Kohtuasi C‑428/14

DHL Express (Italy) Srl ja DHL Global Forwarding (Italy) SpA

versus

Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato)

„Eelotsusetaotlus — Konkurentsipoliitika — ELTL artikkel 101 — Määrus (EÜ) nr 1/2003 — Rahvusvahelise kaubaveo sektor — Siseriiklikud konkurentsiasutused — Euroopa konkurentsivõrgustiku õigusaktide õiguslik tähendus — Selle võrgustiku leebema kohtlemise näidisprogramm — Komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotlus — Trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotlus, mis on esitatud siseriiklikele konkurentsiasutustele — Nende kahe taotluse vaheline suhe”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 20. jaanuari 2016. aasta otsus

1. Konkurents — Liidu eeskirjad — Komisjoni teatis koostöö kohta ja komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist — Euroopa konkurentsivõrgustiku raames välja töötatud leebema kohtlemise näidisprogramm

   (ELTL artiklid 101 ja 102; nõukogu määrus nr 1/2003; komisjoni teatised 2004/C 101/03 ja 2006/C 298/11)

2. Konkurents — Liidu eeskirjad — Komisjoni teatis koostöö kohta ja komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist — Liidu leebema kohtlemise programmi ja liikmesriikide vastava programmi vaheline sõltumatus — Asjaomaste ettevõtjate kohustus esitada leebema kohtlemise taotlused eraldi esiteks komisjonile ja teiseks pädevatele siseriiklikele ametiasutustele

   (ELTL artikkel 101; nõukogu määrus nr 1/2003)

3. Konkurents — Liidu eeskirjad — Komisjoni teatis koostöö kohta ja komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist — Euroopa konkurentsivõrgustiku raames välja töötatud leebema kohtlemise näidisprogramm

   (ELTL artikkel 101; nõukogu määrus nr 1/2003; komisjoni teatised 2004/C 101/03 ja 2006/C 298/11)

4. Konkurents — Liidu eeskirjad — Komisjoni teatis koostöö kohta ja komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist — Euroopa konkurentsivõrgustiku raames välja töötatud leebema kohtlemise näidisprogramm

   (ELTL artikkel 101; nõukogu määrus nr 1/2003; komisjoni teatised 2004/C 101/03 ja 2006/C 298/11)

1.  Euroopa Liidu õigusnorme, eelkõige ELTL artiklit 101 ja määrust nr 1/2003 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa konkurentsivõrgustiku raames vastu võetud õigusaktid, eelkõige selle võrgustiku leebema kohtlemise näidisprogramm ei ole siseriiklikele konkurentsiasutustele siduvad.

   (vt punktid 33, 35, 36, 42 ja 44 ning resolutsiooni punkt 1)

2.  Siseriiklikel konkurentsiasutustel on vabadus vastu võtta leebema kohtlemise programme ning kõik need programmid on sõltumatud mitte üksnes teistest siseriiklikest programmidest, vaid ka liidu leebema kohtlemise programmist. Kooseksisteerimine ja sõltumatus, mis on seega iseloomulikud liidu leebema kohtlemise programmi ja liikmesriikide vastava programmi vahelistele suhetele, on määrusega nr 1/2003 kehtestatud komisjoni ja siseriiklike konkurentsiasutuste paralleelpädevuste süsteemi väljendus.

   Sellest ilmneb, et kartelli puhul, mille konkurentsivastane mõju võib avalduda paljudes liikmesriikides ja järelikult kaasa tuua erinevate siseriiklike konkurentsiasutuste ja komisjoni sekkumise, on ettevõtjal, kes soovib leebema kohtlemise korrale tugineda seetõttu, et ta osales kõnealuses kartellis, huvi esitada leebema kohtlemise taotlused mitte üksnes komisjonile, vaid ka siseriiklikele ametiasutustele, kes võivad olla pädevad kohaldama ELTL artiklit 101.

   Vastavate taotluste sõltumatus on otseselt tingitud asjaolust, et liidu tasandil puudub üksainus süsteem niisuguste ettevõtjate iseenda süüstamiseks, kes vastuolus ELTL artikliga 101 osalevad kartellides. Kõnealust sõltumatust ei saa mõjutada ka asjaolu, et erinevate taotluste ese on sama konkurentsiõigusrikkumine.

   (vt punktid 57–60)

3.  Liidu õigusnorme, nimelt ELTL artiklit 101 ja määrust nr 1/2003 tuleb tõlgendada nii, et niisuguse leebema kohtlemise taotluse, mille ettevõtja esitas või kavatseb esitada komisjonile, ja sama kartelli kohta siseriiklikule konkurentsiasutusele esitatud lihtsustatud taotluse vahel ei esine õiguslikku seost, mis kohustaks seda ametiasutust hindama lihtsustatud taotlust lähtuvalt leebema kohtlemise taotlusest. See, kas lihtsustatud taotlus kajastab komisjonile esitatud taotluse sisu õigesti või mitte, on selles osas asjakohatu.

   Niisugune õiguslik seos seaks kahtluse alla erinevate taotluste sõltumatuse ning järelikult lihtsustatud taotluste süsteemi kui sellise mõtte. Süsteem rajaneb põhimõttel, mille kohaselt ei eksisteeri liidu tasandil mitte üksainus leebema kohtlemise süsteem või „põhitaotlus”, mis esitatakse paralleelselt „täiendavate” taotlustega, vaid komisjonile esitatavad leebema kohtlemise taotlused ja siseriiklikele konkurentsiasutustele esitatavad lihtsustatud taotlused, mille hindamine lasub eranditult selle adressaadiks oleval asutusel.

   Lisaks, kui siseriiklikule konkurentsiasutusele esitatud lihtsustatud taotlusel on kitsam esemeline kohaldamisala, kui komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotlusel, ei pea siseriiklik konkurentsiasutus võtma ühendust komisjoniga ega ettevõtja endaga, et teha kindlaks, kas ettevõtja on tuvastanud konkreetseid näiteid õigusvastase tegevuse kohta sektoris, mida väidetavalt hõlmab leebema kohtlemise taotlus, kuid mitte lihtsustatud taotlus. Selline kohustus võiks vähendada leebema kohtlemise taotlejate koostöökohustust, mis on leebema kohtlemise programmi üks tugisambaid. Neil asjaoludel lasub ettevõtjal, kes palub siseriiklikel konkurentsiasutustel rakendada tema suhtes leebema kohtlemise korda, kohustus tagada, et igas tema esitatud taotluses puuduvad kahtlused taotluse ulatuses suhtes.

   (vt punktid 61, 63, 64 ja 67 ning resolutsiooni punkt 2)

4.  Liidu õigusnorme, eelkõige ELTL artiklit 101 ja määrust nr 1/2003 tuleb tõlgendada nii, et nende normidega ei ole vastuolus see, kui siseriiklik konkurentsiasutus võtab vastu trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotluse, mille esitas ettevõtja, kes ei esitanud komisjonile mitte täieliku kaitse taotluse, vaid trahvide vähendamise taotluse.

   Asjaolu, et Euroopa konkurentsivõrgustiku (EKV) leebema kohtlemise näidisprogrammis ei olnud ettevõtjate jaoks, kes olid komisjonile esitanud trahvi vähendamise taotluse, konkreetsel juhul sõnaselgelt ette nähtud võimalust esitada trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotlus siseriiklikele konkurentsiasutustele, ei saa siinkohal tõlgendada nii, et see välistab, et nimetatud asutused võtavad kõigil nendel tingimustel vastu lihtsustatud taotluse. Siseriiklike konkurentsiasutuste suhtes EKV näidisprogrammi siduvuse puudumine toob kaasa nimelt selle, et esiteks ei ole liikmesriigid kohustatud oma leebema kohtlemise korda sisse viima EKV leebema kohtlemise näidisprogrammi sätteid ning teiseks ei ole liikmesriikidel ka keelatud siseriiklikul tasandil vastu võtta norme, mis näidisprogrammis puuduvad või mis kalduvad sellest kõrvale, tingimusel et vastavat pädevust teostatakse kooskõlas liidu õigusega, eelkõige ELTL artikliga 101 ja määrusega nr 1/2003. ELTL artikli 101 tõhus kohaldamine ei välista seejuures siseriiklikku leebema kohtlemise korda, mis võimaldab vastu võtta trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotluse, mille esitas ettevõtja, kes ei esitanud komisjonile täieliku kaitse taotlust.

   Selles kontekstis ei saa välistada, et ettevõtja, kes esimesena ei esitanud komisjonile leebema kohtlemise taotlust ning kelle puhul järelikult trahvi üksnes vähendatakse, võib trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotluse esitamise tõttu olla esimene, kes siseriiklikku konkurentsiasutust teavitab asjaomase kartelli olemasolust. Niisuguses olukorras, kus komisjon ei vii läbi oma uurimist samade asjaolude suhtes nagu need, millest teatati siseriiklikule ametiasutusele, võidakse asjaomasele ettevõtjale siseriikliku leebema kohtlemise korra alusel anda täielik kaitse.

   (vt punktid 76, 77, 80, 83 ja 84 ning resolutsiooni punkt 3)