Kohtuasi T‑289/24

Brasserie Nationale (varem Brasseries Funck‑Bricher ja Bofferding)
ja
Munhowen SA

versus

Euroopa Komisjon

Üldkohtu (kuues koda laiendatud koosseisus) 2. juuli 2025. aasta kohtuotsus

Konkurents – Koondumised – Jookide hulgimüügi turg – Määruse (EÜ) nr 139/2004 artikkel 22 – Komisjonile üle andmise taotlus, mille on esitanud liikmesriigi konkurentsiasutus, kes ei ole riigisisese õiguse kohaselt pädev koondumist läbi vaatama – Komisjoni otsus koondumine läbi vaadata – Üleandmistaotluse esitamise tähtaeg – Mõiste „teatavaks tegemine“ – Asjaomaste ettevõtjate teavitamine üleandmistaotlusest – Keeltekasutuse kord – Tähtaeg, mille jooksul tuleb teatada komisjoni otsusest koondumise läbivaatamise kohta – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Konkurentsi märkimisväärse mõjutamise oht – Üleandmistaotluse asjakohasus

1. Kohtumenetlus – Poolte esindamine – Eraõigusliku juriidilise isiku hagiavaldus – Kohustus kasutada esindajat, kes on juriidilisest isikust piisavalt sõltumatu – Esindamine advokaadi poolt, kes on hagejast äriühingu juhatuse esimees – Lubamatus

   (Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 19 kolmas lõik ja artikkel 53)

   (vt punktid 31–35)

2. Ettevõtjate koondumine – Kontrollimine komisjoni poolt – Komisjonile koondumise üleandmise taotlus, mille on teinud riiklik konkurentsiasutus – Määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel tehtud üleandmistaotlus – Komisjoni kohustus teavitada asjaomaseid ettevõtjaid üleandmistaotlusest – Asjaomase ettevõtja liikmesriigi riigikeelest erinevas keeles koostatud teabekiri – Kohaldatava keeltekasutuse korra rikkumine – Asjaomase ettevõtja jaoks kahjulike tagajärgede puudumine – Keeltekasutuse korra rikkumise mõju puudumine haldusmenetluse nõuetekohasusele

   (Nõukogu määrused nr 1, artikkel 3, ja nr 139/2004, artikkel 22)

   (vt punktid 38–48)

3. Ettevõtjate koondumine – Kontrollimine komisjoni poolt – Komisjonile koondumise üleandmise taotlus, mille on teinud riiklik konkurentsiasutus – Määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel tehtud üleandmistaotlus – Koondumine, millest ei ole vaja üleandmistaotluse esitanud liikmesriigis teatada – Üleandmistaotluse esitamise tähtaeg – Tähtaja algus – Koondumise asjaomasele liikmesriigile teatavaks tegemise kuupäev – Mõiste „teatavaks tegemine“

   (Nõukogu määrus nr 139/2004, artikli 22 lõige 1)

   (vt punktid 52–54 ja 58–76)

4. Ettevõtjate koondumine – Kontrollimine komisjoni poolt – Komisjonile koondumise üleandmise taotlus, mille on teinud riiklik konkurentsiasutus – Määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel tehtud üleandmistaotlus – Komisjoni kohustus teavitada asjaomaseid ettevõtjaid üleandmistaotlusest – Ulatus

   (Nõukogu määrus nr 139/2004, artikli 22 lõige 2)

   (vt punktid 101–111)

5. Ettevõtjate koondumine – Kontrollimine komisjoni poolt – Komisjonile koondumise üleandmise taotlus, mille on teinud riiklik konkurentsiasutus – Määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel tehtud üleandmistaotlus – Komisjoni kohustus teavitada asjaomaseid ettevõtjaid oma otsusest üleandmistaotluse kohta – Ulatus

   (Nõukogu määrus nr 139/2004, artikli 22 lõige 3)

   (vt punktid 115–124)

6. Ettevõtjate koondumine – Kontrollimine komisjoni poolt – Komisjonile koondumise üleandmise taotlus, mille on teinud riiklik konkurentsiasutus – Määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel tehtud üleandmistaotlus – Komisjoni kohustus teavitada asjaomaseid ettevõtjaid üleandmistaotlusest – Komisjoni kohustus kuulata asjaomased ettevõtjad ära enne üleandmistaotluse kohta otsuse tegemist

   (Nõukogu määrus nr 139/2004, artikli 22 lõiked 2 ja 3)

   (vt punktid 132 ja 133)

7. Ettevõtjate koondumine – Kontrollimine komisjoni poolt – Komisjonile koondumise üleandmise taotlus, mille on teinud riiklik konkurentsiasutus – Määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel tehtud üleandmistaotlus – Koondumise kontrollimine komisjoni poolt – Tingimused – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Kriteerium – Koondumine, mis võib selgelt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust – Komisjoni kaalutlusruum – Ilmse hindamisvea puudumine

   (Nõukogu määrus nr 139/2004, artikli 22 lõiked 1 ja 3)

   (vt punktid 143–170)

8. Ettevõtjate koondumine – Kontrollimine komisjoni poolt – Komisjonile koondumise üleandmise taotlus, mille on teinud riiklik konkurentsiasutus – Määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel tehtud üleandmistaotlus – Koondumise kontrollimine komisjoni poolt – Tingimused – Üleandmistaotluse esitanud liikmesriigi territooriumil konkurentsi olulise mõjutamise oht – Kriteerium – Sellel territooriumil konkurentsile märkimisväärse kahjuliku mõju avaldamise oht – Komisjoni kaalutlusruum – Ilmse hindamisvea puudumine

   (Nõukogu määrus nr 139/2004, artikli 22 lõiked 1 ja 3)

   (vt punktid 177–183, 198–201 ja 213–215)

9. Ettevõtjate koondumine – Kontrollimine komisjoni poolt – Komisjonile koondumise üleandmise taotlus, mille on teinud riiklik konkurentsiasutus – Määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel tehtud üleandmistaotlus – Koondumise kontrollimine komisjoni poolt – Täidetud vormilised ja sisulised tingimused – Komisjoni hindamisruum otsustada koondumine läbi vaadata

   (Nõukogu määrus nr 139/2004, artikkel 22)

   (vt punktid 220–224)

Kokkuvõte

Üldkohus (laiendatud koosseisus) jättis rahuldamata tühistamishagi, mis esitati Euroopa Komisjoni otsuse ( 1 ) peale, millega rahuldati Autorité de concurrence du Grand-Duché de Luxembourg’i (Luksemburgi Suurhertsogiriigi konkurentsiamet, edaspidi „ACL“) taotlus hinnata Luksemburgi äriühingu Brasserie Nationale’i väljakuulutatud koondumise kokkusobivust siseturuga. Sellega seoses täpsustas Üldkohus, millal hakkab kulgema määruses 139/2004 ( 2 ) ette nähtud tähtaeg liikmesriigi konkurentsiasutuse üleandmistaotluse esitamiseks.

22. detsembril 2023 võttis Brasserie Nationale, kes tegeleb õlle ja mineraalvee tootmisega, ühendust ACL-iga, et teavitada teda sellest, et tema 100% Luksemburgi tütarettevõtja Munhowen kavatseb omandada Boissons Heintzi. Nii Munhowen kui ka Boissons Heintz, kelle registrijärgne asukoht on samuti Luksemburgis, tegelevad jookide hulgimüügiga, esimene neist Luksemburgis ning naaberpiirkondades Prantsusmaal ja Belgias ning teine ainult Luksemburgis.

Väljakuulutatud koondumine ei olnud määruse nr 139/2004 artikli 1 tähenduses Euroopa seisukohalt oluline ja seetõttu ei olnud vaja sellest komisjonile teatada. Kuna Luksemburgis puudub koondumiste kontrolli süsteem, ei olnud ka selles liikmesriigis selle alusel teatamise kohustust. Koondumisest ei olnud vaja teatada ka mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis või mõnes Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu osalisriigis.

Pärast mitut teabevahetust Brasserie Nationale’i, Munhoweni ja kolmandate isikutega palus ACL 7. veebruaril 2024 komisjonil kõnealune koondumine määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 alusel läbi vaadata (edaspidi „üleandmistaotlus“).

8. veebruaril 2024 teavitas komisjon üleandmistaotlusest teiste liikmesriikide konkurentsiasutusi ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni järelevalveasutust. Ükski liikmesriik ega EMP lepingu osalisriik ei taotlenud siiski üleandmistaotlusega ühinemist.

Sama päeva kirjaga teavitas komisjon üleandmistaotlusest Brasserie Nationale’i ja palus tal esitada oma märkused. 9. veebruaril 2024 edastas komisjon selle kirja Brasserie Nationale’i ja Munhoweni seaduslikele esindajatele.

Pärast seda, kui komisjon oli saanud Brasserie Nationale’i märkused üleandmistaotluse kohta, võttis ta 14. märtsi 2024. aasta otsusega selle taotluse vastu.

Brasserie Nationale ja tema tütarettevõtja Munhowen esitasid seejärel Üldkohtule selle otsuse peale tühistamishagi.

Üldkohtu hinnang

Hagi põhjendamiseks väitsid hagejad muu hulgas, et ACL esitas komisjonile üleandmistaotluse pärast määruse nr 139/2004 alusel kohaldatava tähtaja möödumist.

Selle kohta märkis Üldkohus, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teises lõigus on sätestatud, et „[üleandmistaotlus] esitatakse hiljemalt 15 tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil koondumisest teatati või, kui teatamist ei nõuta, liikmesriigis muul viisil teatavaks tehti“. Üldkohus tõdes lisaks, et kuna Luksemburgis puudub koondumiste kontrolli süsteem, ei olnud selles liikmesriigis kõnealusest koondumisest teatamise kohustust. Seega hakkas käsiteltavas asjas 15 tööpäeva pikkune tähtaeg kulgema kuupäevast, mil ACL-i koondumisest teavitati.

Komisjon kinnitas aga vaidlustatud otsuses, et 15 tööpäeva pikkust tähtaega on järgitud, kuna koondumine tehti ACL-ile teatavaks kõige varem 17. jaanuaril 2024, see tähendab kuupäeval, mil viimane sai esimest korda asjakohast teavet koondumise ja selle mõju kohta, mis võimaldas tal esialgu hinnata, kas määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu kohase üleandmistaotluse tingimused on täidetud.

Hagejad vaidlesid komisjoni nendele argumentidele siiski vastu, väites, et koondumise „teatavaks tegemine“ määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teise lõigu tähenduses ei nõua sellise asjakohase teabe aktiivset edastamist, mis võimaldab liikmesriigi konkurentsiasutusel esialgu hinnata, kas üleandmistaotluse tingimused on täidetud.

Viidates väljakujunenud kohtupraktikale, tuletas Üldkohus meelde, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teise lõigu tähenduses mõiste „teatavaks tegemine“ tähendus tuleb kindlaks teha selle sätte grammatilise, kontekstipõhise, teleoloogilise ja ajaloolise tõlgenduse alusel.

Olles tuvastanud, et selle sätte erinevad keeleversioonid ei lange kokku, märkis Üldkohus, et ajalooliselt oli mõiste „teatavaks tegemine“ kasutamine vajalik selleks, et võimaldada liikmesriikidel, kellel puuduvad koondumiste kontrolli reguleerivad riigisisesed õigusnormid, paluda komisjonil kontrollida koondumisi, millel võib nende territooriumil olla negatiivne mõju, kui need koondumised mõjutavad ka liikmesriikidevahelist kaubandust. Ent peale selle tausta ei võimalda ajalooline tõlgendamine siiski selgitada määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teise lõigu sõnastust.

Seevastu määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teise lõigu kontekstipõhine tõlgendamine näitab, et „teatavaks tegemine“ peab seisnema asjasse puutuva liikmesriigi pädevale asutusele sellise teabe aktiivses edastamises, mis võimaldab tal anda esialgse hinnangu selle lõike esimeses lõigus ette nähtud tingimustele, mille esinemisel võib üleandmistaotluse esitada.

Seda kontekstipõhist tõlgendust kinnitab määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teise lõigu teleoloogiline tõlgendus, kuna see võimaldab tagada koondumiste kontrolli tähtaegade jooksul, mis on kooskõlas nii hea halduse kui ka ärielu nõuetega.

Lisaks, kuna see tõlgendus tagab, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teises lõigus ette nähtud tähtaja kulgema hakkamise hetk on selgelt määratletud, on see vajalik ka õiguskindluse põhimõtte seisukohast.

Seetõttu järeldas Üldkohus, et teatavaks tegemine määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teise lõigu tähenduses peab oma vormi poolest seisnema huvitatud liikmesriigi pädevale asutusele asjaomase teabe aktiivses edastamises ja selle sisu osas peab see sisaldama piisavalt teavet, et võimaldada asutusel anda selle lõike esimeses lõigus ette nähtud tingimustele esialgne hinnang. Selles kontekstis ei oma tähtsust, kas seda teavet edastasid asjaomased ettevõtjad või kolmandad isikud või mis tahes muu allikas.

Eeltoodut arvestades tõdes Üldkohus, et kuna puuduvad tõendid selle kohta, et enne 17. jaanuari 2024 edastati ACL-ile aktiivselt kogu asjakohane teave määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu tingimuste esialgseks hindamiseks, ei saa komisjonile ette heita, et ta võttis vaidlustatud otsuses selle lõike teises lõigus ette nähtud 15 tööpäeva pikkuse tähtaja algusena aluseks nimetatud kuupäeva.

Samuti lükkas Üldkohus tagasi tühistamisväite, milles vaieldakse vastu vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni järeldusele ja mille kohaselt oli põhjusel, et Luksemburgis puudub koondumiste kontrolli riigisisene süsteem, üleandmistaotluse vastuvõtmine asjakohane ja kooskõlas tema kaalutlusõigusega.

Sellega seoses väitsid hagejad, et määruse nr 139/2004 artikkel 22 kujutab endast õiguslikku süsteemi, mille kohaldamise tingimused on ette nähtud selle artikli lõikes 3. Sellises süsteemis ei ole kohta otstarbekuse kaalutlustel, mistõttu ei teki küsimust taotluse vastuvõtmise asjakohasuse kohta.

Olles meenutanud, et määruse nr 139/2004 artikkel 22 võimaldab Luksemburgi Suurhertsogiriigil anda koondumise läbivaatamise üle komisjonile, ja seda vaatamata koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide puudumisele selles liikmesriigis, rõhutas Üldkohus, et selle artikli lõike 3 kohaselt „võib“ komisjon otsustada üleandmistaotluse esemeks oleva koondumise läbi vaadata, kui selles sättes ette nähtud vormilised ja sisulised tingimused on täidetud.

Kuigi sellest järeldub, et üleandmistaotluse vastuvõtmiseks peavad need tingimused olema täidetud, viitab sõna „võib“ sellele, et komisjon ei ole kohustatud taotlust vastu võtma, vaid tal on selles osas kaalutlusruum. Seega oli komisjonil käsitletavas asjas õigus hinnata koondumise üleandmise asjakohasust, võttes arvesse konkreetset olukorda iseloomustavaid asjaolusid.

Eeltoodut arvestades ja olles tagasi lükanud hagejate ülejäänud etteheited, jättis Üldkohus tühistamishagi tervikuna rahuldamata.

( 1 ) Euroopa Komisjoni 14. märtsi 2024. aasta otsus C(2024) 1788 (final), mis on vastu võetud nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT 2004, L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40) artikli 22 lõike 3 ja EMP lepingu artikli 57 alusel (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

( 2 ) Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT 2004, L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40).