Kohtuasi C‑197/18

Menetlus, mille algatamist taotlesid Wasserleitungsverband Nördliches Burgenland jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Wien)

Euroopa Kohtu (esimene koda) 3. oktoobri 2019. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Keskkond – Direktiiv 91/676/EMÜ – Veekogude kaitsmine põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest – Eesmärk reostust vähendada – Reostunud veekogud – Kuni 50 mg/l nitraadisisaldus – Liikmesriikide tegevusprogrammid – Eraõiguslike isikute õigused niisuguse programmi muutmisele – Liikmesriikide ametiasutustele ja kohtutele kaebuse esitamise õigus

1. Keskkond – Veekogude kaitsmine põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest – Direktiiv 91/676 – Direktiivis sätestatud kohustuste rikkumine liikmesriigi poolt – Füüsiliste ja juriidiliste isikute õigus esitada liikmesriikide ametiasutustele ja kohtutele kaebus – Tingimused – Isikud, keda väidetav kohustuste rikkumine peab otseselt puudutama – Direktiivis ette nähtud kohustustele vahetult tuginemise võimalus – Kohustused, mis peavad olema selged, täpsed ja tingimusteta

   (ELTL artikkel 288; nõukogu direktiiv 91/676, artikkel 1 ning artikli 5 lõiked 4 ja 5)

   (vt punktid 30–35, 40–46 ja 70–73)

2. Keskkond – Veekogude kaitsmine põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest – Direktiiv 91/676 – Nende veekogude kindlakstegemine, mis on reostunud või mida reostus võib mõjutada – Kriteeriumid – Põhjavee nitraadisisaldus, mis ületab või võib ületada 50 mg/l piirmäära

   (Nõukogu direktiiv 91/676, artikli 2 punkt j, artikli 3 lõige 1 ja artikkel 5 ning I lisa A osa punkt 2)

   (vt punktid 36–39)

3. Keskkond – Veekogude kaitsmine põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest – Direktiiv 91/676 – Tundlikel aladel kohaldatava tegevusprogrammi elluviimine – Liikmesriikide selge, täpne ja tingimusteta kohustus võtta kõik vajalikud täiendavad meetmed direktiivis sätestatud eesmärgi saavutamiseks – Ulatus – Vee seisundi seire – Arvesse võetavad asjaolud

   (Nõukogu direktiiv 91/676, põhjendus 12, artikkel 1, artikli 3 lõige 1 ja artikkel 5 ning I lisa A osa ja III lisa)

   (vt punktid 50–69)

Kokkuvõte

Direktiiv veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest annab isikutele, keda veereostus puudutab, õiguse nõuda riiklike meetmete võtmist nitraadisisalduse vähendamiseks

Euroopa Kohus kinnitas 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsuses Wasserleitungsverband Nördliches Burgenland jt (C‑197/18) esimest korda, et füüsilised ja juriidilised isikud, keda põhjavee reostus otseselt puudutab, võivad liikmesriikide kohtutes tugineda direktiivi 91/676 veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (edaspidi „nitraadidirektiiv“) teatavatele sätetele.

See kohtuotsus on tehtud vaidluse raames, mille poolteks on kaebajatena Burgenlandi liidumaa põhjaosa veevärgi ühing (Austria), vallale kuuluvat kaevu käitav Austria vald ja üks eraisik, kellel on kodukaev, ning vastustajana Austria föderaalne kestlikkuse ja turismi ministeerium. Kaebajad väidavad, et nende piirkonnas on põhjavesi reostatud, kuivõrd selle nitraadisisaldus ületab tihti nitraadidirektiivis ette nähtud 50 mg/l piirmäära. Neil asjaoludel esitasid nad taotlused, et võetaks meetmeid, mis võimaldavad kõnealustes vetes nitraadisisaldust vähendada. Ministeerium eitas aga, et kaebajatel on õigus selliseid meetmeid nõuda. Seega paluti Euroopa Kohtul täpsustada, kas sellised füüsilised ja juriidilised isikud, nagu kõnealused kolm kaebajat, võivad tugineda nitraadidirektiivi sätetele, et taotleda nimetatud direktiivis ette nähtud riigisiseste meetmete vastuvõtmist või muutmist selleks, et vähendada nitraadisisaldust põhjavees.

Euroopa Kohus märkis kõigepealt, et lähtuvalt vajadusest säilitada direktiivide siduvus ja soovitav toime ei tohi riigisiseses õiguses põhimõtteliselt välistada seda, et õigussubjektid tuginevad nendes liidu õigusaktides ette nähtud sätetele. Vähemalt füüsilistel või juriidilistel isikutel, keda direktiivi sätete rikkumine otseselt puudutab, peab olema õigus nõuda pädevatelt ametiasutustelt, vajaduse korral kohtu kaudu, vastavate kohustuste järgimist.

Seejärel tõdes Euroopa Kohus, et nitraadisisaldus, mis põhjavees ületab või võib ületada nitraadidirektiivis ette nähtud 50 mg/l piirmäära, on vastuolus selle direktiivi peamise eesmärgiga. Direktiivi eesmärk on võimaldada eraõiguslikel isikutel põhjavee õiguspärast kasutamist. Kuna seda piirmäära ei ole järgitud, tuleb vett pidada reostatuks. Seega häirib oht, et 50 mg/l piirmäär võidakse ületada, juba vee tavapärast kasutamist ja eeldab seda, et veeallikate valdajad võtaksid meetmed reostuse kõrvaldamiseks. Neid isikuid puudutab seega nitraadidirektiivi peamise eesmärgi rikkumine otseselt ning neil peab olema võimalik pöörduda liikmesriigi asutuste ja kohtute poole, et nõuda liikmesriikide kohustuste täitmist.

Sellega seoses tuletas Euroopa Kohus meelde, et kui põllumajandusest pärit nitraadid veereostust märkimisväärselt suurendavad, siis on nitraadidirektiiv kohaldatav ja kohustab liikmesriike käivitama tegevusprogrammid ja võtma kõik vajalikud meetmed nitraadisisalduse vähendamiseks, et hoida ära see, et vee nitraadisisaldus ületab või võib ületada 50 mg/l. Selleks on liikmesriigid samuti kohustatud teostama vete seisundi üle tõhusat järelevalvet seireprogrammide raames ja valitud mõõtmispunktides, võttes arvesse parimaid kättesaadavaid teaduslikke ja tehnilisi teadmisi.

Liikmesriikidele kehtestatud kohustus võtta nitraadidirektiivis ette nähtud vajalikud meetmed põhjavee nitraadisisalduse vähendamiseks on selge, täpne ja tingimusteta ning sellele võivad eraõiguslikud isikud järelikult liikmesriikide vastu vahetult tugineda.

Neid kaalutlusi silmas pidades leidis Euroopa Kohus seega, et kui põllumajanduslik tegevus suurendab märkimisväärselt põhjavee reostust, peab füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kellel on veevõtukohtade õiguspärane kasutamine häiritud, olema võimalik nõuda liikmesriigi ametiasutustelt, et muudetaks olemasolevat tegevusprogrammi või võetaks muid nitraadidirektiivis ette nähtud meetmeid, kui nende meetmete puudumise korral nitraadisisaldus põhjavees ületab 50 mg/l või kui esineb oht, et see võib kõnealust piirmäära ületada.