Kohtuasi C‑80/17

Fundo de Garantia Automóvel

versus

Alina Antónia Destapado Pão Mole Juliana
ja
Cristiana Micaela Caetano Juliana

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supremo Tribunal de Justiça)

Eelotsusetaotlus – Mootorsõiduki kasutamise kohustuslik tsiviilvastutuskindlustus – Direktiiv 72/166/EMÜ – Artikli 3 lõige 1 – Teine direktiiv 84/5/EMÜ – Artikli 1 lõige 4 – Kindlustuslepingu sõlmimise kohustus – Eramaal seisma pandud sõiduk – Hüvitusorgani regressiõigus kindlustamata sõiduki omaniku vastu

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 4. septembri 2018. aasta otsus

1. Õigusaktide ühtlustamine – Mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustus – Liikmesriikide kohustused – Liikmesriigi territooriumil põhiasukohta omavate sõidukite üldine kindlustuskohustus – Ulatus – Kohaldatavus eramaal seisma pandud, kuid sõidukorras sõidukile

   (Nõukogu direktiiv 72/166, muudetud direktiiviga 2005/14, artikli 1 punkt 1, artikli 3 lõige 1 ja artikkel 4))

2. Õigusaktide ühtlustamine – Mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustus – Direktiiv 84/5 – Liiklusõnnetuse ohvritele hüvitise maksmist tagava garantiiorgani sekkumine – Tingimused – Piirid

   (Nõukogu direktiiv 84/5, muudetud direktiiviga 2005/14, artikli 1 lõige 4)

3. Õigusaktide ühtlustamine – Mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustus – Direktiiv 84/5 – Liiklusõnnetuse ohvritele hüvitise maksmist tagava garantiiorgani sekkumine – Liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt on organil regressiõigus vastutuskindlustuse kohustusega isiku vastu – Kohaldatavus ka juhul, kui see isik ei ole õnnetuse eest tsiviilõiguslikult vastutav – Lubatavus

   (Nõukogu direktiiv 84/5, muudetud direktiiviga 2005/14, artikli 1 lõige 4)

1.  Nõukogu 24. aprilli 1972. aasta direktiivi 72/166/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiviga 2005/14/EÜ) artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mootorsõiduki kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse lepingu sõlmimine on kohustuslik, kui sõiduk on jätkuvalt liikmesriigis registreeritud ja on sõidukorras, kuid on pandud seisma eramaal üksnes omaniku otsusel, kes ei kavatse seda enam juhtida.

   Esimese direktiivi artikli 3 lõige 1, mis on sõnastatud väga üldiselt, kohustab seega liikmesriike kehtestama oma siseriiklikus õiguskorras sõidukite üldise kindlustuskohustuse (vt selle kohta 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Csonka jt, C‑409/11, EU:C:2013:512, punkt 24). Niisiis peab iga liikmesriik direktiivi artiklis 4 ette nähtud erandeid arvestades tagama, et kõikide nende sõidukite suhtes, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on sõlmitud kindlustusandjaga leping, et kindlustada liidu õigusnormides määratletud ulatuses nimetatud sõidukist tulenev vastutus (vt selle kohta 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Csonka jt, C‑409/11, EU:C:2013:512, punkt 28). Mõiste „sõiduk“ on esimese direktiivi artikli 1 punktis 1 määratletud kui „kõik maismaal sõitmiseks mõeldud mootorsõidukid“. See määratlus ei sõltu sellest, kuidas asjaomast sõidukit kasutatakse või võidakse kasutada (4. septembri 2014. aasta kohtuotsus Vnuk, C‑162/13, EU:C:2014:2146, punkt 38, ja 28. novembri 2017. aasta kohtuotsus Rodrigues de Andrade, C‑514/16, EU:C:2017:908, punkt 29). Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 63–65 märkis, toetab selline määratlus mõiste „sõiduk“ objektiivset käsitust, mis ei sõltu sõiduki omaniku või muu isiku kavatsusest sõidukit tegelikult kasutada.

   Oluline on ka toonitada, et erinevalt eelkõige kohtuasjadest, milles tehti 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus Vnuk (C‑162/13, EU:C:2014:2146), 28. novembri 2017. aasta kohtuotsus Rodrigues de Andrade (C‑514/16, EU:C:2017:908) ja 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Núñez Torreiro (C‑334/16, EU:C:2017:1007), kus Euroopa Kohtul tuli seoses sõidukitega, mille suhtes oli sõlmitud mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse leping, täpsustada, missugused kindlustatud sõidukite kasutusjuhud on kaetud sõlmitud kindlustusega, on põhikohtuasjas käsitlemisel eraldi küsimus sellise kindlustuse sõlmimise kohustuse ulatusest ning õiguskindlusega seotud põhjustel tuleb see kindlaks teha eelnevalt, see tähendab enne seda, kui sõiduk võib sattuda liiklusõnnetusse. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 34 märkis, on teise direktiivi artikli 1 lõikes 4 ette nähtud hüvitusorgani kohustusliku sekkumise ulatus kahju osas, mille on põhjustanud tuvastatud sõiduk, samasuguse ulatusega nagu esimese direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud üldine kindlustuskohustus. Hüvitusorgani kohustuslik sekkumine sellises olukorras ei saa järelikult laieneda juhtudele, kui õnnetuses osalenud sõiduki suhtes ei olnud kindlustuskohustust.

   (vt punktid 36–40, 46, 52, resolutsiooni punkt 1)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 44 ja 45)

3.  Nõukogu 30. detsembri 1983. aasta teise direktiivi 84/5/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiviga 2005/14/EÜ) artikli 1 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik õigusakt, mille kohaselt on nimetatud sättes ette nähtud organil regressiõigus peale õnnetuse põhjustanud isiku või isikute ka isiku vastu, kes oli kohustatud sõlmima mootorsõiduki kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse lepingu sõiduki suhtes, mis põhjustas kahju, mille organ hüvitas, kuid kes seda lepingut ei sõlminud, ning regressiõigus on ka juhul, kui see isik ei ole tsiviilõiguslikult vastutav õnnetuse eest, mille käigus kahju tekkis.

   Liidu seadusandja soovis küll jätta liikmesriikidele õiguse reguleerida teise direktiivi artikli 1 lõikes 4 ette nähtud hüvitusorgani regressiõigust, eelkõige „õnnetuse põhjustanud isiku või isikute“ vastu, kuid ei ühtlustanud selle organi regressiõigusega seotud eri aspekte, eeskätt teiste isikute kindlaksmääramist, kelle vastu võib regressinõude esitada, mistõttu – nagu komisjongi rõhutas – kohaldatakse neile aspektidele iga liikmesriigi siseriiklikku õigust. Niisiis võib siseriiklik õigusakt sätestada, et kui õnnetuses osalenud sõiduki omanik ei ole täitnud siseriiklikust õigusest tulenevat kohustust see sõiduk kindlustada, nagu käesolevas asjas, võib hüvitusorgan esitada regressinõude peale õnnetuse põhjustanud isiku või isikute ka sõiduki omaniku vastu, sõltumata omaniku tsiviilvastutusest õnnetuse toimumise eest.

   (vt punktid 55–57 ja resolutsiooni punkt 2)