Kohtuasi C‑82/12

Transportes Jordi Besora SL

versus

Generalitat de Catalunya

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Superior de Justicia de Cataluña)

„Kaudsed maksud — Aktsiis — Direktiiv 92/12/EMÜ — Artikli 3 lõige 2 — Mineraalõlid — Jaemüügi maks — Mõiste „eriotstarve” — Pädevuste üleandmine autonoomsetele piirkondadele — Rahastamine — Ette kindlaks määratud kasutamine — Tervishoiu ja keskkonnaga seotud kulutused”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 27. veebruar 2014

1. Maksusätted — Õigusaktide ühtlustamine — Aktsiisimaks — Direktiiv 92/12 — Mineraalõlid — Siseriiklikud õigusnormid, millega kehtestatakse mineraalõlide jaemüügi maks — Maks, millega rahastatakse kohalike omavalitsuste tervishoiu- ja keskkonna-alaseid pädevusi — Maks, mis iseenesest ei taga kaitset nendes valdkondades — Eriotstarbe puudumine — Vastuvõetamatus

   (Nõukogu direktiiv 92/12, artikli 3 lõige 2)

2. Eelotsuse küsimused — Tõlgendamine — Tõlgendatavate kohtuotsuste ajaline mõju — Tagasiulatuv jõud — Euroopa Kohtu kehtestatav piirang — Tingimused — Kohtuotsuse majanduslike tagajärgede olulisus asjaomasele liikmesriigile — Kriteerium, mis ei ole otsustav

   (ELTL artikkel 267)

1.  Direktiivi 92/12 aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis kehtestavad mineraalõlide jaemüügile maksu, kuna seda maksu ei saa käsitada antud sätte mõttes eriotstarbelisena, kui selle maksu eesmärk, mis on mõeldud rahastama asjaomaste omavalitsuste pädevuste teostamist tervishoiu ja keskkonna valdkonnas, iseenesest ei ole tagada tervise ja keskkonna kaitset.

   „Eriotstarbeline” direktiivi 92/12 artikli 3 lõike 2 mõttes on selline otstarve, mis ei lähtu üksnes eelarvehuvidest. Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et maksutulu tekitamise pädevuse andmise kaudu kohaliku omavalitsuse autonoomia tugevdamine ise lähtub üksnes eelarvehuvidest, mis ei saa üksi kujutada endast eriotstarvet direktiivi 92/12 artikli 3 lõike 2 mõttes.

   Kuna igal maksul on alati eelarveline eesmärk, siis pelgalt asjaolust, et sellel maksul on eelarveline eesmärk, iseenesest ei piisa – ilma et see muudaks direktiivi 92/12 artikli 3 lõiget 2 sisutühjaks – selleks, et välistada selle maksu käsitamist eriotstarbelisena selle sätte mõttes. Nimetatud maksu tulu ette kindlaks määratud kasutamine sellistes kohalikes omavalitsustes nagu autonoomsed piirkonnad riigi poolt neile üle antavate tervishoiu- ja keskkonna-alaste pädevuste rahastamiseks, kujutada endast asjaolu, mida tuleb arvesse võtta, et välja selgitada eriotstarbe olemasolu Samas selline kasutamine, mille näol on tegemist pelgalt liikmesriigi eelarve sisemise korraldamise viisiga, ei saa endast kujutada piisavat tingimust, kuna iga liikmesriik võib näha ette, et maksutulu, hoolimata taotletavast eesmärgist, suunatakse konkreetsete kulutuste rahastamiseks.

   Selleks, et maksu saaks käsitada eriotstarbelisena direktiivi 92/12 artikli 3 lõike 2 mõttes, on seevastu vaja, et selle enda eesmärk oleks tagada tervise ja keskkonna kaitse. Nii on see eelkõige juhul, kui maksutulu tuleb tingimata kasutada selleks, et vähendada nimetatud maksuga maksustatavate mineraalõlide kasutamisega konkreetselt seotud sotsiaal- ja keskkonnakulusid, nii et maksutulu kasutamise ja kõnealuse maksu eesmärgi vahel oleks otsene seos.

   (vt punktid 23, 25, 27–30, 36 ja resolutsioon)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 40–42, 48 ja 49)