Kohtuasi C‑473/12

Institut professionnel des agents immobiliers (IPI)

versus

Geoffrey Englebert jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour constitutionnelle (Belgia))

„Isikuandmete töötlemine — Direktiiv 95/46/EÜ — Artiklid 10 ja 11 — Teatamiskohustus — Artikli 13 lõike 1 punktid d ja g — Erandid — Erandite ulatus — Eradetektiivid, kes tegutsevad reguleeritud kutseala kontrolliva organi nimel — Direktiiv 2002/58/EÜ — Artikli 15 lõige 1”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 7. november 2013

1. Õigusaktide ühtlustamine – Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel – Direktiiv 95/46 – Teatamiskohustus – Erandid – Liikmesriikidele ette nähtud kohustus võtta need erandid üle siseriiklikusse õigusesse – Puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46, artikli 13 lõige 1)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel – Direktiiv 95/46 – Teatamiskohustus – Erandid – Ulatus – Eradetektiivid, kes tegutsevad reguleeritud kutseala kontrolliva organi nimel – Hõlmamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46, artikli 13 lõike 1 punkt d)

1.  Direktiivi 95/46 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta artikli 13 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikidel on õigus, kuid mitte kohustus, võtta siseriiklikusse õigusesse üle üks või mitu erandit, mille see säte näeb ette kohustusest teavitada andmesubjekti tema isikuandmete töötlemisest.

   Selles osas on direktiivi 95/46 sätted suhteliselt üldised, kuna seda tuleb kohaldada arvukate väga erinevate olukordade suhtes, ja et direktiiv sisaldab norme, mida iseloomustab teatav paindlikkus, jättes mitmel juhul liikmesriikide ülesandeks määrata kindlaks üksikasjad või valida võimaluste vahel.

   Liikmesriigid ei ole kohustatud kehtestama siseriiklikus õiguses erandeid artikli 13 punktides a–g loetletud eesmärkidel, vaid liidu seadusandja on vastupidi soovinud jätta liikmesriikidele valikuvabaduse otsustada, kas, ja kui, siis millistel eesmärkidel nad soovivad võtta meetmeid, millega piiratakse eeskätt andmesubjekti teavitamise kohustuse ulatust.

   Lisaks võivad liikmesriigid selliseid meetmeid ette näha vaid siis, kui need on vajalikud. Ei meetmete vajalikkuse tingimus ega liikmesriikidele artikli 13 lõikes 1 antud õigus ei tähenda, et liikmesriigid on kohustatud kõnealused erandid vastu võtma igas olukorras, kus need tingimused on täidetud.

   (vt punktid 31, 32, 53 ja resolutsioon)

2.  Kutseala organi eest tegutseva eradetektiivi toimingud reguleeritud kutseala, käesolevas asjas kinnisvaramaaklerite, ametieetika eeskirjade rikkumise uurimisel kuuluvad direktiivi 95/46 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta artikli 13 lõike 1 punktis d sätestatud erandi kohaldamisalase.

   Kuna see direktiiv ei täpsusta, kuidas eeskirjade rikkumisi uurida ja tuvastada, siis tuleb asuda seisukohale, et see direktiivi ei takista kutseala organil oma ülesannete täitmisel kasutamast selliste spetsialiseeritud uurijate teenuseid nagu asjaomast uurimist ja tuvastamist läbi viiva eradetektiivid.

   Järelikult, kui liikmesriik on otsustanud üle võtta selles artiklis ette nähtud erandi, võib asjassepuutuv kutseala organ ja nimetatud organi eest tegutsevad eradetektiivid sellele tugineda ja neil ei ole kõnealuse direktiivi artiklites 10 ja 11 kehtestatud andmesubjekti teavitamise kohustust.

   Seevastu juhul, kui liikmesriik ei ole kõnealust erandit kehtestanud, tuleb andmesubjekti tema isikuandmete töötlemisest teavitada, eeskätt tähtaegade osas, artiklites 10 ja 11 ette nähtud korras.

   Liikmesriikidel on seega õigus leida, et niisugustel kutseala organitel ja nende eest tegutsevatel eradetektiividel on, sõltumata nimetatud direktiivi artiklite 10 ja 11 kohaldatavusest, kõnealuste ametieetika eeskirjade rikkumiste tuvastamiseks piisavalt võimalusi, mistõttu ei ole vaja seda erandit üle võtta, et võimaldada neil organitel täita neile pandud ülesannet, milleks on nende eeskirjade täitmise üle järelevalve teostamine.

   (vt punktid 44–46, 48, 53 ja resolutsioon)

Kohtuasi C‑473/12

Institut professionnel des agents immobiliers (IPI)

versus

Geoffrey Englebert jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour constitutionnelle (Belgia))

„Isikuandmete töötlemine — Direktiiv 95/46/EÜ — Artiklid 10 ja 11 — Teatamiskohustus — Artikli 13 lõike 1 punktid d ja g — Erandid — Erandite ulatus — Eradetektiivid, kes tegutsevad reguleeritud kutseala kontrolliva organi nimel — Direktiiv 2002/58/EÜ — Artikli 15 lõige 1”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 7. november 2013

1. Õigusaktide ühtlustamine — Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel — Direktiiv 95/46 — Teatamiskohustus — Erandid — Liikmesriikidele ette nähtud kohustus võtta need erandid üle siseriiklikusse õigusesse — Puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46, artikli 13 lõige 1)

2. Õigusaktide ühtlustamine — Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel — Direktiiv 95/46 — Teatamiskohustus — Erandid — Ulatus — Eradetektiivid, kes tegutsevad reguleeritud kutseala kontrolliva organi nimel — Hõlmamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46, artikli 13 lõike 1 punkt d)

1.  Direktiivi 95/46 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta artikli 13 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikidel on õigus, kuid mitte kohustus, võtta siseriiklikusse õigusesse üle üks või mitu erandit, mille see säte näeb ette kohustusest teavitada andmesubjekti tema isikuandmete töötlemisest.

   Selles osas on direktiivi 95/46 sätted suhteliselt üldised, kuna seda tuleb kohaldada arvukate väga erinevate olukordade suhtes, ja et direktiiv sisaldab norme, mida iseloomustab teatav paindlikkus, jättes mitmel juhul liikmesriikide ülesandeks määrata kindlaks üksikasjad või valida võimaluste vahel.

   Liikmesriigid ei ole kohustatud kehtestama siseriiklikus õiguses erandeid artikli 13 punktides a–g loetletud eesmärkidel, vaid liidu seadusandja on vastupidi soovinud jätta liikmesriikidele valikuvabaduse otsustada, kas, ja kui, siis millistel eesmärkidel nad soovivad võtta meetmeid, millega piiratakse eeskätt andmesubjekti teavitamise kohustuse ulatust.

   Lisaks võivad liikmesriigid selliseid meetmeid ette näha vaid siis, kui need on vajalikud. Ei meetmete vajalikkuse tingimus ega liikmesriikidele artikli 13 lõikes 1 antud õigus ei tähenda, et liikmesriigid on kohustatud kõnealused erandid vastu võtma igas olukorras, kus need tingimused on täidetud.

   (vt punktid 31, 32, 53 ja resolutsioon)

2.  Kutseala organi eest tegutseva eradetektiivi toimingud reguleeritud kutseala, käesolevas asjas kinnisvaramaaklerite, ametieetika eeskirjade rikkumise uurimisel kuuluvad direktiivi 95/46 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta artikli 13 lõike 1 punktis d sätestatud erandi kohaldamisalase.

   Kuna see direktiiv ei täpsusta, kuidas eeskirjade rikkumisi uurida ja tuvastada, siis tuleb asuda seisukohale, et see direktiivi ei takista kutseala organil oma ülesannete täitmisel kasutamast selliste spetsialiseeritud uurijate teenuseid nagu asjaomast uurimist ja tuvastamist läbi viiva eradetektiivid.

   Järelikult, kui liikmesriik on otsustanud üle võtta selles artiklis ette nähtud erandi, võib asjassepuutuv kutseala organ ja nimetatud organi eest tegutsevad eradetektiivid sellele tugineda ja neil ei ole kõnealuse direktiivi artiklites 10 ja 11 kehtestatud andmesubjekti teavitamise kohustust.

   Seevastu juhul, kui liikmesriik ei ole kõnealust erandit kehtestanud, tuleb andmesubjekti tema isikuandmete töötlemisest teavitada, eeskätt tähtaegade osas, artiklites 10 ja 11 ette nähtud korras.

   Liikmesriikidel on seega õigus leida, et niisugustel kutseala organitel ja nende eest tegutsevatel eradetektiividel on, sõltumata nimetatud direktiivi artiklite 10 ja 11 kohaldatavusest, kõnealuste ametieetika eeskirjade rikkumiste tuvastamiseks piisavalt võimalusi, mistõttu ei ole vaja seda erandit üle võtta, et võimaldada neil organitel täita neile pandud ülesannet, milleks on nende eeskirjade täitmise üle järelevalve teostamine.

   (vt punktid 44–46, 48, 53 ja resolutsioon)