Kohtuasi C‑90/17

Turbogás – Produtora Energética SA

versus

Autoridade Tributária e Aduaneira

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Arbitral Tributário (Centro de Arbitragem Administrativa))

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2003/96/EÜ – Energiatoodete ja elektrienergia maksustamine – Artikli 21 lõike 5 kolmas lõik – Üksus, mis toodab elektrienergiat oma tarbeks – Elektrienergia väiketootjad – Artikli 14 lõike 1 punkt a – Elektrienergia tootmiseks kasutatavad energiatooted – Maksust vabastamise kohustus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (esimene koda) 27. juuni 2018. aasta otsus

Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Energiatoodete ja elektrienergia maksustamine – Direktiiv 2003/96 – Elektrienergia tootmiseks ja tootmise suutlikkuse säilitamiseks kasutatud energiatoodete maksuvabastus – Maksust vabastamise kohustus – Ulatus – Energiatooted, mis pärinevad üksuselt, mis toodab elektrienergiat oma tarbeks – Hõlmamine – Kohustus tõendada kasutamist

(Nõukogu direktiiv 2003/96, artikli 14 lõike 1 punkt a ning artikli 21 lõike 5 kolmas lõik)

Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik, artikli 21 lõike 5 kolmandat lõiku ja artikli 14 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellist üksust, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning mis toodab elektrienergiat oma tarbeks, sõltumata üksuse suurusest ja põhitegevusalaks olevast majandustegevusest, tuleb lugeda nendest sätetest esimese tähenduses „turustajaks“, kelle poolt elektrienergia tootmiseks tarbitav elektrienergia kuulub siiski artikli 14 lõike 1 punktis a ette nähtud kohustusliku maksust vabastamise alla.

Sellegipoolest tuleb täpsustada, et direktiivis 2003/96 ei reguleerita küsimust, kuidas tuleb tõendada energiatoodete kasutamist eesmärkidel, mis annavad õiguse saada maksuvabastus. Vastupidi tehakse kõnealuse direktiiviga, nagu selgub selle artikli 14 lõikest 1, liikmesriikidele ülesandeks kindlaks määrata selles sättes ette nähtud maksuvabastuste tingimused, selleks et tagada nende maksuvabastuste nõuetekohane ja selge kohaldamine ning ära hoida maksudest kõrvalehoidmist, maksustamise vältimist ja muid kuritarvitusi. Samas peavad liikmesriigid, kui nad kasutavad oma õigust kehtestada kõnealuse direktiivi artikli 14 lõikes 1 sätestatud maksuvabastuste saamise tingimused, siiski järgima õiguse üldpõhimõtteid, mis on osa liidu õiguskorrast ja mille hulka kuulub eelkõige proportsionaalsuse põhimõte (2. juuni 2016. aasta kohtuotsus Polihim‑SS, C‑355/14, EU:C:2016:403, punktid 57 ja 59). Kuigi selles osas võivad liikmesriigid vorminõuete rikkumise eest ette näha rahalise karistuse (vt selle kohta 2. juuni 2016. aasta kohtuotsus ROZ-ŚWIT, C‑418/14, EU:C:2016:400, punkt 40), ei saa niisugune rikkumine kahtluse alla seada direktiivi 2003/96 artikli 14 lõike 1 punktis a ette nähtud õigust saada kohustuslik maksuvabastus, kui selle kohaldamise sisulised tingimused on täidetud (vt selle kohta 13. juuli 2017. aasta kohtuotsus Vakarų Baltijos laivų statykla, C‑151/16, EU:C:2017:537, punkt 51).

(vt punktid 43–45 ja resolutsioon)