Kohtuasi C‑257/17

C
ja
A

versus

Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Raad van State)

Eelotsusetaotlus – Euroopa Kohtu pädevus – Direktiiv 2003/86/EÜ – Perekonna taasühinemise õigus – Artikkel 15 – Eraldi elamisloa andmisest keeldumine – Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette integratsioonieksami edukalt sooritamise kohustuse

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kolmas koda) 7. novembri 2018. aasta otsus

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Liidu õiguse normid, mille siseriiklik õigus on muutnud vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks olukordade suhtes, mis ei kuulu liidu õiguse normide kohaldamisalasse – Hõlmamine – Liidu õiguse normid, mille kohaldamisalast on sõnaselgelt välistatud teatud olukorrad – Mõju puudumine

   (ELTL artikkel 267; nõukogu direktiiv 2003/86, artikli 3 lõige 3 ja artikkel 15)

2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Perekonnaga taasühinemise õigus – Direktiiv 2003/86 – Pereliikmete sisenemine liikmesriikide territooriumile ja seal elamine – Eraldi elamisloa õigus pärast viieaastast elamist liikmesriigis – Riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad jätta rahuldamata eraldi elamisloa taotluse, kui puudub tõend integratsioonieksami eduka sooritamise kohta – Lubatavus – Tingimus – Proportsionaalsus

   (Nõukogu direktiiv 2003/86, artikli 15 lõige 1 ja artikkel 4)

3. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Perekonnaga taasühinemise õigus – Direktiiv 2003/86 – Pereliikmete sisenemine liikmesriikide territooriumile ja seal elamine – Eraldi elamisloa õigus pärast viieaastast elamist liikmesriigis – Elamisloa väljaandmine – Riigisisesed õigusnormid, mis lubavad eraldi elamisloa anda üksnes alates vastava taotluse esitamise kuupäevast – Lubatavus

   (Nõukogu direktiiv 2003/86, artikli 15 lõige 1 ja artikkel 4)

1.  Euroopa Kohus on ELTL artikli 267 alusel pädev tõlgendama nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta artiklit 15 sellistes olukordades nagu põhikohtuasjades käsitletavad olukorrad, kus soovitakse eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohta seoses eraldi elamisloa andmisega kolmanda riigi kodanikule, kes on sellise Euroopa Liidu kodaniku pereliige, kes ei ole kasutanud oma õigust vabalt liikuda, kui siseriiklik õigus on muutnud nimetatud sätte sellistele olukordadele vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks.

   Sellises olukorras on liidul kindel huvi nimelt selle vastu, et lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus tõlgendataks liidu õigusest üle võetud sätteid ühetaoliselt (vt selle kohta 18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Nolan, C‑583/10, EU:C:2012:638, punkt 46, ning 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Jacob ja Lassus, C‑327/16 ja C‑421/16, EU:C:2018:210, punkt 34).

   Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et direktiivi 2003/86 artikli 3 lõige 3 arvab sellised olukorrad nagu põhikohtuasjades direktiivi kohaldamisalast sõnaselgelt välja.

   (vt punktid 32, 36 ja 44 ning resolutsiooni punkt 1)

2.  Direktiivi 2003/86 artikli 15 lõigetega 1 ja 4 ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis võimaldavad jätta rahuldamata eraldi elamisloa taotluse, mille on esitanud kolmanda riigi kodanik, kes on perekonna taasühinemise raames elanud liikmesriigi territooriumil rohkem kui viis aastat, tuues põhjenduseks, et ta ei ole tõendanud, et ta on edukalt sooritanud integratsioonieksami selle liikmesriigi keele ja ühiskonna tundmise kohta, tingimusel et integratsioonieksami edukalt sooritamise kohustusega seotud konkreetsed tingimused ei lähe kaugemale, kui on vaja, et saavutada eesmärk hõlbustada kolmandate riikide kodanike integreerumist.

   Nendest kahest sättest nende koostoimes tuleneb, et kuigi üldjuhul tekib pärast perekonna taasühinemise eesmärgil liikmesriigi territooriumil viieaastast elamist õigus saada eraldi elamisluba, on liidu seadusandja lubanud liikmesriikidel seada sellise elamisloa andmise sõltuvusse teatud tingimustest, mille nad ise kehtestavad.

   Kuna eraldi elamisloa andmine direktiivi artikli 15 lõikes 1 mainitud ajavahemiku möödumisel on üldnorm, siis ei ole liikmesriikidel lubatud neile direktiivi artikli 15 lõikega 4 antud tegutsemisruumi kasutada nii, et see kahjustaks selle artikli eesmärki – mis direktiivi põhjenduse 15 kohaselt on võimaldada perekonna taasühinemist taotleva isiku pereliikmetel saada sellest isikust sõltumatu seisund – ning kahandaks selle artikli kasulikku mõju (vt analoogia alusel 9. juuli 2015. aasta kohtuotsus K ja A, C‑153/14, EU:C:2015:453, punkt 50).

   Järelikult ei või lisatingimused, millest liikmesriik seab sõltuvusse eraldi elamisloa andmise, olla sedavõrd ranged, et need osutuksid raskesti ületatavaks takistuseks, mis praktikas takistab direktiivi 2003/86 artikli 15 lõikes 1 mainitud kolmandate riikide kodanikel selles sättes ette nähtud ajavahemiku möödumisel eraldi elamisloa saamist (vt analoogia alusel 9. juuli 2015. aasta kohtuotsus K ja A, C‑153/14, EU:C:2015:453, punkt 59).

   Eelkõige on selleks vaja, et integratsioonieksami edukaks sooritamiseks oleksid nõutavad algtasemel teadmised, et siseriiklikes õigusnormides kehtestatud tingimus ei takistaks eraldi elamisloa andmist kolmandate riikide kodanikele, kes on näidanud üles tahet see eksam edukalt sooritada ja teinud selleks pingutusi, et nõuetekohaselt võetaks arvesse erilisi isiklikke asjaolusid ning et eksami sooritamise tasu ei oleks ülemäära suur (vt selle kohta 9. juuli 2015. aasta kohtuotsus K ja A, C‑153/14, EU:C:2015:453, punktid 54–70).

   Seoses sellega tuleb rõhutada, et pädevad asutused peavad saama arvestada selliseid asjaolusid nagu perekonna taasühinemist taotleva isiku pereliikmete vanus, haridustase, majanduslik või tervislik olukord, et otsustada mitte seada eraldi elamisloa andmist sõltuvusse integratsioonieksami edukast sooritamisest, kui eelnimetatud asjaolude tõttu ei ole neil isikutel võimalik kas eksamile ilmuda või seda edukalt sooritada (vt selle kohta 9. juuli 2015. aasta kohtuotsus K ja A, C‑153/14, EU:C:2015:453, punkt 58).

   (vt punktid 48, 51, 52 ja 63–65 ning resolutsiooni punkt 2)

3.  Direktiivi 2003/86 artikli 15 lõigetega 1 ja 4 ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad, et eraldi elamisloa võib anda üksnes alates vastava taotluse esitamise kuupäevast.

   (vt punkt 71 ja resolutsiooni punkt 3)