Kohtuasi C-123/08

Dominic Wolzenburg

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Amsterdam)

„Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades — Raamotsus 2002/584/JSK — Euroopa vahistamismäärus ja liikmesriikidevaheline üleandmiskord — Artikli 4 punkt 6 — Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlik alus — Siseriiklikus õiguses rakendamine — Vahistamismääruse teinud liikmesriigi kodanikust vahistatu — Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmine vahistamismäärust täitva liikmesriigi poolt tingimusel, et isik on tema territooriumil viis aastat elanud — EÜ artikkel 12”

Kohtujurist Y. Bot’ ettepanek, esitatud 24. märtsil 2009   I ‐ 9624

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 6. oktoober 2009   I ‐ 9660

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Võrdne kohtlemine – Diskrimineerimine kodakondsuse alusel – Keeld – Kohaldamisala

   (EÜ artikli 12 esimene lõik)

2. Euroopa Liit – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlikud alused

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikli 16 lõige 1 ja artikkel 19; nõukogu raamotsus 2002/584, artikli 4 punkt 6)

3. Euroopa Liit – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlikud alused

   (EÜ artikli 12 esimene lõik; nõukogu raamotsus 2002/584, artikli 4 punkt 6)

1.  Liikmesriigi kodanik, kes elab seaduslikult teises liikmesriigis, võib tugineda EÜ artikli 12 esimesele lõigule, et vaidlustada siseriiklik õigusakt, mis näeb ette tingimused, mille korral pädev õigusasutus võib keelduda vabadusekaotusliku karistuse täitmiseks välja antud Euroopa vahistamismääruse täitmisest. Nimelt ei saa liikmesriigid EL lepingu alusel tehtud raamotsuse rakendamisega seoses kahjustada ühenduse õigust, eeskätt EÜ asutamislepingu sätteid, mis reguleerivad kõigile liidu kodanikele tagatud vabadust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil.

   (vt punktid 43, 45, 47, resolutsiooni punkt 1)

2.  Raamotsuse 2002/584 Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta artikli 4 punkti 6 tuleb tõlgendada nii, et liidu kodaniku puhul ei või vahistamismäärust täitev liikmesriik lisaks selles riigis elamise kestuse tingimusele esitada Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamiseks täiendavaid haldusnõudeid, nagu alalise elamisloa omamise nõue. Nimelt näevad direktiivi 2004/38, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artikli 16 lõige 1 ja artikkel 19 teises liikmesriigis viis järjestikust aastat elanud liidu kodanike osas ette üksnes nende taotlusel dokumendi väljastamise, mis tõendab nende seal elamise alalisust, ilma et selline formaalsus oleks kohustuslik. Sellisel dokumendil on vaid deklaratiivne ja tõendav väärtus, ilma et ta oleks konstitutiivne.

   (vt punktid 51, 53, resolutsiooni punkt 2)

3.  EÜ artikli 12 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt selle riigi pädev õigusasutus keeldub vabadusekaotusliku karistuse täitmiseks välja antud Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui see on tehtud selle riigi kodaniku suhtes, samas kui EÜ artikli 18 lõike 1 alusel seal elava teise liikmesriigi kodaniku puhul sõltub selline keeldumine tingimusest, et tagaotsitav isik on selles vahistamismäärust täitvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat elanud.

   Sellega seoses tuleneb vastastikuse tunnustamise põhimõttest, mis on raamotsuse 2002/584 Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta ülesehituse alus, selle artikli 1 lõike 2 kohaselt, et liikmesriigid peavad põhimõtteliselt Euroopa vahistamismääruse täitma. See tähendab, et välja arvatud nimetatud raamotsuse artiklis 3 sätestatud kohustusliku täitmata jätmise olukord, võivad liikmesriigid keelduda vahistamismäärust täitmast ainult raamotsuse artiklis 4 loetletud juhtudel. Sellest tuleneb, et kui siseriiklik seadusandja teeb selles artiklis 4 esitatud võimaluste alusel valiku piirata olukordi, kus tema täitev õigusasutus võib keelduda tagaotsitavat isikut üle andmast, siis see üksnes tugevdab selle raamotsusega kehtestatud üleandmissüsteemi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala toetuseks. Selles raamistikus on liikmesriikidel viidatud artikli 4, eeskätt selle punkti 6 rakendamisel tingimata teatav kaalutlusruum.

   Raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 sätestatud täitmata jätmise vabatahtliku aluse eesmärk on suurendada tagaotsitava isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni tõenäosust pärast seda, kui viimane on talle mõistetud karistuse ära kandnud. Seega võib täitev liikmesriik seaduslikult taotleda sellist eesmärki nende isikute puhul, kes on nimetatud liikmesriigi ühiskonda kindlalt integreerunud. Ühest küljest võib oma kodanikelt pelga kodakondsuse nõuet ja teisest küljest teiste liikmesriikide kodanike puhul pidevalt viie järjestikuse aasta jooksul elamise tingimust lugeda sellisteks, mis võivad tagada, et tagaotsitav isik on piisavalt integreerunud vahistamismäärust täitva liikmesriigi ühiskonda. See viie järjestikuse aasta jooksul riigis elamise tingimus ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik saavutamaks seatud eesmärki tagada teiste liikmesriikide kodanikest tagaotsitavate isikute kindel integratsioon vahistamismäärust täitvasse liikmesriiki.

   (vt punktid 57, 58, 61, 67, 68, 73 ja 74, resolutsiooni punkt 3)