Keywords
Summary

Keywords

1. Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Hasartmängud

(EÜ artikkel 49)

2. Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Hasartmängud

(EÜ artikkel 49)

Summary

1. EÜ artiklit 49 tuleb tõlgendada selliselt, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi sellised õigusnormid, mis keelavad suunata selle liikmesriigi elanikele reklaami hasartmängude kohta, mida eraettevõtjad mõnes teises liikmesriigis korraldavad tulu saamise eesmärgil.

Nimelt võivad kultuurilised, moraalsed või religioossed kaalutlused õigustada piiranguid hasartmängude korraldajate teenuste osutamise vabadusele eelkõige juhul, kui ei ole aktsepteeritav, et eratulu saadakse tulenevalt sellest, et kasutatakse ära sotsiaalset probleemi või mängijate nõrkust ja nende ebaõnne. Vastavalt iga liikmesriigi väärtusteskaalale ja neile kuuluvast kaalutlusõigusest lähtuvalt võib liikmesriik piirata hasartmängude korraldamist, andes selle õiguse ainult avalik‑õiguslikele või mittetulunduslikele asutustele. Keeld, mille kohaselt tulunduslike erahuvidega korraldajad ei tohi kõnealuse liikmesriigi tarbijatele oma teenuseid propageerida, vastab hasartmängude sektori tulundusliku erahuvi välistamise eesmärgile ja seega võib seda pidada taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikuks.

(vt punktid 43–46, resolutsiooni punkt 1)

2. EÜ artiklit 49 tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis allutavad hasartmängud ainuõiguste süsteemile ja mille kohaselt karistatakse mõnes teises liikmesriigis korraldatud hasartmängude propageerimise eest rangemalt kui ilma loata selle liikmesriigi territooriumil korraldatud hasartmängude propageerimise eest.

Siseriikliku kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas põhikohtuasjas kõne all olevate siseriiklike õigusnormide puhul on olukord selline. Ta peab eelkõige uurima, kas kõne alla olevat kahte rikkumist, isegi kui need kuuluvad erinevate süsteemide alla, koheldakse kohaldatavate siseriiklike õigusaktide alusel võrdselt. See kohus peab eelkõige kindlaks tegema, kas asjaolusid arvestades käsitlevad pädevad asutused nimetatud õigusrikkumisi samasuguse hoolega ning kas pädevad kohtud määravad nende eest võrdsed karistused.

(vt punktid 55, 57, resolutsiooni punkt 2)