Keywords
Summary

Keywords

1. Liidu õigus – Põhimõtted – Võrdne kohtlemine – Isikute võrdne kohtlemine sõltumata nende rassilisest või etnilisest päritolust – Direktiiv 2000/43 – Kohaldamisala

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 21; nõukogu direktiiv 2004/43, artikli 3 lõige 1)

2. Euroopa Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Perekonnaseisuaktide suhtes kohaldatavad liikmesriigi riigikeele õigekirjareeglid

(ELTL artikkel 21)

3. Euroopa Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Perekonnaseisuaktide suhtes kohaldatavad liikmesriigi riigikeele õigekirjareeglid

(ELTL artikkel 21)

4. Euroopa Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Perekonnaseisuaktide suhtes kohaldatavad liikmesriigi riigikeele õigekirjareeglid

(ELTL artikkel 21)

Summary

1. Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette, et isiku perekonna‑ ja eesnimesid võib selle riigi perekonnaseisuaktides transkribeerida vaid kujul, mis järgib riigikeele õigekirjareegleid, reguleerivad olukorda, mis ei kuulu direktiivi 2000/43, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust, kohaldamisalasse.

Ehkki arvestades direktiivi eesmärki ja sellega kaitstavate õiguste laadi ning asjaolu, et see direktiiv ei ole muud kui võrdsuse põhimõtte – mis on üks liidu õiguse üldpõhimõtetest ja sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21 – väljendus kõnealuses valdkonnas, ei saa selle direktiivi kohaldamisala määratleda kitsalt, ei järeldu sellest siiski, et niisugused siseriiklikud õigusnormid kuuluksid mõiste „teenus” alla selle direktiivi tähenduses.

(vt punktid 43, 45, 48 ja resolutsiooni punkt 1)

2. ELTL artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi pädevad asutused keelduvad niisuguste siseriiklike normide alusel, mis näevad ette, et isiku perekonna‑ ja eesnimesid võib selle riigi perekonnaseisuaktides transkribeerida ainult riigikeele õigekirjareegleid järgival kujul, muutmast oma kodaniku sünni‑ ja abielutunnistusel selle isiku perekonna‑ ja eesnime vastavalt muu liikmesriigi õigekirjareeglitele.

Asjaolu, et isiku abielueelset perekonnanime ja eesnime saab muuta ja transkribeerida päritoluliikmesriigi perekonnaseisuaktidesse üksnes selle liikmesriigi keele tähtedega, ei kujuta endast ebasoodsamat kohtlemist, kui see, mis langes isikule osaks enne asutamislepinguga isikute vaba liikumise valdkonnas antud võimaluste kasutamist, ega pärsi seega liidu kodaniku soovi kasutada ELTL artikliga 21 tagatud vaba liikumise õigusi ega kujuta selles mõttes endast piirangut.

(vt punktid 69, 70, 94 ja resolutsiooni punkt 2)

3. ELTL artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi pädevad asutused keelduvad niisuguste siseriiklike normide alusel, mis näevad ette, et isiku perekonna‑ ja eesnimesid võib selle riigi perekonnaseisuaktides transkribeerida ainult riigikeele õigekirjareegleid järgival kujul, muutmast liidu kodanikest abielupaari ühist perekonnanime, nii nagu see on kantud perekonnaseisuaktidesse (mille on väljastanud neist kodanikest ühe päritoluriik), selle riigi õigekirjareegleid järgival kujul, tingimusel, et see keeldumine ei too neile kodanikele kaasa tõsiseid ebamugavusi haldus‑, töö‑ ja erasfääris – selle peab kindlaks tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus. Kui see on nii, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, kas muutmisest keeldumine on vajalik nende huvide kaitseks, mille tagamisele on suunatud siseriiklikud õigusnormid ning kas see on õiguspärase eesmärgiga proportsionaalne.

Niisuguste õigusnormidega taotletav eesmärk, milleks on riigikeele kaitse selle keele õigekirjareegleid kohaldades, kujutab endast põhimõtteliselt õiguspärast eesmärki, millega saab õigustada ELTL artiklis 21 ette nähtud vaba liikumise ja elamise õiguse piiranguid ning millega võib arvestada õiguspäraste huvide kaalumisel liidu õigusest tulenevate õigustega.

(vt punktid 87, 94 ja resolutsiooni punkt 2)

4. ELTL artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi pädevad asutused keelduvad niisuguste siseriiklike normide alusel, mis näevad ette, et isiku perekonna‑ ja eesnimesid võib selle riigi perekonnaseisuaktides transkribeerida ainult riigikeele õigekirjareegleid järgival kujul, muutmast teise liikmesriigi kodanikust liidu kodaniku abielutunnistust, et selle kodaniku eesnimed oleks sellel tunnistusel transkribeeritud niisuguste diakriitiliste märkidega, nagu tema päritoluriigi väljastatud perekonnaseisuaktides ning kujul, mis järgib viimati nimetatud riigi riigikeele õigekirjareegleid.

(vt punkt 94 ja resolutsiooni punkt 2)