Kohtuasi C-522/10

Doris Reichel-Albert

versus

Deutsche Rentenversicherung Nordbayern

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sozialgericht Würzburg)

„Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus — Määrus (EÜ) nr 987/2009 — Artikli 44 lõige 2 — Vanaduspensioni õiguse analüüsimine — Teises liikmesriigis täitunud laste kasvatamise perioodide arvessevõtmine — Kohaldatavus — ELTL artikkel 21 — Kodanike vaba liikumine”

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Sotsiaalkindlustus – Määrused nr 883/2004 ja nr 987/2009 – Ajaline kohaldamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikli 87 lõige 1 ja määrus nr 987/2009, artiklid 44, 93 ning 97)

2. Sotsiaalkindlustus – Liikmesriikide pädevus sotsiaalkindlustussüsteemi korraldamisel – Piirid – Liidu õiguse järgimine – Liidu kodanike vaba liikumist käsitlevad aluslepingu sätted

   (ELTL artikkel 21)

3. Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Vanaduspension – Kohustus võtta vanaduspensioni määramisel arvesse teises liikmesriigis täitunud lapse kasvatamise perioode – Isik, kes on asunud ajutiselt elama teise liikmesriiki, ilma et ta oleks seal töötanud või tegutsenud füüsilisest isikust ettevõtjana

   (ELTL artikkel 21)

1.  Määruse nr 987/2009, milles sätestatakse määruse nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord, artikkel 44 ei ole kohaldatav laste kasvatamise aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamisest keeldumise otsusele, mis on vastu võetud enne määruse nr 987/2009 jõustumist. Määruse artiklis 97 nägi liidu seadusandja ette määruse jõustumise 1. mail 2010 ning ühtegi määruse põhjendust ega muud sätet ei saa tõlgendada nii, nagu püütaks määruse artikli 44 ajalise kehtivuse alguspunkti määrata selle õigusakti avaldamisest varasemaks ajaks. Vastupidi, määruse nr 883/2004 artikli 87 lõikest 1 – mida kohaldatakse määrusega nr 987/2009 hõlmatud olukordade suhtes vastavalt viimati nimetatud määruse artiklile 93 – nähtuvalt ei kehti määrusest tulenevad õigused enne määruse kohaldamiskuupäeva ehk 1. maid 2010.

   (vt punktid 26 ja 27)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 38)

3.  Olukorras, kus isik on asunud ajutiselt elama teise liikmesriiki kui tema päritoluriik, tuleb ELTL artiklit 21 tõlgendada nii, et isiku puhul, kes tegeles kutsealase tegevusega vaid päritoluliikmesriigis ning oli laste sündimise ajaks töötamise ajutiselt lõpetanud ja asunud üksnes perekondlikel põhjustel elama teise liikmesriiki, kohustab see artikkel päritoluliikmesriigi pädevat asutust võtma vanaduspensioni määramisel arvesse teises liikmesriigis täitunud lapse kasvatamise perioode, nagu oleksid need perioodid täitunud tema enda territooriumil.

   Siseriiklikud õigusnormid, mis ei näe niisugust kohustust ette, seavad teatud kodanikud ebasoodsamasse olukorda pelgalt asjaolu tõttu, et nad on kasutanud oma vabadust liikuda ja elada teises liikmesriigis, ning toovad seeläbi kaasa ebavõrdse kohtlemise, mis on vastuolus liidu kodaniku staatuse aluseks olevate põhimõtetega, näiteks seaduse ees võrdse kohtlemisega liikumisvabaduse kasutamisel.

   (vt punktid 42, 45 ja resolutsioon)

Kohtuasi C-522/10

Doris Reichel-Albert

versus

Deutsche Rentenversicherung Nordbayern

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sozialgericht Würzburg)

„Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus — Määrus (EÜ) nr 987/2009 — Artikli 44 lõige 2 — Vanaduspensioni õiguse analüüsimine — Teises liikmesriigis täitunud laste kasvatamise perioodide arvessevõtmine — Kohaldatavus — ELTL artikkel 21 — Kodanike vaba liikumine”

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Sotsiaalkindlustus — Määrused nr 883/2004 ja nr 987/2009 — Ajaline kohaldamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikli 87 lõige 1 ja määrus nr 987/2009, artiklid 44, 93 ning 97)

2. Sotsiaalkindlustus — Liikmesriikide pädevus sotsiaalkindlustussüsteemi korraldamisel — Piirid — Liidu õiguse järgimine — Liidu kodanike vaba liikumist käsitlevad aluslepingu sätted

   (ELTL artikkel 21)

3. Liidu kodakondsus — Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil — Vanaduspension — Kohustus võtta vanaduspensioni määramisel arvesse teises liikmesriigis täitunud lapse kasvatamise perioode — Isik, kes on asunud ajutiselt elama teise liikmesriiki, ilma et ta oleks seal töötanud või tegutsenud füüsilisest isikust ettevõtjana

   (ELTL artikkel 21)

1.  Määruse nr 987/2009, milles sätestatakse määruse nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord, artikkel 44 ei ole kohaldatav laste kasvatamise aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamisest keeldumise otsusele, mis on vastu võetud enne määruse nr 987/2009 jõustumist. Määruse artiklis 97 nägi liidu seadusandja ette määruse jõustumise 1. mail 2010 ning ühtegi määruse põhjendust ega muud sätet ei saa tõlgendada nii, nagu püütaks määruse artikli 44 ajalise kehtivuse alguspunkti määrata selle õigusakti avaldamisest varasemaks ajaks. Vastupidi, määruse nr 883/2004 artikli 87 lõikest 1 – mida kohaldatakse määrusega nr 987/2009 hõlmatud olukordade suhtes vastavalt viimati nimetatud määruse artiklile 93 – nähtuvalt ei kehti määrusest tulenevad õigused enne määruse kohaldamiskuupäeva ehk 1. maid 2010.

   (vt punktid 26 ja 27)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 38)

3.  Olukorras, kus isik on asunud ajutiselt elama teise liikmesriiki kui tema päritoluriik, tuleb ELTL artiklit 21 tõlgendada nii, et isiku puhul, kes tegeles kutsealase tegevusega vaid päritoluliikmesriigis ning oli laste sündimise ajaks töötamise ajutiselt lõpetanud ja asunud üksnes perekondlikel põhjustel elama teise liikmesriiki, kohustab see artikkel päritoluliikmesriigi pädevat asutust võtma vanaduspensioni määramisel arvesse teises liikmesriigis täitunud lapse kasvatamise perioode, nagu oleksid need perioodid täitunud tema enda territooriumil.

   Siseriiklikud õigusnormid, mis ei näe niisugust kohustust ette, seavad teatud kodanikud ebasoodsamasse olukorda pelgalt asjaolu tõttu, et nad on kasutanud oma vabadust liikuda ja elada teises liikmesriigis, ning toovad seeläbi kaasa ebavõrdse kohtlemise, mis on vastuolus liidu kodaniku staatuse aluseks olevate põhimõtetega, näiteks seaduse ees võrdse kohtlemisega liikumisvabaduse kasutamisel.

   (vt punktid 42, 45 ja resolutsioon)