Kohtuasi T-109/06

Vodafone España, SA ja Vodafone Group plc

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

„Tühistamishagi — Direktiiv 2002/21/EÜ — Komisjoni arvamuskiri — Direktiivi 2002/21 artikkel 7 — Vaidlustamatu akt — Otsese puutumuse puudumine — Vastuvõetamatus”

Esimese Astme Kohtu määrus (viies koda), 12. detsember 2007   II - 5155

Kohtumääruse kokkuvõte

1. Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid

   (EÜ artikkel 230; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/21, artikli 7 lõiked 2–5, artikli 8 lõike 3 punkt d ja artikli 16 lõige 4)

2. Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid

   (EÜ artikkel 230; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/21, artikli 7 lõiked 3 ja 4)

3. Tühistamishagi – Füüsilised ja juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Otsene puutumus – Kriteeriumid

   (EÜ artikli 230 neljas lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/21, artikli 7 lõiked 3 ja 5)

1.  Meede, millel on hageja huve puudutavad siduvad õiguslikud tagajärjed, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis, on sõltumata vormist selline toiming või otsus, mis võib olla tühistamishagi esemeks EÜ artikli 230 mõttes.

   See ei ole nii komisjoni poolt riigi reguleerivale asutusele (edaspidi „reguleeriv asutus”) direktiivi 2002/21 (elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta) artikli 7 lõike 3 alusel siseriikliku meetme eelnõu kohta saadetud arvamuskirja puhul.

   Nimelt esiteks, kuigi ühelt poolt vastab tõele, et direktiivi 2002/21 alusel on komisjonil oluline roll menetlustes, mille eesmärk on tagada õigusliku raamistiku ühtne kohaldamine kogu ühenduses, ei muuda see asjaolu, et kõnealuse direktiivi artikli 7 lõike 2 ja artikli 8 lõike 3 punkti d kohaselt kindlustavad reguleerivad asutused õigusliku raamistiku ühetaolise kohaldamise, tehes omavahel ja komisjoniga läbipaistvalt koostööd. Järelikult on ka reguleerivatel asutustel oluline vastutus selle tagamisel, et õiguslikku raamistikku kohaldataks ühtselt kogu ühenduses, mis tugineb koostööle komisjoni ja teiste reguleerivate asutustega. Teiselt poolt ei ole direktiivi 2002/21 artikli 7 lõikes 5 ette nähtud, et komisjoni arvamused oleksid mingil moel kaalukamad kui teiste reguleerivate asutuste arvamused. Seega juhul, kui ühe reguleeriva asutuse ja komisjoni arvamused on vastandlikud, ei riku teate esitanud reguleeriv asutus artikli 7 lõiget 5, kui ta järgib pärast erinevate arvamuste põhjalikku läbivaatamist teise reguleeriva asutuse ja mitte komisjoni pakutud lahendust.

   Teiseks ei tähenda see, et komisjon võib direktiivi 2002/21 artikli 7 lõikes 4 kirjeldatud asjaoludel algatada vetoga lõppeda võiva menetluse teise osa, et just komisjoni arvamuskiri, mis tugineb selle direktiivi artikli 7 lõikele 3, on akt, mille alusel saab asjaomane reguleeriv asutus õiguse võtta kavandatud siseriiklik meede. Direktiivi 2002/21 artikli 16 lõige 4 volitab nimelt asjaomast reguleerivat asutust otseselt kõnealust meedet võtma, kuna selles on sätestatud, et kui reguleeriv asutus teeb kindlaks, et turg ei tegutse konkurentsinõuete kohaselt, määratleb ta ettevõtjad, kellel kõnealusel turul on märkimisväärne turujõud, ning kehtestab sellistele ettevõtjatele vajalikud regulatiivsed erikohustused.

   Kolmandaks, kui arvestada komisjonile ja teistele reguleerivatele asutustele direktiivi 2002/21 artikli 7 lõikes 3 sätestatud menetluses antud konsultatiivset rolli, siis sellel sättel põhinev komisjoni arvamuskiri kujutab endast ettevalmistavat ühenduse akti menetluses, mis lõppeb siseriikliku meetme võtmisega asjaomase reguleeriva asutuse poolt, kuna ettevalmistavate aktide peale ei saa esitada eraldi tühistamishagi.

   (vt punktid 69, 92, 93, 95–97)

2.  Isegi kui direktiivi 2002/21 (elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta) artikli 7 lõikes 4 ette nähtud vetoõiguse tegelik kasutamine toob kaasa siduvaid õiguslikke tagajärgi selles suhtes, et riigi reguleerival asutusel ei ole enam õigust võtta kavandatud meedet, tuleb siiski tõdeda, et vetoõiguse kasutamata jätmine on samastatav otsuse tegemata jätmisega, millel puuduvad igasugused siduvad õiguslikud tagajärjed. Eeltoodust järeldub, et kui komisjon piirdub vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 7 lõikele 3 arvamuse esitamisega, nagu ta tegi käesolevas asjas, ega kasuta oma vetoõigust, mis on ette nähtud artikli 7 lõikes 4, siis ei ole komisjoni osalusel siduvaid õiguslikke tagajärgi. Kui reguleeriv asutus otsustab kõnealuse siseriikliku meetme vastu võtta, siis tulenevad selle meetme siduvad õiguslikud tagajärjed kõnealuse reguleeriva asutuse tegevusest ja mitte komisjoni arvamusest ega artikli 7 lõike 4 alusel menetluse teise osa algatamata jätmisest.

   (vt punktid 105 ja 106)

3.  Ühenduse õigusakt puudutab füüsilist või juriidilist isikut EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses otseselt siis, kui see mõjutab vahetult asjaomase isiku õiguslikku olukorda ning selle rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme. Nii on see eelkõige juhul, kui selle õigusakti adressaadi jaoks jääb üksnes teoreetiline võimalus seda mitte rakendada ja tema soov tekitada sellele vastavaid tagajärgi on väljaspool kahtlust.

   See ei ole aga nii, kui tegemist on komisjoni poolt riigi reguleerivale asutusele direktiivi 2002/21 (elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta) artikli 7 lõike 3 alusel siseriikliku meetme eelnõu kohta saadetud arvamuskirjaga, arvestades reguleerivate asutuste keskset rolli selle direktiivi eesmärkide saavutamisel. Kõnealuses sättes ette nähtud menetlus on reguleerivate asutuste ja komisjoni vaheline konsulteerimis- ja koostöömenetlus, mille raames võib vastavalt sellele sättele mitte ainult komisjon, vaid ka reguleerivad asutused esitada arvamusi teatatud meetme eelnõu kohta. Isegi kui sideamet peab direktiivi 2002/21 artikli 7 lõike 5 kohaselt arvestama „täiel määral teiste reguleerivate asutuste ja komisjoni esitatud arvamusi”, on tal lõpliku meetme sisu kindlaksmääramisel kaalutlusruum, mille tõttu ei saa artikli 7 lõike 3 alusel antud ühenduse akti käsitleda sellisena, mis mõjutab otseselt asjaomaste ettevõtjate õiguslikku olukorda.

   (vt punktid 158–160)