Kohtuasi C‑403/16

Soufiane El Hassani

versus

Minister Spraw Zagranicznych

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud
Naczelny Sąd Administracyjny)

Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Määrus (EÜ) nr 810/2009 – Artikli 32 lõige 3 – Ühenduse viisaeeskiri – Viisa andmisest keeldumise otsus – Taotleja õigus see otsus vaidlustada – Liikmesriigi kohustus tagada õigus õiguskaitsevahendile

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (esimene koda) 13. detsembri 2017. aasta otsus

1. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne–Viisapoliitika–Ühenduse viisaeeskiri–Määrus nr 810/2009–Ühtsete viisade andmise kord ja tingimused–Viisa andmisest keeldumine–Selle otsuse peale esitatud kaebus–Liikmesriigi menetlusnormide kohaldamine–Menetlusautonoomia põhimõte–Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtete järgimine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 810/2009, artikli 32 lõige 3)

2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne–Viisapoliitika–Ühenduse viisaeeskiri–Määrus nr 810/2009–Ühtsete viisade andmise kord ja tingimused–Viisa andmisest keeldumine–Liikmesriikide kohustus näha ette menetlus, mis tagab selle otsuse kohtus vaidlustamise võimaluse

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 810/2009, artikli 32 lõige 3)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 25–30)

2.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrusega (EL) nr 610/2013), artikli 32 lõiget 3 koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriike ette nägema viisa andmisest keeldumise otsuste vaidlustamise menetluse, mille üksikasjalikud eeskirjad tuleb kehtestada iga liikmesriigi õiguskorras, järgides sealjuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. See menetlus peab teatavas menetlusstaadiumis tagama kohtus vaidlustamise võimaluse.

   Eelotsusetaotluse esitanud kohus on ainsana pädev tõlgendama siseriiklikku õigust ja tema ülesanne on teha kindlaks, kas ja mil määral vastab põhikohtuasjas vaatluse all olev läbivaatamise kord nendele nõuetele. Sellega seoses tuleb liikmesriigi kohtul arvesse võtta seda, et nagu nähtub viisaeeskirja põhjendusest 29, tuleb selle sätteid tõlgendada hartas tunnustatud põhiõigusi ja põhimõtteid järgides.

   Kuigi on tõsi, et riigiasutustel on viisataotluste läbivaatamisel viisaeeskirjas ette nähtud keeldumispõhjuste kohaldamise tingimuste ja asjassepuutuvate asjaolude hindamise küsimuses ulatuslik kaalutlusruum, ei mõjuta selline kaalutlusruum siiski kuidagi asjaolu, et need asutused kohaldavad vahetult liidu õigusnormi. Järelikult kuulub harta kohaldamisele, kui liikmesriik võtab viisaeeskirja artikli 32 lõike 1 alusel vastu otsuse viisa andmisest keelduda. Ent harta artikkel 47 – mis kinnitab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet – näeb oma esimeses lõigus ette, et igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus (vt selle kohta kohtuotsus, 17.12.2015, Tall, C‑239/14, EU:C:2015:824, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika). Harta artikli 47 teine lõik näeb lisaks ette, et igaühel on õigus asja arutamisele sõltumatus ja erapooletus kohtus. Järelikult, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 119, kehtestab harta artikkel 47 liikmesriikidele kohustuse tagada teatavas menetlusstaadiumis võimalus pöörduda viisa andmisest keeldumise lõpliku otsusega seotud asjaga kohtusse.

   (vt punktid 31, 32, 36–39, 41 ja 42 ning resolutsioon)