Kohtuasi C‑493/15

Agenzia delle Entrate

versus

Marco Identi

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte suprema di cassazione)

Eelotsusetaotlus – Maksustamine – Käibemaks – ELL artikli 4 lõige 3 – Kuues direktiiv – Riigiabi – Füüsilisest isikust pankrotivõlgniku kohustustest vabastamise menetlus (esdebitazione) – Käibemaksuvõla sissenõudmise võimatus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (seitsmes koda) 16. märtsi 2017. aasta otsus

Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Liikmesriikide kohustus tagada käibemaksu kogumine täies ulatuses – Maksejõuetus – Riigisisene füüsilisest isikust pankrotivõlgniku kohustustest vabastamise menetlus – Käibemaksuvõla sissenõudmise võimatus – Lubatavus – Riigiabiks kvalifitseerimine – Välistamine

(ELL artikli 4 lõige 3; ELTL artikli 107 lõige 1; nõukogu direktiiv 77/388, artiklid 2 ja 22)

Liidu õigust, täpsemalt ELL artikli 4 lõiget 3, nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas artikleid 2 ja 22 ning riigiabieeskirju tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus käibemaksuvõla sissenõutamatuks tunnistamine selliste siseriiklike õigusnormide alusel, nagu on arutusel põhikohtuasjas, mis näevad ette kohustustest vabastamise menetluse, mille käigus kohus võib teatavatel tingimustel tunnistada sissenõutamatuks füüsilise isiku võlad, mis on jäänud rahuldamata selle isiku suhtes läbiviidud pankrotimenetluse käigus.

Neist tõdemustest järeldub, et nii nagu ennetava kompromissi menetluse suhtes, mida analüüsiti 7. aprilli 2013. aasta kohtuotsuses Degano Trasporti (C‑546/14, EU:C:2016:206, punkt 28), on sellise kohustustest vabastamise menetluse suhtes, nagu on arutusel põhikohtuasjas, kehtestatud ranged kohaldamise tingimused, mis tagavad muu hulgas käibemaksunõuete rahuldamise, ja et neid tingimusi arvestades ei loobuta selles menetluses käibemaksu sissenõudmisest üldiselt ja vahet tegemata ning see ei ole vastuolus liikmesriikide kohustusega tagada oma territooriumil käibemaksu täies ulatuses kogumine samamoodi nagu liidu omavahendite tõhus kogumine (vt kohtuotsus 7.4.2016, Degano Trasporti, C‑546/14, EU:C:2016:206, punkt 28).

Mis puudutab eelise valikulisuse tingimust, mis on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses mõiste „riigiabi“ oluline osa, siis tuleneb Euroopa Kohtu samavõrd väljakujunenud praktikast, et selle tingimuse hindamiseks tuleb kindlaks teha, kas konkreetset õiguslikku raamistikku arvestades on siseriiklik meede selline, et see soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist“ võrreldes teiste ettevõtjatega, kes on asjaomase abikava eesmärki arvestades sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras ning keda koheldakse erineval viisil, mida võib sisuliselt pidada diskrimineerivaks (kohtuotsused, 21.12.2016,komisjon vs. World Duty Free Group SA jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika). Peale selle tuleb meelde tuletada, et asjaolu, et meedet võidakse kohaldada ainult maksumaksjatele, kes vastavad meetme kohaldamise tingimustele, ei saa iseenesest muuta seda meedet valikuliseks (kohtuotsused, 29.3.2012, 3M Italia, C‑417/10, EU:C:2012:184, punkt 42, ja 21.12.2016, komisjon vs. World Duty Free Group SA jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punkt 59).

(vt punktid 24, 26, 27, 30 ja resolutsioon)