Liidetud kohtuasjad C‑58/13 ja C‑59/13

Angelo Alberto Torresi

ja

Pierfrancesco Torresi

versus

Consiglio dell’Ordine degli Avvocati di Macerata

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Consiglio Nazionale Forense)

„Eelotsusetaotlus — Isikute vaba liikumine — Advokaadi kutsealale pääsemine — Võimalus keelduda liikmesriigi sellise kodaniku kandmisest advokatuuri registrisse, kes on advokaadi kutsekvalifikatsiooni saanud teises liikmesriigis — Õiguste kuritarvitamine”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 17. juuli 2014

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Siseriiklik kohus ELTL artikli 267 tähenduses – Mõiste – Consiglio Nazionale Forense (üleriigilise advokatuuri juhatus) – Hõlmamine

   (ELTL artikkel 267)

2. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Tõlgendamisküsimus, mis on analoogses asjas juba saanud vastuse – Iga riigi kohtu õigus esitada eelotsusetaotlus – Uue taotluse vastuvõetavus

   (ELTL artikkel 267)

3. Euroopa Liidu õigus – Liidu õigusnormist tuleneva õiguse kuritarvitamine – Kuritarvitusega seotud tehingud – Arvesse võetavad asjaolud

4. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Advokaadid – Alaline tegutsemine kutsealal muus liikmesriigis kui see, kus omandati kutsekvalifikatsioon – Direktiiv 98/5 – Tagasipöördumine päritoluliikmesriiki vähe aega pärast kutsenimetuse saamist muus liikmesriigis – Kuritarvitamine – Puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/5, artikli 1 lõige 1 ja artikkel 3)

5. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Advokaadid – Alaline tegutsemine kutsealal muus liikmesriigis kui see, kus omandati kutsekvalifikatsioon – Direktiiv 98/5 – Artikkel 3 – Kehtivuse hindamine lähtuvalt liikmesriikide rahvusliku identiteedi austamisest – Kehtivus

   (ELL artikli 4 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/5, artikkel 3)

1.  Selleks, et hinnata, kas eelotsusetaotluse esitanud organ kujutab endast kohut ELTL artikli 267 tähenduses, võtab Euroopa Kohus arvesse järgmisi asjaolusid nende kogumis: organi õiguslik alus, alalisus, otsuste kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine selle organi poolt ning tema sõltumatus.

   Mis puudutab täpsemalt eelotsusetaotluse esitanud organi sõltumatust, siis see nõue eeldab, et organ oleks kaitstud välise sekkumise või surve vastu, mis võiks ohtu seada selle liikmete otsustamise sõltumatuse neile lahendamiseks antud vaidluste osas.

   Lisaks on selleks, et teha kindlaks, kas liikmesriigi organit, kellele seadus annab erinevat laadi ülesanded, tuleb pidada kohtuks ELTL artikli 267 tähenduses, vaja kontrollida, mis laadi ülesandeid ta täidab konkreetses õiguslikus kontekstis, millega seoses ta Euroopa Kohtu poole pöördub. Siseriiklik kohus võib pöörduda Euroopa Kohtusse vaid juhul, kui tegemist on selles kohtus poolelioleva vaidlusega ja kohus peab vastava menetluse raames tegema kohtuotsuse jõudu omava lahendi.

   (vt punktid 17–19)

2.  Isegi kui esineb Euroopa Kohtu praktika, mille alusel on kõnealune õigusküsimus lahendatav, võivad siseriiklikud kohtud eelotsuse küsimusega vabalt pöörduda Euroopa Kohtu poole, kui nad seda vajalikuks peavad, ilma et asjaolu, et Euroopa Kohus on juba tõlgendanud sätteid, mille tõlgendamist taotletakse, tooks kaasa selle, et Euroopa Kohus ei või selle üle uuesti otsustada.

   (vt punkt 32)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 42–46)

4.  Direktiivi 98/5, millega hõlbustatakse alalist tegutsemist advokaadi kutsealal muus liikmesriigis kui see, kus omandati kutsekvalifikatsioon, artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et kuritarvituseks ei saa lugeda seda, kui pärast ülikooli eksamite sooritamist siirdub liikmesriigi kodanik teise liikmesriiki advokaadi kutsekvalifikatsiooni saamiseks, et seejärel pöörduda tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, et seal advokaadi kutsealal tegutseda kutsenimetuse all, mille ta sai liikmesriigis, kus ta selle kutsekvalifikatsiooni omandas.

   Direktiivi 98/5 eesmärk on hõlbustada alalist tegutsemist advokaadi kutsealal muus liikmesriigis kui see, kus isik omandas kutsekvalifikatsiooni.

   Selles osas tuleb tõdeda, et liikmesriigi kodaniku õigus valida esiteks liikmesriik, kus ta soovib saada oma kutsekvalifikatsiooni, ja teiseks liikmesriik, kus ta kavatseb tegutseda oma kutsealal, kuulub ühtsel turul lahutamatult aluslepingutega tagatud põhiõiguste teostamise juurde.

   Seega asjaolu, et liikmesriigi kodanik, kes sai selles riigis õigusteaduse diplomi, siirdub teise liikmesriiki advokaadi kutsekvalifikatsiooni saamiseks, et seejärel pöörduda tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, et seal advokaadi kutsealal tegutseda kutsenimetuse all, mis saadi liikmesriigis, kus kutsekvalifikatsioon omandati, kujutab endast ühte juhtumitest, mil saavutatakse direktiivi 98/5 eesmärk, ning see ei saa iseenesest olla direktiivi 98/5 artiklist 3 tuleneva asutamisvabaduse kuritarvitamine.

   Lisaks ei võimalda asjaolu, et liikmesriigi kodanik otsustas omandada kutsekvalifikatsiooni muus liikmesriigis kui tema elukoha riik, selleks et ära kasutada sealseid soodsamaid õigusakte, ka iseenesest järeldada, et tegemist on õiguste kuritarvitamisega.

   Lisaks ei saa seda järeldust ümber lükata asjaolu, et taotlus advokatuuri assotsieerunud liikmete registrisse kande tegemiseks esitati vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele vähe aega pärast kutsenimetuse saamist päritoluliikmesriigis. Direktiivi 98/5 artiklis 3 ei ole ette nähtud, et advokaadi – kes soovib tegutseda muus liikmesriigis kui see, kus ta omandas kutsekvalifikatsiooni – kandmise vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse registrisse saaks sõltuvusse seada tingimusest, et päritoluliikmesriigis on advokaadina läbitud praktikaperiood.

   (vt punktid 47–52 ja resolutsiooni punkt 1)

5.  Direktiivi 98/5, millega hõlbustatakse alalist tegutsemist advokaadi kutsealal muus liikmesriigis kui see, kus omandati kutsekvalifikatsioon, artikkel 3, niivõrd kui see võimaldab liikmesriigi kodanikel, kes on saanud advokaadi kutsenimetuse muus liikmesriigis, tegutseda advokaadi kutsealal riigis, mille kodanikud nad on, päritoluliikmesriigis saadud kutsenimetuse all, ei mõjuta mingil juhul vastuvõtva liikmesriigi poliitilisi ja põhiseaduslikke põhistruktuure ega selle riigi põhifunktsioone ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses.

   Direktiivi 98/5 artikkel 3 puudutab üksnes õigust elada liikmesriigis, selleks et seal advokaadi kutsealal tegutseda päritoluliikmesriigis saadud kutsenimetuse all. Kõnealune säte ei reguleeri pääsemist advokaadi kutsealale ega sellel kutsealal tegutsemist vastuvõtvas liikmesriigis väljastatud kutsenimetuse all. Sellest tuleneb tingimata, et direktiivi 98/5 artikli 3 alusel esitatud taotlus advokatuuri assotsieerunud liikmete registrisse kandmiseks ei võimalda kõrvale hoida nende vastuvõtva liikmesriigi õigusnormide kohaldamisest, mis reguleerivad advokaadi kutsealale pääsemist.

   (vt punktid 56–59 ja resolutsiooni punkt 2)