Kohtuasi C‑283/16

M. S.

versus

P. S.

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court of Justice (England & Wales), Family Division)

Eelotsusetaotlus – Määrus (EÜ) nr 4/2009 – Artikli 41 lõige 1 – Kohtuotsuste täitmise ja ülalpidamiskohustuste küsimustes koostöö tunnustamine – Kohtuotsuse täitmine liikmesriigis – Taotluse esitamine otse täitmise liikmesriigi pädevale asutusele – Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette täitmise liikmesriigi keskasutuse poole pöördumise kohustuse

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kuues koda) 9. veebruari 2017. aasta otsus

1. Õigusalane koostöö tsiviilasjades–Kohtualluvus, kohaldatav õigus, kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine ülalpidamiskohustuste küsimustes–Määrus nr 4/2009–Kohtuotsuste tunnustamine, täidetavus ja täitmine–Täitemenetlus ja täitmistingimused–Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt peab ülalpidamist saama õigustatud isik esitama kohtuotsuse täitmise taotluse täitmise liikmesriigi pädevale asutusele–Lubamatus

   (Nõukogu määrus nr 4/2009, põhjendused 31 ja 32, artikli 41 lõige 1, artiklid 45, 51 ning 56)

2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades–Kohtualluvus, kohaldatav õigus, kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine ülalpidamiskohustuste küsimustes–Määrus nr 4/2009–Artikli 41 lõige 1–Vahetu õigusmõju–Asja menetleva riigisisese kohtu kohustused ja pädevus–Nende riigisiseste õigusnormide kohaldamata jätmine, mille kohaselt peab ülalpidamist saama õigustatud isik esitama kohtuotsuse täitmise taotluse täitmise liikmesriigi pädevale asutusele

   (Nõukogu määrus nr 4/2009, artikli 41 lõige 1)

1.  Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes IV peatüki sätteid, eelkõige selle määruse artikli 41 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ülalpidamist saama õigustatud isik, kelle kasuks on tehtud liikmesriigis kohtuotsus ja kes soovib selle täitmisele pööramist teises liikmesriigis, võib esitada oma taotluse otse viimati nimetatud liikmesriigi sellisele pädevale asutusele nagu spetsialiseeritud kohus, ning temalt ei või nõuda, et ta esitaks viimati nimetatud kohtule oma taotluse täitmise liikmesriigi keskasutuse kaudu.

   IV peatüki „Kohtuotsuste tunnustamine, täidetavus ja täitmine“, millesse kõnealune artikli 41 lõige 1 kuulub, ükski säte ei näe ette erimenetlust, mis lisanduks menetlustele, mis on kohaldatavad puhtalt siseriiklike taotluste puhul, ja eelkõige ei näe see ette kohustuslikku pöördumist liikmesriigi keskasutuste poole.

   Keskasutuste poole pöördumine on ette nähtud määruse nr 4/2009 VII peatükis, mis käsitleb keskasutuste vahelist koostööd.

   Määruse nr 4/2009 artiklitest 51 ja 56 koostoimes määruse põhjendustega 31 ja 32 nähtub, et keskasutustele esitatud abistamise taotlus on määruse VII peatüki sätete kohaselt õigus, mitte kohustus. Taotlus on seega vabatahtlik ja seda kasutatakse ainult siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isik soovib sellest endale abi, et näiteks ületada teatavad erilised takistused nagu ülalpidamist andma kohustatud isiku asukoha kindlakstegemine.

   Seega näeb määrus nr 4/2009 pädevate kohtute poole pöördumiseks ette kaks alternatiivset viisi: üks võimalus on otse pöördumine vastavalt määruse IV peatüki sätetele ja teine võimalus on pöörduda keskasutuste kaudu, kui ülalpidamist saama õigustatud isik taotleb määruse VII peatüki sätete kohaselt oma elukohaliikmesriigi keskasutuse abi.

   Seda analüüsi toetab määruse nr 4/2009 V peatükis asuva artikli 45 sõnastus. Kõnealune artikkel, mis käsitleb õigusabi, eristab selgelt ülalpidamist saama õigustatud isiku kahte alternatiivset võimalust täitmistaotluse esitamiseks, nimelt keskasutuste kaudu „või“ otse pädevatele asutustele.

   Neil tingimustel tuleb asuda seisukohale, et kohustus, mille näevad ülalpidamist saama õigustatud isikule ette sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad ja mille kohaselt tuleb pöörduda taotluse saanud liikmesriigi keskasutuse poole, kuigi õigustatud isik soovib määruse nr 4/2009 IV peatüki alusel pöörduda otse pädevate asutuste poole, ning mis eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul toob kaasa täiendavaid tähtaegu, on vastuolus selle määruse artikli 41 lõikega 1 koostoimes määruse eesmärgi ning süsteemiga, millesse see säte kuulub.

   (vt punktid 37, 39–44 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Liikmesriigid peavad tagama määruse nr 4/2009 artikli 41 lõikes 1 ette nähtud õiguse täieliku toime, muutes vajaduse korral endi menetlusnorme. Liikmesriigi kohus peab igal juhul kohaldama artikli 41 lõike 1 sätteid, jättes vajaduse korral kohaldamata nendega vastuolus olevad siseriikliku õiguse sätted, ning järelikult võimaldama ülalpidamist saama õigustatud isikul esitada taotlus otse täitmise liikmesriigi pädevale asutusele, isegi kui liikmesriigi õigus seda ette ei näe.

   (vt punkt 51 ja resolutsiooni punkt 2)