Kohtuasi C‑292/14

Elliniko Dimosio

versus

Stefanos Stroumpoulis jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeim kohus))

„Eelotsusetaotlus — Direktiiv 80/987/EMÜ — Töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine — Kohaldamisala — Kolmanda riigi lipu all sõitval laeval töötavate meremeeste rahuldamata töötasunõuded — Tööandja, kelle põhikirjajärgne asukoht on asjaomases kolmandas riigis — Tööleping, mille suhtes kohaldatakse asjaomase kolmanda riigi õigust — Tööandja maksejõuetus, mis on välja kuulutatud liikmesriigis, kus on tema tegelik asukoht — Artikli 1 lõige 2 — Lisa II punkti alapunkt A — Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette meremeeste rahuldamata töötasunõuete tagamise ainult nende välisriigis hülgamise korral — Kaitsetase, mis ei ole direktiivis 80/987 sätestatuga võrdväärne”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 25. veebruar 2016

1. Sotsiaalpoliitika — Õigusaktide ühtlustamine — Töötajate kaitse tööandja maksejõuetuse korral — Direktiiv 80/987 — Kohaldamisala — Liikmesriigis elavad ja seal värvatud töötajad, kes töötavad sellise äriühingu kolmanda riigi lipu all sõitval kruiisilaeval, mille põhikirjajärgne asukoht on nimetatud kolmandas riigis — Sellise äriühingu maksejõuetuse väljakuulutamine liikmesriigi kohtu poolt

   Selliste töötajate õigus direktiivis ette nähtud kaitsele rahuldamata töötasunõuete osas (Nõukogu direktiiv 80/987, artiklid 1, 2, artikli 3 lõige 1 ja artikli 5 punkt b; nõukogu otsus 98/392)

2. Sotsiaalpoliitika — Õigusaktide ühtlustamine — Töötajate kaitse tööandja maksejõuetuse korral — Direktiiv 80/987 — Kohaldamisala — Direktiiviga lubatud väljaarvamised — Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette direktiivis sätestatuga võrdväärse kaitse — Meremeeste välisriigis hülgamise korral kohaldatav kaitse — Võrdväärse kaitse puudumine

   (Nõukogu direktiiv 80/987, artikli 1 lõige 2)

1.  Direktiivi 80/987 (töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) tuleb tõlgendada nii, et kui direktiivi artikli 1 lõike 2 võimalik kohaldamine välja arvata, peab meremeestele, kes elavad liikmesriigis ning kelle on selles liikmesriigis värvanud äriühing (kelle põhikirjajärgne asukoht on kolmandas riigis, kuid tegelik asukoht asjaomases liikmesriigis), et nad töötaksid töötajana kruiisilaeva pardal (mis kuulub sellele äriühingule ja sõidab asjaomase kolmanda riigi lipu all) töölepingu alusel, mille kohaselt on kohaldatav selle kolmanda riigi õigus, olema äriühingu vastu esinevate rahuldamata töötasunõuete osas tagatud direktiivis sätestatud kaitse pärast seda, kui sama liikmesriigi kohus on oma õiguse alusel kuulutanud välja äriühingu maksejõuetuse. Seda ei mõjuta asjaolu, et töölepingute suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust; asjaolu, et laev sõidab selle kolmanda riigi lipu all; asjaolu, et tööandja põhikirjajärgne asukoht on samas kolmandas riigis ja asjaolu, et asjaomasel liikmesriigil ei ole võimalik nõuda tööandjalt, et ta osaleks direktiivi 80/987 artikli 3 lõikes 1 nimetatud garantiiasutuse rahastamises.

   Nimetatud asjaoludest esimesega seoses: töötaja poolt garantiiasutusele esitatud nõuet maksta välja rahuldamata töötasunõuetele vastav summa tuleb eristada nõudest, mille see töötaja esitab maksejõuetu tööandja vastu ja millega ta taotleb selliste nõuete rahuldamist.

   Teiseks, seoses sellega, et ühelt poolt sõidab laev kolmanda riigi lipu all ja teiselt poolt on tööandja põhikirjajärgne asukoht selles samas kolmandas riigis: tingimused, millest on direktiivis 80/987 seatud sõltuvusse selles sätestatud kaitse kohaldamine, seonduvad peamiselt sellega, et tegemist peab olema töötajaga ning sellega, et tööandja suhtes peab olema liikmesriigis kehtivate normide alusel algatatud võlausaldajate nõuete kollektiivse rahuldamise menetlus. Seevastu ei tulene direktiivi sätetest ja eeskätt artiklist 1, millega piiritletakse direktiivi kohaldamisala, et tööandja põhikirjajärgne asukoht või lipp, mille all sõidab laev, mille pardal töötajad töötavad, kujutaksid endast kohaldamisala kindlaksmääramisel arvessevõetavaid kriteeriume. Sellise mehhanismi kehtestamine, nagu on ette nähtud direktiivis 80/987, ei takista pealegi riigil, kelle lipu all laev sõidab, teostada selle laeva või selle meeskonna suhtes oma jurisdiktsiooni sotsiaalküsimustes, nagu näevad ette ÜRO mereõiguse konventsiooni artikli 92 lõige 1 ja artikli 94 lõige 1 ning lõike 2 punkt b.

   Kolmandaks, seoses asjaoluga, et liikmesriigil ei ole võimalik nõuda tööandjalt sissemaksete tegemist direktiivi 80/987 artikli 3 lõikes 1 nimetatud garantiifondi, tuleneb direktiivi 80/987 artikli 5 punktist b, et tööandja osalemine garantiiasutuste rahastamises on ette nähtud ainult siis, kui riigiasutused ei kata seda täies ulatuses, nii et direktiivi ülesehitusest endast lähtuvalt ei ole tingimata nõutav seos, mis võib esineda tööandja sissemaksete tegemise kohustuse ja garantiifondi sekkumise vahel.

   (vt punktid 43–45, 47, 48, 66–68, 71 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Direktiivi 80/987 (töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui tegemist on meremeestega, kes elavad liikmesriigis ja kes on värvatud töötama kruiisilaeva pardal, mis kuulub äriühingule (mille põhikirjajärgne asukoht on kolmandas riigis, kuid tegelik asukoht asjaomases liikmesriigis), mille maksejõuetuse on välja kuulutanud asjaomase liikmesriigi kohus, ei kujuta selline töötasunõuete kaitse, nagu on ette nähtud liikmesriigi õigusnormides (mis on kohaldatavad meremeeste välisriigis hülgamise, mitte tööandja maksejõuetuse korral, nagu seda nõuab direktiiv 80/987) endast direktiivis sätestatuga võrdväärset kaitset nimetatud sätte tähenduses.

   (vt punktid 76–78, 80 ja resolutsiooni punkt 2)