Kohtuasi C-16/15

María Elena Pérez López

versus

Servicio Madrileño de Salud (Comunidad de Madrid)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Contencioso-Administrativo no 4 de Madrid)

„Eelotsusetaotlus — Sotsiaalpoliitika — Direktiiv 1999/70/EÜ — Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta — Klauslid 3 5 — Järjestikused tähtajalised töölepingud riiklikus tervishoiusektoris — Meetmed kuritarvituste vältimiseks järjestikuste tähtajaliste töösuhete kasutamisel — Sanktsioonid — Töösuhte ümberkvalifitseerimine — Õigus hüvitisele”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kümnes koda), 14. september 2016

1. Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Kohaldamisala – Tähtajalised töölepingud avalikus sektoris – Töötaja, kes tegutseb meditsiiniõena riikliku tervishoiusektori koosseisulise ajutise teenistujana – Hõlmamine

   (Nõukogu direktiiv 1999/70, lisa, klausli 2 punkt 1 ja klausli 3 punkt 1)

2. Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Meetmed, mille eesmärk on ennetada järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvituslikku kasutamist – Siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad tervishoiuasutustel ametisse nimetada tähtajalise koosseisulise teenistuja – Õigusnormid, mis võimaldavad järjestikku pikendada tähtajalisi töölepinguid, et katta teatavaid ajutisi, konjunktuuriga seotud või erakorralisi vajadusi – Nende sätete kasutamine püsiva ja kestva vajaduse rahuldamiseks – Lubamatus – Puudub kohustus luua koosseisulisi ametikohti, kui asjaomases sektoris on puudus koosseisulistest alalistest ametikohtadest – Lubamatus

   (Nõukogu direktiiv 1999/70, lisa, klausli 5, punkti 1 alapunkt a)

3. Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta –Direktiiv 1999/70 – Meetmed, mille eesmärk on ennetada järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvituslikku kasutamist – Eesmärk – Siseriiklikud õigusnormid, milles on ette nähtud, et lepinguline suhe lõpeb tähtajalises lepingus ette nähtud ajal ja et olenemata võimalikust uuest ametisse nimetamisest makstakse välja kogu tasumisele kuuluv palk – Lubatavus – Tingimus – Kontrollimine liikmesriigi kohtu poolt

   (Nõukogu direktiiv 1999/70, lisa, klausel 5)

4. Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70– Kohaldamisala – Tähtajaliste töötajate erinevate kategooriate erinev kohtlemine – Väljaarvamine – Küsimus, mis kuulub siseriikliku õiguse kohaldamisalasse, mitte liidu õiguse kohaldamisalasse – Ilmne Euroopa Kohtu pädevuse puudumine

   (Nõukogu direktiiv 1999/70, lisa, klausel 4)

1.  Direktiivi 1999/70, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisas toodud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 2 punkti 1 sõnastusest endast nähtub, et selle kohaldamisala on määratletud laialt, kuivõrd selles on üldsõnaliselt mainitud, et raamkokkulepet kohaldatakse „tähtajaliste töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas“. Lisaks hõlmab raamkokkuleppes kasutatud mõiste „tähtajalised töötajad“ määratlus, mis on ära toodud raamkokkuleppe klausli 3 punktis 1, kõiki töötajaid, tegemata vahet sõltuvalt sellest, kas tööandja, kellega nad on seotud, kuulub avalikku või erasektorisse, ja olenemata sellest, kuidas kvalifitseeritakse nende lepinguid siseriiklikus õiguses.

   Kuna raamkokkulepe ei välista enda kohaldamisalast ühtegi konkreetset sektorit, siis kuulub töötaja, kes tegutseb meditsiiniõena riikliku tervishoiusektori koosseisulise ajutise teenistujana, raamkokkuleppe kohaldamisalasse.

   (vt punktid 24 ja 25)

2.  Direktiivi 1999/70, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisas toodud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisuguste siseriiklike õigusnormide, mis lubavad tervishoiuasutustel ametisse nimetada tähtajalise koosseisulise teenistuja, kohaldamine asjaomase liikmesriigi ametiasutuste poolt nii, et:

   1)

   tähtajaliste töölepingute järjestikust pikendamist riiklikus tervishoiusektoris loetakse põhjendatuks „objektiivsete alustega“ mainitud klausli tähenduses, kui nende lepingute sõlmimisel on aluseks võetud õigusnormid, mis võimaldavad niisuguste lepingute pikendamist, et katta teatavaid ajutisi, konjunktuuriga seotud või erakorralisi vajadusi, samas kui tegelikult on need vajadused püsivad ja kestvad;

   2)

   pädevale ametiasutusele ei ole ette nähtud mitte mingisugust kohustust luua koosseisulisi ametikohti, et lõpetada koosseisuliste ajutiste teenistujate kasutamine ja et uued loodavad koosseisulised ametikohad võib täita „tähtajaliste“ teenistujatega nii, et nende töötajate ebakindel olukord jätkub, kuigi asjaomases liikmesriigis on vastavas sektoris puudus koosseisulistest alalistest ametikohtadest.

   Töötaja tähtajaline asendamine selleks, et rahuldada tööandja ajutist vajadust tööjõu järele, võib põhimõtteliselt kujutada endast „objektiivset alust“ raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses.

   Nimelt on sellise arvukate töötajatega ametivõimu puhul, nagu seda on riiklik tervishoiusektor, sage vajadus tähtajaliste asendamiste järele vältimatu, seda eeskätt seetõttu, et töötajad viibivad haiguspuhkuse, rasedus- ja sünnituspuhkuse, vanemapuhkuse või muu puhkuse tõttu töölt eemal. Töötajate tähtajaline asendamine neil asjaoludel võib kujutada endast objektiivset alust raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses, mis õigustab nii lepingu tähtajalist sõlmimist asendavate töötajatega kui ka nende lepingute pikendamist vastavalt uute vajaduste tekkimisele; seda tingimusel, et järgitakse selles osas raamkokkuleppes kehtestatud nõudeid.

   Ühtlasi on ametiasutustel kohustus korraldada tervishoiuteenused nii, et tagatud on tervishoiutöötajate ja patsientide arvu püsiv vastavus, mis sõltub paljudest teguritest, milles võib kajastuda eriline vajadus paindlikkuse järgi, mis võib objektiivselt õigustada raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a järgi selles konkreetses valdkonnas üksteisele järgnevate tähtajaliste töölepingute kasutamist.

   Samas ei ole lubatud pikendada tähtajalisi töölepinguid selliste tervishoiuteenuste püsivaks ja kestvaks osutamiseks, mis kuuluvad koosseisuliste haiglatöötajate tavapärase tegevuse hulka.

   Nimelt ei ole selliste töölepingute või töösuhete pikendamine, millega kaetakse vajadusi, mis ei ole tegelikkuses ajutised, vaid püsivad ja kestvad, raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a järgi õigustatud, sest tähtajaliste töölepingute või -suhete selline kasutamine oleks otseselt vastuolus eeldusega, millele tugineb raamkokkulepe ja mille kohaselt on töösuhete tavaline vorm määramata tähtajaga töölepingud, isegi kui tähtajalised töölepingud on tüüpiline töötamise vorm teatavate sektorite või kutse- ja tegevusalade puhul.

   Mis puudutab lisaks ametiasutuse hindamisruumi koosseisuliste ametikohtade loomisel, siis tuleb meenutada, et alalise ametikoha loomise võimaluse olemasolu ja ka tähtajalise lepingu tähtajatuks töösuhteks muutmise võimalus võib kujutada endast tõhusat õiguskaitsevahendit tähtajaliste lepingute kuritarvitusliku kasutamise vastu.

   Kuid isegi kui siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad tähtajalise töölepingu järjestikust pikendamist, et asendada töötajaid seniks, kuni luuakse koosseisulised töökohad, võivad olla õigustatud objektiivse alusega, peab selle aluse konkreetne kohaldamine olema asjassepuutuva töö erijooni ja tingimusi arvestades kooskõlas raamkokkuleppe nõuetega.

   (vt punktid 44–48, 53, 54, 56 ja resolutsiooni punkt 1)

3.  Direktiivi 1999/70, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisas toodud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole põhimõtteliselt vastuolus siseriiklikud õigusnormid, milles on ette nähtud, et lepinguline suhe lõpeb tähtajalises lepingus ette nähtud ajal ja et olenemata võimalikust uuest ametisse nimetamisest makstakse välja kogu tasumisele kuuluv palk, kui nende õigusnormidega ei seata küsimuse alla raamkokkuleppe eesmärki või kasulikku mõju, mida peab kontrollima siseriiklik kohus.

   Selle klausli eesmärk, milleks on reguleerida tähtajaliste töölepingute või -suhete järjestikust kasutamist, kaotaks nimelt täielikult oma sisu, kui tähtajalise töölepingu pikendamist lubava „objektiivse alusega“ selle klausli tähenduses oleks tegemist juba üksnes siis, kui siseriikliku õiguse järgi tuleb see töösuhe kvalifitseerida uueks töösuhteks.

   (vt punktid 60, 61 ja resolutsiooni punkt 2)

4.  Direktiivi 1999/70, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisas toodud raamkokkuleppes tunnustatud diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamisalasse ei kuulu tähtajalise personali erinevate kategooriate erinev kohtlemine, mis ei põhine töösuhte tähtajalisel või tähtajatul iseloomul, vaid erineb vastavalt sellele, kas tegemist on koosseisulise teenistuja või lepingulise töötajaga.

   Selline koosseisuliste ajutiste teenistujate ja võrreldavate töötajate erinev kohtlemine kuulub ainuüksi siseriikliku õiguse kohaldamisalasse ja seda õigust võib tõlgendada ainult siseriiklik kohus.

   Sellises olukorras puudub Euroopa Kohtul ilmselgelt pädevus vastata küsimusele, kas raamkokkuleppe klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt ei maksta mitte mingisugust hüvitist töölepingu ülesütlemise korral koosseisulistele ajutistele teenistujatele, samas kui sellist hüvitist makstakse võrreldavatele tähtajaliste töölepingute alusel töötajatele.

   (vt punktid 62, 66, 68 ja 69)