Liidetud kohtuasjad C‑715/17, C‑718/17 ja C‑719/17

Euroopa Komisjon

versus

Poola Vabariik jt

Euroopa Kohtu (kolmas koda) 2. aprilli 2020. aasta otsus

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Otsused (EL) 2015/1523 ja (EL) 2015/1601 – Kummagi otsuse artikli 5 lõiked 2 ja 4–11 – Ajutised meetmed rahvusvahelise kaitse valdkonnas Kreeka Vabariigi ja Itaalia Vabariigi toetamiseks – Hädaolukord, mida iseloomustab kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevool teatavate liikmesriikide territooriumile – Nende kodanike ümberpaigutamine teiste liikmesriikide territooriumile – Ümberpaigutamismenetlus – Liikmesriikide kohustus avaldada korrapäraselt ja vähemalt iga kolme kuu tagant nende rahvusvahelise kaitse taotlejate arv, keda saab kiiresti nende territooriumile ümber paigutada – Edasised tegeliku ümberpaigutamiseni viivad kohustused – Liikmesriikide huvid seoses riikliku julgeoleku ja avaliku korraga – Liikmesriigi võimalus tugineda ELTL artiklile 72, et mitte kohaldada siduvaid liidu õigusakte

1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Põhjendatuse kontrollimine Euroopa Kohtu poolt – Arvesse võetav olukord – Olukord põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul – Olukord, kus teisese õigusakti kohaldamisaeg on lõplikult lõppenud ja seda akti on pärast selle tähtaja möödumist väidetavalt rikutud – Hagi liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamiseks niisuguses olukorras – Vastuvõetavus

   (ELTL artikkel 258; nõukogu otsused 2015/1523 ja 2015/1601)

   (vt punktid 54, 57 ja 62)

2. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Kohtueelne menetlus – Ese – Liikmesriigile antud tähtaeg – Mõistliku tähtaja nõue – Hindamiskriteeriumid

   (ELTL artiklid 80 ja 258; nõukogu otsused 2015/1523 ja 2015/1601)

   (vt punktid 92–98)

3. Euroopa Liidu õigus – Kohaldamisala – Avaliku julgeoleku põhjustel võetud meetmeid välistava üldise reservatsiooni puudumine – Liikmesriikide pädevus võtta meetmeid oma oluliste julgeolekuhuvide kaitseks – Asjaomase liikmesriigi kohustus tõendada nende meetmete kasutamise vajadust – Kohaldamine rahvusvahelise kaitse taotlejate ümberpaigutamise valdkonnas

   (ELTL artiklid 36, 45, 52, 65, 72, 346 ja 347; nõukogu otsus 2015/1523, artikkel 5; nõukogu otsus 2015/1601, artikkel 5)

   (vt punktid 143–145, 147 ja 152)

4. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95 – Täiendava kaitse seisundi välistamine – Tunnustamata jätmise põhjused – Raske kuriteo toimepanemine – Tunnustamata jätmine, mille eeldus on asjaolude individuaalne hindamine pädeva asutuse poolt

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95, artikli 12 lõike 2 punkt b ja artikli 17 lõike 1 punkt b)

   (vt punkt 154)

5. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevoolu tõttu hädaolukorras olevate liikmesriikide toetuseks nõukogu poolt võetavad ajutised meetmed – Nende kodanike ümberpaigutamine teiste liikmesriikide territooriumile – Otsused 2015/1523 ja 2015/1601, millega kehtestatakse meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks – Rahvusvahelise kaitse taotleja ümberpaigutamisest keeldumine – Piisavad põhjused – Oht julgeolekule või avalikule korrale – Niisugust väidet põhjendavate, üksteist toetavate, objektiivsete ja täpsete tõendite nõue – Juhtumipõhine hindamine – Sellele põhjusele tuginemine vaidlustamatult, üksnes üldise preventsiooni kaalutlustel ja ilma üksikjuhtumiga otsest seost tõendamata – Lubamatus

   (ELL artikli 4 lõige 2, ELTL artikkel 72; nõukogu otsus 2015/1523, artikli 5 lõiked 2 ja 4–11; nõukogu otsus 2015/1601, artikli 5 lõiked 2 ja 4–11; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikli 27 lõige 2, ja direktiiv 2011/95, artiklid 12 ja 17)

   (vt punktid 157–161, 172, 180, 187 ja 189 ning resolutsiooni punktid 2–4)

Kokkuvõte

Kuna Poola, Ungari ja Tšehhi Vabariik keeldusid rakendamast rahvusvahelise kaitse taotlejate ümberpaigutamise ajutist mehhanismi, siis on Poola, Ungari ja Tšehhi Vabariik rikkunud liidu õigusest tulenevaid kohustusi. Need liikmesriigid ei või selle mehhanismi rakendamisest hoidumiseks tugineda ei oma sisejulgeoleku säilitamise ja avaliku korra kaitsmisega seotud kohustustele ega ümberpaigutamismehhanismi väidetavale mittetoimimisele

Euroopa Kohus rahuldas 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Poola, Ungari ja Tšehhi Vabariik (rahvusvahelise kaitse taotlejate ümberpaigutamise ajutine mehhanism) (C‑715/17, C‑718/17 ja C‑719/17) komisjoni poolt nende kolme liikmesriigi vastu esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagid, milles paluti tuvastada, et kuna need liikmesriigid ei ole avaldanud korrapäraselt ja vähemalt iga kolme kuu tagant nende rahvusvahelise kaitse taotlejate arvu, keda saab kiiresti nende territooriumile ümber paigutada, ning sellest tulenevalt ei ole täitnud oma hilisemaid ümberpaigutamiskohustusi, siis on need liikmesriigid rikkunud liidu õigusest tulenevaid kohustusi. Esiteks tegi Euroopa Kohus järelduse, et asjaomased kolm liikmesriiki ei täitnud otsust, mille nõukogu oli vastu võtnud selleks, et kohustuslikus korras paigutada 120000 rahvusvahelise kaitse taotlejat Kreekast ja Itaaliast ümber teistesse liidu liikmesriikidesse ( 1 ). Teiseks tõdes Euroopa Kohus, et Poola ja Tšehhi Vabariik olid ühtlasi rikkunud ka oma kohustusi, mis tulenevad varasemast otsusest, mille nõukogu oli vastu võtnud selleks, et vabatahtlikkuse alusel paigutada 40000 rahvusvahelise kaitse taotlejat Kreekast ja Itaaliast ümber teistesse liidu liikmesriikidesse ( 2 ). Ungari omakorda ei olnud selles viimases otsuses ette nähtud ümberpaigutamismeetmetega seotud.

Kolmandate riikide kodanike Kreekasse ja Itaaliasse saabumisest tingitud hädaolukorda silmas pidades võttis nõukogu septembris 2015 vastu eespool viidatud otsused (edaspidi „ümberpaigutamisotsused“). Poola avaldas detsembris 2015 nende otsuste kohaselt ( 3 ), et tema territooriumile saab kiiresti ümber paigutada 100 isikut. Neid isikuid ta siiski ümber ei paigutanud ega võtnud endale seejärel ühtegi hilisemat ümberpaigutamiskohustust. Ungari omakorda ei ole kunagi avaldanud nende isikute arvu, keda saab tema territooriumile ümber paigutada tema jaoks siduva ümberpaigutamisotsuse kohaselt ning ta ei ole ümber paigutanud ühtegi isikut. Lõpetuseks avaldas Tšehhi Vabariik veebruaris ja mais 2016 ümberpaigutamisotsuste kohaselt ( 4 ), et tema territooriumile saab ümber paigutada 50 isikut. Kreekast paigutati tegelikult ümber 12 isikut, kuid Tšehhi Vabariik ei võtnud enam ühtegi hilisemat ümberpaigutamiskohustust.

Käesoleva kohtuotsusega lükkas Euroopa Kohus kõigepealt tagasi nende kolme asjaomase liikmesriigi esitatud argumendi, mille kohaselt on komisjoni hagid vastuvõetamatud, kuna pärast ümberpaigutamisotsuste kohaldamisaja möödumist vastavalt 17. septembril ja 26. septembril 2017 ei ole neil enam võimalik väidetavaid rikkumisi heastada. Sellega seoses märkis Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi on vastuvõetav, kui komisjon palub Euroopa Kohtul ainult tuvastada väidetav rikkumine, eelkõige niisuguses olukorras, nagu on kõne all käesolevates kohtuasjades, milles liidu õigusakt, mille rikkumist väidetakse, on pärast põhjendatud arvamuses määratud tähtaja ehk 23. augusti 2017. aasta möödumist lõplikult kaotanud kehtivuse. Liikmesriigi kohustuste rikkumiste tuvastamise vastu säilib pealegi sisuline huvi eelkõige selleks, et teha kindlaks liikmesriigi kohustuste rikkumisest tekkida võiv liikmesriigi vastutus teiste liikmesriikide, liidu või eraõiguslike isikute ees.

Sisuliselt väidavad Poola ja Ungari eelkõige, et neil oli õigus jätta ümberpaigutamisotsused kohaldamata ELTL artikli 72 alusel, mille kohaselt EL toimimise lepingu sätted, mis puudutavad vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, mille hulka kuulub muu hulgas ka varjupaigapoliitika, ei mõjuta liikmesriikide nende kohustuste täitmist, mis on seotud avaliku korra säilitamise ja sisejulgeoleku kaitsega. Sellega seoses leidis Euroopa Kohus, et kuivõrd ELTL artikkel 72 kujutab endast erandit liidu õiguse üldnormidest, siis tuleb seda tõlgendada kitsalt. Seega ei anna see liikmesriikidele õigust kalduda liidu õigusnormidest kõrvale pelga viitega avaliku korra säilitamise ja sisejulgeoleku kaitsega seotud huvidele, vaid nad peavad tõendama vajadust kasutada selles artiklis ette nähtud erandit oma kohustuste täitmiseks nendes valdkondades.

Selles kontekstis märkis Euroopa Kohus, et nende ümberpaigutamisotsuste kohaselt tuli kogu ümberpaigutamismenetluse vältel võtta arvesse riiklikku julgeolekut ja avalikku korda, kuni taotleja üleviimine on teoks saanud. Sellega seoses leidis Euroopa Kohus, et ümberpaigutamise sihtliikmesriikide pädevatele asutustele tuleb seega anda lai kaalutlusruum, kui nad hindavad, kas on piisavat alust arvata, et ümberpaigutatav kolmanda riigi kodanik ohustab julgeolekut või avalikku korda nende territooriumil. Selles küsimuses märkis Euroopa Kohus, et mõistet „oht julgeolekule või avalikule korrale“ ümberpaigutamisotsuste tähenduses ( 5 ) tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab nii tegelikku kui ka potentsiaalset ohtu riigi julgeolekule või avalikule korrale. Euroopa Kohus täpsustas siiski, et eeltoodud põhjenduste kasutamiseks peavad nimetatud asutused pärast juhtumipõhist uurimist tuginema üksteist toetavatele, objektiivsetele ja täpsetele tõenditele, mis võimaldavad kahtlustada, et kõnealune taotleja on tegelikult või potentsiaalselt ohtlik. Seetõttu otsustas ta, et nendes sätetes ette nähtud korraga on vastuolus see, kui ümberpaigutamismenetluse raames tugineb liikmesriik vaidlustamatult, üksnes üldise preventsiooni kaalutlustel ja ilma üksikjuhtumiga otsest seost tõendamata ELTL artiklile 72, et õigustada ümberpaigutamisotsustest tulenevate kohustuste täitmise peatamist või isegi lõpetamist.

Hinnates seejärel Tšehhi Vabariigi esitatud väidet, et kõnealune ümberpaigutamismehhanism ei toiminud, sedastas Euroopa Kohus, et ümberpaigutamisotsustele omase solidaarsuskohustuse rikkumist ning nende aktide siduvuse kahjustamist võimaldamata ei saa nõustuda, et liikmesriik võiks kõigi nendest otsustest tulenevate ümberpaigutamiskohustuste täitmisest hoidumiseks tugineda oma ühepoolsele hinnangule nendes otsustes ette nähtud ümberpaigutamismehhanismi väidetava ebatõhususe või isegi mittetoimimise kohta. Lõpetuseks, osutades sellele, et ümberpaigutamisotsused olid vastuvõtmisest alates ja kohaldamisaja jooksul Tšehhi Vabariigile siduvad, märkis Euroopa Kohus, et see liikmesriik pidi täitma nendest otsustest tulenevaid ümberpaigutamiskohustusi, olenemata Kreeka Vabariigile ja Itaalia Vabariigile muud liiki abi pakkumisest.

( 1 ) Nõukogu 22. septembri 2015. aasta otsus (EL) 2015/1601, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks (ELT 2015, L 248, lk 80). Selle otsuse kehtivust käsitleti liidetud kohtuasjades C‑643/15 ja C‑647/15, Slovakkia ja Ungari vs. nõukogu; vt ka pressiteade nr 91/17.

( 2 ) Nõukogu 14. septembri 2015. aasta otsus (EL) 2015/1523, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks (ELT 2015, L 239, lk 146).

( 3 ) Kummagi otsuse artikli 5 lõige 2.

( 4 ) Kummagi otsuse artikli 5 lõige 2.

( 5 ) Kummagi otsuse artikli 5 lõiked 4 ja 7.