Kohtuasi C‑209/12

Walter Endress

versus

Allianz Lebensversicherungs AG

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof)

„Eelotsusetaotlus — Direktiivid 90/619/EMÜ ja 92/96/EMÜ — Otsene elukindlustus — Taganemisõigus — Teabe puudumine selle õiguse kasutamise tingimuste kohta — Taganemisõiguse lõppemine ühe aasta möödumisel esimese kindlustusmakse tasumisest — Kooskõla direktiividega 90/619/EMÜ ja 92/96/EMÜ”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 19. detsember 2013

1. Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Otsene elukindlustus – Direktiivid 90/619 ja 92/96 – Sellise kindlustusvõtja taganemisõigus, keda ei ole sellest õigusest teavitatud – Siseriiklik õigusnorm, mis piirab selle õiguse kasutamise aega maksimaalselt ühe aastaga, alates esimese kindlustusmakse maksmisest – Lubamatus

   (Nõukogu direktiiv 90/619, artikli 15 lõige 1 ja direktiiv 92/96, artikkel 31)

2. Eelotsuse küsimused – Tõlgendamine – Tõlgendatavate kohtuotsuste ajaline mõju – Tagasiulatuv jõud – Euroopa Kohtu kehtestatav piirang – Tingimused

   (ELTL artikkel 267)

1.  Direktiivi 90/619 otsese elukindlustusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tegeliku kasutamise hõlbustamiseks (teine elukindlustusdirektiiv), mida on muudetud direktiiviga 92/96 (kolmas elukindlustusdirektiiv), artikli 15 lõiget 1 tuleb koosmõjus selle direktiivi artikliga 31 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline siseriiklik säte, mille kohaselt lõpeb kindlustusvõtja taganemisõigus hiljemalt üks aasta pärast esimese kindlustusmakse tasumist, kui teda ei ole taganemisõigusest teavitatud.

   Nimelt, selline siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette kindlustusvõtja lepingust taganemise õiguse lõppemise ajal, mil teda ei olnud teavitatud selle õiguse olemasolust, läheb vastuollu teise ja kolmanda elukindlustusdirektiiviga järgitava põhieesmärgiga ja järelikult ka nende direktiivide kasuliku mõjuga. Arvestades, et kindlustuslepingud on õiguslikult keerukad finantsinstrumendid, mis erinevad üksteisest suurel määral, olenevalt sellest, kes on neid pakkuv kindlustusandja, ja toovad endaga olulisi rahalisi kohustusi, mis kestavad potentsiaalselt väga kaua, on kindlustusvõtja võrreldes kindlustusandjaga nõrgemas olukorras ja see on analoogiline olukorraga, milles on tarbija väljaspool äriruume lepingut sõlmides. Järelikult ei saa kindlustusandja veenvalt tugineda õiguskindlusest tulenevatele põhjendustele, et lahendada olukord, mille ta ise on põhjustanud sellega, et ei ole täitnud liidu õigusest tulenevat kohustust edastada kindel loetelu teavet, mille hulgas oleks eelkõige teave kindlustusvõtja õiguse kohta lepingust taganeda.

   (vt punktid 26, 29, 30, 32 ja resolutsioon)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 35–40)

Kohtuasi C‑209/12

Walter Endress

versus

Allianz Lebensversicherungs AG

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof)

„Eelotsusetaotlus — Direktiivid 90/619/EMÜ ja 92/96/EMÜ — Otsene elukindlustus — Taganemisõigus — Teabe puudumine selle õiguse kasutamise tingimuste kohta — Taganemisõiguse lõppemine ühe aasta möödumisel esimese kindlustusmakse tasumisest — Kooskõla direktiividega 90/619/EMÜ ja 92/96/EMÜ”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 19. detsember 2013

1. Asutamisvabadus — Teenuste osutamise vabadus — Otsene elukindlustus — Direktiivid 90/619 ja 92/96 — Sellise kindlustusvõtja taganemisõigus, keda ei ole sellest õigusest teavitatud — Siseriiklik õigusnorm, mis piirab selle õiguse kasutamise aega maksimaalselt ühe aastaga, alates esimese kindlustusmakse maksmisest — Lubamatus

   (Nõukogu direktiiv 90/619, artikli 15 lõige 1 ja direktiiv 92/96, artikkel 31)

2. Eelotsuse küsimused — Tõlgendamine — Tõlgendatavate kohtuotsuste ajaline mõju — Tagasiulatuv jõud — Euroopa Kohtu kehtestatav piirang — Tingimused

   (ELTL artikkel 267)

1.  Direktiivi 90/619 otsese elukindlustusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tegeliku kasutamise hõlbustamiseks (teine elukindlustusdirektiiv), mida on muudetud direktiiviga 92/96 (kolmas elukindlustusdirektiiv), artikli 15 lõiget 1 tuleb koosmõjus selle direktiivi artikliga 31 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline siseriiklik säte, mille kohaselt lõpeb kindlustusvõtja taganemisõigus hiljemalt üks aasta pärast esimese kindlustusmakse tasumist, kui teda ei ole taganemisõigusest teavitatud.

   Nimelt, selline siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette kindlustusvõtja lepingust taganemise õiguse lõppemise ajal, mil teda ei olnud teavitatud selle õiguse olemasolust, läheb vastuollu teise ja kolmanda elukindlustusdirektiiviga järgitava põhieesmärgiga ja järelikult ka nende direktiivide kasuliku mõjuga. Arvestades, et kindlustuslepingud on õiguslikult keerukad finantsinstrumendid, mis erinevad üksteisest suurel määral, olenevalt sellest, kes on neid pakkuv kindlustusandja, ja toovad endaga olulisi rahalisi kohustusi, mis kestavad potentsiaalselt väga kaua, on kindlustusvõtja võrreldes kindlustusandjaga nõrgemas olukorras ja see on analoogiline olukorraga, milles on tarbija väljaspool äriruume lepingut sõlmides. Järelikult ei saa kindlustusandja veenvalt tugineda õiguskindlusest tulenevatele põhjendustele, et lahendada olukord, mille ta ise on põhjustanud sellega, et ei ole täitnud liidu õigusest tulenevat kohustust edastada kindel loetelu teavet, mille hulgas oleks eelkõige teave kindlustusvõtja õiguse kohta lepingust taganeda.

   (vt punktid 26, 29, 30, 32 ja resolutsioon)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 35–40)