Kohtuasi C-214/07

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Prantsuse Vabariik

„Riigiabi — Abikava — Ühisturuga kokkusobimatus — Otsuse täitmine — Käsutusse antud abi tagasinõudmine — Täitmise täielik võimatus”

Kohtujurist E. Sharpstoni ettepanek, esitatud 12. juunil 2008   I ‐ 8360

Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 13. november 2008   I ‐ 8380

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Riigiabi tagasinõudmise kohustuse täitmata jätmine – Vastuväited – Täitmise täielik võimatus – Hindamiskriteeriumid

   (EÜ artikkel 10 ja EÜ artikli 88 lõige 2; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 14 lõige 3)

2. Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Kohustus – Abisaaja, kelle suhtes on alustatud kõiki võlakohustusi hõlmavat menetlust – Võlgniku kindlaksmääramine tegevuse lõpetamise korral – Konkurentsieelise saaja

   (EÜ artikli 88 lõige 2)

3. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Riigiabi puudutava komisjoni otsuse täitmata jätmine – Otsuse täitmata jätmine – Euroopa Kohtu kohustus analüüsida väidet otsuse täitmiseks võetud meetmetest komisjonile teatamata jätmise kohta – Puudumine

   (EÜ artikli 88 lõige 2)

1.  Ainus alus, millele liikmesriik võib komisjoni poolt EÜ artikli 88 lõike 2 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastu tugineda, on abi tagasinõudmise otsuse korrektse täitmise täielik võimatus. Raskuste puhul peavad komisjon ja liikmesriik EÜ artiklis 10 ette nähtud lojaalse koostöö kohustusele vastavalt tegema raskuste ületamiseks heas usus koostööd, järgides samas rangelt asutamislepingu sätteid.

   Täitmise täieliku võimatuse tingimus ei ole täidetud, kui liikmesriik ainult teavitab komisjoni otsuse elluviimisel esinevatest õiguslikest, poliitilistest või praktilistest raskustest, üritamata tegelikult asjaomastelt ettevõtjatelt abi tagasi saada ja esitamata komisjonile alternatiivseid võimalusi otsuse elluviimiseks, mis võimaldaksid neist raskustest üle saada. Need raskused, mis on seotud abisaajate tuvastamise, tagasinõutavate abisummade arvutamise ning tagasinõudemenetluste valiku ja rakendamisega, on temast endast või siseriiklike ametiasutuste tegevusetusest tulenevad siseriiklikud raskused.

   (vt punktid 44–46 ja 50)

2.  Kui abisaaja ettevõtja suhtes on algatatud kõiki võlakohustusi hõlmav menetlus, siis olukorra taastamiseks ja ebaseaduslikust abist tuleneva konkurentsimoonutuse lõpetamiseks piisab põhimõtteliselt ebaseadusliku abi tagasinõude registreerimisest võlanimekirjas. Kui võlanõude esitamise tähtaeg on möödunud, siis peavad siseriiklikud ametiasutused algatama nõudeõiguse taastamise menetluse, kui see on olemas ja seda on veel võimalik teha, mis teatud juhtudel võimaldab võlanõude esitamist tähtajatult. Kui abisaajad on tegevuse lõpetanud ja oma varad üle andnud, siis siseriiklikud ametiasutused peavad kontrollima, kas ülemineku finantstingimused vastasid turutingimustele. Kui see oli nii, siis hinnati abi osa turuhinnas ja loeti seda ostuhinnas sisalduvaks, nii et ostjat ei peeta võrreldes teiste turul tegutsevate ettevõtjatega eelist saanuks. Vastupidisel juhul ei saa välistada, et omandaja on vajadusel kohustatud asjaomase abi tagastama, juhul kui on tuvastatud, et tal on nimetatud abi saamisega seotud tegelik konkurentsieelis. Ülemineku finantstingimuste hindamiseks võivad siseriiklikud ametiasutused võtta eelkõige arvesse üleminekul kasutatud vormi, näiteks avalik pakkumine, mida peetakse turutingimustel müüki tagavaks, või ülemineku puhul taotletud võimalikku ekspertiisi. Kui varasid ostis palju erinevaid ostjaid, siis põhimõtteliselt ei takista miski kontrollimast, kas kõikide tehingute finantstingimused olid turutingimustega kooskõlas. Juhul kui tegemist on varade üleminekuga läbirääkimiste teel, siis ei saa abi tagasinõudmine omandajalt sõltuda üleminekuaktis abi üleminekule otsesest viitamisest. Tagasinõudmine võib toimuda, kui omandaja pidi abist ning komisjoni algatatud järelevalvemenetlusest teadlik olema.

   Esitatud põhjendustest lähtudes ei saa liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetluses kostjaks olev liikmesriik piirduda üldiste ja abstraktsete kinnitustega, viitamata konkreetsetele tuvastatud juhtumitele, mida on analüüsitud otsuse täitmiseks tõhusalt võetud kõikidest sammudest lähtudes.

   (vt punktid 56–63)

3.  Komisjoni poolt EÜ artikli 88 lõike 2 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames ei uuri Euroopa Kohus nõudeid, mille eesmärk on liikmesriigi süüdi tunnistamine sellise otsuse täitmiseks võetud meetmetest komisjonile teatamata jätmises, mis tunnistab abikava ühisturuga kokkusobimatuks ning määrab Käsutusse antud abi tagasinõudmise, kuna see liikmesriik ei ole just neid kohustusi ettenähtud tähtaja jooksul täitnud.

   (vt punkt 67)