pedagoogiliseks tegevuseks, mistõttu need meetmed piiravad harta artikliga 13 kaitstud akadeemilist vabadust. Nende asutuste asutamine kuulub harta artikli 14 lõike 3 ja artikli 16 kohaldamisalasse ning eespool viidatud põhjustega analoogsetel põhjustel kujutavad vaidlusalused meetmed endast nende sätetega tagatud õiguste riivet. Kuna need erinevad riived ei osutunud harta artikli 52 lõike 1 seisukohast põhjendatuks, järeldas Euroopa Kohus, et Ungari on rikkunud harta eespool viidatud sätteid.

( 1 ) GATS XVII artikkel.

( 2 ) Harta artikkel 13, artikli 14 lõige 3 ja artikkel 16.

( 3 ) ELTL artikkel 49.

( 4 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT 2006, L 376, lk 36; edaspidi „teenuste direktiiv“).

( 5 ) Nemzeti felsőoktatásról szóló 2011. évi CCIV. törvény módosításáról szóló 2017. évi XXV. törvény (2017. aasta seadus nr XXV, millega muudetakse 2011. aasta seadust nr CCIV riikliku kõrgharidustaseme õppe kohta) (edaspidi „2017. aasta kõrgharidusseadus“).

( 6 ) Vt eelkõige 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (ühingute läbipaistvus) (C‑78/18, EU:C:2020:476, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika) (vt ka pressiteade nr 73/20).