Liidetud kohtuasjad C-55/11, C-57/11 ja C-58/11

Vodafone España SA

versus

Ayuntamiento de Santa Amalia (C-55/11),

Ayuntamiento de Tudela (C-57/11),

ja

France Telecom España SA

versus

Ayuntamiento de Torremayor (C-58/11)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo)

„Direktiiv 2002/20/EÜ — Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused — Luba — Artikkel 13 — Tasu kasutusõiguste ja seadmete paigaldamise õiguste eest”

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Kohtumenetlus – Suuline menetlus – Menetluse taasavamine – Tingimused

   (Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 61)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused – Luba – Direktiiv 2002/20 – Isikuline kohaldamisala – Tasu seadmete riigivara või eraomandi peale paigaldamise õiguste eest – Operaatorid, kes ei ole asjaomaste seadmete omanikud, kuid kasutavad neid mobiiltelefoniteenuste osutamiseks – Välistamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/20, artikkel 13)

3. Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused – Luba – Direktiiv 2002/20 – Artikkel 13 – Tasu kehtestamine teatud õiguste eest – Vahetu õigusmõju

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/20, artikkel 13)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 23)

2.  Direktiivi 2002/20 elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus avalikule või eraomandile seadmete paigaldamise eest tasu kohaldamine operaatorite suhtes, kes ei ole nende seadmete omanikud, aga kasutavad neid mobiiltelefoniteenuste osutamiseks.

   Nimelt nähtub direktiivi 2002/21 elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta artikli 11 lõike 1 esimesest taandest, et õigus paigaldada seadmeid avaliku või eraomandi peale, kohale või alla antakse ettevõtjale, kellel on üldkasutatavate sidevõrkude pakkumise luba, st ettevõtjale, kellel on õigus paigaldada vajalikke seadmeid avaliku või eraomandi peale, kohale või alla.

   Teiseks viitavad mõisted „seadmed” ja „paigaldamine” vastavalt füüsilisele infrastruktuurile, mis võimaldab pakkuda elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid ja selle füüsilist rajamist asjaomasele avalikule või eraomandile.

   Sellest tuleneb, et isik, kes on kohustatud maksma direktiivi 2002/20 artiklis 13 nimetatud tasu seadmete paigaldamise eest on üksnes vastava õiguse omanik, kes on ka asjaomase avaliku või eraomandi peale, kohale või alla paigaldatud seadmete omanik.

   (vt punktid 31–33, 35, resolutsiooni punkt 1)

3.  Direktiivi 2002/20 elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta artiklil 13 on vahetu õigusmõju, mis annab isikule õiguse tugineda otseselt sellele artiklile siseriiklikus kohtus, et vaidlustada avaliku võimu organi sellise otsuse kohaldamine, mis on selle artikliga vastuolus.

   Nimelt näeb see säte tingimusteta ja täpses sõnastuses ette, et liikmesriigid võivad kehtestada tasu kolmel konkreetsel juhul: raadiosageduste või numbrite kasutamise õiguste eest ja seadmete paigaldamise eest avaliku või eraomandi peale, kohale või alla.

   (vt punktid 38 ja 39, resolutsiooni punkt 2)

Liidetud kohtuasjad C-55/11, C-57/11 ja C-58/11

Vodafone España SA

versus

Ayuntamiento de Santa Amalia (C-55/11),

Ayuntamiento de Tudela (C-57/11),

ja

France Telecom España SA

versus

Ayuntamiento de Torremayor (C-58/11)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo)

„Direktiiv 2002/20/EÜ — Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused — Luba — Artikkel 13 — Tasu kasutusõiguste ja seadmete paigaldamise õiguste eest”

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Kohtumenetlus — Suuline menetlus — Menetluse taasavamine — Tingimused

   (Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 61)

2. Õigusaktide ühtlustamine — Telekommunikatsioonisektor — Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused — Luba — Direktiiv 2002/20 — Isikuline kohaldamisala — Tasu seadmete riigivara või eraomandi peale paigaldamise õiguste eest — Operaatorid, kes ei ole asjaomaste seadmete omanikud, kuid kasutavad neid mobiiltelefoniteenuste osutamiseks — Välistamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/20, artikkel 13)

3. Õigusaktide ühtlustamine — Telekommunikatsioonisektor — Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused — Luba — Direktiiv 2002/20 — Artikkel 13 — Tasu kehtestamine teatud õiguste eest — Vahetu õigusmõju

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/20, artikkel 13)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 23)

2.  Direktiivi 2002/20 elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus avalikule või eraomandile seadmete paigaldamise eest tasu kohaldamine operaatorite suhtes, kes ei ole nende seadmete omanikud, aga kasutavad neid mobiiltelefoniteenuste osutamiseks.

   Nimelt nähtub direktiivi 2002/21 elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta artikli 11 lõike 1 esimesest taandest, et õigus paigaldada seadmeid avaliku või eraomandi peale, kohale või alla antakse ettevõtjale, kellel on üldkasutatavate sidevõrkude pakkumise luba, st ettevõtjale, kellel on õigus paigaldada vajalikke seadmeid avaliku või eraomandi peale, kohale või alla.

   Teiseks viitavad mõisted „seadmed” ja „paigaldamine” vastavalt füüsilisele infrastruktuurile, mis võimaldab pakkuda elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid ja selle füüsilist rajamist asjaomasele avalikule või eraomandile.

   Sellest tuleneb, et isik, kes on kohustatud maksma direktiivi 2002/20 artiklis 13 nimetatud tasu seadmete paigaldamise eest on üksnes vastava õiguse omanik, kes on ka asjaomase avaliku või eraomandi peale, kohale või alla paigaldatud seadmete omanik.

   (vt punktid 31–33, 35, resolutsiooni punkt 1)

3.  Direktiivi 2002/20 elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta artiklil 13 on vahetu õigusmõju, mis annab isikule õiguse tugineda otseselt sellele artiklile siseriiklikus kohtus, et vaidlustada avaliku võimu organi sellise otsuse kohaldamine, mis on selle artikliga vastuolus.

   Nimelt näeb see säte tingimusteta ja täpses sõnastuses ette, et liikmesriigid võivad kehtestada tasu kolmel konkreetsel juhul: raadiosageduste või numbrite kasutamise õiguste eest ja seadmete paigaldamise eest avaliku või eraomandi peale, kohale või alla.

   (vt punktid 38 ja 39, resolutsiooni punkt 2)