Kohtuasi C-218/10

ADV Allround Vermittlungs AG, likvideerimisel,

versus

Finanzamt Hamburg-Bergedorf

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Finanzgericht Hamburg)

„Käibemaks — Kuues direktiiv — Artiklid 9, 17 ja 18 — Teenuse osutamise koha kindlaksmääramine — Mõiste „personali kasutada andmine” — Füüsilisest isikust ettevõtjad — Vajadus tagada teenuseosutaja ja teenusesaaja suhtes ühesugune hinnang teenuse osutamisele”

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Käibemaks – Ühine käibemaksusüsteem – Teenuste osutamine – Maksustatavate tehingute koha kindlaksmääramine – Personali kasutada andmine – Mõiste

   (Nõukogu direktiiv 77/388, artikli 9 lõike 2 punkti e kuues taane)

2. Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Käibemaks – Ühine käibemaksusüsteem – Sisendkäibemaksu mahaarvamine

   (Nõukogu direktiiv 77/388)

3. Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Käibemaks – Ühine käibemaksusüsteem – Sisendkäibemaksu mahaarvamine

   (Nõukogu direktiiv 77/388, artikli 17 lõige 1, lõike 2 punkt a ja lõike 3 punkt a ning artikli 18 lõike 1 punkt a)

1.  Kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 9 lõike 2 punkti e kuuendat taanet tuleb tõlgendada nii, et selles sättes sisalduv mõiste „personali kasutada andmine” hõlmab ka selliste füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate isikute kasutada andmist, kes ei ole teenust osutava ettevõtjaga töösuhtes.

   Kuna see tõlgendus käsitab nimelt asjaomaste teenuste osutamise kohana vaid ühte kohta, võimaldab see täpsemalt vältida teenuse topeltmaksustamist või teenusele käibemaksu sootuks kohaldamata jäämist. Ühtlasi lihtsustab selline tõlgendus pädevuskonflikti reegli rakendamist, võimaldades teenuste osutamise kohas maksu sissenõudmise ja maksustamise vältimise ärahoidmise eeskirjade lihtsat haldamist, kuna teenusesaaja ei pea uurima, millised õigussuhted seovad teenuseosutajat „personaliga”, mille kasutada andmisega on tegemist.

   Lisaks on see tõlgendus kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, kuna muutes teenuse osutamise koha määramise paremini ettearvatavaks, lihtsustab see kuuenda direktiivi sätete kohaldamist ja aitab tagada, et käibemaks laekub kindlalt ja õiges suuruses.

   (vt punktid 29–32, resolutsiooni punkt 1)

2.  Antud valdkonnas liidu õigusaktide puudumisel tuleb iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga kindlaks määrata pädevad ametiasutused ja menetlusnormid, mis tagavad õigussubjektidele liidu õigusega antud õiguste kaitse ning selle, et need normid ei oleks ebasoodsamad kui sarnaste siseriiklikul õigusel põhinevate kaebuste puhul (võrdväärsuse põhimõte) ega muudaks liidu õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte).

   Mis puutub tõhususe põhimõttesse, siis siseriiklikus menetlusõiguses konkreetsete juhiste puudumise korral on teenuseosutaja ja teenusesaaja õigus, mis tagab ühesuguse kohtlemise ühe ja sama teenuse maksustatavuse ja sellelt tasumisele kuuluva käibemaksu osas, jäetud praktiliselt ilma igasugusest kasulikust mõjust.

   (vt punktid 35, 37)

3.  Kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 17 lõiget 1, lõike 2 punkti a ja lõike 3 punkti a ning artikli 18 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et need ei kohusta liikmesriike kehtestama oma siseriiklikke menetlusnorme nii, et teenuseosutaja ja teenusesaaja puhul oleks tagatud teenuse osutamise maksustatavuse ja teenuselt tasumisele kuuluva käibemaksu sidus hindamine isegi siis, kui nad kuuluvad eri maksuhaldurite pädevusalasse. Ent need sätted kohustavad liikmesriike ikkagi võtma vajalikud meetmed käibemaksu kogumise täpsuse ja neutraalse maksustamise põhimõtte järgimise tagamiseks.

   Kuigi kuuenda direktiivi artikli 17 lõikes 1, lõike 2 punktis a ja lõike 3 punktis a ega artikli 18 lõike 1 punktis a ei ole konkreetselt täpsustatud menetluslike või muude meetmete sisu, mida tuleb võtta käibemaksu kogumise täpsuse ja neutraalse maksustamise põhimõtte järgimise tagamiseks, on need sätted ikkagi liikmesriikidele siduvad taotletava eesmärgi osas, jättes neile kaalutlusruumi meetmete võtmise vajalikkuse hindamisel.

   Kui selles osas peaks ilmnema, et kuigi tõlgendamis- või kehtivusküsimused puuduvad või pädevad kohtud on lausa keeldunud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamisest liidu õiguse tõlgendamise või kehtivuse hindamise küsimustes, asuvad liikmesriigi eri ametiasutused ja/või kohtud jätkuvalt ühe ja sama teenuse osutamise koha määramisel ühelt poolt teenuseosutaja ja teiselt poolt teenusesaaja puhul süstemaatiliselt lahknevatele seisukohtadele, millega on nimelt rikutud neutraalse maksustamise põhimõtet, siis võib tuvastada, et see liikmesriik on rikkunud talle kuuenda direktiiviga pandud kohustusi.

   (vt punktid 43–45 ja resolutsiooni punkt 2)

Kohtuasi C-218/10

ADV Allround Vermittlungs AG, likvideerimisel,

versus

Finanzamt Hamburg-Bergedorf

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Finanzgericht Hamburg)

„Käibemaks — Kuues direktiiv — Artiklid 9, 17 ja 18 — Teenuse osutamise koha kindlaksmääramine — Mõiste „personali kasutada andmine” — Füüsilisest isikust ettevõtjad — Vajadus tagada teenuseosutaja ja teenusesaaja suhtes ühesugune hinnang teenuse osutamisele”

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Maksusätted — Õigusaktide ühtlustamine — Käibemaks — Ühine käibemaksusüsteem — Teenuste osutamine — Maksustatavate tehingute koha kindlaksmääramine — Personali kasutada andmine — Mõiste

   (Nõukogu direktiiv 77/388, artikli 9 lõike 2 punkti e kuues taane)

2. Maksusätted — Õigusaktide ühtlustamine — Käibemaks — Ühine käibemaksusüsteem — Sisendkäibemaksu mahaarvamine

   (Nõukogu direktiiv 77/388)

3. Maksusätted — Õigusaktide ühtlustamine — Käibemaks — Ühine käibemaksusüsteem — Sisendkäibemaksu mahaarvamine

   (Nõukogu direktiiv 77/388, artikli 17 lõige 1, lõike 2 punkt a ja lõike 3 punkt a ning artikli 18 lõike 1 punkt a)

1.  Kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 9 lõike 2 punkti e kuuendat taanet tuleb tõlgendada nii, et selles sättes sisalduv mõiste „personali kasutada andmine” hõlmab ka selliste füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate isikute kasutada andmist, kes ei ole teenust osutava ettevõtjaga töösuhtes.

   Kuna see tõlgendus käsitab nimelt asjaomaste teenuste osutamise kohana vaid ühte kohta, võimaldab see täpsemalt vältida teenuse topeltmaksustamist või teenusele käibemaksu sootuks kohaldamata jäämist. Ühtlasi lihtsustab selline tõlgendus pädevuskonflikti reegli rakendamist, võimaldades teenuste osutamise kohas maksu sissenõudmise ja maksustamise vältimise ärahoidmise eeskirjade lihtsat haldamist, kuna teenusesaaja ei pea uurima, millised õigussuhted seovad teenuseosutajat „personaliga”, mille kasutada andmisega on tegemist.

   Lisaks on see tõlgendus kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, kuna muutes teenuse osutamise koha määramise paremini ettearvatavaks, lihtsustab see kuuenda direktiivi sätete kohaldamist ja aitab tagada, et käibemaks laekub kindlalt ja õiges suuruses.

   (vt punktid 29–32, resolutsiooni punkt 1)

2.  Antud valdkonnas liidu õigusaktide puudumisel tuleb iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga kindlaks määrata pädevad ametiasutused ja menetlusnormid, mis tagavad õigussubjektidele liidu õigusega antud õiguste kaitse ning selle, et need normid ei oleks ebasoodsamad kui sarnaste siseriiklikul õigusel põhinevate kaebuste puhul (võrdväärsuse põhimõte) ega muudaks liidu õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte).

   Mis puutub tõhususe põhimõttesse, siis siseriiklikus menetlusõiguses konkreetsete juhiste puudumise korral on teenuseosutaja ja teenusesaaja õigus, mis tagab ühesuguse kohtlemise ühe ja sama teenuse maksustatavuse ja sellelt tasumisele kuuluva käibemaksu osas, jäetud praktiliselt ilma igasugusest kasulikust mõjust.

   (vt punktid 35, 37)

3.  Kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 17 lõiget 1, lõike 2 punkti a ja lõike 3 punkti a ning artikli 18 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et need ei kohusta liikmesriike kehtestama oma siseriiklikke menetlusnorme nii, et teenuseosutaja ja teenusesaaja puhul oleks tagatud teenuse osutamise maksustatavuse ja teenuselt tasumisele kuuluva käibemaksu sidus hindamine isegi siis, kui nad kuuluvad eri maksuhaldurite pädevusalasse. Ent need sätted kohustavad liikmesriike ikkagi võtma vajalikud meetmed käibemaksu kogumise täpsuse ja neutraalse maksustamise põhimõtte järgimise tagamiseks.

   Kuigi kuuenda direktiivi artikli 17 lõikes 1, lõike 2 punktis a ja lõike 3 punktis a ega artikli 18 lõike 1 punktis a ei ole konkreetselt täpsustatud menetluslike või muude meetmete sisu, mida tuleb võtta käibemaksu kogumise täpsuse ja neutraalse maksustamise põhimõtte järgimise tagamiseks, on need sätted ikkagi liikmesriikidele siduvad taotletava eesmärgi osas, jättes neile kaalutlusruumi meetmete võtmise vajalikkuse hindamisel.

   Kui selles osas peaks ilmnema, et kuigi tõlgendamis- või kehtivusküsimused puuduvad või pädevad kohtud on lausa keeldunud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamisest liidu õiguse tõlgendamise või kehtivuse hindamise küsimustes, asuvad liikmesriigi eri ametiasutused ja/või kohtud jätkuvalt ühe ja sama teenuse osutamise koha määramisel ühelt poolt teenuseosutaja ja teiselt poolt teenusesaaja puhul süstemaatiliselt lahknevatele seisukohtadele, millega on nimelt rikutud neutraalse maksustamise põhimõtet, siis võib tuvastada, et see liikmesriik on rikkunud talle kuuenda direktiiviga pandud kohustusi.

   (vt punktid 43–45 ja resolutsiooni punkt 2)